T. T. hagi A. T. vastu pärandi sundosa väljanõudmiseks
Tsiviilasja hind
90 434,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T. T. (isikukood XXX), lepinguline esindaja A. K. Kostja A. T. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata T. T. hagi A. T. vastu pärandi sundosa välja mõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud T. T. kanda.
3.Määrata A. T. menetluskulude suuruseks 1938 eurot.
4.Mõista T. T.lt välja A. T. kasuks menetluskulud 1938 eurot. T. T. peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Vabastada T. T. osaliselt riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja mõista T. T.lt riigi tuludesse välja 300 euro suurune riigilõiv, mis tuleb tasuda kuue kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
Hageja nõue ja poolte seisukohad
1.T. T. (hageja) nõuab A. T.lt (kostja) 07.06.2022 surnud R. T. pärandvarast sundosa summas 90 434,24 eurot. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
07.06.2022 suri R. T. (pärandaja), kes oli hageja isa;
-
28.11.2022 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt oli pärandajal tehtud 24.01.2005 testament, mille kohaselt on pärijaks kostja. Hagejale väljastas notar 05.12.2022 sundosa saaja tunnistuse;
-
hagejal oli pärandaja surma hetkel raske puue, millest tulenevalt oli ta töövõimetu abivajav isik. Hagejal puudusid pärandaja surma hetkel vahendid ennast ülal pidada. Tema ainsaks sissetulekuks oli puudetoetus ca 547 eurot kuus;
-
pärandaja surma hetkel oli pärandajal hageja ülalpidamiskohustus, sest hageja osalemine ühiskonnas oli piiratud (liikumispuue). Hageja ainsaks varaks on korteriomand Kuklase 4-80, Tallinn. Üle poole sissetulekust kulus korteriga seotud maksetele. Hagejal on lisaks veel kulutusi toidule, riietele, transpordile, ravimitele jne, kuid allesjäävast rahas nende katmiseks ei piisa. Hageja ülalpidamiskohustust on täitnud hageja ema;
-
pärandvara koosseisu kuulub kaks korteriomandit, kinnistu, kaks sõidukit, väikelaev, pärandaja ja kostja pangakontod. Kogu pärandvara väärtus on kokku 542 606,05 eurot ning hagejal on õigus sundosana sellest saada 1/6, so 90 434,24 eurot.
Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on kokku 2400 eurot ja koosneb see lepingulise esindaja õigusabi kuludest. Kostja vaidleb hagile vastu esitades sellele järgmised vastuväited: -
hageja ei nõudnud pärandajalt ülalpidamist pärandaja eluajal. Järelikult hindas hageja ka ise oma sissetulekuid pärandaja surma hetkel piisavaks ega vajanud täiendavat rahalist abi, mistõttu ei saa teda pidada abivajavaks isikuks;
-
puude tuvastamine ei tähenda ega tõenda seda, et hageja oleks täielikult töövõimetu;
-
hageja pole esile toonud, missugused olid tema tavapärased vajadused pärandaja surma hetkel ning millisel määral jäid need tema käsutuses olevate rahaliste vahendite nappuse tõttu katmata. Hageja esitatud väidetest ei nähtu tema abivajaduse olemasolu;
-
võttes arvesse hageja pangakonto väljavõttest nähtuvaid hageja kulusid (laevapiletite ostmine, sularaha väljavõtmine, Telia teenuse kasutamine, kulud motopoodides) puudus hagejal abivajadus.
Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulud on 2407,2 eurot ja koosneb see lepingulise esindaja õigusabi kuludest.
Kohtu seisukoht
2.Hageja on esitanud kostja vastu nõude 07.06.2022 surnud R. T. pärandvarast sundosa saamiseks summas 90 434,24 eurot. Nõude õiguslikuks aluseks on pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1, mis sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Seega on sundosa nõue põhjendatud, kui on täidetud järgmised eeldused: testamendi või pärimislepingu olemasolu; seadusejärgsest pärimisõigusest ilmajätmine; alanev või ülenev sugulus või abielu; pärandaja kehtiv ülalpidamiskohustus hageja suhtes.
3.Hageja ja kostja ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb seetõttu tõendamist mittevajavateks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1): -
pärandaja suri 07.06.2022;
-
pärandaja pärandas testamendiga kogu oma vara kostjale (dtl 9-10);
-
hageja on pärandaja poeg (dtl 8).
4.Pärandaja jättis testamendiga kogu oma vara kostjale. Kuivõrd hageja on pärandaja poeg oleks ta seadusjärgse pärimise korral pärandaja järgi pärinud (PärS § 11 lg 1, § 13 lg 1). Järelikult on pärandaja jätnud hageja testamendiga pärandist ilma. Seega on nõude kolm esimesena nimetatud eeldust täidetud.
5.Asjas on vaidlus eelduse üle, kas pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus hageja suhtes. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 sätestab, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Hageja esitatud asjaoludest ei järeldu, et pärandaja ülalpidamiskohustus hageja suhtes oleks tuvastatud kohtulahendiga või oleks selline leping hageja ja pärandaja vahel sõlmitud. Seega peab ülalpidamiskohustuse olemasolu tuvastama käesolevas menetluses tagantjärgi.1 PKS § 97 p 3 järgse nõude eeldus on abivajadus ning enese ülalpidamise võimetus. Kohus on hagejale selgitanud, et kohtu ette tuleb tuua asjaolud ja tõendid, millest järeldub, et hageja oli pärandaja surma hetkel abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Samuti tuli hagejal selgitada ja tõendada, millest lähtuvalt polnud tal võimalik endale elatist teenida (dtl 21, 247-248). Hageja on vastuseks kohtu selgitustele märkinud, et ta on raske puudega ja abivajav töövõimetu isik ning oli seda ka pärandaja surma päeval. Hageja on esitanud enda väite tõendamiseks Sotsiaalkindlustusameti 11.04.2019 otsuse puude raskusastme tuvastamise kohta. Selle otsuse järgi on hagejal raske puue (dtl 13-14). Kohtu hinnangul ei tõenda puude raskusastme tuvastamise otsus hageja abivajadust PKS § 97 p 3 tähenduses. Raske puude puhul küll eeldatakse, et inimese igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud (puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse § 2 lg 21 p 2, dtl 13), kuid see pole täielikult takistatud. Tõendamata on seejuures hageja väide, et ta on täielikult töövõimetu. Hageja on jätnud kohtu ette toomata ja tõendamata faktilised asjaolud, milles tema abivajadus seisneb ning millest lähtuvalt polnud ta pärandaja surma hetkel ennast ise võimeline ülalpidama. Seejuures nähtub kostja esitatud tõenditest, et hageja oli pärandaja surma ajal aktiivse eluviisiga, mis ei viita hageja väidete valguses kohtu hinnangul abivajadusele – hageja sõitis pikki vahemaid jalgrattaga ja mootorrattaga jne (dtl 204-209). Väidetest hageja sissetuleku suuruse ning tema kuludest eluasemele ei saa järeldada, et hageja vajas pärandaja surma ajal ülalpidamist.
Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 25.10.2017 otsust asjas nr 2-15-15946, p 8.
Ülalpidamiskohustus tekib, kui hageja on abivajav ning pole võimeline ennast ise ülal pidama. Nagu kohus on eelnevalt viidanud, siis neid asjaolusid pole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud.
5.1.Kohus märgib täiendavalt, et asjaolu, et notar on väljastanud hagejale sundosa saaja tunnistuse ei tähenda, et hagejal on sundosa õigus saada. Sundosa saamise õigus tekib seaduse alusel, so PärS § 104 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetusel, mitte väljastatud sundosa saaja tunnistuse alusel. Sarnaselt pärimistunnistusele pole ka sundosa saaja tunnistusel kohtu hinnangul õigustloovat tähendust.
6.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.
7.Kohus rahuldas 07.06.2024 kostja taotluse teha asjas vaheotsus (dtl 267-268). TsMS § 449 lg 2 sätestab, et kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et hageja nõue on põhjendamatu teeb kohus käesolevaga asjas TsMS § 449 lg 2 alusel lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Menetluskulud
8.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad viidatud sätte alusel tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.
9.TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja on esitanud 12.06.2024 menetluskulude nimekirja (dtl 277-278). Selle kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 2407,2 eurot (lepingulise esindaja kulu). Esindaja tunnitasu on 170 eurot (lisandub käibemaks). Kostja lepingulise esindaja osutatud õigusteenuse tunnitasu on mõistlik ning ei ületa keskmist õigusteenuse eest makstavat tasu. Võttes arvesse asja mahtu ja keerukust, leiab kohus, et menetluskulude nimekirjas pole kõik kulud põhjendatud ega vajalikud. Kostjal on kulunud kokku 3,3 tundi toimingutele „hageja seisukoha analüüs, telefonivestlused notaritega, täiendav õiguslik analüüs menetlusliku olukorra ja vastuhagi esitamise vajadusega seonduvalt; telefonivestlused T. T.le sundosa tunnistuse väljastanud notariga“. Hageja 06.06.2024 vastuse sisuline pool on lühike ning osaliselt kordav võrreldes varasemate menetlusdokumentidega. Vaidluse sisu arvestades ei saa pidada ka põhjendatuks erinevate notaritega, sh sundosa tunnistuse väljastanud notariga, asja arutamist. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud ajakulu nimetatud toimingute osas 1 tund. Muus osas on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud ning kooskõlas toimiku materjalidega. Seega on kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus kokku 1615 eurot (9,5 tundi), millele lisandub käibemaks 323 eurot. Lähtudes menetluskulude jaotusest tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 1938 eurot. Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
10.TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sama paragrahvi lõike 7 järgi võib kohus mõjuval põhjusel riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku
menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. TsMS § 190 lg 7 kohaldamist tuleb kohtul alati kaaluda.2 Kohus on rahuldanud hageja menetlusabi taotluse 03.05.5023 ja vabastanud ta 1680 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 180-182). Seega tuleks hagejalt välja mõista riigituludesse 1680 eurot (TsMS § 190 lg 4). Võttes arvesse aga hageja majandusliku seisundi teatises väljatoodut, eelkõige tema igakuiseid sissetulekuid ja kohustusi, ning ka asjaolu, et kostja menetluskulud jäid hageja kanda, peab kohus põhjendatuks mõista hagejalt riigituludesse välja 300 eurot TsMS § 190 lg 7 alusel. Ühtlasi peab kohus põhjendatuks määrata hagejale väljamõistetud summa riigituludesse tasumiseks seaduses sätestatust hilisema aja – kuue kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.