Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

ettenähtud ulatuses ja moraalse kahju summas 15 000 krooni. Avalduses kordas hageja 08.08.2005 esitatud avalduses toodud asjaolusid. Kostja vastus 22.04.2008 haginõuete muutmise avaldusele 27.10.2008.a esitatud kostja vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. 01.03.2002 esitas elamuühistu kinnistamisavalduse osanike korterite omandisse kinnistamiseks. Ajavahemikul märtsist 2002 kuni 22.01.2003 võisid majas toimuda erinevad muutmised osamaksete omandis omanike surm või osamaksete võõrandamine. Ühistu ei ole kohustatud igal nendest juhtudest muuta oma avalduse. Selleks oleks tulnud muuta 01.03.2002 notariaalse asjaõiguslepingu. Hageja eksib väites, et juhatus erastas maa T S nimele. Tegelikult mitte juhatus, vaid iga osamakse omanik sai omandisse oma osa maatükist. Selle asemel, et pöörduda juhatuse poole „vea parandamiseks", oli pidanud hageja pöörduma kinnistusameti poole. Kinnistamiskande muutmise või tühistamise kord reguleeritakse Kinnisruraamatu seaduse § 34' lg 1-6. Sealhulgas reguleeritakse huvitatud isiku nõusolek (§ 341 lg 1). See isik oli T.S, vaid mitte KÜ. T.S nõusolek oli. Hageja valis teist viisi kande muutmiseks ja kandis kulutused, mis ei ole seotud KÜ mingi ebaseadusliku tegevusega. VÕS § 1043, millele viidab hageja näeb ette KÜ süüd kahju tekitamises. Mingeid tõendeid selle kohta, et KÜ tahtlikult või hoolimatult tekitas hagejale kahju hageja ei ole esitanud. Kõik need kulutused on hageja ja T.S vahel sooritatud tehingu vältimatu tagajärg. Kuna KÜ ei rikkunud hageja omandiõigust, kuna ei omastanud hageja omandi, siis KÜ tegevuses ebaseaduslikkus puudus. Andmed hageja üleelamistest seoses T.S käitumisega ühistul olid. Hageja sügavatest moraalsetest kannatustest KÜ tegevuse tõttu ei ole asjas tõendeid. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja põhjendused Hageja kasutas korterit asukohaga: XXX, mis oli hagejale üle antud erastatud vara vastuvõtuüleandmisaktiga 04.12.1993. Elamuühistu Narva Tšaika juhatuse 26.03.2001 koosoleku otsuse alusel arvati hageja elamuühistu liikmete hulgast välja seoses osamaksu võõrandamisega ja T.S avalduse alusel võeti viimane elamuühistu liikmeks. 09.04.2001 sõlmisid T.S eluruumi omanikuna ja hageja üürnikuna eluruumi üürilepingu. 01.03.2002 oli Jõhvi notar Tatjana Boittsova poolt koostatud korteriomandite kinnistamise avaldus not. reg nr 1982, mis oli 15.03.2002 sisse tulnud Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonda.

Elamuühistu Narva Tšaika 02.07.2002 üldkoosoleku otsusega otsustati ümber vormistada korter asukohaga XXX hageja nimele, kuid hageja elamuühistu liikmeks vastu võtmine otsustati edasi lükata kuni dokumentide kättesaamiseni erastamise büroost. Elamuühistu Narva Tšaika juhatuse 06.11.2002 otsusega ennistati hageja elamuühistu liikmeks. 22.01.2003 oli välja antud kinnistamisotsus, mille kohaselt T.S oli kantud sisse korteriomandi asukohaga: Kreenholmi 34-2 omanikuks. 19.06.2003 on Narva notar Albina Birjukova koostanud ja tõestanud korteriomandi müügilepingu asjaõiguslepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks, mille kohaselt T.S müüs hagejale korteri asukohaga: XXX. 08.09.2003 kinnistamisotsusega kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna hageja ning tehti ostueesõiguse eelmärge T.S kasuks. Nimetatud toimingute tegemisel on hageja kandnud järgmisi kulutusi: notaritasu 934,20 krooni, riigilõiv kinnisturaamatu kande eest 240 krooni. 19.06.2003 on T.S andnud allkirja selle kohta, et hageja maksis talle 1500 krooni selle eest, et T.S pidi raiskama oma aega ametiasutustes käimiseks. 07.05.2003 on hageja maksnud juristile 500 krooni. 21.06.2003 Elamuühistu Narva Tšaika oli ümberkujundatud Korteriühistuks Narva Tšaika. TsMS § 403 lg 1 kohaselt poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ning seega ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus selgitab, et terminid elamuühistu ja korteriühistu tähistavad täiesti erinevaid mõisteid. Vastavalt Elamuseaduse (kehtinud kuni 30.06.2002) § 14 lgl elamuühistu on mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on liikme valdusesse anda liikmelisuse alusel kasutamiseks eluruum omaette korterina elamuühistule kuuluva ning korraldada elamu, elamualuse ja elamu teenindamiseks vajaliku maa majandamist. Vastavalt aga korteriühistuseaduse §2 lg 1 on korteriühistu korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine. Ülaltoodud legaalsetest definitsioonidest järeldub, et elamuühistu liikmed ei ole nende valduses olevate korterite omanikud. Korteriühistu liikmed on aga alati nende valduses olevate korterite omanikud. Korteriühistu on korteriomanike organisatsioon. Elamuühistu aga on korteriomanikeks mitteolevate seaduslike valdajate organisatsioon. Nende valdus põhineb liikmelisusel, viimane aga osamaksul, mille suurus peab vastama liikme valdusesse antava või tema valduses oleva eluruumi suurusele vastavale osale elamu ehitusmaksumusest (ES §14 lg 2). Vastavalt ES § 21 lg 1 elamuühistu liikmel on õigus talle kuuluv osamaks võõrandada isikule, kes käesoleva seaduse ja elamuühistu põhikirja kohaselt vastab liikme kohta sätestatud tingimustele.

Elamuühistu juhatuse 26.03.2001 toimunud koosolekul otsustati arvata hageja elamuühistu liikmete hulgast välja seoses osamaksu võõrandamisega ja T.S avalduse alusel võtta viimane korteriühistu liikmeks. 30.mail 2001.a. toimunud elamuühistu üldkoosolek on otsustanud jagada elamuühistu Narva Tšaika kinnistu (katastri tunnus 51105:003:0073, asukoht XXX, pindala 5176 ruutmeetri) korteriomanditeks. Tol ajal hageja ei olnud elamuühistu liikmeks. 01.03.2002 oli koostatud ja alla kirjutatud korteriomandite kinnistamise avaldus, mille p 5 järgi avalduse tõestatud notar oli volitatud tegema avalduses täiendusi, parandusi ja esitama lisaavaldusi. Neli kuud hiljem otsustas hageja, et soovib saada tagasi osamaksu ning kirjutas vastava avalduse ka elamuühistu juhatusele. Sel ajal korteriomandite kinnistamise avaldus oli juba esitatud kinnistusosakonda. 2002.a novembris hageja oli võetud uuesti elamuühistu liikmeks ning kaks kuud hiljem oli juba välja antud kinnistamisotsus, mille kohaselt T.S oli sisse kantud korteriomandi omanikuks. 01.03.2002 kinnistamise avalduse p 5 kohaselt avalduse tõestatud notar oli volitatud tegema avalduses täiendusi, parandusi ja esitama lisavaldusi. Kinnistusraamatuseaduse (kehtinud kuni 30.06.2003) § 34 lg 1 kohaselt õigustloova kande korral on kinnistamisavalduse esitamise õigus vahetutel asjaosalistel, kelle vahel õigusemuutus toimub. Sama paragrahvi lg 8 järgi kui notarit on volitatud kinnistamisavaldust esitama ja ta on seda teinud, siis on avalduse tagasivõtmise õigus kas ainult sellel notaril või asjaõiguslepingu osalisel teiste osaliste notariaalselt kinnitatud nõusolekul. KRS § 341 lg 1 kohaselt kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Seega kinnistamise avalduses vea parandamiseks tuli esitada täiendava avalduse, milleks oli volitatud ka kinnistamise avalduse tõestatud notar. Täiendava avalduse tegemiseks võis hageja pöörduda kinnistamise avalduse tõestatud notari poole, selleks aga oli vaja puudutatud isiku notariaalselt kinnitatud nõusolekut vastavalt KRS § 34 lg 5 (antud juhul T, S nõusolekut). Sellest tulenevalt elamuühistu ei olnud kohustatud kinnistamise avalduses vea parandamiseks. Kõik kulutused (500 krooni juristi teenuste eest, 1500 krooni tasu T.S, 934,20 krooni notaritasu, 240 krooni riigilõiv), mida kandis hageja seoses korteri ümbervormistamisega olid tingitud hageja enda tegevusest (osaku võõrandamine). Osaku võõrandamiseks hagejat keegi ei sundinud. Esitatud hagiavalduses palus veel hageja mõista kostjalt välja moraalse kahju summas 15000 krooni. Hageja arvates moraalne kahju seisneb selles, et peale kinnistusraamatusse kande tegemist 22.01.2003 jäi hageja oma omandist ilma ja oli sunnitud perioodil 2003 veebruarist kuni 19.06.2003 tegema kõik võimaliku oma omandi tagastamiseks. Üleelatust tulenevalt tundis hageja tugevat hingelist valuja kannatusi, mida süvendas veel ka T.S tegevus. Hageja arvates hageja õigus kahju hüvitamisele tuleneb PS § 25 ja VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 5 ning VÕS§ 128 lg 5 ja 134 lg 2.

Vastavalt VÕS § 134 lg 2 vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, seega peab hageja muuhulgas tõendama, et temal esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peab hageja tõendama , milles tema konkreetsed füüsilised ja hingelised kannatused ning valu seisnevad. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, milles tema kannatused konkreetselt väljenduvad. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hagejal ei esine Õiguslikus mõttes mittevaralist kahju. Hageja ei ole mittevaralise kahju olemasolu millegagi tõendanud. Tõendatud peab olema, et üleelatu jättis jälje isiku psüühikasse - sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-11-04). Antud asjas leidis kohus, et kostja ei tekkinud hagejale kahju. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ning seega ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega kuulub kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele vajalik ja põhjendatud kostja kohtukulud. Kostja ei ole esitanud kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Seega, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda (TsMS § 60 lg 3). Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt jajuhindudes TsMS §-dest 441-442, 630, 632.

Natalja Losevtsova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.