Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Ahto Soo pankrotihalduri Martin Krupi hagi Malle Soo vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ahto Soo pankrotihalduri Martin Krupi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Ahto Soo pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja Malle Soo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Piirla
Asja läbivaatamise kuupäev
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsil 2022 ja Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobril 2022 tsiviilasjas nr 2-20-18256 tehtud otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada Ahto Soo pankrotihalduri Martin Krupi kassatsioonkaebus osaliselt.
1.Ahto Soo pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 10. detsembril 2020 Malle Soo (kostja) vastu hagi, milles palus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada 15. märtsil 2016 sõlmitud notariaalses pärandvara jagamise lepingus (leping) sisalduvad Ahto Soo (võlgnik) ja kostja vahelised kinkelepingud, millega võlgnik andis kostjale tasuta üle korteriomandi ja sõiduauto. Sealjuures palus hageja kohustada kostjat andma nõusolek, et kustutada ta kinnistusraamatust korteriomandi ainuomanikuna ja kanda kinnistusraamatusse korteri kaasomanikena 1/6 mõttelises osas võlgnik ja 5/6 mõttelises osas kostja, samuti kostjat andma nõusolek, et kustutada kostja Transpordiameti registrist
2-20-18256 sõiduauto ainuomanikuna ja kanda sõiduauto kaasomanikena registrisse 1/6 mõttelises osas võlgnik ja
/6 mõttelises osas kostja. Hagiavalduse kohaselt suri Eino Soo (pärandaja) 1. jaanuaril 2015. Pärandaja seadusjärgsed pärijad olid võlgnik (pärandaja poeg), võlgniku vend (pärandaja poeg) ning kostja (pärandaja üleelanud abikaasa), kellest igaüks päris võrdselt 1/3. Lepinguga jagasid võlgnik, tema vend ja kostja pärandvara ning pärandaja ja kostja ühisvara selliselt, et kostjale jäid korteriomand ja kaks sõiduautot ning lepingupooled kinnitasid, et neil ei ole üksteise vastu pärandvara jagamisest tulenevalt nõudeid. Hageja leiab, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve sellega, et lepingu kohaselt sai kostja endale kogu jagatava vara ning võlgnik loobus enda õigusest saada pärandvara jagamisel 1/3 pärandvara hulka kuulunud esemete väärtusest. Hageja palus maakohtul otsustada lepingus sisalduvate kinkelepingute tagasivõitmine pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg 2 ja § 111 lg 1 p 2 alusel, mille järgi saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada viie aasta jooksul enne ajutise halduri või usaldusisiku nimetamist sõlmitud kinkelepingu, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja leidis, et lepingus sisalduvate kinkelepingute tagasivõitmise eeldused on täidetud, sest leping sõlmiti vähem kui viis aastat enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. Leping sõlmiti 15. märtsil 2016 ning võlgnikule nimetati ajutine haldur 4. detsembril 2017. Tagasivõitmise hagi on PankrS § 118 lg 2 mõttes esitatud ka vähem kui kolm aastat pärast pankroti väljakuulutamist. Tagasivõitmise hagi esitati 10. detsembril 2020 ning võlgniku pankrot kuulutati välja 19. detsembril 2017 (tsiviilasi nr 2-17-17898). Kingisaaja oli kostja, kes on võlgniku üleneja sugulasena tema lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 3 mõttes. Võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt juunis 2017. Tartu Ringkonnakohus mõistis 27. juuni 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-43819 võlgnikult aktsiaseltsi Avateks Auto (pankrotis) (võlausaldaja) kasuks välja juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 332 106 eurot 33 senti, millest 168 832 euro 48 sendi ulatuses vastutas ta kahju eest solidaarselt pärandaja ning kahe teise nõukogu liikmega. Ringkonnakohtu otsus jõustus 11. oktoobril 2017. Pärandiosast loobumise tõttu vähenes võlgniku pankrotivara juba korteriomandi väärtust arvestades hinnanguliselt 7500-10 000 euro võrra.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole faktiliselt rikastunud, vaid talle kui pärandaja üleelanud abikaasale on säilitatud tema senine elukoht. Lepingu sõlmimisel lähtusid võlgnik ja tema vend pärandaja soovist säilitada kostjale tema elukoht, samuti oleks neil kostja lastena olnud niikuinii kostja ülalpidamise kohustus. Hagi rahuldamine oleks vastuvõtmatu ka kostja vanuse tõttu. Võlgnik ei muutunud lepingu tulemusena maksejõuetuks ning samuti ei ole lepinguga võlausaldajate huve kahjustatud, sest korteriomandile oli seatud võlausaldaja kasuks 35 000 euro suurune hüpoteek ja keelumärge. Üks sõiduautodest on lammutatud ning selle väärtus olekski olnud üksnes 100 eurot varuosadena. Hageja nõude rahuldamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Nõue rahuldataks mitmekordselt, sest see on juba täidetud. Asjakohased on kolm kohtumenetlust. Esimeses kohtumenetluses mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenev kahjuhüvitis. Võlgnikuga solidaarselt vastutas kahju eest osaliselt ka pärandaja, kes oli võlausaldaja nõukogu liige (tsiviilasi nr 2-12-43819). Teises kohtumenetluses esitas võlausaldaja eraldi viivisenõude, mis põhines asjaolul, et pärandaja üldõigusjärglastena ei olnud kostja ja võlgniku vend tasunud õigel ajal
2(9)
2-20-18256 hüvitist kahju eest, mille pärandaja oli tekitanud nõukogu liikmena. Võlausaldaja nõudis võlgniku vennalt ja kostjalt kui pärandaja üldõigusjärglastelt kahjuhüvitiselt viivist (tsiviilasi nr 2-14-63319). Kui võlausaldaja esitas avalduse viivise kohta tehtud kohtuotsuse (tsiviilasi nr 2-14-63319) täitmiseks, esitas võlgniku vend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi nr 2-21-1544), tuginedes pärijate piiratud vastutuse reservatsioonile. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas sõlmisid võlausaldaja ja võlgniku vend kompromissi, milles nad leppisid kokku, et pärandaja pärandvarasse kuulunud korteriomandi väärtus on 25 000 eurot, millest tulenevalt on võlgniku venna ja kostja solidaarvastutus viivisenõude osas 14 779 eurot 38 senti. Kompromissis leppisid nad kokku ka selles, et kompromissi täitmisega on lõppenud võlgniku venna ja kostja solidaarkohustus võlausaldajale viivise tasumiseks (tsiviilasi nr 2-14-63319) ning võlausaldaja lõpetab täitemenetluse ja kustutab korteriomandile seatud kohtuliku hüpoteegi (35 000 eurot). Seega on tagasivõitmise hagi alusetu, sest võlgniku vend on võlausaldaja kohustuse täitnud ja tal ei ole võlgniku vastu nõuet.
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. märtsi 2022 otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks lepingus sisalduvad võlgniku ja kostja vahelised kinkelepingud, millega võlgnik andis kostjale tasuta üle pärandaja pärandvara hulka kuulunud korteriomandi ja sõiduauto ning kohustas kostjat andma nõusolek, et kanda võlgnik registritesse korteriomandi ja sõiduauto kaasomanikuna 1/6 mõttelises osas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2744 eurot 33 senti ja seadusjärgse viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus tuvastas, et hageja esitas tagasivõitmise hagi PankrS § 118 lg 2 mõttes vähem kui kolm aastat pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Tagasivõitmise hagi esitati 10. detsembril 2020 ning võlgniku pankrot kuulutati välja 19. detsembril 2017. Lepingus sisalduvaid kinkelepinguid saab PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaselt tagasi võita, sest kinked tehti vähem kui viis aastat enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. Ajutine haldur nimetati võlgnikule 19. detsembril 2017 ning pärandvara jagamise leping sõlmiti 15. märtsil 2016. Kingisaaja oli kostja, kes on võlgniku üleneja sugulasena tema lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 3 mõttes, ning võlgnik ega kostja ei tõendanud, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks lepingus sisalduvate kinkelepingute tõttu. Maakohus leidis, et lepingus sisalduvad kinkelepingud sõlmiti eesmärgiga välistada võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamine. Võlausaldajate huve kahjustati, sest kui võlgnik ei oleks kostja kasuks kinkelepingut sõlminud, oleks saanud võlgniku pärandiosa ulatuses rahuldada tema võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei olnud lepingu sõlmimise ajal maksejõuline ning pidi sellest olema ka teadlik. Võlgniku vastu oli juba 29. oktoobril 2012 esitatud hagi juhatuse liikmena tekitatud kahju hüvitamiseks ning tema vastu oli alates 2006. aastast algatatud 45 kohtuasja. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei välista ka asjaolu, et kostja kasutas pärandvara hulka kuulunud korterit enda elukohana. Asjaolu, et kostja kasutab vaidlusalust korteriomandit enda elukohana, ei tähenda, et ta ei oleks lepingu tulemusel rikastunud. Võlausaldajate huve kahjustati vaatamata sellele, et võlgniku vend täitis kompromissi kohaselt ühe enda ja kostja solidaarkohustustest. Kompromissi sõlmimine võlgniku venna ja ühe võlausaldaja vahel ei välista nõude esitamist temaga solidaarselt vastutava võlgniku vastu, sest võlgnik ei olnud kompromissi pool. Lisaks oli võlgnikul ka teisi võlausaldajaid. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui on halvendatud ühe võlausaldaja olukorda, ning kinkelepingu puhul ei ole oluline, kas kinkimise ajal olid võlgnikul olemas konkreetsed võlausaldajad (vt RKTKo 23.10.2008, 3-2-1-87-08, p 11; RKTKo 03.11.2008, 3-2-1-90-08, p 12).
3(9)
2-20-18256
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. oktoobri 2022 otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskuluna maakohtus 2520 eurot ja ringkonnakohtus 1350 eurot ning seadusjärgne viivis neilt. Ringkonnakohus vabastas hageja kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt 420 euro suurune riigilõiv ning märkis, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Maakohtu 11. detsembri 2020 määrusega hagi tagamise korras kostjale kuuluvale korteriomandile ja sõiduautole hageja kasuks seatud keelumärked. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui kvalifitseeris hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise nõudena PankrS § 111 lg 1 p 2 mõttes, ning jättis põhjendamata, miks tuleb leping hageja välja toodud asjaoludel kvalifitseerida kinkelepinguks. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, millistele asjaoludele soovib hageja tugineda, ning juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile. Kuigi lepingu p-s 4.2 on viidatud, et lepingule kohaldatakse kinkelepingu sätteid, ei sõlminud pärandaja pärijad (võlgnik, võlgniku vend ja kostja) tegelikult kinkelepinguid. Pärijad otsustasid lepingu p 4 kohaselt jagada pärandvara selliselt, et pärandvara hulka kuuluvad esemed antakse kostja ainuomandisse, ilma et kostjal tekiks kohustust tasuda selle eest teistele kaaspärijatele pärimisseaduse (PärS) § 159 lg 4 kohast rahalist hüvitist. Pärandvara jagamise tagasivõitmiseks pankrotimenetluses puudub eriregulatsioon, kuid analoogia korras kohaldub PankrS § 112, mille järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisvaras loobus. Hagejal võib seega olla tagasivõitmise nõue, kui võlgnik loobus pärandvara jagamisel olulisel määral sellest, mis tal oli pärandvara jagamisel õigus saada, ning selline kokkulepe kahjustas selle sõlmimise ajal oluliselt võlgniku võlausaldajate huve. Hageja on tagasivõitmise nõude esitanud ekslikult üksnes kostja vastu, sest lepingut ei saa osaliselt tagasi võita. Lepingu poolteks olid pärandaja pärijatena võlgnik, tema vend ja kostja. Kuna võlgniku vend oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 3 mõttes vältimatu kaaskostja, oleks pidanud tagasivõitmise hagi esitama ka tema vastu (RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-145-16, p 13.2). Maakohus oleks pidanud hagejale selgitama ka seda, et koos tagasivõitmise nõudega oleks hageja pidanud esitama pärandvara jagamise nõude nagu abikaasade ühisvara tagasivõitmise nõude puhul. Pärandvara jagamise nõude esitamine on vajalik, sest pärandvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamisega langeb ära üksnes esemete kostjale jätmise alus, kuid ei teki alust arvata võlgniku osa pankrotivara hulka ega jagada pärandvara ümber hageja soovitud viisil (vt RKTKo 28.01.2019, 2-16-18537/35, p 12; RKTKo 13.12.2018, 2-15-16664/75, p 20; RKTKo 22.11.2017, 2-15-16664/48, p 14; RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 15; RKTKo 17.02.2016, 3-2-1-172-15, p 14; RKTKo 03.10.2006, 3-2-1-77-06, p 18). Ringkonnakohus märkis, et kuna maakohus jättis eelmenetluse ülesanded täitmata, tuleks üldjuhul asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et hageja saaks võimaluse nõuet täpsustada ja kõik pärijad menetlusse kaasata. Ringkonnakohus leidis aga, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes saab ta teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Tagasivõitmise hagi tuleb jätta rahuldamata 4(9)
2-20-18256 sõltumata hageja nõude õiguslikust kvalifikatsioonist, sest võlgnik ei loobunud pärandvara jagamisel olulisel määral oma osast pärandvaras ega kahjustanud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 ja § 112 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus tuvastas, et pärandvara hulka kuulusid kaks sõidukõlbmatut autot, mille kummagi väärtus oli 100 eurot, ning korteriomand. Korteriomandi väärtus oli pärandvara jagamise lepingu sõlmimise ajal 25 000-35 000 eurot ning korterit koormas võlausaldaja kasuks seatud 35 000 euro suurune kohtulik hüpoteek, mis vastas eelduslikult võlausaldaja hinnangule korteriomandi turuväärtuse kohta hüpoteegi seadmise ajal. Võlgnik ei loobunud pärandvara jagamisel olulisel määral oma osast pärandvaras ega kahjustanud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 ja § 112 lg 1 mõttes, sest korteriomandit koormas kohtulik hüpoteek, mis oli võrreldavas suuruses korteriomandi väärtusega. Pärandvara jagamisega ei kahjustatud ka teiste võlausaldajate huve, sest rahuldati selle võlausaldaja nõue, kelle nõue oleks kohtuliku hüpoteegi arvel rahuldatud nii või teisiti eelisjärjekorras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja leidis, et ringkonnakohus tegi üllatusliku otsuse, kui märkis, et tagasivõitmise aluseks ei ole kinkelepingu erisäte (PankrS § 111), vaid analoogia korras tuleb lähtuda ühisvara jagamise sättest (PankrS § 112). Ringkonnakohus heitis maakohtule põhjendamatult ette selgitamiskohustuse rikkumist, sest kõik pooled olid nõus sellega, et tagasivõitmise nõue tuleb lahendada PankrS §-de 109 ja 111 alusel. Sealjuures rikkus ringkonnakohus ise selgitamiskohustust, kui ta kohaldas analoogia korras ühisvara jagamise tagasivõitmise regulatsiooni. Ringkonnakohus ei selgitanud hagejale, et hageja peab täiendavalt tõendama, et võlgnik loobus olulisel määral enda osast pärandvaras. Hageja hinnangul leidis ringkonnakohus ekslikult, et pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise aluseks on analoogia korras ühisvara jagamise tagasivõitmist reguleeriv PankrS § 112. Hageja seisukoha järgi on see säte eriregulatsioonina sõnastatud kitsalt, samas kui kinkelepingu regulatsioon on laiem, hõlmates kõiki kinke iseloomuga tehinguid, mh nõude tasuta loovutamist. Ainsana oleks ringkonnakohus saanud hinnata tagasivõitmise üldaluseid (RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541/70, p-d 13–15; RKTKo 20.10.2021, 2-17-8832/133, p 13). Maakohus kohaldas põhjendatult kinkelepingu sätteid. Ka pärandvara jagamise lepingu p-s 4.2 oli kokku lepitud kinkelepingu sätete kohaldamises. Seetõttu on ebaõige ka ringkonnakohtu seisukoht, et hagi oleks tulnud esitada ka kaaspärijast võlgniku venna vastu. Hageja soov oli võita tagasi lepingus sisalduvad kinke iseloomuga tehingud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud koos tagasivõitmise hagiga esitama ka pärandvara jagamise nõude, sest erinevalt abikaasade varaühisusest on kaaspärijate osad pärandvaras kindlaks määratavad ja pärandvara ühisuse osale saab pöörata sissenõude. Muu hulgas saab sissenõude pöörata ka kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisusele, sest ühe abikaasa surmaga varaühisus lakkab olemast ning ühisvara hakkab kaaspärijatele ja üleelanud abikaasale kuuluma kaasomandina, mis on samuti eraldi käsutatav. Lisaks leidis ringkonnakohus ekslikult, et korteriomandi väärtus oli hüpoteeki arvestades sisuliselt nullilähedane. Pooled ei ole tuginenud sellele, et korter oleks sellele seatud hüpoteegi tõttu sisuliselt väärtusetu. Seda väidet ei ole ka ringkonnakohtu menetluses arutatud. Lepingu p-de 3.3 ja 3.5 järgi on korteri väärtus hüpoteeki arvestades 25 200 eurot, mitte null. 5(9)
2-20-18256
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et kui kassatsioonkaebus siiski rahuldatakse, tuleb asi saata uueks lahendamiseks maakohtule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 kohaselt tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas võlgniku, tema venna ja kostja kui pärandaja pärijate vahel sõlmitud pärandvara jagamise leping tuleb PankrS § 112 kohaselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, sest sellega on kahjustatud võlausaldajate huve.
11.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et olukorras, mil võlgnik on sõlminud pärandvara jagamise lepingu, saab PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel tagasi võita pärandvara jagamise lepingus sisalduvad kinkelepingud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kui võlgnik on sõlminud pärandvara jagamise lepingu, saab kõne alla tulla pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 alusel.
11.1.Pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise korda ei ole pankrotiseaduses eraldi reguleeritud. Pankrotiseaduses on tagasivõitmise üldaluse (PankrS § 110) kõrval eriregulatsioon kinkelepingu (PankrS § 111), abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja abieluvaralepingu (PankrS § 112), rahalise kohustuse täitmise (PankrS § 113) ning tagatise andmise (PankrS § 114) tagasivõitmise kohta. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et võlgniku sõlmitud pärandvara jagamise lepingut ei saaks pankrotimenetluses tagasi võita. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kui võlgnik on sõlminud pärandvara jagamise lepingu, saab analoogia alusel kõne alla tulla pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 alusel. See tähendab, et hinnata tuleb, kas võlgnik on pärandvara jagamise lepinguga olulisel määral loobunud sellest, mis tal oleks olnud õigus saada pärandvara jagamisel, lähtudes tema pärandiosa suurusest.
11.2.Pärandvara jagamise puhul on põhjendatud lähtuda analoogiast abikaasade ühisvara jagamisega, sest kaaspärijad on sarnaselt varaühisuse valinud abikaasadele ühisomanikud ning mittekehaliste esemete ühised omajad. Kaaspärijate osad ühises omandis ei ole asjaõigusseaduse § 70 lg 4 kohaselt kindlaks määratud. See tähendab, et pärandvaras oleva asja omandiõigus kuulub ühel ajal igale kaaspärijale tervikuna. Ka pärandvara hulgas olevad muud esemed kuuluvad kaaspärijatele pärimisseaduse (PärS) § 147 kohaselt jagamatult ja ühiselt. Kaaspärija ei saa PärS § 148 lg 1 järgi seda arvestades iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvat eset ega mõttelist osa sellest. Selliselt on kaaspärijate positsioon samasugune nagu abikaasadel varaühisuse varasuhtes.
11.3.Abikaasadele kuulub kuni ühisvara jagamiseni ühine õigus ühisvarale tervikuna, millele viitavad ühisvara ühtsuse põhimõte perekonnaseaduse (PKS) § 26 lg 1 mõttes ning ühisvara ühise valitsemise kohustus PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1 järgi. Kuna ühisvara hulgas olevad esemed kuuluvad neile ühiselt ning nende õigused ei ole osadena kindlaks määratavad, on ühisvara abikaasade muust varast eraldatud ja eriregulatsioonile allutatud erivara. Ka kaaspärijatele kuulub PärS § 147 kohaselt ühine õigus pärandvarale kui erivarale tervikuna.
6(9)
2-20-18256 Kuni ühisvara jagamiseni väljenduvad abikaasade varalised õigused eelkõige õiguses nõuda varaühisuse varasuhte lõppemisel ühisvara jagamist ning saada tulevikus ühisvara jagamisel pool ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtusest PKS § 37 lg-te 1 ja 3 järgi. Ka kaaspärijate varalised õigused väljenduvad enne pärandvara jagamist eelkõige õiguses nõuda pärandvara jagamist ning saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandiosale vastavas väärtuses esemeid. Nii on ühe kaaspärija iseseisvad varalised õigused eristatavad alles pärast pärandvara kui ühtse terviku jagamist. See mõjutab ka hinnangu andmist võlausaldajate huvide kahjustamisele.
11.4.Kuna sarnaselt abikaasade ühisvarale on pärandvara kuni selle jagamiseni ühtne tervik ning iga kaaspärija õigus väljendub õiguses pärandvarale tervikuna, siis ei saa võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel piirduda mõne üksiku pärandvara jagamiseks tehtud tehingu hindamisega. Vaja on anda kohtu hinnang, kas võlgnikust pärija on olulisel määral loobunud sellest, mis tal oleks olnud õigus saada pärandvara kui terviku jagamisel, lähtudes tema pärandiosa suurusest.
11.5.Pärandvara jagamise tagasivõitmisel on põhjendatud lähtuda PankrS §-st 112 analoogia korras ka seetõttu, et pärandvara jagamise tagasivõitmine on sarnaselt abikaasade ühisvara jagamisele suunatud eelkõige käsutustehingu vaidlustamisele, mis on õiguslikult neutraalne ega ole sellisena oma olemuselt võlausaldajate huve kahjustav. Kolleegium on varem abikaasade ühisvara kohta selgitanud, et ühisvara jagamise korral on tagasivõitmise hagid suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna õigusmuudatus on tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest, näiteks võib ühisvara jagamise leping sisaldada kohustustehingu elemente, kui lepitakse kokku hüvitamiskohustuses (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18). Eeltoodu on asjakohane ka pärandvara jagamise kontekstis. Kuigi pärandvara jagamise lepingul võib olla ka kohustustehingu elemente, on selle lepingu tagasivõitmine eelkõige suunatud omandi üleandmise vaidlustamisele.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna pärandvara jagamise lepingu saab tagasi võita üksnes tervikuna, tuleb hagi esitada kõigi kaaspärijate vastu. Kaaspärijad on vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest pärandvara jagamise lepingut ei ole võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes ühe kaaspärija suhtes.
12.1.Praeguses asjas on hageja esitanud hagi üksnes ühe kaaspärija vastu, kuid ta on sisuliselt soovinud tagasi võita pärandvara jagamise lepingut. Kohtute tuvastatud asjaoludel oli pärandaja pärijaks aga lisaks võlgnikule ja kostjale ka võlgniku vend. Seega oleks hageja pidanud hagi esitama ka võlgniku venna vastu ning hagi on esitatud kujul õiguslikult perspektiivitu.
12.2.Kolleegium leiab, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 mõttes, kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus TsMS § 351 lg 1 mõttes selgitamiskohustust, kui ei selgitanud hagejale, et pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise aluseks saab olla PankrS § 112, pärandvara jagamise lepingu saab tagasi võita üksnes tervikuna ning seetõttu on üksnes ühe kaaspärija vastu esitatud hagi õiguslikult perspektiivitu. Ringkonnakohus möönis maakohtu rikkumisi, kuid ei kõrvaldanud neid ega saatnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, et hagejal oleks võimalik enda nõuet täiendada ja kaasata menetlusse kõik kaaspärijad. Kuna kolleegiumil ei ole võimalik kohtute menetlusõiguse normide rikkumisi kõrvaldada, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama hagejale eeltoodust lähtuvat õiguslikku olukorda ning andma talle võimaluse hagiavaldust täiendada.
7(9)
2-20-18256
13.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus rikkus selgitamiskohustust TsMS § 351 lg 1 mõttes, kui ta leidis erinevalt maakohtust, et pärandvara jagamise tagasivõitmise alus on analoogia korras PankrS § 112, kuid ei selgitanud hagejale, et hagejal lasub tõendamiskoormis tuua välja asjaolud, millest nähtub, et võlgnik on pärandvara jagamisel loobunud olulisel määral sellest, mida tal oleks olnud õigus saada, arvestades tema pärandiosa suurust. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks selgitanud pooltele, et ta soovib hageja nõude ümber kvalifitseerida, samuti ei juhtinud ringkonnakohus hageja tähelepanu sellele, et nõude ümberkvalifitseerimisest tulenevalt peab hageja tõendama täiendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus võttis kostja apellatsioonkaebuse määrusega oma menetlusse, menetles asja kirjalikus menetluses, määras hagejale kostja määruskaebusele vastamiseks tähtaja ning tegi seejärel lõpplahendi.
14.Hageja leiab, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja oleks pidanud koos tagasivõitmise hagiga esitama ka pärandvara jagamise nõude. Hageja ei pidanud seda tegema, sest erinevalt abikaasade ühisvarast ei eelda võlgniku osale sissenõude pööramine pärandvara jagamist.
14.1.Kolleegium selgitab, et pärandvara jagamise lepingu tagasivõitmise hagi rahuldamisele järgneb kaks valikut. Nimelt on võimalik pöörata sissenõue võlgniku pärandvara ühisuse osale PärS § 148 lg 1 mõttes, kuid võib nõuda ka pärandvara jagamist ning pöörata sissenõue neile esemetele, mis jäävad pärandvara jagamise käigus võlgnikust pärijale. Kolleegium on varem selgitanud, et pärandvara ühisuse osa saab PärS § 148 lg 1 kohaselt käibes osaleda ning sellele saab sissenõude pöörata nagu varalisele õigusele (RKTKm 20.10.2015, 3-2-1-104-15, p-d 11–14; RKTKm 04.12.2018, 2-17-18529/24, p 17). Pankrotihalduril on õigus valida, kas müüa võlgniku osa pärandvara ühisuses tervikuna või nõuda selle jagamist ja müüa pankrotivõlgnikule jagamisel jäävad esemed (RKTKm 16.04.2021, 2-20-4817/35, p-d 17 ja 18).
14.2.Eeltoodust nähtuvalt erineb võlgnikust pärija positsioon võlgnikust abikaasa omast, kelle osa ühisvaras õiguskäibes eraldi osaleda ei saa. Kolleegium on varem selgitanud, et abikaasade ühisvara jagamise tagasivõitmise nõudega koos tuleks esitada ka ühisvara jagamise nõue, sest vastasel juhul puudub ühisvara jagamise tagasivõitmiseks õigustatud huvi (RKTKo 28.01.2019, 2-16-18537/35, p 12). Pärandvara jagamise tagasivõitmisel ei pea aga tagasivõitmise hagiga koos alati esitama pärandvara jagamise nõuet, sest sissenõude saab pöörata ka võlgnikust pärija pärandvara ühisuse osale (vt eespool p 14.1).
15.Hageja on käesolevas asjas aga esitanud pärandvara jagamise tagasivõitmise hagi raames ka nõuded, milles ta palub kohustada kostjat andma nõusolekud, et kustutada kostja kinnistusraamatust ja Transpordiameti registrist ainuomanikuna ning kanda registritesse kaasomanikena 1/6 mõttelises osas võlgnik ja 5/6 mõttelises osas kostja. Need hageja nõuded on pärandvara jagamise nõuet esitamata õiguslikult perspektiivitud, sest kaaspärijad on ühisomanikud ning hageja peaks tulenevalt TsMS § 207 lg-st 3 esitama sama hagi ka viimaste vastu.
15.1.Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et kaaspärijad on ühisomanikud ning igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed esemed või nende osad määratakse kindlaks PärS § 152 lg 1 järgi pärandvara jagamisel. Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (RKTKm 08.06.2022, 2-22-1754/11, p 10; RKTKm 16.04.2021, 2-20-4817/35, p 17 ja seal viidatud lahendid).
15.2.Eeltoodut arvestades on ekslik hageja kassatsioonkaebuse väide, et varaühisuse lõppemisel pärandaja surmaga muutusid kaaspärijad ja üleelanud abikaasa pärandajale kuulunud esemete 8(9)
2-20-18256 kaasomanikeks. See seisukoht ei põhine seadusel. Pärimisel lähevad pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt üle pärandaja päritavad õigused vastavalt PärS §-dele 4 ja 130. Pärijad ei saa küll pärandaja positsiooni abikaasana, kuid nad saavad teostada pärandaja varasuhtest tulenevaid varalisi õigusi samasugusel kujul, nagu need olid oma eluajal pärandajal. See tähendab, et kuna pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist.
16.Hageja arvates on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et hagi tuleb menetlusökonoomia põhimõtet arvestades jätta lõpptulemusena rahuldamata, sest võlgnik ei ole pärandvara jagamise lepinguga võlausaldajate huve kahjustanud. Hageja tugineb võlausaldajaga nõude kohta sõlmitud kompromissile ning leiab, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostjale jäänud korteri väärtus oli hüpoteegi suurust arvestades nullilähedane.
16.1.Kohtute tuvastatud asjaoludel olid võlgnik, võlgniku vend ja kostja kaaspärijad võrdsetes 1⁄3 suurustes mõttelistes osades. Kaaspärijad sõlmisid lepingu, kus nad leppisid kokku, et kostja saab endale pärandvara hulka kuulunud korteriomandi ja kaks sõiduautot, ning lepingupooled kinnitasid, et neil ei ole üksteise vastu pärandvara jagamisest tulenevalt nõudeid. Kolleegium leiab, et ei ole välistatud, et selline kokkulepe võis olla võlausaldajate huve kahjustav, kuid selleks tuleb hinnata, kas võlgnik loobus PankrS § 112 mõttes pärandvara jagamisel olulisel määral sellest, mida tal oleks olnud õigus saada, arvestades tema pärandiosa suurust (vt käesoleva otsuse p 13). Võlausaldajate huvide kahjustamisele hinnangu andmiseks tuleb välja selgitada pärandvara ja võlgniku 1⁄3 suuruse pärandiosa väärtus pärandvara jagamise ajal ning hinnata, kas võlgnik loobus enda õigusest olulisel määral. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus poolte välja toodud asjaolusid ja tõendeid arvestades sellele hinnangu anda ning vajaduse korral määrata pooletele tähtaja lisatõendite esitamiseks.
16.2.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama ka hageja väidet, et võlausaldajaga on sõlmitud kompromiss ning võlausaldaja nõue on täidetud, millele on tähelepanu juhtinud ka ringkonnakohus. Maakohus leidis, et asjaolu, et võlgniku vend tasus võlausaldajale kompromissi kohaselt raha, ei tähenda, et teiste võlausaldajate nõuded oleks rahuldatud, samuti ei ole välistatud nõuded võlgniku vastu, kes ei ole teiste poolte vahel sõlmitud kompromissiga seotud.
17.Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel maakohtu otsustada TsMS § 173 lg 3 kohaselt. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.