Vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev (OÜ Ida-Viru Advokaadibüroo, Rakvere 4, 41531 Jõhvi; e-post: [email protected])
Kostja:
A. K. (IK XXX, elukoht: XXX; e-post: XXX)
Kostja lepinguline esindaja:
Vandeadvokaat Karin Ploom (Advokaadibüroo Lindeberg, ÜliK. 2 a, Tartu; [email protected])
RESOLUTSIOON
Rahuldada L. N. hagi.
2.A. K. on kohustatud täitma 15.01.2002.a tõestatud G. K. testamendi p 3.1 annaku, mille saaja on L. N..
3.A. K. on kohustatud andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr XXX II jaos omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, st - kustutada G. K. omaniku kanne ja - kanda kinnistu XXX omanikuna kinnistusraamatusse L. N. (isikukood XXX, sünniaeg XXX.a).
A. . tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu registriosa nr XXX II jaos senise omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande tegemiseks asendab jõustunud kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas.
5.Jõustunud kohtuotsus saata täitmiseks (kannete tegemiseks) Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale.
Menetluskulud jätta kostja A. K. kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul jooksul esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.L. N. ja A. K. on 03.02.2019.a. surnud G. K. pärijad. 27.05.2019.a tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi pärimismenetluse algatamise avalduse nr 968, milles L. N. avaldas soovi algatada surnud G. K. pärimismenetlus ning pärand vastu võtta. 04.07.2019.a tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi pärimistunnistuse nr 1278, mille kohaselt on G. K. pärijateks pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tema tütar L. N. ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tema tütar A. K. . Pärandaja tegi 15.01.2002.a testamendi nr 342/2002 (tõestatud Jõhvi notar Anne Kivendi poolt). Pärandaja on testamendi 3. punktis määranud korraldusena surma korraks järgmist: Nimetan minule kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga XXX, pärijaks oma ülalnimetatud tütre
L. N..
Seega on pärandaja testamendiga pärandanud pärandajale kuulunud kinnistu asukohaga XXX Hagejale. Testamenditäitjat pole pärandaja määranud. Hageja on seisukohal, et pärandaja korraldus on käsitatav annakuna PärS § 56 lg 1 mõttes ning Hageja on annakusaaja. Annakutäitjat määratud ei olnud. 11.07.2019.a on tõestas Jõhvi notar Ülle Mesi annakusaaja tunnistuse, mille kohaselt on surnud G. K. annakusaajaks L. N.. Pärandaja ei ole testamendiga määranud annakutäitjat, seega on annakutäitjateks pärijad. Hagejale ja kostjale kuuluv pärandvara ei ole käesolevaks hetkeks jagatud, mistõttu on pärijad pärandvara ühisomanikud. L. N. on pidanud A. K.ga läbirääkimisi kinnistu omandi ja kinnistul olevate vallasasjade üleandmiseks, kuid tulemusteta. Alguses oli A. K. annakutäitmisega nõus, kuid ei tulnud notari
juurde annaku üleandmiseks nõusolekut andma. Kostja esitas hagejale nõude maksta kostjale kompensatsiooni ning vormistada kinnistu poolte kaasomandisse. PärS § 56 lg 1 kohaselt, kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Hageja palub kohtul - kohustada A.K. täitma annak, - kohustada A.K. andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusolek Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriossa nr XXX kantud kinnistu kinnistusraamatu teise jao omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kinnistu, asukohaga Ida-Viru maakond, xxx omanikuks kantakse L. N. (isikukood XXX, sünniaeg xxx.a). - asendada A.K. tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusregistriosas nr XXX senise omanikukande kustutamiseks ja uue eelviidatud omanikukande tegemiseks kohtulahendiga. Menetluskulud palub hageja jätta kostja A.K. kanda.
2.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu. Hageja ei nõustu kostja õigusliku hinnanguga, et G. K. testamendis sisalduv korraldus ei ole annak, vaid jagamiskorraldus PärS § 159 lg 1 kohaselt. Annaku eristamisel jagamiskorraldusest on määravaks pärandaja tahe, mis tuleb välja selgitada tõlgendamise teel. Annakut võib eeldada, kui pärandaja on tahtnud määrata ühele kaaspärijatest erilise varalise eelise. Üksiku varalise hüve saava isiku seisund on oluliselt soodsam kui lihtsalt jagamiskorralduse puhul. Seega, kui teha kindlaks, et pärandaja soovis ühte kaaspärijat lisaks seadusjärgse pärandiosa saamisele soodustada teatud varalise hüvega, on tegemist annakuga. Kui varaline eelis puudub, st pärija on samas majanduslikus olukorras kui teised kaaspärijad, on tegemist jagamiskorraldusega. G. K. on oma testamendis nimetanud L. N. pärijaks ainult konkreetse üksiku eseme osas (’’Nimetan ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga /.../ pärijaks oma tütre L.
N.’’).
Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara osale jättis G. K. hagejale lisaks ka suvila, nimetades testamendis hageja suvila ainsaks pärijaks. Tegemist ei ole pelgalt jagamiskorraldusega, vaid pärandaja soovis soodustada oma tütart, pärandades talle erilise varalise hüvena suvila. Kostja märkis oma vastuses hagile, et ei vaidle vastu sellele, et pärandaja soov oli jätta pärandvarast hagejale suvila ning et suvila jääb hageja omandisse ja valdusesse. See ei ole päris nii. Hageja on pakkunud kostjale täita annak vabatahtlikult notari kaudu. Kostja notari juurde ei ilmunud, saates hagejale sõnumi, milles nõudis kas 30000 eurot hüvitist või suvila vormistamist poolte kaasomandisse. A.K. väidab, et pooltel on vaidlus selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. Kostja väitel on hageja hüvitise maksimaalseks suuruseks pidanud 3000 eurot, kuid kostja hinnangul ei kajasta see vara tegelikku turuväärtust. Hageja vaidleb sellele vastu. Hageja poolt pakutud hüvitis ei olnud mõeldud rahalise hüvitisena suvila eest PärS § 159 lg 4 mõttes. 19.07.2019.a kostjale saadetud kohtuvälises ettepanekus on hageja pakkunud kostjale annaku vabatahtliku täitmise korral mõistliku hüvitise moraalse ebamugavuse tekitamise eest, mitte pärandvarana enamsaadu eest. Hageja ei ole kunagi pakkunud kostjale hüvitist suvila eest. Vastuseks hageja 19.07.2019.a kohtuvälisele ettepanekule nõudis kostja hulgaliselt vallasasju, mis tema arvates kuulus poolte ema G. K. pärandvarasse, samuti nõudis kostja vallasasju, mis asusid suvilas. Hageja oli nõus sellega, et G. K. on pärandanud hagejale annakuna kinnisasja, st suvila, suvilas asuvaid vallasasju või teist G. K.le kuulunud vallasvara tuleb aga jagada seadusjärgse pärimise reeglite alusel. Poolte vahel on toimunud pikaajalised läbirääkimised pärandvara koosseisu (vallasasjade) ja selle jagamise kohta, hageja on pakkunud kostjale erinevaid variante pärandvara
jagamiseks, kuid hageja on seisukohal, et poolte ema G. K. testamendis sisaldanud korraldus kinnisasja, asukohaga xxx kohta on käsitletav annakuna.
3.Hageja on seisukohal, et kohtuistungil ärakuulatud hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on tõendatud, et G. K. soov oli jätta suvila hagejale ilma mingisuguste tingimusteta. Tunnistajad on erapooletud. Tunnistaja O. T. on küll hageja klassiõde, samas puudub tal igasugune huvi G. K. sõnade moonutamiseks. Tunnistajad L. T. ja S. M. on G. K. suvilanaabrid. Neil puudub samuti huvi G. K. sõnade tõlgendamiseks hageja kasuks. Tunnistajate ütlused on hageja arvates usaldusväärsed, kuna on kooskõlas G. K. 15.01.2002 testamendis märgituga. Nii hageja selgitustest, kui ka tunnistajate T., T. ja M. ütlustest tuleneb, et G. K. soov jätta suvila hagejale oli tingitud sellest, et kostja oli osa vanemate varast juba saanud veel nii vanemate elusoleku ajal, kui ka pärast poolte isa surma. Seega võib eeldada, et G. K. arusaama kohaselt on kostja saanud talle ettenähtud osa pärandist enne 15.01.2002.a testamendi tegemist. Kostja sai korteri, garaaži ja sõiduauto. 2000. aastatel olid nii garaaž kui ka auto väga vajalik ja väärtuslik vara, millest tulenevalt võib öelda, et suvila oli hinna poolest võrdsustatav garaaži ja sõiduautoga. Kostjapoolsed tunnistajad I. K., A. K. ja I. K. on kostja lähedased isikud, kes on otseselt huvitatud G. K. viimase tahte tõlgendamisest kostja kasuks. Sealhulgas kinnitab seda asjaolu sõnum, mis oli hagejale saadetud tunnistaja I. K. poolt peale seda, kui kostja ja tema perekond said G. K. testamendist teada. See sõnum lükkab ümber kostja väite, et ema rääkis talle testamendist 2002. aastal. Tunnistajad S.P. ja V. L. on kostja head tuttavad, tunnistaja M. S. on kostja ammune sõbranna. Seega on ka nendel huvi, et vaidlus laheneks kostja kasuks. Hageja leiab, et antud tunnistajate ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. On väheusutav ja täielikult tõendamata kostja väide, et ema rääkis talle 2002. aastal oma soovist jätta suvila hagejale, kuna hageja vajab maatükki, et kergendada endale viisa saamist. Esiteks ei too testament kaasa testaatori elu jooksul mingeid õigusi pärijale. Testament on korralduse tegemine pärast isiku surma, ka pärand läheb pärijatele üle pärast isiku surma. Testament ei muuda omaniku kannet kinnistusraamatus, seega ei saanud kuidagi testamendi tegemine, millega päritakse suvila hagejale, kergendada viisa vormistamist. Teiseks ei olnud maa kinnistatud testamendi tegemise ajal, suvila oli vallasasi. Suvila muutus kinnisasjaks vaid 2007.a. Kolmandaks oli testamendi tegemise ajal hagejal korteriomand, asukohaga xxx ja ta ei vajanud kinnisasja selleks, et kergendada endale viisa saamist. Neljandaks oli hagejal õigus saada Eesti viisa, kuna temal elas Eestis ema. Absurdne on kostja väide, et ema ütles talle, et jätab suvila hagejale, samas jääb suvila pooltele pooleks. Üks väide välistab teise. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et kostja perekond osales maja ehitamises, nii nagu ka hageja perekond. Kostja on saanud vanemate elu ajal nendelt korteri, pärast isa surma on kostja abikaasa kasutanud vanemate garaaži. Pärast isa surma sai kostja perekond enda kasutusse vanemate sõiduauto. Seetõttu oli G. K. soov jätta hagejale suvila, kuna kostja oli saanud G. K. elu ajal piisavalt vanemate vara. Kostja esindaja on esitanud mõnedele tunnistajatele küsimusi selle kohta, kas G. K. valdas eesti keelt või mitte. Arvatavasti soovib kostja seada kahtluse A. seda, kas G. K. sai testamendi sisust aru, kuna testament oli koostatud eesti keeles. Hageja väitel valdas ema piisavalt eesti keelt. Lisaks on notari kohustuseks testaatori soovil eesti keeles koostatud testamendi tõlkimine kas suuliselt või kirjalikult keelde, mida testaator valdab. Kui G. K. viimaseks tahteks oli suvila jätmine hagejale mingisuguse tingimusega, siis arvatavasti oleks see tingimus testamenti ka kirja pandud. Kui G. K. sooviks oli jätta suvila mõlemale tütrele võrdsetes osades, siis tal ei olnud vaja üldse teha testamenti, kuna tütred on G. K. seadusjärgsed pärijad ja pärast tema surma oleks nagunii kogu G. K. vara jagatud tütarde vahel pooleks. Kuna aga testamendis on märgitud vaid üks ese – suvila, ja puuduvad teised korraldused tema surma puhul, siis tuleb testamendis sisalduvat korraldust tõlgendada kui annakut.
4.Hageja leiab, et kostja esitatud tõendid (28.11.2022 seisukoha lisad 14-18 ) ei oma mingit tõenduslikku väärtust antud vaidluse lahendamisel. Kostja väidab, et hageja poolt taotletud tunnistajad ja ka hageja ise on kohtuistungil sisuliselt piirdunud pärandaja tegeliku tahte väljaselgitamisel argumentidega, mille kohaselt oleks kostja justkui juba piisavalt saanud. Hageja märgib, et need argumendid põhinevad sellel, mida hageja ise ja tema tunnistajad kuulsid vahetult G. K.lt. Just nimelt G. K. rääkis tunnistajatele ja hagejale, et tema soov on jätta korter ja suvila hagejale, et kostja on juba kõik saanud. Kas vastab see tõele või mitte (nimelt kostja poolt saadud vara suhtes), seda tunnistajad ei saanudki teada. G. K. arusaam oli selline, et kostja sai juba endale piisavalt vara, seetõttu soovib ta jätta suvila hagejale. Tunnistaja T. kuulis seda G. K.lt enne 2006.a, kui G. K. oli veel terve ja täie mõistuse juures. Tunnistaja L.T. kuulis sama juttu G. K.lt peale 2012.a. Tunnistaja M. aga alates suvila ostmisest, ca alates 2007.aastat. Seega hageja ja temapoolsete tunnistajate ütlused rajanevad sellel, mida nad kuulsid G. K.lt. Kostja A.K. väitis kohtuistungil, et ema rääkis talle enne testamendi tegemist, et „vormistab kõik ametlikult, aga peale tema surma kõik jagatakse pooleks ja sh ka maatükk. Ta ütles, et tal on kaks tütart ja kedagi ta eelistama ei hakka, et kui korterid said üks ühele ja teine teisele, siis on ka suvila ja maatükk pooleks“. Seega tunnistas kostja A.K. istungil ise, et tema sai vanematelt korteri. Samas kirjalikes seisukohtades väitis teistmoodi. 28.11.2022.a seisukoha punktis 2.20 väidab kostja, et müüs korteri asukohaga xxx 21.01.1997. Müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga XXX linn soetamisse (mis vormistati A.K. nimele). See kostja väide on vale. Korter aadressil XXX oli soetatud poolte vanemate poolt
05.septembril 1996.a, vanemad tegid korteris remonti ja sügisel hakkasid selles korteris elama. Detsembris 1996.a nad olid sellisse korterisse sisse registreeritud, mida tõendatakse korterisse sisse registreerimise kandega nende passides. Seega ei saanud kostja ja tema perekond kuidagi panustada selle korteri soetamisse. Vanemad on ostnud korteri enda raha eest. Korter oli vormistatud G. K. nimele. 23.01.2023.a seisukoha punktis 2.5 väidab kostja, et tema ei saanud emalt midagi, et tema pidi ise muretsema endale XXX. Ka need kostja väited on valed. Korteri aadressil XXX linn sai poolte isa A. K. 1976.aastal. Korterisse olid sisse kirjutatud poolte vanemad ja kostja. Mis ajani oli kostja selles korteris sisse kirjutatud, hageja ei tea. Korteriomandi omandamiseks kasutati vanemate erastamisväärtpabereid (edaspidi EVP). Väär on kostja väide, et korter aadressil xxx, mis on olnud pärandaja elukoht, oli algselt vormistatud pärandaja abikaasa (poolte isa) A. K. nimele. 1997. aastal oli A. K.l insult, mille tõttu kadus tal osaliselt mälu ja nägemine. 1997. a sügisel käis A. K.l kodus notar Tiit Juse ja A. K. allkirjastas dokumendi ning hiljem selgus, et selle tulemusena kirjutati kõnealune korter ümber hageja nimele. Korter, aadressil XXX oli vormistatud G. K. nimele. Kinkeleping antud korterile oli sõlmitud 11. augustil 1997.a ja tõestatud notar Ülle Mesi poolt. Kinkelepingu punktis 4.2 on märgitud, et kinkija abikaasa on tehinguga nõus ja esitas notarile vastavasisulise avalduse. A. K. viibis tehingu juures notar Ülle Mesi büroos. Notaritasu tehingu eest on maksnud A. K.. Insult juhtus A. K.l septembris 1997.a, st pärast kinkilepingu sõlmimist. Garaaž, millest rääkis G. K. hagejapoolsetele tunnistajatele, oli peale poolte isa surma (isa suri XXX) vormistatud kostja nimele. Kui kostja tegi seda, siis tähendab, et garaaž omas väärtust, muidu oleks garaaž vormistatud G. K. nimele. Garaaži vormistamine kostja nimele kinnitab tunnistajate T., T. ja M. ütluseid, et G. K. rääkis neile, et A. sai endale garaaži. Kuigi sõiduk VAZ oli 1991.väljalaskeaastaga ja võib-olla ei omanud sama väärtust, kui lääne sõiduautod, siis ikkagi omas see väärtust ja sõiduk oli just kostja perekonna kasutuses alates 1996.a kuni 2011.a, kui sõiduk oli vormistatud I. K. nimele. Kostja väide, et tema perekond ei ole seda sõidukit kasutanud, on vale ja vastuolus teiste tõenditega.
Tunnistaja O. T. andis kohtuistungil ütluseid, et G. K. rääkis talle, et kostja sõitis tema sõiduautoga, teda aga kaasa ei võtnud. Ka hageja teab, et kostja perekond kasutas vanemate autot. Isegi kostja tunnistaja V. L. kinnitas kohtuistungil, et kostja vanematel oli auto. „Nad kogu aeg sõitsid autoga. A. abikaasa sõitis autoga“. Seega on hagejapoolsete tunnistajate ütlused kooskõlas hageja esitatavate tõenditega, et oli kostja enne testamendi tegemist saanud vanematelt endale vara; rahalised vahendid korteri aadressil Veski 2-1, Jõhvi linn müügist, vanemate garaaž ja kostja perekonna kasutusse vanemate sõiduauto VAZ 21063.
5.Kostja väidab, et tunnistaja L. T. on kohtuistungil andnud teadlikult ebaõigeid ütlusi. Oma seisukoha rajaneb kostja sellele, et tunnistaja oli teadlik vähemalt epikriisis märgitud G. K. diagnoosidest juba 2011.aastast. Kohtuistungil on L.T. aga väitnud, et arütmia ja probleemid liigestega olid pärandajal aastast 2018.a. Hageja ei ole nõus kostja seisukohaga. L.T. on kohtuistungil väitnud, et tunneb pärandajat, kuna nad olid alates 2012.a suvilanaabrid. Kuna L.T. on arst, kelle vastuvõtul käib igapäevaselt palju patsiente, siis ei pidanud ta mäletama, et G. K., kes alates 2012.a osutus tema suvilanaabriks, oli ka eelnevalt üks kord tema vastuvõtul käinud. L. T. eksimus selles osas ei tee tema ütlused ebausaldusväärseteks. See, et tunnistaja arvas, et G. K. oli adekvaatne 2018.a on ka selgitatav. Kuigi L.T. on arst, ta ei ole psühhiaater. Tema andis oma hinnangu G. K. seisundile. Kas see hinnang on õige või mitte, ei saa kuidagi mõjuda sellele, mida G. K. rääkis talle oma plaanidest suvila suhtes . Tunnistajate O.T. ja S.M. ütlused on kooskõlas hageja poolt esitatud tõenditega, et kostja sai vanematelt korteri, sõiduauto ja garaaži. Hageja leiab, et tunnistajate T., M. ja T. ütlustega on tõendatud, et G. K. arusaama järgi see vara, mida sai endale kostja, on samaväärne, kui hagejale kingitud korter ja pärandatud suvila. Kostja väitis kohtuistungil, et hageja abikaasa ei ole Eestis käinud 20 aastat. See väide on vale. Hageja abikaasa V. N. on viibinud Eestis 17.07.11-05.08.11, 24.07.12- 13.08.12, 07.05.13 15.05.13, 05.06.13 - 25.06.13, 16.04.16 - 15.05.16. Oma Eestis viibimise ajal panustas hageja abikaasa suvila heakorrastusse. 2012.a tegi ta valmis sauna. Hageja abikaasa on ka varem Eestis käinud ja aitas suvila ehitamisel. Kahjuks selle kohta ei ole hagejal tõendeid. Ka hageja poeg käis Eestis ja aitas vanaema, kuid millegipärast on kostja selle unustanud.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.A.K. hagi ei tunnista. Kostja leiab, et testaatori korraldus ei ole käsitletav annakuna, tegemist on jagamiskorraldusega. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et G. K. (poolte ema) on määranud L. N.le annaku. Vastavalt testamendi punktile 3.1 on pärandaja teinud vastava surmajärgse korralduse: „Nimetan minule kuuluva ehitiste, vallasasjana või kinnisasjana, asukohaga xxx, pärijaks oma ülalnimetatud tütre L. N.“. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on seadusjärgse pärimiskorraga ning 04.07.2019 pärimistunnistus on õige osas, millega on märgitud, et G. K. vara pärijateks on 1⁄2 osas hageja ja 1⁄2 osas kostja. Praeguses asjas ei nimetanud pärandaja testamendis ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes. Pärandaja tegi korralduse vaid ühe eseme (suvila) kohta. Seetõttu tulebki testamenti tõlgendada ja hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1) või jagamiskorralduse (PärS § 159 lg 1).
PärS § 56 lg 1 kohaselt kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Testamendis sisalduva korralduse õiguslikul määratlemisel tuleb seega hinnata, kas pärandaja tahe oli soodustada hagejat kui üldõigusjärglast ja tagada omandi üleminek vahetult või soovis ta anda hagejale üksnes võlaõigusliku nõude pärijate vastu (vt ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-16-2978, p 24.2). Antud juhul puudub eluline alus järeldada, et poolte ema soovis ühele tütrele anda pelgalt võlaõiguslikku nõuet iseenda ja õe (kostja) vastu. Seda enam, et testamendi p-s 3.1 on expressis verbis nimetatud hagejat pärijana ehk õigusjärglasena PärS § 4 lg 1 tähenduses: „Nimetan /.../ pärijaks /.../ L. N.“. Kostja hinnangul ei saa seega kuidagi järeldada, et tegemist on annakukorraldusega. Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila ja kostja pole kohtueelselt kunagi vastu vaielnud sellele, et suvila jääb hageja omandisse ja valdusesse. Pooled on aga selgelt vaielnud selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest. Vastavalt PärS § 159 lg 4 kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise. Olukorras, kus hagejale jääb kuuluma suvila ainuomand, ületab hageja poolt saadud vara väärtus selgelt 1⁄2 pärandvara väärtusest, millele hagejal tegelikult õigus on (vastavalt pärimistunnistusele). Hageja on siiani leidnud, et hüvitise suurus on maksimaalselt 3000 eurot, kuid kostja hinnangul ei kajasta see vara tegelikku turuväärtust. Antud juhul saab kõnealuse kinnisasja turuväärtuseks pidada vähemalt 35 000 eurot (arvestades analoogseid müügipakkumisi). See tähendab, et kostjale hüvitatav osa on 17 500 eurot. Kostja leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hagejal ei ole annaku täitmise nõuet, hageja asjakohane nõue saaks olla pärandvara jagamise nõue. Kostja pole sellele kunagi vastu vaielnud ja nõustub pärandvara jagamisega, samas tuleb pooltel kokku leppida pärandvara jagamise viis. Hageja saab endale ainuomandi kõnealuse suvila osas juhul, kui ta hüvitab enamsaadu kostjale rahaliselt (ja pooled peaksid kokku leppima ka muude pärandvarasse kuuluvate varaesemete jaotuses).
7.Vaidlusaluse testamendi näol on tegemist notariaalse testamendiga PärS § 20 lg 2 mõttes. Notariaalselt tõestatud testamendi koostamisel järgib notar kindlat protseduuri. Notari ülesandeks on notariaalse testamendi vormistamisel muu hulgas selgitada välja testaatori tahte ja asjas tähtsust omavad asjaolud. Samuti peab notar selgitama testaatorile tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Kuna tegemist on notariaalselt tõestatud testamendiga, siis selle sisu ei olnud notari jaoks saladus, mistõttu tuleb jaatada notari poolt eelnimetatud reeglite järgimist. Testamendi koostamisel on notari ülesanne testaatori tahte välja selgitamisel sõnastada see korrektselt. Testaatori tahte sõnastamisele kehtib ka õiguslikult korrektse sõnastuse nõue. Praegusel juhul ei ole alust arvata, et notar ei ole selgitanud testaatorile tõestamise seisuga olemasoleva annaku regulatsiooni ja muid viimse tahte sõnastamise võimalusi ning sellega kaasnevaid tagajärgi. Seega juhul, kui testaatori tegelik tahe oli soodustada hagejat, siis oleks see testamendis ka sõnaselgelt kirjas. Antud juhul aga vastavasisuliselt selget ja õiguslikult korrektset tahet pärandaja väljendanud ei ole. Kostja on veendunud, et testamendi koostamisel oli probleemiks pärandaja ja notari vaheline keelebarjäär. Vaidlust ei saa olla selles, et pärandaja ei vallanud eesti keelt. Seda on kohtuistungil kinnitanud ka mitu tunnistajat. Vaatamata sellele, et testamendi kohaselt oli testamendi tekst testaatorile ette loetud ja tõlgitud suuliselt eesti keelest vene keelde, nähtub testamendist, et testaator on allkirjastanud eestikeelse dokumendi ning kirjutas oma nime kirillitsas. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kahtlus, et tegelikkuses ei saanud pärandaja korralduse sõnastusest aru (nii keeleliselt kui ka juriidiliselt). On eluliselt usutav, et pärandaja jaoks oli piisav, et testamendi sõnastuses
esinesid kostja ja hageja nimed (vt testamendi p-d 1.3. ja 3.1.) ning muud tähtsust omavad juriidilised peensused ei olnud pärandaja jaoks arusaadavad ega olulised.
8.Kohtuistungil on hageja väitnud, et pärandaja on talle lihtsalt öelnud, et suvila jääb temale. Kostja ei ole kunagi pärandvara jagamisele vastu vaielnud ning küsimus on selles, mis on pärandvara jagamise viis ning selle tagajärg. Tunnistaja L. T. sõnul on ta arst ja tema hinnangul oli pärandaja paar aastat enne surma täiesti adekvaatne. L. T. ütluste kohaselt oli pärandajal aastast 2018 arütmia ja probleemid liigestega, mis on olnud ka pärandajale eestkoste määramise põhjuseks. Vaimse tervise probleeme ei ole L. T. pärandajal täheldanud. Kostja on seisukohal, et hageja ja tunnistaja L. T. ütlused pärandaja terviseseisundi kohta on väärad. SA Ahtme Haigla arst A. S. on väljastanud 03.08.2020. a tõendi selle kohta, et pärandaja on pöördunud psühhiaatrilise abi saamiseks ning alates 03.05.2012. aastast on pärandajal olnud diagnoos F 01.3 – xxx ning ta vajab ööpäevaringselt abi ja hooldust. Perearsti J. O. 17.11.2015. a tõendi kohaselt esinesid pärandajal kroonilised haigused: xxx Lisaks eeltoodule ka äge seinaläbine infarkt (2014. a). Perearsti hinnangul vajas pärandaja oma terviseseisundi tõttu igapäevast hooldust. Lisaks meditsiinilisele poolele on tunnistaja L. T. andnud ütlusi vaidlusaluse suvila kohta. Muu hulgas on L. T. sõnaselgelt öelnud, et ta nägi vabalt, kui pärandaja suvilas keegi viibib ja kogu aeg on kõike näha. Samaaegselt on tunnistaja väitnud, et ta isiklikult ei näinud, kuidas pärandaja suvilast linna käis. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et L. T. ei ole kostjat kordagi näinud ja konstrueerib oletusi üksnes hagejale kasulikus võtmes. Seega on ilmselge, et L. T. „nägemine“ on antud kaasuse kontekstis väga valikuline ehk tunnistaja on näinud üksnes seda, mis oleks hagejale kasulik. Tuginedes eeltoodule ja võttes arvesse eeltoodud tõendeid, ei ole tunnistaja L. T. ütlused usaldusväärsed. Tunnistaja S. M. väitis, et kõik naabrid Martsas teavad, et suvila jääb hagejale ning kostjale on auto või korter. Küsimusele, miks tegi pärandaja hagejale testamendi, kui mõlemad tütred on niigi seadusjärgsed pärijad, vastas tunnistaja S. M., et pärandaja muretses hageja tütre pärast, kes elas Sankt-Peterburgis. Kostja soovib selgitada, et pärandaja muretsemine oli seotud eelkõige sellega, et hageja saaks Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Antud asjaolu on kinnitanud ka tunnistaja I. K.. Kategooriliselt väär on mistahes väide, nagu oleks kostja juba „piisavalt saanud“. Vastupidiselt – korter aadressil xxx, mis on olnud pärandaja elukoht, oli algselt vormistatud pärandaja abikaasa (poolte isa) A. K. nimele. 1997. aastal oli A. K.l insult, mille tõttu kadus tal osaliselt mälu ja nägemine. 1997. a sügisel käis A. K.l kodus notar Tiit Juuse ja A. K. allkirjastas dokumendi ning hiljem selgus, et selle tulemusena kirjutati kõnealune korter hageja nimele ümber. Pärandaja selgitas kostjale, et hagejal oli vaja Eestis kinnisvara, et ta saaks Eestis käia. Kostja oli tol hetkel sellega leppinud, kuna oli veendunud, et nüüdseks on hagejal olemas Eestis kinnisvara ning suvila jääb kostjale (või pooltele võrdselt). Seega sai hageja juba vanemate korteri ja viited, nagu oleks kostja juba piisavalt saanud, on täiesti alusetud. Tunnistaja O. T. on kohtuistungil väitnud, et pärandaja oli kostja peale pahane, et ta ei pööranud talle piisavalt tähelepanu ja ütles, et kostjale aitab. O. T. viitas mh ka sellele, et pärandaja on rääkinud, et kostjal on kaks korterit, auto ja garaaž ning hagejal ei ole midagi, mistõttu peaks korter ja suvila jääma hagejale. Tunnistaja ei suutnud täpsustada, milliseid kortereid ta silmas peab. Tunnistaja jutt tervikuna on väär ja ilmselgelt otsitud. Seda enam, et kõnealune vanemate korter soetati kostja perekonna toel. Kostja ja tema abikaasa I. K. müüsid neile kuuluva korteri asukohaga xxx 21.01.1997. a. Müügist saadud raha panustati vanemate korteri asukohaga xxx linn soetamisse (mis vormistati A. K. nimele). Sellest oli teadlik ka pärandaja, mistõttu tuli korteri kinkimine hagejale kostja jaoks äärmiselt suure šokina. Seda enam kinnitas aga pärandaja, et vanemad ei pea kumbagi tütart olulisemaks, ümberkirjutamise eesmärgiks oli väidetavalt üksnes elamisloa saamise hõlbustamine ja ema hinnangul ei tekiks õdede vahel kunagi olukorda, kus kostjale tehakse liiga.
Hageja väidab, et kostja ja tema abikaasa on endale auto saanud peale pärandaja abikaasa surma 1998. aastal ning leiab, et see oligi väidetavalt pärandaja silmis „piisav vara“, mida kostja oleks pidanud saama. Hageja ütlused on eesmärgipäraselt kohut eksitavad. Sõiduk VAZ 21063 registreerimisnumbriga xxx oli pärandaja poolt müüdud I. K.le 03.06.2011. a, mille kohta on sõlmitud müügileping. Seega alates 02.01.1991. a kuni 03.06.2011. a (ehk enam kui 20 a) oli kõnealune sõiduk pärandaja omandis. Liiklusregistri andmetel oli I. K. kõnealuse sõiduki omanik ajavahemikul 04.06.2011. – 29.01.2015. a ning sama sõiduk oli 29.01.2015, seoses lammutamisega, registrist kustutatud. Sõiduki eest andis I. K. pärandajale 300 eurot ja see raha jäi pärandaja valdusesse. I. K. seda sõidukit ei kasutanud (st see seisis garaažis) ning kostjal ja I. K.l oli oma liikumisvahend. Volituse alusel kasutas kostja pere sõidukit AUDI 8P registreerimisnumbriga xxx ning 25.09.2012. a ostsid ka selle sõiduki välja. Transpordiameti andmetel ei ole I. K. alates 05.07.2017. a ka sõiduki AUDI 8P omanik, vastutav kasutaja ja kasutaja. Hageja väidab, et kostja ja I. K .hakkasid kasutama nii garaaži kui ka sõiduautot ja I. K. erastas garaaži oma nimele. Sõiduk kuulus pärandajale ja kostja seda ei kasutanud. Pärandaja müüs lõpuks sõiduki I. K.le, kuid seda sõidukit ei kasutatud kostja või tema pere huvides. Kostja on tõesti garaažiboksi nr 4 omanik alates 1998. aastast ning on sellest ajast õigeaegselt tasunud kõik osamaksed, remonditöödega seotud maksed ning 2007. aastal garaažiühistu ärinime muutmisel hooneühistuks vajalike dokumentide ümbervormistamisega seotud kulud. Garaažiboks oli aga vajalik pärandajale kuuluva auto hoidmiseks (mille võõrandamisega pärandaja nõus polnud) ning oli tegelikult üksnes kuluallikas. Seega ei ole mitte kuidagi tõsiselt võetav hageja väide, et pärandaja andis kostjale garaažiboksi ja seetõttu sai kostja juba „piisavalt“. Tunnistaja S. M. mh väitis, et pärandaja rääkis, et tema koos abikaasaga ehitasid suvila ja ta ei kuulnud, et keegi teine oleks ehitanud. Kostja ja I. K. võtsid suvila ehitamisest aktiivselt osa. Seevastu hageja ilmus suvilasse üksnes suveperioodil. Kostja leiab, et S. M. ütlused ei ole usaldusväärsed pärandaja tegeliku tahte välja selgitamisel. Kokkuvõtlikult on kostja ja tema pere panustanud suvila ehitamisse, hooldamisse ja parendamisse, mh soetades sinna vajalikke asju ning vastupidised väited on otsitud, põhjendamatud ja valed. Perioodil 2006. a kuni 2017. a on kostja maksnud oma sissetulekust suvila maamaksu. Kostja tegi seda kindla veendumusega, et suvila jääb talle ja hagejale pärandina võrdsetes osades. Pangakontoväljavõtetest nähtub muu hulgas ka see, et kostja on tasunud muid pärandajaga seotud arveid: KÜ Narva mnt-le, elektriarved, kindlustus, telefoniarved, passi vahetamise tasu. Kokkuvõtlikult on hageja ja tema poolt taotletud tunnistajad andnud ütlusi, mille kohaselt oleks kostja justkui „piisavalt saanud“ ja pärandaja soov oli soodustada hagejat, kuid eelpool esitatud tõenditest tuleb järeldada, et reaaluses see aga nii ei ole, mistõttu tuleb seada kahtluse A. tunnistajate (O. T., L. T., S. M.) ja hageja enda ütlused, mh pärandaja tegeliku tahte kohta. Tunnistaja S. M. ütluste ebausaldusväärust kinnitab mh asjaolu, et tunnistaja kinnitusel ostist ta oma suvila 15 aastat tagasi st ca 2007). Arvestades, et suvila ehitustööd said valmis (nii seest kui väljast) ca 1998 (fotod, millelt nähtuvad, et poolte lapsed olid veel väikesed, samas tööd olid teostatud), ei saanud tunnistaja seega näha ega anda tõeseid ütlusi selle kohta, kes teostas suvilas ehitustöid. L. T. on öelnud, et pärandvara jagamine on olnud pärandaja ja tema abikaasa ühine otsus. Ka tunnistaja M. Sagdajeva on väitnud, et pärandaja on öelnud, et tal on kaks tütart ja vara jääb neile pooleks ning siis saab täide ka isa (A. K.) soov. Seega tuleb järeldada, et pärandaja soov ei saanud olla tütarde ebavõrdne kohtlemine ja hageja eriline soodustamine.
9.Kostja leiab, et ei ole põhjust arvata, et just hagejapoolsete tunnistajate ütlustega on pärandaja tegelik tahe ümberlükkamatult tõendatud. Eriti olukorras, kus kostja on esitanud tõendid, mille põhjal saab järeldada, et hagejapoolsete tunnistajate (s.o O. T., S. M., L. T.) ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna eelnimetatud tunnistajate ütlused on eksitavad, vastuolulised ning väärad.
Kostja ei ole saanud pärandajalt sõidukit, korterit ega garaaži ehk „piisavalt vara“, mille arvelt oleks eluliselt võimalik järeldada, et pärandaja soovis jätta suvila hagejale annakuna. Just hageja on see, kes sai juba korteri ja nüüd soovib ka suvila osas saada ainuomandit annaku näol. Sellist ebavõrdset olukorda kumbki vanematest oma lastele ei soovinud ja olukorras, kus pärandaja oleks annaku näol soovinud soodustada justnimelt hagejat, oleks testamendis üheselt ka välja toodud annakukorraldus. Hageja leidis, et kuna kostjapoolsed tunnistajad I. K., A. K. ja I. K. on kostja lähedased isikud, on nad otseselt huvitatud pärandaja viimse tahte tõlgendamises kostja kasuks. Kostja ei vaidle vastu sellele, et nimetatud tunnistajad on tema lähedased isikud, kuid sellest tulenev hageja järeldus on otsitud ja paljasõnaline. Hageja ei ole suutnud välja ühtegi reaalset põhjust, miks peaks kostjapoolseid tunnistajaid pidama ebausaldusväärseks. Hageja esitas I. K. sõnumi kuvatõmmise, millega tahab ümber lükata kostja väite, et pärandaja rääkis talle testamendist 2002. aastal. Kostja selgitab, et pärandaja on kostjale testamendist rääkinud 2002. aastal enne seda, kui ta läks notari juurde seda vormistama. Kostja oli teadlik, et testament on koostatud ehk selle olemasolust, kuid mitte sisust. Hageja hinnangul tõendab seda, et kostja ei teadnud testamendist mitte midagi I. K. (K.) sõnum. I. K. sõnumis on mh kirjas, et „Me oleme imestunud taolise testamendi ilmsikstulekus..“ ja „.. kui selline testament on olemas...“. Seega on sõnumi sisust ilmselge, et I. K.a on imestama pannud just vastavasisulise testamendi olemasolu, mitte lihtsalt selle faktiline olemasolu. Olles tutvunud testamendi sisuga ja teades ema selgitusi ja kinnitusi, on kostja teadlik, et ema soov oli jätta suvila mõlema tütre omandisse ega soovinud kostjat jätta kõige osas nö tühjade kätega. Hageja aga soovib omandit ilma, et ta peaks kostjale tasuma mingisugustki hüvitist. On märkimisväärne, et annak on spetsiifiline termin pärimisseaduses, kuid pärandaja tahet formuleerides ei ole seda testamendis kasutatud. Kui pärandaja selgitab notaris, et tal on soov jätta üks konkreetne varaese isikule, keda ta soovib spetsiaalselt soodustada, vormistatakse vastav korraldus annakukorraldusena. Antud juhul ei ole notar tuvastanud ega formuleerinud pärandaja korraldust testamendis annakuna. Seda ilmselgelt ka põhjusel, et pärandaja ei ole soovinud hagejat eriliselt soodustada. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et kostja perekond osales maja ehitamises, nii nagu ka hageja perekond. Kostja vaidleb viimasele vastu. Esiteks viibis hageja abikaasa Eestis vaid üksikud korrad alates suvila ehitamise algusest. Teiseks ei viibinud hageja poeg Eestis üle 2 nädala. Nimetatud isikute alaline elukoht on Venemaa Föderatsioonis, mistõttu tuleb hagejal tõendada nende viibimine Eestis (nt viisad ja piiriületuse info). Vaatamata sellele, et kostja ei nõustu hageja väite sisulise poolega, toetab hageja seisukoht kostja poolt välja toodud loogikat, mille kohaselt kui testaatori tegelik tahe oli soodustada hagejat, siis oleks see testamendis ka sõnaselgelt kirjas. Antud juhul aga vastavasisuliselt selget ja õiguslikult korrektset tahet pärandaja väljendanud ei ole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tunnistajad ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
Seega lähtub kohus hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.
12.Hageja L. N. on kostja A.K. vastu esitanud annaku täitmise nõude, tuginedes õigusliku alusena pärimisseaduse (PärS) § 56 lg 1, § 57 lg 1 § 61, 62, § 67. Tsiviilasja materjalide kohaselt: poolte ema (pärandaja) G. K. suri XXX (I kd tl 8); Jõhvi notar Ülle Mesi 04.07.2019.a tõestatud pärimistunnistuse kohaselt on G. K. pärijateks pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar L. N. ja pooles (1/2) suuruses mõttelises osas tütar A.K.(I tl 16-17); G. K. tegi 05.01.2022.a testamendi (tõestatud Jõhvi notar Anne Kivend), mille p-s 3 tegi korralduse surma korraks (I kd tl 9-10); Jõhvi notar Ülle Mesi tõestas 11.07.2019.a. annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18-19), mille kohaselt on annakuks testamendi kohaselt: kinnistu asukohaga XXX(registriosa nr XXX), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud G. K. ja annakusaajaks L. N..
13.Kostja A.K. on seisukohal, et testaatori korraldus ei ole käsitletav annakuna, tegemist on jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1); pärandaja ei ole testamendis nimetanud ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes; pärandaja tegi korralduse vaid ühe eseme (suvila) kohta. hagejal ei ole annaku täitmise nõuet, hageja asjakohane nõue saaks olla pärandvara jagamise nõue; vastavalt PärS § 159 lg 4 kohaselt kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise. Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila, kuid vaidlus on selles, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest.
14.PärS § 3 lg 1 ja 2 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral ning pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. G. K. suri xxx, seega avanes pärand 04.02.2019.a. PärS § 56 sätestab annaku mõiste. PärS § 56 lg 1 tulenevalt kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib annakuks olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. 15.01.2002.a. tõestatud testamendi p-s 3 (3.1) on G. K. teinud oma surma korraks järgmise korralduse: “Nimetan minule kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga xxx, pärijaks oma tütre L. N.” (I kd tl 9) Vastavalt PärS § 57 lg 1 võib testator teha annaku täitmise kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale. Käesoleval juhul ei ole testaator annakutäitjat määranud, järelikult on annakutäitja(d) pärija(d).
Tulenevalt PärS § 61 lg 1 võib testaator lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku. Annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel (PärS § 62 lg 1). Hageja on annaku vastu võtnud (PärS § 64 lg 1, I kd tl 18-19) PärS § 67 lg 1 sätestab, et kui annakuks on määratud pärandi hulka kuuluv ese, tuleb see annakusaajale anda koos annaku täitmise nõude tekkimise hetkest alates saadud kasuga. Kui annakuks on määratud asi, tuleb annakusaajale anda ka pärandi avanemise ajal olemasolevad asja päraldised (§ 67 lg 3). Vastavalt PärS § 67 lg 4 kui annakuks määratud ese ei kuulu pärandi avanemise ajal pärandi hulka, on annak kehtetu. G. K. oli pärandi avanemise hetkel kantud kinnistusraamatusse xxx (registriosa nr XXX) omanikuna (I kd tl 11), järelikult on annaku kehtetus § 67 lg 4 alusel välistatud.
15.G. K. tegi testamendi 15.01.2002.a Vastavalt kehtiva PärS § 180 kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. PärS § 181 lg 1 kohaselt on testament või pärimisleping kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise või pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kohaldatakse enne 2009. aasta 1. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva seaduse §-de 28–34. Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi 2. lõike järgi § 54 lõikes 1 nimetatud varaline hüve võib olla asi, rahasumma, samuti õigus või kohustusest vabastamine. Kooskõlas PärS § 181 lg 2 § 28 tuleb testamendi tõlgendamisel lähtuda testaatori tegelikust tahtest.
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas G. K. tegelik tahe oli soodustada annaku näol hagejat või pärandada vara pooltele võrdsetes osades (st varaese küll hageja omandisse, kuid hüvitise eest kostjale). PärS § 9 lg 2 järgi eelistatakse pärimisõigust pärimislepingu järgi pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi. Kui kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu Kui testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. Riigikohus on sedastanud, et annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane, annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61). Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt Riigikohtu 24.03.2021.a lahend tsiviilasjas nr 2-18-18227/79 p 16-2-16-7, 20-20.2)
Riigikohus on leidnud, et eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61). Riigikohus leiab, et annaku ja pärija nimetamise korralduse eristamiseks tuleb mh hinnata: kas pärandaja on soovinud jätta isikule annakuna vaid ühe konkreetse eseme või nimetanud ta pärijaks, jättes talle kogu oma vara või murdosa sellest; millise osakaalu pärandvara väärtusest moodustab isikule jäetud varaese; pärija nimetamise korraldusele see, kui isikule on jäetud vara põhiosa või ese, mis moodustab suure osa pärandvara väärtusest, annaku määramisele aga see, kui isikule jäetud ese moodustab kogu pärandvarast vaid kõrvalise osa; kas pärandaja nägi isikut oma pärijana ja õigusjärglasena, või nägi pärandaja isikut pigem annakusaajana, kes pärandvara valitsemises ei osale ja kellel on võlausaldajana pärija vastu võlaõiguslik nõue; kas pärandaja tahe oli suunatud sellele, et varaese läheks vahetult üle isikule kui pärijale, või soovis pärandaja, et isik saaks annakusaajana vaid võlaõigusliku nõude pärija vastu (vt Riigikohtu 24.10.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-2978/58 p 19-21)
17.Testamendi p-s 1.3 on G. K. avaldanud, et tal on testamendi tegemise hetkel kaks elusolevat tütart L. N. ja A.K. . Punktis 3 (3.1) on testaatori korraldus surma korraks: “Nimetan minule kuuluvate ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga xxx, pärijaks oma tütre L. N.” (I kd tl 9) Hageja on seisukohal, et pärandaja on testamendiga pärandanud kinnistu asukohaga xxx hagejale; pärandaja korraldus on käsitatav annakuna PärS § 56 lg 1 mõttes ning hageja on annakusaaja. G. K. on nimetanud L. N. pärijaks konkreetse eseme osas (’’Nimetan ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, asukohaga /.../ pärijaks oma tütre L. N.’’). Hageja hinnangul tuleb pärandaja korraldust tõlgendada nii, et lisaks seadusjärgsele pärandvara osale jättis G. K. hagejale lisaks ka suvila, millega pärandaja soovis soodustada oma üht tütart, pärandades talle erilise varalise hüvena suvila. Kostja leiab, et pärandaja ei nimetanud testamendis ühtegi isikut otsesõnu enda pärijaks, jättes talle kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest PärS § 39 lg 1 mõttes. Pärandaja tegi korralduse vaid ühe eseme (suvila) kohta, mistõttu tuleb testamenti tõlgendada ja hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1) või jagamiskorralduse (PärS § 159 lg 1). Testamendis sisalduva korralduse määratlemisel tuleb hinnata, kas pärandaja tahe oli soodustada hagejat kui üldõigusjärglast ja tagada omandi üleminek vahetult või soovis ta anda hagejale üksnes võlaõigusliku nõude pärijate vastu (vt ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-16-2978, p 24.2). Kostja hinnangul puudub eluline alus järeldada, et poolte ema soovis ühele tütrele anda pelgalt võlaõiguslikku nõuet iseenda ja õe (kostja) vastu. Testamendi p-s 3.1 on nimetatud hagejat pärijana ehk õigusjärglasena PärS § 4 lg 1 tähenduses. Kostja hinnangul ei saa järeldada, et tegemist on annakukorraldusega. Kostja ei vaidle vastu sellele, et pärandaja sooviks on testamendist nähtuvalt, et hagejale jääks pärandvarast kuuluma suvila, kuid pooled on vaielnud selle üle, milline peaks olema hageja poolt kostjale tasutav hüvitise suurus enamsaadud pärandvara eest.
18.Testamendi p-st 3.1 tuleneb üheselt, et testaator on nimetanud x küla ehitiste, vallasasjana või kinnistuna, pärijaks L. N.. Kohus ei nõustu kostjaga, et pärandaja ei ole nimetanud testamendis ühtegi isikut oma pärijaks. Pärandaja ei ole küll nimetanud pärandatava vara mõttelist osa (murdosa, PärS § 39 lg 1), kuid on teinud testamendi pärandi osa (ühe varaeseme) kohta ja nimetanud selle vara pärijaks hageja. Vastavalt PärS § 39 lg 2 kohaselt kui testament käib pärandi osa kohta, päritakse pärandi ülejäänud osa seaduse järgi, kui selle osa kohta ei ole sõlmitud pärimislepingut. PärS § 61 lg 1 kohaselt võib testaator lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku. Kohus on seisukohal, et G. K. testamendi p-s 3.1 avaldatu on käsitletav PärS § 61 lg 1 tooduna ehk G. K. on nimetanud pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku.
19.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et testamendi p 3.1 avaldatu on käsitletav pärandi jagamiskorraldusena. Annaku eristamisel jagamiskorraldusest on määravaks pärandaja tahe, mis tuleb välja selgitada tõlgendamise teel. Annakut võib eeldada, kui pärandaja on tahtnud määrata ühele kaaspärijatest erilise varalise eelise. Üksiku varalise hüve saava isiku seisund on oluliselt soodsam kui lihtsalt jagamiskorralduse puhul. Kui teha kindlaks, et pärandaja soovis ühte kaaspärijat lisaks seadusjärgse pärandiosa saamisele soodustada teatud varalise hüvega, on tegemist annakuga. Kui varaline eelis puudub, st pärija on samas majanduslikus olukorras kui teised kaaspärijad, on tegemist jagamiskorraldusega. Kui lähtuda kostja positsioonist, et pärandaja tahe oli jätta vara sh suvila tütardele võrsetes osades, siis puudus igasugune vajadus ja mõistlik selgitus testamendi tegemiseks. Ainuüksi see fakt, et olukorras, kus G. K.l oli kaks seadusjärgset pärijat - tütart, kes oleks ema surma korral niikuinii pärinud kumbki 1⁄2 mõttelises osas, teeb G. K. testamendi, millega jätab suvila ühele tütrele (korralduse oma surma korraks, nimetades seejuures L. N. pärijaks), näitab kohtu hinnangul selgelt tema soovi tütart varaliselt soodustada. Isegi kui nõustuda kostja väitega selles, et ema soov oli suvila jätta L. N.le, kuid hüvitise maksmise kohustusega A. K.le (ehk kumbki tütar saab vara võrdses väärtuses), puudus G. K.l igasugune vajadus selleks teha testamenti, sest sel juhul oleks tema soov saanud täidetud pärandvara jagamise käigus. Sellisel juhul ei oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt olnud vajadust hoida teist tütart (kostjat) ka testamendi sisu osas teadmatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et A.K. sai testamendi sisust teada pärast G. K. surma. A.K. selgitas kohtuistungil, et enne testamendi vormistamist käis G. K. tema juures ja ema ütles, et maatüki kirjutab L.le. Hageja küsis, mis ülejäänuga saab, siis ema vastas, et teeb kõik ametlikult, aga peale tema surma jagatakse kõik pooleks, sh maatükk (I kd tl 143 pöördel). Kui väidetavalt rääkis ema A.K.le testamendi tegemisest L.le x maa kohta, ei saanud kostja kuidagi pärast seda järeldada, et vaatamata testamendile läheb ema surma korral sama vara jagamisele pooleks. Pigem kinnitab see kohtu hinnangul seda, et kostja ei teadnud testamendist ning G. K. tahe ei olnud suvila jätmine /jagamine tütardele võrdsetes osades.
20.Nii dokumentaalsete tõendite kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nii vanemate elu ajal kui pärast G. K. abikaasa (ja poolte isa) A. K. surma tehti varakäsutusi tütardele. L. N. on xxx (registriosa nr xxx) korteriomanikuna kantud kinnistusraamatusse 1999.a. (I kd tl 130131). 11.08.1997 kinkelepinguga kinkis xxx korteri hagejale G. K. (II kd tl 36-27). A.K. pere käsutusse läks pärast isa surma garaaž (hooneühistu Mootor-1 juhatuse esimehe kinnitus, I kd tl 192) ja sõiduauto VAZ (hageja selgitus kohtuistungil, I kd tl 144), tunnistaja I. K. „... neil oli auto“ viisin teda (G. K.t) Toilasse ja tõin tagasi...“ (tl 151 pöördel) Tunnistaja V. L. vastas
küsimusele, kas A. oli auto, et „... tema vanematel oli auto, nad kogu aeg sõitsid autoga. A. abikaasa sõitis autoga...“ (I kd tl 152) Sõiduauto VAZ 21063 VA müügilepingu 03.06.2011.a. kohaselt müüs G. K. sõiduki 2011.a I. K.le (I kd tl 189). Kuivõrd müügilepingus puudub igasugune teave müügihinna kohta, võib järeldada et ostu-müüki tegelikkuses ei toimunud, toimus üksnes sõiduki, mis pärast A. K. surma oli A. K. pere kasutuses, ümbervormistamine I. K. nimele (I kd tl 189-190). Väited selle kohta, et I. K. maksis sõiduki eest 300 eurot, on paljasõnalised. A.K. müüs 21.01.1997 .a . korteri xxx 20 000 EEK eest (I kd tl 187-188). Kostja väitel soetati vanemate xxx korter kostja perekonna toel (I kd tl 178). Nimetatud kostja väide ei vasta tegelikkusele, kuivõrd xxx korter oli vanematel soetatud varem, 1996.a (II kd tl 38, 41-42). Poolte esitatud tõendid kinnitavad, et xxx olid sisse kirjututatud kuni 1996.a A. K. ja G. K. (II kd tl 32-33) ning korteri sai 1976. aastal poolte isa A. K. (II kd tl 33) Korteri erastamiseks kasutati A. K. EVP-sid (II kd tl 34-35) ja korter erastati A.K. nimele 11.05.1995 (II kd tl 11-18). Eeltoodut arvesse võttes võis kohtu hinnangul G. K. kaalutlus / loogika testamendi tegemisel tugineda arvamusele, et vanemate elu ajal ja pärast isa surma oli vanemate panus kostja perele suurem kui hagejale. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et suvila väärtus G. K. pärandi avanemise ajal ei olnud võrdne vara väärtusega, mis läks kostja pere kasutusse isa surma järgselt so üle 20 aasta tagasi, küll aga võis olla võrreldav (pärandaja seisukohast võetuna) testamendi tegemise ajal, mis võis väljendada ka G. K. arusaama võrdsest jagamisest.
21.Kostja (ja kostjapoolsete tunnistajate) väited selle kohta justkui olnuks vara /suvila jätmine (vormistamine) hagejale vajalik ainuüksi Eesti viisa saamise lihtsustamiseks ei ole tõsiselt võetav. Sellele väitele räägib vastu asjaolu, et testamendiga toodu ei avalda mingil moel õiguslikke tagajärgi enne pärandaja surma. Testamendi tegemisega ei muutunud kinnistu omanik ega kinnistusraamatu kanne. Testamendiga avaldatu õiguslikud tagajärjed saabusid pärandaja surma ja pärandi avanemisega. Teiseks ei mõjutanuks suvila omandi üleminek hagejale mingilgi määral tema viisa saamist, kuivõrd hagejal oli Jõhvis korteriomand alates 1999. aastast, Jõhvis elas tema ema. Kui G. K. selge soov oli jätta suvila tütarde kaasomandisse, saanuks ta kinnistu kaasomanikena kohe tütred kinnistusraamatusse kanda (või kaasomanikena koos endaga) või jätta pärand jagamiseks seaduse järgi kahe seadusjärgse pärija vahel. Kostja leiab, et kui G. K. soov olnuks soodustada hagejat, saanuks ta teha kinkelepingu. Kuna ta seda ei teinud, järeldab kostja et ema soov oli jätta vara tütardele võrdselt. Arvestades, et G. K. ei avaldanud oma testamendi sisu kostjale ja tema perele, viitab kohtu hinnangul pärandaja soovile soodustada hagejat just pärast oma surma, mitte oma elu ajal.
22.L. N. antud selgitustest (I kd tl 142 pöördel-143) ning hageja taotletud tunnistajate – O. T. (I kd tl 145), L. T. (I kd tl 146-147) ja S. M. (I kd tl 147 pöörde-148) ütlustest tulenevalt tulenes G. K. soov jätta suvila hagejale sellest, et kostja on osa vanemate varast juba saanud veel nii vanemate elusoleku ajal, kui ka pärast poolte isa surma. A. K. antud selgitustest (I kd tl 143 pöördel-144) ning kostja taotletud tunnistajate – I. K. (I kd tl 148 pöördel-149), A. K. (I kd tl 149 pöördel -150), I. K. (I kd tl 149 pöördel-151), S. P. (I kd tl 151 pöödel-152), V. L. (I kd tl 152-153) ja M. S. (I kd tl 153 pöördel-154) ütlustest tulenevalt oli G. K. soov ja tahe vara (suvila) jätta tütardele võrdsetes osades (pooleks). Kohus märgib, et nii hageja kui kostja tunnistajate ütlused toetasid kummagi poole väiteid. Kummastav on kohtu hinnangul see, et nii poolte kui tunnistajate ütluste kohaselt G. K. jagas oma plaane / kavatsusi suvila osas väidetavalt nii pereliikmete, tuttavate, maja- ja suvilanaabritega, seda seejuures vastuoluliselt, kuid ei suutnud oma selget tahet teha teatavaks tütardele kui oma
seadusjärgsetele pärijatele, vaid otsustas testamendi teha ühe tütre kasuks, selle sisu kostjale avaldamata. Kostja märkis, et tunnistaja L. T. ütlused ei ole usaldusväärsed kuna kardioloogina ei saanud G. K. dementsus jääda talle märkamata. Tunnistaja aga väitis istungil, et G. K. oli adekvaatne (I kd tl 146 pöördel), liikus kepiga umbes 2016.aastast (I kd tl 147). Tegelikkuses G. K. liikumiseks keppi ei vajanud kuni lõpuni ning dementsus oli tal diagnoositud 2012.aastast (I kd tl 184, Psühhiaater A. S.tõend) ning vajas hooldust igapäevaselt. Kohus nõustub, et tunnistaja ütlused G. K. tervisliku seisundi kohta ei ole tunnistaja meditsiinieriala arvestades tegelikkusele vastavad. Samas ei oma väited selle kohta, kas dementsus diagnoositi 2012., 2016. või mõnel muul aastal, käesoleva asja lahendamise seisukohast olulised, sest testament oli tehtud 2002. aastal, mil G. K. oli otsuse- ja arusaamisvõimeline (vt mh testaatori avaldus, testamendi p 1.; I kd tl 9). Vastupidist ei tõenda ükski tõend. Kumbki pool ei ole esile toonud ega tõendanud, et G. K.l esines testamendi tegemise ajal so 2002.a. tervisehäireid , mis võisid pärssida tema otsuse- või arusaamisvõimet ning võimet tahet väljendada. Samuti ei mõjuta G. K.le 2018.a seatud eestkoste (I kd tl 169-171) mingil määral 2002.a testamendis toodud tahteavaldust. Mõlemad pooled ja mõlema poole tunnistajad märkisid, et nende väited tuginevad G. K. enda sõnadele. Kohus on seisukohal, et tunnistajate teadmine tugines pigem poolte kui G. K. enda sõnadele. Samas kogumis dokumentaalsete tõenditega (otsuse p 20) saab tõlgendada testaatori tahet määrata suvila näol varaline hüve L. N.le (annak). Kohus rõhutab veelkord, et kui G. K. sooviks olnuks jagada pärandvara, ei oleks selleks vaja olnud teha testamenti ühe tütre kasuks, seda enam et nimetati vaid suvilat.
23.Kohus ei nõustu ka kostja oletustega võimalikust keelebarjäärist G. K. ja notari vahel. Notar on testamendis kinnitanud, et testamendi tekst on testeerijale ette loetud, tõlgitud suuliselt eesti keelest vene keelde ja on A. kirjutatud notari juuresolekul (I kd tl 10) Kohtul puudub alus kahelda selles, et notar nõuetekohaselt sisu ette luges ja tõlkis ja testaator sellest ka aru sai. Kohus ei kahtle selles, et notar oma ametiülesandeid täites suudab ise või tõlgi kaudu tõestatud dokumendi sisu vajadusel ette lugeda ja tõlkida. Samas kui kostja väidab, et G. K. ei vallanud piisavalt eesti keelt, siis miks vormistati sõiduki ostu müügi leping tema ja I. K. vahel eesti keeles ja millisel otstarbel (I kd tl 189). Eeltoodu annab kinnitust sellest, et tegelikult ostu-müüki ei toimunud, vaid kostja pere kasutuses olnud sõiduk registreeriti lihtsalt I. K. nimele transpordiregistis.
24.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ka selles, et kui G. K. tahe olnuks tõlgendatav annakuna, oleks sellisena ka notar fikseerinud. Sellekohast otsest kohustust käesoleval ajal kehtiv ega testamendi tegemise ajal kehtinud pärimisseadus ette ei näe ega näinud. Testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Kohus nõustub, et testamendi tõestamisel annab notar testamendi tegijale õigusalast nõu, selgitab välja tema tahte ja sõnastab selle õiguslikult korrektselt. Termini „annak“ puudumine p-i 3.1 sõnastuses ei tähenda kohtu hinnangul seda, et punktis toodud tahteavaldus ei ole käsitletav annakuna ja pärija nimetamisega või teistpidi tuleks järeldada, et tegelik tahe oli teha pärandi jagamiskorraldus. 11.07.2019.a. on Jõhvi notar Ülle Mesi tõestanud annakusaaja tunnistuse (I kd tl 18-19), mille kohaselt on G. K. testamendi kohaselt annakuks kinnistu asukohaga xxx, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud G. K. ja annakusaaja L. N. (I kd tl 18)
25.Kohus ei kahtle ja pooled ei ole ka selle üle vaielnud, et nii L. N. kui A.K. perekonnad osalesid nii suvila ehitusel kui heakorrastuses, samuti G. K. abistamisel ja hooldamisel. Eeltoodu ei kinnita
ega tõenda kuidagi G. K. tahet jätta x suvila mõlemale tütrele (kaasomandisse) või hagejale hüvitise maksmise kohustusega kostjale.
26.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi. PärS § 67 lg 1 kohaselt, kui annakuks on määratud pärandi hulka kuuluv ese, tuleb see annakusaajale anda koos annaku täitmise nõude tekkimise hetkest alates saadud kasuga. Kui annakuks on määratud asi, tuleb annakusaajale anda ka pärandi avanemise ajal olemasolevad asja päraldised (§ 67 lg 3). TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 641 sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Hageja taotleb, et tehtav kohtuotsus asendaks kostja tahteavaldust. Kohus kohustab kostja täitma annaku, andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning nõusoleku Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr XXX II jakku kantud senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kustutatakse G. K. omanikukanne ja kantakse kinnistu, asukohaga xxx omanikuna L. N. (isikukood XXX). Kostja tahteavaldust asendab jõustunud kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas. Maenetluskulude jaotus
27.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus rahuldab hagi. Menetluskulud jäävad kostja A.K. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.