OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause hagi Natalja Astaševa ja Nikolay Astashevi vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
36 803 eurot 71 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 26. augusti 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. mai 2023
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) OÜ Szilagyi Perzsebet (registrikood 10854335; pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalaus, lepinguline esindaja Johannes Moor Vastustajad (kostjad) Natalia Astaševa (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Nikolay Astashev (isikukood
XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 26. augusti 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause kanda pankrotivara arvel. Natalia Astaševal ja Nikolay Astashevil ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis, võlgnik, äriühing, endine ärinimi OÜ Astnik Ehitus) pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas 13. oktoobril 2020 Viru Maakohtule Natalia Astaševa (kostja I) ja Nikolay Astashevi (kostja II) ja vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 34 077 eurot 51 senti ja viivise kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 24. oktoobril 2016 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tiia Kalause. Pankrotimenetluse käigus kogutud andmete kohaselt on võlgnik 24. augusti 2016. a liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe ja müügilepingu (leping) alusel võõrandanud pinnaserulli AMMANN ASC 110/T3 D (pinnaserull). Lepingu objektiks oli pinnaserulli liisingulepingu ennetähtaegne lõpetamine AS-i SEB Liising (SEB Liising) ja võlgniku vahel, pinnaserulli võõrandamine AS-ile Swedbank Liising (Swedbank Liising) OÜ Kohtla Ehitusteenus (Kohtla Ehitusteenus) huvides ning vara valduse üleandmine Kohtla Ehitusteenusele. Tehingu hind oli lepingu p 3.2 kohaselt 25 922 eurot 49 senti. OÜ ValueExpert
17.augusti 2016. a hindamisakti kohaselt oli pinnaserulli turuväärtus võõrandamise ajal 60 000 eurot. Kuna pinnaserull võõrandati 25 922 euro 49 sendi eest, siis tekitati võlgnikule kahju 34 077 eurot 51 senti. Kostja I on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust sellega, et on võõrandanud äriühingust võlgniku vara tegelikust turuväärtusest odavamalt. Samuti on kostja I rikkunud lojaalsuskohustust, sest on eelistanud teise äriühingu huve võlgniku huvidele. Kostja I tekitas võlgnikule kahju 34 077 eurot 51 senti. Kostja I kohustuse rikkumise ja võlgnikule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Võlgniku pankrotimenetluses on tuvastatud, et kostja II määras pinnaserulli hinna ja leppis kokku müügitingimused. Kostja II aitas kahju tekitamisele tahtlikult kaasa ja tekitas samuti võlgnikule kahju. Kostjad vastutavad kahju eest solidaarselt.
2.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II selgitas, et varasemates kohtuvaidlustes on tuvastatud, et pinnaserull müüdi põhjendatult. SEB Liising andis võlgnikule loa pinnaserull müüa. Kostja II ei olnud sel ajal äriühingu juhatuse liige. Äriühing oli sunnitud pinnaserulli müüma odavamalt majanduskriisi tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 26. augusti 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõivu 1000 eurot.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid võlgnik ja SEB Liising 14. oktoobril 2014 pinnaserulli liisingulepingu. Võlgniku juhatuse liige kostja I esitas 19. augustil 2016 liisingulepingu lõpetamise taotluse ja märkis taotluses liisingueseme müügihinnaks 25 776 eurot 10 senti. SEB Liising liisingueseme omanikuna, võlgnik müüjana, Swedbank Liising ostjana ja Kohtla Ehitusteenus liisinguvõtjana sõlmisid 24. augustil 2016 liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe ja müügilepingu, mille kohaselt lõpetas SEB Liising võlgnikuga liisingulepingu. Võlgnik müüs pinnaserulli Swedbank Liisingule, kes pinnaserulli omandamise järel liisis pinnaserulli omakorda Kohtla Ehitusteenusele. Tartu Ringkonnakohus tuvastas 30. aprilli 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-16601, et lepinguese ei kuulunud enne tehingu tegemist ega ka tehingu täitmise tulemusena võlgniku vara hulka ja et võlgnikule kuulus enne liisingulepingu lõpetamist üksnes asjaõiguslik ooteõigus liisingulepingu esemele. Pinnaserull ei olnud võlgniku vara, selle omanik oli SEB Liising ja pärast lepingu lõppemist sai pinnaserulli omanikuks Swedbank Liising. Maakohus oli seisukohal, et asjas ei ole tõendatud kostja I kui võlgniku juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustuse rikkumine ja äriühingu huvide kahjustamine ÄS § 187 lg-te 1 ja 2 mõttes. Maakohus möönis, et kuigi võlgnik ei olnud pinnaserulli omanik, kuulus talle asjaõiguslik ooteõiguse pinnaserullile ja ka sellel on mingi väärtus, kuid leidis, et hageja ei ole tõendanud selle väärtust liisingulepingu lõpetamise ajal. Kohtule esitatud hindamisakti kohaselt oli vara maksumus ilma käibemaksuta 50 000 eurot. Hindamisaktis on mh märgitud, et sellel aastal, kui pinnaserull võõrandati, võis lepinguese Eestis ning Skandinaavias jääda üldse müümata. Kui müügile tuleb mitu masinat korraga, on vara hind kuni 25% madalam. Tunnistaja ütlused ei võimalda hindamisaktis toodut teisiti hinnata. Kostja II kohta leidis maakohus, et pole tõendatud, et kostja II sai vaidlusalust tehingut kuidagi äriühingut kahjustavalt mõjutada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohtu otsus on hagejale üllatuslik. Maakohus ei selgitanud, et kvalifitseerib vaidlusaluse lepingu omandi ooteõiguse võõrandamise tehinguna ja et kahju nõudmiseks peab hageja tõendama pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtuse lepingu sõlmimise ajal. Maakohus on jätnud arvestamata ja hindamata 24. augusti 2016. a lepingus sisalduvad lepinguosaliste õigused ja kohustused. Tegu oli tavalise müügilepinguga VÕS § 208 lg 1 tähenduses. Lepingust ei tulene, et võlgnik võõrandas pinnaserulli omandiooteõiguse. VÕS § 208 lg 1 järgi võib müüja sõlmida müügilepingu ka ajal, kui ta ei ole veel lepingu eseme omanikuks saanud ehk ajal, kui talle kuulub ooteõigus. Müüja ei pea müügilepingu täitmiseks omandit ostjale ise üle andma. Kostjad ei ole tõendanud, et pinnaserull müüdi turuväärtusega ja et hind oli majanduskriisi tõttu madalam. Hageja on tõendanud pinnaserulli väärtuse hindamisaktiga ja tunnistaja ütlustega. Tunnistaja on avaldanud, et võimalikku hinnamuutust on hindamisaktis juba arvestatud. Hageja on tõendanud, et pinnaserulli müügihind oli liisingulepingu järgne jääkväärtus. Kostjad on tekitanud võlgnikule kahju. Mõistlik isik ei sõlmiks äriühingu nimel müügilepingut rohkem kui kaks korda madalama hinnaga.
Kostja II ei ole vaielnud vastu sellele, et ta lõpetas võlgniku nimel liisingulepingu ja müüs pinnaserulli, leppides kokku müügihinna. Kostja II kinnitas istungil, et leidis pinnaserullile ostja ja määras sellele hinna. Maakohus on jätnud hageja väited ja tõendid hindamata ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu tunnistaja ütlustega. Kostjad ei ole põhistanud ega tõendanud, et esinesid asjaolud, mis õigustasid kiirmüüki suvel.
5.Kostjad ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele.
6.Tartu Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele 10. märtsi 2023. a kirjaga ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormust ning andis menetlusosalistele tähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
7.Hageja esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles selgitas, et hageja põhikäsitluse järgi tekkis võlgnikule kahju sellest, et pinnaserull müüdi alla selle tegeliku väärtuse. Hageja on tõendanud, et pinnaserulli väärtus, mida kõik lepinguosalised teadsid, oli 60 000 eurot. Seda tõendavad nii OÜ ValueExpert hindamisakt kui ka hindaja R.N. tunnistajana antud ütlused. Kostjad teadsid sellest hindamisaktist. Isegi kui kahju tekitati võlgniku algatusel sõlmitud liisingulepingu lõpetamise kokkuleppega, tuleks hagi ikkagi rahuldada. Asjatundja Toomas Alekõrsi 14. aprilli 2023. a arvamuse kohaselt oli 24. augustil 2016 pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtus 28 387 eurot 92 senti (ilma käibemaksuta). Võlgnikul oli 24. augustil 2016 kehtiv liisinguleping, milles sisaldus õigus maksta ennetähtaegselt ära liisingujääk ja saada liisinguvara omanikuks. Sellise õigusliku positsiooni väärtus on asjatundja arvamuse järgi 28 387 eurot 92 senti. Seadusest tulenevalt oli võlgnikul õigus sõlmida müügileping maksimaalse võimaliku hinnaga (hindamisakti kohaselt 60 000 eurot). Sama õigust oleks saanud võlgniku pankrotimenetluses kasutada haldur. Kostjad müüsid pinnaserulli ainult liisingujäägi (25 922 euro 49 sendi) eest. Võlgnik oli sel ajal juba maksejõuetu, kuid juhatus ei esitanud pankrotiavaldust.
8.Kostjad ei esitanud seisukohti kohtu selgituste ega hageja seisukoha kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega ning kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
10.Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kostja I rikkus juhatuse liikme kohustust ja võõrandas äriühingu vara alla turuhinna ning tekitas sellega võlgnikust äriühingule kahju. Kostja II vastu esitatava nõude puhul vaidlevad pooled selle üle, kas kostja II vastutab sama väidetava kahju eest solidaarselt kostjaga I, kuna ta korraldas vaidlusaluse vara võõrandamise turuhinnast odavamalt.
11.Maakohus tugines oma otsuses asjaolule, mida ta pooltega menetluses ei arutanud, nimelt sellele, et kostjate kohustuse rikkumine ja sellest tulenev kahju sai seisneda mitte pinnaserulli, vaid selle omandamise ooteõiguse võõrandamises alla turuhinna. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtust.
12.Kuna hageja tugines apellatsioonkaebuse sellele, et maakohus tegi üllatusliku otsuse, kvalifitseerides väidetava kahjuliku tehingu omandi ooteõiguse võõrandamise tehinguna, siis
andis ringkonnakohus pooltele võimaluse esitada apellatsioonimenetluses selle kohta oma seisukohad ja tõendid.
13.Hageja on pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtuse kohta esitanud asjatundja Toomas Alekõrsi arvamuse (dtl 293–294). T. Alekõrs on oma arvamuses leidnud, et vaidlusaluse pinnaserulli liisingulepingust tuleneva omandamise ooteõiguse väärtus liisingulepingu lõpetamise ajal ehk 24. augustil 2016 oli pinnaserulli turu- ja müügihinna vahe ehk 28 397 eurot 92 senti ilma käibemaksuta ja et tehing on tehtud ligikaudu 56,8% alla turuhinna.
14.Ringkonnakohtu arvates ei ole viidatud asjatundja arvamusest arusaadav, millest lähtudes jõudis asjatundja järeldusele, et pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtus on 28 397 eurot 92 senti. Asjatundja on arvamuses üksnes kirjeldanud liisingulepingu ja selle lõpetamise kokkuleppe sõlmimise ning liisingueseme müügi asjaolusid, samuti liisingueseme (pinnaserulli) väärtuse hindamise asjaolusid ja siis lahutanud liisingueseme turuväärtusest müügihinna. Miks ja kuidas on see vahe vaidlusaluse pinnaserulli omandamise ooteõiguse väärtus, ei ole asjatundja selgitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kõnealune tõend ei saa usaldusväärselt tõendada hageja väiteid selle kohta, et kostjatele etteheidetav tehing tehti alla turuhinna ja et sellega tekitati äriühingule kahju.
15.Kahjunõude tõendamiseks esitas hageja ringkonnakohtu menetluses ka müügikuulutused (dtl 288–290). Hageja tugineb sellele, et lepingu objektiks olnud pinnaserulliga sarnase masina turuhind oli lepingu sõlmimise ajal ca 60 000 eurot. Hageja esitatud müügikuulutused kinnitavad aga üksnes seda, mida ValueExpert arvamuses on juba väljendatud ehk pinnaserulli kui varaeseme turuväärtust. Ühestki hageja tõendist ei tulene, et pinnaserulli ja selle omandamise ooteõiguse väärtus oli sama. Sel põhjusel ei ole tähtsust ka asjatundja R.N. ütlustel selle kohta, kuidas ta pinnaserulli väärtuse kindlaks määras. Nende ütluste arvesse võtmine ei muudaks asja lahendamise tulemust.
16.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et vaidlusalune leping oli tavaline müügileping VÕS § 208 tähenduses. Kõnealusest lepingust (dtl 22–25) nähtub, et tegu ei olnud tavapärase müügilepinguga, mille puhul asja omanik sõlmib lepingu eesmärgiga anda talle kuuluva asja omand üle teisele isikule. Lepingul oli neli osalist ning selles sisaldus SEB Liisingu ja võlgniku vahelise liisingulepingu ennetähtaegne lõpetamise kokkulepe, pinnaserulli müügileping, millega võlgnik võõrandas pinnaserulli Swedbank Liisingule, ja kokkulepe pinnaserulli valduse üleandmiseks Kohtla Ehitusteenusele. Seega hõlmas kõnealune leping võlaõiguslikku kokkulepet liisingulepingu lõpetamiseks, liisingulepingu eseme müügi- ja asjaõiguslepingut ning eseme valduse üleandmise kokkulepet. Lepingust nähtub, et võlgnikul oli pinnaserulli käsutusõigus TsÜS § 114 lg 1 järgi tulenevalt sellest, et pinnaserulli omanik (SEB Liising) oli andnud käsutuseks nõusoleku. Lepingu p 4.1. kohaselt oli müügihind 25 922 eurot 49 senti ja selle pidi Swedbank Liising lepingu p 4.2 järgi tasuma SEB Liisingule.
17.Ringkonnakohus andis hagejale apellatsioonimenetluses võimaluse selgitada, milles seisneb kostjate kohustuse rikkumine ehk milline on nn sooritusvahe – kostjatelt eeldatud hoolsa käitumise ja tegeliku käitumise erinevus. Hageja selgituste kohaselt tuleb kostjate rikkumise hindamiseks võrrelda olukorda, mis oleks olnud siis, kui kostja I võlgniku esindajana oleks müünud pinnaserulli 60 000 euro eest, olukorraga, kus pinnaserull müüdi 25 922 euro 49 sendi eest. Hageja arvates saanuks ja pidanuks kostja I sõlmima müügilepingu selliselt, et müügihind oleks olnud 60 000 eurot, kuna niisugune oli selliste masinate turuhind tehingu tegemise ajal. Lepingujärgse müügihinna ja turuväärtuse vahe on hageja arvates võlgnikule tekkinud kahju.
18.Ringkonnakohtu arvates on hageja käsitlus liigselt lihtsustatud. Nimelt jätab hageja tähelepanuta, et enne seda, kui võlgnik (tegutsedes müügilepingu sõlmimisel sisuliselt SEB Liisingu asemel) sai sõlmida müügilepingu, tuli lõpetada tema ja SEB Liisingu vaheline liisinguleping. Seejuures on oluline ka lepingusäte, mille kohaselt ei läinud liisingueseme omand liisingulepingu lõpetamisel üle võlgnikule, vaid see anti üle Swedbank Liisingule. Lepingu p 6.1 nägi ette, et omanik ei anna pinnaserulli omandiõigust võlgnikule üle, vaid omand läheb üle SEB Liisingult Swedbank Liisingule kokkulepitud ostuhinna (25 922 euro 49 sendi) laekumisest SEB Liisingu kontole. Lepingu p 3.2 järgi kohustus võlgnik küll tasuma SEB Liisingule kui vara omanikule 25 922 eurot 49 senti, kuid lepingu p 4.2 järgi tasus Swedbank Liising kui uus liisinguandja selle summa otse SEB Liisingu kontole.
19.Seega ei olnud võlgnik müügilepingu sõlmimise ajal liisingueseme omanik. Selleks, et hinnata, kas kostja I rikkus lepingut sõlmides oma kohustusi ja kas sellest tekkis võlgnikule kahju, tuleb kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise hindamisel võrrelda lepingu tulemusel tekkinud tagajärge mitte olukorraga, kus võlgnik müüb tema omandisse kuuluva pinnaserulli 60 000 euro eest, vaid olukorraga, kus võlgnikul on endiselt kehtiv liisinguleping koos sellest tulenevate kohustustega ja samal ajal ka võimalus liisinguese liisinguandja nimetatud hinnaga (25 922 eurot 49 senti) omandada. Sellist võrdlust ei ole hageja esile toonud, vaid on nii asjaolude kui ka tõendite esitamisel endiselt lähtunud sellest, kohane on võrdlus eseme omandi üleandmise olukorraga.
20.Hageja esitatud pankrotimäärusest (dtl 2) nähtub, et ajal, mil vaidlusalune leping sõlmiti, oli pankroti väljakuulutamiseni jäänud vaid kaks kuud. Ajutise halduri aruande kohaselt oli pankroti väljakuulutamise ajal võlgnikule kuuluvaks varaks prognoosimatu hinnaga hoonestusõigus, võlgniku nimele registreeritud transpordivahendid olid eelduslikult realiseerimatud ning raha oli kontol 10 eurot 36 senti. Viimased tehingud on kontorahaga tehtud 2016. a märtsis-aprillis (dtl 7–8). Hageja on ka ise tuginenud sellele, et vaidlusaluse lepingu lõpetamise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu.
21.Eeltoodust nähtuvalt ei oleks võlgnik saanud liisingueset ise omandada ja arvestades liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe olemust oli võlgniku jaoks peamiseks tulemuseks see, et ta vabanes liisingumaksete tasumise kohustusest. Olukorras, kus liisinguvõtja ilmselgelt ei suuda tasuda summat, mis oleks vajalik selleks, et liisingueseme omanikuks saada, ei ole eluliselt usutav ka hageja väidetu, et kui võlgnik ei oleks liisingulepingut lõpetanud, siis oleks võlgniku pankrotihaldur saanud pinnaserulli omandada ja selle 60 000 euro eest müüa. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud pankrotivaras seda raha, mille eest haldur oleks saanud liisingueseme selle jääkväärtusega ära osta, samuti ei olnud seal raha liisingumaksete tasumiseks. Seda raha ei olnud ka võlgnikul ajal, mil ta liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmis. Eluliselt on ebausutav, et SEB Liising kui vara omanik oleks selles olukorras jätkanud liisingulepingut. On enam kui tõenäoline, et SEB Liising oleks liisingulepingu üles öelnud ja vara tagasi võtnud. Sellises olukorras oleks võlgniku täitmata kohustuste maht pankroti väljakuulutamise ajaks ilmselt veelgi suurenenud, mis ei oleks olnud võlausaldajate huvides.
22.Ringkonnakohus märgib lisaks, et kõrvaldamaks vahetult enne pankroti väljakuulutamist tehtud kahjulike tehingute tagajärgi, näeb seadus võlgniku pankrotihaldurile ette võimaluse sellised tehingud tagasi võita. Hageja on tagasivõitmise hagi ka esitanud, seda on menetletud tsiviilasjas nr 2-19-16601 ja see on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata. Praeguse asja menetlemine oli viidatud tsiviilasja lahendamiseni maakohtus ka peatatud. Iseenesest ei välista tagasivõitmise hagi rahuldamata jätmine küll hagi rahuldamist käesolevas asjas, sest tegu ei ole samade poolte vahel toimunud vaidluses tehtud lahendiga. Siiski kinnitab tagasivõitmise hagi rahuldamata jätmine, et võlausaldajate seisukohast ei olnud tegemist kahjuliku tehinguga. Selline järeldus kinnitab kaudselt ka seda, et tehing ei olnud kahjulik võlgnikust äriühingule.
23.Kokkuvõttes ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et kostja I oleks liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe ja müügilepingu sõlmimisel rikkunud oma kohustusi ja sellega võlgnikku kahjustanud, mistõttu jättis maakohus hagi kostja I suhtes õigesti rahuldamata. Kuna kostja I vastu jääb hagi rahuldamata põhjusel, et võlgniku kahjustamine ei ole tõendatud, siis ei käsitle ringkonnakohus eraldi kostja II vastutust ja märgib üksnes seda, et maakohus jättis ka kostja II vastu esitatud hagi õigesti rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
24.Hageja on väitnud ka seda, et kostja I rikkus oma kohustusi, kuna esitas pankrotiavalduse hilinenult. See võib õige olla, kuid niisuguse rikkumisega seotud asjaolusid ei ole hageja oma nõude alusena esile toonud ega sellest tekkinud kahjule menetluses tuginenud.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda pankrotivara arvel. Kuna kostjatel ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, siis tuleb menetluskulud jätta kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.