Osaühingu Arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal ning X hagi Enefit Connect OÜ vastu tehnorajatise eemaldamiseks ja selle rajamisest hoidumiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 9. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal ning X apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
Kummagi hageja osas 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (apellandid): Osaühing Arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal (registrikood 10336965) ning X (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Tuulikki Laesson Kostja (vastustaja): Enefit Connect OÜ (registrikood 16130213), lepinguline esindaja Laura Sofia Annus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 6. märtsil 2023 (menetluskonverents), millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 9. juuni 2022 otsust menetluskulude jaotuse osas otsustusega, et hagejate kulud jäävad nende endi kanda. Sama otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles jäi rahuldamata hagejate nõue kohustada kostjat eemaldama rajatud sidekaabelliin. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hagejate kanda nii, et hagejad kannavad võrdsetes osades kostja kulud ja ise kumbki oma kulud. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.X (hageja II) koos 12 teise füüsilise isikuga esitasid 6. juulil 2021 Harju Maakohtule Enefit Connect OÜ (kostja) vastu hagi, milles nõudsid, et kostja eemaldaks neljalt katastriüksuselt sinna rajatud sidekaabelliini ja hoiduks selle rajamisest kümnele kinnisasjale. Maakohus keeldus 8. juuli 2021 määrusega hagi menetlusse võtmast, aga hagi esitajate määruskaebuse alusel tühistas ise selle määruse 8. septembril 2021. Samal päeval tegi maakohus uue keeldumise määruse, millega keeldus kahe isiku osas hagi menetlusse võtmisest. See määrus jõustus ilma edasi kaebamata.
2.Osaühing Arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal (hageja I) ning hageja II (koos: hagejad) esitasid 20. septembril 2021 maakohtule avalduse, milles esitasid järgmised nõuded: (1) kohustada kostjat eemaldama rajatud sidekaabelliin kinnistutelt Valge tee 12, Laulasmaa küla, Lääne-Harju vald (29501:007:4420, edaspidi: kinnistu I) ja Heliküla tee 12, Laulasmaa küla, Lääne-Harju vald (29501:007:4450, edaspidi: kinnistu II; koos: hagejate kinnistud). (2) kohustada kostjat hoiduma sidekaabelliini rajamisest kinnistutele I ja II. Samas menetlusdokumendis loobusid ülejäänud hagi esitajad oma nõuetest. Maakohus võttis hagejate I ja II nõuded 23. septembril 2021 menetlusse.
3.Hagejate peamised väited on järgmised: -
-
-
-
hagejate kinnistuid läbib Elektrilevi OÜ (edaspidi: võrguettevõtja) elektriliin (õhuliin); kostja alustas aprillis 2021 elektriliini kõrvale, st samadele postidele, millel seni paiknes elektriliin, uue sidekaabli paigaldamist. Kostja paigaldatav sidekaabel võimaldab kasutada nn kiiret internetti. Samas on kõikidel piirkonna kinnistutel liitumine või liitumisvõimalus Telia Eesti AS-i (edaspidi: Telia) sidekaabliga ehk sideühendus on kõigile tagatud; kostja ei teavitanud hagejaid sidekaabli paigaldamisest ja enne töömeeste takistamist jõudis kostja sidekaabli paigaldada hagejate kinnistutele. Hagejatel õnnestus kostja projektijuhilt saada joonis, millelt nähtub, millistele kinnistutele on sidekaabel kavandatud. Hagejate kinnistutel ei ole kavandatud sidekaabli paigaldamist maa alla, kuigi Lohusalu-Laulasmaa teelt umbes 80 m ulatuses hagejate kinnistute suunas on sidekaabelliin paigaldatud maakaablina olemasoleva munitsipaaltee alla; kostjal puudub hagejatele teadaolevalt sidekaabli rajamiseks avalik-õiguslik luba, samuti ei ole kostja kasuks seatud hagejate kinnistutele sundvaldust. Hagejad ei ole andnud nõusolekut sidekaabli rajamiseks enda maale; kostja on korduvalt rikkunud hagejate omandiõigust ja osaliselt paigaldanud uue sidekaabli (ebaseaduslikult). Seetõttu on hagejad kindlad, et ilma otsese keeluta jätkab kostja hagejate omandiõiguse rikkumist ja ehitab sidekaabli hagejate kinnistutele ilma loata. Hagejatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 alusel õigus nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist;
2 (9)
-
-
-
-
kuigi uut sidekaablit soovitakse paigaldada olemasolevatele elektriliini postidele, ei tähenda see, et ei rajata uut liinirajatist, milleks ehitusseadustiku (EhS) § 83 lg 1 p 1 kohustab koostama projekteerimistingimused. Kostja ei ole projekteerimistingimusi taotlenud ja kohalik omavalitsus pole neid väljastanud; hagejatel ei ole kohustust rikkumist taluda. Kostja rajatav uus sidekaabelliin ei ole rajatis asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Hagejatele ei tulene talumiskohustust ka AÕSRS § 152 lg-st 5, sest kostja pole esitanud lepingut, millega oleks tõendatud, et kostjale anti rajatised allkasutusse. Nimetatud sättest ei tulene piiramatut ristkasutust talumiskohustusega tehnovõrgu või -rajatise omaniku ja allkasutaja poolt. Ühtlasi ei võimalda säte osalist allkasutust; alternatiivselt tuleneb hagejate nõudeõigus AÕS § 144 lg-st 1. Kostja paigaldatud sidekaabel erineb mõõtmetelt ja visuaalselt oluliselt olemasolevast elektriliinist. Uus kaabel on senisest 3–4 korda jämedam. Kostja rajatav sidekaabelliin riivab hagejate kinnistute esteetikat ja tekitab hagejatele esteetilist reostust. Kostjal ei ole õigust ilma nõusoleku ja eelneva kooskõlastuseta rajada hagejate kinnistutele uut sidekaablit, mis visuaalselt mõjub võrreldes olemasoleva elektriliiniga äärmiselt ebaesteetiliselt. Olemasolevat elektriliini sundvalduse ala – kuhu kostja õigusvastaselt on uue sidekaabli rajanud ja kavandanud – on võimalik tõlgendada naaberkinnisasjana AÕS § 144 tähenduses; kostjal on võimalus viia sidekaabel avaliku tee alla maakaabelliinina, kuid sellest on keeldutud, kuna väidetavalt on niisugune lahendus kallim. Odavam ehitustöö ei õigusta hagejate omandiõiguse riivet ega visuaalset häiringut, sest kostjal on võimalik sidekaabelliiniga seotud täiendav ehitusmaksumus arvutada liiniga liituda soovivate isikute liitumistasu hulka. Avalik tee asub liinitrassist ja kostja paigaldatud sidekaabelliinist kõigest 6–14 m kaugusel ehk sidekaabli maa alla rajamise kulud ei oleks ebaproportsionaalselt suured.
4.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
võrguettevõtja võitis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi: TTJA) välja kuulutatud konkursi järgmise põlvkonna elektroonilise side passiivse lairibataristu rajamise toetuse saamiseks. Ta kohustus rajama juurdepääsuvõrgu passiivse lairibataristuga liitumise võimaluse vastavalt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11. juuni 2018 määruse nr 30 „Järgmise põlvkonna elektroonilise side juurdepääsuvõrgu passiivse lairibataristu rajamise toetusmeetme tingimused ja kord“ (edaspidi: määrus nr 30) ja toetuse andmise lepingu tingimustele. Võrguettevõtja jagunemisel läksid need kohustused üle kostjale; Laulasmaa küla kaks kinnisasjaomanikku esitasid internetivõrgu liitumislepingu sõlmimise taotluse. Tagamaks juurdepääs lairibataristule kooskõlas määruse nr 30 § 23 lg 2 p-dega 1 ja 2 soovib kostja paigaldada sideliini võrguettevõtja õhuliini mastidele; õhuliin rajati hagejate kinnistutele enne 1. aprilli 1999, st hagejatel on selle suhtes AÕSRS § 152 lg-st 2 tulenev seadusjärgne talumiskohustus. Kostja paigaldatava sideliini kaitsevöönd ei ületa olemasolevate õhuliinide kaitsevööndit. Hagejate kinnistutel paiknevad õhuliinid on alla 1 kV nimepingega. Majandus- ja taristuministri 25. juuni 2015 määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ (edaspidi: määrus nr 73) § 10 lg 1 p 1 järgi on õhuliinide kaitsevööndi ulatus mõlemal pool liini telge 2 m. Määruse nr 73 § 14 p 1 näeb ette sideehitise kaitsevööndi ulatuse mõlemal pool sideehitist 1 m; võrguettevõtja ja kostja sõlmisid 2021. aasta oktoobris füüsilise taristu kasutuslepingu (edaspidi: kasutusleping), mille kohaselt võrguettevõtja võimaldab kostjal ehitada infrastruktuuri ja ühiselt kasutada võrguettevõtja taristut (51 õhuliini masti). Kasutusleping hõlmab maste hagejate kinnistutel; 3 (9)
-
-
-
-
-
kostjal ei ole sideliini rajamiseks vaja taotleda ehitusluba ega seetõttu ka projekteerimistingimusi vastavalt EhS lisale 1. Seadusandja on andnud sideliini paigaldamiseks õiguse kasutada olemasolevat tehnorajatist, mille tulemusel võib sideliini paigaldada olemasolevale tehnorajatisele ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta; kostja rajatav sidevõrk on operaatori neutraalne sidevõrk, millele on tagatud juurdepääs kõigile sideettevõtjatele võrdsetel tingimustel (määruse nr 30 § 23 lg 2 p 4); see annab tarbijatele võimaluse ise valida endale meelepärane operaator, kellega ta soovib interneti liitumislepingu sõlmida; sidekaabel paigaldatakse AÕSRS § 152 lg 5 alusel, mistõttu ei ole vajalik sidekaabli paigaldamiseks taotleda eraldi sundvalduse seadmist ega saada kinnisasja omaniku nõusolekut. Kaabli paigaldamisega ei tekitata maaomaniku suhtes uut eraldiseisvat talumiskohustust. Võrguettevõtja kasutab elektriõhuliini eesmärgipäraselt ja avalikes huvides, mis tähendab, et AÕSRS § 152 lg 5 kohaldamise eeldused on täidetud; kostjal on sideühenduste kavandamisel kohustus iga kord kaaluda kõigi vastava piirkonna kinnisasjaomanike huve ja leida kõige optimaalsem ja tehniliselt otstarbekam lahendus, mis riivaks võimalikult vähe vastava piirkonna kinnisasjaomanike õigusi. Vähendamaks uute tehnovõrkude ja -rajatiste ebaotstarbekat rajamist ja säästmaks kinnisasjaomanikke täiendavate piirangute kehtestamisest, ongi seadusandja loonud võimaluse kasutada sideehitise rajamiseks juba olemasolevat tehnorajatist, mille suhtes kinnisasjaomanikel on kehtiv talumiskohutus ja mille rajamisega ei kaasne täiendavaid piiranguid. Eeltoodust lähtuvalt ei saa kostja sideliini kavandamisel lähtuda üksnes hagejate erisoovidest, vaid peab lähtuma piirkonna kõikide kinnisasjaomanike huvidest ja vältima uute tehnorajatiste ehitamist, kui see on vähegi võimalik; kostja ei ole hagejate kinnistule sidekaablit paigaldanud, sest hagejad ei taganud kostja alltöövõtjatele juurdepääsu kinnistutele I ega II.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus jättis hagi 9. juuni 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Kostja menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja 165 lg 1 alusel hagejate kanda võrdsetes osades ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
5.1.Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: -
-
hagejale I kuulub kinnistu I ja hagejale II kuulub kinnistu II; TTJA kuulutas 22. juunil 2018 välja järgmise põlvkonna elektroonilise side passiivse lairibataristu rajamise toetuse saamiseks avaliku konkursi. Võrguettevõtja kuulutati konkursi võitjaks 28. oktoobril 2018, mille tulemusena kohustus ta rajama juurdepääsuvõrgu passiivse lairibataristuga liitumise võimaluse võimalikult paljudele abikõlblikus sihtpiirkonnas asuvatele aadressiobjektidele vastavalt määruses nr 30 ja toetuse andmise lepingus sätestatud tingimustele; võrguettevõtja jagunemisel 1. jaanuaril 2021 läksid toetuse andmise lepingust, sh määrusest nr 30, tulenevad kohustused üle kostjale; vastavalt määruse nr 30 § 23 lg 2 p-le 1 on kostja kohustatud ehitama abikõlbulikus sihtpiirkonnas juurdepääsuvõrgu passiivse lairibataristu viisil, mis loob sellega liitumise võimaluse toetuse andmise otsustes ette nähtud aadressiobjektide arvule kokkulepitud tähtajaks, arvestades määruses, toetuse andmise otsuses ja toetuse kasutamise lepingus sätestatud tingimusi. Ühtlasi on kostja kohustatud määruse § 23 lg 2 p 2 kohaselt ehitama liitumised määruses sätestatud tingimustel liitumise taotluse esitanud aadressiobjektidele. Määruse nr 23 lisa kohaselt kuuluvad abikõlbulike sihtpiirkondade alla ka objektid aadressidel Heliküla tee 7, 11 ja 13–15; 4 (9)
-
-
kasutuslepingu p 4.1 kohaselt on kostjal õigus kokku lepitud tingimustel ja ulatuses ehitada infrastruktuuri ja koos võrguettevõtjaga kasutada võrguettevõtja füüsilist taristut; võrguettevõtja õhuliin rajati hagejate kinnistutele enne 1. aprilli 1999; kostja soovib õhuliini kõrvale, st samadele betoonpostidele, paigaldada uue sidekaabli.
5.2.Esmalt kontrollis maakohus, kas hagejatel on nõudeõigus AÕS § 89 alusel. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas AÕSRS § 152 lg 5 annab kostjale sidekaabli paigaldamise õigusliku aluse. Maakohus vastas küsimusele jaatavalt, mistõttu nõuet ei saa rahuldada AÕS § 89 alusel.
5.2.1.AÕSRS § 152 lg 5 lubab anda tehnorajatise allkasutusse ka osaliselt, mitte üksnes tervikuna. Seega sai võrguettevõtja anda kostja kasutusse üksnes elektripostid ilma elektrikaablita. Lisaks ei ole elektrikaablite- ja liinide kaudu võimalik elektroonilise side teenust osutada, mistõttu ei ole kostjal mingit põhjust võtta elektrikaablid või -liinid allkasutusse. Võrguettevõtja kasutab elektriõhuliini eesmärgipäraselt ja avalikes huvides, st AÕSRS § 152 lg 5 kohaldamise eeldused on täidetud.
5.2.2.Võrguettevõtjale kuuluvad õhuliinid on väiksema kui 1 kV nimepingega. Määruse nr 73 § 10 lg 1 p 1 kohaselt on õhuliinide kaitsevööndi ulatus mõlemal pool liini telge 2 m. Vastavalt sama määruse § 14 p-le 1 on sideehitise kaitsevööndi ulatus, mis paikneb maismaal, mõlemal pool sideehitist 1 m. Nii on täidetud AÕSRS § 152 lg 5 tingimus, et lisanduva rajatise (sideliin) kaitsevöönd ei ületa olemasoleva rajatise (elektriliin) kaitsevööndit.
5.2.3.EhS § 70 lg 2 keelab ehitise kaitsevööndis ehitist ohustada (p 1) ja takistada ehitisele juurdepääsu (p 3). Kui maaomanik soovib ehitise kaitsevööndis teostada keelatud töid, saab ta EhS § 70 lg 3 järgi küsida selleks ehitise omaniku nõusoleku.
5.2.4.Kostja kavatseb paigaldada võrguettevõtja betoonpostidele sideliini. Kostja ei soovi paigaldada hagejate kinnistutele poste või maste, seega ei rajata uut liinirajatist. Vastavalt EhS lisale 1 on sideliin ja sidemast ning olemasolevatele postidele ja ehitistele paigaldatud ja paigaldatavad kaablid, sh sidekaabel, mis ühendab lõpp-punkti ühenduspunktiga, vabastatud ehitusteatise ja ehitusloa taotlemise kohustuse nõudest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal vaja EhS § 83 lg 1 alusel taotleda sidekaabli paigaldamiseks projekteerimistingimusi ega ehitusluba.
5.2.5.Kostja paigaldab sidekaabli AÕSRS § 152 lg 5 alusel ja ta ei pea taotlema eraldi sundvalduse seadmist. Kaabli paigaldamisega ei teki hagejate kui maaomanike suhtes uut eraldiseisvat talumiskohustust, vaid täiendav kaabel paigaldatakse olemasoleva tehnorajatise talumiskohustuse raames, milleks pole vaja kinnisasjaomaniku nõusolekut.
5.2.6.Kasutuslepingu p 4.8 kohaselt annab võrguettevõtja oma taristu kostjale kasutada eeldusel, et kostjal on õiguslik alus ning vajalikud kooskõlastused ja load oma infrastruktuuri paigaldamiseks. Kasutuslepingu p 6.5.2 näeb ette, et kostja on kohustatud hankima enne taristu kasutamise algust kõik load, sh maaomanike kirjalikud load ja kooskõlastused, mis on nõutavad taristu kasutamiseks lepingus märgitud eesmärgil. AÕSRS § 152 lg 5 kohaselt ei ole kostja kohustatud maaomanike nõusolekut taotlema ega ole rikkunud kasutuslepingu p-des 4.8 ja 6.5.2 toodud kohustusi.
5.2.7.Põhjendamatu on hagejate soov, et kostja rajaks planeeritava sidekaabli avaliku tee alla maakaabelliinina. Uue tehnovõrgu ja -rajatisega kaasnevad kinnisasjaomanikele teatavad kitsendused, sest igal tehnovõrgul ja -rajatisel on seadusega kehtestatud kaitsevöönd, mille ulatuses on seadusandja kehtestanud kinnisasjaomanikele mitmeid piiranguid (EhS § 70). Peamine põhjus, miks seadusandja kehtestas elektroonilise side teenuse osutamiseks AÕSRS § 152 lg 5, on vähendada uute tehnovõrkude -ja rajatiste ebaotstarbekat rajamist ja säästa kinnisasjaomanikke mittevajalike piirangute eest.
5 (9)
5.3.Alternatiivselt palusid hagejad nõuded rahuldada AÕS § 144 lg 1 alusel. Menetluse kestel selgus, et kostja ei paigaldanud hagejate kinnistule sidekaablit ja ta ei ole paigaldatud kaabli omanik, sest hagejad ei võimaldanud kostja alltöövõtjatele juurdepääsu kinnistutele I ja II. Hagejate osutatud sidekaabel võib kuuluda Teliale. Seega on alusetu hagejate nõue kostja vastu sidekaabli eemaldamiseks. Isegi kui kostja oleks paigaldanud hagejate kinnistule kaabli, mis on paksem kui elektrikaabel, siis ei ole tegemist sellise keelatud mõjutusega hagejate kinnisasjale, mis annaks aluse nõuda kaabli eemaldamist. Seadusandja on andnud sideliini paigaldamiseks õiguse kasutada olemasolevat tehnorajatist ja seda ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Olemasolevale tehnorajatisele sideliini paigaldamine ei kahjusta ega riiva hagejate omandiõigust. Samuti ei põhjusta see märkimisväärselt ebasoodsat mõju hagejate heaolule, mis annaks aluse nõuda sidekaabli eemaldamist või selle püstitamisest hoidumist.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse hoidumisnõude (2) rahuldamata jätmise osas tühistada ja selle nõude rahuldada. Teise võimalusena taotlevad hagejad asja vaidlustatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:
6.1.Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti AÕSRS § 152 lg 5, sest möönis tehnorajatise osaliselt allkasutusse andmise õigust.
6.1.1.AÕSRS § 152 lg 5 näeb ette, et allkasutusse andmise õigus on isikul, kelle tehnovõrgu või -rajatise suhtes on maaomanikul talumiskohustus. Asjaomane kohustus rakendub tehnovõrgule või -rajatisele tervikuna ega saa rakenduda ainult ühele osale. Kui tehnorajatist tervikuna ei ole olemas, ei kohaldu ka talumiskohustus. Järelikult ei saa allkasutusse anda vaid osa talumiskohustusega hõlmatud tehnorajatisest, sest see läheks vastuollu talumiskohustuse loogikaga.
6.1.2.Maakohus ei käsitlenud küsimust, kas allkasutusse andmise korral on võimalik asja koos kasutamine ühekorraga: seda hakkab kasutama allkasutaja, aga ühtlasi jätkab kasutamist ka omanik. AÕSRS § 152 lg 5 ei nimeta osalist allkasutust, mistõttu tuleb eeldada, et seaduse eesmärk on ainult terviklik allkasutusse andmine.
6.1.3.Sidekaablile ei saa rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 2 esimest lauset, sest kaabel on vallasasi, kui selle rajamine toimub servituudi või talumiskohustuse alusel. Käesoleval juhul ei ole talumiskohustust üle antud ega servituuti seatud. Järelikult pole sidekaabel vallasasi ja peab olema kinnisasja oluline osa. Kui hagejad ei nõustu nende kinnistutele ehitise rajamisega, siis ei saa kostjal olla sellist võõrale maale ehitamise õigust. Maakohus ei käsitlenud, kellele hakkab rajatav sidekaabel kuuluma.
6.1.4.AÕSRS § 152 lg 5 ei anna eelisõigust nn avalikes huvides kasutatavatele ehitistele ehk selle sätte alusel ei saa eraomandis olevale kinnisasjale maaomaniku nõusolekuta rajada tehnovõrku või -rajatist. Avalikes huvides ehitatavate ehitistele kohaldub kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS), mis näeb ette sundvalduse seadmise olukorras, kus soovitakse ehitada avalikes huvides toimivat ehitist. Kostja teenuse pakkumine riigihanke alusel ei muuda seda avalikuks huviks.
6.1.5.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et tervikliku elektritaristu kaudu ei ole võimalik sideteenust osutada ja seega peab võrguettevõtja saama anda allkasutusse ainult elektriposte. Maakaabli jaoks vajaliku kaitsetoru sisse on võimalik paigaldada lisaks elektrikaablitele ka sidekaableid. Samuti on võimalik elektrivõrguettevõtjal ise pakkuda sideteenust. Kostja soovib paigaldada sidekaabli hagejate kinnistute vanadele elektripostidele põhjusel, et sel juhul on tema ehituskulud väiksemad ja ta ei pea nõudma suuremat liitumistasu. Kostja majanduslik kokkuhoid ei ole kohane põhjus hagejate õiguste rikkumiseks (st kasutamaks hagejate kinnistutel paiknevaid õhuposte koos nendest tulenevate negatiivsete häiringutega). 6 (9)
6.2.Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti EhS § 83 lg 1, kui leidis, et kostja ei paigalda uut liinirajatist. Samuti jäi välja selgitamata, kas rajatava liini kaudu hakatakse teenindama ühte või enamat isikut.
6.2.1.Elektroonilise side seaduse (ESS) § 2 p 25 kohaselt on kostja paigaldatav sidekaabel liinirajatis. Sama paragrahvi p 24 käsitleb liini, mille eesmärk on ühe tarbija liitumine. Maakohus jättis käsitlemata, kas sidekaabel on liin või liinirajatis. Kui kostja soovib rajada liinirajatist ehk pakkuda sidekaabli kaudu mitmele isikule sideteenust, siis on nõutavad projekteerimistingimused. Kui kostja soovib liita ühe tarbija ehk rajada liini, siis tuleb selgitada, kus paikneb tarbija liitumispunkt. See ei tohiks asuda kinnistul I ega II. Ühele isikule pakutav teenus ei ole avalikes huvides.
6.2.2.Kasutuslepinguga anti kostjale ühiskasutusse võrguettevõtja füüsiline taristu. Kuna taristu anti ühiskasutusse, mitte allkasutusse, siis ei ole täidetud AÕSRS § 152 lg 5 nõuded. Seega puudusid kostjal nii nõutav avalik-õiguslik luba (projekteerimistingimused, kui sidekaabel on liinirajatis) kui ka kinnisasja omanike nõusolek (kui liitub üks tarbija, st rajatakse liin). Nii rikkus kostja kasutuslepingu p-te 4.8, 6.1.4 ja 6.5.2.
6.3.Kolmandaks eksis maakohus hagejate ja kohaliku omavalitsuse kui teeomaniku huvide kaalumisel. Maakohus ei arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2021 otsuse haldusasjas nr 3-20-893 p-s 13.3 väljendatud seisukohaga, et eelduslikult on transpordimaa puhul tehnovõrkude seal paiknemine osa maa sihtotstarbelisest kasutusest ja eelduslikult ei piira transpordimaal paiknev tehnovõrk avaliku tee kasutamist, kuna tehnovõrgud paiknevad teetammis teekatendi all. Sidekaabli paigaldamine munitsipaalomandisse kuuluvasse teekoridori ei põhjusta kohalikule omavalitsusele kui kinnistu omanikule ülemäärast riivet võrreldes kitsendustega, mida põhjustab sidekaabli paigaldamine hagejate kinnistutele õhuliinina.
6.4.Neljandaks tuvastas maakohus ekslikult, et liini rajamisest ei teki hagejatele täiendavaid kulusid (kooskõlastused, kindlustus) või täiendavaid piiranguid (sidekaabliga kaasnevad ulatuslikumad kitsendused, visuaalne häiring). Elektrikaablile lisaks ka sidekaabli rajamine toob kaasa hagejatele täiendavad kulud, sest nüüd tuleb kahe kaabli omaniku või valdajaga kooskõlastada igasugune tegevus vastavalt EhS-le. Kui hagejad soovivad oma kinnistutele ehitada, siis nende kulud suurenevad ehitusprojekti kooskõlastamise kuludena ja ka ehitustegevuse kuludena, sest lisaks elektrikaablile tuleb arvestada sidekaablist tulenevaid kitsendusi. Samuti suurenevad kindlustuse kulud võimalike kahju hüvituste suurenemise tõttu. Sidekaabli paigaldamine on ka visuaalselt häiriv, mida tõendab hagiavaldusele lisatud foto.
7.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse praegu veel vaidlusaluse hoidumisnõude lahenduse osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Siiski tuleb maakohtu otsust täiendada menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hagejad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.
9.Hagejad vaidlustasid ainult hoidumisnõude (2) rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse. Ülejäänud osas, st kõrvaldamisnõude (1) rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hagejate kinnistul olemasoleva elektriliini, seda kandvate betoonpostide, kirjaliku kasutuslepingu sõlmimise ja tingimuste, võrguettevõtja jagunemise ja tema kohustuste kostjale ülemineku ning kostja kavatsuste kohta sidekaabelliini rajamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks kaebuse väidetele järgmist. 7 (9)
10.1.Kaebuse esimese väitega heidavad hagejad maakohtule ette AÕSRS § 152 lg 5 ebaõiget tõlgendamist. Eelkõige leiavad hagejad, et selle sätte alusel ei saa senist talumiskohustusega tehnorajatist, mis vastab AÕSRS § 152 lg-te 1 või 2 tunnustele, anda osalisse allkasutusse. Hagejate väide ega selles väljendatud õiguskäsitlus pole põhjendatud.
10.1.1.Ainetu on hagejate kriitika, nagu poleks maakohus sama küsimust käsitlenud – vastavad põhjendused sisalduvad vaidlustatud otsuse p-des 64–66. Maakohus vastas hagejate väitele piisava põhjalikkusega. Normi sõnastusest ja maakohtu otsuses asjakohaselt viidatud seletuskirjast ei tulene, et seadusandja oleks soovinud reguleerida tehnorajatise ainult tervikuna allkasutusse andmist. Nii otsustas maakohus õigesti, et võrguettevõtja sai AÕSRS § 152 lg 5 alusel anda kostja kasutusse mh hagejate kinnistul paiknevad betoonpostid, et paigaldada sidekaabel.
10.1.2.Senise tehnorajatise talumiskohustus laieneb ka AÕSRS § 152 lg 5 alusel rajatavale sidekaablile ja see ei muutu hagejate kinnisasjade oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1 tähenduses, vaid jääb kinnisasjast lahutatuks TsÜS § 54 lg 2 alusel. Seetõttu ei ole põhjendatud hagejate väide, et nende nõusolekuta ei saa rajada sidekaablit kui kinnistute oluliste osa.
10.1.3.Samuti on ekslik hagejate arusaam, et AÕSRS § 152 lg 5 sisaldab avaliku huvi kriteeriumit. Asjaomane tingimus sisaldub AÕSRS § 152 lg-s 2, kuid seda ei korrata lg-s 5. Seega ei eelda praegu vaidlusalune allkasutus, et elektroonilise side teenuse osutamiseks vajalik rajatis oleks rajatud või kavandatakse rajada avalikes huvides. Nii pole ka asjakohane hagejate viide KAHOS-le, mille § 1 lg 1 järgi on seaduse kohaldamisalas kinnisasja avalikes huvides omandamise, sh sundvõõrandamise alused ja kord.
10.1.4.Hagejad omistavad maakohtule valesti seisukoha, et tervikliku elektritaristu kaudu ei ole võimalik sideteenust osutada. Niisugust seisukohta maakohus ei väljendanud. Vaidlustatud otsuse p 64 kohaselt ei saa elektroonilise side teenust osutada elektrikaablite- ja liinide kaudu. Maakohus ei üldistanud seda seisukohta hagejate kaebuses kajastatud viisil. Käesoleval juhul pole oluline, kas elektri maakaabelliiniga samasse kaitsetorru on võimalik paigaldada sidekaabel, sest hagejate kinnistut läbib õhuliin. Hagejad ei väida, et elektroonilise side teenust saaks osutada nende kinnistuid läbiva elektrikaabli õhuliini vahendusel.
10.1.5.Ühtlasi pole asjakohane hagejate väide kostja majandushuvide kohta. AÕSRS § 152 lg 5 ei sisalda tingimust, et elektroonilise side teenuse osutamiseks vajalikku rajatist ei saa mujale paigaldada soodsamalt või vähem koormavalt. Seaduse sõnastuse järgi peab rajatis olema vajalik teenuse osutamiseks ja selle kaitsevöönd ei tohi ületada senist kaitsevööndit. Õige on kostja põhjendus, et tal on määruse nr 30 § 23 lg 2 p 1 järgi sideühenduse võimaluse rajamise kohustus, st kavandatud sidekaabel on vajalik. Maakohus kontrollis vaidlustatud otsuse p-s 68 õigesti kaitsevööndite ulatust määruse nr 73 järgi. Allkasutusõiguse alusel paigaldatava kaabli majanduslikke aspekte käsitles seadusandja üldiselt vaidlustatud otsuse p-s 65 tsiteeritud viisil, aga ei seadnud AÕSRS § 152 lg 5 kohaldamise eelduseks turuosaliste majandushuvi kaalumist.
10.2.Hagejate teine väide keskendub küsimusele, kas käesoleval juhul on vaja eristada liini ja liinirajatist. Selline eristamine pole tarvilik. EhS § 26 lg 1 kohaselt on projekteerimistingimused vajalikud ehitusprojekti koostamiseks. EhS lisa 1 (alajaotise „Side- ja telekommunikatsiooniehitised“ esimene rida) näeb ette, et olemasolevatele postidele paigaldatud ja paigaldatavad kaablid on mh ehitusprojekti kohustuslikkuse kohaldamisalast välja arvatud. Vaidlustamata asjaoludel soovib kostja paigaldada sidekaabli olemasolevatele postidele. Viidatud lisa 1 kaableid selles tähenduses ei erista. Seega pole kostja tegevuseks vajalik ehitusprojekt ja omakorda pole vaja koostada projekteerimistingimusi. Lisaks ei mõjuta projekteerimistingimused ega ehitusprojekt hagejate õigusi. Neil kaalutlustel pole oluline, kas paigaldatav kaabel liigitada liiniks või liinirajatiseks. Hagejate ja kostja vahelises suhtes pole oluline seegi, kas kostja on rikkunud kasutuslepingut. Eespool p 10.1 alapunktide kohaselt on kostja kavatsus sidekaabli paigaldamisel hagejate suhtes õiguspärane tulenevalt kirjaliku kasutuslepingu sõlmimisest ja AÕSRS § 152 lg-st 5. 8 (9)
10.3.Kaebuse kolmas väide käsitleb hagejate ja kohaliku omavalitsuse kui teeomaniku huvide kaalumist. Sarnaselt eespool p-s 10.1.5 märgituga, ei pidanud maakohus neid huve kõrvutama. AÕSRS § 152 lg 5 ei sisalda tingimust, et sama paragrahvi lg-tes 1 või 2 sätestatud talumiskohustuse olemasolul võiks tehnovõrgu või -rajatise omanik anda selle allkasutusse elektroonilise side teenuse osutamiseks vajalike rajatiste paigutamiseks ainult tingimusel, et samalaadset või samaväärset ühendust ei saa rajada mujale.
10.4.Ühtlasi pole edukas kaebuse neljas väide hagejate võimalike täiendavate kulutuste ja omandiõiguse piirangute kohta. Seadusandja arvestas AÕSRS § 152 lg 5 kehtestamisel kõigi sarnases olukorras olevate isikute huve ja leidis neid kaaludes, et olemasoleva rajatise kasutamine on põhjendatud. Hagejate huvid on piisavalt kaitstud seeläbi, et neile ei pandud seadusega uut (ajaline piirang AÕSRS § 152 lg-te 1 või 2 järgse kohustusega) ega avaramat (elektroonilise side rajatise kaitsevöönd ei tohi ületada olemasoleva rajatise kaitsevööndit) talumiskohustust. Hagejad ei toonud esile erandlikke asjaolusid, mis tingiks nende kinnisasjade puhul seadusandja kaalutlustest ulatuslikuma riive. Sidekaabli võimalik läbimõõt ja selle visuaalne mõju ei ole piisavalt erandlikud asjaolud.
11.Ringkonnakohus võttis 6. märtsi 2023 istungil vastu hagejate 3. märtsil 2023 esitatud uued tõendid. Eespool märgitud põhjendustel ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas TTJA andmetel on juba olemas (mõne teise teenusepakkuja) ühendus. Nimelt ei muuda see kostja kavandatavat sideliini mittevajalikuks (vt eelkõige p 10.1.5). Neil kaalutlustel ning TsMS § 238 lg 1 esimese lause ja lg 5 esimese lause alusel jätab kohus viidatud tõendid arvestamata.
12.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg-d 1 ja 2, kui märkis otsuse resolutsioonis ainult kostja menetluskulude jaotuse. Otsuse põhjendava osa p 82 järgi otsustas maakohus jätta kõik kulud hagejate kanda, aga resolutsiooni kogu sellekohane otsustus ei jõudnud. Ringkonnakohus saab nimetatud puuduse ise kõrvaldada ja täiendab vastavalt maakohtu otsust otsustusega, et kumbki hageja kannab ise oma menetluskulud. Pooled ei esitanud selles osas vastuväiteid.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et TsMS § 165 lg 1 järgi vastutavad hagejad kostja kulude kandmise eest võrdsetes osades. TsMS § 165 lg 2 esimese lause kohaselt kannab kumbki hageja ise oma kulud ega vastuta teise hageja kulude eest. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.