2.Tühistada Tartu Maakohtu 1. detsembri 2023. a otsus osaliselt osas, milles maakohus mõistis Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuremas summas kui 87 eurot 4 senti.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Kadri Leissoni nõue Lea Reinojalt 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks rahuldamata suuremas summas kui 87 eurot 4 senti.
4.1.Võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada menetlus osas, milles Kadri Leisson taotles kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist.
4.2.Rahuldada hagi osaliselt.
4.3.Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja 4074 eurot 95 senti, sh 3324 eurot 95 senti pärandvarasse kuuluv raha ning 750 eurot kasutuseelise hüvitis.
4.4.Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 2. mai 2023 seisuga summas 87 eurot 4 senti ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 4074 eurolt 95 sendilt alates 3. maist 2023 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
4.6.Jätta maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses Lea Reinoja kanda. Määrata Kadri Leissoni menetluskulude rahaliseks suuruseks 2933 eurot ja mõista see summa Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud tõend: internetis pakutavate üürihindade väljavõte ja lugeda see Lea Reinojale tagastatuks.
välja menetluskulud 996 eurot 32 senti. Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja viivis menetluskuludelt 996 eurolt 32 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kadri Leisson (hageja) esitas 3. mail 2023 Tartu Maakohtule hagi Lea Reinoja (kostja) vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja palus nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest välja X maakonnas X vallas X alevikus XXXXXXX asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX). Alternatiivselt palus hageja tuvastada tasuta kasutamise lepingu lõppemine ning kohustada kostjat tagastama hagejale lepinguese ning väljakolimisest keeldumise korral tõsta kostja kinnistult välja koos talle kuuluva varaga. Eelnimetatud nõuetest hageja loobus 2. oktoobri 2023. a kohtuistungil, kuna kostja andis 25. mail 2023 XXXXXXX kinnistu valduse hagejale üle. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju 3323 eurot 95 senti, kasutuseelised kinnistu ebaseadusliku kasutamise eest 750 eurot ning rahalistelt nõuetelt seadusjärgse viivise kuni hagi esitamiseni 106 eurot 67 senti ja sealt edasi kuni täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Aare Leisson 25. mail 2022. Hageja on oma isa vara ainupärija. Peale Aare Leissoni surma kuulub tema vara, sh XXXXXXX kinnistu ja tema pangakontol olev raha pärandavara hulka. Kostja on pärandaja elukaaslane. Kostja on peale pärandaja surma teinud pärandavarast ülekande iseendale summas 4200 eurot selgitusega „laen“. Pärast oma surma ei saanud pärandaja avaldada mingeid tahtavaldusi ega teha mingeid tehinguid, sh kostjale raha „laenata“. Tegemist on ebaseadusliku pärandvara omastamisega ja alusetu rikastumisega. Hageja on teinud kostjale ettepaneku tagastada omastatud raha ja teha tasaarvestus kostja poolt kantud matusekuludega, kuna matusekulude kandmise kohustus on pärijal, seega hagejal. Tasaarvestuse tulemusena võlgneb kostja hagejale omastatud rahast 3324 eurot 95 senti (4200–875,05). Kostja ei ole tõendanud võlasuhet Aare Leissoni ja T.V. vahel.
Hageja on kinnistu kasutusõiguse üles öelnud ja palunud kinnistu vabastamist alates 31. jaanuarist 2023. Peale seda on kostja kinnistut kasutanud ebaseaduslikult ja saanud kasutuseelist. Keskmine kinnistu üürihind piirkonnas oleks 250 eurot kuus. Seega on kostja kasu saanud alates 1. veebruarist 2023 kuni hagi esitamiseni 3 kuu eest summas 750 eurot.
2.Kostja ei võtnud hagi õigeks. Kostja ei nõustu kahju hüvitamise nõudega, kasutuseelise nõudega ega viivisenõudega. Aare Leissoni ja T.V. vahel oli võlaõiguslik suhe, kostja tasus pangakontolt võetud raha arvelt tagasi laenu T.V.le. Raha oli vaja ka Aare Leissoni matusekulude kandmiseks. Kostja täitis hageja nõude ja vabastas tema valduses oleva kinnistu mitte hagi esitamise tõttu, vaid seetõttu, et varem polnud see võimalik. Kostja tegi oma korteris remonti. Hageja pole arvestanud asjaoluga, et kinnistu oli aastaid kostja alaliseks elukohaks ning ta on oma tööga ja vahenditega väga palju kinnistusse panustanud. Kostja ei ole kasutanud vaidlusalust kinnistut omaalgatuslikult ja omavoliliselt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus tegi 1. detsembril 2023 otsuse, millega võttis vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse osas, milles hageja taotles kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist, rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4074 eurot 95 senti (3324 eurot 95 senti pärandvarasse kuuluv raha ning 750 eurot kasutuseelise hüvitis), 2. mai 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 106 eurot 67 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 4074 eurot 95 senti alates 3. maist 2023 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2933 eurot, mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja ja sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus tuvastas, et hageja on 25. mail 2022 surnud Aare Leissoni ainupärija. Vaidlust ei ole selles, et kostja kandis 25. mail 2022 pärast pärandaja surma 4200 eurot pärandaja kontolt enda kontole selgitusega „laen“. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-te 1 ja 2 ning § 4 lg 1 järgi on Aare Leissoni pangakontol olnud raha puhul tegemist pärandaja varaga. Kostja selgitas 2. oktoobri 2023. a kohtuistungil, et pani märkustesse sõna „laen“, sest ta ei teadnud, kui palju matusekuludeks läheb. Kostjal oli Aarega Leissoniga juttu, et kostja teeks pärast tema surma arve tühjaks, et sugulased sellega midagi ei teeks. Kostja kandis endale 4200 eurot, raha oli tarvis asjaajamiseks, matusekuludeks. Tütar ega Aare vend ei aidanud matuse asjades. Lisaks selgitas kostja, et Aare tädi T.V. käest sai ta sularahas laenu juurde kolmeks päevaks, sest ta ei saanud oma pangaarvelt vajalikku summat raha välja võtta. Matusekuludeks läks kokku 1628 eurot 98 senti. Ülejäänud rahast maksis kostja T.V.le võla sularahas tagasi. Kui suure summa ta T.V.lt matusekuludeks laenas, kostja selgitada ei osanud. Samal kohtuistungil avaldas kostja, et vahetult enne Aare Leissoni surma andis T.V. kostjale ja Aare Leissonile laenu. Kostjal oli Aare Leissoniga aastatepikkune ühine leibkond. T.V.l on olemas võlatunnistus selle kohta, et ta on laenu andnud ja et laen on tänaseks tagasi makstud. Laenukohustus oleks langenud tänase hageja kanda. Kostjal oli T.V.ga võlaõiguslik suhe. On kaks erinevat laenu, millest üks oli võetud Aare Leissoni eluajal ja teine võeti vahetult pärast Aare Leissoni surma. Kostja esitas 17. oktoobril 2023 kohtule T.V. 19. juulil 2023 allkirjastatud dokumendi, milles T.V. kinnitab, et on andnud Aare Leissonile laenu 4500 eurot veebruaris 2020 sularahas. Seoses Aare Leissoni surmaga 25. mail 2022 on T.V. pöördunud kostja poole palvega tagastada laen. Kostja tagastas laenu sularahas kogusummas 4500 eurot 31. mail 2022. T.V. kinnitab, et tal pole pretensioone Aare Leissoni suhtes. Kohus kuulas T.V. tunnistajana üle. Tunnistaja avaldas, et kostja aitab teda igapäevastes toimetustes, aitab näiteks puid tuua ja
arvutis ülekandeid teha. Hagejat ei tunne, vihavaenu ei ole. Tunnistaja kinnitas, et Aare Leisson küsis temalt raha ning tunnistaja laenas Aarele 4500 eurot, ei küsinud, milleks seda vaja on. Aarega leppisid kokku, et tunnistaja ei taha raha praegu tagasi. Kostja teadis laenu kohta. Pärast Aare surma küsis tunnistaja raha tagasi, kostja maksis 4500 eurot pärast Aare surma tagasi. Kostjaga Aare rahaasjadest üldse ei rääkinud, ei tea, kas Aare ja kostja majandasid laenurahaga koos. Maakohus leidis, et T.V. allkirjastatud dokumendi puhul ei ole tegemist ei laenulepinguga ega võlatunnistusega või muu tõendiga, millest kohus saaks järeldada laenulepingu sõlmimist ning laenulepingu tingimusi. Tegemist on tunnistaja poolt menetluse ajal koostatud kirjaliku seletusega, millel iseseisvalt puudub oluline tõenduslik väärtus. Küll on kohtul võimalik hinnata tunnistaja ütlusi koos kirjaliku seletusega kogumis. Maakohus leidis, et T.V. ütluseid laenusuhte kohta Aare Leissoniga ei saa pidada usaldusväärseteks. Kohus arvestas muuhulgas enda tajutuga T.V. tunnistajana ülekuulamisel, mis toimus tunnistaja kodus. Samal päeval enne tunnistaja ülekuulamist toimunud kohtuistungil kostja isiklikult ei osalenud, samas kohtu saabumisel tunnistaja juurde viibis kostja juba seal. Tunnistaja enda ütluste kohaselt suhtleb ta kostjaga pidevalt, sh aitab kostja tal teha igapäevaseid toimetusi. Kohtule esitatud kirjaliku seletuse kirjutas tunnistaja kostja palvel pärast hagi kohtusse esitamist. Kohus tajus tunnistaja juures viibimise ajal tunnistaja vaenulikkust hageja suhtes, mis väljendus näiteks protokolliväliselt esitatud teravatoonilistes küsimustes hagejale (miks hageja ei tulnud isa matustele). Tunnistaja puhul on tegemist inimesega, kellega Aare Leisson ja kostja suhtlesid pikaajaliselt ning kellega tunnistajal olid ja on usalduslikud suhted, erinevalt tunnistaja suhetest hagejaga. Kohtul tuleb eelneva alusel asuda seisukohale, et tunnistaja ütlused laenulepingu ja raha tagastamise kohta on kallutatud ning kohtu jaoks asja lahendamisel ebausaldusväärsed. Kostja istungil antud seletused ei kattu tunnistaja ütlustega. Kostja on väitnud, et laenu võtsid tema ja Aare Leisson koos. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis laenu Aare Leisson üksinda. Kui laenusuhte pooleks oleks olnud ka kostja, pidanuks ta teadma nii laenusummat kui laenulepingu tingimusi. Kostja tõi esimest korda konkreetse laenusumma esile alles 17. oktoobri 2023. a istungil tulenevalt T.V. kirjalikust selgitusest, viidates eelnevalt umbmääraselt tunnistajalt saadud laenule ja võlatunnistusele, mida kohtule ei esitatudki. Arvestades kõiki esitatud tõendeid kogumis, ei tekkinud maakohtul veendumust, et Aare Leisson üksinda või koos kostjaga oleks sõlminud kostja väidetud laenuleping T.V.ga, mille alusel tagastati T.V.le laen Aare Leissoni arvelt võetud rahaga. Kostja ei ole laenulepingu olemasolu suutnud tõendada. Ühtegi muud tõendit peale tunnistaja ütluste laenulepingu kohta kohtule esitatud ei ole. Sealhulgas ei ole esitatud tõendeid ei raha üleandmise ega tagastamise kohta. Kostja 2. oktoobri 2023. a istungil antud isiklike selgituste alusel pidas maakohus usutavaks, et kostja kui Aare Leissoni pikaajaline elukaaslane võis kanda Aare Leissoni pangakontol olnud raha üle enda kontole tulevaste matusekulude katteks ning kostja pani ülekande selgituseks „laen“ põhjusel, et ta ei teadnud ega saanud teada tegelike matusekulude suurust. Ei ole usutav, et ülekande selgitus võiks viidata võimalikule T.V. poolt Aare Leissonile antud laenule. See tähendaks, et T.V. asus vahetult pärast Aare Leissoni surma, s.o mõne tunni jooksul kostjalt laenu tagasi küsima. Kohus ei pidanud seda tõenäoliseks. Ka pidanuks kostja sellisel juhul teadma, kui palju T.V.lt enne Aare Leissoni surma laenu võeti. Kostja väitel võttis ta T.V.lt täiendavalt laenu pärast Aare Leissoni surma sularahas matusekulude katteks. Ka seda laenu ei pidanud maakohus usutavaks ülekande selgituseks, arvestades ajaoluga, et ülekanne tehti mõne tunni jooksul pärast Aare Leissoni surma ning kostjal ei saanud olla niivõrd lühikese aja jooksul teada matusekuludeks kuluvat summat ning
kohtule väidetud asjaolu, et ta ei saanud vajalikku summat enda arvelt sularahas välja võtta. Kostja ei osanud kohtu küsimustele vastates selgitada, kui palju ta T.V.lt ise sularahas laenu võttis. Igasugused tõendid pärast Aare Leissoni surma kostja poolt T.V.lt võetud laenu kohta puuduvad. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et pärandvarasse kuulusid kohustused, mida kostja tasus pärandvara arvelt, tuleb kostjal hagejale kui Aare Leissoni pärijale pärandvarasse kuuluv raha tagastada. Hageja on teinud tasaarvestuse kostja kantud Aare Leissoni matusekuludega, mille suurus kostja kinnitusel oli kokku 1628 eurot 98 senti. Hageja väitel tasus sellest summast Elva Vallavalitsus 250 eurot ja pärandaja viimase pensioni summas 503 eurot 93 senti kandis kostja enda kontole kui matusekulu. Kostja ei ole nendele hageja väidetele vastuväiteid esitanud. Seega tasus kostja matusekulusid ise summas 875 eurot 5 senti (1628,98-250503,93). Selle summa ulatuses on hagejal kohustus kostja ees tulenevalt PärS § 131 lg-st 1. Maakohus tegi matusekulude jäägi osas kostja kohustusega tasaarvestuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3324 eurot 95 senti (4200-875,05). Vaidlust ei ole selles, et Aare Leissoni pärand avanes 25. mail 2022, pärimistunnistus anti välja 27. oktoobril 2022 ning hageja esitas kostjale 21. novembril 2022 nõude kinnistu vabastamiseks hiljemalt 31. jaanuaril 2023. Kostja andis hagejale kinnistu valduse üle 25. mail 2023. On õige, et Aare Leissoni elukaaslasena oli kinnistul asuv maja kostja alaline elukoht ning kostjale tuli anda mõistlik aeg väljakolimiseks ja teise elukoha leidmiseks. Arvestades asjaoluga, et kostjale kuulus ka korter X alevis, tuleb hageja antud 2-kuulist tähtaega pidada mõistlikuks, seda ka olukorras, kus kostja pidi enda selgitusel korteris tegema enne sissekolimist remonti. Kostja kinnitusel üüris ta korterit välja, seega ei saanud korter olla kasutamis- ja elukõlbmatu. Kohus nõustus hagejaga, et alates 1. veebruarist 2023 ei olnud kostjal XXXXXXX kinnistu kasutamiseks enam õiguslikku alust. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda ajavahemiku veebruar – mai 2023 eest asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (alusetult saadud kasutuseelist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi). Kostja alusetu rikastumine seisneb kasutuseelise saamises, mida kostja sai seetõttu, et ei pidanud vaidlusalusel ajavahemikul teistelt isikutelt üürima teist eluruumi. Kasutuseelise hüvitise nõude summa tõendamiseks on hageja esitanud kinnisvaraportaali kv.ee 6 kuulutust, millega antakse üürile kortereid X linnas seisuga 9. oktoober 2023. Kuulutustest nähtuvad üürihinnad 300-410 eurot kuus, tegemist on nii ahi- kui keskküttega erinevas suuruses 1-3-toaliste korteritega. Keskmine korteri üürihind on 346 eurot kuus. Hageja selgitusel on tema küsitud hind väiksem kui keskmise korteri oma, lisaks oli kostjal kasutada kogu kinnistu ja kõik seal peal olev. Hageja nõutav kasutuseelise hüvitise hind on 250 eurot kuus, mis on ligi 100 eurot vähem kui sama piirkonna korteri keskmine üürihind. Kohus nõustus, et kostja sai kasutada kogu kinnistut ning seega eeldatavalt suuremat pinda kui samas piirkonnas korteri üürimisel. Maakohus luges hageja nõutava kasutuseelise hüvitise suuruse 250 eurot kuus kinnistu kasutamise eest põhjendatuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise hüvitise ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest summas 750 eurot. Maakohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud. Maakohus mõistis kostjalt välja seadusjärgses määras viivise põhinõudelt 4074
eurot 95 senti, ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest 106 eurot 67 senti ja alates 3. maist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja menetluskulud koosnesid riigilõivust 875 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 2058 eurot (sh käibemaks).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja nõuded rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis hageja menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja. Kostja palus saata asja lahendamiseks esimese astme kohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus ei ole objektiivne. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Aare Leisson ja kostja elasid pikemat aega koos ja moodustasid seltsingu sh XXXXXXX kinnistu haldamiseks. Seltsing lõppes 25. mail 2022 seoses Aare Leissoni surmaga (VÕS § 596 lg 1 p 4). Kostja viitab VÕS § 608 lg-tele 1 ja 2, mis reguleerivad seltsingust lahkunud või väljaarvatud seltsinglase vastutust, ning Riigikohtu seisukohtadele seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise kohta abieluvälise kooselu korral (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p 19; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16 ja seal viidatud lahendid). Kostja ja Aare Leisson on teinud XXXXXXX kinnistu ja sellel asuva elamu parendamiseks olulisi investeeringuid. Ka 2020. aasta veebruaris võetud laen 4500 eurot oli kasutatud ühise majapidamise korrastamiseks. Kohus on jätnud käsitlemata seltsingu kohustuse küsimuse. Lisaks seltsingu käsitlusele ei ole maakohus arvestanud kostja ja T.V. selgitustega. T.V. selgitas, et Aare Leisson oli saanud temalt 2020. aasta veebruaris suulise lepingu alusel laenu 4500 eurot, mis oli tagasi maksmata. Kostja poolt Aare Leissoni kontolt raha ülekandmine enda kontole ja hiljem tunnistajale oli likvideeritava seltsingu kohustuse täitmine tunnistaja ees. Tunnistaja finantseeris Aare Leissoni lähisugulaste asemel ka tema matuste korraldamist. Vaatamata matusekuludele kokku 1628 eurot 98 senti, oli kostja tasunud seltsingu kohustuse T.V. ees kokku summas 4500 eurot. Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata T.V. allkirjastatud dokumendi, milles ta kinnitab, et on andnud Aare Leissonile 2020. aasta veebruaris sularahas laenu 4500 eurot, mida kinnitas ka kostja. Kostja ei nõustu, et dokumendil puudub oluline tõenduslik väärtus. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et laenu ei ole antud. Surma ei ole võimalik ette ennustada. Aare Leissoni surm 25. mail 2022 ühtis T.V. pöördumisega kostja poole palvega tagastada laen. Kostja tagastas laenu 4500 eurot sularahas
31.mail 2022. Tunnistaja T.V. kinnitas väljasõiduistungil, et tal pole pretensioone kostja, Aare Leissoni likvideeritava seltsingu ja pärija vastu. Kohus oleks seltsingu sätteid arvestades pidanud arvestama Aare Leissoni kontolt võetud raha kasutamist laenu tagastamisena. Kui kohus seda ei teinud, oleks pidanud raha välja mõistma nii kostjalt kui ka T.V.lt või tuvastama pärandvara koormava kohustuse, mida oleks pidanud täitma pärandvara arvelt T.V.le. Kostja ei nõustu, et kostjal ei olnud XXXXXXX kinnistu kasutamiseks alates 1. veebruarist 2023 enam õiguslikku alust. Pärast seltsingu lõppemist ei tekkinud mitte nõusolekuta vara kasutus, vaid elamise alusena jätkus sisuliselt üürisuhe. Kostja kasutas XXXXXXX kinnistut tähtajatu üürilepingu alusel. Hageja võis tähtajatu üürilepingu VÕS § 311 lg 1, § 312 lg 1 kohaselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Lugedes hageja nõude kinnistu
vabastamiseks hiljemalt 31. jaanuaril 2023 tähtajatu üürilepingu lõpetamise teateks, oleks kostja pidanud kinnistu vabastama 31. aprilliks 2023. Kohus on kasutuseelise hüvitise määramisel võrrelnud ekslikult X alevikku Elva linnaga. Kuigi mõlemad asuvad Elva vallas, ei ole tegemist võrreldavate asulate või elukohtadega. Maakohtu menetluses üürisummade suurust ei käsitletud ja kostja arvamust ei küsitud, sellega on maakohus rikkunud kostja õigusi anda seletusi olulistes küsimustes. Tegelikkuses on X alevikus üürisumma 100-150 eurot. Üürisumma suuruse tõendamiseks X alevikus palub kostja uue tõendina asja materjalide juurde võtta väljavõtte internetiotsingu tulemustest (dtl 151), kuna see on vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kohus ei ole arvestanud, et kostja hoidis elamut korras kuni kinnistu valduse üleandmiseni. Kostja on kinnistul elamise perioodil tasunud elektri- ja kommunaalmakseid, elamut kütnud ja valvanud. Samuti ei ole kohus arvestanud, et kostja pidi oma alalisest elukohast lahkumisel tegema enda korteris enne sissekolimist remonti. Kostja andis XXXXXXX kinnistu valduse hagejale üle 25. mail 2023. Arvestades eeltoodud asjaolusid, väheneb võimalik hüvitise maksmise aeg 24 päevale (31. aprill 2023–25. mai 2023) ja hüvitise summa ca 100 eurole.
5.Hageja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kostja tuginemine apellatsioonkaebuses seltsingusuhte olemasolule on üllatuslik. Kostja ei ole maakohtu menetluses seltsingusuhte olemasolule viidanud ega esitanud ühtegi tõendit. Kohus saab hagimenetluses lahendada üksnes hagis esitatud nõudeid. Kostja ei ole esitanud vastuhagi. Seega puudus kohtul alus seltsingu teemat käsitleda. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida pole esitatud (TsMS § 439). Kostja käsitlus seoses seltsingusuhtega ei ole seega asjakohane. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (RKTKo 03.12.2014, 3-21-109-14, p 15). Kostja ei ole tõendanud ei laenu võtmist ega panustamist majapidamise korrastamisse. Pärandvara hulka kuuluv kinnistu kuulus juba enne kooselu kostjaga pärandaja lahusvara hulka. Kostja asus elama heakorrastatud kinnistule ja uude elamusse, mille pärandaja ehitas enne kostjaga kooselu alustamist. Kuna kostja elas pärandaja kinnistul, pidi ta kandma ka elamisega seotud kulusid. Milliseid investeeringuid kostja on kinnistu parendamiseks teinud, ei ole kostja avaldanud ega tõendanud. Samuti ei ole tõendatud seltsingusuhte tuvastamiseks oluliste panuste suurust ega üldse panuste tegemist. Hageja ei nõustu, et kohus oleks pidanud omal algatusel seltsingu küsimusi lahendama. Kuigi kohus kohaldab ise seadust, tuleb menetlusosalistel endil vastavad asjaolud ja tõendid kohtule esitada. Hageja ei nõustu, et pärandajal oli rahaline kohustus T.V. ees. Dokumentaalsed tõendid selle kohta puuduvad, T.V. ütlused ei ole usaldusväärsed ja kostja enda selgitused väidetavate laenude võtmise kasutamise osas on olnud vastuolulised. Kostja väited seoses tunnistaja T.V. ütluste arvestamata jätmisega on põhjendamatud. Maakohus on tunnistaja ütlusi ja tema poolt allkirjastatud „seletuskirja“ õigesti hinnanud. Need ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ilmunud kohtuistungile ja viibis selle asemel tunnistaja juures kodus. Kohtu poolt tunnistaja ülekuulamise ajaks tema kodus oli kostja viibinud seal juba pikemat aega ja teda küsitlemiseks ette valmistanud. Seega ei olnud tunnistaja poolt antud ütlused enam objektiivsed ega usaldusväärsed.
Võlaõigusliku suhte olemasolu Aare Leissoni ja T.V. vahel ei ole tõendatud. Arusaamatu on kostja väide (kaebuse p-s 2.6), nagu hageja peaks tõendama negatiivse asjaolu esinemist. Kumbki pool peab hagimenetluses oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lg 1). Kostja pidi seega tõendama laenusuhtes olemasolu. Kostja ei ole tõendanud ei laenusuhte olemasolu ega ka väidetava raha liikumist. Eksitav on kostja väide (kaebuse p 2.5), nagu puudus vaidlus selles osas, et kostja võttis aare Leissoni kontolt 4200 eurot, mida kasutati seltsingu likvideerimisel võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Vaidlust ei olnud ainult selles osas, et kostja võttis Aare Leissoni kontolt raha, mille kandis enda kontole. Mingit võlanõuet, mille rahuldamiseks väidetavalt raha võeti, olemas ei olnud. Kostja omastas selle raha vahetult peale Aare Leissoni surma. Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele võtta asja materjalide juurde X alevikus üürisummasid tõendav dokument. Tõendist ei nähtu üürisummasid, millele kostja viitab. Majade pindalade suurusi ei saa käsitleda üürisummana. Lisas toodud kinnistutel puuduvad üürihinnad. Kostja oleks saanud esitada tõendi maakohtus, mida ta ei teinud. Hagejale jääb arusaamatuks kostja käsitlus, mille kohaselt kostjal ei tekkinud pärast seltsingu lõppemist mitte nõusolekuta vara kasutus, vaid jätkus sisuliselt üürisuhe elamus elamiseks. Kostja ei ole selgitanud, millal, kelle vahel ja mis tingimustel üürisuhe tekkis. Kinnistu vabastamise nõue esitati 21. novembril 2022. Isegi kui eeldada, et ülesütlemisest tuli ette teatada kolm kuud, tuli kinnistu vabastada hiljemalt 21. veebruaril 2023, mitte 31. aprillil 2023, nagu väidab kostja. Etteheited sellele, et kohus ei ole arvestanud kostja poolt tasutud kommunaalmakseid, elektrit, elamu kütmist ja valvamist, on alusetud. Kostja ei ole selliseid nõudeid ega tõendeid kohtule esitanud ja kohus ei saanudki neid lahendada. Kohus on õigesti käsitlenud kasutuseelise sätteid ja kostja väited ei ole asjakohased.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas täielikult hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuremas ulatuses kui 87 eurot 4 senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 87 eurot 4 senti. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohtus kohtuotsuse resolutsiooni muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 2 1). Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kostja kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2 2, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Kostja vaidlustab ringkonnakohtus maakohtu ostust osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kasutuseeliste saamiseks ja kahju hüvitamiseks. Maakohus luges tuvastatuks ja ringkonnakohtus ei ole vaidlust selles, et hageja isa Aare Leisson suri 25. mail 2022. Hageja on oma isa vara ainupärija, pärast pärandaja surma kuulub vara, sh XXXXXXX kinnistu ja tema pangakontol olev raha pärandavara hulka. Kui pärand avaneb, läheb pärand üle pärijale (PärS § 1). Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule tõendina kuvatõmmise internetis pakutavate üürihindade kohta X alevikus. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kostja väitel on see tõend vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Kostja ei ole põhjendanud, miks ei esitanud ta seda tõendit maakohtule. Maakohtu 2. oktoobri 2023 istungil vaidles kostja vastu kasutuseelise nõudele. Hageja avaldas, et soovib tõendeid esitada, seega oli maakohtus kasutuseelise suurus arutamisel. Hageja esitas maakohtule kinnisvara portaalidest välja võetud keskmised üürihinnad. Kostja tõendile maakohtu 17. oktoobri 2023 istungil vastu ei vaielnud, kuid omapoolseid tõendeid või tõendite kogumise taotlust ei esitanud.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude 3324 euro 95 sendi saamiseks. Maakohus ei ole nõude rahuldamisel tuginenud selle õiguslikule alusele, ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et kostja käitus pärast pärandaja surma pärandaja kontol olevat raha enda kontole kandes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel tahtlikult heade kommete vastaselt ja tekitas sellega kahju hagejale kui pärandaja õigusjärglasele. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist, teise isiku tahtlikku kahjustamist (vt nt RKTKo 12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 16). Teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab Riigikohtu hinnangul VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega (vt RKTKo 23.02.2022, 2-19-3736, p 13). Nõude rahuldamiseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi tuli hagejal tõendada, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Kostja ei vaidlustanud maakohtu menetluses, et ta tegi pärast pärandaja surma pärandaja kontolt enda kontole ülekande 4200 eurot. Kostja väitel oli tal pärandajaga „jutt“, et ta võib teha pärast pärandaja surma arve tühjaks, et sugulased midagi sellega ei teeks (dtl 78). Seega teadis kostja ülekannet tehes, et ta kahjustab sellega pärandaja õigusjärglaste huve. Ringkonnaohtu hinnangul ei muuda kostja käitumise õigusvastasust ka ülekande tegemise väidetav eesmärk: raha pidi kostja esialgse selgituse järgi minema asjaajamiseks. Matusekulud moodustasid kokku 1628 eurot 98 senti. Ülejäänud raha kasutamise kohta väitis kostja, et ta maksis T.V.le võla sularahas tagasi. Seega isegi juhul, kui kostja soov oli katta pärandaja matusekulud, ületas ülekantud summa seda kolmekordselt. Pärandaja õigusjärglaseks on hageja, pärandvara hulka kuuluvate kohustuste täitmine on hageja ülesanne. Kostja käitus pärandaja surma järel ülekannet tehes ilma õigusliku aluseta. Kostja ütluste järgi oli talle selle tegemise ajal teada, et raha ülekandmise järel ei jää see pärijatele. Kostja sai ülekannet tehes aru, et ta sellega vähendab pärandvara. Tema tegevus oli tahtlik ja ringkonnakohtu hinnangul suunatud pärija kahjustamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tahtliku pärandavara vähendamisega tekitatud kahju ärahoidmine VÕS § 127 lg 3 järgi ka hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse eesmärgiga. Kahju on ka kostja käitumisega otseselt seotud (VÕS § 127 lg 4), kostja poolt tehtud ülekande tagajärjel vähenes pärandvara.
Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja kahju seisnes kostja poolt pärandvara arvelt ülekantud rahas, millest hageja arvestas maha kostja poolt kantud matusekulud, mille suurus kostja kinnitusel oli kokku 1628 eurot 98 senti. Hageja väitel tasus sellest summast Elva Vallavalitsus 250 eurot ja pärandaja viimase pensioni 503 eurot 93 senti kandis kostja enda kontole kui matusekulu. Kostja ei vaielnud hageja arvutuskäigule vastu. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi selgelt ja üheselt arusaadavat tasaarvestatavat nõuet pärandavara suhtes. Kostja viitas küll tema poolt kantud matusekuludele, ringkonnakohus nõustub aga maakohtu otsuse põhjendustega, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja arvestuskäigule kostja poolt kantud kulude suurusele (4200–875,05, maakohtu otsuse p 19). Kostja ei ole praeguses menetluses tuginenud sellele, et ta oleks omandanud T.V.lt nõude pärandava suhtes, mille ta oleks siis selles menetluses esitanud tasaarvestatava nõudena hageja nõude vastu. Seega ei oma praeguses menetluses hageja kahju hüvitamise nõude puhul tähendust asjaolu, kas pärandavaraga võisid olla seotud kohustused. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus on otsuse põhjendustes õigesti tuvastanud, et kostja menetluses esitatud tõendid (T.V. allkirjastatud dokument ja T.V. ütlused) ei ole usaldusväärsed ega tõenda kostja väidet, et ta soovis täita pärandaja kohustusi, mis võiks viidata sellele, et kostja käitumises puudus tahe pärandaja õigusjärglasi kahjustada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlused ei kattu kostja enda selgitustega. Kohtule on esitatud T.V. poolt kirjutatud dokument, mis on pealkirjastatud seletuskirjana (dtl 106). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud dokument ei ole tõend, millest saaks järeldada lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed (maakohtu otsuse p 12). Seega isegi juhul, kui kaaluda tuleks hageja nõude rahuldamist käsundita asjaajamise sätete alusel, ei ole nõude eeldused täidetud, sest kostja ei ole tõendanud, et soovis tegutseda pärandaja huvides.
9.Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et pärandaja ja kostja vahel oli seltsinguleping. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli apellandi poolt pärandaja kontolt raha ülekandmine enda kontole ja hiljem tunnistajale likvideeritava seltsingu kohustuse täitmine tunnistaja ees. Maakohtus kostja seltsingulepingule kostja ja pärandaja vahel ei tuginenud. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1), kuid poolel tuleb kohtu ette tuua need asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus nõude õiguslikult kvalifitseerib. Ringkonnakohus märgib, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Seltsingu likvideerimise sätteid saab analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 22). Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi konkreetset varaga seonduvat panust, maakohus ei lugenud tõendatuks ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole tõendanud ka laenulepingu sõlmimist ega selle sõlmimise eesmärki. Kostja ei ole toonud välja ka neid kulutusi, mida ta on seoses kostjale kuuluva kinnisasjaga kandnud. Kostja nimetas asja materjalide põhjal esimest korda oma kulutusi maakohtule 1. novembril 2023 saadetud menetlusdokumendis leides, et hageja pole hagi esitades arvestanud asjaoluga, et eelpool
mainitud kinnistu oli aastaid kostja alaliseks elukohaks ning ta on oma tööga ja rahaga vägagi palju kinnistusse panustanud. Pärandaja ja kostja elasid koos ühises majapidamises. Kostjale kuuluv kinnisasi oli perekonna ühine eluase, kostja ei ole viidanud sellele, et kostja tehtud kulutused oleksid ületanud tema elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida tulnuks perekonnal eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutatava elukohaga. Ka juhul, kui pärandaja ja kostja vahel oleks leidnud tuvastamist seltsinguleping VÕS § 530 jj alusel ja see oleks lõppenud VÕS § 596 lg 1 p 4 alusel seltsinglase surmaga, siis on pärandaja õigusjärglaseks seltsingu likvideerimisel hageja (vt nt VÕS § 601 lg 2).
10.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kasutuseeliste saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostjal oli õigus tasuta kinnisasja kasutada ning hagejal oli õigus pärandaja õigusjärglasena leping üles öelda igal ajal. Võimalikule üürilepingule viitab kostja alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks tähtajatule üürilepingule kostja ja pärandaja vahel. Elukohaga seotud kõrvalkulude kandmine üürisuhtele ei viita. Hageja on pärandvarasse kuuluva kinnistu kasutamise õiguspäraselt kostjale üles öelnud. Hageja esitas tõendina nõude suuruse kohta kinnisvara portaalidest välja võetud keskmised üürihinnad (dtl 95 jj). Kostja ei vaielnud kohtuistungil tõendile vastu (dtl 102). Nimetatud tõenditest tuleneb, et hageja nõue ei ole ülepaisutatud ja jääb pigem alla kohalikust keskmisest üüritasust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kasutuseelise suuruse arvutamise kohta ega korda neid (kohtuotsuse p 26-28). Maakohus on osaliselt ebaõigesti rahuldanud hageja viivisenõude, mõistes välja viivise kogu hageja rahaliselt nõudelt ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja andis 21. novembril 2022 (dtl 11-12) kostjale tähtaja kinnistu vabastamiseks 31. jaanuarini 2023 ja kostja poolt Aare Leissoni pangakontolt enda pangakontole kantud rahasumma hüvitamiseks 15. detsembrini 2022. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kasutuseelise nõudest võlgnikule enne hagi esitamist teatanud. Seega on hagejal õigus nõuda kasutuseelise hüvitiselt viivist alates hagi esitamisest, s.o 3. maist 2023. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjunõudelt 3324 eurolt 95 sendilt 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 87 eurot 4 senti (3324,95 * 0,105* 91 päeva / 365 päeva).
11.Apellatsioonkaebuse olulises osas rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 996 eurot 32 senti. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik ning esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg kokku 5 tundi 50 minutit on põhjendatud. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad
menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 996 eurot 32 senti. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.