Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1

suhtes kohustustest vabastamise menetlus. Kohus nimetas A.G. kohustustest vabastamise menetluses usaldusisikuks võlgniku tugiisiku X.U. Kohtumääruse kohaselt pidi usaldusisik teostama väljamakseid võlausaldajatele iga aasta 20.aprillil ja esitama väljamaksete kohta kohtule aruandeid kord aastas, iga aasta 10. maiks. Võlgnik pidi esitama aruanded kohtule igal aastal 10. novembril ja 10. mail. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete kogusumma oli 7268,73 eurot (II järgu nõuded).

2

ei täitnud registreerimiskohustust. Võlgnikul on tekkinud ka eluaseme üürivõlg. Võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

Pankrotiseaduse (PankrS) § 1933 lg 1 kohaselt, kui võlgniku suhtes on enne 1. juulit 2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Kohus selgitab, et kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1 alusel võib kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise pärast kolme aasta möödumist 1. juulist 2022.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 26.05.2022 kohtumäärusega, mis jõustus 15.07.2022. Seega saab kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise ja menetluse lõpetamise alates 1. juulist 2025.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist (01.07.2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini.

Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-49-16, p 15; 04.05.2016 määrus 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas 3-1-19-16, p 14).

Vastavalt PankrS § 175 lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. A.G. ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud PankrS § 173 nimetatud kohustusi või neid rikkunud. Viimase puhul peab ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnikul oli kohtule esitatud andmete kohaselt tuvastatud tähtajaga 27.10.2023 osaline töövõime. Kohus järeldab, et alates 28.10.2023 ei ole võlgnikul olnud kehtivat osalise töövõime määramise otsust. Võlgnik otsis tööd mitteametlike kanalite kaudu, kuid

3

püsivat tööd menetluse kestel leida ei õnnestunud. Võlgniku kinnitusel tegi ta aeg-ajalt toidu ja riiete eest juhutöid. Võlgnik oli mitmel korral lühiajaliselt registreeritud Eesti Töötukassas, ent arvelolek lõpetati seetõttu, et võlgnik ei täitnud registreerimiskohustust. Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

PankrS § 173 lõike 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Tartu Maakohtu 26.05.2022 määrusega, millega algatati kohustustest vabastamise menetlus, pandi võlgnikule kohustus esitada kohtule perioodilisi aruandeid ja teavet oma tegevuse, sissetulekute ja vara kohta. Kohtule on esitatud kokku viis aruannet, esitamata jäi kaks aruannet. Kõik esitatud aruanded on kohtusse edastatud alles pärast sellekohast kohtupoolset meeldetuletust, ehkki menetluse kestel on võlgnikul endal kohustus jälgida aruannete esitamise tähtaega ning kohus ei peaks võlgnikule edastama meeldetuletusi. Võlgnikule on tema kohustusi selgitatud ka 17.07.2023 kohtuistungil. Võlgnik oli menetluse kestel korduvalt kättesaamatu ka usaldusisikule. Aruannete esitamata jätmise korral ei ole kohtul võimalik kontrollida võlgniku kohustuste täitmist kohustustest vabastamise menetluses. Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 2 toodud kohustust anda kohtule ja usaldusisikule informatsiooni oma elu- ja tegevuskoha kohta, tulude ja vara kohta ning oma tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka aruandeid menetluse jooksul.

PankrS § 173 lg 3-6 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse. Võlgniku sissetulekuks menetluse kestel on olnud töövõimetoetus, toimetulekutoetus ja lähedaste rahaline abi. Võlgnik on sagedane toiduabi saaja ning lisasissetulekut teenib ka taara korjamisega. Võlgnikul puuduvad ülalpeetavad. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel saanud sissetulekut ulatuses, millele ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega pankrotiseaduse järgi üle anda usaldusisikule väljamaksete tegemiseks võlausaldajatele. Võlgnik ei ole teinud väljamakseid võlausaldajatele. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud. Võlgnikul vara puudub. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud PankrS § 173 lg 3-6 toodud eraldamiskohustust.

Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohus on korduvalt juhtinud võlgniku tähelepanu tema kohustustele kohustustest vabastamise menetluses. Võlgnik ei ole täitnud temale PankrS § 173 lg 1-2 tulenevaid kohustusi. Võlgnik ei ole hoolimata kohtu hoiatustest tööle asunud. Võlgnikul oli kuni 27.10.2023 osaline töövõime ning hilisemal perioodil ei ole kohut teavitatud osalise töövõime pikendamisest. Kohus järeldab, et alates 28.10.2023 ei ole võlgnikul olnud kehtivat osalise töövõime määramise otsust, millega oleks olnud põhjendatud võlgniku püsivalt mittetöötamine kohustusest vabastamise menetluse kestel. Võlgnik oli menetluse kestel mitmel korral lühiajaliselt registreeritud Eesti Töötukassas, ent arvelolek lõpetati

4

korduvalt põhjusel, et võlgnik ei täitnud registreerimiskohustust. Käesoleval juhul ei ole võlgnik üles näidanud piisavat tahet oma tulutoova tegevusega tegelemise või selle otsimise kohustust täita. Võlgniku 07.11.2025 aruande kohaselt ei ole ta sõltuvusprobleemide, vanuse ja muude sotsiaalsete oskuste puudumise tõttu tööturul konkurentsivõimeline. Kohus märgib, et viidatud põhjuseid pankrotiseadus ega füüsilise isiku maksejõuetuse seadus kohustustest vabastamise alusena ette ei näe. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud süüliselt oma PankrS §-st 173 lg 1-2 tulenevaid kohustusi kohustustest vabastamise menetluses olles oma kohustuse rikkumise vähemalt raskelt hooletu. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Võlgniku poolt oma kohustuste rikkumine tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, sest kui võlgnik oleks asunud tööle, siis oleks tal olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid mingiski ulatuses.

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.