Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi O. C. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
2555,46 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Jekaterina Morozova (e-post xxx); Kostja: O. C. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht kohtule teadmata).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista O. C.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevus 1242,94 eurot ja viivis 64,01 eurot.
3.Välja mõista O. C.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks alates 21.04.2023 viivis põhinõudelt 83,74 eurolt 0,066% päevas kuni põhinõude tasumiseni.
4.Välja mõista O. C.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks alates 21.04.2023 viivis põhinõudelt 1159,20 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi O. C. vastu põhinõude 22,80 eurot, intressi 75,72 eurot, sissenõudmiskulude 35 eurot ja viivise 810,07 eurot osas.
6.Jätta menetluskulud 58% ulatuses kostja kanda ja 42% ulatuses hageja kanda.
7.Välja mõista O. C.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 341,04 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt
tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1265,74 eurot, intressi 75,72 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 874,08 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 0,066% päevas alates 21.04.2023 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja Telia Eesti AS sõlmisid 16.12.2019 mobiilsideteenuse lepingu nr 9467212, mille alusel pakkus Telia Eesti AS kliendile paketi „Mobiilse elu kõnepakett“ teenust telefoninumbrile xxxx ning kostja kohustust tasuma teenuse eest vastavalt Telia Eesti AS-i poolt väljastatud arvetele. Kostjal on tasumata arved kogusummas 83,74 eurot.
3.Kostja ja Telia Eesti AS sõlmisid 14.01.2020 järelmaksu müügilepingu nr 1520142, mille alusel leppisid pooled kokku ostetavas kaubas, s.o mobiiltelefon Apple iPhone 11 Pro Max 256 GB (roheline) maksumusega 1449 eurot ning lepingutasus 19,90 eurot. Järelmaksu müügilepingu aastane intressimäär oli 21,9% ja krediidikulukuse määr 24,71% aastas. Kostja teostas lepingut sõlmides sissemakse summas 289,80 eurot. Telia Eesti AS ütles lepingu 26.05.2020 üles.
4.Telia Eesti AS loovutas 27.05.2022 nõuded hagejale. Kostja seisukoht
5.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 16.12.2019 mobiilsideteenuse liitumislepingu (dtl 30-32), mille alusel pakkus Telia Eesti AS kliendile paketi „Mobiilse elu kõnepakett“ teenust ning kostja kohustust tasuma teenuse eest vastavalt Telia Eesti AS-i poolt väljastatud arvetele. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 14.01.2020 järelmaksu müügilepingu (dtl 34-37) mobiiltelefon Apple iPhone 11 Pro Max 256 GB (roheline) ostmiseks maksumusega 1449 eurot. 14.01.2020 järelmaksu müügilepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 24,71% aastas, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1265,74 eurot, intress 75,74 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, 20.04.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 874,08 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et 2/8
loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Telia Eesti AS loovutas oma nõuded 27.05.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 13.06.2022 teatisega (dtl 64). Samuti on teavitatud kostjat nõude loovutamisest käesolevas tsiviilasjas hagimaterjalide kättetoimetamisega. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
10.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
11.Kostja kohustus 16.12.2019 mobiilsideteenuse liitumislepingu alusel tasuma saadud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja oma kohustused täitmata ega tasunud temale esitatud arveid. Hageja palub kostjalt 16.12.2019 lepingu alusel välja mõista põhivõlgnevuse 83,74 eurot. Nimetatud võlgnevusest 23,22 eurot tuleneb arvest nr B19121710143 (dtl 43), 45 eurot arvest nr B20012171865 (dtl 44) ja 15,52 eurot arvest nr B20022542678 (dtl 45). Kohus on seisukohal, et olukorras, kus 16.12.2019 lepingust tulenevad kohustused on kostjal osaliselt täitamata jäänud, tuleb hageja nõue kostja suhtes VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 83,74 eurot.
12.VÕS § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja Telia Eesti AS sõlmisid 14.01.2020 tarbijakrediidilepingu (dtl 34-37), mille alusel sai kostja krediiti 1449 eurot.
13.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) 3/8
krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
14.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
15.Kohus kohustas hagejat 02.04.2024 kirjaga (dtl 85-89) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste 4/8
andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. 02.04.2024 kiri toimetati hagejale kätte 03.04.2024, mistõttu tuli hagejal vastus esitada hiljemalt 17.04.2024. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtu määratud tähtajaks asjaolusid ja tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta.
16.Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, et krediidiandja oleks kogunud teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
17.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks enne 14.01.2020 lepingu sõlmimist kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on 14.01.2020 tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
18.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
19.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagiavalduse kohaselt teavitas Telia Eesti AS 10.05.2020 kostjat 14.01.2020 lepingu lõpetamisest (dtl 63), kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 25.05.2020. Hageja selgituste kohaselt on lepingu ülesütlemise hoiatus kostjale saadetud e-posti aadressile xxx. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges Telia Eesti AS 14.01.2020 lepingu lõppenuks 26.05.2020. Kohtu hinnangul ei nähtu hagi lisas 3 esitatud kirjast (dtl 63), et ülesütlemis hoiatus ja avaldus oleks kostjale saadetud ning kätte toimetatud. Kohus selgitas hagejale 02.04.2024 kirjas (dtl 85-89), et Riigikohus on lahendi nr 2-15-17677 p-s 13 leidnud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). Kuivõrd hageja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduse kostjale saatmist ega kättetoimetamist, leiab kohus, et 14.01.2020 5/8
leping ei olnud 26.05.2020 kehtivalt üles öeldud ning leping lõppes maksegraafikujärgse viimase osamakse tähtaja saabumisega 20.01.2024.
20.Hageja on selgitanud, et kostja on 14.01.2020 lepingu katteks teinud sissemakse summas 289,80 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et 14.01.2020 krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimakse lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1159,20 eurot (1449-289,80). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 2,90 euro ulatuses seoses e-poe kohaletoimetamise tasuga, kuna hageja ei ole selgitanud eelnimetatud nõude aluseks olevaid asjaolusid ega nõude kujunemist. Hageja 17.04.2024 menetlusdokumendi sisulise osa p 2 kohaselt kinnitasid pooled lepingu allkirjastamisega, et Telia Eesti AS on järelmaksulepingu tingimustele vastava kauba nõuetekohaselt kostjale üle andnud ja kostja on selle vastu võtnud, mistõttu jääb kohtule arusaamatuks, mille eest nõuab hageja e-poe kohaletoimetamise tasu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata 14.01.2020 lepingust tuleneva hageja põhinõude kokku 22,80 euro ulatuses.
21.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul on hagejal õigus nõuda intressi VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud VÕS § 4033 lg 7 järgset ümberarvestust ega määranud intressimakseid uuesti, mistõttu leiab kohus, et hageja ei soovi seadusjärgse intressi kostjalt väljamõistmist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 75,72 eurot.
22.Hageja nõuab kostjalt 16.12.2019 lepingust tuleneva sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja volitatud esindaja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 10.06.2022 (dtl 65), 10.10.2022 (dtl 66) ja 10.01.2023 (dtl 67). Kohus märgib, et hageja ei ole kohtu ette toonud 19.12.2019 lepingu lõppemisega seotud asjaolusid, sh millal leping lõppes. Seega ei ole kohtul võimalik jõuda järeldusele, et eelnimetatud meeldetuletuskirjad olid saadetud pärast 16.12.2019 lepingu lõppemist. Juhul, kui hageja leiab, et sissenõudmiskulud on tekkinud seoses 14.01.2020 lepinguga, märgib kohus, et on tuvastanud, et 14.01.2020 leping lõppes tähtaja saabumisega 20.01.2024, mistõttu ei olnud eelnimetatud kirjad saadetud pärast lepingu lõppemist. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka VÕS § 1132 lg-s 1 sätestatud eelduseid lepingute kehtivusajal sissenõudmiskulude väljanõudmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude 35 euro osas rahuldamata.
23.Hageja on esitanud kostja vastu 16.12.2019 lepingust tuleva viivisenõude summas 64,01 eurot. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt üldtingimustes kokkulepitud lepingujärgses viivisemääras, mis on 0,066% päevas. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase 6/8
täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagejal on õigus nõuda seoses arvega nr B19121710143 viivist põhivõlgnevuselt 23,22 eurot perioodi 21.01.202020.04.2023 eest summas 18,18 eurot; seoses arvega nr B20012171865 viivist põhivõlgnevuselt 45 eurot perioodi 21.02.2020-20.04.2023 eest 34,30 eurot; ning seoses arvega nr B20022542678 põhivõlgnevuselt 15,52 eurot perioodi 21.03.2020-20.04.2023 eest viivist 11,53 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 64,01 eurot.
24.Hageja nõuab kostjalt 14.01.2020 lepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates osamaksete tasumise tähtaegadele järgnevatest päevadest kuni hagi esitamiseni 20.04.2023 summas 810,07 eurot. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud osamaksete ümberarvestust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, ei ole kohtul võimalik mõista viivist välja iga osamakse osas alates nende sissenõutavaks muutumisest, kuna hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses ja millal on tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Samuti on kohus tuvastanud, et 14.01.2020 leping lõppes tähtaja saabumisega 20.01.2024, mistõttu muutus 14.01.2020 lepingust tulenev põhinõue tervikuna sissenõutavaks alles 21.01.2024, s.o pärast hagi esitamist.. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 810,07 euro ulatuses.
25.Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav 16.12.2019 lepingust tulenev nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 83,74 eurot 0,066% päevas alates 21.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja 14.01.2020 lepingust tulenev viivisenõue kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 1159,20 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
26.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1242,94 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 64,01 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivis alates 21.04.2023 põhinõudelt 83,74 eurot 0,066% päevas ning põhinõudelt 1159,20 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõuete täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 22,80 eurot, intressinõude 75,72 eurot, sissenõudmiskulude 35 eurot ja viivisenõude 810,07 eurot ulatuses.
27.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 2555,46 eurot. Menetluskulud
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu oli 2250,54 eurot, kuid kohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud nõuded 1306,95 euro ulatuses, s.o 58% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda. 7/8
29.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 549 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
30.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 385 eurot.
31.TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja maksekäsu kiirmenetluses kantud kulud on TsMS § 4842 alusel põhjendatud 20 euro ulatuses.
32.Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 4,5 tundi, hinnaga 122 eurot tund (koos käibemaksuga).
33.Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud 1,5 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 183 eurot (koos käibemaksuga).
34.Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 588 eurot (385+20+183). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 58% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 341,04 eurot.
35.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
36.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
37.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.