Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
OÜ Herakos hagi Termokar OÜ vastu 145 594,80 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Herakos kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
157 242 eurot 38 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja OÜ Herakos, lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja Termokar OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Helmut Pikmets ja Maris Vutt
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2023. a nr 2-20-10384. Saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.OÜ Herakos (hageja) esitas 17. juulil 2020 Pärnu Maakohtule Termokar OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 145 594 eurot 80 senti ning alates 18. juulist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni viivise kindla summana arvestatuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt aastas. Hagiavalduse kohaselt on hageja kortermajade ehitamise ja korterite müümisega tegelev äriühing, mis tegeles 2018. a teisel poolel Pärnu linnas kahe kortermaja ja ühe ärihoone ehitamisega. Hageja avastas 2020. a kevadel oma 2018. a majandusaasta aruande koostamise käigus, et kostja oli esitanud hagejale
2-20-10384 neli õigusliku aluseta arvet (arved nr 180122, 180135, 180163 ja 180203 kogusummas 145 594 eurot 80 senti), mille hageja oli tasunud ning mille arvel oli kostja hageja hinnangul hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja väitel ei olnud ta sõlminud kostjaga ühtegi töövõtulepingut arvetel viidatud objektidel tööde tegemiseks, kostja ei olnud neil objektidel töid teinud ning ühtegi tööde üleandmise-vastuvõtmise akti poolte vahel arvetel viidatud objektide osas ei koostatud. Lisaks oli kostja seaduslik esindaja Kaido Merila andnud kostja vastu algatatud kriminaalmenetluses Maksu- ja Tolliametile (MTA) kui uurimisasutusele ütlusi, mille kohaselt ei olnud kostja arvetel viidatud objektidel ehitustöid tehtud ning et arved olid fiktiivsed. Hageja arvates kasutas kostja ära asjaolu, et varem oli samale kinnisasjale ehitatud veel kaks kortermaja, mille ehitamisel oli poolte vahel olnud kokkulepe sarnaste tööde tegemiseks ning kuna hageja oli ülekoormatud, ei märganud ta toime pandud pettust ja usaldas varasemast koostööpartnerist kostjat.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja oli nõus, et hageja ja kostja vahel puudus lepinguline suhe arvetel märgitud tööde tegemiseks. Küll aga sai hageja kostja väitel talle kantud raha tagasi. Nimelt sõlmiti kostja sõnul poolte ja kolmanda isiku Silver Sarapiku vahel seoses kostja poolt hagejale esitatud fiktiivsete arvetega kokkulepe panna toime käibemaksupettus. Maksupettus ja raha tagasisaamine seisnes selles, et kostjale makstud raha sai hageja sularahas tagasi summas, millest oli kokkuvõttes maha arvestatud n-ö arvevabrikantide teenustasu (kostjale teadaolevalt suurusjärgus 2-3%) ja riigilt (MTA kaudu) sai hageja 20% (käibemaks) arvete summast sisendkäibemaksuna (vähendades sisendmaksu arvelt enda tasutavat käibemaksu ehk väljundkäibemaksu). See tähendab, et hageja sai kogu arvete alusel makstud raha tagasi, sh sularahas. Tegelikkuses sai hageja veel kasugi, kuna riigilt saadud sisendkäibemaksust (20%) jäi arvevabrikantidele makstud teenustasust (ca 2-3%) veel ülegi. MTA uurimisosakonna Lääne talitus algatas 21. juunil 2019 karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1 ja 3 tunnustel kriminaalmenetluse selle kohta, et kostja esitas oma juhatuse liikme K. Merila tegevuse kaudu hagejale 2018. a juunis, augustis ja oktoobris vale sisuga müügiarveid selleks, et hageja juhatuse liikme Tõnu Kortsu juhtimisel saaks arvetel näidatud käibemaksu kajastada maksuhaldurile esitatavates käibemaksudeklaratsioonides sisendkäibemaksu näitamiseks ja maksukohustuse vähendamiseks. Kokku vähendas eespool toodud perioodil hageja kostja kaasabil oma käibemaksukohustust summas 24 265 eurot 80 senti. Hageja suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust, kuna hageja poolt pettuse kaudu „säästetud“ käibemaksusumma jäi alla 40 000 euro. Kostja esitas ka oma versiooni erinevate arveahelate kohta. Arved esitati pettuse käigus järjest mitmele äriühingule ning lõpuks võeti raha sularahas erinevate ühingute kontodelt välja. Kõikides arveahelates nähtus kostja sõnul, et arvel olev summa järjest vähenes. Tegemist oli kõigi seotud osapoolte kokkuleppega, mille sisu järgi jättis iga äriühing arve omakorda edasi esitades osa talle laekunud maksest n-ö teenustasuna endale. See oli ka põhjus, miks lõpliku arve tegemine ja selle sularahas väljavõtmine ning hagejale tagastamine ei kattunud summaga, mis kajastus esialgu kostja poolt hagejale esitatud arvetel. Seoses arvega nr 180122 tagastati hagejale vähemalt 38 281 eurot 18 senti (Metsaru grupp OÜ arve nr 2906181 AJ Lahendus OÜ-le). Seoses arvega nr 180135 tagastati hagejale vähemalt 10 944 eurot (Balans-Tiim OÜ arve nr MA1800067 Ameron Invest OÜ-le). Seoses arvega nr 180163 tagastati hagejale vähemalt 45 034 eurot 80 senti (Balans-Tiim OÜ arve nr MA1800073 Ameron Invest OÜ-le). Seoses arvega nr 180203 tagastati hagejale vähemalt 36 900 eurot (Balans-Tiim OÜ arve nr MA1800110). Kokku tagastati hagejale sularahas S. Sarapiku poolt vähemalt 131 159 eurot 98 senti. Lisaks tagastas MTA hagejale 24 265 eurot 80 senti, s.t kostja poolt hagejale esitatud arvete käibemaks.
2(8)
2-20-10384
3.Pärnu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 145 594 eurot 80 senti ning viivise arvestatuna võla põhiosalt alates 18. juulist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni (s.o kuni 2. märtsini 2022) summas 18 908 eurot 77 senti ning edasi alates 3. märtsist 2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud selle üle, et kostja esitas hagejale arved ja hageja tasus need. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et arvete esitamiseks puudus alus. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja sai tasutud summad VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt tagasi nõuda. Vaidlus puudus ka selles, et hageja ega tema juhatuse liige T. Korts ei olnud kahtlustatavad käibemaksupettuse skeemis, mida menetleti kriminaalasja nr 19930000204 raames. MTA konstateeris oma nõude esitamisel üksnes valearvete esitamise fakti ja nende suurust koos võimaliku alusetu tagastusnõudega. Kostja väidetud poolte kokkulepet maksukohustuse vähendamiseks MTA ei tuvastanud. Maakohus nõustus hagejaga selles, et hageja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamine oli kostja esitatud alusetute arvete tagajärg, mitte põhjus. Kostja väidetud poolte kokkulepet maksukohustuse vähendamiseks MTA ei tuvastanud. Hageja korrigeeris oma käibemaksudeklaratsioone 2. märtsil 2020 tegelikult osutatud teenustele vastavaks ning puudus vaidlus selles, et reaalset kasu ta väidetavast teadlikust valearvete tasumisest ei saanud. Kostja oli varem esitanud hagejale teiste objektidega seoses viis arvet sarnases suurusjärgus hiljem esitatud valearvetega. Maakohtu arvates võis hageja juhatuse liikme T. Kortsu tähelepanu erinevatele ehitustööde kohta esitatud arvetele olla pealiskaudne, kuna vaidlusalusel ajal oli ta hõivatud pulmade korraldamise ja pulmareisiga, ehitusalane tegevus 2018. a oli intensiivne ning hageja esitas oma 2018. a majandusaasta aruande suure hilinemisega ehk alles 2020. a kevadel ning kostja esitatud neli fiktiivset arvet moodustasid hageja aastakuludest vaid 12% olukorras, kus iga kuu tuli hagejal tasuda kümneid ostuarveid. Maakohtu arvates oli kostja versioon kaheldav ka seetõttu, et väidetav „võit“ maksukohustuse tagastusnõude osas olnuks hagejale lisaks iga arve käibemaksule veel 1⁄4 käibemaksusummast ehk kokku ca 30 000 eurot, samas kui hageja 2018. a müügitulu ületas kostja enda kinnitusel miljon eurot ning oli küsitav, miks hageja pidi riskima uurimise ja erinevate menetlustega vaid mõne protsendi lisa teenimiseks müügitulule. Kostja juhatuse liikmele esitatud kahtlustuse kohaselt olid osale äriühingutest jõudnud summad oluliselt väiksemad, kui kostja väitis. Ühte kostja viidatud äriühingut arvete alusel tasutud summade adressaadina kahtlustuses üldse ei mainitud, mis seadis maakohtu hinnangul täiendavalt kahtluse alla kostja väited esimese arveahela kohta. Lisaks muutis kostja arveahelate asjaolusid menetluses mitmel korral ning kostja taotletud tunnistajate, eelkõige S. Sarapiku ütlused ei olnud maakohtu arvates usaldusväärsed. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras kostja poolt hüvitatavate menetluskulude suuruseks 15 346 eurot 11 senti ning mõistis nimetatud summa hageja kasuks välja.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust ning kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus leidis mh ekslikult, et hageja juhatuse liige T. Korts ei olnud käibemaksupettuse skeemist teadlik, tunnistaja S. Sarapiku ütlused olid ebausaldusväärsed ning et tõenditest kogumis ei ole võimalik tuvastada, et hageja oli kogu kostjale tasutud raha tagasi saanud. Maakohus tegi sisuliselt kostjale tõendamiskoormuse täitmise võimatuks, jättes selgitamata, millise tõendite kogumiga oli kostjal raha liikumise ja sularaha 3(8)
2-20-10384 hagejale tagastamise fakti võimalik tõendada. Hageja suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välistanud hageja seotust arvevabriku skeemiga. Hageja suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust, sest nn riigilt välja petetud käibemaksusumma jäi alla seaduses sätestatud piirmäära, s.o 40 000 euro. Tegelikult teostatud tööde ja fiktiivsete arvete summade suurusjärk oli sama (ca 150 000 eurot). Maakohus luges majandusaasta aruande hilinenult esitamise fakti meelevaldselt hageja kasuks. Majandusaasta aruande hilinenult esitamine näitab hoopis seda, et hageja ei tahtnud mingil põhjusel seda õigel ajal esitada. Hageja rahalist „võitu“ käibemaksupettuses osalemisel ei saanud samastada hageja aastase käibega (ehk müügituluga). Tunnistajate ütluste hindamisel oleks maakohus pidanud arvestama tunnistajate S. Sarapiku ja K. Orava ütlustega. Nende tunnistajate ütlused olid usaldusväärsed. Kohus jättis sisuliselt hindamata tunnistajate K. Orava ja M. Ildi ütlused. Maakohus rikkus tõendite igakülgse hindamise kohustust, märkides tunnistajate ütlustega seonduvat vaid väga üldsõnaliselt. Maakohus omistas kostja juhatuse liikmele K. Merilale esitatud kahtlustuse sisule liialt suure tähenduse. Maakohus kahtles ebaõigesti kostja esitatud arveahelates. Maakohus jättis ebaõigesti osa kostja tõendeid vastu võtmata ning jättis pooled 12. novembril 2021 toimunud kohtuistungil ebaõigesti vande all üle kuulamata.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, tunnistas S. Sarapiku ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks, omistades seejuures kriminaalmenetluses antud ütlustele ja kahtlustuse sisule põhjendamatult olulise kaalu. Samuti jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 1028 lg 2 punkti 3 ning rikkus oluliselt menetlusnorme, kui jättis S. Sarapiku ütlused ebausaldusväärseks tunnistades andmata kostjale võimaluse esitada teisi tõendeid ning jättis rahuldamata kostja taotluse ühe äriühingu pangakonto väljavõtte saamiseks. Nimetatud rikkumised kogumis tõid kaasa maakohtu poolt ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaielnud arvete nr 180122, 180135, 180163 ja 180203 esitamise ning tasumise üle ning selle üle, et nende arvete alusel kostja mingeid töid ei teinud ning nende osas mingit töövõtulepingut poolte vahel ei olnud sõlmitud. Tõendatud on, et arveahelates märgitud arvete puhul on tegemist fiktiivsete arvetega, mille alusel tegelikult teenust ei osutatud. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti VÕS § 1028 lg 1 järgi, mille kohaselt juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et hageja, kostja ja S. Sarapik leppisid kokku käibemaksupettuse toimepanemise selliselt, et kostja esitas hagejale 2018. a juunis, augustis ja oktoobris vale sisuga müügiarveid selleks, et hageja juhatuse liikme T. Kortsu juhtimisel saanuks arvetel näidatud käibemaksu kajastada maksuhaldurile esitatavates käibemaksudeklaratsioonides sisendkäibemaksu näitamiseks ja maksukohustuse vähendamiseks. Kostja poolt hagejale arvete esitamise, kostjale raha ülekandmise ja S. Sarapiku ütlustega oli ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et hageja seaduslik esindaja T. Korts, kostja seaduslik esindaja K. Merila ja S. Sarapik leppisid omavahel kokku fiktiivsete arvete esitamise maksukohustuse vähendamiseks. Nimetatud käibemaksupettuse 4(8)
2-20-10384 kokkuleppe olemasolu kinnitas ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et hagejast alates käivitatud arveahelas jõudsid rahalised vahendid lõpuks hageja seadusliku esindaja T. Kortsu kätte. Arvestades S. Sarapiku, K. Orava ja M. Ildi ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid (äriühingute pangakonto väljavõtted ning kriminaalasjas koostatud vaatlusprotokoll), on tõendamist leidnud sularaha jõudmine hageja seadusliku esindaja kätte vähemalt 129 339 euro 98 sendi ulatuses, s.o netosumma ja 1⁄4 käibemaksust, mille hageja kandis kostjale. Hageja esile toodud vastuväited ei anna ringkonnakohtu arvates alust eelnevast teistsuguseks järelduseks. Ringkonnakohus selgitas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõte ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul käibemaksu tasumata jätmisest (sealhulgas ka käibedeklaratsioonis ebaõigete andmete esitamisest) järeldada seda, et tegemist oli seadusega vastuolus oleva tehinguga. Kostja väidetud kokkuleppe korral oli aga tegemist tühise tehinguga TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna selline kokkulepe on heade kommete vastane. Tehingut võib pidada heade kommetega vastuolus olevaks TsÜS § 86 lg 1 mõttes siis, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt ka RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-186-13, p 22). Käibemaksupettuse toimepanemine kui riigile ebaõigete andmete esitamine enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu. Käibemaksupettuse kokkuleppe (kui heade kommetega vastuolus oleva tehingu) alusel üleantud raha tagasinõudmine on vastuolus TsÜS § 86 lg 1 eesmärgiga, mistõttu puudub hagejal VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel nõudeõigus kostja vastu kostja esitatud arvete alusel ülekantud summade tagasisaamiseks. VÕS § 1028 lg 2 p 3 välistab ka altkäemaksuna teisele isikule makstud summade tagasinõudmise altkäemaksu maksnud isiku poolt. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, tunnistades S. Sarapiku ütlused ebausaldusväärseks, andmata seejuures kostjale võimalust esitada teisi tõendeid tõendamaks hageja seadusliku esindaja T. Kortsu teadlikkust käibemaksupettuse skeemist käesolevas asjas vaidluse all olevate arvete osas. Ringkonnakohus pidas ka tunnistaja K. Orava ütlusi usaldusväärseks. Tunnistaja M. Ildi ütluste ja teiste asjas kogutud tõendite vahel ei esinenud ringkonnakohtu arvates samuti vastuolusid, millest oleks pidanud järeldama M. Ildi ütluste ebausaldusväärsust. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse tühistamise ning hagi rahuldamata jätmise tõttu muutis ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotust maakohtus. Ringkonnakohus jättis menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus hindamata asjas olulised tõendid, kui tuvastas, et hageja poolt kostjale tasutud raha jõudis hagejani tagasi. Mingit raha tegelikult hagejani ei jõudnud. Kostja tugines raha hagejale tagastamise väitmisel Ameron Invest OÜ väljastatud arvetele. Kostja väited raha hagejale tagastamise kohta ei vasta tegelikkusele ning mingit raha tagastamist ei toimunud, kuna raha ei jõudnud nende isikuteni, keda kostja esile tõi. Ameron Invest OÜ poolt kostjale esitatud arvetega seonduv raha ei saanud isegi teoreetiliselt hagejani jõuda, kuna see võeti sularahas eelnevalt viidatud variettevõtete kontodelt välja, nagu MTA on tuvastanud. 5(8)
2-20-10384 Ringkonnakohus ei selgitanud, kuidas maakohus eksis, kui leidis, et Ameron Invest OÜ arvete alusel jõudis raha teiste äriühingute kontodele. Ringkonnakohus rajas oma järeldused tunnistaja S. Sarapiku ütlustele, kuigi need ütlused olid teiste tõenditega (sh kostja seadusliku esindaja K. Merila kahtlustusega omaks võetud asjaoludega) vastuolus. Ringkonnakohus jättis käsitlemata enamiku hageja väidetest selle kohta, miks tunnistaja S. Sarapiku ütlused ei olnud usaldusväärsed. Ringkonnakohus luges ekslikult ka tunnistajate K. Orava ja M. Ildi ütlused usaldusväärseks ning jättis sisuliselt hindamata nende tunnistajate ütlustes esinevad selged vastuolud. S. Sarapiku, K. Orava ja M. Ildi ütlustega arvestades rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5. Ringkonnakohtu põhjendused on vastuolulised. Ringkonnakohus arvestas tunnistaja J. Metsaru kriminaalasjas tunnistajana antud ütlusi valikuliselt. Ringkonnakohus leidis ühelt poolt, et see tunnistaja andis kriminaalasjas tunnistajana valeütlusi, samas aga luges tema ütlustele tuginedes tõendatuks teatud arvete väljastamise. Ringkonnakohus pidas erinevate arveahelate puhul oluliseks erinevaid ja vastuolulisi asjaolusid. Ringkonnakohtu järeldused tagastatud raha summade osas on vastuolus ringkonnakohtu enda tuvastatud asjaoludega. Ringkonnakohtu arvates leidis tõendamist, et hageja seadusliku esindajani jõudis vähemalt 129 339 eurot 98 senti. See kohtu järeldus on põhjendamata ning ei klapi summaga, mille hageja kostjale arvete alusel alusetult tasus (145 594 eurot 80 senti). Ringkonnakohus jättis arvestamata oluliste tõenditega ning ei võtnud seisukohta kõikide hageja väidete suhtes. Kostja esitas menetluses erinevaid versioone selle kohta, kuidas vaidlusalune raha väidetavalt kostjalt hagejani jõudis. Kostja väidetel erinevate arveahelate kohta puudub usaldusväärsus. Kostja on menetluses esitanud lubamatult palju vastuolulisi väiteid, mis kinnitavad ta ebausaldusväärsust. Kostja ei tuginenud maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses VÕS § 1028 lg 2 p-le 3, mistõttu väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest, asudes ise kostja asemel hagile võimalikke vastuväiteid välja mõtlema. Ringkonnakohus ei saanud leida, et hagejal puudus kostja vastu VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel nõudeõigus, kui ta samas leidis, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. Ringkonnakohtu viide TsÜS §-le 87 oli asjakohatu, kuna hageja ei pannud mingit käibemaksupettust toime. Hageja suhtes ei ole algatatud ei kriminaal- ega isegi väärteomenetlust mingite maksualaste süütegudega seoses. Ringkonnakohtu seisukoht ses osas on põhjendamata. Kostja peab raha, mille ta hagejalt õigusliku aluseta sai, hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama. VÕS § 1028 lg 2 p 3 ei ole kohaldatav õigusliku aluseta ülekantud rahale. Isegi kui hageja ja kostja oleksid sõlminud tühise kokkuleppe käibemaksupettuse toimepanemise kohta (mida nad ei teinud), ei oleks VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaldatav, kuna tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmine ei ole vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. VÕS § 1028 lg 2 p 3 eesmärgiks ei ole õigusrikkumisi toimepaneva isiku (kostja) rikastumine kannatanu (hageja) arvel. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud.
8.Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. Kostja arvates ei rikkunud ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui tuvastas, et hageja poolt kostjale tasutud raha jõudis hagejani tagasi. Ringkonnakohus ei rikkunud tunnistajate ütluste hindamisel ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei esitanud vastuolulisi põhjendusi ega rikkunud menetlusõigust seoses arveahelatele õigusliku hinnangu andmise ja tõendite hindamisega. Ringkonnakohus kohaldas kostja arvates õigesti VÕS § 1028 lg 2 p 3 ning TsÜS § 86 lg-t 1. Raha üleandmine ei olnud neutraalne tehing, mille osas ei oleks võimalik VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaldada, lähtuda tuleb tehingu sisust ja eesmärgist. Kostja palus jätta Riigikohtus kantud menetluskulud hageja kanda. 6(8)
2-20-10384
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ega menetlusõigust tunnistajate ütluste hindamisel. Lisaks ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusnorme maksupettuse toimepanemise kokkuleppe tuvastamisel.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ka selle kohta, miks ringkonnakohus luges maksupettuse toimepanemise kokkuleppe heade kommetega vastuolus olevaks (TsÜS § 86 lg 1) ning miks ei olnud kokkuleppe näol tegemist seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tehinguga (TsÜS § 87). Nagu kolleegium on varem selgitanud, siis käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvaid tehinguid. Näiteks juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine (vt ka RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-79-08, p 15). Sama kehtib kolleegiumi hinnangul töövõtulepingu puhul, mille alusel mingeid töid ei teostata, kuid mille eesmärk on panna toime käibemaksupettus, ka sellist lepingut ei saa lugeda tühiseks TsÜS § 87 alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käibemaksupettuse toimepanemine kui riigile ebaõigete andmete esitamine enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu, mistõttu on siiski tegemist heade kommete vastase tehinguga (TsÜS § 86).
12.Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt on õigussuhte kvalifitseerimine kohtu ülesanne tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ning seda sõltumata poolte väidetest. TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt RKTKo 03.04.2024, 2-21-9962/62, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnevast tulenevalt sai ringkonnakohus omal algatusel hinnata, kas pooltevaheline tehing oli heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine (RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822/101, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks eelnevale sai ringkonnakohus hinnata, kas hageja nõude rahuldamist VÕS § 1028 lg 1 alusel takistas sama sätte lg 2 p 3, mille kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.
13.Kolleegiumi arvates kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 1028 lg 2 p 3. Asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja nõudis kostjalt kostja esitatud arvete alusel saadud raha tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leidis, et käibemaksupettuse kokkuleppe (kui heade kommetega vastuolus oleva tehingu) alusel üleantud raha tagasinõudmine oli vastuolus TsÜS § 86 lg 1 eesmärgiga, mistõttu puudus hagejal VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel nõudeõigus kostja vastu kostja esitatud arvete alusel ülekantud summade tagasisaamiseks. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõte on välistada makse tegija tagasinõude õigus üksnes väga erandlikel asjaoludel. Kui saadu tagasimaksmine oleks saaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, arvestades eelkõige makse tegija varasemat käitumist saaja suhtes ning keelunormi eesmärki, mis toob kaasa vaidlusaluse tehingu tühisuse, ei ole erandlikel juhtudel saadu tagasinõudmine õigustatud. Käesolevas vaidluses selliseid erandlikke asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine, eelkõige ei ole saadu tagasimaksmine 7(8)
2-20-10384 kostja suhtes, kes osales teadlikult tühise tehingu sõlmimisel ning jagas hageja kui raha saaja eesmärki panna toime maksupettus, äärmiselt ebaõiglane, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, et saadut saab tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Isegi siis, kui pooltevahelise töövõtulepingu eesmärk oli toime panna käibemaksupettus, ei tähenda see, et makse tegija kaotab õiguse alusetult makstut teise poole käest tagasi nõuda. Kolleegium leiab, et sellise TsÜS § 86 lg 1 järgi tühise tehingu alusel üleantu tagasinõudmine saab toimuda vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Tagastamise nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. Olukorras, kus kumbki pool ei tohiks töövõtulepingu tasuna üle antud vaidlusalust vara endale jätta, saab riik selle kriminaalmenetluses konfiskeerida (kriminaalmenetluse seadustiku 161. peatükk).
14.Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides täiendavalt, et juhul kui kohtul tekib lepingulise vaidluse lahendamise raames kahtlus, et hageja poolt tagasi nõutav raha kanti kostjale üle kuriteo toimepanemise eesmärgil, peab sellist tsiviilasja läbivaatav kohtunik edastama kuriteoteate prokuratuurile või politseile (TsMS § 45 lg 6).
15.TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.