Liudmila Nikolaiuki hagi Alla Kooli vastu annaku täitmise nõudes
Tsiviilasja apellatsioonikohtus
hind 12 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. veebruari 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alla Kooli apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja) Alla Kool (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Ploom Vastustaja (hageja) Liudmila Koroljova (Nikolaiuk) (isikukood
XXXXXXXXXXX),
esindaja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev
RESOLUTSIOON
1.Jätta Alla Kooli apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 10. veebruari 2023. a otsus muutmata.
3.Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus nõuda välja Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX linn (kinnistusraamatusse kantud registriosa nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995-31. detsembrini 1997.
4.Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus võtta tsiviilasja materjalide juurde Svetlana Rumjantseva kirjalik kinnituskiri koos tõlkega; XXXXX tn korteriomandi ostumüügileping 21. detsembrist 1997; AS Coop Pank tõend Alla Kooli ülekannetest perioodil 2006-2010 ja 2012-2014; Tauri Küngase kinnituskiri ja registriväljavõte; 1996. a foto. Lugeda need Alla Koolile tagastatuks.
5.Jätta rahuldamata Alla Kooli taotlus võtta tsiviilasja materjalide juurde Irene Kaljapulga kinnitus, Arvo Kaljapulga kinnitus, Mareta Sagdajeva kinnitus, Alexander Nikolayuk passiandmed ja fotod suvilast. Lugeda need Alla Koolile tagastatuks.
6.Jätta rahuldamata Liudmila Nikolaiuki taotlus võtta asja materjalide juurde 3 fotot, ning Anna Keuk-Oglõ kinnitus. Lugeda need Liudmila Nikolaiukile tagastatuks.
7.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Alla Kooli kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast tsiviilasjas tehtud lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Liudmila Nikolaiuk (hageja) esitas 2. veebruaril 2022 Viru Maakohtule hagi Alla Kooli (kostja) vastu, milles palus maakohtul kohustada kostjat täitma annak ja andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusolek Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu kinnistusraamatu teise jao omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kinnistu asukohaga XXXXXXXXX omanikuks kantakse hageja ning asendada kostja tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusregistriosas nr XXXXXXX omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande tegemiseks kohtulahendiga. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 3. veebruaril 2019 surnud Galina Koroleva (pärandaja) pärijad. 4. juulil 2019 tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi pärimistunnistuse nr 1278, mille kohaselt on pärandaja pärijateks 1/2 suuruses mõttelises osas hageja ja 1/2 suuruses mõttelises osas kostja. Pärandaja tegi 15. jaanuaril 2002 testamendi nr 342/2002 (tõestanud Jõhvi notar Anne Kivendi), mille 3. punktis on ta määranud korraldusena surma korraks järgmist: Nimetan minule kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga XXXXXXXXX, pärijaks oma ülalnimetatud tütre Lioudmila Nikolaiouki. Seega on pärandaja testamendiga pärandanud pärandajale kuulunud kinnistu asukohaga
XXXXXXXXXXXXXXX
hagejale. Testamenditäitjat pole pärandaja määranud. Hageja on seisukohal, et pärandaja korraldus on käsitatav annakuna PärS § 56 lg 1 mõttes ning hageja on annakusaaja. 11. juulil 2019 tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi annakusaaja tunnistuse, mille kohaselt on annakusaajaks hageja. Pärandaja ei ole testamendiga määranud annakutäitjat, seega on annakutäitjateks pärijad. Hagejale ja kostjale kuuluv pärandvara ei ole jagatud, mistõttu on pärijad pärandvara ühisomanikud.
Hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi kinnistu omandi ja kinnistul olevate vallasasjade üleandmiseks, kuid tulemusteta. Kostja esitas hagejale nõude maksta kostjale kompensatsiooni ning vormistada kinnistu poolte kaasomandisse. Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara osale jättis pärandaja hagejale ka suvila, nimetades testamendis hageja suvila ainsaks pärijaks. Pärandaja soovis soodustada oma tütart ja pärandas hagejale annakuna kinnisasja, suvila, seal asuvaid vallasasju või muud pärandaja vallasvara tuleb jagada seadusjärgse pärimise reeglite alusel. Kohtuistungil ärakuulatud hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pärandaja soov oli jätta suvila hagejale ilma tingimusteta. Pärandaja arusaama kohaselt oli kostja saanud talle ettenähtud osa pärandist enne 15. jaanuari 2002. a testamendi tegemist. Kostja sai korteri, garaaži ja sõiduauto. 2000. aastatel olid nii garaaž kui ka auto vajalik ja väärtuslik vara ja võib öelda, et suvila oli hinna poolest võrdsustatav garaaži ja sõiduautoga. On väheusutav ja tõendamata kostja väide, et ema rääkis talle 2002. aastal oma soovist jätta suvila hagejale, kuna hageja vajab maatükki, et kergendada endale viisa saamist. Hageja ei vaidlusta, et kostja perekond osales maja ehitamises, nii nagu ka hageja perekond. Kuna aga testamendis on märgitud vaid üks ese – suvila, ja puuduvad teised korraldused tema surma puhul, siis tuleb testamendis sisalduvat korraldust tõlgendada kui annakut. Hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on kooskõlas hageja tõendid, et kostja oli enne testamendi tegemist saanud vanematelt raha korteri aadressil XXXXXXX linn müügist, vanemate garaaži ja kostja perekonna kasutusse vanemate sõiduauto VAZ 21063. Hageja leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vara, mida sai endale kostja, on samaväärne, kui hagejale kingitud korter ja pärandatud suvila.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et testaatori korraldus ei ole annak vaid jagamiskorraldus. Tegemist on seadusjärgse pärimiskorraga ning 4. juuli 2019. a pärimistunnistus on õige osas, millega on märgitud, et pärandaja pärijateks on 1⁄2 osas hageja ja 1⁄2 osas kostja. Testamenti tuleb tõlgendada ja hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1) või jagamiskorralduse (PärS § 159 lg 1). Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila ja kostja pole kohtueelselt kunagi vastu vaielnud, et suvila jääb hageja omandisse ja valdusesse. Pooled vaidlevad selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutava hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. Olukorras, kus hagejale jääb kuuluma suvila ainuomand, ületab hageja poolt saadud vara väärtus selgelt 1⁄2 pärandvara väärtusest, millele hagejal tegelikult õigus on (vastavalt pärimistunnistusele). Seega on hageja kohustatud maksma teisele pärijale rahalise hüvitise (PärS § 159 lg 4). Kinnisasja turuväärtus on vähemalt 35 000 eurot (arvestades analoogseid müügipakkumisi). Hageja saab endale ainuomandi kõnealuse suvila osas juhul, kui ta hüvitab enamsaadu kostjale rahaliselt. Kui testaatori tegelik tahe oli soodustada hagejat, siis oleks see testamendis ka sõnaselgelt kirjas, testamendi koostamisel oli probleemiks pärandaja ja notari vaheline keelebarjäär. Kostja ei vaidle pärandvara jagamisele vastu, küsimus on jagamise viisis ning tagajärjes. Väär on väide, nagu oleks kostja juba „piisavalt saanud“. Vastupidiselt – korter aadressil XXXXXXXXXXX linn, mis on olnud pärandaja elukoht, oli algselt vormistatud pärandaja abikaasa (poolte isa) Aleksander Koroljovi nimele. 1997. a sügisel käis A. Koroljovil kodus notar Tiit Juuse ja A. Koroljov allkirjastas dokumendi ning hiljem selgus, et selle tulemusena
kirjutati kõnealune korter hageja nimele ümber. Seega sai hageja juba vanemate korteri ja viited, nagu oleks kostja juba piisavalt saanud, on täiesti alusetud. Kostja ja tema abikaasa Ivar Kool müüsid neile kuuluva korteri asukohaga XXXXXXX linn
21.jaanuaril 1997. a. Müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga XXXXXXXXXXX linn soetamisse (mis vormistati A. Koroljovi nimele). Sellest oli teadlik ka pärandaja, mistõttu tuli korteri kinkimine hagejale kostja jaoks suure šokina. Seda enam kinnitas aga pärandaja, et vanemad ei pea kumbagi tütart olulisemaks, ümberkirjutamise eesmärgiks oli väidetavalt üksnes elamisloa saamise hõlbustamine. Sõiduk VAZ 21063 registreerimisnumbriga XXXXXXX oli pärandaja poolt müüdud I. Koolile
3.juunil 2011, mille kohta on sõlmitud müügileping. Sõiduki eest andis I. Kool pärandajale 300 eurot ja see raha jäi pärandaja valdusesse. Kostja on garaažiboksi nr 4 omanik alates 1998. aastast ning on sellest ajast tasunud kõik osamaksed, remonditööde maksed ning 2007. aastal garaažiühistu muutmisel hooneühistuks vajalike dokumentide vormistamisega seotud kulud. Garaažiboks oli vajalik pärandajale kuuluva auto hoidmiseks ning oli tegelikult üksnes kuluallikas. Kostja ja I. Kool võtsid suvila ehitamisest aktiivselt osa. Hageja oli suvilas üksnes suveperioodil, aastatel 2006 kuni 2017 on kostja maksnud suvila maamaksu eeldades, et suvila jääb talle ja hagejale pärandina võrdsetes osades. Kontoväljavõtetest nähtub mh see, et kostja on tasunud muid pärandajaga seotud arveid: KÜ XXX, elektriarved, kindlustus, telefoniarved, passi vahetamise tasu. Kostja ei ole saanud pärandajalt sõidukit, korterit ega garaaži ehk „piisavalt vara“, millest järeldada pärandaja soovi jätta suvila hagejale annakuna. Hageja sai juba korteri ja nüüd soovib ka saada suvila ainuomandit. Sellist ebavõrdset olukorda kumbki vanematest ei soovinud. Pärandaja rääkis kostjale testamendist 2002. aastal enne seda, kui ta läks notari juurde. Kostja oli teadlik, et testament on koostatud, kuid mitte selle sisust. Tutvunud testamendiga ja teades ema selgitusi, leiab kostja, et ema soov oli jätta suvila mõlema tütre omandisse. Hageja aga soovib omandit ilma kostjale hüvitist tasumata. Kui pärandaja selgitab notaris, et tal on soov jätta üks konkreetne varaese isikule, keda ta soovib soodustada, vormistatakse korraldus annakuna. Notar ei formuleerinud pärandaja korraldust testamendis annakuna.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 10. veebruari 2023. a otsusega hagi ja kohustas kostjat täitma
15.jaanuari 2002. a tõestatud pärandaja testamendi p 3.1 annakut, mille saaja on hageja. Kostja on kohustatud andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr XXXXXXX II jaos omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, st kustutada pärandaja omaniku kanne ja kanda kinnistu XXXXXXXXXXXXXXX omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Kostja tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX II jaos senise omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande tegemiseks asendab jõustunud kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Hageja on kostja vastu esitanud annaku täitmise nõude, tuginedes õigusliku alusena pärimisseaduse (PärS) § 56 lg 1, § 57 lg 1 § 61, 62, § 67. Pärandaja suri 4. veebruaril 2019. Jõhvi notar Ülle Mesi 4. juulil 2019 tõestatud pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar Liudmila Nikolaiuk ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar Alla Kool. Pärandaja tegi testamendi (tõestatud Jõhvi notar Anne Kivend), mille p-s 3 tegi korralduse surma korraks.
Jõhvi notar Ülle Mesi tõestas 11. juulil 2019 annakusaaja tunnistuse, mille kohaselt on annakuks testamendi kohaselt kinnistu XXXXXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaajaks hageja. Kostja on seisukohal, et testaatori korraldus ei ole annak vaid jagamiskorraldus (PärS § 159 lg 1). Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila, kuid vaidlus on selles, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. PärS § 56 sätestab annaku mõiste. 15. jaanuaril 2002 tõestatud testamendi p-s 3.1 on pärandaja teinud oma surma korraks järgmise korralduse: “Nimetan minule kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga Martsa küla, Toila vald, Ida-Virumaa, pärijaks oma tütre Lioudmila Nikolaiouki”. Testaator ei määranud annakutäitjat, järelikult on nendeks pärijad. Tulenevalt PärS § 61 lg-st 1 võib testaator lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku. Annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel (PärS § 62 lg 1). Hageja võttis annaku vastu (PärS § 64 lg 1, I kd tl 18-19). Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib PärS § 54 lõikes 1 nimetatud varaline hüve olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine. PärS § 181 lg 2 järgi tuleb testamendi tõlgendamisel lähtuda testaatori tegelikust tahtest. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärandaja tegelik tahe oli soodustada annakuga hagejat või pärandada vara pooltele võrdsetes osades (varaese hageja omandisse hüvitise eest kostjale). Riigikohus on leidnud, et annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61). Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt Riigikohtu otsus 24.03.2021, 2-18-18227/79 p 16-2-16-7, 20-20.2). Riigikohus leidis, et annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: -kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; - millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; pärija nimetamise korraldusele viitab see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; -kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; -kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu (vt Riigikohtu 24.10.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-2978/58 p 19-21). Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara osale jättis pärandaja hagejale lisaks ka suvila, millega pärandaja soovis soodustada oma üht tütart, pärandades talle erilise varalise hüvena suvila. Kostja leiab, et pärandaja ei nimetanud
testamendis ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes. Pärandaja tegi korralduse vaid ühe eseme (suvila) kohta. Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila, kuid vaidlus on selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. Kohus on seisukohal, et pärandaja testamendi p-s 3.1 avaldatu on käsitletav PärS § 61 lg 1 tooduna ehk pärandaja on nimetanud pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku. Annakut võib eeldada, kui pärandaja on tahtnud määrata ühele kaaspärijatest erilise varalise eelise. Üksiku varalise hüve saava isiku seisund on oluliselt soodsam kui lihtsalt jagamiskorralduse puhul. Kui varaline eelis puudub, st pärija on samas majanduslikus olukorras kui teised kaaspärijad, on tegemist jagamiskorraldusega. Kui lähtuda kostja positsioonist, et pärandaja tahe oli jätta vara sh suvila tütardele võrdsetes osades, siis puudus igasugune vajadus ja mõistlik selgitus testamendi tegemiseks. Ainuüksi fakt, et olukorras, kus pärandajal oli kaks seadusjärgset pärijat - tütart, kes oleks ema surma korral niikuinii pärinud kumbki 1⁄2 mõttelises osas, teeb pärandaja testamendi, millega jätab suvila ühele tütrele (korralduse oma surma korraks, nimetades seejuures hageja pärijaks), näitab kohtu hinnangul selgelt tema soovi tütart varaliselt soodustada. Isegi kui nõustuda kostja väitega selles, et ema soov oli suvila jätta hagejale, kuid hüvitise maksmise kohustusega kostjale (ehk kumbki tütar saab vara võrdses väärtuses), puudus pärandaja igasugune vajadus selleks teha testamenti, sest sel juhul oleks tema soov saanud täidetud pärandvara jagamise käigus. Sellisel juhul ei oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt olnud vajadust hoida teist tütart (kostjat) ka testamendi sisu osas teadmatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai testamendi sisust teada pärast pärandaja surma. Nii dokumentaalsete tõendite kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nii vanemate elu ajal kui pärast pärandaja abikaasa (ja poolte isa) A. Koroljovi surma tehti varakäsutusi tütardele. Hageja on XXXXX-XX (registriosa nr XXXXXX) korteriomanikuna kantud kinnistusraamatusse 1999. a. (I kd tl 130-131). 11. augusti 1997 kinkelepinguga kinkis XXXXX-XX korteri hagejale pärandaja (II kd tl 36-27). Kostja pere käsutusse läks pärast isa surma garaaž (I kd tl 192) ja sõiduauto VAZ (I kd tl 144), seda kinnitavad tunnistajate ütlused (tl 151 pöördel, 152). Sõiduauto VAZ 21063 VA 3. juuni 2011 müügilepinguga müüs pärandaja sõiduki 2011. a-l Ivar Koolile (I kd tl 189). Müügilepingus puudub teave müügihinna kohta, seega võib järeldada et müüki tegelikkuses ei toimunud, toimus üksnes sõiduki, mis pärast A. Koroljovi surma oli kostja pere kasutuses, ümbervormistamine Ivar Kooli nimele (I kd tl 189-190). Väited selle kohta, et I. Kool maksis sõiduki eest 300 eurot, on paljasõnalised. Kostja müüs 21. jaanuaril 1997 korteri XXXXXXX 20 000 Eesti krooni eest (I kd tl 187-188). Kostja väitel soetati vanemate XXXXX-XX korter kostja perekonna toel (I kd tl 178). Nimetatud kostja väide ei vasta tegelikkusele, kuivõrd XXXXX-XX korter oli vanematel soetatud varem, 1996.a (II kd tl 38, 41-42). Eeltoodut arvesse võttes võis pärandaja kaalutlus testamendi tegemisel tugineda arvamusele, et vanemate elu ajal ja pärast isa surma oli vanemate panus kostja perele suurem kui hagejale. Kohus nõustus kostjaga, et suvila väärtus pärandi avanemise ajal ei olnud võrdne vara väärtusega, mis läks kostja pere kasutusse isa surma järgselt s.o üle 20 aasta tagasi, küll aga võis olla võrreldav (pärandaja seisukohast võetuna) testamendi tegemise ajal, mis võis väljendada pärandaja arusaama võrdsest jagamisest. Kostja (ja kostja tunnistajate) väited selle kohta, et suvila jätmine hagejale oli vajalik ainuüksi Eesti viisa saamise lihtsustamiseks, ei ole tõsiseltvõetav. Testamendis toodu ei avalda mingil
moel õiguslikke tagajärgi enne pärandaja surma. Teiseks ei mõjutanuks suvila omandi üleminek hagejale viisa saamist, kuivõrd hagejal oli X korteriomand alates 1999. aastast. Kui pärandaja selge soov oli jätta suvila tütarde kaasomandisse, saanuks ta kinnistu kaasomanikena kohe tütred kinnistusraamatusse kanda (või kaasomanikena koos endaga) või jätta pärand jagamiseks seaduse järgi kahe seadusjärgse pärija vahel. Arvestades, et pärandaja ei avaldanud oma testamendi sisu kostjale ja tema perele, viitab kohtu hinnangul pärandaja soovile soodustada hagejat just pärast oma surma, mitte oma elu ajal. Nii hageja kui kostja tunnistajate ütlused toetasid kummagi poole väiteid. Kummastav oli, et nii poolte kui tunnistajate ütluste kohaselt jagas pärandaja plaane suvila osas väidetavalt nii pereliikmete, tuttavate, maja- ja suvilanaabritega, seejuures vastuoluliselt, kuid ei suutnud oma selget tahet teha teatavaks tütardele kui oma seadusjärgsetele pärijatele, vaid otsustas testamendi teha ühe tütre kasuks, selle sisu kostjale avaldamata. Tunnistaja Lidia Tolmacheva ütlused pärandaja tervisliku seisundi kohta ei ole tunnistaja eriala arvestades tegelikkusele vastavad. See, kas tal dementsus diagnoositi 2012., 2016. või mõnel muul aastal, asja lahendamisel oluline, sest testament oli tehtud 2002. a-l, mil pärandaja oli otsuse- ja arusaamisvõimeline (I kd tl 9). Vastupidist ei tõenda ükski tõend. Maakohus leidis, et tunnistajate teadmine tugines pigem poolte, kui pärandaja enda sõnadele. Kogumis dokumentaalsete tõenditega saab tõlgendada testaatori tahet määrata suvila hagejale annakuna. Kohus ei nõustunud kostja oletustega võimalikust keelebarjäärist pärandaja ja notari vahel ega kostja seisukohaga, et kui pärandaja tahe olnuks tõlgendatav annakuna, oleks sellisena ka notar fikseerinud. Sellekohast otsest kohustust käesoleval ajal kehtiv ega testamendi tegemise ajal kehtinud pärimisseadus ette ei näe ega näinud.
11.juulil 2019.a. on Jõhvi notar Ülle Mesi tõestanud annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18-19), mille järgi on testamendi kohaselt annakuks kinnistu asukohaga XXXXXXXXX, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaaja hageja (I kd tl 18) Kohus ei kahtle ja pooled ei ole ka selle üle vaielnud, et nii hageja kui ka kostja perekonnad osalesid nii suvila ehitusel ning heakorrastuses, samuti pärandaja abistamisel ja hooldamisel. Eeltoodu ei kinnita ega tõenda kuidagi pärandaja tahet jätta Martsa suvila mõlemale tütrele (kaasomandisse) või hagejale hüvitise maksmise kohustusega kostjale.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja palub rahuldada kostja tõendite kogumise taotluse ja välja nõuda Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX linn (registriosa nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995 kuni 31. detsembrini 1997 ning võtta vastu lisatud tõendid. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust. Maakohtu otsus on rajatud oletustele, mis on vastuolus testaatori tegeliku tahtega. Vaidlus puudus poolte vahel selle üle, et tegemist on seadusjärgse pärimiskorraga. Kuna testaator on korralduse teinud ühe konkreetse eseme ehk suvila kohta, siis seisneb vaidlus selles, kuidas tõlgendada testaatori tahteavaldust - kas tegemist on annakukorraldusega (PärS § 56 lg 1) või isiku pärijaks nimetamisega, tuues välja jagamiskorralduse (PärS § 159 lg 1). Pooltel puudus vaidlus, et asjas tuli välja selgitada pärandaja tegelik tahe (PärS § 28). Maakohus viitas Riigikohtu selgitustele tsiviilasjas nr 2-18-18227, kuid ei ole asja lahendamisel nendega
sisuliselt arvestanud. Seeläbi on maakohus kohaldanud materiaalõigust valesti ja hinnanud vääralt testaatori tegelikku tahet, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kõik neli kriteeriumit, mille Riigikohus on välja toonud ja millele ka maakohus ise viitab, kajastavad, et tegemist on pärimiskorralduse, mitte annakukorraldusega. Asja lahendamisel on keskne tähendus küsimusel, kas pärandaja soovis eriliselt varaliselt soodustada justnimelt hagejat. Maakohtu arutluskäik selle kohta, miks üldse pärandaja läks testamenti vormistama, on asjakohatu. Puudub alus kahelda selles, et testamendi koostamisel on notar selgitanud testaatorile viimse tahte sõnastamise võimalusi ning tagajärgi. Notar kasutas väljendit „pärandama“. Seadusandja on kasutusele võtnud termini annak, notaril on kohustus kasutada korrektseid ja ühemõttelisi termineid, notar tehingu tõestamisel annakule mistahes viisil viidanud pole, seega ei saa järeldada, et pärandaja sooviks oli eriliselt soodustada hagejat. Kohtu oletus, et äkki mõtles testaator, et kostja on juba saanud piisavalt vara, kui sai endale garaaži ja sõiduki, tugineb paljasõnalisele järeldusele. See, milline võis olla vara väärtus, on faktiline asjaolu, mida kohtumenetluses on võimalik välja selgitada (tõendada) ja mille tõendamisekoormist kandis hageja, kuid mille osas hageja ei esitanud ühtegi tõendit. Kohus on jätnud hageja nõude rahuldamisel olulised asjaolud tuvastamata. Kohus võttis lahendi tegemisel aluseks tõendid, mida hageja esitas alles lõppseisukohtades 31. jaanuaril 2023 ja mille osas kostjal polnud võimalik esitada seisukohti ega vastuväiteid. Kohus ei saa otsuse tegemisel tugineda tõenditele, mida poolel ei olnud võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta ei olnud poolel võimalik arvamust avaldada (TsMS § 436 lg 3). Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise. Kostja esitas taotluse täiendavate tõendite ja vastuväidete vastuvõtmiseks ringkonnakohtus. Hagejal ei olnud mõjuvat põhjust tõendite hiliseks esitamiseks. Kuivõrd kohus on need aga vastu võtnud ja lahendi tegemisel nendele tuginenud, on kostja sunnitud esitama oma seisukohad ja neid kinnitavad tõendid. Hageja leidis, et on vale kostja väide, et korteri asukohaga XXXXXXX linn müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga XXXXXXXXXXX linn soetamisse, kuna XXXX korter oli ostetud 5. septembril 1996 ja vanemad hakkasid seal sügisel elama. Svetlana Rumjantseva, kes oli XXXXXXXXXXX korteriomandi müüja, kinnitab, et kõnealuse korteriomandi soetasid kostja ja tema abikaasa. Müügitehingus kasutati kostja ja tema abikaasa raha ning üksnes fakt, et korter oli soetatud varem, ei tähenda, et selleks pole kasutatud kostja vara. Kostja esitab ka XXXXX tn korteriomandi müügilepingu. Kostja palub välja nõuda XXXXXXXXXXX linn (kinnistusraamatusse kantud registriosas nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud (võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud) perioodil 1. jaanuarist1995 kuni
31.detsembrini 1997, millest nähtub kelle poolt ja kui suures ulatuses korteri eest tasuti. Kostja mälu järgi peaksid tehingud olema tõestatud 5. septembril 1996 või 21. jaanuaril 1997. Kostjale teadaolevalt asuvad notar Ülle Mesi poolt tõestatud dokumendid Rahvusarhiivis. Lisaks on oluline, et korteri nr XX kulutused on tasunud kostja, mida tõendab hageja konto väljavõte. Hageja ei ole kunagi kõnealuse korteri eest tasunud, ka perioodil 2015-2019 oli tasuti kulusid pärandaja pangakontolt, mis pärast pärandaja surma suleti. Kohtu oletust, et kostja oli juba vara piisavalt saanud, lükkab ümber Tauri Küngas kinnitus, et
25.oktoobrist 2010 kuni 25. septembrini 2012 kasutasid tema sõidukit Audi 80 volituse alusel Ivar Kool ja Irine Kaljapulk ja hiljem müüs auto kostja abikaasale, mis kinnitab, et pärandaja autot kostja perekond sel ajal ei kasutanud. Kostja esitab ka foto 1996. a soolaleivapeost, millelt nähtub, et kõik tööd olid selleks ajaks suvilas teostatud ja hageja väide, et ta hilisemal perioodil on aidanud suvilat ehitada ja hooldada, on väär. Hageja väidab, et korter XXXXX-X, X linn oli soetatud kostja nimele poolte vanemate erastamisväärtpaberite eest. See ei ole tõendatud. Poolte vanemad ei erastanud kõnealust
korteriomandit, st korteri erastamiseks ei kasutatud poolte vanemate EVP-sid. Kõnealuse korteriga seotud kulud, sh erastamise kulud kandis kostja. Pärandaja muretsemine oli seotud eelkõige sellega, et hageja saaks Eestis viibimiseks seaduslikku aluse ka tulevikus, kuivõrd pärandaja surma korral kaob hagejal perekonnaliikme järgi viisa taotlemise võimalus. Lisaks võis pärandaja loota, et suvila seob hagejat Eestiga rohkem ja hageja soovib Eestis veeta rohkem aega. Tõendatud on, et pärandaja tervislik seisund oli äärmiselt halb, kui mitte kriitiline. Hageja ei ole siiani suutnud vähimalgi määral tõendada, et garaažil oli mingisugune väärtus, seda ei saa tõendada hagejapoolsete tunnistajate ütlustega. Hageja väide, et pärandaja ei ole kostjale rääkinud, et jätab suvila hagejale, kuna vastasel juhul, ei saanud tema kostjalt mingi abi ajal, kui hageja ei viibinud Eestis, on paljasõnaline oletus.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Poolte menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja esitas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks. Hageja leiab, et maakohus on pärandaja tahteavalduse tõlgendamisel asunud õigele seisukohale, et tegemist on annakuga. Hageja selgitab, et testamendi tegemise ajal kuulus pärandvara hulka mitte ainult suvila, vaid ka sõiduk ja raha, mis pidi olema nii pärandaja pangaarvel kui ka sularahas. Seega on paljasõnaline väita, et suvila moodustas pärandvara sisulise väärtuse. Hagejale on üllatav kostja seisukoht, et poolte emal oli vähene haridus ja puudulik eesti keele oskus. Pärandaja on vabalt suhelnud oma töökaaslastega eesti keeles. Kuna kostja ise ei valda eesti keelt, siis suhtlevad kõik temaga vene keeles. Tõenäoliselt puudus ka kostjapoolsetel tunnistajatel võimalus hinnata, mil määral valdas pärandaja eesti keelt, kuna kohtumisel, kus viibis juures ka kostja, rääkisid kõik omavahel vene keeles. Hageja selgitab, et temapoolsete tõendite esitamine lõppseisukohtades 30. jaanuaril 2023 oli tingitud sellest, et kostja on ise esitanud 23. jaanuaril 2023 (st nädal enne kohtu poolt määratud aega) seisukoha ja tõendid, millega hageja ei olnud nõus. Hageja esitas kostja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid koos lõpliku seisukohaga. Kohus on õigesti võtnud neid arvesse lahendi tegemisel. Hageja avastas 30. jaanuari 2023. a seisukoha juurde lisatud tõendid jaanuaris 2023. Hageja elab Peterburis, kus asub osa emalt jäänud dokumentidest. Osa dokumentidest asus korteris XXXXXXXXXXX. Viimati viibis hageja Eestis oktoobris 2022, kui tuli kohtuistungile. Nimetatud tõendid oli hagejale üle antud tema sõbranna poolt, kes tegeles korteri vabastamisega asjadest (korter oli müüki pandud ning nüüdseks müüdud) ning leidis need dokumendid. Vale ja tõendamata on kostja väide, et korteri XXXXXXX linn müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga XXXXXXXXXXX soetamisse. Apellatsioonikaebusega esitatud 21. jaanuari 1997. a müügilepingu punktist 5 tuleneb, et ostuhind on täielikult tasutud enne lepingu allkirjastamist. Samas ei nähtu müügilepingust, millal täpselt oli ostuhind tasutud. Väheusutav on, et raha korteri eest makstakse septembris 1996, müügileping sõlmitakse aga ca viis kuud hiljem. See, et kostja pangakontolt tasuti korteriomandiga XXXXXXXXXXX seotud kulud, ei tõenda, et need kulud tasuti kostja raha arvelt. Pärandaja rääkis hagejale, et ta andis kostjale sularaha, kostja aga tasus kommunaalkulud oma pangakontolt. Hageja vaidleb kostja taotlusele Rahvusarhiivist tõendite väljanõudmiseks vastu.
Hageja arvates ei oma tähtsust, millist sõidukit kasutas kostja perekond perioodil 2010 – 2012.a. Tähtis on see, et pärandaja sõiduk VAZ oli kostja perekonna kasutuses alates poolte isa surmast, s.o alates 1997 ja testamendi tegemise ajal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
7.Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Kostja tugineb tõendite kogumise taotluses (nõuda välja Rahvusarhiivilt XXXXXXXXXXX linn (registriosa nr XXXXXX) korteriomandi müügitehingud perioodil 1. jaanuarist 1995-31. detsembrini 1997) sellele, et maakohus on hageja tõendid hilinenult vastu võtnud, mistõttu soovib ka tema oma seisukohti tõendada (apellatsioonkaebuse p 3.2.1.) Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja oleks saanud taotluse esitada ka maakohtus. Kostja on sellele, et kostja on oma panusega osalenud nimetatud korteriomandi omandamisel, tuginenud 28. novembri 2022. a menetlusdokumendis, seega oleks ta saanud oma väidete suhtes tõendite kogumise taotluse esitada ka maakohtule. Ringkonnakohus leiab, et rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus dokumentaalsete tõendite (Svetlana Rumjantseva kirjalik kinnituskiri koos tõlkega; XXXXX tn korteriomandi ostumüügileping 21. jaanuarist 1997; AS Coop Pank tõend Alla Kooli ülekannetest aastatel 20062010 ja 2012-2014; Tauri Küngase kinnituskiri ja registriväljavõte; 1996. a foto) vastuvõtmiseks. Kostja on põhjendanud tõendite vastuvõtmise taotlust kohtu väidetavalt eksliku otsuses väljendatud seisukohaga, et kostja on juba pärandaja vara piisavalt saanud ning sellega, et kohus võib olla (vähemalt kaudselt) tuginenud hageja ebaõigetele väidetel korteriomandite jaotuse osas. Kostja on esitanud maakohtule ka tõendid pärandaja elukoha kohta, kostjale ja tema abikaasale kuulunud korteriomandi kohta (I kd, tl 186jj). Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud asjaolud olid maakohtus vaidluse all ning kostjal oleks olnud võimalik esitada tõendid maakohtus. Lisaks on kostja soovinud esitada täiendavate tõenditena Irene Kaljapulga kinnituse, Arvo Kaljapulga kinnituse, Mareta Sagdajeva kinnituse, Alexander Nikolayuk passiandmed ja fotod suvilast. Kostja on pärandaja puudulikule eesti keele oskusele, samuti suvila seisukorrale ja selle ehitamisse panustamisele tuginenud juba maakohtus (I kd, tl 173jj), kostjale oli teada hageja lapse vanus suvila korrastamise ajal ning ta oleks saanud nimetatud tõendid maakohtus esitada.
Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse suvila seisukorra tõendamiseks täiendavate tõendite (3 foto ning Anna Keuk-Oglõ kinnituse) vastuvõtmiseks. Hageja ei ole toonud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud neid esitada maakohtule.
8.Hageja on esitanud kostja vastu annaku täitmise nõude. Maakohus luges tuvastatuks, et pärandaja suri 4. veebruaril 2019, asja materjalidele lisatud surmatunnistuse järgi suri pärandaja 3. veebruaril 2019 (I kd, tl 8), nii on märgitud ka hagiavalduses. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, et notar Ülle Mesi 4. juuli 2019. a tõestatud pärimistunnistuse kohaselt on pärandaja pärijateks pooles (1/2) suuruses mõttelises osas hageja ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas kostja (I kd, tl 16jj). Pärandaja tegi 15. jaanuaril 2002. a (maakohus luges tuvastatuks 5. jaanuaril 2022, kuid see ei vasta asjas esitatud tõendile I kd, tl 9) Jõhvi notar Anne Kivendi poolt koostatud ja tõestatud testamendi, mille p-s 3 on tehtud korraldus surma korraks (I kd tl 9jj). Jõhvi notar Ülle Mesi tõestas 11. juulil 2019.a. annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18jj), mille kohaselt on annakuks testamendi kohaselt kinnistu XXXXXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud pärandaja ja annakusaajaks on hageja.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hageja nõude rahuldanud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. PärS § 56 lg 1 esimese lause järgi juhul, kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel õigesti tuginenud Riigikohtu poolt antud juhistele (RKTKo 24.10.2018, 2-16-2978; 24.03.2021, 2-18-18277, p. 15jj ). Hageja esitas koos hagiga pärimistunnistuse, testamendi ja annakusaaja tunnistuse. Pärandaja pärimislepingut ei teinud, testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on kostja väide, mille kohaselt tuleneb testamendist selgelt, et pärandaja on pidanud hagejat enda üldõigusjärglaseks (I kd, tl 41, kostja kasutab mõistet „õigusjärglane“). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb testamendi sõnastusest, et pärandaja soov oli jätta hagejale annakuna vaid üks konkreetne ese. Kostja väited, et testamendi koostamisel oli probleemiks pärandaja ja notari vaheline keelebarjäär (I kd, tl 175), on paljasõnaline. Puudub alus asuda seisukohale, et notar oleks tõestamisseadusest tulenevaid kohustusi (eelkõige nõustamis- ja selgitamiskohustust) rikkunud. Testamendi p 5.2 järgi on testamendi tekst tõlgitud suuliselt eesti keelest vene keelde. Maakohus tõi põhjendatult esile, et testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et mõiste „annak“ kasutamata jätmine saab tähendada üksnes seda, et tegemist oleks jagamiskorraldusega.
10.Kui kostja leiab, et testamendina pealkirjastatud testaatori korraldus ei ole annak, vaid jagamiskorraldus PärS § 159 lg 1 järgi, tuli ta oma väiteid tõendada. Maakohtus kuulati üle 9 tunnistajat. Maakohus viitas õigesti sellele, et tunnistajate ütlused sõltusid täielikult sellest, kumma poole poolt oli tunnistaja ärakuulamist taotletud. Ringkonnakohtu hinnangul erinesid tunnistajate ütlused üksteisest viisil, mis ei võimalda ühe või teise poole tunnistaja ütlusi selgelt eelistada.
Kostja poolt esitatud tunnistajatest kuulati mh ära kostja tütar, poeg ja abikaasa. Tegemist on tunnistajatega, kelle ütlustele ei saa anda suurt tõendiväärtust. Tunnistajate ütlustest ei saa selgelt järeldada, et hageja panus ja osalus ema elus oleks olnud üksnes perioodiline ja minimaalne. Kostja on esitanud KÜ XXXXX õiendi selle kohta, et pärandaja ja temale kuuluv korter „olid alati puhtad ja hooldatud“. Nimetatu ei tõenda aga pärandaja tahet annaku tegemisel. Kostjapoolne tunnetuslik suurem koormus ema eest igapäevasel hoolitsemisel ei tõenda, et emal ei olnud soovi jätta suvila ühe tütre (hageja) ainuomandisse. Pärandaja oli hageja ja kostja ema. Ka kostja ise viitab apellatsioonkaebuses, et pärandaja muretses hageja pärast seoses viisa taotlemise võimalusega ning pärandaja võis loota, et suvila seob hagejat Eestiga rohkem ja hageja soovib Eestis veeta rohkem aega (apellatsioonkaebuse p 3.2.5). Kuigi maakohus nõustus kostjaga, et suvila väärtus pärandaja pärandi avanemise ajal ei olnud võrdne vara väärtusega, mis läks kostja pere kasutusse isa surma järgselt so üle 20 aasta tagasi, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et pärandaja seisukohast võetuna võisid väärtused olla võrreldavad testamendi tegemise ajal. Maakohus ei ole tuginenud oma põhjendustes peamiselt sellele, et kostja sai enne testamendi tegemist juba piisavalt vara, vaid käsitles menetluses esitatut. Seda, et kostja sai samuti endale vara, väitis hageja mh ka
21.oktoobri 2022 kohtuistungil. Suvila moodustas pärandaja varast küll olulise osa pärandi avanemisel, kuid testamendi tegemise hetkel oli pärandaja varaline seisukord teine. Kostja tõi ka apellatsioonkaebuses esile, et kostjale kuulus sõiduk ja garaaž. Põhjendatud on kostja viide sellele, et maakohus ei ole selgelt määranud eelmenetluse lõppemise aega. Samas on nii hageja kui ka kostja saanud oma väiteid tõendada, kohus on kuulanud ära tunnistajad ning ei ole lähtunud otsuse tegemisel peamiselt tõenditest, mida hageja on esitanud lõppdokumentides (apellatsioonkaebuse p 3.1.8). Vanemate poolt ühe või teise lapse kasuks antud vara väärtuse (võrdleva) arvutuskäigu koostamine, nagu kostja sooviks (II kd, tl 6) ei ole tavapärase, aastakümneid kestva, vanemate ja laste vahelise perekondliku suhtlemise ja üksteise toetamise-abistamise puhul reeglina võimalik. Kostja viited ja esitatud tõendid pärandaja terviseseisundi kohta alates 2012 aastast (seega ligikaudu kümme aastat pärast testamendi tegemist) ei ole asjakohased. Kostja ei ole ka pärandaja tahteavalduse kehtivust vaidlustanud.
11.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.