Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetluskulude jaotus

28.06.2019 - 51 000,00 eurot 23.07.2019 - 30 000,00 eurot 07.08.2019 - 20 000,00 eurot 14.10.2019 18 000,00 eurot; kokku: - 434 600,00 eurot. Seega täitis võlgnik kostjale rahalisi kohustusi 594 100 euro ja 317 500 USA dollari ulatuses. Hageja taotleb rahalise kohustuse tagasivõitmist pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel. Võlgnik ja kostja on lähikondsed. Pärast pankroti väljakuulutamist toimunud võlausaldajate üldkoosolekul avaldas võlgnik, et kõik tema seltsinglased on tema lähikondsed. Lähikondsust on arvestanud ka pankrotiasja menetlev kohus jättes 17.02.2021 määrusega lähikondsetele võlausaldaja üldkoosolekul hääled määramata. Võlgnik ja kostja jagavad mh ka tegevuskohta Paepargi 53-59 Tallinn, seejuures on nimetatud korteriomand võlgniku omandis. Rahaliste kohustuste täitmisega lähikondsele on võlgnik rikkunud vähemalt ühe võlausaldaja huve. Selleks on AS ERST Finance, kes on hiljem oma nõude pankrotimenetluses loovutanud. Võlausaldaja nõue rajaneb Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 08.11.2019 otsusel summas 258 389,95 eurot. Seega on võlgnik täitnud lähikondsele rahalise kohustuse, mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuna kostja on lähikondne, eeldatakse, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest. Hageja palub hagi rahuldada, jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista kostjalt menetluskulude viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel. Hageja täpsustas hagi. Kuivõrd ajutine pankrotihaldur nimetati võlgnikule 23.11.2020, jäävad PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaldamisalast, millele hageja tugineb, välja 08.11.2018, 09.11.2018 ja 13.11.2018 ülekanded kogusummas 259 600 eurot. Kõik summad on kostjale tasutud seltsinglepingu raames. Võlgnik oli seltsingu ainus rahastaja panustades seltsingusse 259 600 eurot. Seltsing lõppes 07.09.2020 või igaljuhul võlgniku kui ühe seltsinglase pankrotistumisel VÕS § 596 p 7 alusel. Seltsingu lõppemisel tuleb ülejäänud seltsinguvarast tagastada seltsinglaste panused. Selleks summaks on võlgniku puhul 259 600 eurot. Hageja möönab, et selle nõude näol ei pruugi olla tegemist tagasivõitmise nõudega. Tegemist on kas seltsingu lõppemisest tuleneva nõudega või mõnest muust õigussuhtest (näiteks seltsinglaste kokkuleppest kui võlatunnistusest) tuleneva nõudega. Kostja vastus hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Esmalt märgib kostja, et hageja on oma nõudes valuutakurssi valesti arvutanud ning summa 159 500 USD vastab (159 500 : 1,1603) 137 464,45 eurole. Seega on hageja nõude suurus 889 564,45 eurot. Rahaülekannete tegemist kostja ei vaidlusta. 16.03.2018 sõlmisid võlgnik, C OÜ, X OÜ, kostja ja OOO X seltsinglepingu nr 16/2018 külmutatud kalatoodete ostmiseks ja müümiseks rahvusvahelisel kala- ja kalatoodete kaubandusturul. Seltsinglaste panused olid võrdsed (20%), igaühel olid omad ülesanded ning võlgniku ülesanne oli seltsingut rahastada. Võlgnik ei pidanud tegelema turu-uuringutega, tarnijate leidmisega, ostjate leidmisega, logistikaga ega Venemaal asuva kontori teenuse pakkumisega. Seega tegeles võlgnik rahastamisega ja teised seltsinglased sisulise majandustegevusega.

Seoses erimeelsustega lepiti 07.09.2020 kokku seltsingu lõpetamises. Pooled leppisid kokku, et vara jaotatakse seltsinglaste vahel vastavalt nende osadele ning enne seda täidetakse kohustused võlausaldajate ees. Seltsingu lõpetamisel ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises. Pärast kõikide kohustuste täitmist oli seltsingvara kokku 1 328 025 eurot, millest 20% on 265 605 eurot. See oleks maksimaalne summa, mille ulatuses saaks hageja omada nõuet kostja suhtes. Kostja ei vaidlusta, et seltsingvara asub tema juures. Rahaülekannete tegemise kehtetuks tunnistamise nõue on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja leiab, et vara tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole võlgniku lähikondne. Kostja aadressiks ei ole XXX vaid XXX. Kostja ja võlgniku juht- või kontrollorganite liikmed ei kattu, neil on erinevad osanikud, tegemist ei ole samasse kontserni kuuluvate ettevõtjatega. Erinevad on ka töötajad ja lepingupartnerid. Seltsing ei muuda neid lähikondseteks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulude viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja täiendas vastust. Võlgnik ja kostja ei ole lähikondsed. Võlausaldajate üldkoosolekut protokollis pankrotihaldur. Kostja juhatuse liikmed ei valda hästi eesti keelt ega oma juriidilisi teadmisi. Kuna protokollis ei ole märgitud küsimused ja vastused, pole võimalik kontrollida mida küsiti ja mida vastati. Kostja juhatuse liige D. M. ei ole koosolekul öelnud, et kostja on võlgnikuga lähikondne. Kostja tegevuskoha ja võlgniku registrijärgse asukoha ajutine kattumine ei tähenda lähikondsust – võlgnik andis ajutiselt ruumid kostjale seltsinglepingu ülesannete täitmise eesmärgil. Seltsing ei tähenda samuti automaatselt lähikondsust. Kostja juhatuse liikmed on varem olnud hageja töötajad, kuid töötajate lahkumine ja iseseisva äritegevuse alustamine on tavapärane. Võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuste täitmise tõttu. Pankrotihalduri ettekande kohaselt saabus võlgniku maksejõuetus 2019a juunikuus, seega maksed, mis olid tehtud enne seda, olid tehtud ajal, mil võlgnik oli maksejõuline. Pärast juunit 2019 tegi võlgnik makseid summas 162 000 eurot. Võlgniku 2018a majandusaasta aruande kohaselt lõppes majandusaasta 70 756 euro suuruse kasumiga, mis tähendab, et 2018a maksete tegemise ajal ei olnud võlgnik maksejõuetu. 2018a majandusaasta lõpus oli võlgnikul jaotamata kasumit 2 924 648 eurot, millele lisandus aruandeaasta kasum, dividende ei makstud, varasid oli 3,8 miljonit eurot, kohustusi vaid 882 000 eurot. Maksetega täitis kostja seltsinglepinguga võetud kohustusi tasudes saadud kauba eest. Näiteks 2019a märtsis ostis seltsing külmutatud kalatooteid mitmesaja tuhande euro eest. Seltsingleping ei olnud formaalne. Lisaks eelnevale on hageja esitanud määratlemata nõude summas 259 600 eurot. Hageja on märkinud, et see võib olla seltsinglepingu lõpetamisest tulenev nõue või muu nõue. Kuna nõue on aga tagasivõitmise nõue, tuleb see määratlemata nõue jätta rahuldamata. Kostja palub kindlaks määrata ka kohtuotsuse täitmise tähtaeg TsMS § 445 lg 1 alusel juhuks, kui kohus hagi rahuldab. Kostjal ei ole võimalik summat 937 167,85 eurot kohe tasuda, kostja palub määrata selle summa tasumine 18 kuu jooksul. Kostja märgib täiendavalt, et võlausaldaja AS E nõude rahuldamiseks oli võlgnikul vara olemas korteriomandi väärtusega 350 000 eurot näol, X nõude osas on pankrotihaldur ise vastuväite esitanud. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Võlgniku maksejõuetuse osas selgitab hageja, et võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud AS E nõue. Nõuet on kontrollinud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohus, mille otsuse kohaselt muutus see sissenõutavaks 27.09.2018. Võlausaldaja on võlgnikule saatnud ka nõudekirja 12.11.2018. Selle asemel, et

nõuet täita, koormas võlgnik temale kuuluva korteriomandi asukohaga XXX fiktiivse hüpoteegiga summas 350 000 eurot C OÜ kasuks. Vaidlus kestab X nõude osas, mis samuti põhineb vahekohtu otsusel ning mille osas on võlausaldaja võlgnikule arved esitanud summas 559 186,45 euro ulatuses maksetähtajaga hiljemalt 12.08.2018. Seega oli septembri 2018a lõpuks võlgniku vastu nõudeid 758 588,77 euro ulatuses. Kohtu põhjendused Vastavalt PankrS § 109 lg-le 1 “tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.” Kooskõlas PankrS § 113 lg 1 p 3 „kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.“ Riigikohtu lahendi nr 2-16-18957 kohaselt peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-18957/51 ja 3-2-1-50-17). Seda, et tagasivõidetavad maksed kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja. PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: 1) rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; 2) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 3) kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Esmalt tuvastab kohus vaidlustamata asjaolud. Harju Maakohtu 23.11.2020 määrusega nimetati OÜ OMUL-FOT ajutine pankrotihaldur (I kd, t lk 7-9). Võlgniku pankrot kuulutati välja 27.01.2021 ning pankrotihalduriks nimetati Andrias Palmits (I kd, t lk 1013). Võlgniku arvelduskontolt nr EE272200221032738035 on tehtud järgmised ülekanded: 09.11.2018 - 25 000,00 eurot; 13.11.2018 - 30 000,00 eurot; 12.12.2018 - 67 000,00 eurot; 17.12.2018 - 14 000,00 eurot; 19.12.2018 - 33 000,00 eurot; 03.01.2019 - 25 000,00 eurot; 10.01.2019 - 8 000,00 eurot; 29.01.2019 14 000,00 eurot; 31.01.2019 - 13 000,00 eurot; 01.02.2019 - 6 000,00 eurot; 16.05.2019 - 65 500,00 eurot; 05.06.2019 - 17 000,00 eurot; kokku: - 317 500,00 eurot. Samuti: 27.11.2018 - 27 500,00 USD 19.12.2018 - 17 600,00 USD 27.12.2018 - 15 000,00 USD 22.01.2019 - 12 000,00 USD 31.01.2019 - 7 500,00 USD 06.02.2019 - 10 000,00 USD 11.02.2019 - 20 000,00 USD 25.02.2019 - 19 900,00 USD 04.04.2019 - 30 000,00 USD; kokku: - 159 500,00 USD (I kd, t lk 14-19). Võlgniku arvelduskontolt nr EE911010220091420016 on tehtud ülekanded: 08.11.2018 - 204 600,00 eurot 16.05.2019 - 68 000,00 eurot 06.06.2019 - 28 000,00 eurot 10.06.2019 - 15 000,00 eurot 28.06.2019 - 51 000,00 eurot 23.07.2019 - 30 000,00 eurot 07.08.2019 - 20 000,00 eurot 14.10.2019 - 18 000,00 eurot; kokku: - 434 600,00 eurot (I kd, t lk 20). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Hageja heidab võlgnikule ja kostjale ette eelviidatud ülekannete tegemise. Kohus nõustub hagejaga, et nimetatud tehingute aluseta tegemine kahjustaks võlausaldajate huve. Hageja on eelkõige välja toonud ühe võlausaldaja, kelle huvisid need tehingud võisid kahjustada - AS E . Nimetatud võlausaldaja on 28.01.2021 esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse kogusummas 258 389,95 eurot (I kd, t lk 21-23; II kd, t lk 126). Nõue põhineb Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 08.11.2019a otsusel asjas nr 14-11/2018. Otsusest nähtub, et võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks alates 28.09.2018 (I kd, t lk 24-28; II kd, t lk 127-171). Seega oli võlgnikule vaidlusaluste tehingute tegemise ajaks teada nimetatud võlausaldaja

nõue. Selle nõude põhjendatust on kontrollinud vahekohus. Selle võlausaldaja nõue on pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatud (I kd, t lk 153-155; II kd, t lk 122-125). Asjaolu, et võlgnik ei soovinud oma kohustust täita ning see tõi kaasa vahekohtumenetluse ei tee olematuks võlgniku teadmist võlausaldajast ning võlausaldaja tegelikku olemasolu vaidlusaluste tehingute tegemise ajal. Kui võlgnik teeb alusetuid tehinguid - viib raha alusetult võlgnikust välja - ning ei suuda seejärel täita võlausaldaja nõuet, kahjustavad need tehingud selle võlausaldaja huve. Seetõttu leiab kohus, et iseenesest kahjustavad antud perioodil tehtud tehingud selle võlausaldaja huve. Kohus leiab, et käesoleva hagi esitamiseks piisab kasvõi ühe võlausaldaja huvide kahjustamise tuvastamiseks (Riigikohtu lahend nr 2-21-2785). Täiendavalt märgib kohus, et võlgnikul oli ka teisi võlausaldajaid, näiteks pankrotiavalduse esitanud võlausaldajad jt (II kd, t lk 177-187). Ajutise halduri nimetamise ja pankrotimäärustest nähtub näiteks, et võlgnik on 08.01.2018 sõlminud OÜ-ga A kohustuste täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe ja esines ka muid lepingulisi kohustusi mh välismaiste võlausaldajatega. OÜ A on esitanud nõude ka pankrotimenetluses. Kohus leiab, et hageja esile toodud pangaülekannete ajal kostjale oli kostjal vähemalt üks võlausaldja, kes ei ole tänaseni saanud nõuete rahuldamist. Riigikohus on leidnud, et mitte kõiki makseid ei saa pidada võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17). Kohus leiab, et selline negatiivne mõju esineb, sest võlausaldaja(te) nõue on jäänud senini rahuldamata. Ajaks, kui pankrotihaldur tegi pankrotimenetluses pankrotivara nimekirja, oli kontodel 0 eurot, ainus vara korteriomand Paepargi 53-59 ja võlausaldajate nõudeid summas 3 522 610,90 (I kd, t lk 35). Võlgniku rahatus kahjustab võlausaldajate huve. Hageja peab kostjat võlgniku lähikondseks. PankrS § 117 lg 3 järgi võib juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks olla võlgnikuga lähedane isik. Hageja tugineb sellele, et võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul on kostja tunnistanud, et on võlgnikuga lähikondne. Kostja seda eitab ning vande all seletuse andnud kostja seaduslik esindaja D. M. väitis, et ei ole võlausaldajate üldkoosolekul öelnud, et ta on võlgniku lähikondne. Kohus nõustub selles küsimuses hagejaga ja leiab, et hageja on selles osas esitanud ülekaalukaid tõendeid. Võlgniku 16.02.2021 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokollist nähtub, et üldkoosolekul viibinud kohtunik on palunud OÜ A, C OÜ ja kostja esindajatel selgitada, kas võlausaldajad on võlgniku lähikondsed. Võlausaldajad avaldasid vastusena kohtu küsimusele, et kõik eelnimetatud võlausaldajad on võlgniku lähikondsed, kuna tegid ühist äri seltsinglepingute kaudu (I kd, t lk 29-32). Lähtudes kostja väitest peab kohus põhimõtteliselt võimalikuks, et üldkoosolekut protokollinud pankrotihaldur on midagi ekslikult protokollinud, kuid leiab, et antud juhul see nii ei olnud. Nimelt oli üldkoosolekul ka asja arutav kohus. Kohus on selgelt nimetatud võlausaldajatest aru saanud, et need tunnistasid end võlgniku lähikondseks nendele võlausaldajatele kui lähikondsetele on kohus 17.02.2021 määrusega jätnud hääled määramata (I kd, t lk 37-39). Seega ei saa tegemist olla pankrotihalduri eksliku arusaamaga üldkoosolekul toimunust. Veelgi enam, kohus on pankrotimääruses märkinud, et võlgnik ja hageja tegutsevad ühes asukohas ning et tegemist on tõenäoliselt lähikondsetega ning kostjale tehtud maksed võivad olla tagasivõidetavad. Seega ei ole küsimus kostja lähikondsusest pelgalt ekslik episoodiline arusaam. Vande all antud seletuses märkis kostja seaduslik esindaja D. M., et ta ei saa hästi eesti keelest aru, koosolekul räägitut temale ei tõlgitud; samuti ei tea, mida tähendab sõna lähikondne. Samas on ta üldkoosolekul vastuseid andnud. Kui kostja seaduslik esindaja ei saanud aru ei keeleliselt ega sisuliselt, mida temalt küsiti, tulnuks seda selgitada kohapeal, mitte anda vastuseid mida hiljem eitada. Kui juriidilise isiku seaduslik esindaja annab kohtus ütlusi (võlausaldajate üldkoosolek toimus kohtus ja kohtuniku osavõtul), siis ta peab aru saama, et ta ta peab andma õigeid ütlusi. Väite, et kostja seaduslik esindaja ei saanud aru, mida ta üldkoosolekul ütles, kaalukust vähendab ka see, et ta ei vaidlustanud võlausaldajate häälte määramist. Nimelt pidanuks nn väärarusaam tema jaoks paljastuma hetkel, kui kohus määras võlausaldajate hääled ning lähikondsuse tõttu jäid kostjale hääled määramata. Seda pole kostja teinud. Seetõttu ei pea kohus kostja seadusliku esindaja väidet, et ta ei saanud aru, mida ta üldkoosolekul ütles, usalduväärseks. Hageja argumentatsiooni kasuks räägib ka see, et lähikondsust ei tunnistanud üldkoosolekul mitte ainult kostja seaduslik esindaja vaid ka ülejäänud viidatud lähikondseid esindanud E. N., samuti viitavad lähikondsusele ka muud asjas kogutud tõendid. Iseenesest nõustub kohus kostjaga, et pelgalt seltsinglus või partnerlus erinevate lepingute puhul ei tähenda veel lähikondsust. Selleks on vaja midagi enamat. Kuid antud asjas leiab kohus, et enamat ongi tuvastatud. Näiteks on kostjal ja võlgnikul olnud ühine tegutsemiskoht XXX, mis kuulub võlgnikule. Seda on

tuvastanud pankrotiasja menetlev kohus, see nähtub ka eelviidatud ülekannetelt. XXX ei ole büroohoone erinevate rentnike tarbeks, vaid võlgnikule kuuluv korteriomand. Seal saab asukohta pidada vaid võlgnikuga seotud isik. Äritegevuses on ebatavaline, et juriidiline isik lubab pelgalt oma lepingupartneril tegutseda tema asukohas; selleks peab olema suurem seos. Kostja väide, et ühine asukoht oli vajalik seltsingu kui lepingu täitmise jaoks ei ole seetõttu piisav argument. Kostja ei eita ka seda, et kostja seaduslikud esindajad on varem olnud võlgniku töötajad. Eraldivõttes võivad töötajad tõesti lahkuda äriühingust ja asutada enda (tavaliselt küll konkureeriva) äritegevuse, kuid antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et käesoleval juhul on tegemist lähikondsusele viitava asjaoluga. Tunnistaja E. N. andis ütlusi, mille kohaselt kostja seaduslik esindaja D. M. ja V. T. teatasid talle, et nad olid hageja direktorid kuni 2019a novembrini. Sõna “direktor” viitab kohtu hinnangul mingile juhtimisfunktsioonile. Ka tunnistaja A. K. kinnitas, et D. M. ja V. T. juhtisid võlgniku tegevust. Kuigi tunnistajad S. Z. ja I. T. kinnitasid, et kostja töötajad ei juhtinud võlgniku tegevust, viitavad tõendid oma enamuses sellele, et võlgniku ja kostja vahel oli suurem seos kui tavaliselt lepingupartneritel. Kuna nende ühine huvi oli oluliselt suurem ning lähikondsust on kostja ka ise tunnistanud kohtu ees, kohus on selle ka oma määrustes tuvastanud leiab kohus, et võlgnik ja kostja olid lähikondsed - kostja ja võlgnik olid lähedased PankrS § 117 lg 3 mõttes. Pankrotivõlgnik on teostanud kostjale pangaülekandeid. Tegemist on rahalise kohustusega pankrotiseaduse mõttes. Kohustus täideti perioodil 08.11.2018 – 14.10.2019. Asjakohane on kostja viide, et kuna ajutine haldur nimetati pankrotivõlgnikule 23.11.2020, saab hageja PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasi nõuda makseid alates 23.11.2018, s.o kuni 2 aastat enne ajutise halduri nimetamist. Maksete tagasinõudmist varasema aja eest see säte ei võimalda. Ka hageja möönab, et 08.11.2018, 09.11.2018 ja 13.11.2018 ülekanded kogusummas 259 600 eurot jäävad tema nõudest välja. Seda summat nõuab hageja kostjalt seltsinglepingu raames, kohus analüüsib seda nõuet hiljem. Kohus leiab, et tagasivõidetavad ülekanded PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel saavad olla alates 23.11.2018 tehtud ülekanded. Kuna kohus on leidnud, et: 1) rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldaja huve, 2) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja 3) kohustus täideti võlgniku lähikondsele, esinevad aluseld PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaldamiseks. Hagi rahuldamata jätmiseks peab kostja tõendama, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kohus analüüsib järgnevalt neid väiteid ja tõendeid. Pankrotimääruses on kohus, tuginedes pankrotihalduri aruandele, leidnud, et võlgniku maksejõuetus saabus 2019a juunis, mil võlgnik lõpetas arvelduskontode aktiivse kasutamise ja tegevuse deklareeritud tegevusalal (kalade, vähilaadsete ja kalatoodete hulgimüük). Kohus ei tuvastanud rasket juhtimisviga ega kuriteotunnustega tegu. Tunnistaja E. N.andis kohtus ütlusi, mille järgi arutasid seltsinglased võlgniku pankrotti 2018a augustis, mil võlgniku seaduslik esindaja F. M. teatas, et võlgniku lepingupartnerid on võlgnikku petnud. Sama kinnitas tunnistaja A. K.. Seevastu tunnistaja S. Z. ja I. T. väitsid, et seltsinglased ei ole kunagi hageja maksejõuetust arutanud ja 2018a teises pooles allkirjastati hoopis seltsingleping. Kohus leiab, et enamus asjas kogutud tõenditest viitab sellele, et võlgniku maksejõuetus tekkis 2019a juunis. Sellele viitab ka hageja enda seisukoht pankrotihaldurina pankrotimenetluses (I kd, t lk 34, II kd, t lk 7). Kostja tugineb oma seisukohas võlgniku 2018a majandusaasta (mis kattub kalendriaastaga) aruandele (II kd, t lk 8-18), mille kohaselt oli võlgniku müügitulu sellel aastal 4 256 670 eurot ja kasum 68 370 eurot. Vara oli võlgnikul 3 878 779 eurot ja kohustusi 882 949 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et nimetatu ei viita võlgniku maksejõuetusele. Majandusaasta aruannet on kontrollinud sõltumatu vandeaudiitor, pankrotihaldur ei ole selle aruande õigsust kahtluse alla seadnud ning puuduvad ka muud asjaolud, mis võimaldaksid kohtul arvata, et võlgnik oli 2018a-l maksejõuetu. Võlgnik tegeles ka igapäevase majandustegevusega deklareeritud tegevusalal. Selle tegevusalaga oli seotud ka seltsingleping (I kd, t lk 156-162), mis on dateeritud 16.03.2018, kuid mis tunnistajate Z. ja T. väitel allkirjastati sama aasta sügisel. Seltsingleping oli tegelik ja mitte fiktiivne, selle alusel osteti ja müüdi kaupu. Sellele viitavad ka kostjale esitatud arved (kostja panus lepingu p 4.5 e) järgi oli mh pangakontoteenuse osutamine) ja deklaratsioonid külmutatud kala ostmisel (II kd, t kl 19-31). Need arved on esitatud perioodil 06.02.2019 - 04.12.2019, mis näitab kohtule seda, et 2019a esimeses pooles toimus seltsinglepingu alusel tavapärane majandustegevus. See ühtlasi kinnitab, et 2018

aasta suvel ei saanud võlgnik olla maksejõuetu. Seltsingleping lõpetati alles 07.09.2020 (I kd, t lk 163-164) ning see muudab ebausaldusväärseks tunnistajate Z. ja T. ütlused võlgniku maksevõimetusest 2018a suvel. Kui seltsinglastele oli väidetavalt 2018a suvel selge, et võlgnik on maksejõuetu, puudus alus seltsingleping lõpetada sedavõrd hilja ning selle väitega on ka vastuolus tegelik majandustegevus, mida maksejõuetu võlgnik ei saanuks pidada. Võlgniku ülesanne oli nimelt seltsingut rahastada (lepingu p 4.2 a)) 100% seltsinglepingu täitmiseks. Kui võlgnik poleks seda teinud, poleks seltsing saanud ka 2019a alguses kaupa osta. Seetõttu leiab kohus, et tõenditega on kinnitust leidnud, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2019a juunis, nagu on pankrotimenetluses leitud. Järgmine küsimus on see, kas hagis viidatud ülekanded (kasvõi osaliselt) viisid võlgniku maksejõuetuseni. Kohus ei nõustu seejuures kostjaga, et enne juunit 2019a tehtud tehinguid ei saa pidada tagasivõidetavateks, sest siis oli võlgnik maksejõuline. Kohus märgib, et seadus räägib tehingutest, mis põhjustasid maksejõuetuse ning need tehingud eelnevad maksejõuetuse tekkimisele. Seega tuleb vaadelda maksejõuetusele tekkinud eelnevat aega. Hageja on esitanud asjatundja arvamuse (riiklikult tunnustatud ekspert U. V.), mille kohaselt oli võlgnik maksejõuetu 2018a oktoobri lõpu seisuga, kuivõrd pärast seda algasid tehingud, millega viidi rahalised vahendid ettevõttest välja ning muudeti võlgnik maksejõuetuks, selleks ajaks oli kujundatud ka seisukoht, et võlgniku majandustegevust enam ei jätkata (II kd, t lk 40-45). Kostja vaidleb sellele tõendile vastu ja kohus nõustub kostja kriitikaga. Ka kohtul on raske mõista, millistel faktilistel asjaoludel on asjatundja oma järeldustes tuginenud. Asjatundja arvamus ei haaku ka teiste asjas kogutud tõenditega (vandeaudiitori poolt kinnitatud võlgniku majandusaasta aruanne, mis näitas 2018a-l võlgniku kasumlikku tegutsemist, arved, mis näitasid majandustegevust 2019a-l, konto ülekanded, mis näitasid, et võlgnikul 2019a-l oli piisavalt vahendeid). Kohus on varem asunud seisukohale, et seltsing oli tegelik, kuigi asjatundja pidas seda sisutuks. Asjatundja järeldus on ka kohtu jaoks vastuoluline - asjatundja märgib, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2018a oktoobris, kui hakati raha võlgnikust välja viima, kuid kohtu hinnangul ei saanud võlgnik siis maksejõuetu olla, sest raha alles hakati võlgnikust välja viima - tol hetkel oli see raha olemas. Kohus ei heida võlgnikule ette ka kaupade mahakandmist, kuna tegemist oli kalaga, mille säilivusaeg on lühem keskmisest tavakaubast. Kostja on esitanud ka mahakantud kauba säilivuse kohta sertifikaadid (II kd, t lk 64-67, 74-77). Kuna nimetatud asjatundja arvamus ei haaku enamus tõenditega (sh hageja enda seisukohaga maksejõuetuse ajast 2019a juunis), ei pea kohus seda tõendit kaalukaks. Kostja on esitanud enda asjatundja arvamuse (riiklikult tunnustatud finantsekspert A. J.; II kd, t lk 54-63), kes leiab, et võlgnik muutus maksejõuetuks juunis-augustis 2019. Võlgnikul oli kogu 2019a jooksul raskusi arvete õigeaegse tasumisega, kuigi maksuvõlga ei tekkinud. Netovara muutus negatiivseks juuli 2019. Käive kukkus kõige enam aprillis 2019. Kohus leiab, et antud arvamus haakub teiste asjas kogutud tõenditega ning lükkab eelmise asjatundja arvamuse ümber. Kostja on esitanud veel ühe asjatundja arvamuse (riiklikult tunnustatud ekspert finantsekspertiisi valdkonnas A. A. II kd, t lk 107-115), kelle seisukohta järgi kujunes võlgniku maksejõuetus välja oktoobris 2019, kuid ka see arvamus hälbib tõendite enamusest. Samas möönab kohus, et maksejõuetuse tekkimise aja hindamine on just hinnangu küsimus ega pruugi olla täppisteadus. Seetõttu paarikuuline hälve olla arusaadav. Kohus aga lähtub võlgniku maksejõuetuse aja kindlakstegemisel tõendite enamusest ning selleks ajaks on juuni 2019. Asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et võlgniku majandustegevus oli 2019a-l kahjumlik, mis lõppes juunis 2019 võlgniku maksejõuetusega. Võlgniku maksejõuetuse ei põhjustanud mitte ainult kostja tegevus, vaid kolmandad isikud. Maksed kostjale olid tehtud seltsingu raames ning kostja pidi omakorda tasuma tarnijate arved. Tegemist oli tavapärase majandustegevusega, mis kogumis viis võlgniku maksejõuetuseni. Rasket juhtimisviga või kuriteotunnustega tegu ei ole pankrotiasja arutav kohus ega ka pankrotihaldur tuvastanud. Ei saa ka väita seda, et võlgnik eelistas ühte võlausaldajat (kostjat) teistele, sest kostja tasus arveid omakorda tarnijatele, samuti teenis seltsinglepingu finantseerimine ka teiste seltsinglaste huve. Seetõttu ei saa kohus jõuda järeldusele, et võlgnik muutus 2019a esimeses pooles maksejõuetuks just kostjale tehtud ülekannete tõttu. Nagu kohus märkis, maksejõuetus ei tekkinud mitte üksnes (seltsinglepingust tuleneva) kohustuse täitmisega kostjale, vaid laiema ettevõtluskahjumi tulemusena. Samas on hagejal põhjust ette heita neid ülekandeid, mis on tehtud juba võlgniku maksejõuetuse ajal. Kohus on tuvastanud võlgniku maksejõuetuse juunis 2019. Alates juunist 2019 tehtud ülekannete tagasivõitmise õigus hagejal kohtu hinnangul esineb. Alates juunist 2019 on tehtud järgmisi ülekandeid: 05.06.2019 - 17 000,00

eurot, 06.06.2019 - 28 000,00 eurot 10.06.2019 - 15 000,00 eurot 28.06.2019 - 51 000,00 eurot 23.07.2019 30 000,00 eurot 07.08.2019 - 20 000,00 eurot 14.10.2019 - 18 000,00 eurot; kokku: 179 000 eurot. Kuna võlgnik ei olnud sel ajal enam maksejõuline, ei tohtinud neid ülekandeid teha ning kohtul on alus PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi need tehingud tunnistada kehtetuks ja kostjalt välja mõista. Seega rahuldab kohus hageja tagasivõitmise hagi osaliselt ning tunnistab kehtetuks võlgniku poolt kostjale tehtud rahalised ülekanded: 05.06.2019 - 17 000,00 eurot, 06.06.2019 - 28 000,00 eurot 10.06.2019 – 15 000,00 eurot 28.06.2019 - 51 000,00 eurot 23.07.2019 - 30 000,00 eurot 07.08.2019 - 20 000,00 eurot 14.10.2019 - 18 000,00 eurot kogusummas 179 000 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja leiab, et nõue summas 259 600 eurot ei pruugi olla tagasivõitmise nõue ning see tuleks välja mõista seltsinglepingu lõpetamise hüvitisena VÕS § 596 p 7 alusel või muul alusel. Kostja leiab, et see nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna see ei ole tagasivõitmise nõue. Kohus leiab, et hagejal on õigus esitada oma nõude aluseks alternatiive ning nõude rahuldamiseks vajaliku õigust peab kohaldama kohus. Seetõttu analüüsib kohus kas hageja nõude summas 259 600 eurot rahuldamiseks leidub tagasivõitmisest alternatiivne alus. 16.03.2018 dateeritud seltsinglepingu sõlmimises võlgniku, kostja C OÜ, X OÜ ja OOO X vahel puudub vaidlus. Vaidlus puudub ka selles, et võlgnik on seda lepingut vastavalt p-le 4.2 a) finantseerinud tehes rahalisi ülekandeid kostja arvelduskontole. Kostja juhtis seltsingut vastavalt lepingu p-le 5.1. 07.09.2020 on sõlmitud seltsinglaste vahel kokkulepe seltsingulepingu lõpetamiseks (edaspidi kokkulepe, I kd, t lk 163164). Kokkuleppe p 2 järgi otsustati jaotada seltsingu vara vastavalt seltsinglaste osadele, mis jääb pärast seltsingu kohustuste täitmist võlausaldajate ees. Kuigi võlgnik finantseeris 100% seltsingu tegevust, muutus tema panus lepingu p 7.1 seltsinglaste ühisomandisse. Seltsinglaste panus, sh võlgnikul ja kostjal oli 20%. Hageja leiab, et seltsing lõppes tegelikult juba varem - võlgniku pankroti pankrotistumisega VÕS § 596 p 7 alusel 07.09.2020. Kohus leiab siiski, et võlgniku pankrot on kuulutatud välja pankrotimäärusega 27.01.2021 ning seetõttu lähtub seltsingu lõpetamise aja määratlemisel eelviidatud 07.09.2020 kokkuleppest. Nagu kokkuleppes märgitud, oleks võlgnikule kuulunud 20% seltsingu varast pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohtuväliselt on hageja nõudnud kostjalt kogu panustatud summa tagastamist (I kd, t lk 40-41), kuid selleks pole lepingu kohaselt alust. Kostja on tunnistanud, et pärast kõikide kohustuste täitmist oli seltsingvara kokku 1 328 025 eurot ning võlgniku 20%-line panus oleks sellest 265 605 eurot. Puuduvad väited ja tõendid, et võlgnikule see panus tagastatud. Seetõttu leiab kohus, et nii kokkuleppe p 2 kui VÕS § 603 lg 1 järgi tuleb võlgnikule tema panus tagastada. Samas nõuab hageja sellel alusel kostjalt 259 600 eurot. Kuigi kohus saab kohaldada õigust ise, ei saa ta ületada hageja nõuet. Seetõttu mõistab kohus kostjalt seltsinglase panuse tagastusena hageja kasuks välja 259 600 eurot. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt summas (179 000 + 259 600) 438 600 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Kostja palub ajatada kohtuotsuse täitmine TsMS § 445 lg 1 alusel juhul kui kohus rahuldab hagi. Kohus hagi tervikuna rahuldanud ei ole, mistõttu ei ole see tingimus saabunud ja seda taotlust pole kohtul põhjust läbi vaadata. Vajadusel saab kostja taotlust kaebe- või täitemenetluses korrata. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja 2020 majandusaasta aruanne, Paepargi 53-59 asuva korteriomandi väärtus ja sellele seatud hüpoteek, tasaarveldus OÜ-ga A ning nendega seotud tõendid jätab kohus tähelepanuta kui asjasse puutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1 ja jätab menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Hagihinna on välja arvutanud Riigikohus 07.06.2022 määruses ja see on 629 964,45 eurot. Hagi rahuldati summas 438 600 eurot. Seega on hagi rahuldatud 70% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda 30% ulatuses ja kostja kanda 70% ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnalt 629 964,45 eurot tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 5000 eurot. Hageja oli hagi esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest RLS § 22 lg 2 p 5’ alusel. See vabastus ei kehti aga hagi rahuldamata jätmisel. TsMS § 179 lg 1 järgi tuleb riigilõiv tasuda riigituludesse. Hagejal tuleb riigituludesse tasuda 30% riigilõivust, s.o 1500 eurot ja kostjal 70% riigilõivust, s.o 3500 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda TsMS § 179 lg 5 järgi 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi mõistab kohus välja ka menetluskulude viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja menetluskulud seisnevad pankrotihalduri tehtud menetlustoimingutes kogupikkusega 35 tundi ja 30 minutit (vahepeal on haldur arvutanud, et see tähendab 32,5 tundi, aga hiljem jäänud siiski 35,5 tunni juurde) tunnihinnaga 140 eurot kokku 4942 eurot. Lisaks on hageja tasunud hagi tagamise tagatise summas 32 000 eurot, asjatundja arvamuse eest 4000 eurot ja tõlke kulud 437,50 eurot. Kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja osutatud õigusabis 71 tunni eest tunnihinnaga 150 ja 175 eurot kogusummas 11 512,50 eurot. Muud kulud kogusummas 12 964 eurot moodustuvad päringust äriregistrisse summas 2 eurot, riigilõiv määruskaebustelt 50 ja 70 eurot ning ülejäänud osas tõlke- ja asjatundja arvamuse saamise kuludest. Hageja vaidlustab kostja menetluskulusid 19 tunni ja 30 minuti ulatuses, mis seisnesid nõupidamistes, kuna seda kulu ei ole võimalik kontrollida, samuti kliendisuhtluses ulatuses 10 tundi 15 minutit. Kompromissi arutamise põhjendatud kuluks on 16 tunni asemel peab hageja 3,5 tundi. Kui hageja töömahuks oli 35 tundi, siis kostja osas peab hageja põhjendatuks 53 tundi koguhinnaga 8593,95 eurot (53 x 162,15 eurot). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus leiab, et arvestades vaidluse keerukat iseloomu ja mahukust oli õigusabi kasutamine vajalik. Vastavalt PankrS § 65 lg 14 „kui haldur vastab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punktides 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud.“ Pankrotihaldur Andrias Palmits vastab TsMS § 218 lg 1 p 1 nõuetele, kuna on vandeadvokaat ja saab lepingulise esindaja kulu hüvitamist nõuda. Kohus leiab, et lepinguliste esindajate tunnitasu 140 eurot, 150 eurot ja 175 eurot vastavad kõik turusituatsioonile. Ajamahu osas hinnangu andmisel lähtub kohus asja mahukusest ja poolte esindajate ajamahu võrdlusest. Hagejal kulus õigusabile 35,5 tundi. Arvestades asja mahukust ja keerukust peab kohus seda põhjendatud

ajakuluks. Seda arvamust kinnitab asjaolu, et kostja lepingulisel esindajal kulus õigusabile 71 tundi, seega ligi kaks korda rohkem. Õigusabi ajakulu kahekordne erinevus on aga liiga suur. Kohus nõustub hagejaga, et kostja õigusabi mahtu tuleb vähendada ning nõustub ka argumentatsiooniga, et vähendada tuleb seda läbirääkimiste ja kliendisuhtluse arvelt. Nimetatu ei materialiseeru konkreetseks menetlusdokumendiks ning kohtul on raske hinnata, kas see oli põhjendatud. Samas ei vaidlusta hageja suuremas ulatuses kostja lepingulise esindaja kulusid ning seetõttu ei ole põhjust seda teha ka kohtul. Seetõttu nõustub kohus hageja argumentatsiooniga, et kostja menetluskulude põhjendatud ajaline maht on 53 tundi. Kuna kostja lepingulise esindaja tasu on menetluse jooksul muutunud, arvestab kohus kulu kindlaks tunnitasu keskmise alusel. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu (35,5 x 140) 4970 eurot ja kostja oma (53 x 162,5) 8612,50 eurot. Asja läbivaatamise kuluks on TsMS § 143 p 1 ja 2 järgi ka tõlgikulud ja dokumentaalse tõendi saamise kulud. Mõlemad pooled on kandnud tõlgikulu ning vastaspoole vastavale kulule vastuväiteid ei ole esitanud. Seetõttu peab kohus põhjendatuks hageja tõlgikulu summas 437,50 eurot ja kostja tõlgikulu summas 342 eurot. Samuti on mõlemad pooled kasutanud asjatundjaid ning nende kulude suhtes vastastikku vastuväiteid ei ole. Kohus peab põhjendatuks hageja asjatundja arvamuse kulu summas 4000 eurot ja kostja oma summas 12 500 eurot. Põhjendatud on ka kostja äriregistri kulu 2 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks hageja nõuet saada kostjalt tagasi tagatis 32 000 eurot. Tagatis oli määratud hagi tagamise tõttu. Tagatise saab hageja tagasi nõuda kohtult kui hagi tagamisega pole kahju tekitatud. Menetluskuluna tagatis ei kvalifitseeru. Kostja on tasunud määruskaebustelt riigilõivu 120 eurot ning see kulu on menetluskulu. Hageja rahaliselt kindlaksmääratav menetluskulude suurus on seega (4970 + 437,50 + 4000) 9407,50 eurot. Kostja rahaliselt kindlaksmääratav menetluskulude suurus on (8612,50 + 342 + 12 502 + 120) 21 576,50 eurot. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda 30% ulatuses ja kostja kanda 70% ulatuses. Hagejal on õigus menetluskulude hüvitamisele 70% ulatuses ja kostjal 30% ulatuses. 70 % hageja menetluskuludest on (9407,50 x 0,7) 6585,25 eurot, 30 % kostja menetluskuludest on (21 576,50 x 0,3) 6472,95 eurot. Vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskulud (6585,25 – 6472,95) 112,30 eurot. Hageja palub välja mõista ka menetluskulude viivise. Kohus selle taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab. Harju Maakohtu 17.11.2021, Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2022 ja Riigikohtu 07.06.2022 määrusega on seatud hagi tagamise abinõud ja arestitud kostja arvelduskontod kõigis Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutustes 629 964,45 euro ulatuses. Käesolevas otsuses on kohus pidanud põhjendatuks hageja hagi summas 438 600 eurot. Seetõttu ei ole põhjust hageja nõuet tagada seda summat ületavas osas. TsMS § 386 lg 4 alusel tühistab kohus hagi tagamise summas, mis ületab otsusega rahuldatud osa. Summas 438 600 eurot jääb hagi tagatuks. Hageja on tasunud hagi tagamiselt tagatist 32 000 eurot (I kd, t lk 56). Tagatis hõlbustaks kostjat saada hagi tagamisega seotud võimalikule kahjule hüvitist. Hüvitise taotlemise aega on 2 kuud TsMS § 191 lg 1 ja 2 järgi. Tagatise (kasvõi osaliseks) tagastamiseks seetõttu alust praegu pole, sest see tähtaeg ei ole veel möödunud.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.