12.Aleksandra Dijeva (endine Metšikova) (isikukood
XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 5. septembri 2023 määrus kande tegemiseks kohustamise, juurdepääsutasu maksmise tähtaja ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada XXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja igakordset omanikku alates käesoleva määruse jõustumisest tasuma XXX (registriosa nr XXXXXXX) igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest tasu 40 eurot aastas, mis tuleb tasuda kasutamisele eelneva aasta 31. detsembriks. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Täiendada maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 avalikult kasutatava tee nimetuse (XXXX tee) ja katastritunnusega (XXXXXXXXXXXXX). Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Lugeda Viru Maakohtu 5. septembri 2023 määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Rahuldada Natalia Paate ja Artur Paate avaldus. 2.2.Määrata, et Ida-Viru maakonnas X vallas X asuva XXXXXX (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult igal ajal jalgsi ja/või transpordivahendiga (sh kinnistut teenindavad sõidukid: kütte- ja jäätmevedu, veevarustus- ja kanalisatsioon, avarii- ja hooldustööd, hädaabi: kiirabi, politsei, pääste) juurdepääsuteed (pindalaga ca 58,38 m2) avalikult kasutatavale XXXX teele (katastritunnus nr XXXXXXXXXXXXX) üle Ida-Viru maakonnas X vallas, X asuva XXX (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja vastavalt kohtumäärusele lisatud Maa-ameti kaardi väljatrükile (Lisa 1). 2.3.Juurdepääsu alla jääva maa-ala korrashoiu/tee hoolduse tagab oma kuludega XXXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) igakordne omanik. 2.4.Kohustada XXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja igakordset omanikku alates käesoleva määruse jõustumisest tasuma XXX (registriosa nr XXXXXXX) igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest tasu 40 eurot aastas, mis tuleb tasuda kasutamisele eelneva aasta 31. detsembriks. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. 2.5.Tuvastada X vald, X, XXX (registriosa nr XXXXXXX) omaniku Valeri Bondarevi (isikukood XXXXXXXXXXX) kohustus anda nõusolek kanda registriosa nr XXXXXXX III jakku märkus käesoleva kohtumääruse p-s 2.2 määratud juurdepääsu kohta. Valeri Bondarevi tahteavaldust/nõusolekut asendab jõustunud kohtulahend käesolevas tsiviilasjas. 2.6.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE VARASEM KÄIK
1.Natalia Paate ja Artur Paate (avaldajad) esitasid 24. septembril 2022 Viru Maakohtule avalduse määrata tähtajatu juurdepääs avaldajate kinnisasjale asukohaga X vald, X, XXXXXX (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX) avalikult kasutatavalt teelt XXXX tee (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX, registriosa nr XXXXXXXX) üle Valeri Bondarevile (puudutatud isik I) kuuluva X vald, X, XXX (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX, registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja vastavalt avaldusele lisatud plaanile. Lisaks palusid avaldajad: -
-
-
kohustada XXX kinnisasja igakordset omanikku taluma määratud juurdepääsu; määrata, et juurdepääsutee rajamise ja hooldamise korraldab ning vastavad kulud kannavad XXXXXX kinnisasja igakordne omanik; määrata, et XXXXXX kinnisasja igakordsel omanikul on tähtajatu õigus kasutada XXX kinnisasjale rajatavat juurdepääsuteed liiklemiseks ööpäev läbi piiramatu arv kordi sõidu-, kõnni- ja jalgrattateena; määrata, et juurdepääsutee kasutamise õigus on ka avaldajate kinnistu õiguspärastel valdajatel ja piiratud asjaõiguste omajatel, avaldajate kinnistu igakordse omaniku nõusoleku saanud isikutel ja pereliikmetel, kommunaalteenuste ja muude teenuste osutajatel ning päästesõidukitel; kohustada puudutatud isikut I andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks ning asendada tahteavaldus kohtumäärusega.
Menetluskulud palusid avaldajad jätta puudutatud isiku I kanda. Avalduse kohaselt omandasid avaldajad XXXXXX kinnistu abielu ajal ning kasutavad seda elukohana. Avalikult kasutatavalt teelt on avaldajad XXXXXX kinnistule pääsenud läbi naaberkinnistu XXX, mille omanik on puudutatud isik I. 2022. a lasi X vald ehitada uue tee (XXXX tee), kuid XXXXXX kinnistule pääseb jätkuvalt ainult läbi XXX kinnistu. Avalikult kasutatavalt teelt pääseb XXXXXX kinnistule ainult läbi puudutatud isikule I kuuluva XXX kinnistu ja tegemist on ajaloolise teega. Avaldajad ei nõustunud puudutatud isiku I vastuväidetega.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu. Avaldajad on aastaid kasutanud puudutatud isiku I maad loata ja tasu maksmata. Tegelikkuses on avaldajatel juurdepääs XXXXXX kinnistule olemas X valla ümberehitatud XXXX tee kaudu ja seda ka kasutatakse. Ainult XXXX tee 4 kinnisasjalt puudub juurdepääs XXXX teele ning neil võimaldab puudutatud isik I kasutada juurdepääsuks enda kinnisasja. Ainus põhjus, miks avaldajad soovivad juurdepääsu üle puudutatud isiku I kinnistu, on soovimatus ümber kohandada parkimist ja haljastust. Puudutatud isik I leiab, et kui kohus otsustab juurdepääsu XXXXXX kinnistule tagada siiski XXX kinnistu kaudu, peab ta mõistlikuks juurdepääsutasuks 1000 eurot aastas. Puudutatud isik I esitas 24. augusti 2023 seisukohas kohtule kaalumiseks kaks täiendavat juurdepääsu ettepanekut. Esimese järgi väljuvad avaldajad XXXXXX kinnistult mööda XXXX teed ja läbi XXXXXX lõunapoolse värava. Teise ettepaneku järgi jätkavad avaldajad juurdepääsuks puudutatud isiku I kinnisasja kasutamist, kuid maksavad puudutatud isikule I hüvitist 500 eurot aastas.
3.X vald (X Vallavalitsuse kaudu) selgitas, et avaldajatele kuuluv XXXXXX kinnistu piirneb XXXX tee 4, XXX, XXXX tee 8 ja XXXX tee 9 kinnistutega. Kinnistu ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega ning sellele puudub AÕS § 156 lg 1 mõistes juurdepääs avalikule teele.
Lähim avaliku kasutusega tee on kinnistu piirist ca 10 m kaugusel ida pool asuv XXXX tee. Algne XXXX tee (nr 1220047) määrati avaliku kasutusega teeks Alajõe Vallavolikogu 10. novembri 2011 otsusega nr 76. Tee läbis algselt eraomandis olevaid kinnistuid – kulges XXXX tee 2 idapoolse piiri ääres ja läbis XXXX tee 2b kinnistu maa-ala diagonaalselt (dtl 41). Alajõe Vallavalitsus alustas enne valdade ühinemist juriidilisi toiminguid XXXX tee ümberehitamiseks XXXX tee 2 ja XXXX tee 2b kinnistute läänepiirile. Peale haldusreformi toimumist jätkas X Vallavalitsus tee ümberehitamise protsessi (dtl 42). X Vallavalitsus andis 10. oktoobri 2022 korraldusega nr 443 XXXX teele kasutusloa. Avaldajatele kuuluva XXXXXX kinnisasja juurdepääs avalikult kasutatavale XXXX teele on ajalooliselt toimunud läbi XXX katastriüksuse lõunaosa. Juurdepääs asub XXX kinnistu lõunapiiri ääres. X vald on seisukohal, et juurdepääs avalduses märgitud asukohas on maakorralduslikult kõige otstarbekam. Hoonele tuletõrjetehnikaga juurdepääsuks peab juurdesõidutee olema vähemalt 3,5 m laiune ja värav (pääs) peab olema vähemalt 4 m lai. Juurdepääs kõikidele kinnistutele tuleb hoida vabana ning aastaringselt kasutamiskõlblikus seisukorras.
4.Puudutatud isikud Olga Borštšjova ja Sergejs Boršcovs (XXXX tee XX kinnisasja omanikud) märkisid, et kõik kasutavad taotletavat teed, mis on praegusel kujul autodega sisse sõidetud teerada.
5.Puudutatud isik Inna Omri (XXXX tee XX kinnisasja omanik) ei ole nõus maksma puudutatud isikule I tema maatüki väikese osa kasutamise eest 1000 eurot aastas. Pärast paikvaatlust halvenes olukord naabrite seas täielikult. Mõned omanikud panevad aedu, väravaid, riputavad lukke ja nõuavad tasu läbisõidu eest.
6.Puudutatud isik Natalja Melikidze (XXXX tee X ja XXXX tee X kinnisasjade omanik) märkis, et puudutatud isik I kasutab ka ise sama teelõiku, et läbida XXXX tee X läbivat rada randa jõudmiseks.
MAAKOHTU SEISUKOHT
7.Maakohus rahuldas avalduse ning määras, et XXXXXX kinnisasja igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult igal ajal jalgsi ja/või transpordivahendiga (sh kinnistut teenindavad sõidukid: kütte- ja jäätmevedu, veevarustus- ja kanalisatsioon, avarii- ja hooldustööd, hädaabi: kiirabi, politsei, pääste) juurdepääsuteed (pindalaga ca 58,38 m2) avalikult kasutatavale teele üle XXX kinnisasja vastavalt kohtumäärusele lisatud Maa-ameti kaardi väljatrükile (lisa 1). Maakohus määras, et juurdepääsu alla jääva maa-ala korrashoiu/tee hoolduse tagab oma kuludega XXXXXX kinnisasja igakordne omanik ning XXXXXX kinnisasja igakordne omanik tasub XXX igakordsele omanikule juurdepääsu kasutamise eest tasu 40 eurot aastas. Tasu makstakse iga kalendriaasta eest hiljemalt vastava aasta 10. jaanuariks. Maakohus määras, et XXX kinnisasja registriosa nr XXXXXXX III jakku esimesele vabale järjekohale tuleb kanda märkus kinnistu nr XXXXXXX igakordsele omanikule määratud juurdepääsu kohta. Maakohus tuvastas puudutatud isiku I kohustuse anda nõusolek kanda registriosa nr XXXXXXX III jakku märkus käesoleva kohtumäärusega määratud juurdepääsu kohta. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda. Maakohus tuvastas, et XXXXXX kinnisasi ei piirne ühestki küljest avalikult kasutatava teega (dtl 10). Maakohus leidis, et avaldajate juurdepääsu nõude eeldused (juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega) on täidetud (AÕS § 156 lg 1). XXXXXX kinnisasjalt juurdepääs avalikult kasutatavale XXXX teele on ajalooliselt toimunud läbi XXX katastriüksuse lõunaosa. Juurdepääs asub XXX kinnistu lõunapiiri ääres. Puudutatud isik I pidi arvestama XXX kinnisasja omandamisel väljakujunenud juurdepääsu tavaga.
5.juunil 2023 paikvaatlusel (dtl 138-155) vaadeldi avaldajate taotletud juurdepääsu varianti ning puudutatud isiku I pakutud varianti, mille kohaselt toimuks XXXXXX juurdepääs külgmise/lõunapoolse värava kaudu. Maa-ala suurus, mida avaldajad XXXX teelt mahasõidul oma kinnistule XXX kinnistu serva kaudu vajavad on ca 37,16 m2 (dtl 152), menetluses kinnitavad avaldajad korduvalt, et soovitava juurdepääsuala suuruseks on ca 58 m2 (dtl 10, dtl 68, dtl 84). Vahetule muljele tuginedes asus maakohus seisukohale, et XXX kinnistu lõunapoolse nurga kasutamine pääsuks XXXXXX kinnistule ei koorma ebamõistlikult XXX kinnistu kasutamist (kinnistu pindala (elamumaa) 7977 m2) ega sellele puudutatud isiku I soovitud kämpingute paigaldamist. Ükski kämpingutest ei saaks paikneda XXXX teelt mahasõidu ja avaldajate aia vahelisel alal. Kui ligipääs XXXXXX kinnistule hõlmab vaid ühte nurka XXX kinnisasjast, siis XXXX tee X kinnisasja omanik sõidab takistamatult oma kinnistule üle XXX kinnisasja keskel asuvat muruplatsi (dtl 144, 145). Puudutatud isik I kinnitas paikvaatlusel, et võimaldab XXXX tee X omanikule juurdepääsu kinnistule oma kinnistu kaudu, kuna temaga on head suhted. Seega jäi maakohtule arusaam, et XXXXXX kinnistult avalikule teele juurdepääsu võimaldamise vaidlus ei ole tingitud asjaolust, et see koormaks ebamõistlikult puudutatud isikut I, vaid avaldajate ja puudutatud isiku I omavaheliste suhete tõttu. Maakohus leidis, et puudutatud isiku I pakutud alternatiivne nn lõunapoolne juurdepääs (dtl 146) läheks samuti üle XXX kinnisasja, kuid väiksemas ulatuses (dtl 78, 148). Killustikukattega tee lõpeb XXXX tee 7 ja 9 väravate juures (dtl 148, 149). Sõidukitega lõunapoolsete suvilate kinnistutele pääseb pinnastee kaudu, tee on kitsas, teenindavatel autodel ligipääs raskendatud või võimatu (dtl 150, 151). Ka lõunapoolsed suvilaomanikud kasutavad oma kinnistutele pääsemiseks XXXX teed ning selle lõpus väravate juures XXX kinnistu nurka (dtl 78, 148). Maakohus leidis, et kuivõrd ka XXXXXX külgmise jalgvärava juurde pääseb hetkel ainult üle XXX nurga, ei oma tegelikult sisulist tähtsust XXX omaniku jaoks milline juurdepääsu variant toimiks, küll aga riivaks see variant oluliselt XXXX tee X ja X kinnistu huve (võrreldes XXX ja XXXX tee X ja X kinnistute pindalasid, samuti võimalikku sõidukite manööverdamist XXXX tee X ja X kinnistutel). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et avaldajate taotletud juurdepääsu variant (nn senine juurdepääs) on mõistlik, arvestab kõigi huve ega ole XXX kinnisasja omaniku jaoks põhjendamatult koormav. Avaldajad kasutavad XXXXXX kinnisasja elukohana. Senine juurdepääs ei põhjusta XXX kinnisasja omanikule arvestatavat ebamugavust, kuna juurdepääs hõlmab vaid mitteolulise suurusega maa-ala XXX kinnistu lõunapoolses nurgas. Juurdepääsu määramisel kohtu poolt tuleb määrata ka juurdepääsu kasutamise tasu (AÕS § 156 lg 1 teine lause). Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-85-04, 3-2-1-46-09 ja 3-2-1-170-12). Avaldajad märkisid, et korraldavad tee rajamise ja hooldamise ning kannavad vastavad kulud (dtl 4). Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka sellega, kas tee kasutamine selles kohas on väljakujunenud tava või rajatakse kinnisasjale täiesti uus tee. Käesoleval juhul on tegemist pikaajalise tavaga, mida avaldajad on kasutanud juurdepääsuks oma elukohale aastaid. Avaldajad on nõus tasuma 40 eurot aastas tasu juurdepääsu talumise eest, kuid leiavad, et tasu tuleb jagada võrdselt XXXX tee 5, 6, 7, 8, 9,11, 13 ja 15 omanike vahel (dtl 172). Puudutatud isik I nõudis tasu 1000 eurot aastas ning 24. augusti 2023 seisukohas 500 eurot aastas (dtl 105-106, dtl 177-178). Oma seisukohta puudutatud isik I põhjendanud ei ole. Puudutatud isik I ei ole ka selgitanud, miks ta leiab, et juurdepääsutasu arvestamisel tuleks lähtuda mitte maa maksustamishinnast, vaid turuhinnast olukorras, kus omand ei muutu, omanikul tuleb taluda vaid kitsendusi. Avaldajate esitatud tõendite (dtl 101-102) kohaselt on XXX maaüksuse pindala 7977 m2 (elamumaa) ja maksustamishind 710 eurot. Taotletav juurdepääsu ala suurus on 58,38 m2 ehk 0,73%
kogupindalast. 0,73% 710 eurost (maksustamishinnast) on 5,1 eurot. Avaldajad on nõustunud juurdepääsutasuga 40 eurot aastas. Maakohus arvestas tasu määramisel nii XXX omandiõiguse riivet kui ka asjaolu, et juurepääsutee on pikaajaliselt väljakujunenud ja kasutuses olnud teelõik, mille olemasolust ja kasutamisest puudutatud isik teadis ja millega ta pidi arvestama kinnistu omandamisel (sh pärimisel). Paikvaatlusel selgus, et XXX endine omanik (puudutatud isiku I isa) võimaldas XXXXXX omanikele tasuta juurdepääsu. Maakohus arvestas ka seda, et ala, mida XXXXXX omanikud kasutavad/vajavad juurdepääsuks, on XXX kinnistu servas kinnistu kogusuurust arvestades väheoluline ning ei ole tulunduslikel eesmärkidel kasutatav. Eelnevat arvestades määras maakohus juurdepääsutasu suuruseks 40 eurot aastas. Juurdepääsuala kasutavad ka nn lõunapoolsete kinnistute omanikud (XXXX tee, 5, 7, 8, 9, 11, 13, 15), kes kasutavad juurdepääsu vaid suveperioodil. XXXXXX kinnistut kasutatakse elamiseks aastaringselt ning avaldajad soovivad juurdepääsutee alaks 58,38 m2, mis hõlmab ka selle osa XXX kinnistu nurgast, mida kasutavad läbipääsuks eespool loetletud XXXX tee kinnistute omanikud. Seetõttu määras maakohus juurdepääsutasu maksmise kohustuse üksnes XXXXXX omanikele. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS
8.Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldajate avaldus juurdepääsu määramiseks üle XXX kinnisasja rahuldamata või alternatiivselt määrata avaldajatele juurdepääs üle XXX kinnisasja talumistasuga 1000 eurot kalendriaasta eest või alternatiivselt määrata talumiskohustuse hüvitis juhindudes Riigikohtu lahendi 2-19-20416 p-s 15.5 sätestatud arvutusvalemist. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldajate kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Puudutatud isik I on jätkuvalt seisukohal, et XXXXXX kinnisasjalt on X valla ehitatud tee kaudu juurdepääs avalikule teele. Puudutatud isik I on vastavad tõendid esitanud. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada. Maakohtu määrusest ei nähtu kaalutlusi, miks jäeti kõrvale puudutatud isiku I taotletud alternatiivne juurdepääsutee võimalus ning puudutatud isiku I tasunõue 1000 eurot aastas. Maakohus on jätnud kohaselt kaalumata puudutatud isiku I huvid. Juurdepääsutasu 40 eurot aastas on ebaproportsionaalselt väike ning maakohus on jätnud tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata. Maakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-19-20416. Maakohus ei ole tuvastanud, kui palju väheneb puudutatud isiku I kinnisasja kui terviku väärtus. Puudutatud isik I ei nõustu kohtuga selles, et juurdepääsutasu tasutakse 10. jaanuaril, sest juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks järgmise aasta eest ette (AÕS § 156 lg 1). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 172 lg-t 1 menetluskulude jaotamisel. Maakohus ei ole kaalutlusotsust põhjendanud. Olukorras, kus üle puudutatud isiku I kinnisasja on seatud juurdepääsutee, on äärmiselt ebaõiglane jätta tema kanda menetlusega seotud kulud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Avaldajad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud paluvad avaldajad jätta puudutatud isiku I kanda.
Maakohus on kaalunud erinevaid juurdepääsu võimalusi ja järeldanud, et avaldajate taotletud juurdepääs on mõistlik, arvestab kõigi huve ega ole puudutatud isikule I põhjendamatult koormav. Avaldajad ei nõustu, et juurdepääsutasu ei või maksta iga aasta 10. jaanuaril. Seadus ei reguleeri perioodiliste maksete tasumise kuupäeva. Avaldajad märgivad, et kinnisasja väärtuse vähenemist tuleb juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ainult siis, kui isik, kelle kinnisasja soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist. Puudutatud isik I ei ole sellist taotlust esitanud. Õiguskirjanduse kohaselt on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada kulud muul viisil, tuleb seda põhjendada, kusjuures peamiseks lähtekohaks peaks olema õigluse põhimõte. Samuti võimaldab säte arvestada kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust. Puudutatud isik I ei soovinud isegi vaatamata kohtu selgitustele lahendada asja kokkuleppel.
10.X vald (X Vallavalitsuse kaudu) ei nõustunud puudutatud isikuga I, et maakohus ei ole lahendis kaalunud puudutatud isiku I huve. Samuti on kohus pikalt selgitanud juurdepääsutasu määramise aluseid. XXXXXX kinnistule juurdepääs koormab XXX kinnistut minimaalsel määral, sest juurdepääsutee kulgeb XXX kinnistu piiri servas. Juurdepääsutee ei poolita kinnisasja ega jaga seda mitmeks osaks. Samuti ei ole võimalik rajada kinnisasja juurdepääsuteed hõlmavale osale ehitisi. Seega on tasu mõistlik.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
11.Tartu Ringkonnakohus andis puudutatud isikule I tähtaja täpsustamaks taotletava juurdepääsutasu suurust, selle arvestamise aluseid ning vajalike tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et maakohus on tuginenud juurdepääsutasu määramisel Riigikohtu varasemale praktikale ega ole arvestanud Riigikohtu 1. juuni 2022 määruse seisukohti tsiviilasjas nr 2‐19-20416 p-s 15.
12.Puudutatud isik I ei nõustunud ringkonnakohtuga, et maakohus on vaidlustatud määruses juurdepääsutasu määramisel tuginenud varasemale Riigikohtu praktikale, sest sellisel juhul ei oleks praeguses menetlusastmes küsimust, kui palju väheneb XXX kinnistu väärtus juurdepääsutee võimaldamisega XXXXXX kinnistule. Olukorras, kus puudutatud isik I peab tõendama ilmselgeid asjaolusid (kinnistu väärtuse vähenemine) asjatundja arvamusega, mille maksumus on ca 1000 eurot, ei ole kohtu poolt määratud tähtaeg piisav. Kinnistu väärtuse vähenemise kohta pidanuks tõendid olema esitatud maakohtus maakohtu korraldusel ning avaldajate kulul. Puudutatud isik I viitas www.kv.ee väljavõtetele, mille kohaselt on samas piirkonnas müügis kinnisasjad ruutmeetri hinnaga 39,80 eurot ja 20,20 eurot. Arvestades, et avaldajad taotlevad puudutatud isiku I kinnisasja kasutamist ligi 60 m2 ulatuses (ca 58,38 m2), väheneb keskmist ruutmeetri hinda arvestades puudutatud isiku I kinnisasja turuväärtus ca 2000 eurot. Puudutatud isik I kaotab võimaluse kasutada oma maatükki ca 60 m2 ulatuses. Kui ringkonnakohus ei saa ise välja selgitada kinnisasja väärtust ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning tuvastada kinnisasja väärtuse vähenemist, siis tuleb asi tagasi saata maakohtusse asjaolude välja selgitamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada kinnistusraamatusse märkuse kohta kande tegemise, juurdepääsutasu maksmise kuupäeva määramise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega kohustab XXXXXX kinnisasja igakordset omanikku alates käesoleva määruse jõustumisest tasuma XXX igakordsele omanikule juurdepääsutasu 40 eurot aastas eelneva aasta 31. detsembriks ning jooksva aasta tasu proportsionaalses suuruses 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 667 lg 2 esimene lause). Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 avalikult kasutatava tee nimetuse ja katastritunnusega. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt.
14.Avaldajad on pöördunud kohtu poole neile kuuluvale XXXXXX kinnisasjale avalikult kasutatavalt XXXX teelt (katastritunnus XXXXXXXXXXXXX) juurdepääsu määramiseks AÕS § 156 lg 1 alusel. Avaldajad taotlesid maakohtule esitatud avalduses juurdepääsu määramist üle puudutatud isikule I kuuluva XXX kinnisasja. Maakohus rahuldas avalduse ja määras juurdepääsu avaldajate kinnisasjale avaldajate soovitud viisil. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Puudutatud isik I palub maakohtu 5. septembri 2023 määruse tühistada tervikuna ja jätta avaldus rahuldamata või alternatiivselt määrata juurdepääsu tagamise eest tasuks 1000 eurot aastas või alternatiivselt määrata juurdepääsutasu arvestades Riigikohtu poolt kasutatavat valemit tsiviilasjas nr 2-19-20416 p-15.5.
15.AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja omatava huvi ülekaalukus võrreldes juurdepääsuga koormatava kinnisasja omaniku õiguste kitsendusega (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 17). Avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses. Hagita menetluse uurimispõhimõtte kohaselt on kohtul kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud (TsMS § 5 lg 3). Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et maakohus ei ole juurdepääsutee määramisel kaalunud nõuetekohaselt kõigi asjast puudutatud isikute, sh puudutatud isiku I huve. Maakohus tuvastas, et XXXXXX kinnisasjalt puudub juurdepääs avalikule teele ning paikvaatlusel selgus, et ka puudutatud isiku I taotletud alternatiivne juurdepääs ei võimalda avaldajate kinnisasjalt juurdepääsu avalikule teele nii, et see juurdepääs ei läbiks XXX kinnisasja. Maakohus korraldas paikvaatluse, kaasas asja lahendamisesse naaberkinnistute omanikud (TsMS § 198 lg 3 ja § 6182 lg 1), hindas asjas kogutud tõendeid ning on nõuetekohaselt põhjendanud avaldajate taotletud juurdepääsu võimaluse eelistamist puudutatud isiku I pakutud juurdepääsu alternatiivile. Maakohus ei ole määruse tegemisel teinud kaalutlusvigu ega rikkunud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega juurdepääsu asukoha määramisel ja ei pea vajalikuks neid kõik korrata (TsMS § 654 lg 1 p 6). Eeltoodust tulenevalt puudub alus maakohtu määratud juurdepääsu asukohta muuta. Maakohtu määrus tuleb jätta selles osas muutmata.
16.Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole juurdepääsutasu määramisel arvestanud Riigikohtu 1. juuni 2022 tsiviilasja nr 2-19-20416 määruse p-s 15 toodud seisukohtadega. Riigikohus on viidatud lahendi p-s 15.4 selgitanud, et juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine (põhiseaduse § 32 mõttes). Seetõttu sõltub juurdepääsutasu suurus sellest, millised negatiivsed tagajärjed koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutee talumise kohustusega kaasnevad. Selline negatiivne tagajärg võib vastavalt
asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiuks vajalikud kulutused. Riigikohus on sama lahendi p-s 15.5 toonud välja valemi, mida saab kasutada juurdepääsutasu arvutamiseks: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. Riigikohus selgitas, et kui juurdepääsutasu on välja arvestatud eeltoodud viisil, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. Kui isik, kelle kinnisasja soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et kohtu uurimispõhimõte tähendab, et kohus pidi puudutatud isikule I tasu määramiseks ise vajalikud asjaolud ja tõendid koguma. TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgne uurimispõhimõtte esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. Koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutasu määramise asjas on sellisteks mh asjaolud, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta (Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23). Ka tsiviilasjas nr 2-19-20419, millele puudutatud isik I on viidanud, selgitas Riigikohus, et kohtutel tulnuks teha menetlusosalistele ettepanek esitada kinnisasja väärtusele lähtuva mõju osas tõendeid (p 15.6). Kuivõrd maakohus ei olnud kõiki tasu määramiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud, andis ringkonnakohus puudutatud isikule I tähtaja tasu suurust puudutavate asjaolude ja tõendite esitamiseks.
17.Ringkonnakohtu menetluses esitas puudutatud isik I juurdepääsu tasu suuruse tõendamiseks kahe kinnisasja müügikuulutuse väljavõtted. Müügikuulutuste kohaselt müüdi ärimaad asukohaga X, X vald, Ida-Virumaa 135 000 eurot (ruutmeetri hind 39,8 eurot) ja ärimaad asukohaga Karjamaa, X vald, Ida-Virumaa 580 000 euroga (ruutmeetri hind 20,2 eurot). Puudutatud isik I väidab, et tema kinnistule jääva juurdepääsu ala turuväärtus ilma koormatisteta on ca 2000 eurot ning selle summa võrra väheneb ühtlasi tema kinnistu turuväärtus. Puudutatud isik I ei ole esitanud tõendit XXX turuväärtuse kohta ei koormatisteta ega koormatisega. Esitatud ärimaade (puudutatud isiku I kinnistu on elamumaa) müügikuulutused neid andmeid ei tõenda. Puudutatud isik I ei ole taotlenud ringkonnakohtult täiendavat tähtaega asjakohaste tõendite esitamiseks ega põhjendanud, miks tõendeid tuleks koguda avaldajate kulul. Kuivõrd ringkonnakohus andis puudutatud isikule I võimaluse esitada tõendeid juurdepääsu tasu suuruse kohta, ei ole alust saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks tõendite kogumise eesmärgil. Kohus saab juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tugineda ka TsMS §-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Riigikohus on leidnud, et selleks peab kohus eelnevalt tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud juurdepääsuteega koormatava kinnisasja
omaniku suhtes negatiivset mõju avaldavate juurdepääsuteest lähtuvate asjaolude korral ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatiste vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (Riigikohtu 1. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.6). Käesolevas asjas leiab puudutatud isik I, kes on määruskaebuses vaidlustanud tema kasuks välja mõistetud juurdepääsu tasu suuruse 40 eurot aastas, et kuigi ta soovib saada avaldajatelt suuremat tasu, on selleks vajalike tõendite esitamine seotud tema jaoks ebamõistlikult suurte kuludega. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik tõendite alusel juurdepääsu määramise tõttu puudutatud isikule I kuuluva XXX kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha. Maakohtu otsust määrata juurdepääsu tasuks 40 eurot aastas tuleb käsitleda kohtu diskretsiooniotsusena TsMS § 233 mõttes. Maakohus on oma diskretsiooni piisavalt põhjendanud (määruse p-d 18 ja 19). Kuivõrd puudutatud isik vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule asjakohaseid täiendavaid tõendeid ei esitanud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu määratud juurdepääsu tasu suuruse ja selle põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Määruskaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata.
18.Puudutatud isik I vaidlustab maakohtu määrust ka osas, millega määrati juurdepääsutasu tasumise tähtajaks iga aasta 10. jaanuar. AÕS § 156 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel määratav juurdepääsutasu tuleb üldjuhul välja mõista perioodilise rahasummana selliselt, et juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks järgmise aasta eest ette. Eeltoodu tuleneb muu hulgas ka AÕS § 156, § 148 lg 2 teise lause ning lg-te 4 ja 5 süsteemsest tõlgendamisest ja asjaolust, et selline tasu on hüvitis juurdepääsutee kui kinnisasja omandi kitsenduse eest (Riigikohtu 1. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.2). Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (Riigikohtu 15. märtsi 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajaks on käesoleva aasta 10. jaanuar möödunud. Puudutatud isik I on kohtumenetluses avaldanud, et ta soovib saada tasu 31. detsembriks järgmise aasta eest ette. Määruse selguse eesmärgil ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse tasu maksmise tähtaja osas ning teeb selles osas uue määruse, millega kohustab XXXXXX igakordseid omanikke tasuma XXX igakordsetele omanikele juurdepääsutasu alates käesoleva määruse jõustumisest kord aastas eelneva aasta 31. detsembriks järgneva aasta eest. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust (kohtulahendi jõustumisest kuni aasta lõpuni) tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.
19.Kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita (TsMS § 442 lg 5 ja § 478 lg 1). Maakohus määras resolutsiooni p-s 2 XXXXXX kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, kuid ei ole avalikult kasutatava tee nimetust märkinud. Ringkonnakohus täiendab selguse huvides maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 avalikult kasutatava tee nimetuse (XXXX tee) ja katastritunnusega nr XXXXXXXXXXXXX. Maakohus määras resolutsiooni p-s 5, et kohtu määratud juurdepääsu kohta tuleb kanda kinnistusraamatusse märkus. Avaldajad ei ole sellist taotlust kohtule esitanud. Ringkonnakohus märgib, et see maakohtu otsustus on ka üleliigne, sest märkuse kannab kinnistusosakond koormatava kinnistu registriosale kinnistamisavalduse alusel, millele lisatakse kohtumäärus puudutatud isiku I nõusoleku asendamise kohta (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 ja § 341). Resolutsiooni täpsuse huvides tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse.
20.Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu määrusest ei nähtu kaalutlused TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmiseks. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita
menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb muuhulgas arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks (Riigikohtu 20. detsembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6901, p 17). Ringkonnakohus leiab, et arvestades praeguses asja olemust, menetlusosaliste seisukohti ja puudutatud isiku I soovimatust võimaldada üksnes avaldajatel juurdepääsu üle tema kinnisasja, on kohtumenetluse osaliselt põhjustanud ka puudutatud isik I. Seetõttu on õiglane jätta maakohtu menetluses menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
21.Kuivõrd määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud samuti menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.