Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

Kohtuotsuse kirjeldav osa

kinnistusraamatut ning talle selgus, et 18.05.2020 on kinnistusraamatus tehtud omanikukande muudatust ning hageja ja kostja on ühisomanikena kinnistusraamatusse kantud. Hagejat ei olnud sellest eelnevalt teavitatud. Pärimismenetluses tuvastati, et korter on omandatud hageja ja V. A.i abielu ajal, mistõttu kuulub abikaasade ühisvara hulka. Hageja leiab, et korteriomand Xxxx on hageja lahusvara ning pärimismenetluses tuvastatud asjaolud ei ole õiged. Seetõttu on ühisomanike kohta tehtud kinnistusraamat kanne ebaõige. Hageja omandas 13.10.1995 erastamise teel vaidlusaluse korteriomandi ostu-müügilepingu alusel Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuselt. Lepingu objekt müüdi hagejale 9060 krooni eest, mis on tema poolt tasutud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega summas 9060 krooni. Hageja kanti 13. 22.11.2002 26.04.2002 esitatud kinnistamisavalduse alusel korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Vallasasjana erastatud korter muutus kinnistusraamatu kandest nähtuvalt korteriomandiks 22.11.2002, see on peale hageja ja V. A.i abielu lahutamist. Kui korter vallasasjana kuulub abikaasa lahusvara hulka, siis jääb korter abikaasa lahusvaraks ka pärast kinnistamist. Korter omandati hageja lahusvara arvel, milleks olid hageja EVP-de tööaastad abielu-eelse aja eest. Korter oli hagejale eraldatud juba 06.05.1986. Hageja on vallanud korteriomandit katkematult nagu omanik ning on pidanud ennast korteri ainuomanikuks üle 10 aasta (täpsemalt 34 aastat), mistõttu hagejat võiks lugeda korteri ainuomanikuks saanuks kinnistusraamatu kande igamise teel. Poolte abielulised suhted lõppesid juba 1994. aastal ja pärast seda ei ole V. A. kuni oma surmani (ligikaudu 23 aasta jooksul) kordagi pöördunud hageja poole seonduvalt nimetatud korteri omandiõiguse küsimusega. Eksabikaasa ei pidanud ennast mingil määral korteri omanikuks, kuna juba korteri erastamise ajaks olid abielusuhted ammu pöördumatult lõppenud, korteri erastamisprotsessis eksabikaasa mingil viisil ei osalenud, kulud kandis ainult hageja ning lisaks oli abikaasade vahel enne lahutuse vormistamist allkirjastatud kokkuleppega vara justkui üheselt jagatud. Korteriomandi pärandvara koosseisu lugemine on väär ning selle tulemusena on tehtud ebaõige kanne. Hageja nõuab asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu ebaõige kande järgi õigustatud isikult ebaõige kande kustutamise nõusolekut (tl-d 21-23).

nähtu kelle isikuga see dokument on seotud. Kaardilt nähtub, et on toimunud tehingud. Kellega või mille alusel ei ole võimalik tuvastada. Kostjale teadaolevalt ei olnud hageja vaidluse all oleva korteri omanik, vaid kasutas seda koos V. A.iga üürilepingu alusel. Eeltoodu on tõendatud ka erastamise lepinguga. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p 1 järgi oli ka V. A. õigustatud isikuks eluruumide erastamisel. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige hageja väide, et vaidluse all olev korter kuulus hagejale muul alusel, sh oleks olnud lahusvara. Eelnimetaud korter on dokumentaalsete tõenditest lähtuvalt, nii nagu ka notar kinnitas, ühisvara, mis peab kuuluma pärandvarasse. Seejuures ei oma tähendust millal korter registris kande sai, sest kandeid tehti tehingute sõlmimise järgselt. Hageja ei ole põhistanud miks ta leiab, et EVP-d on lahusvara. Need muutuvad abielu ajal tehtud tehingute korral ühisvaraks. Omandiõigus ei kao ega teki valdusega, mistõttu on asjakohatud hageja sellekohased väited või õigustused. Poolte abielulised suhted ei lõppenud 1994.a, vaid siis kui V. A. kolis kokku kostjaga 1998.a. Korteri erastamise tehingud toimusid hageja ja V. A. abielu ajal. Abielu ajal oli V. kandnud hageja kulusid jne toetanud materiaalselt. V. A. oli meremees, juba 17-aastaselt ja tal oli keskmisest kõrgem palk, sh välisreisidel valuuta. V. A.i rääkis, et hageja tahtis temalt kogu aeg raha ja kalleid kingitusi. V. rääkis, et kooselu ajal pidi ta kogu aeg ise ostma koju süüa ja andma raha hagejale. V. A. ei ole tarvitanud alkoholi, ei olnud vägivaldne, panustas majapidamisse. V. A. on kooselu ajal ja tutvumise ajal rääkinud korduvalt, et on tasunud endise abikaasa võlgasid, kulusid katnud, andis raha regulaarselt endisele abikaasale sularahas. V. A. ostis endisele abikaasale asju, tõi välismaareisidelt kallihinnalisi kingitusi hagejale, aitas hagejal korteri remondi ja haldamise kulusid katta jne. V. A. rääkis kogu aeg, et hageja pettis teda ja karjus ise tema peale, mitte vastupidi. Agressiivne pool oli hageja, kes vaimselt terroriseeris V. A.i. Sõim ja süüdistused olid igapäevased asjad. V. A. elas koos hagejaga kuni aprill 1998.a. Kostja käis isiklikult hageja juures V. A.it kolimas. V. A. oli lugupeetud ja väärikas, kirjutas raamatuid ja oli kaua aega õppejõud Tallinna Mereakadeemias. V. A. oli Kirjanike Liidu liige 1995.a aastast ja tema soovitajateks olid O. K.ja Ü. T.. V. A. kuulus Kaitseliitu alates 1993.a aastast, läbis kõik tervisekontrollid, sh psühhiaatriline test. V. A. maalis suuri õlimaale, mis on kunstimuuseumis ja erakogudes. V. A. oli tipp- professionaal, teda hinnati väga kõrgelt. Ta armastas väga lapsi, hagejaga tal ei olnud ühiseid lapsi. V. oli kokku 4 last ja kostjal 5 last, kahepeale kokku 9 last. Eluliselt ebausutav on hageja kirjeldus V. A.ist, kes oli väga töökas, pühendunud ja kunstiliselt intellektuaalne ja viljaks kirjanik ja maalija Eestis (tl-d 4344). V. A. kulutas EVP-d Lasnamäe korteri erastamiseks. V. A. ei olnud vägivaldne. Hageja ja V. A.i abielulised suhted kestsid veel 1998.a. V. A. oli heatahtlik, abistaja, oli südamlik, jagas naisele raha ning et V. A. rääkis hagejast kui türannist, halva iseloomuga inimesest. V. A.i lapsed ja lapselaps käisid külas, läbisaamine oli tal lastega ja lapselapsega hea, toetas neid ja lapsed toetasid teda, aitasid remonditöödes. V. A. suhtles laste emaga ja et läbisaamine oli neil hea, pole olnud vägivaldne kunagi ja toetas neid alati. V. A. ei olnud vägivaldne, toetas enda lapsi, sh sai laste emaga hästi läbi. V. A. rääkis, et tõi hagejale riideid, mantleid, kohvitassid, serviise välisreisidelt, valuutat, andis raha hagejale. V. A. rääkis, et hageja on pahatahtlik inimene ja vaimselt terroriseeris teda (tl 113). II.

Kohtuotsuse põhjendav osa

vallasasja omandamiseks lepingu sõlmimine ja korteri valduse hagejale üleandmine on tõendatud lepingudokumendiga. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt korteriomandi registriosa numbriga xxxx, asukohaga Xxxx, mille reaalosaks on korter nr xxxx, omanikuna kanti 22.11.2002 kinnistusraamatusse hageja. Pooled ei vaidle hageja kinnistusraamatusse kandmise ja selle aja üle, mistõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kinnistusraamatu kande sisu nähtub kinnistusraamatu registriosa väljatrükist (tl-d 8-10). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt hageja ja V. A. abielu lahutati xxxx. Pooled ei vaidle hageja ja V. A.i abielu lahutamise aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt V. A. suri xxxx. Pooled ei vaidle V. A.i surma aja üle, mistõttu ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja on V. A.i pärijana kantud kinnistusraamatusse korteriomandi registriosa numbriga xxxx ühisomanikuna. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on V. A.i pärija ning on pärijana kantud korteriomandi asukohaga Xxxx ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendas hagiavaldust väitega, et hageja ja V. A.i abielusuhted lõppesid 1994.a. Kostja vaidleb hageja väitele vastu ning leiab, et hageja ja V. A.i abielusuhted ei olnud korteri erastamise aja seisuga lõppenud.

jms. Asjaolude ring, millest võib abikaasade isiklike suhete lõppemine või kestmine nähtuda, ei ole ammendav ning sõltub abikaasade isiklike suhete iseloomust. Hageja tõendab enda ja V. A.i isiklik suhete lõppemist tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „V. ma suhelnud ei ole kui inimesega, ta ei olnud mulle sümpaatne. [---] Ta oli ülbe inimene, mulle ülbikud ei meeldi. Pani ennast maksma kui teistest targem. Ta ei olnud sõbralik. Mulle ei meeldinud V., ta oli väga ülbe ja egoistlik, ta suhtus minusse kui alaväärtuslikku olendisse. [---] Kui tuli V., siis alguses me käisime ka läbi, aga kuna V. oli ülbe, siis ma seal eriti palju ei käinud enam“ (tl-d 86). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused vastuseks küsimusele, kas tunnistaja suhtles V.: „Mina ei tahtnud temaga suhelda. Ta tundus selline räpane“ (tl 142). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli V. A. tunnistajatele ebasümpaatne, kuid ütlustest ja muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et tunnistajate isiklik vastumeelsus V. A.i suhtes on kallutanud tunnistajaid andma valeütlusi. Tunnistaja Õ. L. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei teadnud V. A.i perekonnanime ning ütles valesti V. A.i eesnime, kutsudes teda „V.“. Ütlustest nähtuvalt rääkis tunnistaja inimesest, kes elas hagejaga koos. Pooled ei ole tuginenud sellele, et hagejaga elas asjassepuutuval ajavahemikul koos inimene, kes ei ole V. A.. Seejuures on kostja väitnud, et V. A. elas hagejaga koos kuni 1998.a. Eeltoodt arvestades on ilmne, et tunnistaja on ütlusi andes silmas pidanud V. A.i. Kohtu hinnangul ei ole ebaharilik, et naaber tunneb naabrit üksnes näo järgi. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Tean, et seal hakkasid tülid mõne aja pärast, mitte kohe alguses. Põhiliselt toimusid öösel, õhtul või päeval. [---] Tülid muutusid ka vägivaldseks. Nägin mitu korda M. sinise silmaga. Kui tüli oli, siis koputasin M. uksele. Nägin V., M. juuksed käte vahel. [---] Tülid lõppesid, kui V. enam ei olnud seal. [---] Kui on naabritel häda ja kisa kostab juba ei tea kuhu, siis kui on abi vaja, siis lähed ja koputad ja teed ukse lahti, ei oota seni, kuni avama tullakse. Tegin ukse lahti ja näen, et V. olid M. juuksed käes. Mu mees nägi ka seda. M. olid juuksed peast ära tõmmatud ja V. oli juuksekahl käes. Küsisin, mis siin toimub ja mis siin on. Ma ei näinud verd, nägin juuksekahlu, verd ei jooksnud. Auku M. peas ei näinud, juuksed olid M. püsti ja juuksekahl oli V. käes. Need ei saanud olla V. juuksed, tema juuksed on teist värvi. M. oli sealsamas nende korteri esikus ja nuttis, kui ukse lahti tegime. Ma ei näinud, kui V. tõmbas M. juukseid peast. Nägin M. sinist silma pärast kisa ja kakluse järel. See kostus korterist nr xxxx, M. korterist. Neid kordi oli palju, ma ei mäleta täpselt, kui palju kordi. Nägin seda õhtul. Siniste silmade all pean silmas siniseks löödud silmi. Kui on värvitud silm, siis on värvitud silm. M. silmad olid löödud siniseks. Ma ei ole näinud momenti, kuidas V. M. lööb või lööma hakkab, ma oleks vahele läinud. Seal korteris elasid V. ja M. kahekesi, sellest ma järeldan, et V. lõi M., sest eelmisel päeval ei olnud M. sinist silma“ (tl-d 86-87, 89). Tunnistaja Õ. L. andis järgmised ütlused: „Ma ei oska teda iseloomustada, ainult tülid ja riiud, mis ma kuulsin. Kõva kisa ja karjumine oli teisel pool seina ja meil kostab hästi läbi. Selle peale ma küsisingi M. käest, et kes ta on, et sa lased nii endaga käituda. [---] Mina kuulsin ainult karjumist ja kisa, nii M., kui V. poolt. Sõnu ma eristasin ainult korra, „ära tee“ ja rohkem mitte“ (tl 142). Kohtu hinnangul on usutav see, et tunnistajatel oli teave hageja ja V. A.i tülide kohta, sest tunnistajad olid hageja ja V. A.i naabriteks kortermajas ning tülitsemisega kaasneva kära kostmine tunnistajate korteritesse on usutav. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustest nähtuvalt ei olnud hageja ja V. A.i läbisaamine hea, sest hageja ja V. A. tülitsesid. Tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlused ei ole omavahel vastuolus. Tunnistaja K. O. ütlused ei ole tunnistajate T.-M. L. ja Õ. L. ütlustega vastuolus, sest nendest nähtuvalt avaldas V. A. K. O., et saab hagejaga halvasti läbi (tl 145). K. O. ei andnud ütlusi tülide kirjelduse kohta, mistõttu puudub tunnistajate ütlustes vastuolu. Kohus leiab, et abikaasade vaheline halb läbisaamine ei ole samastatav isiklike suhete lõppemisega, kuigi võib selleks anda ajendi ning kaasneda isiklike suhete lõppemisega. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pärast halva läbisaamise algust lõpetasid hageja ja V. A. isiklikud suhted, näiteks eraldi elama asumisega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ja V. A.i halvast läbisaamisest ei nähtu isiklike suhete lõppemine ning nende lõppemise aeg. 6 (9)

Seksuaalsuhted on isiklike suhete osaks, kui abikaasad on neid pidanud isiklike suhete osana oluliseks ning on need loonud. Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused: „Mina ei näinud, et nende vahel oleks olnud mingeid armusuhteid nii, nagu minu ja minu mehe vahel oli. Ega ma nende magamistoas ei käinud“ (tl 86). „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V. ei pesnud ennast või oli vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“ (tl 87). „Ma nägin, et V. magas voodis ja M. oli diivanil. Ma ei mäleta kuupäeva, millal see oli. See oli vist õhtul, mulle tundub. V. oli juba voodis. M. voodi oli tehtud diivanile, käisin vahel õhtuti seal külas, nagu enne ütlesin, tegime M. koos suitsu ja jõime kohvi. V. juba magas. Ma ei näinud, et M. magas diivanil“ (tl 91) „Igatahes oli lõpus nii, et V. magas voodis ja M. magas diivanil, seda nägin oma silmaga. Ma ei mäleta kuupäeva. Ma ei mäleta seda aega, millal nägin oma silmaga seda, et V. magas voodis ja M. diivanil“ (tl 91). Tunnistaja T.-M. L. andis järgmised ütlused vastuseks kohtu palvele kommenteerida tunnistajal järgmist lõiku oma ütlustest: „Tülid toimusid peamiselt sellepärast, et V. ei pesnud ennast või oli vägivaldselt... Seks, kui niisugune oli peaaegu et vägivaldne“: „Ma kuulsin seda oma kõrvaga, see kostis. Ja kui ukse lahti tegin, siis nägin seda oma silmaga. Momendil, kui ma ukse lahti tegin, et näinud ma rusikat. See toimus öösiti, nad ei maganud pärast enam ühes voodis. Ma ei näinud pealt V. ja M. seksimist“ (tl-d 90). Hageja ise ei ole avaldanud, milline oli hageja ja V. A.i seksuaalsuhete iseloom, sh kas need olid üldse hageja ja V. A.i isiklike suhete osaks. Kohus leiab, et tunnistaja T.-M. L. ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas ja millise iseloomuga seksuaalsuhted olid hageja ja V. A. loonud ning kas ja kuidas need muutusid selliselt, et isiklikud suhted on võimalik lõppenuks lugeda. Tunnistaja ütlustest nähtub hageja ja V. A.i tülitsemine ja eraldi magamine. Kohus peab usutavaks tunnistaja ütlusi selle kohta, et tunnistaja hinnangul magasid hageja ja V. A. eraldi. Abikaasade eraldi magamine osundab isiklike suhete, sh seksuaalsuhete jahenemisele või lõppemisele, kuid ei ole sellega samastatav. Eeltoodut arvestades ei tõenda tunnistaja ütlused hageja ja V. A.i vahel seksuaalsuhete loomist ning nende lõppemist, sh lõppemise aega. Abikaasade isiklikud suhted võivad lõppeda abikaasade eraldi kohtadesse elama asumisega. Tunnistaja T.-M. L. on andnud järgmised ütlused: „Minu meelest juba 1993. a V. seal enam ei elanud, käis päeviti seal, aga öösiti teda seal enam ei kuulnud“ (tl 87). „Minu mäletamist mööda lahkus V. kuskil 1993. aastal või niimoodi. Minu lapsed tulid sinna elama pärast vanaema surma ja V. seal enam ei olnud. Ta käis seal päeviti, aga ta seal kohapeal enam ei elanud“ (tl 91). „M. käis matustel, V. ei käinud. M. tuli juba siis vaatama, kui meil kiirabi käis. M. oli see, kes mind leinas toetas, V. ei olnud läheduses, kuulda ega näha sellel momendil. [---] minu abikaasa suri xxxx. Ma olen xxxx. aastal sündinud ja ma sain pärast mehe surma xxxx-aastaseks. Mees suri oktoobris ja minu sünnipäev oli järgmise aasta veebruaris. Minu abikaasa matused toimusid vist 10.10.1995“ (tl 92). Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütlused sisaldavad teavet, mille kohaselt täpselt määratlemata ajal kolis V. A. seni abikaasade ühiseks elukohaks olnud korterist minema. Tunnistaja T.-M. L. ütlustest nähtuvalt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a, sest tunnistaja abikaasa matustel 10.10.1995 V. A.i polnud, kuid V. A.i mujale elama kolimise kohta tunnistaja detailsemaid ütlusi ei andnud. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis V. A. senises elukohas päevasel ajal edasi. Seetõttu ei saa tunnistaja ütlustest järeldada seda, et V. A.i mujale kolimine oli täielik ja lõplik. Tunnistaja Õ. L. on andnud järgmised ütlused: „1994. aastal käisid enne jõule mul vargad ja ma käisin küsimas M. käest, et kas ta kuulis midagi. V. seal enam ei olnud. Edaspidi ma nägin V. ainult number 50 bussis ja ta läks xxxx maha ja läks xxxx“ (tl-d 142-143). Vastuseks küsimusele „1994. aastal, kui käisid vargad ja käisite M. käest küsimas, kas ta midagi kuulis, millest te järeldasite, et V. seal ei ela?“ andis tunnistaja Õ. L. järgmised ütlused: „Selle pärast, et M. elas seal üksinda ja ma V. ei näinud seal. Seekord ma istusin M. juures ja jõin kohvi seal“ (tl 143). Kohus leiab, et tunnistaja Õ. L. ütlused ei ole vastuolus tunnistaja T.-M. L. ütlustega ning kinnitavad T.-M. L. ütlustes avaldatud teavet, mille kohaselt võis V. A. ära kolida ajavahemikus 1993.a kuni 1995.a. Kohtu hinnangul ei anna tunnistaja Õ. L. ütlused teavet selle kohta, kas V. A.i ärakolimine oli täielik ja lõplik, sest Õ. L. ütlused ei sisalda teavet selle kohta, kas V. A. jätkas senises elukohas viibimist päevasel ajal. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tunnistajate ütlused ei tõenda seda, et V. A. kolis täielikult ja lõplikult eraldi elama enne 18.10.1995.a. 7 (9)

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kirjeldanud enda ja V. A.i vahelisi varalisi suhteid ega nende lõppemist ja lõppemise aega. Hageja ise on varaliste suhete olemasolu vähemalt 1994.a seisuga jaatanud, sest on tõendina esitanud hageja ja V. A.i vahelise 29.05.1999 lihtkirjaliku kokkuleppe, millest nähtuvalt on kokku lepitud 1994.a soetatud televiisori jagamises (tl 5). Kohtu hinnangul nähtub 29.05.1999 dokumendist vähemalt hageja ettekujutus faktiliste asjaolude kohta, mistõttu kostja vastuväide tõendi ehtsusele ei anna alust tõendit hindamata jätta. Abielusuhete lõppemise tõendamiseks oleks tulnud hagejal tõendada ka hageja ja V. A.i vaheliste varaliste suhete lõppemine ja lõppemise aeg. Kohus on tõendamiskoormisele juhtinud tähelepanu 08.05.2023 ning andnud pooltele tähtaja tõendite esitamiseks (tl 120). Tunnistajate ütlused ei sisaldanud teavet selle kohta, millised olid hageja ja V. A.i vahelised varalised suhted ning millal need lõppesid. Tunnistaja T.-M. L. ütlused, mille kohaselt ei näinud ta V. A.i kunagi midagi toomas, on liiga üldsõnalised, et teha järeldusi hageja ja V. A.i varaliste suhete kohta. Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud abikaasade isiklike ja varaliste suhete, st abielusuhete lõppemist enne 18.10.1995. Kohus on seetõttu seisukohal, et hageja ei ole tõendanud Xxxx korteriomandi kuulumist enda lahusvara hulka.

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.