Apellant (hageja): B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Pille Martin Vastustaja (kostja): R.Z (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 30. juuni 2025 otsus tühistada.
2.Teha tsiviilasjas nr 2-22-130825 uus otsus, millega rahuldada B2 Impact OÜ hagi osaliselt, välja mõista R.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlana 2500,43 eurot ja viivis põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
3.B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud riigilõiv ringkonnakohtus, mis jätta menetlusosaliste kanda võrdsetes osades.
5.Välja mõista R.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks riigilõivuna ringkonnakohtus 315 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 1
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ, hageja) esitas 16. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R.Z-ilt (võlgnik, kostja) 6478,19 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 15. septembri 2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude võlgniku vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 27. septembril 2022 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4987,74 eurot, intressi 808,83 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 675,59 eurot ja edasiulatuva seadusjärgse viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud kulud 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 5. novembril 2020 IPF Digital AS-ga (krediidiandja) iseteeninduskeskkonna kaudu krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 1300 eurot. Kostja kohustus tagastama krediidi koos intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus leppisid pooled kokku aastases intressimääras 47,88% ja krediidi kulukuse määr oli 60,96% aastas. Lepingut muudeti 18. jaanuari 2021 krediidikonto lepinguga nr XXXXXXXX, millega krediidikonto limiit suurendati 5000 euroni. Kostja kohustus tagastama krediidi koos intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus leppisid pooled kokku aastases intressimääras 47,16% ja krediidi kulukuse määr oli 59,84% aastas. Vastavalt lepingule oli tagasimakseks määratud iga kuu 4. kuupäev. Hageja selgituste kohaselt juhul, kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises (sõltub kliendi poolt krediidikonto kasutamisest), siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta. Kostja jäi viivitusse kolme üksteisele järgneva osamaksega (2022. aasta märtsi, aprilli ja mai maksetega). Krediidiandja andis 24. mail 2022 kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks koos teatega, et kui kostja ei tasu võlga (sel ajal 694,98 eurot) avalduses märgitud tähtpäevaks, s.o
13.juuniks 2022, siis leping loetakse automaatselt üles öelduks täiendava tähtaja möödumise päevast alates ja krediidiandaja nõuab kogu võla tasumist. Ühtlasi teavitas krediidiandja, et täiendava tähtaja jooksul võla tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja jättis võla tasumata. Ajavahemikus 19. novembrist 2020 kuni 4. juunini 2021 tegi krediidiandja kostjale väljamakseid kokku 6370 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma põhiosa katteks 1382,26 eurot. Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset krediidisumma katteks. Seega oli kostja põhivõlgnevus hageja ees hagiavalduse esitamise seisuga 4987,74 eurot (6370 – 1382,26).
2
Vastuseks kohtunõudele selgitas hageja 1. aprilli 2025 dokumendis krediidi kulukuse määra ning kuidas kontrolliti kostja krediidivõimet. Hageja esitas ka ümberarvestuse, mille kohaselt on kostja nõude jääk 2500,43 eurot, kui lugeda kõik kostja tehtud maksed laenu põhiosa katteks ja kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära.
3.Kostja tunnistas hagi osaliselt põhivõlgnevuse osas. Kostja selgitas, et lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise põhjuseks oli kostja raske materiaalne olukord. Kostja taotles maakohtult õiglast põhivõlgnevuse tasumise ajakava ning intressi ja viiviste suuruse vähendamist minimaalse suuruseni, arvestades kostja rasket materiaalset olukorda.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 30. juuni 2025 otsusega rahuldamata hageja hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 4987,74 eurot, intressi 808,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 675,59 eurot, edasiulatuva seadusjärgse viivise ja sissenõudmiskulu 50 eurot tasumise nõuetes. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Maakohus luges tuvastatuks, et krediidiandja ja kostja sõlmisid 5. novembril 2020 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiit 1300 eurot. Lepingut muudeti 18. jaanuari 2021 krediidikonto lepinguga nr XXXXXXXX, millega krediidikonto limiit suurendati 5000 euroni. Maakohus leidis, et tegemist oli tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Maakohus tuvastas, et krediidi kulukuse määr kostjaga sõlmitud lepingutes (5. novembri 2020 lepingus 60,96% aastas ning 18. jaanuari 2021 lepingus 59,84% aastas) ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja oli seega kooskõlas VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimisel tuvastas maakohus, et krediidiandja ei küsinud enne 5. novembril 2020 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX sõlmimist kostjalt pangakonto väljavõtet. Maakohtu hinnangul rikkus krediidiandja nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus leidis, et kuigi krediidiandja sai kostjalt pangakonto väljavõtte enne kostjaga 18. jaanuaril 2021 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX sõlmimist, ei hinnanud krediidiandja piisava põhjalikkusega, kas ja millised olid kostja finantskohustused 18. jaanuari 2021 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX sõlmimise ajal ning milline on nende kohustuste täitmise mõju kostja krediidivõimelisusele. Maakohus leidis, et krediidiandja ei ole välja selgitanud, milline on kostja regulaarsete finantskohustuste kestus (st kohustuse täieliku täitmise tähtaeg) ja kohustuste koosseis (millise osa moodustavad finantskohustustest põhinõuded ning millise osa kõrvalkohustused, nt intress). Konto väljavõttest pidi krediidiandjal tekkima vähemalt kahtlus, et see ei kajasta kõiki kostja kohustusi ega anna ülevaadet kostja majanduslikust seisundist. Krediidiandja ei ole sellele tähelepanu pööranud ega kostjalt täiendavat teavet küsinud. Krediidiandja ei ole kostja tegelike majapidamiskulude kohta teabe kogumisel ega arvelduskonto väljavõtte analüüsimisel tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Teabe kogumisena ei ole käsitatav üksnes viide krediidiandja enda kehtestatud üldkohaldatavale määrale, kui krediidiandja ei ole teinud mõistlikke pingutusi tarbijat puudutavate tegelike asjaolude väljaselgitamiseks. Maakohtu hinnangul ei olnud krediidiandjal piisavalt teavet, et veenduda tarbija krediidivõimelisuses ja 3
sellega rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 p-s 1 sätestatud teabe omandamise kohustust ning VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise keeldu. Maakohus tuvastas, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimise ajal 5. novembril 2020 ja
18.jaanuaril 2021 oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimääraks 0% aastas. Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub seega intressimäär 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Samuti puudus krediidiandjal õigus nõuda viivise tasumist. Maakohus leidis, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt pidi krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Hageja pidi esile tooma, millised tagasimaksed oleks kostjal tulnud krediidiandjale lepingu alusel teha, kui intressimäär oleks vastanud VÕS §-s 94 sätestatud määrale. Maakohus andis hagejale 27. märtsi 2025 kohtunõudega võimaluse ümberarvestuse esitamiseks. Hageja ümberarvestuse kohaselt on kostja tasunud krediidiandjale kokku 3869,57 eurot. Kuivõrd kostja sai krediidiandjalt kokku 6370 eurot ja kui arvestada kogu tema poolt tagastatu põhivõla katteks (arvestades, et VÕS § 94 sätestatud intressimäär oli vaidlusalusel ajal 0%), võlgneb kostja hagejale 2500,43 eurot. Maakohtu hinnangul jättis hageja tähelepanuta, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kui see ületab seadusjärgset intressimäära. Seega kehtib leping ülejäänud osas edasi ja seda tuli maksete ümber arvestamisel silmas pidada. Arvestades kostja poolt lepingu alusel tehtud tagasimakseid, s.o kokku 3869,57 eurot, ei olnud kostjal krediidiandja ees 14. juuni 2022 seisuga, kui krediidiandja lepingu üles ütles, võlga 694,98 eurot. Kostjal oli ettemaks, mis kattis kogu sissenõutavaks muutunud kohustuse. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja 14. juuni 2022 seisuga krediidi tagastamise kohustuse täitmisega viivituses ning puudus alus VÕS § 416 lg 1 järgi lepingu ülesütlemiseks. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et krediidiandja 24. mai 2022 ülesütlemisavaldusel puuduvad õiguslikud tagajärjed ja tarbijakrediidileping ei ole lõppenud. Leping kehtib ja kostjal tuleb tagastada krediit 60 kuu jooksul alates viimasest krediidi suurendamisest, s.o 18. jaanuariks 2026. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal tuginenud, vähemalt alternatiivselt, lepingu täitmise nõudele, s.h ei ole hageja toonud esile lepingu täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid, ei ole hagejal kostja vastu nõuet ja tema hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kostjal menetluskulude tekkimist maakohus ei tuvastanud. Maakohus luges hagihinnaks 7031,66 eurot ja leidis, et hageja tasutud riigilõiv 630 eurot on 35 eurot vähem, kui hagilt hinnaga 7001 kuni 8000 eurot tuleb tasuda. Maakohus otsustas, et lahendab menetluskulude riigituludesse väljamõistmise eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas 30. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja uue otsusega rahuldada hagi või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
4
Maakohtu lahend on vastuoluline selles osas, et kuigi otsuse resolutsioonis on hageja nõue jäetud rahuldamata, on põhjendavas osas märgitud, et hagiavaldus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg 1 ja TsMS § 5 lg 2, kuivõrd kostja ei ole vaielnud haginõudele vastu ega ole ka vaielnud põhiosa tasumise osas, vaid seda on teinud maakohus kostja asemel oma kohtulahendis, millega jättis haginõude täies ulatuses rahuldamata. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et jättis üldse hindamata või hindas ebaõigesti hageja esitatud tõendeid, millest tulenevalt jõudis väära kohtuotsuseni. Maakohus on otsuses viidanud asjassepuutumatutele Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele, mis on tehtud pärast seda, kui sõlmiti lepingud kostjaga. Sellega kohaldas maakohus lubamatult Riigikohtu lahendite õigustloovaid tagajärgi tagasiulatuvalt. Krediidiandja ei pidanud kostjaga lepingute sõlmimisel arvestama kohtupraktikaga, mis tekkis hiljem. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, sest ei ole veenvalt ja õiguslikult põhjendanud. Maakohus eksis, kui asus paljasõnaliselt seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastuse krediidilimiidi suurendamise taotlusele andis krediidiandja manuaalprotsessis pangakonto väljavõtte analüüsi alusel. Kõik krediidivõime analüüsi andmed esitati ka kohtule. Seadus ega Finantsinspektsiooni juhend ei kohusta krediidiandjat eraldi Maksu- ja Tolliameti tuluregistri päringuid tegema, kui olemasolevad allikad on adekvaatsed ning isikuandmete kaitse põhimõte nõuab, et andmeid kogutakse vaid eesmärgi saavutamiseks vajalikus ulatuses. Maakohus eksis, kui asus seisukohale, et hageja esitatud ümberarvestus ei vasta VÕS §-s 94 sätestatud nõuetele. Hageja esitas 1. aprillil 2025 maakohtule krediidiandja koostatud ümberarvestuse tabeli, mille kohaselt on kostja nõude jääk põhiosas 2500,43 eurot. Maakohus jättis hageja esitatud ümberarvestuse tähelepanuta ning leidis põhjendamatult, et kostjaga ei olegi lepingut üles öeldud ja leping on kehtiv, kuid samas ei ole kostjal mingit võlgnevust. Kohtul on kohustus eristada olulisi asjaolusid ebaolulistest. Maakohus pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). Jättes selle tegemata, jätab kohus olulises osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Arvestades asjaolu, et hageja esitas haginõude ning tasus riigilõivu ning esitas maakohtu nõudmisel ka krediidiandja koostatud alternatiivse ja vähendatud nõude, siis pidi maakohus hageja nõudest tulenevalt hagimenetluses esitatud dokumentide alusel selgitama välja, kui palju võttis kostja laenu ja kui palju ta selle tagastamisega võlgnevusse jäi. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ega andnud hagejale selgeid juhtnööre ümberarvestuse koostamiseks, sh tulevikku suunatud tagasimaksete sissenõutavuse osas. Väär on kohtu paljasõnaline järeldus, et tarbijakrediidileping ei ole lõppenud. Kostja rikkus oluliselt lepingut sellega, et ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi alates 8. märtsist 2022. Krediidiandja edastas 24. mail 2022 kostjale teate lepingu ülesütlemisest ja andis lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 13. juunini 2022. VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (vt RKTKo 3-2-1105-15, p 13). Maakohtu seisukoht, et leping ei ole ülesütlemise tõttu lõppenud, tähendaks seda, et hageja võiks minna sama nõuet teistkordselt kohtu kaudu sisse nõudma.
5
Arusaamatu on maakohtu järeldus, et hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal tuginenud vähemalt alternatiivselt lepingu täitmise nõudele, sh ei ole hageja toonud esile lepingu täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. Hageja on esitanud ümberarvestuse, mille kohaselt on kostja saanud krediiti 6370,00 eurot ja tagastanud 3869,57 eurot. Seega on hageja korrigeeritud nõue 2500,43 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista ka maakohtu viidatud Riigikohtu praktika kohaselt (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Kohus ei tohi soosida pettust ega ka alusetult rikastumist. Maakohus on eksinud ka menetluskulude osas. Hageja on esitanud ümberarvestuse, millega on haginõuet esialgselt 7031,66 eurolt vähendatud 2500,43 eurole. Seega on põhjendamatu maakohtu nõue täiendava riigilõivu 35 eurot tasumiseks.
6.Ringkonnakohtu 28. juuli 2025 menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale kohtute infosüsteemi kohaselt kätte 11. augustil 2025. Kostja ringkonnakohtu määratud tähtaja (21 päeva) jooksul apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada, sh osas, milles maakohus otsustas, et lahendab menetluskulude riigituludesse väljamõistmise eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Ringkonnakohus teeb asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 2500,43 eurot ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja jätab menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis tuleb jätta poolte kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Maakohus tuvastas, et hageja nõue põhineb tarbijakrediidilepingul (VÕS § 402 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et krediidi andmisel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised osas, kas krediidiandja kasutuses oli kostja krediidivõimekuse hindamiseks kostja pangakonto väljavõte. Hageja on apellatsioonkaebuses sellele vastuolule maakohtu otsuse põhjendustes tähelepanu juhtinud. Hageja on esitanud asja materjalide juurde pangakonto väljavõttele tugineva kostja laenude, kulude ja tehingute analüüsi (dtl 123), mida maakohus otsuses tõendina hindas (lk 8 kolmas lõik), seega oli krediidiandjal krediidilepingu sõlmimise eelselt kostja pangakonto väljavõte olemas. Vastupidine maakohtu seisukoht maakohtu otsuse lk 7 viiendas lõigus ei ole õige. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on põhjendatult viidanud krediidiandja kohustusele hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt ning viidanud õigesti ka asjakohasele kohtupraktikale (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098). Maakohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muus eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Seejuures ei saa tarbija 6
krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. Hageja on esitanud maakohtule selgituse, millise metoodika alusel krediidiandja väidetavalt kostja krediidivõimelisust hindas, samas ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, et krediidiandja oli KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt vastava metoodika kehtestanud sise-eeskirjaga ja seda ka tegelikkuses järgiti. Kas ja kuidas kujunes arvestuslik nn vaba raha jääk, ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist. Vastavad arvestused laenuandmise ajast puuduvad. 1. aprillil 2025 koos vastusega kohtunõudele esitatud arvestus (dtl 123 jj) ei ole kohtule arusaadav ega kooskõlas hageja väidetud arvestusmetoodikaga. Olukorras, kus kostja oli märkinud laenutaotluses oma finantskohustuste suuruseks 56 eurot kuus, mis ei olnud kooskõlas tema pangakonto väljavõttega, pidi krediidiandja kostjalt ka täiendavat teavet küsima. Maakohus on seda otsuses õigesti märkinud.
9.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga apellatsioonkaebuses, et krediidiandja ei pidanud arvestama krediidilepingute sõlmimisel tulevikus tehtavate kohtulahenditega. Maakohtu viidatud Riigikohtu ja ringkonnakohtu lahendid on küll tehtud pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist kostjaga, kuid nendes lahendites tõlgendab kohus seadust, mis kehtis ka nende lepingute sõlmimise ajal, millele hageja oma nõude alusena tugineb. Maakohus selgitas hagejale enne otsuse tegemist 27. märtsi 2025 kirjas tarbijakrediidi asjades kohalduvat tõendamiskoormist ja asjakohast kohtupraktikat ning andis pooltele võimaluse esitada kohtule täiendavaid tõendeid. Seega ei saanud maakohtu kohaldatavad õigusnormid ja kohtupraktika olla hagejale üllatuslik.
10.Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega, milles maakohus leidis, et tarbijakrediidileping ei lõppenud ülesütlemisega 14. juunist 2022, kuna kostja ei olnud sel ajal krediidiandja ees võlgnevust 694,98 eurot, vaid oli ettemaks. Ka selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Olukorras, kus krediidiandja oli rikkunud vastutustundliku laenamise sätteid, tuli tarbijakrediidilepingu intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija sel juhul krediidiandjale ei võlgnenud (VÕS § 4034 lg 7). Tehtud maksed tuleb lugeda tehtuks põhivõla katteks. Sellises olukorras ei ole ülesütlemise kehtimiseks tähtsust, kas lepingu ülesütlemise teade oli kostjale kätte toimetatud, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses, sest kostjal tegelikult võlga ei olnud. Kuivõrd leping on tähtajatu, on leping jätkuvalt kehtiv, samas kumbki pool ei väida, et kostja oleks pärast 4. juunit 2021 lepingu alusel rohkem krediiti saanud või tagasimakseid teinud. Arvestades üksnes hagis esitatud asjaolusid ei olnudki hagejal hagi esitamise ajal kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet.
11.Ringkonnakohus nõustub aga hagejaga, et maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud võistleva menetluse põhimõtet, kuivõrd jättis hagi põhivõla nõudes rahuldamata olukorras, kus kostja ei vaielnud põhiosa tasumisele vastu. Võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetest ei tulene, et tarbija ei pea krediidiandjale krediidina saadut tagasi maksma. Hageja ei ole kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lausega tagasimakseid uuesti määranud (hageja esitatud tabelist nähtub üksnes see, palju on kostja krediiti saanud ja palju tagasi maksnud). Samas on maakohus tuvastanud hageja esitatud andmete alusel, et kostja on saanud krediiti 6370 eurot, millest on tagastanud 3869,57 eurot. Seega võlgneb kostja krediidiandjale põhivõlana 2500,43 eurot. Vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele krediidiandja poolt ei tähenda see rikkumine, et tarbja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Kostja ei ole põhivõla suurusele ja selle tasumisele apellatsioonimenetluses vastu vaielnud. Asjas puuduvad andmed, et kostja oleks kohtumenetluse ajal jätkanud lepingu täitmist ja tema põhivõlg oleks seeläbi vähenenud. Hageja nõuab apellatsioonkaebuses lepingu täitmist. Seega tuleb kostjalt põhivõlana 2500,43 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista. 7
12.Hageja on nõudnud ka viivist põhivõlalt. Olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivise nõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 2500,43 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
13.Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, milliselt summalt ja millise intressiga on maakohus arvestanud tulevikus sissenõutavat viivist. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning TsMS § 133 lg 2 kohaselt liidetakse edasiulatuva viivise nõude esitamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivisele. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse seadusjärgse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Praeguses asjas esitati hagi 27. septembril 2022 ja sel ajal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0% (Võlasuhete intressimäär | Eesti Pank) ja seega seadusjärgse viivise määr 8%. Eelnevast lähtuvalt oli hagihind maakohtu menetluses 6921,18 eurot (põhinõue 4987,74 eurot + intress 808,83 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 675,59 eurot + sissenõudmiskulud 50 eurot + tulevikus sissenõutav viivis 399,02 eurot (4987,74 * 8%). Hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist kogu ulatuses. Sellest tulenevalt on tsiviilasja hind ka apellatsioonimenetluses 6921,18 eurot. Hagilt hinnaga 6001 kuni 7000 eurot tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 630 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 630 eurot nii hagilt kui ka apellatsioonkaebuselt 630 eurot. Maakohtu seisukoht, et hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 35 eurot vähem ja see tuleb riigi tuludesse välja mõista, ei ole õige, ning tuleb maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta.
14.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis tuleb arvestades hagi rahuldatud osa jätta poolte kanda võrdsetes osades. Kuigi kostja nõustus maakohtu menetluses tasuma põhivõla, ei olnud kostja nõus selles osas tegema ringkonnakohtus kompromissi, mistõttu on TsMS § 163 lg 2 alusel põhjendatud temalt välja mõista pool apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust. Hageja on tasunud hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel mõlemal korral riigilõivuna 630 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivuna ringkonnakohtus 315 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.