Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Reena Nieländer
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.05.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-6609
Kohtuasi
X hagi Q, C ja W vastu ühisomandi lõpetamiseks Q, C ja W vastuhagi X vastu ühisomandi lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.01.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister Kostjad/vastuhagejad (vastustajad) Q üldõigusjärglased H (isikukood XXXXXXXXXXX) ja F (isikukood XXXXXXXXXXX), Z (isikukood XXXXXXXXXXX) ja W (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi Järve
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 7. veebruari 2023. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.01.2022 otsus X kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas (resolutsiooni p 2.3) ja osas, millega maakohus ei seadnud omandi üleminekut sõltuvusse X-le hüvitise maksmisest. Täiendada kohtuotsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
Asendada Q kohtuotsuses tema üldõigusjärglastega H ja F ja täiendada kohtuotsust selliselt, et XXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõtteline osa jääb Q ainuomandi asemel H ja F ühisomandisse ning neil on Q asemel solidaarne kohustus maksta hüvitist.
4.1.Jätta hagi rahuldamata ja rahuldada osaliselt vastuhagi alternatiivne nõue.
4.2.Lõpetada X, H, F, C ja W ühisomand XXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõttelisele osale järgmiselt:
4.2.1.jätta XXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõtteline osa H ja F ühisomandisse;
4.2.2.kohustada X, C ja W andma nõusolek kinnistusraamatus XXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõttelise osa teise jakku tehtud omanikukannete muutmiseks selliselt, et X, C ja W kohta tehtud ühisomanikukanded kustutatakse ning kinnistu 1⁄2 mõttelise osa ühisomanikena kantakse kinnistusraamatu teise jakku H ja F. Kohtuotsus asendab C ja W tahteavaldusi. Kohtuotsus asendab X tahteavaldust alates p-s 4.2.3 nimetatud hüvitise tasumisest.
4.2.3.kohustada H ja F tasuma X-le omandiõiguse kaotamise eest solidaarselt hüvitist 18 321 eurot 43 senti;
4.2.4.kohustada H ja F tasuma C-le omandiõiguse kaotamise eest solidaarselt hüvitist 1357 eurot 14 senti;
4.2.5.kohustada H ja F tasuma W-le omandiõiguse kaotamise eest solidaarselt hüvitist 2714 eurot 29 senti.
5.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda.
6.Tühistada Pärnu Maakohtu 30.04.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale X kasuks järgneva sisuga märkus: „Pärnu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-21-6609 X hagi Q, C ja W vastu ühisomandi lõpetamise nõudes.“ Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 27.04.2021 Pärnu Maakohtule Q (kostja I), C (kostja II) ja W (kostja III) vastu hagi (täiendatud 30.04.2021 ja 24.06.2021), milles palus lõpetada hagejale ja kostjatele kuuluva XXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõttelise osa (kinnisasja mõtteline osa) ühisomandi ja kogu kinnisasja kaasomandi.
1.1.Hageja palus lõpetada kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi järgmistel alternatiivsetel viisidel:
2-21-6609 -
-
-
jagada kinnistu mõtteline osa kaasomandi mõttelisteks osadeks selliselt, et hagejale jääb 9/14, kostjale I 2/14, kostjale II 1/14 ja kostjale III 2/14 mõttelist osa, ning kohustada kostjaid andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi; jätta kinnistu mõtteline osa hageja ainuomandisse, mõista hagejalt kostjate kasuks välja hüvitis vastavalt esimeses alternatiivis nimetatud proportsioonile (kostja I kasuks 2717 eurot, kostja II kasuks 1349 eurot ja kostja III kasuks 2717 eurot), ning kohustada kostjaid andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, ja lugeda tahteavaldused antuks alates hüvitise tasumisest; müüa kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa ühisomanike vahelisel enampakkumisel kohtu määratud kohtutäituri vahendusel alghinnaga 19 000 eurot, kohustada ühisomanikke hüvitama enampakkumise korraldamisega seotud täitemenetluse kulud vastavalt esimeses alternatiivis nimetatud proportsioonile, kohustada enampakkumise võitjat tasuma enampakkumise kaotanud ühisomanikele hüvitist vastavalt esimeses alternatiivis nimetatud proportsioonile parimast pakkumisest (ostuhinnast) ning kohustada enampakkumise kaotanud ühisomanikke andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, ja lugeda alates hüvitise tasumisest tahteavaldused antuks.
1.2.Hageja palus lõpetada kogu kinnisasja kaasomandi järgmistel alternatiivsetel viisidel: - jätta kinnisasi hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja I kasuks välja hüvitis 21 660 eurot, kostja II kasuks 1520 eurot ja kostja III kasuks 2660 eurot ning kohustada kostjaid andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, ja lugeda tahteavaldused antuks alates hüvitise tasumisest; - müüa kinnisasi kaasomanike vahelisel enampakkumisel kohtu määratud kohtutäituri vahendusel alghinnaga 38 000 eurot, kohustada kaasomanikke hüvitama enampakkumise korraldamisega seotud täitemenetluse kulud vastavalt järgmisele proportsioonile: kostja I 16/28, kostja II 1/28, kostja III 2/28 ja hageja 9/28, kohustada enampakkumise võitjat tasuma enampakkumise kaotanud kaasomanikele hüvitist vastavalt eelnimetatud proportsioonile parimast pakkumisest (ostuhinnast) ning kohustada enampakkumise kaotanud kaasomanikke andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, ja lugeda alates hüvitise tasumisest tahteavaldused antuks.
1.3.Hageja palus tagada hagi ja seada kinnisasja 1⁄2 mõttelisele osale kinnistusraamatu kolmandasse jakku omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks hageja kasuks eelmärke ning kanda koos eelmärkega kinnistusraamatusse märkus, mille abil teha käimasolev kohtuvaidlus nähtavaks.
1.4.Hageja palus jätta menetluskulud poolte enda kanda või võimalusel kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt on Pärnumaal XXX asuv kinnisasi kaasomandis: 1⁄2 mõttelist osa on kostja I ainuomandis ning 1⁄2 mõttelist on poolte ühisomandis. Pooled said 1⁄2 mõttelise osa ühisomanikeks D surma järel kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa pärimise teel. Lisaks on hageja ostnud pärijate pärandiosasid. Kostja I pärandiosa on 2/14, kostja II pärandiosa 1/14, kostja III pärandiosa 2/14 ja hageja pärandiosa 9/14 ning vastavalt sellele proportsioonile tuleb ka pärandvara jagada. Arvestades poolte pärandiosi ning seda, et kostjale I kuulub lisaks 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast, tuleb kogu kinnisasi jagada poolte vahel järgmiselt: kostjale I 16/28, kostjale II 1/28, kostjale III 2/28 ja hagejale 9/28.
2-21-6609 Hageja eesmärk on lõpetada kinnisasja kaasomand, milleks tuleb esmalt lõpetada kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomand ning seejärel kogu kinnisasja kaasomand. See on vajalik, kuna kinnisasja ühised omanikud ei suuda kinnisasja ühiselt majandada. Kostjad ei olnud kohtuväliselt nõus ühisomandit lõpetama. Kaasomandis oleva kinnisasja väärtus on 38 000 eurot. Hageja soovib saada hüvitise vastu kinnisasja enda ainuomandisse. Hageja on kinnisasjaga tihedalt emotsionaalselt seotud. Kinnisasi oli hageja lapsepõlve suvekodu. Hageja veetis seal lapsepõlves koos emaga (Ä) kõik suved, samuti veetis seal kuni 2006 oma suved hageja tütar (R) koos vanaemaga. Kõik kostja I õed veetsid seal peredega oma suved. Hageja soovib kinnisasjal asuvad lagunevad hooned renoveerida. Ka pärijad, kelle pärandiosad hageja ostis, soovivad, et hageja saaks kinnisasja ainuomanikuks ja teeks hooned korda. Hageja maksab võrdselt teistega maamaksu ja on huvitatud, et kinnisasi oleks hooldatud ega kaotaks oma väärtust ning seda saaks mõistlikult kasutada. Kui ka kostjad soovivad kinnisasja enda ainuomandisse, tuleb ühisomanikele tagada võrdne võimalus omandada kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa ja müüa see kaasomanike vahelisel enampakkumisel. Ühisomanikel on võrdsed huvid kinnisasja mõttelise osa omandamise vastu. Hageja sai ühisomandi omanikuks nii pärimise kui ka pärandiosade ostmise teel, kostjad omandasid ühisomandi pärimise või kinke teel. Kinnisasja müük ühisomanike vahelisel enampakkumisel tagab õiglase hüvitise.
3.Pärnu Maakohus võttis 30.04.2021 määrusega hagi kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetamiseks menetlusse, kuid jättis samal kuupäeval tehtud teise määrusega kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest enne pärandvaraks oleva ühisomandi jagamist ei ole võimalik lahendada kaasomandi lõpetamise nõuet. Ühtlasi rahuldas maakohus kolmanda samal päeva tehtud määrusega osaliselt hagi tagamise taotluse ja lasi kanda kinnistusraamatusse märkuse käimasoleva kohtuvaidluse kohta. Kostjate vastuväited
4.Kostjad nõustusid kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetamisega, kuid vaidlesid vastu hageja taotletud ühisomandi lõpetamise viisidele ning palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kinnisasjaga väidetud emotsionaalset sidet. Hageja ostis pärandvara ühisuse osasid kokku selleks, et omandada soodsalt kostja I kodu. Hageja on küll lapsena käinud kinnisasjal koos oma kasuemaga, kuid täiskasvanuna ei ole ta seal olulisel määral viibinud. Samuti ei ole hageja kinnisasja hooldanud ega sellesse midagi panustanud. Hageja ei ole ühisomandi lõpetamise nõuet esitades käitunud heas usus. Hageja ei saa eeldada, et ta saab kostja I kodu endale. Hagi rahuldamisel jääks kostja I kodust ilma ja tema lapsed ei saaks tulevikus vanematekodu elukoha ega maakoduna kasutada. Samuti kaotaksid kostjad II ja III suvekodu. Kinnisasja ühisomanike vaheline enampakkumine tuleb kõne alla vaid juhul, kui ühelgi ühisomanikul ei ole ülekaalukat huvi kinnisasja omandi säilimise vastu. Praegusel juhul on kostjatel, eelkõige kostjal I ülekaalukas huvi.
2-21-6609 Kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa hageja ainuomandisse jätmise korral ei oleks tagatud õigusrahu, sest edaspidi tuleks ka kaasomand lõpetada. Kostjate vastuhagi
5.Kostjad esitasid 3.06.2021 vastuhagi (täiendatud 16.08.2021), milles palusid kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetada järgmistel alternatiivsetel viisidel: -
jagada kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa kaasomandi mõttelisteks osadeks selliselt, et kostjale I jääb 5/14, kostjale II 4/14 ja kostjale III 5/14 mõtteline osa, kohustada hagejat andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, mõista igalt kostjalt hageja kasuks välja 3/14 mõttelise osa kaotamise eest hüvitis, s.o 4071 eurot 40 senti ning lugeda alates hüvitise tasumisest tahteavaldused antuks;
-
jätta kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa kostja I ainuomandisse, mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 12 214 eurot 20 senti, kostja II kasuks 1357 eurot 13 senti ja kostja III kasuks 2714 eurot 24 senti, kohustada hagejat, kostjat II ja kostjat III andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusolek selliselt, et kohtuotsus asendab vastavaid tahteavaldusi, ja lugeda alates hüvitise tasumisest tahteavaldused antuks.
5.1.Vastuhagi põhjenduste kohaselt tuleb kaas- ja ühisomand lõpetada omanike huve kõige vähem koormaval viisil. Kaasomanike huve riivab kõige vähem see, et kinnisasi jääb kostjate omandisse ja hagejale makstakse hüvitist. Kostjad on sugulastena ühisel meelel ja soovivad jätkata kinnisasja ühist majandamist ja kasutamist. Kostjatele kuulub kolme peale suurem osa kinnisasjast (19/28). Kostjatel, eelkõige kostjal I, on kinnisasjaga tugev emotsionaalne ja ajalooline perekondlik seos. Kinnisasi on olnud kostja I elukoht ning kostjad II ja III on veetnud kinnisasjal oma lapsepõlve. Kostja III on kasutanud kinnisasja tihti puhkamiseks, sh kalastamiseks. Kostjal I on kinnisasjaga suurim emotsionaalne sidue. Kostja I pere on pikka aega kasutanud kinnisasja oma koduna ja seda hooldanud. Kinnisasjal elas kostja I ema, kes suri 1972. Kostja I kolis 1980 kinnisasjale elama, elas seal alaliselt kuni 2000 ning pärast seda igal aastal kevadest kuni sügiskülmadeni. Kostja I on teinud kinnisasjale kulutusi ja selle väärtust tõstnud. Praegu käib kostja I kinnisasjal vastavalt sellele, kuidas tal tervis lubab. Kostja I poeg F käib kinnisasja hooldamas ning kasvatab seal aiasaadusi. Tõenäoliselt jäävad tulevikus kinnisasja kasutama kostja I pojad H ja F. Kostjale I kuulub ka suurim osa kinnisasjast ning kinnisasja jätmine kostjale I tagab parimal viisil õigusrahu, sest sellega on välistatud edaspidised vaidlused, kuna kostjale I kuulub ka teine pool kinnisasja mõttelisest osast. Kostjad II ja III on nõus andma nõusoleku kinnisasja ainuomandi jätmiseks kostjale I. Hageja vastuväited
6.Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte enda või kostjate kanda. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostjatel, sh kostjal I ülekaalukat huvi. Keegi ei ole kinnisasjal mitukümmend aastat alaliselt elanud, seda on kasutatud suvilana. Kinnisasjal paiknevad hooned on hooldamata ja lagunenud.
2-21-6609 Hageja ei nõustu hüvitise vastu enda väljaarvamisega ühisomanike ringist. Tuleb arvestada, et hagejale kuulub suurim osalus ühisomandist ning kostja III on kolmanda ringi pärija, kelle seotus kinnisasjaga on olematu. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Pärnu Maakohus jättis 12. jaanuari 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi alternatiivse nõude. Maakohus lõpetas kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi, jättis kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kostja I ainuomandisse ning kohustas hagejat, kostjat II ja kostjat III andma kinnistusraamatus vastavate muudatuste tegemiseks nõusoleku, märkides, et kohtuotsus asendab ühisomanike tahteavaldusi. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja hüvitise 12 214 eurot 20 senti, kostja II kasuks 1357 eurot 13 senti ja kostja III kasuks 2714 eurot 24 senti. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda.
7.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
pooled on Pärnu maakonnas XXX asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõttelise osa ühisomanikud ja said ühisomanikeks pärimise teel; kostja I pärandiosa suurus on 2/14, kostja II pärandiosa suurus on 1/14, kostja III pärandiosa suurus on 2/14 ja hageja pärandiosa suurus on 9/14; kinnisasja turuväärtus on 38 000 eurot ja selle 1⁄2 mõttelise osa turuväärtus 19 000 eurot; kostja I elas kinnisasjal alaliselt vähemalt ajavahemikul 1988–2000 ning ta on ka pärast 2000 viibinud suviti pikemat aega seal; teised menetlusosalised on lapsepõlves veetnud suviti seal aega.
7.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomand menetlusosaliste huve ning õigluse põhimõtet arvestades asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 6 lõpetada vastuhagis alternatiivselt taotletud viisil, s.o jätta see kostja I ainuomandisse kohustusega tasuda teistele ühisomanikele nende omandiosa eest rahalist hüvitist. Selline ühisomandi jagamise viis koormab ühisomanikke kõige vähem.
7.2.1.Riigikohtu praktika kohaselt on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ja kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise viisi valikul kaaluma poolte huve vastavalt esile toodud asjaoludele ning lähtuma õiglusest. Seega tuleb kohtul siinses asjas kaaluda, kas lõpetada ühisomand hageja või kostjate taotletud viisil. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemalt üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. Olukorras, kus ei saa tuvastada, et ühel ühisomanikest oleks ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ning mõlemad ühisomanikest soovivad kinnisasja endale, tagab kõige õiglasema lahenduse see, kui kinnisasi jääb selle ühisomaniku ainuomandisse, kes on nõus omavahelisel enampakkumisel maksma teisele ühisomanikule suuremat hüvitist. Seega tuleb kohtul siinses asjas esmalt
2-21-6609 tuvastada, kas kellelgi ühisomanikest on võrreldes teiste ühisomanikega ülekaalukam huvi kinnisasja omandi säilimise vastu.
7.2.2.Asjas on tõendatud, et kostjal I on ülekaalukas huvi kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi säilimise vastu – kinnisasjal oli kostja I sünnikodu, kostja I on seal alaliselt elanud ning veetnud hiljem seal suviti pikemaid perioode, samuti kuulub talle lisaks 1⁄2 kinnisasja mõttelist osa. Kõik kostjad on leidnud, et kostjal I on kõige suurem huvi kinnisasja omandi säilimise vastu. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt oli kinnisasi kostja I sünnikodu ning hiljem tema kodu. Tunnistaja Ü ütluste kohaselt asus tunnistaja 1988 aastast elama MMM talus ja siis elas kostja I juba abikaasaga XXXXX talus; ta pidi seal aastaringselt elama, sest tal olid ju loomad – ta pidas jäneseid, kaks siga oli ja lambaid; umbes 2000. aasta paiku, kui kostja I abikaasa suri, ei elanud kostja I enam seal püsivalt, ta ei julgenud sinna enam pimedateks öödeks jääda. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, tunnistaja ütlused on kooskõlas menetlusosaliste poolt kohtule avaldatuga ning ei ole vasturääkivad. Kohtule esitatud majapidamise arvestuskaardist nähtub, et kostja I on elanud seal vähemalt alates 1990. aastast ning pidanud 1996. aastal ka loomi. Nimetatud tõend on kooskõlas ka tunnistaja Õ ütlustega, mille kohaselt on XXXXX talus loomi peetud; täpset aastat ei oska öelda, millal peeti loomi aasta ringi või ajutiselt suvel. Loomi pidasid ka teised pereliikmed – õde S ja õde D; aastaid ei oska öelda, millal loomapidamine lõppes. Kostja I kinnisasjal elamist kinnitavad ka 23.05.1999 kuupäevaga arve ning Eesti Energia 24.10.2003 kuupäevaga kiri ja võrguühenduse fikseerimise kokkulepe. Seega on tunnistaja Ü ütlustega ning kohtule esitatud muude tõenditega tõendatud, et kostja I elas alaliselt kinnisasjal vähemalt 1988–2000. Samuti on põhistatud ja tõendatud, et kostja I on ka pärast 2000 aastat suviti pikemat aega viibinud kinnisasjal. Ka teised menetlusosalised on lapsepõlves veetnud suviti seal aega, kuid üksnes kostja I peab kinnisasja enda kodukohaks, tal on tugev emotsionaalne side selle kohaga ning tema pojad käivad ka käesoleval ajal kinnisasja hooldamas ning seal aiasaadusi kasvatamas.
7.2.3.Kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa jätmine kostja I ainuomandisse vastab kõige paremini ühisomanike huvidele ning vastab õigluse ja hea usu põhimõttele. Arvestada tuleb ka seda, et jagades kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi kaasomandiks või jättes ühisomandis oleva kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa hageja ainuomandisse, järgneks siinsel vaidlusele järgmine vaidlus kaasomandi lõpetamiseks. Seetõttu koormab kohtu määratud jagamise viis ühisomanikke kõige vähem. Kostja I kinnitas kohtule ka seda, et ta ei tee teistele ühisomanikele takistusi kinnisasjal suvitamiseks.
7.2.4.Eeltoodut arvestades kohustab kohus hagejat ning kostjaid II ja III andma nõusolek kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetamiseks ja selle jätmiseks kostja I omandisse ning vastava kinnistusraamatu kande tegemiseks. Hageja ning kostjate II ja III tahteavaldused kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb kohtuotsusega asendada.
7.3.Riigikohtu praktika kohaselt tuleks eset ühele kaasomanikule jättes temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega. Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma. Kostja I nõustus maksma teistele ühisomanikele nende omandiosa eest mõistlikku hüvitist kohtu määratud suuruses. Kuna kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa jääb kostja I ainuomandisse, tuleb hagejale maksta omandi kaotuse eest vastavalt tema pärandiosale ja 1⁄2 kinnisasja väärtusele õiglase hüvitisena
2-21-6609 12 214 eurot 29 senti (19 000 / 14 x 9), kostjale II 1357 eurot 14 sendi (19 000 / 14 x 1) ning kostjale III 2714 eurot 28 senti (19 000 / 14 x 2).
7.4.Kuna nii hageja kui ka kostjad on nõustunud ühisomandi lõpetamisega ja vaidlus on lahendatud mõlema poole huvides, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega lõpetada ühisomand mõnel hagis taotletud alternatiivsel viisil. Alternatiivselt palus hageja muuta kostjalt I väljamõistetud hüvitise suurust ning seada kinnistusraamatus kande tegemine sõltuvusse hüvitise maksmisest.
8.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kostja I ainuomandisse. Maakohus asus kaalutlusõiguse piire rikkudes vääralt seisukohale, et kostjal I oli ülekaalukas huvi omandi säilimise vastu. Ka juhul, kui kaasomanikule võib olla koormav kodust lahkuda, ei anna ainuüksi see alust jätta kaasomandit lõpetamata. Maakohus jättis arvestamata, et ka hagejal on kinnisasjaga emotsionaalne side, ning juhindus vääralt sellest, et kostja I elas kinnisasjal. Maakohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitasid, et kostja I ei ela ega käi kinnisasjal. Kostja I soovis jätta kinnisasja oma poegadele ja nii ongi läinud. Kostja I suri 21.01.2022 ning tema poegadel ei ole pärijatena ülekaalukamat huvi võrreldes teiste ühisomanikega. Maakohus jättis analüüsimata hageja nõude jätta kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa ühisomanike kaasomandisse. Selline lahendus andnuks kõigile ühisomanikele kogu kinnisasja omandamiseks võrdsed võimalused. Praegu on hageja jäänud ebaõiglaselt ilma võimalusest nõuda kinnisasja kui terviku jagamist kaasomanike vahel. Maakohus võttis vaidlust lahendades vääralt arvesse asjaolu, et kinnisasja teine pool mõttelist osa kuulus kostjale I. Jättes kaasomandi lõpetamise nõude menetlusse võtmata, kasutas kohus hageja vastu ebaõiglaselt ja ebaõigesti seda argumenti olukorras, kus hageja oli soovinud lahendada vaidluse ühtse menetlusena. Selliselt on maakohus tulevalt hageja õiguslikust positsioonist (ühisomanik, mitte kaasomanik) kohelnud hagejat ebavõrdselt ja diskrimineerivalt. Maakohtu seisukoht loob pretsedendi, mille kohaselt ei saa kinnisasja mõttelise osa pärijad kunagi osaleda kinnisasja kui terviku jagamisel. See ei oleks kooskõlas hea usu põhimõtte ega kehtiva õigusega. Kohtul ei ole alust eeldada uut vaidlust ega arvestada seda asjaolu hageja kahjuks. Hageja taotletud ühisomandi lõpetamise viis ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna enamusel ühisomanikel oli suur huvi asja endale saada, siis oleks kohus pidanud jätma kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomanike kaasomandisse või panema ühisomanike vahelisele enampakkumisele. Enampakkumine võimaldab ühisomanikel endil otsustada, kes on nõus enam rahaliselt omandamisse panustama ja toob paremini välja kinnisasja väärtuse. Maakohus selgitas pooltele, et kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa tuleks pigem müüda enampakkumisel, kuid asus otsuses üllatuslikult teistsugusele seisukohale.
8.2.Juhul, kui kohus ei lõpeta kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandit hageja taotletud viisil, tuleb muuta kostjalt I (tema pärijatelt) väljamõistetavat hüvitise suurust, sest kohtuasja
2-21-6609 menetlemise ajal on kinnisasja hind oluliselt muutunud ja väljamõistetud hüvitised on ebaõiglased. 11.02.2022 seisuga on kinnisasja hind 57 000 eurot ja selles tulenevalt on hagejal õigus saada hüvitist 18 321 eurot 43 senti (28 500/14×9), kostjal II 2035 eurot 71 senti (28 500/14×1) ja kostjal III 4071 eurot 43 senti (28 500/14×2).
9.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad tõid mh esile, et sõltumata kostja I surmast tuleb vaidlust lahendades lähtuda kostja I ülekaalukast huvist. Samas on ka kostja I pärijatel ülekaalukas huvi kinnisasja omandamise vastu, sest neil on kinnisasjaga emotsionaalne side. Kinnisasi on olnud aastakümneid pärijate vanemate-, vanavanemate- suve- ja lapsepõlvekodu. Kinnisasjal elas nende vanaema ning pärijad elasid oma vanematega üle jõe ja käisid vanaema külastamas ja aitamas. Vanaema suri 1972, keegi tema õdedest-vendadest ei soovinud kohta endale ning seda asus hooldama pärijate ema (kostja I). Pärijate vanemad asusid 1981 kinnisasjale elama ning pidasid seal loomi ja põldu. Pärijad käisid vanematel abis ja aitasid talu eest hoolt kanda. Pärijate isa suri 2000 ning pärast seda kolis ema (kostja I) talveks linna, kuid elas vaidlusalusel kinnisasjal kevadest sügiseni. Pärija I käis kinnisasjal suviti igal nädalavahetusel, talvel harvem. Pärija II tegi põldu, hooldas loomi ja käis seal nädalavahetustel ja suvepuhkuste ajal. Praegu on pärijal II kinnisasjal aiamaa, ta käib seal regulaarselt kastmas, veedab seal kõik nädalavahetused ja suvepuhkused, sh ööbib seal. Kinnisasi on pärijate pere ühine suvekodu, mida külastavad pärijate lapsed ja lapselapsed. Menetluse edasine käik
10.Tallinna Ringkonnakohus peatas 21.03.2022 määrusega kostja I surma tõttu tsiviilasja menetluse ja uuendas 16.06.2022 määrusega menetluse ning asendas kostja I tema üldõigusjärglastega H (vanem poeg, pärija) ja F (noorem poeg, pärija).
11.Tallinna Ringkonnakohus võttis 07.02.2023 kohtuistungil uue tõendina vastu eksperthinnangu kinnisasja väärtuse kohta ja jättis 11.04.2023 määrusega rahuldamata kostjate ja hageja täiendavad tunnistajate ülekuulamise ja poolte vande all ülekuulamise taotlused.
12.Kostjad esitasid ringkonnakohtu 11.04.2023 määruse peale vastuväite.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse alternatiivne taotlus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja osas, millega maakohus ei seadnud omandi üleminekut sõltuvusse hagejale hüvitise maksmisest. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega mõistab hageja kasuks välja hüvitise 18 321 eurot 43 senti eurot ja seab omandi ülemineku sõltuvusse hüvitise maksmisest. Lisaks täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Lisaks tuleb kostja I asendada kohtuotsuses tema pärijatega ja täiendada kohtuotsust selliselt, et kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa jääb kostja I ainuomandi asemel
2-21-6609 tema pärijate ühisomandisse ning neil on kostja I asemel solidaarne kohustus maksta teistele ühisomanikele hüvitist. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, ei anna see alust muuta TsMS § 173 lg 3 I lause järgi menetluskulude jaotust.
14.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Kostjad, sh kostjad II ja III ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.
15.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige selle üle, millisel viisil on asjaolusid arvestades õiglane ja põhjendatud lõpetada neile kuuluv kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomand, sh selle üle, kas lisaks kostjale I on tema surma järel ka tema pärijatel samaväärne ülekaalukas huvi kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi vastu. Juhul, kui kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omand on põhjendatud jätta kostja I pärijatele, on hageja alternatiivselt palunud suurendada omandi kaotamise eest makstavat hüvitist ning kostjad ei ole sellele nõudele vastuväiteid esitanud. Samuti on hageja palunud seada omandi üleandmise sõltuvusse hüvitise maksmisest. Ka selle nõude kohta ei ole kostjad sisulisi vastuväiteid esitanud, kuid on märkinud, et hageja ei ole maakohtule sellist taotlust esitanud.
16.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on jätnud osa asjas tähtsaid asjaolusid vaidlust lahendades tuvastamata. Ringkonnakohus saab selle vea parandada ja tuvastab nii maakohtus tuvastamata kui ka pärast maakohtu menetlust muutunud asjaolud järgmiselt: -
-
-
-
-
XXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) omanikena kanti 12.01.2001 kinnistusraamatusse 1⁄2 mõttelise osa omanikuna kostja I ja 1⁄2 mõttelise osa omanikuna D (I kd, tl 9–10); D surma järel 21.06.2011 pärisid talle kuulunud kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa võrdsetes osades tema õed ja vend (sh kostja I, Õ, U, S, A ja Ä) ning õepoeg (T), neist igaühe kaaspärija mõttelise osa suurus oli 1/7 (I kd, tl 13); Ä surma järel 27.09.2011 päris talle kuulunud kaaspärija mõttelise osa (1/7) hageja (I kd, tl 16); U surma järel 09.11.2014 pärisid talle kuulunud kaaspärija mõttelise osa (1/7) võrdsetes osades tema tütred – kostja II ja B (kummagi osa 1/14) (I kd, tl 19–24); S surma järel 20.02.2015 päris talle kuulunud kaaspärja mõttelise osa (1/7) G (I kd, tl 19–24); 16.10.2020 sõlmis hageja D pärandvara ühisuse mõtteliste osade müügilepingu, mille alusel hageja omandas Õ-lt, A-lt ja G-lt nende kaaspärjate mõttelised osad D pärandvara ühisusest (kokku 3/7 hinnaga 3000 eurot) ja B-lt tema kaaspärja mõttelise osa D pärandvara ühisusest (1/14 hinnaga 1350 eurot) (I kd, tl 19–24); kostja I surma järel 21.01.2022 pärisid nii talle kuulunud kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kui ka talle kuulunud kaaspärija mõttelise osa (1/7) võrdsetes osades tema pojad H ja F (kummagi osa 1⁄4 + 1/14) (II kd, tl 63); kinnisasja väärtus oli 26.07.2020 seisuga 38 000 eurot (I kd, tl 33–51) ja 11.02.2022 seisuga 57 000 eurot (II kd, tl 30–46).
17.Edasi märgib kolleegium, et arvestades tuvastatud asjaolusid ja kohtule esitatud ühisomandi lõpetamise nõudeid, saab nii hagis kui ka vastuhagis sisalduvaid nõudeid pidada pärandvara jagamise nõueteks PärS § 152 lg 1 tähenduses, mitte pelgalt ühisomandi lõpetamise nõudeks AÕS § 76 alusel (koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 6). Sellest tulenevalt kvalifitseeris maakohus poolte nõuded ekslikult ja lahendas sellest tulenevalt ka vaidluse ekslikult üksnes AÕS § 77
2-21-6609 lg 2 alusel. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ning selgitab nõuete lahendamise aluseks olevat õigust järgmiselt.
17.1.Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile PärS § 147 I lause järgi ühiselt (pärandvara ühisus), seejuures võib kaaspärija PärS § 148 lg 1 lause järgi käsutada talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, kuid osa omandajale lähevad PärS § 148 lg 2 järgi üle üksnes kaaspärija varalised õigused ja kohustused, eelkõige õigus nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud kaaspärija. Samas, kaaspärija surma korral lähevad PärS § 4 ja § 130 lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Riigikohus on leidnud, et kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuuluvad pärandvara hulgas olevad asjad kaaspärijate ühisomandisse AÕS § 70 lg 4 tähenduses, kuid igale kaaspärijale kuulub mõtteline osa pärandvara ühisusest nagu kaasomanikule AÕS § 70 lg 3 tähenduses. (RKTKm 08.06.2022, 2-22-1754, p-d 8–9). Siinsel juhul kuulub kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa ülaltoodut arvestades hageja ja kostjate ühisomandisse ning hageja ja kostjad on D pärandvara ühisuse mõtteliste osade kaasomanikud. D pärandvara ühisus jaguneb poolte vahel järgmisteks mõttelisteks osadeks: kostja I poegadele kuulub ühiselt 2/14 (kummalegi 1/14), kostjale II 1/14, kostjale III 2/14 ja hagejale 9/14. Kostja I sai D pärandvara ühisuse mõttelise osa omanikuks otse tema järel pärimise teel ning tema järel on omakorda selle pärinud tema pojad. Kostja II on sarnaselt kostja I poegadega pärinud selle oma emalt. Kostja III omandamise viis ei ole kohtule teada, kuid ilmselt on ta omandanud mõttelise osa T-lt, sest hageja väitel on ta III ringi pärija. Hageja on saanud D pärandvara ühisuse mõttelise osa omanikuks osaliselt oma ema järel pärimise (2/14) ja osaliselt D kaaspärijatelt ja nende pärijatelt pärandvara ühisuse mõttelise osa ostmise teel (7/14). Seega on kõik pärandvara ühisuse mõttelise osa omanikud vähemalt osaliselt saanud oma osaluse pärimise teel, kuid erinevalt teistest on hageja suurema osa omandanud müügilepingu alusel, s.o pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutamise teel. Hagejale kuulub D pärandvara ühisuses suurim mõtteline osa (9/14, s.o ca 64%), kuid tema pärimise teel omandatud mõtteline osa oli võrdne kostjale I kuulunud ja kostjale III kuuluva mõttelise osaga (2/14).
17.2.Juhul, kui ei esine PärS §-s 155 sätestatud pärandvara jagamise piiranguid, võib iga kaaspärija nõuda PärS § 152 lg 1 järgi pärandvara jagamist, mille käigus määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Pärandvara jagatakse pärijate vahel PärS § 152 lg 2 järgi vastavalt nende pärandiosale, lähtudes üldjuhul pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seejuures võivad kaaspärijad jagada pärandvara PärS § 152 lg 4 järgi kokkuleppel või vaidluse korral pärija nõudel kohtus. PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisele kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kui asja jagamise viisi osas ei saavutata kokkulepet, otsustab AÕS § 77 lg 2 järgi kohus, kas jagada asi omanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele omanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele omanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või omanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ühise omandi lõpetamise viiside vahel valiku tegemisel peab kohus kaaluma kaasomanike huve ja tegema otsuse, arvestades kõigi nende huve võimalikult suures ulatuses,
2-21-6609 ning lähtudes õiglusest (hea usu põhimõttest), nagu osundas õigesti ka maakohus. Seega on tegemist kaalutlusotsusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on valikut tehes ületanud kaalumispiire või jätnud valikut tehes olulised asjaolud kaalumata. Eeltoodu kehtib põhimõtteliselt ka pärandvara jagamisel. Samas näeb PärS § 159 lisaks ette pärandavara hulka kuuluvate esemete jaotamise puhuks eripõhimõtted. Pärandvara jagamisel on üldiseks põhimõtteks PärS § 159 lg 1 järgi see, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Seejuures ei või kogumisse kuuluvaid asju pärandvara jagamisel üldjuhul üksteisest PärS § 159 lg 5 järgi eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamisele vastu. Pärimisseaduses on täpsustatud ka seda, millal tuleks jätta pärandvara hulka kuuluv ese ühe kaaspärija ainuomandisse. PärS § 159 lg 2 näeb ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. Juhul, kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija PärS § 159 lg 4 järgi kohustatud maksma teistele pärijatele rahalist hüvitist. Ülaltoodud põhimõtted sisaldusid ka enne 01.01.2009 kehtinud pärimisseaduses (vt 01.01.1997 jõustunud pärimisseaduse § 151). Muudatus võrreldes varasema seadusega sisaldub üksnes kehtiva PärS § 159 lg 3 sõnastuses. Enne 01.01.2009 kehtinud PärS § 151 lg 3 nägi ette, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele asi lg 2 järgi anda, otsustab pärija nõudel kohus vastavalt asjaoludele, kas anda asi kellelegi pärijatest või müüa see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Kehtiva PärS § 159 lg 3 näeb aga ette, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Sätet grammatiliselt tõlgendades võiks järeldada, et olukorras, kus pärijad ei saavuta pärandvara jagamisel mõne eseme osas kokkulepet, tuleks pärijate ühisomand lõpetada igal juhul enampakkumise teel. Selline tõlgendus ei vastaks aga pärimisseaduse mõttele ja eesmärgile ega ka seadusandja tahtele. Pärimisseaduse eelnõu (56 SE) seletuskirja kohaselt peeti viimati nimetatud sättega vajalikuks laiendada pärijate omavaheliste vaidluste lahendamise võimalusi ilma kohtuprotsessita, sätestades, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijate vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Sellest järeldab kolleegium, et seadusandja tahteks oli nimetatud sätet muutes laiendada pärandvara jagamise kohtuvälise jagamise viise, mitte piirata pärandvara jagamisel kohtule AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamise viiside vahel valikut tehes olukorras, kus kaaspärijad ei jõua kokkuleppele, kelle omandisse ese jätta. Ühtlasi ei oleks selline kohtu kaalutlusõiguse piirang kooskõlas AÕS § 77 lg-st 2 ja PärS § 159 lg-st 1 tuleneva huvide kaalumise põhimõttega ega võimaldaks jagada pärandvara sarnaselt kaasomandi lõpetamisele vastavalt asjaoludele kõige õiglasemal viisil. Seega tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada PärS § 159 lg-t 3 selliselt, et see ei sätesta kohtule erisusi võrreldes AÕS § 77 lg-st 2 tulenevaga, st kohus võib kaaspärijate ühisomandi lõpetada mh avaliku või pärijate vahelise enampakkumise teel, kui see on kõiki asjaolusid, sh PärS § 159 lg-s 1 sätestatu kohaselt ka kaaspärijate erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove arvestades õiglane. Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et nad on D pärandvara mõtteliste osade kaasomanikud ning sellest tulenevalt on nende ühisomandis D-le kuulunud kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa. Seega on nii hagejal kui ka kostjatel õigus nõuda kohtult pärandvara, sh kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa jagamist vastavalt AÕS § 77 lg-s 2 ning PärS §-des 152–161 sätestatule.
2-21-6609
18.Kuigi maakohus lahendas vaidluse ekslikult üksnes asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi lõpetamise sätete ja nende alusel kujunenud Riigikohtu praktika alusel, jättes arvestamata ülaltoodud pärimisseaduse sätted, ei anna see ringkonnakohtule alust maakohtu otsust ühisomandi lõpetamise viisi valiku osas tühistada. Küll aga tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
18.1.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud ja tõendatud asjaolusid arvestades põhjendatult, et kostjal I oli ülekaalukas huvi omandi säilimise vastu ning kõigi ühisomanike huve arvestades oli õiglane jätta kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa kostja I ainuomandisse. Maakohus ei ole seda järeldades väljunud kaalumispiiridest. Küll aga on õige hageja etteheide, et maakohus on jätnud poolte huve kaaludes osad hageja väited arvestamata ning hageja esitatud tõendid hindamata. Samuti ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades arvestanud pärimisseaduses sätestatud erisusi. Seetõttu täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendusi vastavalt apellatsioonkaebuse väidetele järgmiselt.
18.1.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus ei ole kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandit lõpetades kohelnud hagejad ebavõrdselt ega diskrimineerivalt. Kuigi hageja soovis ühe kohtuvaidlusega lõpetada nii pärandvara hulka kuuluva kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi kui ka kogu kinnisasja kaasomandi, võttis maakohus menetlusse üksnes ühisomandi lõpetamise nõude. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu määrust, millega maakohus jättis hageja kaasomandi lõpetamise nõude menetlusse võtmata ja see on jõustunud.
18.1.2.Sellest, et maakohus jättis kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõude menetlusse võtmata ega rahuldanud hagi ega lõpetanud ühisomandit ühelgi hageja alternatiivselt taotletud viisil, ei saa järeldada, et maakohus oleks ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades kohelnud hagejat ebavõrdselt või diskrimineerivalt. Sõltumata kaasomandi lõpetamise nõude menetlemisest või menetlusse võtmisest keeldumisest, pidi maakohus igal juhul lahendama esmalt kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetamise küsimuse, millega nõustus iseenesest ka hageja. Kaasomandi lõpetamiseks saanuks kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomanikud esitada ühiselt hagi, aga praegusel juhul ei ole ühisomanikud selles üksmeelel. Seetõttu tuli esmalt lahendada kaasomandi 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi lõpetamine ja alles seejärel oli vastavalt ühisomandi lõpetamise tulemusele võimalik selle 1⁄2 mõttelise osa omanikul taotleda vajadusel kaasomandi lõpetamist. Samas, kuna hageja lõppeesmärgiks oli kogu kinnisasja ühise omandi lõpetamine ning alternatiivselt pidasid seda silmas ka kostjad, tuli maakohtul kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandit lõpetades arvestada mh poolte huve kogu kinnisasja omandamise vastu ning maakohus sai vaidlust lahendades pidada silmas seda, mil viisil oleks lõppastmes õiglane lõpetada kogu kinnisasja ühine omand. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandit lõpetades väljunud kaalumispiiridest, kui arvestas lõpetamise viisi valides mh asjaolu, et teine pool kinnisasjast kuulus kostjale I. Nagu ülal märgitud, peab kohus AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud ühise omandi lõpetamise viiside vahel valides tegema õiglase otsuse, arvestades kõigi omanike huve võimalikult suures ulatuses. Mh tuleb pärandvara jagamisel PärS § 159 lg 1 järgi arvestada ka iga kaaspärija erihuve. Kuna kostja I oli juba teise 1⁄2 mõttelise osa omanik, siis oli tal kahtlemata erihuvi ka pärandvara ühisusse kuuluva 1⁄2 mõttelise osa omandamise vastu ja maakohus ei saanud jätta seda koosmõjus muude asjaoludega arvestamata. Mõistetavalt võib kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa igal kaaspärijal (ühisomanikul) olla huvi kogu kinnisasja omandamise vastu, kuid see ei tähenda seda, et kohus peaks sellise huvi korral teisi asjaolusid ja teiste kaasomanike huve arvestamata jagama ühisomandi igal juhul kaasomandi
2-21-6609 mõttelisteks osadeks või müüma ühisomandis oleva kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa enampakkumisel ega võiks jätta kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa teise kaaspärija omandisse, kui tema huvid on kaalukamad. Küll aga tuleb kohtul kaaluda, kas ühisomaniku huvi kogu kinnisasja omandamise vastu võiks üles kaaluda teiste ühisomanike huvid kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandamise või muul viisil jagamise vastu. Ülaltoodut arvestades ei ole õige hageja arusaam, et maakohtu lahend loob pretsedendi, mille kohaselt ei saa kinnisasja mõttelise osa pärijad kunagi osaleda kinnisasja kui terviku jagamisel. Kuna kohus otsustab ühisomandi lõpetamise üle kaalutlusõiguse alusel, sõltub igas asjas ühisomandi lõpetamise viisi valik konkreetsetest asjaoludest ning ei ole välistatud, et ühisomand esemele lõpetatakse muul viisil kui eseme ühe kaaspärija ainuomandisse jätmisega, sh ei ole välistatud, et kohus jätab poolte huve ja asjaolusid kaaludes ühisomandi kaaspärijate kaasomandisse või otsustab selle enampakkumisel müüa. Mõlemal juhul on kõigil kaaspärijatel võimalus omandada kaasomandi lõpetamisel kogu kinnisasi, kuid see sõltub omakorda kaasomanike huvidest ja konkreetsetest asjaoludest, kas ja kelle ainuomandisse jääb jagatav ese. Samas möönab kolleegium, et olukorras, kus 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast kuulub kaaspärijatele ning 1⁄2 mõttelist osa ühele kaaspärijatest, kes on valmis maksma teistele kaaspärijatele omandi kaotamise eest hüvitist, tuleks üldjuhul eelistada ka kaaspärijatele kuuluva mõttelise osa jätmist selle kaasomaniku omandisse, kui ei esine erilisi asjaolusid, mille tõttu saaks muud jagamise viisi pidada põhjendatuks ja õiglaseks. Viimaks märgib kolleegium, et ka juhul, kui maakohus oleks jätnud kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa poolte kaasomandisse vastavalt nende mõttelistele osadele pärandvara ühisuses või otsustanud müüa selle enampakkumisel, nagu taotles hageja, ei oleks see tähendanud seda, et hagejal oleks olnud kindel võimalus saada kogu kinnisasja omanikuks. Ringkonnakohus märgib, et nii pärandvara ühisusse kuuluva kui ka kaasomandis oleva asja jagamisel peab kohus kõiki asjaolusid kaaludes valmima sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele ja tagab õiglase lahenduse. Seega ei ole kolleegiumil alust arvata, et maakohus oleks kuidagi põhjendamatult kahjustanud hageja huve, kui otsustas esmalt lõpetada üksnes kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühisomandi (pärandvara ühisuse), arvestades mh ka kogu kinnisasja ühise omandi lõpetamise perspektiive.
18.1.3.Kuigi maakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud alternatiivseid nõudeid ega põhjendanud, miks ei tee maakohus valikut nende kasuks, saab maakohtu põhjendusest järeldada, et maakohus tegi valiku kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kostja I ainuomandisse jätmise kohta kostja I ülekaaluka huvi tõttu. Seejuures leidis maakohus, et hageja alternatiivsed nõuded ei ole põhjendatud ka seetõttu, et need ei vasta maksimaalselt kaaspärijate huvidele ning tooksid kaasa uue vaidluse kaasomanike vahel. Iseenesest on õige hageja väide, et tema taotletud ühisomandi lõpetamise viisid ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti võib kaaspärijate võrdväärsete huvide korral olla kõige õiglasem lahendus ühisomandi jagamine kaasomandi mõttelisteks osadeks või ühisomandis oleva eseme müümine enampakkumisel ning saadud raha jagamine kaaspärijate vahel, mida kinnitab ka hageja viidatud Riigikohtu praktika. Neid jagamise viise ei saa aga pidada õiglaseks, kui asjaolude ja poolte huvide kaalumise tulemusena selgub, et ühel kaaspärijal on teistest kaalukam huvi omandi säilimise vastu või tuleb pärandvara hulka kuuluv ese jätta eseme ühe kaaspärija omandisse, kuna kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et pärandvara jagamisel tuleb PärS § 159 lg 1 järgi arvestada iga kaaspärja erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove ning kui pärandvara hulka kuuluva eseme jätmine kaasomandisse ei võimaldaks eset otstarbekalt
2-21-6609 kasutada, antakse see PärS § 159 lg 2 järgi ühele pärijale. Seega ei saa kehtiva õiguse alusel järeldada, et pärandvara jagades tuleks eelistada ühe kaaspärija soovi jagamise viisi osas või pidada igal juhul põhjendatuks müüa ese enampakkumisel. Kohus võib jätta pärandvara hulka kuuluva eseme ühe kaaspärija ainuomandisse mh põhjusel, et eset oleks võimalik otstarbekalt kasutada. Arvestades seda, et kaasomand on komplitseeritud omandivorm, mille puhul tuleb selle esemeks olevat asja vallata ja kasutada kõigi kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsuse alusel, mis raskendab asja kasutut ja mõistlikku majandamist (mida väitis ka hageja praegusel juhul), ei ole välistatud, et kohus võib jätta kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ühe kaaspärija ainuomandisse, et tagada selgus kinnisasja omandisuhetes ja hoida ära kaasomandist tingitud raskused asja valdamisel ja kasutamisel. Seejuures võib olla otstarbekas eelistada lahendust, mille kohaselt saab kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omanik ka teise mõttelise osa omanikuks. Seda arvestades ei saanud maakohus jätta jagamise viisi üle otsustades tähelepanuta mh asjaolu, et kinnisasja otstarbekas kasutamine oleks erinevate kaasomanike puhul raskendatud ning valides ühisomandi lõpetamise viiside üle, tuli maakohtul arvestada ka seda, et nii kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kaasomanditeks jagamise kui ka selle enampakkumisel müümise korral järgneks (suure tõenäosusega) kaasomanike vahel uus vaidlus kogu kinnisasja omandi saamiseks.
18.1.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud, kui asus seisukohale, et kostja I huvid kaalusid üles teiste ühisomanike huvid, kuna kinnisasi oli aastaid kostja I kodu ning suvekodu. Õige on küll hageja väide, et maakohus ei ole otsuses arvestanud kõiki hageja väiteid ja hinnanud kõiki hageja esitatud tõendeid, kuid need ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Pooled ei vaidle selle üle, et XXXXX kinnisasi oli D ning tema venna ja õdede, sh kostja I sünni- ja lapsepõlvekodu, mida kinnitavad ka Õ ja A kirjalikud selgitused (I kd, tl 103–104), Õ tunnistajana antud ütlused (II kd, tl 2) ning kostja I istungil antud selgitused (II kd, tl 3 pöördel– 4). Kinnisasjal elas nende ema, kes suri 1972. Õ selgituse kohaselt pidi pärast seda jääma talu kõigile lastele puhkamise ja kooskäimise kohaks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I õed (v.a hageja ema Ä) kasutasidki kinnisasja suviti kuni 2006 ja kasvatasid seal aiasaadusi. Seda kinnitas ka kostja I istungil. Hageja väitel käis ka tema lapsepõlves koos emaga suviti kinnisasjal, samuti on seal käinud tema tütar, mida kinnitavad Õ ja A kirjalikud selgitused, kuid istungil ei osanud Õ täpsemaid asjaolusid selgitada ning väitis, et ei mäleta, kas hageja tütar on seal käinud. Seda, et kostja I õed ja vend või hageja oleksid kasutanud kinnisasja pärast 2006, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Hageja selgitas istungil, et tema ema ja tütar viibisid suviti kinnisasjal alates 2000, kuid siis muutus olemine ebamugavaks, nad ei saanud pärast 2003 enam majja ja siis ehitati sauna juurde mingi onn, mis võis asuda Hendriku kinnisasjal (II kd, tl 4). Kostja I istungil avaldatu kohaselt ei tulnud nad kollasesse majja sellest ajast, kui tuli Eesti valitsus ja hakati omanikele maid tagasi andma. Õ ja A kirjalikud selgitused kinnitavad, et 90ndatel aastatel hakkas kostja I teisi talust välja tõrjuma, samuti ei andnud kostja I nõusolekut selleks, et talu jääks Õle. Kostja I istungil avaldatu kohaselt tuli Jüri ja ütles, et vennaarm on lõppenud. Seda, millistel asjaoludel kanti XXXXX kinnisasja kaasomanikena võrdsetes mõttelistes osades omanikena 12.01.2001 kinnistusraamatusse kostja I ja D, ei ole pooled kohtule selgitanud. Ilmselt pidid olema sel ajal kinnisasjaga enim seotud just kostja I ja D. Õ istungil antud ütluste kohaselt pidasid kinnisasjal loomi kostja I, D ja S, hageja kasutas seda puhkamiseks. Ka see annab alust järeldada, et kinnisasjaga olid enim seotud kostja I ja D, aga lisaks ka S. Seega kinnitavad asjas esitatud tõendid, et hageja on küll ilmselt käinud suviti kinnisasjal, sh lapsepõlves, samuti on kostja I õed kasutanud kinnisasja aiasaaduste kasvatamiseks, kuid kinnisasja kasutasid suviti maamajanduslikel eesmärkidel enim kostja I, D ja S, kes pidasid lisaks ka loomi. Samuti on kinnisasi kinnistatud võrdsetes mõttelistes osades
2-21-6609 2001 kostja I ja D nimele, mis samuti kinnitab seda, et neil pidi olema sellega suurem seotus. Kostja I suuremat seotust kinnitavad ka maakohtu hinnatud kirjalikud tõendid. Lisaks väidavad kostjad, et kostja I elas ajavahemikul 1980–2000 kinnisasjal, mida kinnitavad ka Ü tunnistajana antud ütlused (II kd, tl 3). Kuigi hageja eitab seda, ei kummuta Õ ja N tunnistajana antud ütlused (II kd, tl 2–2 pöördel) Ü ütlusi. Õ väitis küll, et kostja I ei ole 1980– 2000 alaliselt kinnisasjal elanud, kuid tunnistaja elas ise samal ajal Pärnus ning ta ei selgitanud, millistel asjaoludel ta seda teab. Lisaks väitis ta alguses, et kinnisasjal ei ole keegi elanud 10– 20 aastat, mis ei hõlma ajavahemikku 1980–2000. Kirjalikus selgituses märkis ta aga, et keegi ei ole aastaringselt kinnisasjal elanud. Seega ei ole Õ ütlused ajas järjepidevad ning neid ei saa pidada usaldusväärseks. Tunnistaja N teadis aga anda ütlusi üksnes aja kohta pärast 2009. Seega ei ole kolleegiumil alust arvata, et kostja I ei oleks elanud kinnisasjal 1980–2000. Ka kostja I kinnitas istungil, et elas kuni 2000 kinnisasjal. Tunnistaja Ü ütlustega on tõendatud ka see, et alates 2000 kostja I enam kinnisasjal püsivalt ei elanud – ta kasutas seda üksnes suviti ja talvekuudel seal ei ööbinud. Seda, et kostja I käis pärast 2009 kinnisasjal, kinnitavad mh ka N ütlused. Ülaltoodut arvestades tuvastas maakohus lõppjäreldusena õigesti, et kinnisasjal oli kostja I sünnikodu, kostja I oli seal alaliselt elanud ning veetnud hiljem seal suviti pikemaid perioode, st kinnisasi oli aastaid tema kasutuses, mistõttu oli kostjal I ülekaalukas huvi (ja erihuvi) kinnisasja omandamise vastu. Ühelgi teisel ühisomanikul, sh hagejal, ei ole samasugust ega samaväärset huvi. Kuigi hageja on samuti kinnisasjal lapsepõlves suviti viibinud ning tunneb end kinnisasjaga emotsionaalselt seotult, oli kostja I huvi selgelt hageja huvist oluliselt kaalukam, sest kinnisasi on olnud aastaid kostja I kodu ning kuni viimase ajani kasutas kostja I seda suvekoduna. Seevastu ei ole hageja juba ca 20 aastat enam kinnisasja sisuliselt ka puhkamiseks kasutanud. Praeguses asjas ei ole asjakohane hageja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei anna kaasomandi lõpetamata jätmiseks alust asjaolu, et kaasomanikule võib olla emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda (RKTKo 10.04.2019, 2-17-9749, p 13), sest viidatud lahend puudutas olukorda, kus kinnisasi tuli müüa enampakkumisel seetõttu, et kummalgi kaasomanikul ei olnud võimalik tasuda teisele omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Siinsel juhul on tegemist pärandvara jagamisega, kostjad nõudsid kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa jätmist kostja I ainuomandisse hüvitise eest ning kinnitasid, et kostja I on nõus hüvitist maksma.
18.1.5.Lisaks eeltoodule tuli maakohtul poolte huve kaaludes arvestada ka seda, et kostjale I kuulus teine 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast, mistõttu oli kostjal I PärS § 159 lg 1 tähenduses erihuvi vaidlusaluse mõttelise osa omandamise vastu. Seejuures tuli ühisomandi lõpetamise viisi valides arvestada ka hageja kaalukat huvi ühisomandis oleva mõttelise osa ainuomandi vastu, sest hagejale kuulub pärandvara ühisuses kõige suurem mõtteline osa (ca 64%) ning tal oli huvi kogu kinnisasja omandamise vastu. Praegusel juhul kaalus aga kostja I erihuvi selgelt üles hageja huvi, sest kogu kinnisasja arvestades kuulus kostjale I suurim osa ning kostjal oli kinnisasjaga suurem majanduslik ja emotsionaalne seotus. Mh tuleb poolte huve kaaludes arvestada ka seda, et erinevalt kostjatest, on hageja omandanud oma osa nii pärimise teel kui ka pärandvara ühisuse mõtteliste osade ostmise teel, sh oli hageja pärimise teel omandatud osa võrdväärne kostja I osaga. See, et hageja ostis teistelt kaaspärijatelt ja nende pärijatelt D pärandvara ühisuse mõttelisi osi, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuid ringkonnakohtu hinnangul on sellise ühisomaniku positsioon pärandvara jagamisel üldjuhul nõrgem, mida kinnitab nt see, et PärS § 148 lg 3 järgi ei ole osa omandajal otsustusõigust pärandvara hulka kuuluvate kaaspärijale erilise mälestusväärtusega esemete
2-21-6609 jagamisel ning talle lähevad PärS § 148 lg 2 järgi üle üksnes pärandaja varalised õigused ja kohustused. Seega saab kohus pärandvara jagamisel kaaspärijate huve kaaludes arvestada mh ka seda, kas osalus on omandatud pärimise teel või müügilepingu alusel. Siinsel juhul on hageja pärinud kostjaga I võrdse suurusega mõttelise osa D pärandvara ühisusest oma emalt ning omandanud suurima mõttelise osa müügilepingute alusel eesmärgiga saada kogu kinnisasja omanikuks, samas kui kostja I päris D järel oma mõttelise osa ning oli samal ajal ka ise teise 1⁄2 mõttelise osa kaasomanik. Ringkonnakohtu hinnangul oli seda arvestades kostja I huvi kinnisasja omandamise vastu selgelt kaalukam hageja huvist.
18.1.6.Maakohtul tuli vaidlust lahendades arvestada PärS § 159 lg 1 järgi ka kaaspärijate enamiku soovi. Arvestades seda, et D ainuke kaaspärija oli kostja I (kõik teised olid omandanud pärandvara ühisuse mõttelise osa omakorda pärimise vm teel), saab tema soovile anda kaalukama tähenduse kui teiste ühisomanike soovile. Samas tuleb arvestada sedagi, et kõik kolm kostjad nõustusid kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa jätma kostja I ainuomandisse ning üksnes hageja oli sellele vastu, samas kui kõik kostjad olid kõigile hageja taotletud alternatiivsetele viisidele vastu ning soovisid hageja ühisomanike hulgast igal juhul välistada. Seega valis maakohus sellise ühisomandi lõpetamise viisi, mis oli enamiku ühisomanike sooviga kooskõlas ja vastas kõige suuremas ulatuses kõigi ühisomanike huvidele. Seda järeldust ei muuda vääraks ka asjaolu, et hagejale kuulus suurim mõtteline osa D pärandvara ühisusest, ega see, et hagejale oma osaluse võõrandanud isikud müüsid oma osaluse hagejale sooviga, et kinnisasi saaks heaperemehelikult hooldatud ning hooned korda tehtud. Kuna endised kaaspärijad (ühisomanikud) on oma mõttelise osa võõrandanud, ei ole enam tähtsust nende soovil – oluline on praeguste ühisomanike enamuse soov. Samas, ka juhul, kui arvestada asjas tõendatud Õ ja A soovi (I kd, tl 103–104), millest saab järeldada, et kinnisasja korda tegemise huvides sooviksid nad kogu kinnisasja jätmist hagejale, et ta kinnisasja korda teeks, ei kaaluks nende soov üles kostja I erihuvi kogu kinnisasja omandamise vastu ning asjaolu, et kinnisasi on olnud aastakümneid kostja I kasutuses.
18.1.7.Viimaks märgib kolleegium, et maakohtu otsust ei saa pidada pooltele üllatavaks, nagu märkis hageja apellatsioonkaebuses. Ka juhul, kui maakohus selgitas pooltele menetluse ajal, et üldjuhul on Riigikohtu praktikast tulenevalt õiglane müüa vaidluse korral pärandvara hulka kuuluv ese enampakkumisel, ei tähenda see seda, et maakohus ei võinud asjas esitatud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid hinnates asuda seisukohale, et praegusel juhul see nii ei ole, kuna kostjal I on ülekaalukas huvi.
18.1.8.Ülaltoodut arvestades asus maakohus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa tuli jätta kostja I ainuomandisse.
18.2.Kuigi kostja I suri pärast maakohtu otsuse tegemist ja tema asemel astusid menetlusse tema pärijad (pojad), ei anna see asjaolu kolleegiumi hinnangul alust teha maakohtust erinevat kaalutlusotsust ühisomandi jagamise viisi kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kostja I poegadel ülekaalukas huvi kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa ainuomandi saamise vastu ning kõigi ühisomanike huve arvestades on õiglane jätta kostja I surma järel kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa kostja I poegade omandisse. Ringkonnakohtu hinnangul saab ka kostja I poegade puhul jätkuvalt arvestada seda, et kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa kuulub nüüd kostja I asemel ühiselt tema poegadele ning ka neil on sellest tulenevalt erihuvi D pärandvara hulka kuuluva teise 1⁄2 mõttelise osa omandamise vastu, mida ei kaalu üles hagejale kuuluva pärandvara mõttelise osa suurus ega soov saada ise kogu kinnisasja omanikuks. Seejuures ei ole asjaolud muutunud ka kaaspärijate enamuse soovi osas,
2-21-6609 st enamik kaasomanikke on seda meelt, et kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa tuleks jätta kostja I poegade ainuomandisse. Kuigi kostja I poegadel ei ole emaga samaväärset seotust kinnisasjaga, st kinnisasi ei ole olnud kostja I poegade kodu, on kostja I poegadel võrreldes hageja ja teiste ühisomanikega oluliselt suurem majanduslik ja emotsionaalne seos kinnisasjaga. Asjas tuvastatu kohaselt oli kinnisasi nende ema sünnikodu, nende ema on seal pikka aega elanud ja kasutanud seda hiljem suvekoduna. Ringkonnakohtule on usutav, et kostja I pojad on käinud kinnisasjal ema abistamas ja kasutanud ka ise kinnisasja suvekoduna, mida kinnitab mh hageja poolt omaks võetud asjaolu, et kostja I nooremal pojal on kinnisasjal ka praegu aiamaa ning ta käib seal kastmas. Seega on ka kostja I pojad kinnisasja aastaid kasutanud ning neil kinnisasjaga piisavalt tugev emotsionaalne ja majanduslik seotus. Seevastu on teised ühisomanikud, sh hageja, käinud kinnisasjal üksnes puhkamas ning hageja ei ole ca 20 aastat enam kinnisasja ka puhkamiseks kasutanud.
18.3.Ülaltoodut arvestades jättis maakohus õigesti kinnisaasja 1⁄2 mõttelise osa kostja I omandisse ning ringkonnakohtu hinnangul kostja I surma järel põhjendatud jätta see kostja I pärijate omandisse.
19.Arvestades seda, et ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa kostja I poegade omandisse, peavad nad PärS § 159 lg 4 alusel maksma teistele ühisomanikele omandi kaotamise eest hüvitist vastavalt igaühe pärandiosa suurusele. Kuigi maakohus ei ole eksinud kostjalt I teiste ühisomanike kasuks omandi kaotamise eest hüvitist välja mõistes, tuleb maakohtu otsust hüvitise väljamõistmise osas muuta, sest vahepeal on muutunud kinnisasja väärtus. Hageja esitatud eksperthinnangu kohaselt oli 11.02.2022 seisuga kinnisasja väärtus 57 000 eurot. Seega on hagejal õigus saada hüvitist 18 321 eurot 43 senti (28 500/14×9), kostjal II 2035 eurot 71 senti (28 500/14×1) ja kostjal III 4071 eurot 43 senti (28 500/14×2). Kuna kostjad II ja III ei ole maakohtu otsust hüvitise väljamõistmise osas vaidlustanud, ei ole ringkonnakohtus apellatsioonipiire arvestades võimalik maakohtu otsust kostjate kasuks väljamõistetava hüvitise osas muuta, ning muuta tuleb üksnes hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suurust.
20.Lisaks taotles hageja maakohtu otsuse resolutsiooni täiendamist selliselt, et kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa omandi üleminek oleks seatud sõltuvusse hüvitise maksmisest. Kuigi kostjate väitel tuleks jätta hageja taotlus rahuldamata, sest hageja ei esitanud sellist taotlust maakohtule, nähtub poolte esitatud menetlusdokumentidest, et mõlemad pooled on seda siiski taotlenud, kuid maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Riigikohus on leidnud, et kohus peab eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes ja talle hüvitamise kohustust pannes otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või nähakse see ette eseme omandamise eeldusena. Eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaas- või ühisomanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või nõustunud temalt raha väljamõistmisega. Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega, vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui ka hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Muudel juhtudel tuleks hilisemate komplikatsioonide ja ebaõigluse vältimiseks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes. Sel juhul saab omandi üleminekuks vajalikele ja kohtulahendiga asendatud hüvitise saamiseks õigustatud kaas- või ühisomaniku tahteavaldustele tugineda siis, kui hüvitis on välja makstud
2-21-6609 või hoiustatud. Hüvitise väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid ühepoolselt sundtäidetav (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26). Arvestades seda, et praegusel juhul on kostjad nõudnud hüvitise vastu omandi üleandmist kostjale I, kuid ei ole palunud määrata kindlaks otsuse vabatahtlikuks täitmiseks mõistlikku aega TsMS § 445 lg 1 alusel, samuti seda, et kostja I on surnud ja asendatud kohtumenetluses tema pärijatega, on ringkonnakohtu hinnanul hilisemate komplikatsioonide vältimiseks mõistlik määrata, et omandi üleandmiseks vajalikud tahteavaldused saab lugeda kohtuotsusega asendatuks, kui hüvitis on välja makstud. Kuna kostjad II ja III ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning vaidlesid hageja taotlusele vastu, tuleb maakohtu otsust muuta ka selles küsimuses üksnes hagejat puudutavalt.
21.Arvestades seda, et ringkonnakohus asendas apellatsioonimenetluses kostja I surma tõttu kostja I tema pärijatega, tuleb vastavalt muuta ka maakohtu otsuse resolutsiooni ning asendada ka seal kostja I tema üldõigusjärglastega. Lisaks tuleb kohtuotsuse resolutsiooni täiendada. Kuna kostja I surma tõttu pärisid kostja I pojad talle kuulunud pärandvara ühisuse mõttelise osa (1/7) ja see kuulub ema surma järel neile kui ema kaaspärijatele PärS § 147 järgi ühiselt, tuleb vaidlusalune kinnisasja 1⁄2 mõtteline osa jätta kostja I poegade ühisomandisse ning nad vastutavad pärandvara hulka kuuluva hüvitise maksmise kohustuse eest PärS § 151 lg 2 järgi solidaarselt.
22.Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas tühistatud osas uue otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda, sest tegemist on ühisomandi lõpetamise vaidlusega, mis on käesoleval juhul toimunud kõigi menetlusosaliste huvides.
23.Ringkonnakohus jätab kostjate vastuväite ringkonnakohtu 11.04.2023 tõendite kogumisest keeldumise määruse peale tähelepanuta. Ringkonnakohus on võtnud taotluste kohta seisukoha juba määruses. Kostjatel on vajaduse korral õigus esitada vastuväited kassatsioonimenetluses Riigikohtule (vt RKTKo 31.03.2020, 2-16-14152, p 12.2; RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-184-12, p 26).
24.Viimaks märgib kolleegium, et kuigi maakohus rahuldas 30.04.2021 määrusega hagi tagamise taotluse ja lasi kanda kinnisasja kohta kinnistusraamatusse märkuse vaidluse kohta käesolevas tsiviilasjas, ei ole maakohus otsuse resolutsioonis lahendanud hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 5. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohus rahuldab hagi otsusega, jätab kohus TsMS § 445 lg 2 järgi kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kui hagi jääb rahuldamata, tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 järgi hagi tagamise. Arvestades seda, et siinsel juhul jääb hagi rahuldamata, tuleb maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistada.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Reena Nieländer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.