X hagi Y vastu korteriomandi omandiõiguse ja valduse üleandmiseks või 21 131 euro 97 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
28 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper
RESOLUTSIOON
1.Määrata tsiviilasja hinnaks 28 000 eurot.
2.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Harju Maakohtu 20.10.2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-3859 osas, millega maakohus jättis rahalise nõude 16 602 euro ulatuses rahuldamata ning jaotas ja määras kindlaks hüvitatavad menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ylt X kasuks täiendavalt välja 16 602 eurot, jätta maakohtus kantud menetluskuludest 86% kostja ja 14% hageja kanda ning mõista Ylt X kasuks välja menetluskulude hüvitis 549 eurot 85 senti. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kuludest 86% kostja ja 14% hageja kanda.
5.Mõista Ylt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 3797 eurot 40 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
6.1.Jätta rahuldamata X nõue kohustada Y andma üle Tallinnas XXX asuva korteri omand ning asendada Y tahteavaldus kohtuotsusega.
2-22-3859
6.2.Rahuldada X rahaline nõue osaliselt ja mõista Ylt X kasuks välja 18 278 eurot.
6.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 86% Y ja 14% X kanda.
6.4.Mõista Ylt X kasuks välja maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitis 4347 eurot 25 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 16.03.2022 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi (täiendatud 21.04.2022 ja 26.08.2022), milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle Tallinnas XXX asuva korteriomandi (korter) ning kohustuse 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist täitmata jätmisel asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja 21 131 eurot 97 senti, sh korteri ostuhind või laen 16 500 eurot, korterile tehtud kulutused 1479 eurot 97 senti ja korteri eest alates 2016. a oktoobrist saamata jäänud üüritulu 3152 eurot.
1.1.Hagiavalduse ja hageja hilisemate seisukohtade järgi on hagejal kaks tütart: kostja ja C (kostja õde). Kostja õde plaanis 2012. a sügisel asuda Tallinnasse õppima ning soovis, et hageja ostaks Tallinnasse korteri, kus kostja õde saaks õppeperioodil elada. Hageja ei viibinud 2012. a suvel Eestis ning sobiva korteri otsimisega tegelesid kostja õde ja W (kostja ema). Kostja õde teatas 24.07.2012–25.07.2012. a kirjavahetuses hagejale, et ta leidis sobiva korteri ning leppis kokku notariaalse müügitehingu aja. Kuna kostja õde oli 2012. aastal alaealine ja hageja viibis välismaal, leppisid hageja ja kostja ema telefoni teel kokku, et hageja teeb korteri ostu notariaalse vormistamise ülesandeks kostjale, kes oli sel ajal täisealine. Kostja nõustus olema notaribüroos korteri müügilepingu pooleks. Pärast kostjaga kokkuleppe sõlmimist kandis hageja 26.07.2012 müügitehingu ja selle vormistamise notarikulude katteks vajaliku raha notari pangakontole. Notar keeldus tehingut tegemast ja kandis raha hageja pangakontole tagasi, kuna notari pangakontole ei tehtud ülekandeid notariaalse tehingu poole (kostja) pangakontolt. Hageja teatas 26.07.2012. a e-kirjas kostjale, kostja õele ja kostja emale, et tehingu tegemiseks tuleb korteri ostuks vajalik raha kanda esmalt kostja pangakontole, ning tegi kostja pangakontole vajalikus ulatuses ülekanded, märkides selgitusse „Korteriostu laen”.
2-22-3859 Hageja tegi korteri parendamiseks ja möbleerimiseks mitmeid sihtotstarbelisi ülekandeid nii kostja kui ka kostja ema pangakontole. Samuti tasus hageja Tallinn, XXX korteriühistule (KÜ XXX) korteri igakuiseid kommunaalkulusid. Aastatel 2013–2016 teenis kostja kokkuleppel hagejaga korterilt üüritulu. Hageja täitis kostja kõrghariduse omandamise ajal lapsevanema kohustust ja andis kostjale regulaarselt materiaalset abi (mh jättis korteri üüritulu kostjale). Kostja asus 2016. aastal tööle ja pärast seda ei olnud hagejal enam kohustust kostjat rahaliselt toetada. Poolte 14.09.2016. a e-kirjavahetuse kohaselt oli korter sel ajal välja üüritud, üüritulu laekus kostjale, kuid kostja ei kandnud seda hagejale kui korteri omanikule. Hageja ei andnud kostjale nõusolekut kasutada korteri üüritulu muul otstarbel. Kostja tegi 14.09.2016. a e-kirjavahetuses hagejale ettepaneku müüa korter ja tagastada korteri ostuks kulutatud raha hagejale. Pooled otsustasid, et ei müü korterit, vaid jätkavad selle väljaüürimist, ning leppisid kokku, et jagavad edaspidi korteri üüritulu võrdselt. Hageja teatas 14.08.2020. a e-kirjas kostjale, et kostja rikkus korteri üüritulu jagamise kokkulepet. Hageja soovis 14.08.2020. a e-kirjas, et kostja müüks korteri. Kostja keeldus korterit müümast ning eitas poolte kokkuleppeid. Hageja viitas 02.10.2021. a e-kirjas, et kostja ei täitnud korteri üüritulu jagamise kokkulepet. Hageja soovis korterit ise kasutada. Kostja keeldus sellest, väites, et korter on välja üüritud. Hageja nõudis 11.02.2022. a e-kirjas, et kostja annaks välja korteri, mida kostja kasutas ja valdas õigusvastaselt. Kostja teatas 14.02.2022. a e-kirjas, et ei ole hagejale võlgu, ja keeldus hagejaga suhtlemast.
1.2.Kostjal on VÕS § 626 järgi kohustus andja hagejale üle käsundi täitmisena saadud korteri omandiõigus. Hageja ja kostja sõlmisid käsunduslepingu, mille järgi kostja kohustus olema hageja asemel korteri müügitehingu notariaalsel vormistamisel ostjaks ning omandama korteri hageja käsundi alusel. Hageja ja kostja sellist kokkulepet tõendab kostja hilisem käitumine, st notariaalse müügilepingu sõlmimine ning 31.07.2012. a e-kirjas hageja teavitamine käsundi täitmisest (notari juures käimisest, korteri müügilepingu sõlmimisest ning korterivõtmete kättesaamisest). Viidatud e-kirjas märgitu „käisin lõpuks notari juures ära” tõendab, et kostja hinnangul ei ostnud ta korterit endale, vaid andis hagejale kui käsundiandjale teada käsundi täitmisest. Samuti lubas kostja 31.07.2012. a e-kirjas, et käib hageja ostetud korteris, et võtta elektri- ja veenäidud. Lisaks kandis hageja kui korteri omanik korteri sanitaarremondi- ja sisustamiskulusid. Seda, et kostja pidas hagejat, mitte ennast korteri omanikuks, kinnitavad järgmised asjaolud. Kui selgus, et kostja õde ei hakka korterit kasutama, pöördus kostja oma ema kaudu 16.12.2012 e-kirjaga hageja poole sooviga üürida korter ajutiselt mõnele oma tuttavale ning pärast remonti üürida see tulu teenimise eesmärgil välja. Seega küsis kostja hagejalt nõusolekut korteri väljaüürimiseks. Lisaks nähtub kostja ema 11.07.2013. a e-kirjast hagejale, et korter üüriti välja, esimene üür laekus ning kostja soovis hagejalt teada, mida ta peab saadud üüriga tegema. Käsundusleping ei olnud suunatud kinnisasja omandamisele ega vajanud notariaalset vormi. Alles saadud käsundi täitmisel sõlmiti kinnisasja omandamiseks notariaalselt tõestatud leping. Alternatiivselt muutus poolte leping asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2 alusel kehtivaks, kuna kostja sõlmis hageja käsundi kohaselt asjaõiguslepingu ja vastav kanne tehti kinnistusraamatusse. Isegi, kui käsundusleping tuli sõlmida notariaalses vormis, oli selline nõue isa ja tütre puhul ebamõistlik ning pooled kaldusid seadusest kõrvale VÕS § 5 alusel.
2-22-3859 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1, AÕS § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, kuna nende sätete kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
1.3.Kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole käsunduslepingut, siis on poolte vahel sõlmitud lepingul seltsingulepingu tunnused. Seltsinglaste ühiseks eesmärgiks oli korteri omandamine, hageja tegi rahalise panuse ja kostja panustas asjaajamisega. Hageja ütleb seltsingulepingu VÕS § 596 lg 1 p 2 alusel üles ja nõuab VÕS § 603 lg 1 alusel panuste tagastamist. Õiglane lahendus on korter müüa ning seltsinglaste kulud hüvitada ja jagada tulu seltsinglaste vahel.
1.4.Kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel ei olnud käsunduslepingut ega seltsingulepingut ning kostjal on õigus jätta korter enda omandisse, tuleb pooltevahelist õigussuhet pidada laenulepinguks VÕS § 396 tähenduses ning kostja peab saadud laenu hagejale tagastama. Hageja märkis kostjale tehtud ülekannete selgitusse „Korteriostu laen” ning poolte käitumine kinnitab, et nende tahteks oli anda kostjale korteri ostmiseks raha laenuna. Kostja tunnistas 2019. aastani hagejalt raha saamist ja hageja õigust saada üüritulu, kuid hiljem eitas kokkuleppeid. Kostja kinnitas 04.05.2019 (hagiavalduses ekslikult märgitud 14.05.2019) Facebooki vestluses, et ta ei pea korterit enda omandiks, ning tunnistas hageja panust (raha andmist) korteri ostmisel („algkapitali“ kujul). Pooled ei leppinud kokku raha tagastamise tähtaega. Hageja saatis kostjale 07.01.2022 nõudekirja, milles luges kostja poolt kokkulepete korduva rikkumise tõttu laenusuhte lõppenuks ning nõudis korteri ostmiseks kostjale laenatud raha tagastamist. Kostja sai hageja 07.01.2022. a nõudekirja kätte, kuid ei tunnistanud hageja nõuet.
1.5.Kui poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid, peab kostja tagastama hagejale saadud raha alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.
1.6.Lisaks peab kostja hüvitama hagejale korterile tehtud kulutused 1479,97 eurot ja poolte kokkuleppe alusel saamata jäänud üüritulu 3152 eurot. Üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate nõuete puhul on kostja aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja jättis mulje, et täidab kokkulepet, kui tasus hagejale aastatel 2016–2021 aeg-ajalt üüri.
1.7.Kostja rikkus mõistlikkuse ja hea usu põhimõtteid, käitus vastuoluliselt ning rikkus poolte kokkulepetest tulenevaid kohustusi. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Hagejal ei ole kostja vastu korteriomandi üleandmise nõuet. Hageja ei andnud kostjale korteri ostmiseks volitust ega käsundit. Hageja avaldas selgelt, et korteri omandab kostja. Hageja märkis 01.08.2012 kostjale saadetud e-kirjas „Palju õnne, korteriomanik“. Hageja volitus või käsund korteri ostmiseks pidi olema notariaalselt tõestatud, sest kinnisasja müügileping ja eelleping peavad olema notariaalselt tõestatud. Seega oleks hageja poolt kostjale väidetavalt antud käsund või volitus vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ning sellel ei oleks õiguslikke tagajärgi.
2.2.Pooltel puudus tahe osta korter seltsinguvarana ja sellist tahet ei saa poolte käitumisest ka hiljem järeldada. Lisaks kehtib kinnisasja omandamise seltsingulepingu sõlmimisele samuti
2-22-3859 notariaalne vorminõue, mida pooled ei järginud.
2.3.Pooled ei sõlminud laenulepingut, mille kohaselt hageja andis kostjale korteri ostmiseks laenu 16 500 eurot. Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist ega laenulepingu tingimusi. Üksnes see, et hageja kandis kostjale raha selgitusega „laen“, ei tõendan laenulepingu sõlmimist. Laenulepingu sõlmimiseks oli vajalik hageja ja kostja kokkulepe. Kostjale üle kantud 16 500 eurot oli antud kostja ja kostja õe koolitee toetamiseks, mitte laenuks.
2.4.Hagejal ei ole kostja vastu kulutuste hüvitamise, sh alusetu rikastumise nõuet. Hageja kandis 26.07.2012 kostjale üle kahe maksega üle 16 565 euro ja 13.03.2013 40 eurot. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegusid hageja võimalikud kulutuste hüvitamise nõuded kostja vastu vastavalt 27.07.2015 ja 14.03.2016. Hageja esitas kostja vastu hagi ligi kuus kuni seitse aastat pärast nõuete aegumist. Hageja kandis 21.03.2013, 14.01.2013, 27.08.2012 ja 09.04.2013 kostja ema pangakontole kokku 800 eurot. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Juhul, kui hagejal on õigus nõuda kostjalt nende summade hüvitamist, on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Hageja tasus 2012–2013 kuuel korral korteriühistule korteri kommunaalkulude eest. Sel ajal kasutas korterit kostja õde ning hageja täitis sellega oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust ega tasunud kostja eest kulusid. Samuti on hageja nõuded ka nimetatud osas TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.
2.5.Pooled sõlmisid üüri jagamise kokkuleppe. Enne 2019. a maid saadud üüritulu jagamise nõue on aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis 20.10.2022 otsusega rahuldamata korteri omandiõiguse üleandmise nõude ja rahuldas hageja rahalise nõude 1676 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 8% ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1400 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 4672 eurot 50 senti, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 112 eurot ja hagejalt kostja kasuks 4298 eurot 70 senti, tasaarvestas poolte menetluskulud kattuvas osas ning mõistis tasaarvestuse järel hagejalt kostja kasuks välja 2510 eurot 70 senti koos kohustusega tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt seadusjärgses määras viivist.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: - kostja on kantud korteri omanikuna kinnistusraamatusse; - hageja tegi 26.07.2012 kostjale korteri ostmiseks kaks ülekannet (1565 eurot ja 15 000 eurot).
3.2.Hageja ei tuginenud sellele, et kostjal oleks seaduse järgi kohustus anda korteri omandiõigus hagejale üle, ning sellist kostja kohustust ei tuvastanud ka maakohus. Samuti ei ole pooled sõlminud kokkuleppeid, millest tuleneks hagejale õigus nõuda kostjalt korteri omandi üleandmist ja kostja tahteavalduse kohtuotsusega asendamist.
3.2.1.Pooled ei ole sõlminud seaduses sätestatud kohustuslikus notariaalselt tõestatud vormis lepingut, millest tuleneks kostja kohustus anda hagejale üle korteri omand. Selleks, et kostjal oleks kokkuleppe järgi kohustus anda hagejale korteri kui kinnisasja omand üle, pidi vastav kokkulepe olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2). Hageja poolt
2-22-3859 kostjale korteri ostmiseks antud volitus või käsund pidi olema notariaalselt tõestatud. Hageja ja kostja ei sõlminud notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid korteri kohta (10.08.2022. a istungil ajatempel 0:02:47, tl 134 p). Kui kostja ja hageja vahel muus vormis sõlmitud leping kohustaks kostjat andma hagejale üle korteri omandit, oleks see seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine (TsÜS § 83 lg 1). Hageja ei tõendanud, et pooled sõlmisid muus (st mitte notariaalselt tõestatud) vormis käsunduslepingu korteri omandamiseks. Hageja väidete kohaselt leppis ta käsundis kokku kostja ema, mitte kostjaga. Kostja 31.07.2012. a e-kiri (I kd, tl 62), mille kohaselt käis kostja notari juures ja kavatseb esimesel võimalusel minna korterisse näite fikseerima, ei tõenda, et kostja täitis hageja käsundit. Kostja lauset „käisin lõpuks notari juures ära“ ei saa tõlgendada selliselt, et kostja arvates ei ostnud ta korterit endale. Viidatud kirjast nähtus, et tegemist oli isa ja tütre kirjavahetusega, mis oli eelkõige informatiivne. Kostja tõendas 31.07.2012. a e-kirjale vastuseks saadetud hageja 01.08.2012. a e- kirjas (I kd, tl 115) märgituga „Palju õnne korteriomanik“, et hageja ei andnud kostjale käsundit ning käsitas kostjat korteri omanikuna. Seega puudus pooltel mistahes vormis kokkulepe, mille alusel oleks kostjal kohustus anda korteri omand üle hagejale. Seaduses sätestatud vorminõuded ning nende rikkumise tagajärjed on oma eesmärgi kohaselt imperatiivsed. Nende puhul ei ole teistsugune kokkulepe VÕS § 5 järgi lubatud, sest see oleks vastuolus seaduse eesmärgiga. Seega oli asjakohatu hageja väide, et kohustusliku vorminõude järgimata jätmine kui seadusest kõrvalekaldumine toimus VÕS § 5 alusel poolte kokkuleppel. Lisaks on põhjendamatu hageja taotlus jätta AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2 ja TsÜS § 83 lg 1 kohaldamata, sest need on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna poolte vahel puudus muus vormis kokkulepe kostjale korteri omandiõiguse üleandmiseks, ei saanud kostja käituda pahas usus ja rikkuda kokkulepet, mida pooltel ei olnud.
3.2.2.Hageja menetluses esitatud asjaolusid VÕS § 29 kohaselt tõlgendades on välistatud, et poolte tahe oli suunatud seltsingulepingu sõlmimisele. Hageja selgituste kohaselt oli tema tahe 2012. aastal suunatud kitsamalt käsundi andmisele kostjale. Laiemalt oli hageja tahe suunatud kostja õele elamispinna võimaldamisele seeläbi, et kostja omandas korteri hageja raha eest selliselt, et kinnisasja tegelik omanik oli üksnes hageja. Hageja ei väitnud, et ta tahtis omandada koos kostjaga ühisel eesmärgil kinnisasja seltsinglastena.
3.3.Hageja rahaline nõue tuleb jätta 17 979 euro 97 sendi (26.07.2012 kostjale üle kantud 1565 euro ja 15 000 euro ning korteriga seoses kantud kulude 1414 euro 97 sendi) ulatuses rahuldamata.
3.3.1.Pooled ei ole sõlminud laenulepingut, millega hageja andis kostjale korteri ostmiseks 16 565 eurot laenu. Kuigi menetluses on lubatavad ja tavapärased alternatiivsed õiguslikud käsitlused, ei ole lubatav samadele asjaoludele alternatiivsete faktiliste kriteeriumide omistamine. Menetlusosalise seisukohad ei saa olla faktilises käsitluses samade asjaolude puhul vastuolulised. Hageja viitas menetluses läbivalt, et hagejalt kostjale 26.07.2012 tehtud ülekanded 16 565 euro ulatuses olid mõeldud käsunduslepingu täitmiseks. Seega ei saanud hageja objektiivselt samal ajal sõlmida kostjaga laenulepingut. Hageja käsitus oli vastuoluline, kuna samast faktilisest toimingust (kanda kostjale 16 565 eurot) ei saanud samal ajal tuleneda hageja tahet anda raha käsunduslepingu täitmiseks ja raha laenata. Tegemist oli teineteist välistava tahtega, mistõttu ei saanud hagejal 26.07.2012. a olla ülekannete tegemisel
2-22-3859 objektiivselt mõlemat tahet. Maksekorralduste selgitus „laen“ ei tõenda, et poolte vahel oli laenuleping. Käsitlus laenulepingust ei ole eluliselt usutav ning see on vastuolus hageja muude väidetega. Hageja tõlgendas poolte suhet laenulepinguna 07.01.2022. a nõudekirjas (I kd, tl 84), s.o pärast poolte perekondlike suhete oluliselt halvenemist.
3.3.2.Kuna pooled ei sõlminud korteri omandamiseks käsunduslepingut ega laenulepingut, on hageja andnud kostjale õigusliku aluseta 16 605 eurot, sh 26.07.2012 ülekantud 16 565 eurot, mida kostja kasutas korteri ostuhinna tasumiseks, ning 13.03.2013 kostjale selgitusega „Ketraja remondi raha“ ülekantud 40 eurot. Hagejal oli VÕS § 1028 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt alusetult saadu tagastamist, kuid hageja nõuded on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Hageja nõuded aegusid 26.07.2015 ja 13.03.2016. Hageja pöördus hagiga kohtusse 16.03.2022.
3.3.3.Hageja nõue kostja ema pangakontole 21.03.2013–09.04.2013 tehtud ülekannetest tuleneva 800 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei saanud nõuda kostjalt hageja poolt kostja emale, s.o kolmandale isikule kantud summade tagastamist alusetu rikastumise ega kahju hüvitamise sätete alusel, sest kummagi nõude eeldused ei olnud täidetud. Hageja ei toonud kohtu ette õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, millest järelduks, et kostja vastutab hageja ja kostja ema suhetest tulenevate nõuete eest. Kostja ei olnud VÕS § 1028 tähenduses ülekannete saajaks ning puudus kostja rikkumine VÕS § 115 mõttes, millega võinuks kaasneda kahju hüvitamine põhjusel, et hageja tegi kostja emale ülekandeid.
3.3.4.Hageja rahaline nõue seoses korteriühistule 04.06.2013, 08.05.2013, 14.12.2012, 29.01.2013, 26.03.2013 ja 30.11.2012 tehtud ülekannetega kokku 574 euro 97 sendi ulatuses tuleb jätta rahuldamata. Hagejal oli kostja vastu alusetu rikastumise nõue, sest hageja täitis korteriühistule kostja eest kostja kohustuse. Kostja oli maksete tegemise ajal korteriomanik, kes oli kohustatud tasuma kommunaalteenuste eest. Arveid tasudes ei täitnud hageja kostja õe ülalpidamiskohustust. Hageja nõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Hageja tegi nõude aluseks olevad ülekanded kostja eest ajavahemikul 30.11.2012–04.06.2013 ning nõuded aegusid ajavahemikul 30.11.2015–04.06.2016. Hageja pöördus hagiga kohtusse 16.03.2022.
3.4.Hageja rahaline nõue seoses korteri üüritulu jagamisega tuleb osaliselt, s.o 1676 euro ulatuses rahuldada. Pooled sõlmisid 14.09.2016 korteri üüritulu jagamise kokkuleppe. Nimetatut tõendab 14.09.2016. a e-kirjavahetus (I kd, tl-d 77–78), milles hageja pakkus 14.09.2016 kostjale, et edasiulatuvalt jagavad pooled korteri üüritulu pooleks. Kostja vastas, et pool üürist kannab ta hagejale alates oktoobrist, ning hageja nõustus ettepanekuga. Kostja võttis 10.08.2022. a kohtuistungil omaks, et pooled sõlmisid üüri jagamise kokkuleppe ning teatud perioodil maksis kostja hagejale pool üüritulust. Kuigi kostja väitis pärast omaksvõttu 16.09.2022. a menetlusdokumendis, et hageja ei põhistanud üüritulu jagamise kokkulepet ning poolte vahel ei olnud üüritulu jagamise kokkulepet, ei toonud kostja esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid TsMS § 231 lg 3 kohaselt alust üüritulu jagamise kokkuleppe sõlmimise omaksvõtt tagasi võtta. Hagejal on VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 alusel õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Üürilepingute ja pangaväljavõtete kohaselt võlgneb kostja korteri üürituluna hagejale 3152 eurot (netotulu 8880 eurot / 2 – hagejale tasutud 1288 eurot). Osas, milles korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tuleneva nõuded muutusid sissenõutavaks
2-22-3859 enne 16.03.2019, s.o 1476 euro suuruse nõude osas, on hageja üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja esitas hagi 16.03.2022. Q tasus kostjale korteri eest üüri 2017. a septembrist kuni 2019. a märtsini. Viidatud üüritulust pool oleks kostjal tulnud perioodil 2017. a september kuni 2019. a märts hagejale üle kanda. Üürilepingu p 4.3 järgi kohustus üürnik tasuma üüri järgneva kuu eest iga kuu 10. kuupäevaks. Üür 2019. a märtsi eest tuli tasuda hiljemalt 10.02.2019. Seega muutusid kõik hageja nõuded Qlt laekunud üüritulu jagamise osas sissenõutavaks enne 16.03.2019 ning on aegunud. Korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev hageja hüvitise saamise nõue on põhjendatud 1676 euro ulatuses. Kuna hageja nõue puudutab kuni 2022. a augustini üüritulu jagamist, ei ole tähtsust kostja väidetel selle kohta, et ta ütles kokkuleppe edasiulatuvalt alates 30.09.2022 üles.
3.5.Menetluskulud tuleb vastavalt hagi rahuldamise ulatusele jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 8% ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1400 eurot, millest kostja peab hüvitama 112 eurot (8%). Hageja ei saa nõuda menetluskulude nimekirjas märgitud hagiavalduse ettevalmistamise kulu (200 euro) hüvitamist. Õigusteenus menetlusdokumendi koostamiseks ei ole hüvitatav menetluskulu, sest TsMS § 175 lg 2 kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata. Kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulu oli 4672 eurot 50 senti (22,15 tundi × 175 eurot × 1,2), millest hageja peab hüvitama 4298 eurot 70 senti (92%). Menetluskulude tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale 2510 eurot 70 senti (4298 eurot 70 senti–1788 eurot). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt välja menetluskulude hüvitise ja tasaarvestas poolte nõuded, ning teha uue otsuse, millega rahuldada hageja esmane nõue kinnisasja omandi üleandmiseks või hageja rahaline nõue rahuldamata osas ja jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat andma notariaalse lepinguga üle korteri omandiõigus. Maakohus jättis seda nõuet lahendades täitmata selgitamiskohustuse, kvalifitseeris vääralt hageja nõude ega võimaldanud hagejal nõudeid täpsustada. Maakohus tuletas hageja nõude vääralt 10.08.2022. a kohtuistungil arutatust, mitte hagiavaldusest. Hageja palus kohustada kostjat tegema notariaalse tehingu, millega kostja annaks hagejale üle korteri (kui kehalise eseme), ning asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Maakohus lahendas ekslikult hageja nõude korteri omandiõiguse kostjalt hagejale üleandmise nõudena. Kuna hagiavalduses ja 10.08.2022. a kohtuistungil avaldatu erinesid, oleks maakohus pidanud võimaldama hagejal oma nõuet selgitada. Maakohus hindas tõendeid ebapiisavalt, eiras tõendite igakülgse, objektiivse ja täieliku ning vastastikuses seoses hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg- d 2–3) ning jättis osad tõendid otsuses (vastastikuses seoses) hindamata.
2-22-3859 Maakohus tuvastas vääralt, et poolte vahel toimus 31.07.2012 ja 08.08.2012 eelkõige informatiivne isa ja tütre kirjavahetus, mis ei tõenda hageja kostjale antud käsundit osta hagejale korter. Maakohtule esitatud alljärgnevatest asjaoludest ja tõenditest nähtub, et kostja osales korteri müügitehingus soodsa juhuse tõttu. Kostja õde, kes vajas korterit elamiseks gümnaasiumisse õppima asudes, ei saanud alaealisena vaidlusaluses müügitehingus ostjana osaleda, ilma et selleks oleks eelnevalt saadud kohtu luba. Korteri ostu rahastanud hageja ei viibinud sel päeval Eestis. Pere leppis kokku, et hageja asemel osaleb tehingus kostja. Hageja märkis maksekorraldusse “laen korteri ostuks”, et kostja ei saaks laenuna saadud raha tulevikus enda omaks pidada. Kostja sai hagejalt raha kindlal eesmärgil – korteri ostmiseks. Kuigi hageja ei saa kokkulepet esitada notariaalselt tõestatuna, leidis maakohus vääralt ja põhjendamatult, et pooled ei leppinud kokku kostja kohustuses anda hagejale üle korteri omand. Kostja eitab aastaid hiljem korteri müügitehingus ostjana osalemist võimaldanud asjaolusid, hagejaga sõlmitud kokkulepet korter üle anda ja asjaõigusliku tehinguga korteriomand hagejale üle kanda, kui viimane seda soovib. Kostja ei väitnud, et sai hagejalt raha kingituse või tagastamise kohustuseta (hageja vaidleks sellele vastu). See, et kostja maksis hagejale teatud perioodil ebaregulaarselt osa korteri üüritulust, viitab kostja tahtele käsitada hagejat korteri omanikuna. Kostja suhtus hagejasse nagu mõistlik isik suhtuks korteri omanikku, kellega tuleb arutada korteri remondi, sisustamise ning kasutusse andmise asjaolusid ning kellelt saada nimetatud toiminguteks nõusolek. Sellest, et kostja kasutas hagejalt laenuna saadud raha korteri ostuks, keeldus hiljem kokkulepet tunnistamast, korterit hagejale üle andmast ning korteriomandi omandi üleandmiseks asjaõiguslepingut sõlmimast, ei tulene, et pooltel ei olnud kokkulepet. Maakohus jättis hageja nõude kohustada kostjat andma korteri omand (korter) hagejale üle vääralt rahuldamata AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel (notariaalses vormis antud käsundi puudumise tõttu). Maakohtu erapoolik tõendite käsitlus tingis materiaalõiguse väära kohaldamise. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et kostja käitub vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning eitab omakasu tõttu (soov korter, mille väärtus on 40 000–50 000 eurot, endale jätta) kokkuleppeid hagejaga. Maakohus pidanuks jätma vorminõude hea usu põhimõtte järgi kohaldamata, hageja nõude rahuldama ning kohustama kostjat sõlmima hagejaga notariaalses vormis kokkulepe korteri omandi üleandmiseks. Maakohus õigustas vääralt notariaalse vorminõudega kostja pahauskset käitumist.
4.2.Maakohus jättis ekslikult rahuldamata hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt välja 17 179 eurot 79 senti, mille kostja sai hagejalt laenuna. Hagimenetluses valib pool, millised nõuded ja tõendid ta oma väidete põhistamiseks kohtule esitab (TsMS § 5 ja § 230). Hageja põhistab laenu tagastamise nõuet eespool märgitud asjaoludega, mis võimaldasid kostjal korteri müügitehingus ostjana osaleda. Hageja tõendab nimetatud nõuet eespool viidatud tõenditega (hageja ja kostja õe e-kirjavahetus; hagejalt kostjale tehtud ülekannete maksekorraldused, mille sisuks oli „laen korteri ostuks“). Menetlusõiguse normide kohaselt on võimalik ühes hagis esitada erinevaid nõudeid. Hageja põhistas erinevaid nõudeid samade tõendite alusel erinevate asjaoludega.
4.3.Maakohus jättis vääralt aegumise tõttu perioodi 14.09.2016–15.03.2022 eest korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tuleneva hageja nõude rahuldamata. Maakohus kohaldas ekslikult TsÜS § 146 lg-t 1, kuigi hageja nimetatud nõue aegub TsÜS § 145 lg 2 kohaselt. Viidatud sätte järgi võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kostja tunnustas aastatel 2018, 2019 ja 2021 hagejale korteri üüritulust poole maksmisega hageja õigust vaidlusalusele üüritasule ka
2-22-3859 varasemate perioodide eest. Hagejale üüritulu ülekandmisega loobus kostja aegumise vastuväite esitamise õigusest perioodi 2016. a oktoober kuni 16.03.2019 eest tulenevate hageja nõuete puhul. Pärast nõude aegumist võla tunnistamine kokkuleppel võlausaldajaga on kokkulepe aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (RKTKo 18.12.2013, 3-2-1146-13, p 24). Eelnevast tulenevalt ei olnud korteri üüritulu jagamise kokkuleppest perioodi eest enne 16.03.2019 tulenevad hageja nõuded aegunud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja jäi maakohtus esitatud vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis hageja rahalise nõude kostja vastu 16 602 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 16 602 eurot. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, poolte kasuks vastaspoolelt välja mõistetud maakohtu menetluskulude suurust ning nõuete tasaarvestamise tulemust. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid täiendab ja muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata. Seega vaidlustab hageja maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja esmase nõude kohustada kostjat andma hagejale üle korteri omandiõigus ja asendada selleks vajalik kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Lisaks vaidlustab hageja maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja 17 979 eurot 97 senti. Samuti vaidlustab hageja maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks korteri üüritulu 1476 euro ulatuses välja mõistmata jätmise, menetluskulude jaotuse ning hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmise osas. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja korteri üüritulu 1676 eurot ja menetluskulude hüvitise 112 eurot. Kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud.
8.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti rahuldamata korteri omandiõiguse saamist puudutava hageja esmase nõude ega ole rikkunud selgitamiskohustust viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
8.1.Arvestades hageja hagiavalduses esitatud nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid, käsitas maakohus hageja omandiõigust puudutavaid nõudeid õigesti vaidlusaluse korteriomandi omandiõiguse üleandmisele suunatud nõuetena. Hageja palus hagiavalduses kohustada kostjat andma hagejale korteriomandi notariaalselt tõestatud lepinguga üle ja asendada kostja tahteavaldus selle kohustuse 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist täitmata jätmisel kohtuotsusega. Ringkonnakohus möönab, et hageja taotluse rahuldamiseks pidanuks maakohus paluma hagejal oma taotlust täpsustada, kuid olukorras, kus hageja omandiõiguse saamisele suunatud nõude rahuldamiseks ei olnud alust, ei saanud selle tegemata jätmine tuua endaga kaasa ebaõiget kohtulahendit. Seda, kuidas oleks maakohus pidanud hageja nõuet
2-22-3859 kvalifitseerima ja sellest tulenevalt paluma hagejal nõuet täpsustada ning kuidas oleks see võinud kaasa tuua teistsuguse kohtulahendi, ei ole ka hageja lepinguline esindaja apellatsioonkaebuses välja toonud.
8.2.Kolleegium märgib, et hageja esitatud nõude sõnastust ja selle alusena esile toodud asjaolusid arvestades, võis hagejal olla kostja vastu eelkõige VÕS § 108 lg 2 alusel kohustuse täitmise nõue. Sellise nõude rahuldamiseks oleks kostjal pidanud olema kas seadusest või lepingust tulenev kohustus sõlmida hagejaga korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks leping ja teha kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks vajalik tahteavaldus.
8.2.1.Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja vastav kohustus ei tulene siinsel juhul ühestki lepingust, sest pooled ei ole sõlminud notariaalses vormis lepingut, millest kostjale vastav kohustus tuleneks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Ringkonnakohus märgib, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepingu või eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, seejuures tuleb AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule (RKTKo 08.11.2023, 2-20-2851/30, p- d 10–11). Seega, isegi kui pooltel oleks olnud kokkulepe, et kostja kohustub pärast seda, kui ta on saanud korteri omanikuks, andma korteri omandiõiguse hagejale hiljem üle, oli tegemist AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja võõrandama kohustava tehinguga, mis pidi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Pooled ei ole aga notariaalses vormis lepingut sõlminud, seega ei tulene kostjale lepingust kohustust teha korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalikud tahteavaldused. Seejuures asus maakohus õigesti seisukohale, et notariaalset vormi sätestav norm on imperatiivne, st pooled ei saaks sellest kokkuleppel kõrvale kalduda. Samuti leidis maakohus õigesti, et vorminõuet puudutavaid sätteid ei ole alust jätta hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18404, p 19). Lisaks leidis maakohus õigesti, et asjas esitatud tõendid ei kinnita, et pooltel oleks üldse olnud kokkulepe selle kohta, et korter omandatakse hagejale ja kostja peab andma korteriomandi hiljem hagejale üle. Sellist kokkulepet ei saa järeldada hageja esile toodud kaudsetest asjaoludest (kostja maksis hagejale teatud perioodil ebaregulaarselt osa korteri üüritulust ning arutas hagejaga korteri remondi, sisustamise ning kasutusse andmise asjaolusid ja küsis nimetatud toiminguteks heakskiitu).
8.2.2.Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole asjas esitatud asjaolude kohaselt ka seadusest tulenevalt kohustust teha hagejale korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalikke tahteavaldusi. Vastav kohustus võiks kostjal olla eelkõige juhul, kui hageja oleks kinnistusraamatu kande väliselt saanud vaidlusaluse korteri omanikuks. Sellisel juhul oleks hagejal AÕS § 65 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 alusel õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ning selleks vajaliku nõusoleku saamist isikult, kelle õigusi parandamine puudutab (mh isikult,
2-22-3859 kes kinnistusraamatust kinnisasja omanikuna nähtub). Kohtuotsus, millega kohustatakse isikut esitama kindla sisuga tahteavaldust, asendab isiku tahteavaldust ja sellisel kohtuotsusel on isiku enda antud tahteavaldusega sama toime (TsÜS § 68 lg 5; RKTKo 25.04.2018, 2-14-53722/68, p 12). Sellise nõude rahuldamiseks pidi hageja tooma esile ja tõendama, et ta on vaidlusaluse korteriomandi omanik või tal on seadusest tulenev alus nõuda enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Omand saab AÕS § 68 lg-st 3 tulenevalt tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seejuures jagunevad omandi tekkimise viisid seadusejärgseteks ja tehingulisteks omandamisviisideks. Kinnisomand saab seadusjärgselt tekkida näiteks pärimisel ja igamisega ning ühine kinnisomand ka seltsingulepingu või abielu olemasolu korral. Üldjuhul tekib kinnisasja omand siiski AÕS § 119 järgi tehinguliselt. Arvestades hageja esile toodud asjaolusid ja väiteid selle kohta, et hageja ja kostja sõlmisid korteri omandamiseks seltsingulepingu, võiks hageja nõudeõigus tuleneda VÕS § 589 lg-st 1, mille kohaselt läheb seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse. Juhul, kui pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, võiks hagejal olla õigus nõuda kostjalt tahteavaldusi enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samas on Riigikohus nii ühise tegutsemise lepingu kui ka seltsingulepingu kontekstis juhtinud tähelepanu sellele, et ehitise kui vallasasja võõrandamise leping, samuti kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud vormis (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 15; RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-142-05, p 14). Seega ei saanud hagejal ilma notariaalses vormis kokkuleppeta tekkida kostjaga ka VÕS § 589 lg 1 alusel ühist omandiõigust. Muid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hagejal on seaduse alusel õigus nõuda enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist, ei ole hageja esile toonud.
8.3.Lisaks ülaltoodule märgib kolleegium, et hagis esile toodu kohaselt võis hageja huvi laiemalt olla suunatud ka kinnisasja omandiõiguse tunnustamisele ja selle enda valdusesse saamisele, kuid ka sellist nõuet ei oleks kohus saanud rahuldada. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena (RKTK 15.06.2022, 2-18-17224/67, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks kohus ka seda nõuet rahuldada, sest hageja ei ole toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oli vaidlusaluse korteriomandi omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistusraamatu kande järgi on kostja vaidlusaluse korteriomandi omanik ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.
8.4.Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja omandiõigust puudutava nõude.
9.Kolleegiumi hinnangul on aga maakohus eksinud, kui leidis, et kostjale korteri ostmiseks 16 565 euro ülekandmise aluseks ei olnud laenulepingut, ning sellest tulenevalt jättis maakohus ekslikult hageja alternatiivse nõude 16 565 euro saamiseks rahuldamata.
2-22-3859
9.1.Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt.
9.2.Siinses asjas kinnitavad asjas esitatud tõendid, et pooled olid 2012. a juulis saavutanud piisavalt selge kokkuleppe selle kohta, et hageja kohustub andma kostjale korteri ostmiseks raha ning kostja kohustub selle raha tagasi maksma. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kohustus andma vaidlusaluse korteri ostmiseks kostjale raha. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis vaidlusaluse korteri ostmiseks kostjale 26.07.2012 kahe maksena kokku 16 565 eurot üle ning märkis maksekorralduste selgitustesse „korteriostu laen” ja „korteriostuks laen“ (I kd, tl-d 59–60). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ostis saadud raha eest vaidlusaluse korteriomandi. Pooled vaidlevad selle üle, kas olukorras, kus kostja ostis vaidlusaluse korteri hagejalt saadud raha eest, kohustus kostja saadud raha hagejale tagastama. Kuigi kostja on kohtumenetluses asunud vastu vaidlema raha tagastamise nõudele ning leidnud, et raha oli mõeldud kostja ja tema õe õpingute toetamiseks (tegemist oli perekondliku (moraalse) kohustuse täitmisega), ei ole kostja oma väiteid täpsemalt sisustanud ega tõendanud. Samas kinnitavad asjas esitatud tõendid, et kostja on enne kohtumenetluse algust raha tagastamise kohustust tunnistanud. Poolte 14.09.2016 e-kirjavahetusest (I kd, tl-d 76–78) nähtub, et pärast seda, kui hageja soovis selgitust vaidlusaluse korteri üüriraha kasutamise kohta, tegi kostja ettepaneku, et ta lõpetab üürilepingu, müüb korteri ära ja maksab kostjale sellest rahast korteri hinna tagasi. Kostja e-kiri kinnitab, et kostja tunnistas oma kohustust saadud raha hagejale millalgi tagastada. Seega kinnitavad asjas esitatud tõendid, et pooled mõistsid olukorda selliselt, et kostjale korteri ostmiseks üle kantud raha tuleb millalgi tagastada, st olid saavutanud piisavalt selge kokkuleppe raha andmise ja tagastamise kohta. See, et kostja seda kohtumenetluses enam ei tunnista, ei anna alust järeldada, et pooled ei olnud raha tagastamise osas kokkulepet saavutanud. Eeltoodust erinevale seisukohale ei anna alust asuda ka see, et hageja on siinses menetluses esitanud esmase nõudena vaidlusaluse korteri omandiõiguse üleandmist puudutava nõude ning toonud esile, et tema tahteks oli saada vaidlusaluse korteri omanikuks. Arvestades asjas esile toodud asjaolusid on mõistetav, et hageja soovis esmalt ise saada korteriomanikuks ja soovib seda jätkuvalt, kuid kuna see ei olnud võimalik, andis ta kostjale raha, et kostja ostaks ise väljavalitud korteri ära. Eeltoodu ei välista aga kuidagi seda, et hagejal ei saanud olla tahet anda kostjale korteri ostmiseks raha kohustusega see millalgi tagasi maksta, nagu leidis ekslikult maakohus. Hageja selgitas 10.08.2022. a kohtuistungil (I kd, tl-d 134–135), et ta ei olnud korteri
2-22-3859 müügitehingu tegemise ajal Eestis; ta kandis korteri ostmiseks vajaliku raha (16 565 eurot) esmalt notari pangakontole, kuid notar viitas, et raha peab notarile kandma isik, kes on korteri müügitehingus ostja (kostja); pärast seda, kui notar keeldus hagejalt raha korteri müügitehingu jaoks vastu võtmast, andis hageja kostjale kui korteri müügitehingu lepingupoolele laenu. Seega soovis hageja esmalt saada korteri omanikuks, kuid selle võimatuse korral nõustus sellega, et ta annab kostjale raha, kostja saab korteri omanikuks ning peab raha hagejale millalgi tagastama. Eelnevast tulenevalt oli tõendatud, et pooled saavutasid piisavalt selge kokkuleppe, et hageja kohustub andma kostjale korteri ostmiseks vajaliku raha (16 565 euro) ning kostja kohustub selle raha tagasi maksma.
9.3.Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud laenu tagastamise aja. Seega sõlmisid pooled tähtajatu laenulepingu. Tähtajatu laenulepingu puhul muutub laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks alles laenulepingu lõppemisel. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib VÕS § 389 lg 1 esimese lause kohaselt laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seejuures võivad VÕS § 389 lg 1 teise lause järgi nii laenuandja kui laenusaaja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Laenulepingu korraliseks ülesütlemiseks piisab ülesütlemise teate tegemisest ning selleks ei ole vaja eraldi põhjust. Hageja saatis kostjale 07.01.2022 nõudekirja (I kd, tl 84), mille kohaselt luges hageja kokkulepete korduva rikkumise tõttu poolte laenusuhte lõppenuks ning nõudis korteri ostmiseks kostjale laenatud raha (16 565 euro) tagastamist 07.03.2022. Seega ütles hageja poolte laenulepingu VÕS § 389 lg 1 esimese lause kohaselt 07.01.2022 korraliselt üles. Kostja vastas hageja 07.01.2022. a nõudekirjale 20.01.2022. a e-kirjaga. Seega sai kostja hageja laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 20.01.2022. Arvestades VÕS § 389 lg 1 teises lauses sätestatud ülesütlemistähtaega, oli kostjal laenulepingu ülesütlemise järel kohustus tagastada hagejale laenuks saadud 16 565 eurot VÕS § 82 lg 1 järgi hiljemalt kahe kuu möödudes, s.o 21.03.2022, ning hageja nõue on VÕS § 82 lg 7 järgi muutunud sissenõutavaks. Sellest tulenevalt on kostjal kohustus 16 565 eurot hagejale tagastada ning kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt selle kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Ülaltoodut arvestades tuleb hageja laenu tagastamise nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingu alusel välja põhivõlg 16 565 eurot.
9.4.Kuigi hageja viitab apellatsioonkaebuses, et kostja sai hagejalt lisaks laenuna ka 614 eurot 79 senti, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et kostja ja hageja sõlmisid nimetatud summa osas laenulepingu. Vastupidine ei nähtu ka asja materjalidest ega hageja apellatsioonkaebuse väidetest.
10.Lisaks ülaltoodule jättis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja mõistmata ka üüritulu jagamise kokkuleppe alusel 37 eurot ja leidis ekslikult, et hageja nõue on selles osas aegunud. Ülejäänud osas asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev nõue on aegunud.
10.1.Maakohus tuvastas kooskõlas menetlusõiguse normidega, et pooled sõlmisid 14.09.2016. a korteri üüritulu jagamise kokkuleppe, ning asus põhjendatult seisukohale, et
2-22-3859 hagejal oli õigus nõuda kostjalt üüritulu jagamise kokkuleppe täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et Q tasus kostjale korteri eest üüri 2017. a septembrist kuni 2019. a märtsini ning kostja tasus nimetatud üüritulust hagejale 2018. a juulist kuni 2019. a märtsini kokku 624 eurot. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale enne 16.03.2019 sissenõutavaks muutunud üüritulu (1476 eurot) või on selles osas hageja nõue aegunud.
10.2.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus hageja nõude aegumist kontrollides ekslikult seisukohale, et hageja 1476 euro suurune nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi kogu ulatuses aegunud. Seda järeldades kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi. Arvestades seda, et TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohaldab kohus õigust ise ega ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, parandab ringkonnakohus maakohtu eksimuse. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate hageja nõuete puhul on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega TsÜS § 154 mõttes. Õiguskirjanduse kohaselt on TsÜS §-ga 154 hõlmatud kõik kohustused, mis tuleb täita mingi ajavahemiku järel perioodiliselt, sõltumata sellest, kas kohustuse aluseks on tehing (nt üüri- või laenuleping) või seadus. Seejuures ei pea maksete perioodiliste kohustuste suurus olema ühesugune (TsÜS komm (2023), § 154, p 3.1.1). Eelnevast tulenevalt kohaldus vaidlusaluse nõude aegumisele TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades seda, et pooled ei ole leppinud kokku, millal pidi kostja hagejale saadud üüritulu üle andma, tuli kostjal VÕS § 82 lg 3 järgi täita oma kohustus mõistliku aja jooksul alates üürniku poolt üüri tasumisest. Seega hakkasid hageja nõuded Qlt 2019. aastal laekunud üüritulu jagamise osas aeguma alates 2019. aasta lõppemisest ning hagi esitamise ajaks (16.03.2022) ei olnud viidatud nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Maakohus tuvastas kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et Qga sõlmitud üürilepingu p 4.3 järgi kohustus üürnik tasuma üüri järgneva kuu eest iga kuu 10. kuupäevaks. Hageja märkis 26.08.2022. a menetlusdokumendis, et nõustub kostja poolt kohtule esitatud üürilepingute ja pangaväljavõtete alusel esitatud arvutuskäigu tulemusega, mille kohaselt oli korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevalt hagejal kostja vastu Qlt saadud üüritulu puhul 1476 euro suurune nõue (4200 eurot/2 – 624 eurot). Nimetatud arvutuskäigu aluseks olevast tõendist nähtub, et kostja pangakontole laekus Qlt nii 08.01.2019 kui ka 10.02.2019 üürituluna 250 eurot. Seega oleks kostja pidanud hagejale viidatud perioodi puhul korteri üürituluna kandma üle 250 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja kandis hagejale 2019. a jaanuarist kuni märtsini korteri üüritulu jagamise kokkuleppe alusel kokku 213 eurot. Kuigi üürnik Q tegi kostjale viimase üürimakse 10.02.2019, täitis kostja ringkonnakohtu hinnangul Qga sõlmitud üürilepingu alusel saadud korteri üüritulu jagamise kokkulepet, kui kandis 11.03.2019 hagejale 71 eurot. Hageja ei ole vaidlustanud kostja 17.08.2022. a menetlusdokumendist nähtuvat, et pärast Qga 2019. a märtsis üürilepingu lõppemist kasutas kuni 2020. aasta oktoobrini korterit tasuta hageja poeg.
10.3.Ülejäänud osas saab hageja üüritulu jagamise nõuet pidada ka TsÜS § 154 alusel aegunuks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitusega, et pooled sõlmisid TsÜS § 145 lg 2 mõttes aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe. Viidatud sätte järgi võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne
2-22-3859 aastani. Riigikohus on küll selgitanud, et sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks või kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 49; RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-146-13, p 24), kuid praegu ei olnud tegemist nimetatud olukordadega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei kandnud hagejale 2017. a septembrist kuni 2019. a juunini Qga sõlmitud üürilepingu alusel saadud üüritulu üle, st ei täitnud isegi osaliselt korteri üüritulu jagamise kokkulepet. Seda, et kostja tasus aastatel 2018, 2019 ja 2021 hagejale korteri üüritulust 50%, ei saa pidada aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate varasema perioodi nõuete osas. Samuti ei olnud tegemist sõnaselge varasema võla tunnistamisega kokkuleppel hagejaga pärast nõude aegumist, mida saaks pidada kokkuleppeks pikendada varasema perioodi korteri üüritulu jagamise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumist TsÜS § 145 lg 2 mõttes.
10.4.Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks korteri üüritulu jagamise kokkuleppe alusel maakohtu välja mõistetud 1676 eurole lisaks välja mõista 37 eurot (250–213).
11.Ülaltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse ning rahuldab lisaks maakohtule hageja rahalise nõude täiendavalt 16 602 euro ulatuses (16 565+37). Kokku rahuldab ringkonnakohus hagi 18 278 euro ulatuses (laenulepingust tulenev nõue 16 565 eurot + üüritulu jagamise kokkuleppest tulenev nõue 1713 eurot). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine ning tsiviilasja hind
12.Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi maakohtust erinevas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades seda, et hageja alternatiivne 21 131 euro 97 sendi suurune rahaline nõue tuleb rahuldada 18 278 euro, s.o ca 86% ulatuses, jätab ringkonnakohus nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 86% ulatuses kostja ja 14% ulatuses hageja kanda.
13.Arvestades seda, et maakohus määras menetlusõiguse norme järgides rahaliselt kindlaks nii hageja kui ka kostja menetluskulud, saab ringkonnakohus muudetud menetluskulude jaotuse alusel määrata uuesti kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 1400 eurot, millest kostjal tuleb hagejale hüvitada 86% ehk 1204 eurot. Maakohus määras kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4672 eurot 50 senti, millest hagejal kostjale hüvitada 14% ehk 654 eurot 15 senti. Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb hagejal hüvitada kostjale maakohtus kantud menetluskulud 549 euro 85 sendi ulatuses.
14.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 ja TsMS § 174 lg 1 esimene lause alusel rahaliselt kindlaks ka poolte põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus ka need kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
14.1.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 4320 eurot (km-ga) ja kinnistusraamatu väljavõtte kulu 3 eurot 60 senti (km-ga). Lisaks on hageja toimikumaterjalide kohaselt tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1400 eurot ja hagi tagamise taotluse esitamisel 70 eurot.
2-22-3859
14.1.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud kuluks hagi tagamise taotlusega seotud kulusid, sest nimetatud toimingu tegemist ei saa pidada hageja õiguste ja huvide kaitsmiseks vajalikuks toiminguks. Kuigi üksnes hagi tagamise avalduse rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et selle taotluse esitamisega seotud menetluskulud ei olnud põhjendatud ja vajalikud, tuleb siinses asjas pidada nimetatud toimingut ebavajalikuks, sest hageja ei toonud hagi tagamise taotluses vähimalgi määral esile asjaolusid, mis annaksid alust hagi tagada. Seetõttu olid hagi tagamise taotlusega seotud kulud, sh 70 euro suurune riigilõiv, kinnistusraamatu väljavõtte kulu 3 eurot 60 senti ja hageja lepingulise esindaja kulu 284 eurot 80 senti (1 tund 29 minutit ×160 eurot × 1,2) hageja õiguste ja huvide kaitseks ebavajalikud.
14.1.2.Ringkonnakohus loeb TsMS § 174 lg 1 I lause alusel vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 1400 eurot ning hageja lepingulise esindaja kulu 3264 euro ulatuses (km-ga). Lepingulise esindaja kulunimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal (K. Kägi) apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 22 tundi 31 minutit, sh 04.11.2022 kohtuotsuse läbitöötamine ja analüüs apellatsioonkaebuse koostamiseks, selgitava meili koostamine kliendile 2 tundi 28 minutit; 16.11.2022 apellatsioonkaebuse koostamine 1 tund 23 minutit; 18.11.2022 apellatsioonkaebuse koostamine 3 tundi; 19.11.2022 apellatsioonkaebuse koostamine 8 tundi 53 minutit; 20.11.2022 apellatsioonkaebuse täiendamine 2 tundi; 21.11.2022 apellatsioonkaebuse täiendamine kliendi ettepanekutega 2 tundi 14 minutit; 24.11.2022 hagi tagamise taotluse koostamine 1 tundi 29 minutit; 11.01.2023 kostja apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamine, selgitava meili koostamine kliendile 1 tund. Lisaks on hageja esitanud õigusteenuse saamist kinnitava Confere Advokaadibüroo OÜ arve summaga 192 eurot (1 tund × 160 × 1,2). Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna toimiku materjalide kohaselt esindas hagejat apellatsioonimenetluses Palladium Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat Kersti Kägi, kes on teinud hageja nimel ka kõik menetlustoimingud, ei saa lugeda Confere Advokaadibüroo OÜ arvel märgitud summat (192 eurot) seotuks siinse menetlusega ega pidada seda vajalikuks ja põhjendatud kuluks. Edasi märgib kolleegium, et hageja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingutele kulunud aega ei saa pidada kogu ulatuses põhjendatuks. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse, apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et lepinguline esindaja hakkas hagejat esindama alles apellatsiooniastmes, on ringkonnakohtu hinnangul hageja lepingulise esindaja maakohtu otsuse läbitöötamise, apellatsioonkaebuse koostamise ja täiendamise kulud, arvestades asjas esitatud erinevaid nõudeid ja vaidluse keerukust, põhjendatud ja vajalikud 16 tunni, s.o kahe tööpäeva ulatuses. Lisaks on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ka kostja apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamise ja kliendile selgitava meili koostamise ajakulu üks tund. Kokku loeb kolleegium hageja lepingulise esindaja toimingud seega põhjendatuks ja vajalikuks 17 tunni ulatuses. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 160 eurot (km-ta) ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Eelnevast tulenevalt olid hageja lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud 3264 euro ulatuses (17 tundi × 160 eurot × 1,2). Kokku olid hageja
2-22-3859 menetluskulud apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalikud 4664 euro ulatuses (3264+1400). Nimetatud summast tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 86%, s.o 4011 eurot 4 senti.
14.2.Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1686 eurot 1 sent (km-ga). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 8 tundi, sh 20.10.2022 tutvumine maakohtu otsusega ja aruanne kliendile 0,75 tundi; 22.11.2022 apellatsioonkaebuse esialgne analüüs ja e-kiri kliendile 0,75 tundi; 28.11.2022 tutvumine apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega, sellega seotud toimingute tegemine ning selgitava e-kirja saatmine kliendile 0,25 tundi; 28.11.2022 hagi tagamata jätmise määrusega tutvumine ja suhtlus kliendiga 0,25 tundi; 16.12.2022 apellatsioonkaebusega tutvumine, sellele vastuse koostamine ning suhtlemine kliendiga 3,75 tundi; 17.11.2023 tutvumine kohtu kirjaga, sellega seotud toimingute tegemine ja aruanne kliendile 0,5 tundi; 12.01.2024 menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule edastamine 0,5 tundi; hageja menetluskulude nimekirja analüüsimine ja sellele vastuväidete koostamine 1,25 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse, apellatsioonkaebuse vastuse ning kostja lepingulise esindaja muude toimingute sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja toimingud on olnud vajalikud ning neile kulunud aeg põhjendatud, v.a menetluskulude kindlaksmääramisega seotud toimingute osas. Arvestades kostja menetluskulude nimekirja sisu ja mahtu, on selle koostamise põhjendatud ajakulu 0,25 tundi ning hageja menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamise ajakulu hageja menetluskulude nimekirja ning kostja vastuväidete sisu ja mahtu arvestades 0,75 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 175 eurot (km-ta) ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga, sh pärast 01.01.2024 tehtud toimingute kulu käibemaksumääraga 22%. Seega on kostja vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kulud kokku 1526 eurot ((6,25 tundi × 175 + 20%) + (1 tund × 175 + 22%)). Nimetatud summast tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 14%, s.o 213 eurot 64 senti.
14.3.Poolte vastastikuste menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb kostjal hüvitada hagejale apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 3797 euro 40 sendi ulatuses.
15.Kokku peab kostja hüvitama hagejale maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 5215 euro 4 sendi ulatuses (1204+4011,04) ning hageja kostjale 867 eurot 79 sendi ulatuses (654,15+213,64). Ringkonnakohus tasaarvestab kostja ja hageja menetluskulude nõuded TsMS § 445 lg 1 ja VÕS § 197 alusel kattuvas ulatuses ning tasaarvestuse tulemusena peab kostja tasuma hagejale menetluskulude hüvitisena 4347 eurot 25 senti. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
16.Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale
2-22-3859 võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
17.Viimaks märgib kolleegium, et maakohus määras ekslikult tsiviilasja hinnaks 21 131 eurot 97 senti ning seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta. Hageja esitas praeguses asjas korteri omandiõiguse üleandmisele suunatud nõude ning märkis 21.04.2022. a menetlusdokumendis, et korteri turuväärtus on 28 000 eurot. Alternatiivselt esitas hageja 21 131 euro 97 sendi suuruse rahalise nõude. Alternatiivsete nõuete puhul määratakse hagihind TsMS § 134 lg 1 teise lause kohaselt suurema nõude järgi. Seega on siinse tsiviilasja hind 28 000 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna hageja vaidlustab maakohtu otsust mh osas, millega maakohus jättis korteri omandiõiguse üleandmisele suunatud nõude rahuldamata, on tsiviilasja hind ka ringkonnakohtus 28 000 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt tuli hagi ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kuni 50 000 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul tasuda riigilõivu 1400 eurot. Hageja tasus nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1400 eurot, st õiges suuruses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.