Muud › Muud hagiasjad

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on tühised nii 10.10.2002 testament kui ka pärandajale kuulunud 1/2 kinnistu mõttelise osa kohta kinnistusraamatusse 08.09.2003 ja 19.08.2004 kostja kohta tehtud omanikukanded. Apellatsioonkaebus Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega lõpetada asja menetlus või jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme ning hindas vääralt tõendeid. Hagi on esitatud isiku poolt, kelle õigusi vaidlustatud testament ei riku ega puuduta ning kellel puudub testamendi vaidlustamiseks õiguslik huvi. TsMS § 432 lg 2 p 1 kohaselt oleks tulnud jätta hagi läbi vaatamata. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei esitanud seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel avaldust pärandi vastuvõtmiseks, tuleb ta lugeda pärandist loobunuks. Isik, kes ei ole soovinud pärandit vastu võtta, ei ole õigustatud pöörduma kohtu poole oma väidetavate õiguste rikkumises, sest tema õigusi ja huve rikutud ei ole. Seetõttu ei kuulunud hagi menetlemisele ning juba menetlusse võetud tsiviilasjas oleks tulnud menetlus lõpetada. Hageja teadis kostja poolt pärimisavalduse esitamisest, kostja kasuks testamendi tegemisest, aga samuti notari poolt antud tähtajast. Vaidlust ei olnud ka faktis, et hageja helistas kostjale ca ühe kuu möödumisel pärandaja surmast ja soovis rääkida kostja kasuks tehtud testamendist. Kohus asus ekslikult seisukohale, et kuna tegemist on seadusjärgse pärijaga, siis kehtib tema puhul pärandi vastuvõtmise üldine tähtaeg ning notari antud tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks seadusjärgsete pärijate puhul ei kehti. Oma tahet pärand vastu võtta ei ole avaldanud hageja ka kohtumenetluse kestel, ehkki seadusest tulenev teoreetiline võimalus tal selleks oli. Nimelt sätestab PärS § 118 lg 21 , et sama sätte lõikes 1 nimetatud tähtaja võib pärima õigustatud isiku avaldusel ennistada kas vaidluse korral kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel või vaidluse puudumise korral notar, kui kõik pärandi vastuvõtnud isikud esitavad notariaalselt kinnitatud nõusoleku. TsÜS § 13 lg 1 kohaldamisel tuleb kohtul hinnata mitte ainult seda, kas isik hindas õigesti tehingut, vaid ka seda, kas ja kuidas tehing mõjutas tehingu teinud isiku huve. Kohus on viite TsÜS § 13 lg-le 1 teinud formaalselt. Otsusest ei nähtu, kuidas oli vaidlustatud testamendi tegemine vastuolus testaatori huvidega. Samuti ei tulene otsusest, et kohus oleks pööranud tähelepanu isiku vaba tahte väljakujunemise asjaoludele, millistel on otsene seos testaatori huvidega. Kohus on ebaõigesti käsitlenud ekspert A. Adamsoo arvamust kui tõendit. Kohus, asudes seisukohale, et ekspertiisiakt nr 4/05 oli puudulik, vasturääkiv ja ebaselge, ei saanud otsuse tegemisel nimetatud tõendile tugineda. Kohus jättis tähelepanuta, et ekspertarvamused on omavahel vastuolus. Esmases ekspertarvamuses on väidetud, et G. J. oli alates septembrist 2002 sedastatud teadvuse hämardumist, orientatsioonihäireid, vähest kontaktsust, sügavaid mäluhäireid, mistõttu eksperdil ei olevat alust oletada, et uuritav oleks 10.10.2002 saanud testamendi tegemisest aru. Postuumse kordusekspertiisi aktis nr 18-05 on väidetud, et G. J. põdes vaskulaarset dementsust, mis oli esmakordselt dokumenteeritud juba 16.05.2000. Kuna ekspertarvamused on põhistavas osas kõige olulisemas väites vastuolus, siis ei saa kumbagi neist pidada usaldusväärseks. Kohus asus seisukohale, et peaaju ateroskleroos väljendab psüühikahäiret (ateroskleroos on märgitud mitte põhi, vaid kaasneva diagnoosina 02.03.2002, märge haigusloos). Nimetatud järeldus on vastuolus ka eksperdi poolt antud vastusega, mille kohaselt ei ole aju ateroskleroos dementsus. Teiseks on kohus esitanud järelduse otsusevõimetusest 10.10.2002, jättes seejuures tähelepanuta faktid, et 15.04.2002, 24.04.2002, 19.07.2002, 01.10.2002, 03.12.2002 ja

20.12.2002 ei ole ateroskleroosi diagnoositud, rääkimata dementsusest. Kannetes 03.12.2002 ja 20.12.2002 on märgitud mitteorgaaniline unehäire (kindlasti ei olnud tegemist dementsusega). Kohus on otsuses märkinud, et kohtuistungil, vastates eksperdiarvamust täpsustavatele kostja küsimustele, selgitas ekspert P. Valvur ka eksperdiarvamuse kujunemise asjaolusid. Kohtu sellekohane märge on formaalne. Kohus ei ole põhjendanud, miks loeb ta kostja konkreetsed vastuväited ümberlükatuks eksperdi vastustega. Ekspertarvamust nr 18-05 ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks ka selles esinevate meelevaldsete järelduste ja vastuolude tõttu haiguslugude kannetega ning erialases meditsiinikirjanduses väljendatud seisukohtadega. Eksperdil on õigus selles, et lähedase isiku testamendist väljajätmine ei ole mitte meditsiiniline, vaid psühholoogiline kriteerium; et kõik psüühikahäired on orgaanilised ning et ka vaskulaarne dementsus on orgaaniline; et öösiti mittemagamine ei tähenda dementsust; et dementsuse diagnoosiks uuritakse mälu ja intellekti. Vaatamata sellele pidas ekspert alusetult tuvastatuks, et konkreetsel vaidlusalusel päeval oli uuritav otsusevõimetu. Tuginemine avalikult kättesaadavale meditsiinikirjandusele võimaldab väita, et konkreetne ekspertarvamus ei ole tõend, millele oleks võimalik tugineda. Ekspert rajas oma järelduse Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloos märgitud lausele, et haige räägib väga segast juttu. Dementsus on aga kliiniline diagnoos, mille teeb patsienti tundev arst piisavate uuringute alusel. Ühestki meditsiinidokumendist ei nähtu, et G. J.i suhtes oleks tehtud uuringuid, mis võimaldaksid teha aktis märgitud järeldust. Seetõttu ei saa sissekanne olla piisavaks dokumenteeringuks vaskulaarse dementsuse diagnoosiks, seda enam postuumselt. Ekspert väitis, et ateroskleroos on dementsuse algus, selle üks osa. Tuginedes meditsiinilisele kirjandusele võib asuda seisukohale, et ateroskleroos ei ole dementsuse põhjus; aju ateroskleroos põhjustab erinevaid kahjustusi, millistest mõnede puhul dementsus areneb, mõnede puhul mitte. Pirita Perearstikeskuse perearst dr K. Arbeiter on 03.12.2002 diagnoosinud täpsustamata mitteorgaanilise unehäire, st üheselt mõistetavalt on fikseeritud, et tegemist ei ole peaaju ateroskleroosist tingitud unehäirega. Ka peaaju veresoonte (vaskulaarsete) haiguste puhul võib esineda unehäireid, kuid neid ei ole diagnoositud. Seega ekspert kas eksib või esitab teadlikult ja suunatult oma arvamuse. Ekspert väitis, et uuritaval oli alanenud intellekt, esinesid mäluhäired ja desorientatsioon. Eksperdil puudus mistahes võrdlusmaterjal hindamaks intellekti alanemist. Teadaolevalt on inimeste intellekti tasemed erinevad ja uuritava puhul ei olnud kunagi tehtud ühtegi uuringut, millest nähtuks baasintellekt ega võrreldavat uuringut testamendi tegemise kuupäeva lähiperioodist. Hinnata mäluhäireks uuritava väidet, et tal ei ole lapsi, on eksperdi subjektiivne arvamus. Uuritava otsusevõime väljaselgitamiseks oleks olnud vajalikud ka tunnistajate ütlused uuritava igapäevase elukorralduse, isiksuslike joonte jms kohta, samuti uuritava poolt tunnistajate juuresolekul väljendatu, hageja poolt isa suhtes isa viimasel aastal avaldatud hoolimatus jm asjaolud. Kostja taotles korduvalt tunnistajate ülekuulamist enne ekspertiisi läbiviimist tulenevalt asjaolust, et G. J. ei olnud dementsust diagnoositud ega tema suhtes uuringuid läbi viidud. Samuti oleks olnud tunnistajate eelnev ülekuulamine olnud vajalik seetõttu, et see oleks võimaldanud eksperdil lähtuda uuritava elukorraldusest, isikuomadustest jms. Postuumse ekspertarvamuse andmiseks puudus piisav ja igakülgne alusmaterjal. Ekspertarvamuses on väljendatud eksperdi subjektiivne hinnang. Dementsuse diagnoos pandi esmakordselt alles 27.12.2002. Ebaeetiline on eksperdi poolt kohtuistungil antud vastus, mille kohaselt ei olevat onkoloogiakeskuse anamnees arvestatav, sest onkoloogid keskenduvat vaid somaatilisele meditsiinile. G. J. viibis 16.09.-27.09.2002 SA PERH Hiiu korpuses, kus tema haigusloos on fikseeritud muu hulgas: teadvus – selge; areng – eale vastav. Mingit alust ei ole väita, et onkoloogia arstid koostavad anamneese pealiskaudselt. Pealegi on eksperdi väide ka tõendamata ja põhistamata. G. J. viibis statsionaaris ligi kaks nädalat, olles arstide pideva jälgimise all. Ka võimaldas

kahe nädalane statsionaaris olek mitmetel arstidel ja muul meditsiinipersonalil G. J.iga suhelda. Ühegi ekspertarvamuse aluseks olnud muusse meditsiinidokumenti ei olnud tehtud kandeid G. J.i statsionaaris jälgimise tulemusena. Kõigi ülejäänud haiguslugude kanded olid tehtud patsiendi lühiajaliste ambulatoorsete visiitide ja perearsti koduvisiitide alusel. Pirita Perearstikeskuse perearst, kes mitme aasta vältel kohtus ja suhtles G. J.iga, ei ole kunagi diagnoosinud dementsust. Ükski perearsti poolt täidetud haigusloo sissekanne dementsuse diagnoosimist ei kajasta ega kinnita. Subjektiivseks ja kergekäeliseks tuleb pidada eksperdi seisukohta selles, et dementsuse algus on fikseeritud siis, kui arst selgitab haigele haigust, kuid inimene ei saa aru haiguse iseloomust. Vaidluse eseme taandas kohus sisuliselt vaid pärandaja otsusevõime väljaselgitamisele, jättes käsitlemata ja hindamata pärandaja vaba tahte kujunemise asjaolud. Kohus asus seisukohale, et kostja väide, et testamendi tegemise ajal 10.10.2002 oli G. J.i mõistus selge, on ümber lükatud haiguslugudes kajastatu ja postuumsete ekspertiisidega. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistajate ütlused, millest nähtus oma vara pärandamiseks kostjale G. J.i vaba tahte kujunemise ja G. J.i psühhoneuroloogia haiglasse paigutamise asjaolud. Kostja seletused on kohus jätnud tähelepanuta ja kõrvutamata tunnistajate ütlustega. Notari ja tunnistajate ütlusi kogumis hinnates leidis tõendamist, et vara pärandamine kostjale oli G. J.i vaba tahe; et hageja varast ilma jätmise soovi kinnitas ta ka pärast testamendi tegemist. Testaator ei jätnud vara võhivõõrale, vaid abikaasa lähisugulasele, kellega oldi suheldud aastakümneid, ning kes vanainimesi nende viimastel eluaastatel koos oma emaga (kes asus oma elukohast Vasalemmast hooldatavate juurde elama) kõiges abistasid (vanainimeste hooldamine, toidu toomine ja tegemine, majapidamistööd, viljakandva aia korrashoid jms). Tunnistajate ütlused ja kostja kirjalikud ning suulised seletused kinnitavad testaatori tahte vastavust tema tahteavaldusele. Asja arutamisel esimese astme kohtus ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et G. J. paigutati psühhiaatriahaiglasse ajutiselt kuni Järve hooldushaiglas voodikoha vabanemiseni. Tunnistaja M. M. ütlustega on tõendatud, et pärast G. J.i haiglasse paigutamist helistas hageja ja küsis, miks G. J. just sellesse haiglasse paigutati. Hagejale selgitati olukorda, ta rahunes ja nõustus sellega, väites seejuures, et tal on selles haiglas tuttav arst. Seda enam on kohus asunud olenemata sellekohase vaidluse puudumisest ise hindama eeltoodut ning asunud seisukohale, et G. J.it keelduti mujal vastu võtmast, sest tal oli „selline diagnoos”. G. J. diagnoositi dementsus alles 27.12.2002, s.o vastuvõtmisel psühhiaatriahaiglasse. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks hooldushaigla keeldumine G. J.it vastu võtmast viitega tema dementsusele. Kohus on nimetatuga rikkunud oluliselt menetlusnormi, rajades järelduse olematule diagnoosile ja haiglasse võtmisest keeldumise tõendamatusele, seda enam, et käsitletav asjaolu ei olnud kordagi vaidluse esemeks. Kohtuotsusest ei selgu, miks eelistab kohus eksperdi postuumset arvamust G. J.i otsusevõimetuse kohta teistele tõenditele. Otsusevõimetus ei ole püsiv seisund. Kohtul ei olnud võimalik ainuüksi ekspertarvamusele tuginedes teha järeldust, et G. J. oli otsusevõimetu just nimelt testamendi tegemisel, s.o konkreetsel kuupäeval. Samuti on kohtuotsus ebaseaduslik kinnistusraamatu kannete tühiseks tunnistamise rahuldamise osas. Esiteks kannet nr 2.2 kinnistusraamatust ei nähtu, teiseks on kohus niisuguse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Ühelegi õigusaktile tuginedes ei ole alust rääkida kinnistusraamatu kande tühisusest ega võimalusest taotleda kande tühisuse tuvastamist. Alust on rääkida teatud asjaoludel võimalusest taotleda seaduses ettenähtud korras kinnistusraamatu kande kustutamist, muutmist või parandamist. Kaevatava kohtuotsuse alusel kinnistusraamatu kannet muuta, parandada ega kustutada ei ole võimalik. Seega otsus ei ole ka täidetav. Selleks, et kohtuotsuse alusel saaks kannet kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 64 lg 5 muuta, peab kohtuotsuse resolutsioonis olema selgesti väljendatud, mida kohus kinnisasja omandiõiguse kohta otsustab. See, milline on

tegelik õiguslik olukord, on igas vastavas vaidluses tõendamise esemeks. Vaatamata sellele, et hageja ei olnud esitanud nõuet ebaõige kande parandamises, kuid kui lähtuda teoreetilisest eeldusest, et hageja oli esitanud nõude kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamiseks, siis oleks kohus pidanud sellise nõude jätma menetlusse võtmata, nõude menetlusse võtmise korral menetluse lõpetama või juhul, kui kohus ei oleks menetlust lõpetanud, siis oleks ta pidanud jätma haginõude rahuldamata. Hagejal ei olnud ka mitte teoreetilist võimalust tõendada kinnistusraamatu kandest erinevat õiguslikku olukorda, sest hageja oli loobunud pärandvara vastuvõtmisest ja seega oli hageja isikuks, kelle õigusi kinnistusraamatu kanne ei puudutanud. Kohus ei võtnud seisukohta kostja taotluse suhtes paranduste tegemiseks 26.06.2007 kohtuistungi protokollis. Kostja palus protokollis kajastada esindaja vastuväite S. V. tunnistajana üle kuulamata jätmises, aga samuti vastuväited hageja nõudele kinnistusraamatu kannetega seonduvas. Juhul kui kohus asus seisukohale, et taotlus ei vasta menetlusdokumendile esitatavatele nõuetele, siis oleks kohus pidanud kostja tähelepanu sellele koheselt juhtima. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.12.2007 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toiminguid puudulikult ega kontrollinud menetluse lubatavuse eeldusi. Kostja esitas pärandi vastuvõtmise avalduse notarile 20.01.2003. Pärimisteade avaldati Ametlikes Teadaannetes 30.01.2003, millega määrati pärandi vastuvõtmise tähtajaks 20.05.2003. Hageja ei esitanud pärandi vastuvõtmise avaldust tähtaegselt ega ole esitanud ka tõendeid, et on ettenähtud tähtaja jooksul väljendanud tahet pärandvara just pärijana vallata. Hageja esitas hagi testamendi kehtetuks tunnistamiseks 24.05.2004. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus pidas vääraks ringkonnakohtu seisukohta, et hageja peab testamendi tühisuse tuvastamiseks olema pärandi vastu võtnud. Juhul kui kohus tuvastab 2002.a testamendi tühisuse ja kostjal, kelle kasuks testament tehti, puudub pärimisõigus ning seaduse või testamendi alusel ei ole muu pärima õigustatud isik pärandit vastu võtnud, ei ole hagejale vaja pärandi vastuvõtmise tähtaega ennistada. Sellisel juhul peab hageja PärS § 118 lg 3 järgi võtma pärandi vastu 10 aasta jooksul alates pärandi avanemisest. Notari antud pärandi vastuvõtmise tähtajal ei ole sel juhul testamendi tühisuse tõttu õiguslikku tähendust ja hageja suhtes kehtib pärandi vastuvõtmise üldine tähtaeg. Kuna hageja ei pidanud testamendi tühisuse tuvastamiseks pärandit PärS §-s 117 sätestatud korras vastu võtma, ei ole õige ka kostja seisukoht, et kohus pidi jätma hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus kinnistusraamatu kannete tühiseks tunnistamise osas tuleb tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb hageja vastav nõue jätta rahuldamata. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuse tühistamiseks ning selles osas jätab ringkonnakohus otsuse muutmata ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta vastavaid põhjendusi, sest nõustub nendega.

Vastuseks kaebusele märgib kolleegium esmalt, et hageja hagemisõigust käsitlevad apellandi väited ei ole õiged. Käesolevas asjas pöördus hageja kohtusse tuvastushagiga testamendi tühisuse kindlakstegemiseks. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega võib isik pöörduda kohtusse, et kaitsta oma seadusest või testamendist tulenevat pärimisõigust, mille väidetavalt tühine testament välistab. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on pärandaja poeg, s.o tema seadusjärgne pärija, ega selle üle, et pärandaja on teinud 03.02.1993 hageja kasuks testamendi. Seega on hagejal 10.10.2002 tehtud testamendi tühisuse korral õigus pärida pärandaja vara ja on ilmne tema õiguslik huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks. PärS §-st 4 tulenevalt on pärandi vastuvõtmine vajalik pärimiseks, mitte aga testamendi tühisuse tuvastamiseks. Piisab, kui isikul on õiguslik huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks ja tal on testamendi tühisuse korral põhimõtteliselt võimalik pärida. Hageja ei ole kaotanud õiguslikku huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks, sest pärandi avanemisest ei ole möödunud 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Testaator suri 03.01.2003, mis on PärS § 3 lg 2 kohaselt pärandi avanemise aeg. Hagi esitati 24.05.2004. Maakohus ei kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti ega käsitlenud seadust formaalselt. Kaebuses sisalduvad sellekohased väited ei ole õiged. Isiku vaba tahte hindamine lahus tema otsusevõimest ei ole võimalik. Apellandi vastav käsitlus koos viitega tehingu mõjust tehingu teinud isiku huvidele ei ole õige. Otsusevõime puudumisel ei ole isikul võimalik realiseerida oma vaba tahet ega arvestada tehinguga riivatavaid huve. Asjaolust, et maakohus määras kostja taotlusel uue kohtupsühhiaatriaekspertiisi, ei tulene, et eksperdi A. Aadamsoo arvamus oleks tõendina kõlbmatu. Ekspertide A. Aadamsoo ja P. Valvuri arvamused ei olnud omavahel vastuolus. Mõlemal juhul on eksperdid jõudnud samale järeldusele. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega selle kohta, et omavahelise vastuolu tõttu ei saa kumbagi arvamust pidada usaldusväärseks. Tegemist on postuumse ekspertiisiga, milles väljendatud arvamuse kujunemine tugineb asjas kogutud tõenditele, s.h kõigile võimalikele viidetele isiku psüühilise seisundi kohta. Asjaolu, kas ateroskleroosi kohta 02.03.2002 tehtud märge haigusloos on kajastatud põhi- või kaasneva diagnoosina, ei võimalda teha järeldust psüühikahäire puudumise kohta. Vaieldamatult ei ole ateroskleroos dementsus, kuid ateroskleroos võib väljenduda psüühikahäiretes ning selle tulemuseks võib olla dementsus. Et ateroskleroos võib põhjustada organismi erinevaid kahjustusi, ei välista nende kahjustuste mõjul dementsuse tekkimist. Maakohus, teinud järelduse testaatori otsusevõimetuse kohta 10.10.2002, ei jätnud tähelepanuta 2002.a tehtud kandeid meditsiinilistes dokumentides. Neid kandeid on arvestanud ka eksperdid. Perearsti dokumentides vastava diagnoosi puudumine ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõene või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole reeglina kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Asjaolu, et G. J.i suhtes ei olnud tehtud vastavaid uuringuid ega olnud tal enne 10.10.2002 dementsust kliiniliselt diagnoositud, ei tõenda tema otsustusvõime olemasolu 10.10.2002. Apellant on ekspertiisiaktis kajastatud põhjendustest eraldanud üksikuid lõike, andes neile omapoolse tõlgenduse ning jättes seejuures tähelepanuta akti kui terviku, samuti tõlgendanud subjektiivselt ekspert P. Valvuri poolt kohtuistungil antud vastuseid. See, et onkoloogiahaiglas keskendutakse somaatilisele meditsiinile, ei ole ebaeetiline ega vale väide, nagu väidetakse kaebuses. Kohus ei jätnud tähelepanuta tunnistajate ütlusi. Kohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning tuvastanud õigesti asjas tähtsust omavad asjaolud. See, et kohus ei kuulanud tunnistajaid üle enne ekspertiisi määramist, ei ole menetlusnormide rikkumine, küll võis see aidata kaasa objektiivse tulemuse saamisele. Tunnistaja S.

V. ülekuulamata jätmist on 26.06.2007 istungi protokollis kajastatud. Testament on PärS § 93 järgi tühine muuhulgas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on otsusevõimetu isiku tehtud testament tühine ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Antud juhul on hageja esitanud kohtule tuvastushagi testamendi tühisuse ning testamendi alusel kinnistusraamatusse kostja kohta tehtud omanikukannete tühisuse kindlakstegemiseks ning kohtul tuli neist nõuetest vaidluse lahendamisel ka lähtuda. Kolleegium nõustub apellandi väidetega kohtuotsuse ebaõigsuse kohta kinnistusraamatu kannete tühiseks tunnistamise osas. Kohtul ei olnud alust hinnata vaidlusaluseid omanikukandeid tühisteks. Kohus ei ole seejuures viidanud õigusnormile ega ole ka oma järeldust põhjendanud. Abstraktsiooniprintsiibist lähtudes tuleks omandi üleandmist hinnata lahus selle aluseks olevast tehingu võlaõiguslikust osas. Käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult neutraalne. Antud juhul on omand kostjale üle läinud pärimisõiguse tunnistuse alusel, mistõttu ei saa rääkida kinnistusraamatu kande ebaõigsusest AÕS § 65 lg 1 tähenduses ega tuvastada selle tühisust. Küll võimaldab testamendi tühisus hagejal asuda pärijana oma õigusi realiseerima ning tal on võimalik nõuda kinnisturaamatu omanikukannete muutmist (hageda kostjalt vastavat nõusolekut). Käesolevast otsusest tulenevalt on hagejal õigus nõuda tema pärimisõiguse tunnustamist ja teostada sellega seotud muid õigusi, mistõttu lasuvad kostjal sellele vastavad kohustused. Kuna testamendi tühisuse korral on hagejal põhimõtteliselt võimalik pärida, siis tuleb tal teha ka vastav tahteavaldus (pärimiseks peab pärija PärS § 4 järgi pärandi vastu võtma). Sel põhjusel ei ole kohtul praeguses menetluses võimalik lugeda hageja teist, kinnisturaamatu kandeid puudutavat nõuet menetluslikus mõtteks nõudeks TsÜS § 68 lg 5 alusel ega seda ka rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning jätab ühe hageja nõude osas rahuldamata, siis jätab ta poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Ü. Jänes

M. Klaar

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.