H.T hagi P.Z vastu kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks tahteavalduse andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. juuli 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
H.T apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
20 000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja H.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja esindajad ringkonnakohtus vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja P.Z (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe Menetluse liik
3. juuni 2024, kohtuistung
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 28. juuli 2023 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta H.T kanda. Välja mõista H.T-lt ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 162,50 eurot P.Z kasuks.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.H.T (hageja) esitas 06.11.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse P.Z (kostja) vastu kostja kohustamiseks tahteavalduse andmiseks ja taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks. Hagis ja selle täpsustuses palus hageja kohustada kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatu registriossa nr XXX (Tallinnas XXX asuv korteriomand) kantud omanikukande kustutamiseks, mille kohaselt on pooled korteriomandi ühisomanikud. Eeltõendamismenetluse raames palus hageja kuulata üle tunnistaja F.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja W 27.12.1989. a. Hageja ja W abielulised suhted lõppesid 1994. aastal. Abielu lahutati 29.07.1999. a. Hageja ja W sõlmisid 29.05.1999. a õiguskindluse tagamiseks notari antud juhiste kohaselt lihtkirjaliku kokkuleppe vara jagamise kohta, milles W muuhulgas kinnitas, et tal puuduvad nõuded seoses vaidlusaluse korteriga. W ja kostja abiellusid 16.08.2000. a. W suri 28.10.2017. a. W pärimisasjas 19.07.2018. a koostatud pärimistunnistuse kohaselt kuulub W lahutatud abikaasa, s.o hageja, nimel olev korteriomand Tallinnas XXX, lahutatud abikaasade jagamata ühisvara hulka. Kostja kanti vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse 18.05.2020. a.
3.Hageja leiab, et vaidlusalune korteriomand on hageja lahusvara. Seetõttu on ühisomanike kohta tehtud kinnistusraamat kanne ebaõige. Hageja omandas korteri 13.10.1995. a erastamise teel. Korteri erastamise ajaks olid abielusuhted pöördumatult lõppenud. Hageja kanti 22.11.2002. a korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Kui korter vallasasjana kuulub abikaasa lahusvara hulka, siis jääb korter abikaasa lahusvaraks ka pärast kinnistamist. Lisaks omandati korter hageja lahusvara arvel, milleks olid hageja EVP-d abielu-eelse aja eest. Korter oli hagejale eraldatud juba 06.05.1986. a. Korteri erastamisprotsessis eksabikaasa mingil viisil ei osalenud.
4.Hageja on vallanud korteriomandit katkematult nagu omanik ning on pidanud ennast korteri ainuomanikuks üle 10 aasta (täpsemalt 34 aastat), mistõttu hagejat võiks lugeda korteri ainuomanikuks saanuks kinnistusraamatu kande igamise teel.
5.Korteriomandi pärandvara koosseisu lugemine on väär ning selle tulemusena on tehtud ebaõige kanne. Hageja nõude aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1. Kostja vastus
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei nõustu, et W on isiklikult allkirjastanud kokkuleppe hagejaga. Käekirjast nähtub, et selle dokumendi on koostanud hageja ise omakäeliselt. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 6 tuleneb, et ühisvara hulka kuuluva ehitise kui vallasasja jagamiseks pidi sõlmima notariaalses vormis kokkulepe. Kokkulepe ei vasta seadusega kehtestanud vormi nõuetele.
7.Hageja ei ole tõendanud, et korter on lahusvara. Hageja ja W abielulised suhted ei lõppenud 1994. a, vaid siis kui W kolis kokku kostjaga 1998. a. W elas koos hagejaga kuni 1998. a aprillini.
8.Hageja ei ole põhistanud, miks ta leiab, et tema EVP-d on lahusvara. W on rääkinud kostjale kooselu ajal, et ka tema EVP-sid on kasutatud korteri erastamisel. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus jättis 28.07.2023. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1618 eurot. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigituludesse menetluskulud 40 eurot ja viivise.
10.Vaidlus puudub, et hageja ja W abiellusid 27.12.1989. a, ning et abielu lahutati 29.07.1999. a. Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsus ja hageja on sõlminud 18.10.1995. a notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu, millega hageja ostis korteri Tallinnas, XXX. Hageja kanti korteriomani omanikuna kinnistusraamatusse 22.11.2002. a. Vaidlus puudub, et W suri 28.10.2017. a, et kostja on W pärija, ning et kostja on kantud pärijana Tallinnas XXX asuva korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse.
11.Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Üldjuhul kuulub abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt RKTKo 21.03.2007 3-21-13-07, p 17; 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 12). EES § 211 lg 1 sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul.
12.PKS1995 § 15 lg 1 ja 18 lg 2 ls 2 alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (vt RKTKo 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 13). Abikaasade isiklike suhete lõppemisel hindab kohus, millisel määral on abikaasade isiklikud suhted võrreldes senise abieluga muutunud.
13.Maakohus märkis, et tunnistajate F ja G ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja ja W läbisaamine hea, sest hageja ja W tülitsesid. Tunnistaja D ütlused ei ole tunnistajate F ja G ütlustega vastuolus, sest nendest nähtuvalt avaldas W Dle, et saab hagejaga halvasti läbi.
Kohus leiab, et abikaasade vaheline halb läbisaamine ei ole samastatav isiklike suhete lõppemisega, kuigi võib selleks anda ajendi. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pärast halva läbisaamise algust lõpetasid hageja ja W isiklikud suhted, näiteks eraldi elama asumisega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ja W halvast läbisaamisest ei nähtu isiklike suhete lõppemine ning nende lõppemise aeg.
14.Tunnistaja F ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas ja millise iseloomuga seksuaalsuhted olid hageja ja W loonud, ning kas ja kuidas need muutusid selliselt, et isiklikud suhted on võimalik lõppenuks lugeda. Tunnistaja ütlustest nähtub hageja ja W tülitsemine ja eraldi magamine. Abikaasade eraldi magamine osundab isiklike suhete, sh seksuaalsuhete jahenemisele või lõppemisele, kuid ei ole sellega samastatav.
15.Tunnistaja F ütlustest nähtuvalt võis W ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a, sest tunnistaja abikaasa matustel 10.10.1995. a W polnud, kuid W mujale elama kolimise kohta tunnistaja detailsemaid ütlusi ei andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis W senises elukohas päevasel ajal edasi. Tunnistaja G ütlused kinnitavad F ütlustes avaldatud teavet, mille kohaselt võis W ära kolida ajavahemikus 1993. a kuni 1995. a. Kohtu hinnangul ei anna tunnistaja G ütlused teavet selle kohta, kas W ärakolimine oli täielik ja lõplik, sest G ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas W jätkas senises elukohas viibimist päevasel ajal. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tunnistajate ütlused ei tõenda seda, et W kolis täielikult ja lõplikult eraldi elama enne 18.10.1995. a.
16.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kirjeldanud enda ja W vahelisi varalisi suhteid ega nende lõppemist ja lõppemise aega. Hageja ise on varaliste suhete olemasolu vähemalt 1994. a seisuga jaatanud, sest on tõendina esitanud hageja ja W vahelise 29.05.1999. a lihtkirjaliku kokkuleppe, millest nähtuvalt on kokku lepitud 1994. a soetatud televiisori jagamises (tl 5). Kohtu hinnangul nähtub 29.05.1999. a dokumendist vähemalt hageja ettekujutus faktiliste asjaolude kohta, mistõttu kostja vastuväide tõendi ehtsusele ei anna alust tõendit hindamata jätta. Abielusuhete lõppemise tõendamiseks oleks tulnud hagejal tõendada ka hageja ja W vaheliste varaliste suhete lõppemine ja lõppemise aeg. Tunnistajate ütlused ei sisaldanud teavet selle kohta, millised olid hageja ja W vahelised varalised suhted ning millal need lõppesid.
17.Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud abikaasade isiklike ja varaliste suhete, st abielusuhete lõppemist enne 18.10.1995. a. Seega ei ole hageja tõendanud Tallinnas XXX asuva korteriomandi kuulumist enda lahusvara hulka.
18.Hageja on leidnud, et ta on omandanud korteriomandi igamisega. AÕS § 123 lg 1 sätestab kinnisasja igamise eeldusena selle, et kinnistusraamatusse on isiku kohta tehtud ilma õigusliku aluseta omanikukanne. Hageja ei ole kinnistusraamatusse kantud õigusliku aluseta, mistõttu ei olnud hagejal võimalik AÕS § 123 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara hulka omandada. AÕS § 124 lg 1 sätestab igamise eeldustena, et kinnisasi on kinnistusraamatusse kandmata, omanik ei nähtu kinnistusraamatust või omanik on surnud enne valduse saamist valdaja poolt. Kohtu hinnangul ei nähtu hagist AÕS § 124 lg
1 järgseid igamise eeldusi, mistõttu ei olnud hagejal võimalik AÕS § 124 lg 1 järgi korteriomandit igamisega enda lahusvara hulka omandada.
19.PKS1995 § 15 lg 1 ei sätesta lahusvara tekkimise alusena asja omandamist ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS1995 § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on hagiavaldust põhistanud väitega, mille kohaselt omandas hageja vaidlusaluse korteri enda lahusvaraks olevate EVP-de arvel. Kohus leiab, et isegi hageja faktiväite õigsuse korral muutus korter selle omandamisel PKS1995 § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks. Hageja ei ole esitanud pärandvara jagamise nõuet, mistõttu puudub kohtul alus hinnata, kas PKS 1995 § 19 lg 2 p 2 järgi esineb alus korteriomandi jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.
20.Kui korter omandati abielusuhete kestmise ajal, muutus see PKS 1995 § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi abikaasade ühisvaraks sõltumata sellest, kumb abikaasadest oli EES § 4 p 1 järgi õigustatud korterit erastama.
21.Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse korteriomandi omandamist enda lahusvara hulka. Seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ühisomanike kohta vale ning hageja ei saa nõuda kostjalt selle kustutamise nõusolekut AÕS § 65 lg 1 järgi. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
22.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Hageja ja W suhtes lõppesid enne 18.10.1995. a. Maakohtu järeldus, et abielusuhted ei olnud selleks ajaks lõppenud, on väär. Pooled ei elanud faktiliselt koos ja neil puudusid lähedussuhted. Ebaselge on, mida, lisaks 29.05.1999. a lihtkirjalikule lepingule, oleks hageja pidanud veel esitama varaliste suhete lõppemise kohta. Põhjendamatu on kohtu järeldus, et abikaasade osade võrdusest ei ole võimalik kõrvale kalduda. Hageja on vaidlusaluse korteri omandanud enda lahusvaraks olevate EVP-de arvel.
23.03.06.2024. a toimunud ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja nõuet, paludes kohustada kostjat andma tahteavaldus ebaõige kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt kantakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi ainuomanikuna hageja.
Vastus apellatsioonkaebusele
24.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda.
26.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all eelkõige küsimus, kas Tallinnas XXX asuva korteri omandamise ajaks 18.10.1995. a olid hageja ja W abielusuhted lõppenud. Riigikohus on selgitanud, et PKS1995 § 15 lg 1 ja 18 lg 2 ls 2 alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (vt RKTKo 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 13). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et hageja ja W abielusuhted lõppesid enne 18.10.1995. a.
27.Tunnistaja F (hageja tolleaegne naaber) andis ütlusi, et tema meelest W ei elanud vaidlusaluses korteris juba 1993. a, käis päeviti seal, aga öösiti teda enam seal ei kuulnud. Tunnistaja ütluste kohaselt suri tunnistaja abikaasa 1995. a oktoobris, hageja käis matustel, W ei käinud. Tunnistaja G (hageja naaber) ütluste kohaselt võis W vaidlusalusest korterist lahkuda 1993-1994. a, aga pigem 1994. a. Enne 1994. a jõule käisid tunnistajal vargad ning ta käis hageja käest küsimas, kas ta kuulis midagi. Hageja elas seal üksinda ja W ta ei näinud. Pärast XXX tänava korterist lahkumist nägi tunnistaja W ainult bussis number 50 (Nõva buss), W läks Kõmmastes maha ja läks Pae külla. 2000. a paiku ostis W endale Kõmmastesse maja. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda tunnistajate F ja G ütlused, mis puudutavad W elamist vaidlusaluses korteris, et hageja ja W kui abikaasade isiklikud suhted olid 1995. a oktoobriks lõppenud. Asjaolust, et tunnistaja F alates 1993. a W enam korteris öösiti ei kuulnud, ei saa järeldada, et W korteris alates 1993. aastast üldse ei ööbinud. Seejuures märgib kolleegium, et abikaasade isiklikud suhted või nende lõppemine ei ole määratletav ainult ööbimise kaudu. Tunnistaja möönis W viibimist korteris päevasel ajal. Ka see, et W ei käinud 1995. a oktoobris tunnistaja F abikaasa matustel, ei kinnita, et W ja hageja olid selleks ajaks asunud eraldi elama. Samuti ei saa asjaolust, et kui tunnistaja G käis enne 1994. a jõule vaidlusaluses korteris, ta W ei näinud, järeldada, et W oli korterist ära kolinud. Ära kolimist 1995. a oktoobriks ei kinnita ka see, et tunnistaja G nägi W korduvalt Nõva bussis Pae külla sõitmas, sest see ei välista tunnistaja F väidetut, et W viibis korteris päeval. Lisaks andis tunnistaja D ütlusi, et W elas Lasnamäel hagejaga 9-10 aastat, mööndes küll, et ta ei ole selles täiesti kindel. Kolleegium on seisukohal, et on tõendamata, et hageja ja W olid 1995. a oktoobriks asunud lõplikult eraldi elama ja abielulised suhted olid lõplikult lõppenud.
28.Tunnistajate F ja G ütlustest nähtub, et hageja ja W tülitsesid. F ja D ütlustest tuleneb ka, et hageja ning W magasid eraldi voodites. Samas ei saa kolleegiumi hinnangul tülide
olemasolust ja eraldi voodites magamisest järeldada isiklike suhete lõpliku lõppemist, sh seda, et need olid lõppenud 1995. a oktoobriks.
29.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole piisavalt täpselt kirjeldanud tema ja W varalisi suhteid, nende lõppemist ja lõppemise aega. Hageja on tõendina esitanud 29.05.1999. a lihtkirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt maksab hageja Wle jagamata vara, s.o 1994. a soetatud televiisori eest, 4000 krooni. Samuti on kokkuleppes märgitud, et Wl ei ole hagejale pretensioone seoses korteriga, kuna korter oli hagejal juba enne abiellumist ja korter erastati hageja EVP-de eest. Ühtlasi on kokkuleppes sätestatud, et alates kokkuleppe kuupäevast ei ole hagejal ja Wl üksteise suhtes pretensioone. Kolleegium märgib, et kokkuleppest ei ole võimalik järeldada varaliste suhete lõppemise aega. Kokkuleppest järeldub üksnes see, et vähemalt 1994. a olid varalised suhted olemas. Lisaks on kostja vaidlustanud tõendi ehtsuse, s.t kokkuleppe allkirjastamise W poolt. Samuti puuduvad tsiviilasjas muud tõendid, millest nähtuks varaliste suhete lõppemise aeg.
30.Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et hageja ja W abielusuhted (s.o isiklikud ja varalised suhted) olid lõppenud 18. oktoobriks 1995. a, s.o korteri ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks.
31.Kuigi hageja tugines asjaolule, et korter on hageja lahusvara, on hageja viidanud ka vara jagamisele 29.05.1999. a kokkuleppega. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et kostja on vaidlustanud kokkuleppe allkirjastamise W poolt. Lisaks, arvestades, et AÕSRS § 13 lg 6 järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud, pidi ka ühisvara hulka kuuluva korteri jagamise kokkulepe olema notariaalselt tõestatud. 29.05.1999. a kokkulepe on aga lihtkirjalik, seega vastuolu tõttu vorminõudega TsÜS1994 § 93 lg 3 alusel tühine.
32.Hageja väitis, et korter osteti tema lahusvara (EVP-d) arvel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse kontekstis tähendust sellel, kas korter omandati hageja lahusvara arvel. Seetõttu puudub vajadus hinnata ka hageja poolt selle väite tõendamiseks esitatud tõendeid. Ka juhul, kui korter osteti abielusuhete ajal ühe abikaasa lahusvara arvel, on see ühisvara (PKS1995 § 14 lg 1 ja § 15 lg 1). Küll võib see olla aluseks kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest (PKS1995 § 19 lg 2 p 3). Käesoleval juhul ei ole esitatud ühisomandi lõpetamise nõuet, mistõttu ei ole kohtul vaja võtta seisukohta, kas ja kuidas võiks hageja väidetud asjaolu mõjutada korteriomandi jagamist.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid korteriomandi omandamiseks igamisega AÕS § 123 või § 124 järgi.
34.EES § 211 lg 1 sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse korteriomandi omandamist enda lahusvara hulka. Seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne ühisomanike kohta vale ning hageja ei saa nõuda kostjalt selle parandamise nõusolekut AÕS § 65 lg 1 järgi. Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg 1 sätestatut. Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.
36.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud summas 162,50 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluses menetlustoimingute tegemisele kokku 1,25 tundi. Tunnihind on 130 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud.
37.Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
38.Võttes arvesse menetlustoimingute sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus kostja esindaja ajakulu 1,25 tunni ulatuses põhjendatuks. Samuti on põhjendatud kostja esindaja tunnitasu suurus. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 162,50 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.