L. S. hagi V. S. vastu abielu ajal tekkinud varaühisuse lõpetamise ja ühisomandi jagamise nõudes ning V. S. vastuhagi L. S. vastu ühisvara jagamise ning kasutuseelise hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
Hagi osas 3500 eurot, vastuhagi osas 5554,05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: L. V. (isikukood xxxx, elukoht xxxx), lepinguline esindaja Andreas Lunden Kostja/ vastuhageja: V. S. (isikukood xxxx, elukoht xxxx), lepingulised esindajad Galina Danilišina ja Aleksandr Anissimov Kohtuistungil 04.12.2023
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta hageja hagiavaldus rahuldamata.
2.Rahuldada V. S. vastuhagi ühisvara jagamise osas.
3.Jagada poolte ühisvara selliselt, et müüa korteriomand (registriosa numbriga xxxx) asukohaga Xxxx, avalikul enampakkumisel ning kinnistu müügist saadud raha jagada selliselt, et 50% müügitulust jääb V. S.le ja 50% müügitulust jääb
L. S..
4.Jätta V. S. vastuhagi hüvitise nõudes rahuldamata.
5.Kohtuotsuse täitmiseks tuleb pöörduda kohtutäituri poole.
6.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.L. V. (edaspidi hageja) esitas 28.06.2022 hagi V. S. (menetlusdokumentides nimetatud ka V. S., kuid kohus lähtub rahvastikuregistris välja toodud kirjapildist) (edaspidi kostja ja vastuhageja) vastu abielu ajal tekkinud varaühisuse lõpetamise ja ühisomandi jagamise nõudes. Hageja palub poolte abielu ajal tekkinud ühisvara jagada selliselt, et kinnistu, registriosa numbriga xxxx, aadressil Xxxx jääb hageja ainuomandisse. Hageja täpsustas 04.12.2023 oma esitatud nõuet, et soovib tuvastada korteriomandi kuulumise hageja lahusvara hulka.
2.Hagiavalduse kohaselt said hageja vanemad G. L. ja T. L. koos hageja ja hageja õe M. ning vanaema T. Xxxx korteri vahetuse teel 06.05.1965. Hageja pere omas esmalt „üüriõiguse osaku“, hiljem otsustasid hageja vanemad kinkida kinnistu hagejale. Korter oli erastatud ja ostetud hageja vanemate kollaste kaartidega. Korteri erastamine toimus hageja vanemate arvelt, kes on erastanud korteri oma rahaga ning kinkinud sellega korteri enda tütrele. Hageja ja kostja lahutasid abielu xxxx. Hageja leiab, et kuna korter (üüriõigus) on talle kingitud vanemate poolt, kelle valduses on korter alates 1965. aastast olnud, kuulub korter hageja lahusvara hulka.
3.Hageja ei nõustu kostjaga ning leiab, et üüriõiguse kinkimiseks ja edasi andmiseks ei olnud vaja notariaalset lepingut. Tegemist oli vallasvaraga. Korter erastati hageja vanemate rahaga ning hageja ei tasunud midagi. Korteri kinkimist hagejale kinnitab T. L.. Kostja ei ole tõendanud, et osales korteri ostmisel või raha selle väljaostuks oli saadud pere eelarvest. Ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluv korter kui vallasasi ei muutu abielu ajal korteriomandi kinnistamise läbi abikaasade ühisvaraks. Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara omandati. Korter on olnud hageja vanemate valduses alates 1965. aastast. Erastamise dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks sel ajal korteris elanud. Seisukoht, et vallasasjaks oleva korteri osas abielusuhte ajal tekkinud korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka, on vastuolus eluruumide erastamise seaduse § 211-ga. Kostja vastuväited ja nende aluseks olevad asjaolud
4.Kostja leiab, et hageja nõuded on põhjendamatud, mistõttu tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Pooled olid abielus xxxx kuni xxxx. Vaidlusalune korteriomand kinnistati 20.10.2004. Kuna kinnistamine toimus abielu ajal, sai kostja korteriomandi omanikuks. Ka korteri erastamine 20.06.1995 toimus abielu ajal. Asjaolu, et korter oli kinnistatud hageja nimele, ei tähenda, et see kuulub hageja lahusvarasse. Hageja ei ole esitanud kohtule kinkelepingut, mis oleks pidanud olema notariaalses vormis. Hageja ei ole tõendanud, et korter oli erastatud hageja vanemate rahvakapitali obligatsioonide arvelt, kuna arvestuskaardilt nähtub üksnes, et vanemad kinkisid oma obligatsioonid hagejale. Ei selgu, kelle obligatsioonide arvelt
või kas korter üleüldse oli erastatud obligatsioone kasutades. Riigikohtu praktika kohaselt muutub abielu kestel hoone juurde maa erastamisel ja maa kinnistamisel kinnisasi koos sellel asuva hoonega ühisvaraks, abielu kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid abikaasale lahusvarana. Kostja vastuhagi
5.Kostja esitas 16.05.2023 vastuhagi (täiendatud 28.11.2023), milles soovib ühisomandi kinnistu suhtes, mis on kantud kinnistusraamatu registriossa numbriga xxxx, lõpetada kinnistu avalikul enampakkumisel ning müügist saadud raha jagada selliselt, et 50% müügitulust jääb kostjale ning 50% hagejale. Samuti palub kostja vastuhagis mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis summas 2054,05 eurot.
6.Vastuhagi kohaselt oli korter erastatud 7500 Eesti krooni eest ning tekkis korteriomandina 20.10.2004. Hageja väited enne abiellumist omandatud vara kohta on paljasõnalised ja tõendamata, mistõttu ei saa pidada hageja poolt ühisvara jagamise viisi õiglaseks. Kostja leiab, et kostja pakutud viis koormab pooli kõige vähem ning on kõige mõistlikum. Kostja nõuab hagejalt alates 2019. aastast kaasomandi suhtes tehtud kinnisvara hooldamise ja teeninduse maksete hüvitamist, mida kaasomanikud oleksid pidanud kandma võrdselt. Kostja kandis kulusid ainuisikuliselt summas 4108,10 eurot, mis teeb hageja osaks 2054,05 eurot. Menetlusosaliste seisukohad istungil
7.Hageja leiab, et 1995. aastal ei olnud veel tsiviilõigus nii kaugele arenenud, et kinkeid oleks vormistatud üksnes notariaalselt. Kostja ei ole osalenud erastamises ega sinna panustanud. Korter omandati lahusvaraks olevate EVP-de eest. EVP-sid ei saa ühisvaraks pidada. Korteri erastamise ajal ei elanud kostja Eestis, vaid teenis sõjaväes, seega ei olnud kostja korterisse sissekirjutatud ning tal ei olnud üüriõigust. Vastuhagi osas leidis hageja, et kulud, mida kostja nõuab, on alusetud, kuna hageja ei saa korterit kasutada. Hageja leiab, et kui kohus peaks leidma, et korter kuulub ühisvara hulka, pooldab hageja, et pooled müüvad korteri ise. Alternatiivselt on hageja nõus korteri ise välja ostma tingimusel, et kostjale ei tule maksta üle 25 000 euro.
8.Kostja leiab, et EVP-d, mida kasutati, olid vähemalt 56 protsendi ulatuses ühisvarast, kuna hageja algsaldo järgi oli tal enne korteri erastamist 4200 EVP-d. Erastamine toimus abielu kestel ja seega kuulub korter ühisvara hulka.
9.Kohus kuulas istungil tunnistajana üle T. L., kes rääkis, et sai korteri Xxxx käest ning koos abikaasaga otsustati korter kinkida hagejale. Korteri eest maksti T. L. abikaasa kollaste kaartidega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning vastuhagi ühisvara jagamise nõudes rahuldada, kuid hüvitise väljamõistmise nõudes jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sealjuures peab pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Puudub vaidlus, et: -
kinnistusraamatusse registriossa numbriga xxxx on omanikuna kantud hageja (dtl 49); pooled abiellusid xxxx (dtl 44) ning lahutasid abielu xxxx (dtl 12); korter (registriosa numbriga xxxx) aadressil Xxxx kinnistati 2004. aastal (dtl 45); vaidlusalune korter omandati vallasasjana 1995. aastal (dtl 58-59); poolte vahel kehtib seadusjärgne varasuhe.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalune korteriomand kuulub poolte ühisvarasse või hageja lahusvarasse. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas jagada ühisvara, kui kohus tuvastab, et vaidlusalune korter kuulub poolte ühisvarasse.
13.Hageja väitel kuulub korter hageja lahusvarasse, ent tema väited korteri lahusvarasse kuuluvuse kohta on menetluse käigus olnud vastuolulised. Hagiavalduses on hageja väitnud, nagu oleksid vanemad hagejale kinkinud alguses üüriõiguse ja seejärel terve kinnistu, kuid on samas väitnud, et „vanemad on kinkinud oma tütrele endale kuuluva kooperatiivi osaku ning oma rahaga seda erastanud“ (dtl 3). Samas menetlusdokumendis on hageja veel välja toonud, et korter oli erastatud ja välja ostetud hageja vanemate erastamisväärtpaberitega (edaspidi EVP), millega on vanemad võtnud osa korteri erastamisel ning selle tehingu kaudu korteri hagejale kinkinud (dtl 3). Kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et hageja eeltoodud argumendid taanduvad ühelt poolt arusaamale, nagu tuleneks tema ainuomandiõigus korteriomandile Nõukogude okupatsiooniaegsest üürilepingust korterile (dtl 176). Selle väite õiguslikuks põhjenduseks on hageja esitanud Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 2-14-18828, kus on käsitletud liisingulepingust tulenevaid õigusi, mida ei saa antud juhul pidada asjakohaseks. Samas jäi hageja istungil argumendi juurde, et oluline on, et hageja erastas korteri vanematelt saadud EVP-de eest (dtl 176). Laiemalt tundub hageja positsioon seisnevat veendumuses, et kuna hageja vanemad soovisid, et nende tütar saaks nende poolt kasutatavas korteris edaspidi elada, siis võiks selline soov olla ka kuidagi hageja ainuomandiõiguse aluseks.
14.Kostjad ei vaidle vastu sellele, et hageja vanemad kinkisid hagejale täiendavalt EVP-sid, kuid vaidlevad vastu sellele, et korteri erastamiseks on kulutatud ainult hagejale kantud EVPsid (dtl 176). Kostjad esitasid kohtule hageja EVP-konto väljavõtte (dtl 142), millest nähtuvalt oli hageja kontol algselt 4200 EVP-d. 13.06.1995 on hageja ema kandnud hagejale 4260 EVPd ning 11.08.1995 on hageja isa kandnud hagejale 8700 EVP-d. Korter erastati 20.06.1995 7500 EVP eest. Seega ei vasta tõele hageja väide, et korter erastati täielikult vanematelt saadud EVPde eest, kuna hageja isa on oma EVP-d kandnud hagejale alles pärast korteri erastamist. Hageja sai korteri erastada seega osaliselt enda kontol algselt olevate EVP-de ja osaliselt hageja emalt saadud EVP-de eest.
15.Hageja esitas istungil väite, et EVP-d olid hageja lahusvara, mistõttu erastati korter hageja lahusvara arvel (dtl 176). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et enne korteri erastamist algselt tema kontol olnud 4200 EVP-d (dtl 142) oleksid omandatud enne poolte abielu sõlmimist. Arvestades seda, et pooled sõlmisid abielu 1986. aastal (dtl 44), kuid EVPsid hakati välja andma alles 1993. aastal vastu võetud erastamisseaduse alusel, saavad EVP-d olla hagejale välja antud üksnes abielu ajal.
16.Ka ei saa kohus jõuda järeldusele, et hageja emalt saadud EVP-d, mille eest osaliselt korter erastati, oleksid kuulunud hageja lahusvara hulka. 1995. aastal, mil hageja ema EVP-d hageja kontole kandis (dtl 142), kehtinud PKS § 15 lg 1 nägi küll ette, et abikaasa lahusvara hulka loetakse abielu kestel kinke teel omandatud vara, kuid tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (vt ka RKTKo 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11). 1995. aastal kehtinud tsiviilseadustiku
üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge.
17.Riigikohtu hinnangul saab PKS § 210 lg 2 järgi määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS järgi nii eseme kuuluvust ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumise aluseid, st enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-t 2, juhul kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12). 1995. aastal kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võis kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja ema, kellele kuuluvaid EVP-sid korteri erastamiseks osaliselt kasutati, tuleb käesoleval juhul lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks. Seadus ei näe ette erisust, et kolmandate isikute vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
18.Seega on kohus tuvastanud, et korter (registriosa numbriga xxxx) aadressil Xxxx kuulub poolte ühisvara hulka, mistõttu hageja tuvastusnõue tuleb jätta rahuldamata. Ühisvara jagamine
19.PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
20.Kostja on vastuhagis taotlenud jagada korteriomand selle müügiga avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades (dtl 67). Hageja avaldas kohtuistungil, et pooldab varianti, et pooled müüvad korteri ise ning alternatiivselt on hageja nõus korteri välja ostma tingimusel, et tal ei tule kostjale maksta rohkem kui 25 000 eurot (dtl 176). Kuna kohus ei saa rahuldada samal ajal kostja eelistatud ühisvara jagamise viisi nõuet ning hageja eelistatud ühisvara jagamise viisi nõuet, tuleb kohtul hinnata, milline taotletud ühisvara jagamise viis on mõlema poole huvisid arvestav.
21.Kuigi hageja eelistaks varianti, et pooled müüvad korteri ise, ei vasta taotletud jagamise viis AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile. Selliselt oleksid pooled võinud ühisvara jagada, kui nad oleksid jõudnud kompromissini. Alternatiivina pakkus hageja kostjale tema osa eest kuni 25 000 eurot. Hüvitise väljamõistmisel tuleb lähtuda ühisvara väärtusest selle jagamise ajal. Poolte ühisvarasse kuuluva korteri pindala on 45,9 m2 (dtl 49). Kostja esitatud statistika kohaselt on sarnases suuruses ning sarnases piirkonnas asuvate korterite müügihind ajavahemikus 01.12.2022 kuni 31.05.2023 olnud minimaalselt 88 000 eurot (dtl 78). Kohus peab usutavaks, et vaidlusalune korter maksab käesoleval ajal kindlasti rohkem kui 50 000 eurot, millest kostja osa oleks sellisel juhul 25 000 eurot. Arvestades, et hageja ei soovi kostjale tema osa eest maksta rohkem kui 25 000 eurot, on põhjendatud kostja nõue jagada ühisvara hulka kuuluv kinnisasi selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. Kulutuste hüvitamise nõue
22.Kostja nõuab lisaks ühisvara jagamisele hagejalt korteriühistu kommunaalarvete hüvitamist, mida kostja on alates 2019. aastast ainuisikuliselt kandnud (dtl 67). Hageja hinnangul ei ole kostja nõue põhjendatud, kuna kostja ei võimalda hagejal korterisse siseneda
ega korterit kasutada (dtl 176). Kostjad sellele vastu ei vaielnud (dtl 176), mistõttu loeb kohus TsMS § 231 lg 4 alusel asjaolu omaksvõetuks. Seega ei ole põhjust kostja nõuet hagejalt hüvitise saamise osas rahuldada.
MENETLUSKULUD
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, sest ühisvara jagamine on eelduslikult mõlema omaniku huvides. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.