Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.12.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-8576
Kohtuasi
X hagi Y ja W vastu 107 475 euro 6 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
X apellatsioonkaebus, hind 95 000 eurot Y ja W vastu-apellatsioonkaebus, hind 12 455,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Kostjad (vastuapellandid) W (isikukood XXXXXXXXX) ja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Teet Lehiste
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 28.11.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Jätta W ja Y vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Harju Maakohtu 21.06.2022 otsus osas, millega maakohus jättis hagi 90 745,99 euro ulatuses rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 90 745,99 euro ulatuses ja jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.
4.2.Mõista Wlt ja Ylt X kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitis 90 745,99 eurot.
4.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 84% ulatuses solidaarselt W ja Y kanda ning 16% ulatuses X kanda.
2-19-8576 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja, pärandaja elukaaslane) esitas 05.06.2019 Harju Maakohtule W (kostja I, pärandaja laps) ja Y (kostja II, pärandaja laps) vastu hagi, milles palus kohustada kostjaid andma vajalikud tahteavaldused XXX asuva kinnisasja (kinnisasi) omandiõiguse (annaku) üleandmiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Hageja muutis kohtu nõusolekul 19.06.2020 nõuet ning palus mõista kostjatelt enda kasuks välja 107 475,06 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
1.1.Hageja väidete kohaselt suri tema elukaaslane Q (pärandaja) 01.03.2017. Pärandaja allkirjastas tunnistajate juuresolekul 23.02.2017 koduse testamendi, millega määras hagejale annakuna kinnisasja. Kostjad on pärandaja pärijad (lapsed) ja annaku täitjad, kuid keelduvad hagejale annakut üle andmast. Kinnisasi võõrandati 20.05.2020 täitemenetluse raames toimunud enampakkumisel.
1.2.Kuna annaku ese on võõrandatud, nõuab hageja kostjatelt pärimisseaduse (PärS) § 72 alusel kahju hüvitamist. Kostjad jätsid hagejale annaku üle andmata ning täitsid pahatahtlikult annaku arvel F nõude, mida tegelikult ei eksisteerinud. Nõue on tõendamata. Kohustust ei ole kajastatud inventuuri aktis. Hagejale tekkis seeläbi kahju kinnisasja väärtuse (95 000 euro) ulatuses. Pärandvara inventuuri kohaselt kuulus pärandvara hulka ka muud vara (EEE asuv korteriomand väärtusega 40 000 eurot (korteriomand) ja pangakontol olev raha 12 455,22 eurot), mille arvel oleks saanud kohustust täita.
1.3.Lisaks on hageja täitnud pärandaja laenukohustuse Swedbank AS ees 12 475,06 euro ulatuses, et vältida kinnisasja müüki hüpoteegiga tagatud nõude täitmisel. Kuna pärandaja kohustused läksid üle pärijatele, s.o kostjatele, peavad kostjad selle hagejale hüvitama. Kostja vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-19-8576
2.1.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nad keeldunud annakut üle andmast. Kostjad soovisid anda kinnisasja üle koos kohustustega, kuid hageja keeldus sellest. Pärandaja viimase tahte kohaselt pidi hageja saama kinnisasja koos kõigi sellega seotud õiguste ja kohustustega.
2.2.Kostjatel oli õigus keelduda annaku üleandmisest, kuni hageja ei olnud täitund oma kohustusi kostjate ees. Hageja peab hüvitama kostjatele nende poolt Swedbank AS-ile tasutud laenu tagasimaksed 4254,01 eurot. Pärandaja sõlmis 2007 Swedbank AS-ga laenulepingu, mille alusel võttis pärandaja kinnisasja ostmiseks, kõrvalhoone ehitamiseks ja elamu renoveerimiseks kokku laenu 32 809,84 eurot. Pärandi avanemise ajal oli laenujääk 15 570,94 eurot. Kostjad on täitnud laenukohustust 4254,01 euro ulatuses. Ülejäänud osas on hageja ise laenukohustuse täitnud. Kuna tegemist oli tingimusliku annakuga, mille kohaselt pidi hageja kandma ka kinnisasjaga seotud kohustusi, ei ole kostjad alusetult rikastunud selle võrra. Kostja pidi võtma üle kinnisasja omandamisega seotud pärandaja 65 190 euro (1 020 000 krooni) suuruse laenukohustuse Z (kostjate vanaema) ees. Kostjate vanaema müüs 20.03.2007 talle kuulunud korteriomandi ning andis saadud raha pärandajale kinnisasja ostmiseks. Pärandaja ostis 16.04.2007 kinnisasja ja tasus selle müügihinna (1 260 000 krooni) nii saadud raha kui ka Swedbank AS-lt saadud laenurahaga. Pärandaja kohustus tagastama Fle laenu pärast seda, kui ta on täitnud oma kohustused Swedbank AS ees. Laenukohustuse olemasolu kinnitab Harju Maakohtu 31.05.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6624 (tagaseljaotsus) ning selles kohtuasjas on seatud kinnisasjale nõude täitmise tagamiseks kohtulik hüpoteek. Kohtutäitur müüs kinnisasja täitedokumendi alusel avalikul enampakkumisel 75 000 euro eest.
2.3.Kui hagejal oleks kahju tekkinud, ei saaks see olla suurem kui 75 000 eurot (kinnisasja enampakkumisel müümise hind).
2.4.Testament on tühine. Pärandaja tegi testamendi kuus päeva enne surma, olles tugevate ravimite mõju all. Testamendi teksti koostas hageja, tunnistajateks olid hageja sõbrannad. Pärandaja oli avaldanud soovi teha notariaalne testament.
2.5.Hageja peab andma kostjatele üle pärandvara hulka kuulunud 12 455,22 eurot (ekslikult märgitud ka 12 455,12). D (pärandaja ema) suri 12.12.2016 ning tema pangakontol oli siis 12 455,22 eurot. Pärandaja ema pangakaart ja PIN-kood olid pärandaja käsutuses. Hageja võttis pangaautomaadist 300 euro kaupa raha välja ega ole seda kostjatele üle andnud. Kostjad on pärandaja surma tõttu ka pärandaja ema pärijad. Juhul, kui hageja rahaline nõue on põhjendatud, teevad kostjad menetlusliku tasaarvestuse, millega tasaarvestavad hageja nõude oma nõudega (12 455,22 eurot). Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 21.06.2022 otsusega hagi osaliselt, jättis rahuldamata hageja nõude 95 000 euro saamiseks ja rahuldas kostjate vastu solidaarselt hageja nõude 12 475,06 euro saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud 11,61% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 88,39% ulatuses hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:
2-19-8576 -
-
-
-
-
-
-
Z on kostjate vanaema; Z müüs 20.03.2007 pärast Q Ü (kostjate ema) abielu lahutamist Tallinnas SSS asuva korteriomandi hinnaga 1 030 000 krooni, millest 1 020 000 krooni kanti üle Q pangakontole; Q ja Aktsiaselts Hansapank (Swedpank AS) sõlmisid 16.04.2007 laenulepingu ja selle lisad, mille kohaselt oli laenulimiit 32 809,84 eurot, laenusumma tagastamise tähtpäev 20.06.2023 ning; laenulepingust tulenevate kohustuste jääk oli 01.03.2017 seisuga 15 570,94 eurot; Q ostis 16.04.2007 XXX asuva kinnisasja hinnaga 1 260 000 krooni; kinnisasjale seati Aktsiaseltsi Hansapank laenu tagamiseks hüpoteek; D suri 12.12.2016; Q oli D pärija; D pangakontolt on ajavahemikul 16.12.2016–08.02.2017 välja võetud sularaha, sh Keila Selveri juures asuvast pangaautomaadist 36 korral 300 eurot (kokku 10 800 eurot); hageja töötas Keila Selveris; Q viibis haiglas ajavahemikul 07.12.2016–27.12.2016 ja 18.01.2017–01.03.2017 ning sel ajal võeti D pangakontolt sularahas 22 korral välja 300 eurot (kokku 6600 eurot); Q tegi 23.02.2017 tunnistajate juuresolekul testamendi, milles tegi järgmised korraldused: „1. Elukaaslasele X’ele, isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX jääb minu varast täielikult kinnistu asukohaga XXX (endise nimega XXX), XXX. X'ele jäävad ka kõik selle varaga seotud õigused ja kohustused. 2. Minu tütardele Y'le ja W'le jääb võrdses osas: 2.1 Dlt pärandina saadud korter asukohaga EEE, Tallinn (pärand hetkel vastu võtmata); 2.2 OÜ L osa“; Q suri 01.03.2017; kostjad (maakohtu otsuses ekslikult hagejad) on Q lapsed ja pärijad võrdsetes osades; kostjate ema Üt esindas 02.10.2017 vandeadvokaat Teet Lehiste (Heta Advokaadibüroo); hagejale väljastati 02.09.2019 annakusaaja tunnistus, mille kohaselt määras pärandaja hagejale annakuna XXX asuva kinnisasja; Swedbank AS avalduse alusel alustati 16.04.2007 laenulepingust tulenevate hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks täitemenetlust ning hageja tasus (10.04.2019) täitemenetluse nr 022/2019/849 raames nõuete rahuldamiseks 12 475,06 eurot; Z esitas kostjate vastu hagiavalduse, kostjad ei vastanud hagiavaldusele ning Harju Maakohus rahuldas hagi 31.05.2019 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-6624; Z esindas vandeadvokaat Ahti Kuuseväli (Heta Advokaadibüroo); tagaseljaotsuse sundtäitmiseks pöörati sissenõue XXX asuvale kinnisasjale ning kinnisasi müüdi täitemenetluses 11.05–18.05.2020 toimunud kordusenampakkumisel kolmandale isikule hinnaga 75 000 eurot; kinnisvarahindajad hindasid 22.05.2020 seisuga kinnisasja väärtuseks 95 000 eurot; Q pärandvara nimekirjast ei nähtu Z nõuet; kostjaid esindavad maakohtu menetluses Teet Lehiste ja Ahti Kuuseväli (Heta Advokaadibüroo).
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejal õigust nõuda kostjatelt pärimisseaduse (PärS) § 72 alusel 95 000 euro tasumist, sest kostjad ei rikkunud kohustust valitseda heaperemehelikult pärandaja vara ulatuses, mis oli vajalik annaku hagejale üleandmiseks, ega kohustust tagada selle pärandvara säilimine.
2-19-8576 Pärandaja andis testamendis korraldused konkreetsete varaliste hüvede kohta ning määras hageja ja kostjad enda annakusaajateks, sh määras pärandaja hagejale annakuna XXX asuva kinnisasja. Testament ei ole kostjate väidetud asjaoludel tühine, sest asjas ei ole tõendatud, et pärandaja oleks olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimetu või piiratud teovõimega. Kohus määras kohtupsühholoogia ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi ning eksperdid andsid asjas arvamuse, mille kohaselt ei esinenud pärandajal testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutist häiret ning ta ei olnud muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võimet õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), samuti ei esinenud tal testamendi tegemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust ega muud psüühikahäiret, mille tõttu ta ei suutnud testamendi tegemise ajal oma tegudest kestvalt aru saada või neid juhtida (piiratud teovõime). Annakusaajal on PärS § 72 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 järgi õigus nõuda samaväärse asja soetamiseks vastavate mõistliku kulutuste hüvitamist, mis on üldjuhul võrdne kaotsiläinud asja väärtuse, s.o keskmise kohaliku turuhinnaga. Annakusaajale tekkinud kahju suurus tuleb välja selgitada selle aja seisuga, millal muutus annaku üleandmine võimatuks. Kinnisvarahindajate leitud kinnisasja väärtusest madalam tegelik ostuhind ei tõenda hindamisaktis märgitud väärtuse ebaõigsust. Kinnisasi müüdi enampakkumisel, kus hind võib, aga ei pruugi kujuneda võrdseks asja väärtusega. Kuna sarnase kinnisasja pakkumishind võis olla kuni 109 000 eurot, on tõendatud, et kinnisasja väärtus ja ühes sellega samaväärse asja soetamiseks tehtavate mõistlike kulutuste suurus oli 22.05.2020 seisuga 95 000 eurot. Kuna pärandaja ei määranud annakutäitjat, oli PärS § 133 järgi annaku täitmise kohustus pärijatel, st kostjatel. PärS § 72 sätestab annakutäitja süülise vastutuse annakuks määratud eseme hävimise või väärtuse vähenemise eest. Samas ei sätesta pärimisseadus otsesõnu annakutäitja kohustust tagada annakuks määratud asja säilimine ning väärtuse vähenemise ärahoidmine. Annakutäitja kohustused on samasisulised testamenditäitja ja pärandvara hooldaja kohustustega pärandvara säilimise osas, sest seadus sätestab annakutäitja vastutuse annakuks määratud asja hävimise või selle väärtuse vähenemise eest. Testamenditäitjal on PärS § 81 lg 4 järgi ning pärandvara hooldajal PärS § 113 lg 2 järgi annaku täitmise kohustus. Testamenditäitja on PärS § 81 lg 5 järgi ja pärandvara hooldaja PärS § 112 lg 3 järgi kohustatud oma ülesannete täitmiseks vajalikku pärandvara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise. Seega on pärijast annakutäitjal PärS § 72 alusel koosmõjus PärS § 81 lg-ga 5 ja § 112 lg-ga 3 kohustus valitseda heaperemehelikult pärandvara, mis on vajalik annaku täitmiseks, ning tagada selle säilimine. Kui annakutäitja rikub annakuks määratud asja heaperemeheliku valitsemise ja säilimise tagamise kohustust süüliselt, vastutab ta annakusaaja ees annakuks määratud asja hävimisest või väärtuse vähenemisest tingitud kahju eest. Annakuks määratud eseme hävimiseks PärS § 72 mõistes saab pidada mistahes asjaolu või sündmust, mille tulemusel annakuks määratud ese ei kuulu enam pärandvara hulka ning annaku täitmine on muutunud võimatuks. Kuna XXX asuv kinnisasi võõrandati täitemenetluse raames toimunud enampakkumisel kolmandale isikule, siis ei kuulu see enam pärandvara hulka ja kostjad ei saa seda enam hagejale üle anda, mistõttu on annakuks määratud ese PärS § 72 tähenduses hävinud. Kostjad võivad olla rikkunud kohustust valitseda pärandvara heaperemehelikult ulatuses, mis on vajalik annaku täitmiseks, kui Fl puudus pärandaja vastu laenulepingust tulenev raha
2-19-8576 tasumise nõue ning kostjad olid selle nõude puudumisest teadlikud, kuid jätsid sellele vaatamata hagile vastamata. Kui kostjad soovisid hagile vastamata jätmisega tuua kaasa annaku üleandmise võimatuse, on kostjad tekitanud kahju tahtlikult VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Hageja ei ole tõendanud, et Fl ei olnud pärandaja vastu nõuet, et kostjad teadsid seda asjaolu ning kostjad soovisid hagile vastamata jätmisega tuua kaasa annaku üleandmise võimatuse. See, et F nõue ei olnud kantud pärandvara nimekirja, tõendab, et nõuet ei esitatud tähtaegselt üleskutsemenetluses, aga mitte seda, et nõuet ei olnud. Kostjad on tõendanud, et Fl oli laenulepingust tulenev 65 190 euro suurune nõue pärandaja vastu, mida kinnitavad Harju Maakohtu 31.05.2019 tagaseljaotsuses tuvastatud asjaolud, F 30.09.2017 kirjalik kinnitus, Ü 02.10.2017 kohtule tehtud avaldus, F 20.03.2007 sõlmitud korteriomandi müügileping ning pärandaja 16.04.2007 sõlmitud XXX kinnisasja müügileping. Z andis korteriomandi müügist saadud raha pärandajale XXX asuva kinnisasja ostmiseks laenuks ning tema korraldusel tuli raha kanda üle pärandajale. Pärandaja sõlmis vähem kui kuu aega pärast seda kinnisasja müügilepingu, millega ostis HHH asuva kinnisasja. Seega on usutav, et pärandaja kasutas müügihinna tasumiseks Flt saadud raha. Kuna selleks ajaks oli F tütre ja pärandaja abielu lahutatud, on usutav, et Z ei soodustanud pärandajat kinkega. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et F ja pärandaja vahel ei olnud laenulepingut, raha anti üle kinkelepingu või muu, laenusuhtest erineva õigussuhte alusel. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väidet, mille kohaselt võisid pärandaja ja Z kokku leppida selles, et Z kingib vaidlusaluse summa pärandajale, kui pärandaja ei esita F tütre vastu nõudeid seoses Tallinnas JJJ asuva kinnisasjaga. Kuigi asjaolu, et Z, Ü ja kostjaid esindavad samad advokaadid ja Z on kostjate vanaema, tekitab kahtlusi F ja kostjate tegevuse kooskõlastamise osas, ei tõenda kahtlus seda, et F ja pärandaja vahel ei olnud laenulepingut. Hageja kahtlus F, Ü ja kostjate ühise koordineeritud tegutsemise kohta on liiga üldsõnaline, et lugeda kostjate laenusuhte kohta esitatud tõendid ebausaldusväärseks.
3.3.Kuna hageja ei soovinud tugineda asjaolule, et kostjad on rikkunud kohustust täita pärandvaraga seotud kohustus PärS § 142 lg-s 1 sätestatud järjekorras, ei hinda kohus seda, kas kostjad võiksid vastutada sel põhjusel. Samuti ei hinda kohus seda, kas annakuga määratud kinnisasja täitemenetluses müümine on käsitatav kostjate poolt nõude rahuldamisena. Hageja on tuginenud kostjate tahtlikule rikkumisele. Seetõttu ei hinda kohus, kas tõenditest nähtub kostjate hooletus oma kohustuste täitmisel.
3.4.Hagejal on õigus nõuda kostjatelt Swedbank AS asemel 12 475,06 euro tasumist ning kostjatel ei õigust keelduda annakust tulenevate kohustuste täitmist põhjusel, et hagejale läksid üle XXX asuva kinnisasjaga seotud kohustused. Samuti ei ole kostjatel õigust nõuda hagejalt Swedbank AS-le makstud 4254,01 euro tasumist. Aktsiaseltsi Hansapank ja pärandaja vahel 16.04.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus kuulus pärandaja pärandvara hulka. Kohustused saavad üldjuhul üle minna üksnes pärijale. Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, et pärandaja tegelik tahe oli suunatud hageja pärijaks nimetamisele. Kuigi testamendis oli märgitud, et kõik kinnisasjaga seotud õigused ja kohustused jäävad hagejale, ei ole kohustus varaliseks hüveks PärS § 56 lg 1 tähenduses ja seda ei ole testamendiga (annakuna) hagejale üle antud. Samuti ei ole see korraldus käsitatav sihtkäsundina PärS § 73 lg 1 tähenduses ega sihtmääranguna PärS § 76 lg 1 tähenduses. Samuti ei nähtu testamendist, et varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminek on eelduseks annaku üleandmise sissenõutavaks muutumisele. Testamendi tekstist ei nähtu, et hagejale varaga seotud õiguste ja kohustuste ülemineku mittetoimumisel ei teki hagejal annaku üleandmise nõudeõigust. Testamendi tekstis avaldatust erinevat pärandaja tegelikku tahet ei ole kostjad tõendanud. Seega ei ole varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminek tingimuslik
2-19-8576 korraldus PärS § 35 mõistes, sh edasilükkav tingimus PärS § 63 mõistes. PärS § 71 lg-st 1 ei tulene annakutäitja õigust nõuda annakusaajalt annakuga määratud kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagatud kohustuste ülevõtmist. Seega ei sisalda testament korraldusi, mille alusel oleks pärandaja kohustused saanud hagejale üle minna või mille alusel saaksid kostjad nõuda hagejalt selliste kohustuste ülevõtmist annaku üleandmise eeldusena. Seega läksid kohustused üle pärijatele, s.o kostjatele. Kuna hageja täitis Swebank AS-le pärandvara hulka kuuluva kohustuse kostjate eest, et vältida sundtäitmist annakueseme suhtes, läks laenulepingust tulenev nõue VÕS § 78 lg 3 p 1 ja § 173 lg 3 p 3 alusel hagejale üle ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt PärS § 151 lg 2 järgi solidaarselt 12 475,06 euro tasumist. Kuna hagejale läks seaduse alusel üle laenulepingust tulenev nõue, ei ole tegemist alusetu rikastumisega, nagu leidis hageja.
3.5.Kostjatel ei ole hageja vastu 12 475,06 euro suurust nõuet, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada, sest kostjad ei ole tõendanud, et hageja rikkus õigusvastaselt pärandaja omandivõi muud sarnast õigust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 tähenduses. Hageja kinnitas, et ta võttis D pangakontolt raha välja, kuid mitte kostjate väidetud summat (12 455,22 eurot). On usutav, et hageja võttis raha välja oma töökoha läheduses asuvast pangaautomaadist Keila Selveris ning tegi seda ajal, mil pärandaja viibis haiglas. Seega võttis hageja välja 6600 eurot. Kuigi kostjate väitel ei olnud hagejal raha väljavõtmiseks pärandaja nõusolekut, ei ole kostjad põhistanud asjaolusid, millest nähtuvalt ei olnud hagejal pärandaja nõusolekut, mistõttu ei läinud tõendamiskoormis üle hagejale. Arvestades seda, et pärandaja ja hageja olid elukaaslased ning pärandaja soovis hagejat testamendiga soodustada, oli pärandajal võimalus anda hagejale raha väljavõtmiseks nõusolek.
3.6.Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 88,39% ulatuses hageja kanda ning 11,61% ulatuses kostjate kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus tõendeid vääralt hinnates ekslikult seisukohale, et pärandaja ja F vahel oli 2007 sõlmitud laenuleping ning järeldas seetõttu vääralt, et kostjad ei rikkunud oma kohustusi ega pea hagejale PärS § 72 alusel kahju hüvitama. Z müüs talle kuulunud korteriomandi, mida ta ise ei kasutanud eluasemena, ning andis selle müügist saadud raha pärandajale, et pärandaja ei esitaks kostjate ema vastu kohtusse hagi abielu ajal omandatud kinnisasja jagamiseks. Maakohtu mõttekäik suulise laenulepingu olemasolu kohta ei ole eluliselt usutav. Mõistlik inimene oleks sedavõrd suure summa oma tütre endisele abikaasale 10 aastaks laenuks andmise korral sõlminud kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis laenulepingu, et tagada oma õiguste kaitse. Kostjad ei ole laenulepingu kinnituseks esitanud ühtki otsest ega
2-19-8576 kirjalikku tõendit. Ainuüksi tagaseljaotsus ja F kirjalik kinnitus laenulepingu sõlmimist ei kinnita. Kaudsed tõendid ei saa laenulepingu olemasolu tõendada olukorras, kus kõik ülejäänud faktilised asjaolud ei viita laenulepingu olemasolule. Sellises olukorras heitis maakohus hagejale põhjendamatult ette negatiivse asjaolu tõendamata jätmist. Z, Ü ja kostjad käitusid ühiselt ja kooskõlastatult, et jätta hageja annakust ilma ning rikastuda hageja arvel, millele viitavad järgmised asjaolud: Z pöördus pärast seda, kui hageja tasus pärandaja võla Swedbank AS-le, kohtusse oma lapselaste vastu; Z nõudis kogu laenusumma korraga tagastamist; kostjad ei palganud endale advokaati (neid esindas Ü) ning nad ei esitanud hagile ühtki vastuväidet; advokaat, kes esindas Z, esindas hiljem ka kostjaid; annaku esemeks olnud kinnisasja sundenampakkumise tulemusena sai õiguslikus mõttes raha küll Z, kuid faktiliselt kogu perekond, sh kostjad. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et Z ja kostjaid esindasid sama büroo advokaadid.
4.2.Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis analüüsimata, kas kostjad rikkusid PärS § 142. Hageja tõi esile, et F nõue, mille rahuldamise tõttu jäi hageja annakust ilma, ei sisaldunud pärandvara inventuuris, ning selle asjaolu valguses pidi maakohus ise õigust kohaldama, sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate vastuapellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud, ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt, mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 19,94 eurot ning jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjatel ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet, s.o omandi- vms nõude rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Maakohus asus tõendeid vääralt hinnates ekslikult seisukohale, et hageja võttis Z pangakaardiga välja üksnes 6600 eurot. Samuti pani maakohus vääralt kostjatele pärandaja nõusoleku puudumise tõendamise koormuse olukorras, kus ükski tõend ega asjaolu ei viita nõusoleku olemasolule. Nõusolekut võib eeldada üksnes abikaasade, mitte aga kooselu puhul. Kui hageja väited raha viimise kohta pärandajale vastaksid tõele, oleks pidanud raha sisalduma pärandvara hulgas või võlad kajastuma L OÜ raamatupidamises. Hageja nõude ja kostjate kahju hüvitamise nõude tasaarvestamise korral peavad kostjad tasuma hagejale 19,94 eurot. Arvestades seda, et kostjad pakkusid hagejale maakohtus kompromissina 50 eurot, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda sõltumata hagi rahuldamise ulatusest.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega
2-19-8576 rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
9.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja 95 000 euro suuruse nõude kostjate vastu. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi 19,94 eurot ületavas osas, seejuures ei ole kostjad esitanud vastuapellatsioonkaebuses vastuväiteid selle kohta, et maakohus pidas hageja nõuet kostjatelt 12 475,06 euro saamiseks põhjendatuks, kostjad heidavad maakohtule ette üksnes seda, et maakohus jättis vääralt hageja nõude kostjate nõudega tasaarvestamata. Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus jättis õigesti hageja 95 000 euro suuruse nõude rahuldamata ning asus põhjendatult seisukohale, et kostjatel ei ole hageja vastu 12 455,22 euro suurust nõuet (vastuapellatsioonkaebuses ekslikult märgitud ka 12 455,12 eurot), mida hageja nõudega kostjate vastu tasaarvestada.
10.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. I
11.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kostjad peavad hüvitama hagejale annaku üle andmata jätmisega ja pahatahtliku käitumisega põhjustatud kahju.
12.Ringkonnakohus märgib, et testaatori annaku määramise korraldus annab PärS § 56 lg 1 II lause alusel annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Seejuures tekib annaku täitmise nõue PärS § 62 lg 1 järgi üldjuhul pärandi avanemisel ning juhul, kui annakuks määratud ese ei kuulu pärandi avanemise ajal pärandi hulka, on annak PärS § 67 lg 4 järgi üldjuhul kehtetu. Kui testaator ei ole annakutäitjat määranud, on annakutäitjaks PärS § 57 lg 1 II lause järgi pärija, kes on pärandi vastuvõtmise korral PärS § 133 järgi kohustatud täitma testamendiga ettenähtud annaku. Kui pärija ei täida annakusaaja nõuet, s.o rikub annakuks määratud eseme üleandmise kohustust, saab annakusaaja kasutada pärija vastu VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid (vt ka T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritöö. 2010, lk 76–77). Eelkõige on annakusaajal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 2 I lause alusel annaku täitmist. Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostjad on pärandaja pärijad ning pärandaja määras testamendis hagejale annakuna XXX asuva kinnisasja, mis kuulus pärandi avanemise ajal, s.o 01.03.2017 pärandvara koosseisu. Samuti ei vaidle pooled enam selle üle, et testament kehtib. Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjatelt kui pärijatelt annaku täitmist ning poolte vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe. Hageja on nõudnud kostjatelt annaku täitmist, esitades mh siinses asjas esmalt hagi annaku täitmiseks ja annaku esemeks oleva kinnisasja omandi üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks, kuid kostjad ei ole annakut täitnud.
13.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole nad annakut täitnud seetõttu, et hageja keeldub täitmast annakuga seotud kohustusi. Seega tuli maakohtul välja selgitada, kas ja milliseid pärandaja kohustusi pidi hageja kandma.
2-19-8576
13.1.Ringkonnakohus märgib, et annakusaajale ei lähe seaduse alusel üle pärandaja kohustused, sh ka mitte sellised kohustused, mis on seotud annaku esemega või mille tagamiseks on annaku eset koormatud (nt seatud kinnisasjale hüpoteek), sõltumata sellest, et annaku saaja ei või nõuda annaku eset koormavate õiguste kõrvaldamist PärS § 71 lg 1 järgi. Annakusaajal on annaku eseme koormamise korral üksnes kohustus taluda kinnisasja realiseerimist. Samuti ei saa pärandaja üldjuhul nõuda annakusaajalt pärandaja kohustuste ülevõtmist. Küll aga võib pärandaja teha testamendis korralduse, et annakusaajal on kohustus täita pärandaja laenukohustus kas üksnes sise- või ka välissuhtes, sh määrata edasilükkava tingimusega annaku PärS § 63 lg 1 tähenduses, mille kohaselt tekib annaku nõue alles siis, kui annakusaaja täidab või võtab üle pärandaja kohustuse, või määrata lisaks ka pärija kasuks PärS § 56 lg 1 tähenduses annaku, mille sisuks on pärija õigus nõuda annakusaajalt laenukohustuse täitmist sisesuhtes või teha vajalikud toimingud kohustuse ülevõtmiseks välissuhtes (vt T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritööst 12 aastat hiljem. Juridica 8/2022).
13.2.Siinses asjas tegi pärandaja lisaks hagejale annaku määramisele testamendis järgmise korralduse: „X'ele jäävad ka kõik selle varaga seotud õigused ja kohustused“. Testamendi tõlgendamisel lähtutakse PärS § 28 järgi testaatori tegelikust tahtest, seejuures tuleb Riigikohtu praktika järgi eelistada tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ja saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele oli suunatud tema tegelik tahe (RKTKo 24.10.2018 2-16-2978/58, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus testaatori korraldust tõlgendades õigesti seisukohale, et sellist korraldust ei saa pidada sihtkäsundiks PärS § 73 lg 1 tähenduses ega sihtmääranguks PärS § 76 lg 1 tähenduses. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et korraldusest ei saa järeldada ka seda, et tegemist oleks edasilükkava tingimusega annakuga PärS § 35 lg 1 ja § 63 tähenduses. Korralduse sõnastusest ei saa kuidagi järeldada, et pärandaja tahteks oli see, et hagejal tekib annaku nõue alles siis, kui ta täidab või võtab üle pärandaja kohustuse. Küll aga nähtub korraldusest selgelt pärandaja tahe, et lisaks kinnisasjale peaks hageja omandama ka kõik kinnisasjaga seotud õigused ning tema kanda peaksid jääma ka kõik kinnisasjaga seotud kohustused. Seega ei olnud pärandaja tahe suunatud sellele, et hagejale jääb kinnisasi, kuid sellega seotud kohustused jäävad pärijate kanda. Teisalt ei sisalda korraldus ühtki viidet sellele, et hageja peaks võtma kinnisasjaga seotud pärandaja ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingust tulenevad kohustused VÕS § 175 tähenduses üle. Sellest tulenevalt saab ringkonnakohtu hinnangul mõista pärandaja korraldust selliselt, et pärandaja määras testamendiga pärijatele annaku PärS § 56 lg 1 tähenduses, mille sisuks oli õigus nõuda hagejalt annakusaaja ja pärijate vahelises suhtes seda, et hageja täidab kinnisasjaga seotud pärandaja kohustused võlausaldaja või pärijate ees.
13.3.Pooled ei vaidle selle üle, et pärandaja sõlmis Swedbank AS õiguseellasega laenulepingu, mille alusel andis Swedbank AS õiguseellane pärandajale XXX asuva kinnisasjaga seotud laenu ning laenu tagamiseks seati XXX asuvale kinnisasjale hüpoteek. Antud laenu jääk oli 01.03.2017, s.o pärandi avanemise aja seisuga 15 570,94 eurot. Arvestades pärandaja korraldust, pidi hageja tasuma laenujäägi Swedbank AS-le või hüvitama laenukohustuse kostjatele, kellele läks pärandaja kohustus üldõigusjärgluse alusel üle. Kuna kostjad on tasunud pärandi avanemise järel pärandaja ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat laenu tagasi 4254,01 euro ulatuses (I kd, tl 48–50), on kostjatel pärandaja korraldust arvestades õigus nõuda hagejalt annakuna 4254,01 euro üleandmist. Ülejäänud osas on hageja täitnud pärandaja kohustused Swedbank AS ees.
2-19-8576
13.4.Pooled vaidlevad selle üle, kas lisaks eelnevale oli pärandajal ka F ees kinnisasjaga seotud laenukohustus, st kas pärandaja sõlmis 2007 Fga lepingu, mille alusel laenas Z pärandajale 1 020 000 krooni ja pärandaja pidi saadud raha tagastama pärast seda, kui ta oli täitnud oma kohustused Swedbank AS ees. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus tõendeid vääralt hinnates ekslikult seisukohale, et pärandaja ja F vahel oli 2007 sõlmitud laenuleping. Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi ka suuliselt. Pooled ei vaidle selle üle, et pärandaja oli kostjate emaga abielus, abielu lahutati 2007 alguses ning pärast abielu lahutamist müüs Z 20.03.2007 talle kuulunud Tallinnas SSS asuva korteriomandi hinnaga 1 030 000 krooni ning müügilepingu kohaselt pidi ostja kandma sellest 1 020 000 krooni pärandaja pangakontole. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et pärandaja ostis 16.04.2007 XXX asuva kinnisasja hinnaga 1 260 000 krooni. Nimetatud tõendite (I kd, tl 59– 67) alusel saab järeldada, et pärandaja sai F korraldusel kolmandalt isikult 1 020 000 krooni, mille eest ta ostis XXX asuva kinnisasja, kuid need tõendid ei kinnita raha ülekandmise aluseks olnud F ja pärandaja kokkulepet ega selle sisu, sh seda, et pärandaja pidi rahasumma Fle tagasi maksma. 20.03.2007 korteriomandi müügilepingust ei nähtu, mis oli F antud lepingu p-s 3.2.1 sisalduva korralduse (kanda müügihinnast 1 020 000 krooni pärandaja pangakontole) aluseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa F ja pärandaja vahel laenulepingu sõlmimist ja selle tingimusi kuidagi tõendada ka Harju Maakohtu 31.05.2019 tagaseljaotsus, millega maakohus mõistis kostjatelt F kasuks välja 65 190 eurot ja viivise (I kd, tl 68–69). Kuigi kohus võib TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja jätab hagile vastamata, ei hinda kohus tagaseljaotsust tehes tõendeid ega tuvasta asjaolusid. Pelgalt tagaseljaotsuses hagi alusena esile toodud asjaolude väljatoomine ei kinnita, et need asjaolud vastavad tegelikkusele. Seda, et Z ja pärandaja leppisid kokku, et ülekantud raha tuli tagasi maksta ja millistel tingimustel tuli seda teha, ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist peale F 30.09.2017 digitaalselt allkirjastatud kirjaliku kinnituse (I kd, tl 57). Laenulepingu sõlmimist ja selle tingimusi puudutavate asjaolude tõendamiseks ei ole kostjad taotlenud F tunnistajana ülekuulamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole F kui võlausaldaja poolt ligi 10 aastat pärast väidetava 1 020 000 krooni suuruse laenu andmist antud kirjalik digitaalselt allkirjastatud kinnitus piisav, et lugeda selle alusel tõendatuks F ja pärandaja vahel suulise laenulepingu sõlmimine. Arvestades pärandajale üle antud rahasumma suurust, aga ka seda, et rahasumma
2-19-8576 anti üle pärast seda, kui pärandaja ja F tütar olid lahutanud abielu, ei ole usutav, et Z andis pärandajale suulise kokkuleppe alusel, ilma et selle kohta oleks tal ühtki kirjalikku tõendit, laenuks sedavõrd suure rahasumma. Lisaks nähtub pärandaja pärandvara nimekirjast (II kd, tl 134–135 pöördel), et Z ei esitanud üleskutsemenetluses oma nõuet, mis annab samuti alust kahelda sellise nõude olemasolus. Seejuures nähtub pärandvara nimekirjast, et F tütar Ü on teavitanud kohtutäiturit matusekuludest, mistõttu pidi Z olema üleskutsemenetlusest oma tütre kaudu tõenäoliselt teadlik. Lisaks ei ole välistatud, et Z võis nimetatud rahasumma kanda pärandajale üle selleks, et hüvitada Ü eest pärandajale tema osa ühisvarast. Hageja tõi esile, et pärandaja ja Ü omandasid abielu ajal Tallinnas JJJ asuva kinnisasja. Kinnistusraamatu andmetel on Ü kantud selle kinnisasja omanikuna 25.06.2001 kinnistusraamatusse (II kd, tl 125). Kuigi kostjate väitel oli tegemist Ü lahusvaraga, ei ole kostjad seda väidet täpsemalt põhistanud. Seega võis Z müüa talle kuulunud Tallinnas SSS asuva korteriomandi selleks, et maksta Ü eest pärandajale ühisvara jagamisel omandi kaotamise eest hüvitist. Ülaltoodut arvestades on asjas tõendatud, et pärandaja sai Flt 1 020 000 krooni XXX asuva kinnisasja ostmiseks, kuid asjas ei ole tõendatud seda, et pärandajal oli kohustus saadud raha Fle tagastada. Seega ei olnud hagejal pärandaja korraldust arvestades kohustust tasuda Fle või kostjatele pärandaja kohustuse katteks 65 190 eurot.
13.5.Ülaltoodut arvestades on hagejal pärandaja korraldust arvestades õigus nõuda kostjatelt annakuna määratud kinnisasja omandiõiguse üleandmist ning kostjatel õigus nõuda hagejalt, et hageja täidaks pärandaja 4254,01 euro suuruse kohustuse kostjatele. Seejuures ei pea kostjad olema esitanud vastuhagi selleks, et tugineda enda annaku täitmise nõudele siinses menetluses, ning ringkonnakohus saab seda arvestada hageja nõude rahuldamise üle otsustades (vt RKTKo 07.06.2023, 2-21-2836, p 17.1–17.2).
14.Kuigi üldjuhul saab annakusaaja nõuda pärijalt annaku täitmist, võib ta annaku täitmisest keeldumise korral nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 alusel ka kahju hüvitamist. Seejuures ei või annakusaaja nõuda pärijalt VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi täitmist juhul, kui annaku täitmine on võimatu. Täitmise võimatuse korral saab annaku saaja aga samuti nõuda VÕS § 115 alusel pärijalt annaku täitmise asemel kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja annaku esemeks olev kinnisasi müüdi täitemenetluses 11.05–18.05.2020 toimunud kordusenampakkumisel kolmandale isikule, st see ei kuulu enam pärandvara hulka. Seega ei saa pärijad annakuks määratud eset enam hagejale üle anda ning annaku täitmine on muutunud VÕS § 108 lg 2 p 1 tähenduses võimatuks. Kuna kinnisasi ei kuulu enam pärandvara hulka, on ilmselge, et kostjad ei saa enam annaku täitmiseks kinnisasja omandit hagejale üle anda. Sellest tulenevalt on hagejal VÕS § 115 lg 1 alusel õigus nõuda kostjatelt täitmise asemel kahju hüvitamist, andmata selleks VÕS § 115 lg 3 järgi kostjatele eelnevalt täiendavat tähtaega annaku täitmiseks.
15.Annaku täitmise kohustuse rikkumise korral võib annakusaaja VÕS § 115 lg 1 järgi nõuda annaku täitmise asemel pärijalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seejuures peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused, st annakusaaja ja pärija vahel on kehtiv annaku täitmise võlasuhe, pärija rikub annaku täitmise kohustust, pärija vastutab rikkumise eest ning annaku täitmise kohustuse rikkumine põhjustab annaku saajale sellist kahju, mis on hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga (täidetud on VÕS §-s 127 sätestatud eeldused).
2-19-8576 Nagu ülal märgitud, ei ole siinsel juhul vaidlust selle üle, et poolte vahel on seadusest tulenev annakusaaja ja annakutäitja vaheline võlasuhe, mille alusel on hagejal õigus nõuda kostjatelt annaku täitmist. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kostjad ei ole annakuks määratud eset hagejale üle andnud. Seega võivad kostjad olla rikkunud PärS §-st 133 ja § 57 lg 1 II lausest tulenevat pärija annaku täitmise kohustust.
16.Annaku saajale annakuks määratud eseme üle andmata jätmine on käsitatav annaku täitmise kohustuse rikkumisena siiski vaid siis, kui pärimisseaduse järgi ei ole pärijal alust jätta annakut täitmata. Seega pidi maakohus sõltumata poolte õiguslikest väidetest asjas esitatud asjaolusid arvestades kontrollima, kas kostjatel oli pärimisseaduse järgi alust jätta annak täitmata või rikkusid kostjad annaku täitmise kohustust.
16.1.Annaku täitja rikkumist hinnates tuleb esmalt arvestada seda, et annakutäitja on PärS § 58 järgi kohustatud annakut täitma üksnes pärandist saadud vara ulatuses ning kui pärandist ei piisa kõigi annakute täitmiseks, vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega. Samuti tuleb arvestada seda, et pärandvara inventuuri tegemise korral tuleb pärandvaraga seotud kohustused täita PärS § 142 lg-s 1 sätestatud järjekorras, st esimeses järjekorras tasutakse pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud, teises järjekorras üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded ning alles kolmandas järjekorras täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud, seejuures täidetakse järgmise järjekorra kohustused PärS § 142 lg 2 järgi pärast eelmise järjekorra kohustuste täielikku täitmist. Kuigi PärS § 142 lg 1 ei nimeta, millises järjekorras täidetakse üleskutsemenetluses esitamata jäänud nõuded, saab sätet mõista ringkonnakohtu hinnangul selliselt, et annakunõude ees saavad eelise üksnes PärS § 140 kohaselt üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded. Üleskutsemenetluses esitamata nõudeid saab küll samuti esitada pärijate vastu, kuid neid ei täideta enne annakunõudeid (vt T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritöö. 2010, lk 86). Seega ei ole annaku täitja rikkunud annaku täitmise kohustust, kui tal ei ole ülaltoodud sätete järgi kohustust annakut täita.
16.2.Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et pärandaja vara suhtes viidi läbi pärandvara inventuur. Selle tulemusena valminud pärandvara nimekirjast (II kd, tl 134–135 pöördel) nähtub, et inventuuri viis läbi kohtutäitur Toomas Saarma, kes korraldas mh ka üleskutsemenetluse, mille kohta avaldati 20.03.2017 teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Nimekirja kohaselt kuulus pärandajale XXX asuv kinnisasi (hinnanguline väärtus 60 000 eurot), Swedbank AS pangakontol asuv raha 15,74 eurot, OÜ L osa 7669 eurot ning pensionifondide osakud (LHV Pensionifond 50 – 905,121, SEB Progressiivne pensionifond – 311,000, Nordea pensionifond A – 1115,439). Pärandaja matusekulud olid 893 eurot, millest 200 eurot kanti matusetoetuse arvel, muid esimese järjekorra kohustusi pärandvara hulgas ei olnud. Üleskutsemenetluses teatas Swedbank AS, et pärandaja ja Swedbank AS on sõlminud laenulepingu, mille jääk oli 01.03.2017 seisuga 15 570,94 eurot. Pärandvara nimekirjast ei nähtu, et Z oleks esitanud üleskutsemenetluses tähtaegselt oma nõude. Lisaks tuleb arvestada seda, et pärandaja oli Z ainupärija (I kd, tl 51–51 pöördel) ning talle kuulus pärandi avanemise ajal ka Zlt päritud vara. Z pärandvara inventuuri käigus koostatud pärandvara nimekirja (I kd, tl 52–53 pöördel) järgi kuulus Zle EEE asuv korteriomand (ühetoaline korter, hinnanguline väärtus 40 000 eurot) ja Swedbank AS pangakontol olev raha 12 455,22 eurot. Pärandaja matusekulud olid 520 eurot. Üleskutsemenetluses ei esitatud teateid kohustuste kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et Z pärandvaraks olnud korteriomand oli pärandaja surma ajal (01.03.2017) alles. Seega kuulus ka see pärandaja pärandvara hulka. Z pangakonto
2-19-8576 (I kd, tl 54–54 pöördel) kohaselt oli tema pangakonto jääk 01.03.2017 seisuga 117,1 eurot. Seega kuulus pärandajale lisaks tema pärandvara nimekirjas märgitule ka nimetatud vara.
16.3.Arvestades seda, et pärandaja surma järel tehti pärandvara inventuur, mille tulemusena koostatud pärandvara nimekirja kohaselt andis Swedbank AS üleskutsemenetluses teada pärandaja laenukohustusest, tuli PärS § 142 lg 1 järgi täita enne annaku täitmist esimeses järjekorras pärandaja matusekulud (893 eurot, millest 200 eurot kanti matusetoetuse arvel), teises järjekorras pärandaja kohustus Swedbank AS ees (15 570,94 eurot), kolmandas järjekorras hagejale määratud annak (üle anda XXX asuv kinnisasi hinnangulise väärtusega 60 000 eurot) ning alles seejärel täita pärandaja väidetav kohustus F ees. Seega ei olnud pärijatel õigust keelduda annakut täitmast pärandaja väidetava kohustuse tõttu F ees ka siis, kui selline kohustus oleks eksisteerinud. Pärandvara arvel tuli esmalt täita pärandaja matusekulud ja Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus ning seejärel anda hagejale üle annakuks määratud ese (ja nõuda hagejalt pärandaja ja Swedbank AS vahelisest laenulepingust tulenevate kohustuste hüvitamist). Pärandvara nimekirjades märgitud vara väärtust arvestades ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et pärandvarast ei oleks PärS § 58 tähenduses piisanud annaku täitmiseks. Ülaltoodu kohaselt oli pärandajale kuuluva vara hinnanguline väärtus üle 100 000 euro ning kohustusi ligi 16 000 euro ulatuses (sh matusekulud ja üleskutsemenetluses teada antud kohustused), millest suurema osa pidi hageja pärijatele hüvitama.
16.4.Seega ei välistanud pärandaja kohustused ega pärandvara puudumine hageja annakunõuet ning kostjad pidid ka PärS §-des 58 ja 142 sätestatut arvestades täitma annaku. Seda tegemata rikkusid kostjad PärS §-st 133 ja § 57 lg 1 II lausest tulenevat pärija annaku täitmise kohustust.
17.Üldjuhul vastutab pärandaja VÕS § 103 lg 1 järgi seadusest tuleneva annaku täitmise kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav, seejuures eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Kuigi seaduses sätestatud juhtudel võib ka pärija vastutada VÕS § 104 lg 1 järgi üksnes süü olemasolu korral, ei tulene pärimisseadusest, et pärandaja vastutaks annaku täitmata jätmise või kohustuste täitmise järjekorra rikkumise korral üksnes süüliselt. Annaku täitmise kohustuse rikkumise kohta puudub pärimisseaduses erisäte ning kohustuste täitmise järjekorra rikkumise puhuks näeb küll PärS § 142 lg 4 ette pärija vastutuse selle tagajärjel tekkinud kahju eest, kuid ei sätesta pärija süülist vastutust. Seega vastutavad pärijad annaku täitmata jätmise eest üldjuhul sõltumata süüst ning võivad üksnes vääramatu jõu asjaoludel vastutusest vabaneda. Erandina näeb PärS § 72 ette küll annaku täitja süülise vastutuse kahju hüvitamise eest juhul, kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja käitumise tõttu, kuid see säte ei ole siinses vaidluses kohaldatav. Üldjuhul saab hävida, s.o lakata senisel kujul olemast üksnes vallasasi, kinnisasja puhul saab rääkida üksnes selle väärtuse vähenemisest kinnisasja kahjustamise tõttu (vt AÕS I komm (2014), § 84, p 3.1.3; VÕS I komm (2021), § 132, p 4.1). Eeltoodut arvestades vastutavad kostjad VÕS § 103 lg 1 järgi kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu, s.o asjaolu tõttu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostjad ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kostjad jätsid annaku eseme hagejale üle andmata vääramatu jõu tõttu. Arvestades kostjate hagile esitatud esialgseid vastuväiteid, keeldusid nad annaku eset hagejale üle andmast seetõttu, et hageja ei olnud nõus üle võtma ja täitma pärandaja kohustusi Swedbank AS ja F ees. Seega ei olnud tegemist vääramatu jõu asjaoludega. Samuti ei saa pidada vääramatuks jõuks VÕS § 103 lg 2 tähenduses siinsel juhul asjaolu, et annakuks määratud kinnisasi võõrandati täitemenetluse raames pärandaja väidetava
2-19-8576 võla katteks. Nimetatud asjaolu muutis küll annaku täitmise võimatuks, kuid kostjatel oli võimalik ära hoida F väidetava nõude rahuldamine annakueseme arvel, esitades F hagile õigeaegselt kohtumenetluses vastuväited, ning sellist käitumist sai kostjatelt ka mõistlikult oodata. Arvestades seda, et Z ei esitanud koos hagiavaldusega (II kd, tl 103–104) kohtule laenulepingu ja selle tingimuste kohta asjakohaseid tõendeid, oli kostjatel selgelt võimalik mõjutada tsiviilasjas nr 2-19-6624 nende vastu tagaseljaotsuse tegemist ja neilt pärandaja võla väljamõistmist, mis oleks hoidnud ära samas kohtuasjas hagi tagamiseks annaku esemele seatud kohtuliku hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses. Ülaltoodut arvestades vastutavad kostjad annaku täitmise kohustuse rikkumise eest.
18.Kui pärija on rikkunud annaku täitmise kohustust, peab ta annaku täitmise asemel hüvitama annakusaajale VÕS § 115 lg 1 alusel kahju. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi annaku saaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui pärijad ei oleks jätnud annakut täitmata, st oleksid annaku eseme üle andnud. Ringkonnakohtu hinnangul on PärS §-s 133 sätestatud annaku täitmise kohustuse eesmärgiks VÕS § 127 lg 2 tähenduses tagada annakusaajale annaku üleandmine või selle rikkumise korral hüvitada annakusaajale annakueseme väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind VÕS § 128 lg 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 tähenduses. Kui pärija jätab annaku täitmata, jääb annakusaaja ilma talle pärandaja korraldusel määratud hüvest, st pärija rikkumise ja kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 tähenduses otsene põhjuslik seos. Seega peab pärandaja annakueseme üle andmata jätmise korral hüvitama annakusaajale annakueseme väärtuse annaku täitmise nõude kaotamise aja seisuga. Siinses asjas esitas hageja annaku eseme väärtuse tõendamiseks kaks hinnangut (I kd, tl 29–42 ja 112–123), mille kohaselt oli XXX asuva kinnisasja väärtus 13.07.2017 seisuga 80 000 eurot ja 22.05.2020 seisuga 95 000 eurot. Kostjate väitel pandi kinnisasi enampakkumisele alghinnaga 80 000 eurot, kuid enampakkumine luhtus. Kinnisasi müüdi täitemenetluses kordusenampakkumisel 18.05.2020 alghinnaga 75 000 eurot (I kd, tl 182–184 pöördel) ning kostjate väitel ei saa kahju olla sellest suurem. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hagejale tekkinud kahju suurus tuleb praegusel juhul välja selgitada selle aja seisuga, millal muutus annaku üleandmine võimatuks, ning kinnisasja keskmist turuhinda ei saa siinsel juhul määrata selle järgi, millise hinnaga müüdi kinnisasi kordusenampakkumisel. Tehinguhind ei pruugi vastata keskmisele turuhinnale ning täitemenetluses korraldatud enampakkumise puhul on tegemist kiirmüügiga, mille puhul on müügihind üldjuhul keskmisest turuhinnast madalam (vt ka TsÜS komm (2023), § 65, p 3.3.). Seega luges maakohus õigesti annakueseme üle andmata jätmisega põhjustatud kahju suuruseks 95 000 eurot.
19.Ülaltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjatelt annaku eseme üle andmata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamist 95 000 euro ulatuses, aga ka kostjatel on õigus nõuda hagejalt annaku täitmisena 4254,01 euro tasumist, mida saab arvestada hageja nõuet rahuldades. Kokku on hagejal õigus nõuda kostjatelt seega kahjuhüvitist 90 745,99 eurot. II
20.Lisaks annaku täitmise kohustuse rikkumisega põhjustatud kahjule vaidlevad pooled ka selle üle, kas kostjatel on hageja vastu 12 455,22 euro suurune nõue, mida hageja kahju hüvitamise nõudega tasaarvestada.
21.Kostjate väitel oli pärandaja ema Z pärandvara hulgas 12 455,22 eurot, hageja võttis pärandaja nõusolekuta raha Z pangakontolt välja ja kostjad jäid seetõttu sellest rahast ilma (raha
2-19-8576 ei olnud pärandaja pärandvara hulgas). Sisuliselt heidavad kostjad hagejale ette seda, et ta võttis pärandaja teadmata pärandaja raha endale ja põhjustas sellega pärandajale, aga ühes sellega ka kostjatele kui pärandaja üldõigusjärglastele kahju.
21.1.Arvestades asjas esitatud asjaolusid, võib kostjatel olla õigus nõuda hageja sularahas väljavõetud summade ulatuses hagejalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel või VÕS § 1037 lg 1 alusel õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi käsutamise korral rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab VÕS § 1037 lg 1 järgi hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Teisele isikule (kannatanu) omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Tegemist on alternatiivsete konkureerivate nõuetega ning kannatanu peab valima, kumma nõude ta esitab. Siinsel juhul on kostjad valinud deliktilise nõude VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Seega sõltub kostjate nõude põhjendatus sellest, kas hageja pani toime talle etteheidetud teo, mille tagajärjel tekkis pärandajale kahju, kas hageja tegu oli õigusvastane ning kas hageja oli kahju tekkimises süüdi.
21.2.Pooled ei vaidle selle üle, et Z suri 12.12.2016 ja pärandaja oli Z pärija. Z pärandvara nimekirja (I kd, tl 52–53 pöördel) kohaselt oli Z pangakonto saldo tema pärandi avanemise ajal 12 455,22 eurot. Seega läks Z pangakontol olnud 12 455,22 euro käsutamise õigus üle pärandajale ning pärandajal oli oma elu ajal õigus seda oma äranägemisel kasutada, sh ära tarvitada. Pooled ei vaidle ka selle üle, et pärandaja suri 01.03.2017 ning kostjad on pärandaja pärijad. Z pangakonto väljavõtte (I kd, tl 54–54 pöördel) kohaselt oli pärandaja surma aja seisuga (01.03.2017) Z pangakonto saldo 117,1 eurot. Seega läks pärandaja pärandi avanemise aja seisuga Z pangakontol olnud raha PärS § 4 lg 1 alusel üle kostjatele kui pärandaja üldõigusjärglastele. Sellest tulenevalt saaks kostjate nõue puudutada üksnes pangakontolt puuduvat 12 338,12 eurot (12 455,22-117,1). Samas ei saa kostjate esitatud asjaoludest järeldada, et nad heidavad hagejale ette kogu nimetatud summa väljavõtmist. Kostjad heitsid hagejale ette 300 euro suuruste maksetena sularaha välja võtmist ning on tähistanud Z pangakonto väljavõttel need sularaha väljavõtmised, mida nad heidavad hagejale ette (36 korda). Samuti tõi kostjate esindaja ringkonnakohtu istungil rikkumisena esile 36 korda 300 euro väljavõtmise. Seda arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja on oma töökoha juures 36 korda välja võtnud 300 eurot, s.o kokku 10 800 eurot. Teistsugust järeldust ei saaks Z pangakonto väljavõttest koosmõjus sellele märgitud selgitustega teha. Maakohus asus aga ekslikult seisukohale, et hageja võttis raha välja üksnes ajal, mil pärandaja viibis haiglas. Ükski asjas esitatud tõend nimetatud asjaolu ei kinnita. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja võttis enne pärandaja surma Z pangakontolt välja sularaha 10 800 eurot.
21.3.Ainuüksi sularaha väljavõtmisest ei saa aga järeldada seda, et hageja rikkus pärandaja omandisarnast õigust. Kostjate väitel võttis hageja sularaha välja pärandaja nõusolekuta ja pööras raha enda kasuks. Selle kohta, et hageja võttis raha välja pärandaja teadmata ja nõusolekuta ning jättis raha endale, ei ole kostjad esitanud ühtki otsest tõendit. Seega seda, et hageja võttis sularaha välja pärandaja nõusolekuta ja jättis selle endale, ei ole kostjad tõendanud. Hageja väitel võttis ta pärandaja palvel raha välja ning andis selle pärandajale, st hageja ei ole seda endale võtnud. Samas ei ole ka hageja oma väiteid tõendanud.
2-19-8576 Kostjad ei pea hageja väidet usutavaks ning on sisustanud oma nõuet kaudsete asjaoludega, sh sellega, et hageja väitel kasutas pärandaja raha äriühingu kohustuste täitmiseks, kuid majandusaasta aruandest ei nähtu sellises mahus kohustusi, ning leidnud, et arvestades hageja väidet tema varalise olukorra kohta, ei oleks hagejal pidanud olema raha pärandaja laenukohustuse täitmiseks Swedbank AS ees. Kostja esitas hageja väidete usutavuse hindamiseks ja oma väidete kinnituseks Ü kirjaliku seletuse (I kd, tl 97) ja L OÜ 2017. a majandusaasta aruande (II kd, tl 130–133). Ü kirjalikust seletusest nähtub, et Ü kinnitusel ei eitanud hageja 28.06.2017 kohtumisel raha väljavõtmist, kuid hageja väitel käskis pärandaja tal raha välja võtta, kuna pärandaja äriühingul olid võlad, ning raha läks nende võlgade katteks (võlausaldajad käisid haiglas ja said oma raha kätte), samas ei nähtunud Ü kirjaliku seletuse kohaselt L OÜ raamatupidamisdokumentidest 12 000 euro suurust võlga ega selle tasumist. Samuti olevat hageja kohtumisel väitnud, et tal ei ole raha pärandaja kohustuste täitmiseks, kuid hiljem on hageja pärandaja kohustuse Swedbank AS ees siiski täitnud. Sisuliselt kinnitab Ü kirjalik seletus seda, et hageja on väitnud, et ta võttis raha välja pärandaja korraldusel ja ta andis raha pärandajale, kes kasutas seda äriühingu võlgade tasumiseks. Samuti on hageja 28.06.2017 väitnud, et tal ei ole raha pärandaja võlgade tasumiseks. Muud ei saa ringkonnakohtu hinnangul nimetatud tõendist järeldada. Seda, et hageja kinnitus pärandaja korralduse ja pärandajale raha üleandmise kohta ei vasta tõele, on kostjad põhistanud asjaoluga, et pärandaja ei saa olla kasutanud ligi 12 000 eurot L OÜ võlgade tasumiseks, sest raamatupidamisdokumentide kohaselt ei olnud äriühingul sellises ulatuses võlgu. Oma väidete kinnituseks esitasid kostjad üksnes L OÜ 2017. a majandusaasta aruande. Muid äriühingu raamatupidamisdokumente ei ole kostjad esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole äriühingu majandusaasta aruandes märgitud üldiste, 31.12.2016 ja 31.12.2017 seisuga kajastatud andmete alusel võimalik järeldada, millises mahus on täidetud äriühingu kohustusi. Majandusaasta aruandes sisalduva kasumiaruande kohaselt oli äriühingu müügitulu 2016. aastal 23 239 eurot ja 2017. aastal 5457 eurot, kuid mõlemal aastal oli tegevus kahjumlik. Arvestades müügitulu suurust ja seda, et tegevus oli kahjumlik, täitis äriühing aruande kohaselt märkimisväärses ulatuses kohustusi. Samas, arvestades seda, et tegemist oli pärandaja isikliku, mitte äriühingu rahaga, ei pruukinud isikliku raha arvel võlausaldajate kohustuste täitmine raamatupidamisdokumentides ka kajastuda, st tegemist võis olla bilansiväliste kohustustega. Lisaks, ainuüksi asjaolu, et pärandaja ei pruugi olla kasutanud raha hageja väidetud viisil, ei anna piisavalt alust kahelda hageja ülejäänud väidete tõele vastavuses, s.o selles, et hageja võttis raha välja pärandaja korraldusel ja andis raha üle pärandajale. See, kuidas pärandaja tegelikult raha kasutas, ei olnud hageja mõjualas. Ka seda, et hageja oleks jätnud pärandaja raha endale ja tasunud selle eest pärandaja kohustuse Swedbank AS ees, ei saa asjas esitatud tõenditest järeldada. Hageja on tõendanud, et ta võttis 2019 märtsis ja aprilli alguses laenu (II kd, tl 149 pöördel–156 pöördel) ning sai A OÜ-lt dividende (II kd, tl 167 pöördel). Seega oli hagejal võimalik selle raha arvel tasuda pärandaja kohustus Swedbank AS ees. Seega ei ole kostjad veenvalt põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et hageja ei võtnud raha välja pärandaja korraldusel ega andnud raha pärandajale. Ainuüksi asjaolust, et pärandvara hulgas ei olnud sellises ulatuses sularaha, ei saa sellist järeldust teha. Pärandajal oli õigus temale pärimise teel üle läinud raha kasutada ja käsutada.
22.Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostjatel ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada.
2-19-8576 III
23.Kokkuvõttes tuleb ülaltoodud põhjendusi arvestades hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning jätta kostjate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi üksnes 12 475,06 euro ulatuses, ning asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi 90 745,99 euro ulatuses.
24.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi 84% ulatuses, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 165 lg-ga 3 84% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 16% ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.