Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

ASJAOLUD

29,58 km ning see hõlmab vähemalt 137 kinnistut, sealhulgas puudutatud isikutele kuuluvat XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja ning puudutatud isikule II kuuluvat XXXXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX). Tööde käigus vahetatakse mastid ja liinijuhe, kuid liin jääb samale kohale. Kõrgepingeliin on enne maa esmakinnistamist rajatud tehnorajatis. Õhuliin on amortiseerunud ja vajab rekonstrueerimist. Rekonstrueerimise eesmärk on lahutada Eesti elektrisüsteem Venemaa elektrisüsteemist. Projekti tähtaegseks lõpuleviimiseks ja Euroopa Liidu finantseerimise saamiseks tuleb projekt lõpetada 1. maiks 2023. Puudutatud isikud on rikkunud õhuliini talumise kohustust, sh ei ole lubanud avaldaja töötajaid kinnistule geoloogiliste uuringute tegemiseks (tl 7-10), mistõttu ei ole avaldajal võimalik liini rekonstrueerimistöid teostada. Puudutatud isikutel on õhuliini talumise kohustus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 kohaselt, sest tegemist on tehnorajatisega asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 mõistes. Õhuliin on püstitatud 1960ndatel aastatel, s.o enne maa esmakinnistamist. Tehnovõrgu talumise kohustus hõlmab AÕSRS § 152 lg 1 järgi ka kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt Riigikohtu 15. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06, p 15). Avaldaja leidis, et õhuliin kui rajatis eksisteerib seni kuni seda pidevalt kasutatakse sihtotstarbeliselt ja selle rekonstrueerimine või asendamine samaväärse rajatisega talumiskohustust ei mõjuta. Avaldaja hinnangul toetab seda seisukohta ka kohtupraktika. Avaldaja esitas koos avaldusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata puudutatud isikutel piirata või tõkestada avaldaja töötajate ligipääsu kinnistutel asuvale kõrgepingeliinile. Maakohus rahuldas 25. märtsi 2022. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse.

MAAKOHTU LAHEND

märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 6102 eurot 60 senti. Õhuliin paikneb puudutatud isikutele kuuluva XXXXXXX kinnistul asuvate hoonete vahetus läheduses (vt I kd tl 184 jj, paikkonna vaatluse protokoll ja fotod 7, 8 ja 9; I kd tl 175 pöördel ortofoto hoonete paiknemisest liini suhtes ning foto; samuti II kd tl 36, hoonete kaugused liini äärest), hooned jäävad vähemalt osaliselt elektriliini kaitsealasse. Elumaja ise jääb Maa-ameti kaardirakendusel mõõtes liini kaitsealast (mõõdetuna liini teljest ehk keskmisest traadist) ilmselt napilt välja olles ca 41 m kaugusel liini teljele kõige lähemast kohast. Samas saun-elamu on liini kaitsealas (kaardil mõõtes kuni ca 38 m liini teljest). Avaldaja toetub puudutatud isikute talumiskohustuse eksisteerimisele AÕSRS § 152 lg 1 alusel, mille kohaselt on kinnisasja omanikul kohustus taluda olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Menetlusosalised vaidlevad eelkõige selle üle, kas AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev seadusjärgne enne 1999. a püstitatud õhuliini talumise kohustus saab ulatuda ka sellise varasema liini rekonstrueerimisel ehitatavale uuele õhuliinile. Avaldaja toetub oma nõudes Riigikohtu praktikale, mille kohaselt hõlmab tehnovõrgu talumise kohustus muuhulgas kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt RK 3-2-1-43-06, p 15). Kohus märkis, et Riigikohtu nimetatud lahend on tehtud 15. mail 2006. a, mil seesugune talumiskohustuse ulatus tulenes otsesõnu AÕSRS § 152 lg 1 teise lause sõnastusest. Nimelt sätestas AÕSRS § 152 lg 1 15. mai 2006. a redaktsioonis järgmist: omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. a

püstitatud liinide kohta, mitte aga uute tehnorajatiste püstitamisel talumiskohustuse tekkimiseks. Omandipõhiõiguse (PS § 32) piiramise AÕSRS § 152 sätestatud viisidel tingis vajadus tagada elektrivarustuse toimimine ilma elektri hinda tarbijate jaoks oluliselt tõstmata. Seejuures vältides vajadust sõlmida juba olemasolevate liinide talumiseks notariaalseid isikliku kasutusõiguse ja servituudilepinguid, mis oleks toona olnud kogu ühiskonnale liigselt kulukas ja ajamahukas ja võis takerduda vastavate isikute nõusolekute puudumisse. Võrrelduna 1990. aastaga on elu siiski edasi läinud ja ühiskonna ning riigi võimalused on suurenenud. Seetõttu ei saa toonased argumendid eraomandi seaduse alusel sedavõrd ulatuslikult piiramiseks olla täna enam pädevad olukorras, kus teostatakse suuremahulist, suurejoonelist ja kulukat projekti. Täiendavalt ei saa ka välistada, et puudutatud isikute kinnisasja osas ei pruugi olla õhuliini mõjudega elanikele kõrgepingeliini rajamisel üldse või piisavalt arvestatud. Järelikult ei saanud kohus avaldaja AÕS § 152 lg 1 laiendava tõlgendamisega nõustuda ning leidis, et seda sätet tulebki tõlgendada kitsalt arvestades olukorda, milles see säte on loodud ning sätte ajutist iseloomu. Kohus leidis, et selline tõlgendusviis on kooskõlas ka kehtiva seadusega. Nimelt, juba 2007. a seaduseelnõuga täiendati asjaõigusseadust paragrahviga 1581. Seega oli kohtu hinnangul seadusandja tahteks juba 2007. a näha ette eraldi regulatsioon selleks, kuidas ja millistel tingimustel saab edaspidi toimuda avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste püstitamiseks talumiskohustuse tekkimine. Maakohus leidis, et kui renoveerimise käigus varasem (s.o enne esmakinnistamist püstitatud) liin täielikult lammutatakse, siis ei saa käsitleda renoveerimise tulemusena püstitatavat uut liini kuidagi enam enne maa esmakinnistamist püstitatud liinina. Elektriliini sedavõrd ulatuslikul renoveerimisel on liini omanikul juba renoveerimistööde planeerimise käigus võimalik arvestada AÕS § 1581 sätete ja tingimustega ning sõlmida omanikega uue liini talumiseks vajalikud kokkulepped või taotleda KAHOS § 40 alusel halduskorras sundvalduse seadmist kinnistutele. Kohus nõustus avaldajaga selles, et ehkki liinipostide suurus muutub, on püstitatav uus õhuliin pigem olemuslikult sarnane ning funktsioonilt samane senise õhuliiniga. Seega tuleb avaldajaga nõustuda selles, et teostatav tegevus on olemuslikult ümberehitamine. Pooled on kohtule avaldanud, et senine õhuliin on tänaseks renoveerimise käigus lammutatud, v.a XXXXXXX kinnisasjal asuv liinipost. Seega on varasem õhuliin, mille suhtes eksisteeris AÕSRS § 152 lg 1 tulenev erandlik seadusest tulenev talumiskohustus, lakanud faktiliselt ja õiguslikult olemast. Kokkuvõttes ei saa seega käesoleval juhul olla puudutatud isikutel I ja II talumiskohustust AÕSRS § 152 lg 1 elektriliini renoveerimise käigus nende kinnistutele rajatava uue kõrgepingeliini suhtes. Talumiskohustus AÕS § 152 lg 1 alusel saab tänases olukorras põhimõtteliselt eksisteerida vaid alles-oleva liiniposti eemaldamiseks XXXXXXX kinnistult. Avaldajal on õigus, et õhuliini rekonstrueerimise vastu eksisteerib ülekaalukas avalik huvi. See aga ei tähenda avaldajale õigust eirata õigusvastaselt liini rekonstrueerimisel puudutatud isikute omandipõhiõigust. Avaldajale oli teada, et senine õhuliin paikneb sedavõrd lähedal avaldaja eluhoonetele. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ja määras rahaliselt kindlaks puudutatud isikute menetluskulud.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

Avaldaja teostab õhuliini rekonstrueerimistöid ega ehita uut õhuliini. Vananenud liinielemendid asendatakse uute vastu ja töid teostatakse ehitisteate alusel. AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus jätkub õhuliini rekonstrueerimisel. Tehnorajatisteks laiemas mõttes on tehnovõrgud koos tehnorajatistega kitsas tähenduses. Praeguses asjas on tehnovõrguks elektriliin, mille eesmärk on edastada elektrienergiat. Tehnorajatiseks on postid ja kaablid. Kuna AÕSRS § 152 lg 1 kohustab maaomanikku taluma nii üksikut rajatist kui ka tervet võrku, saab sellest järeldada, et maaomaniku kohustus ei lõpe ühegi rajatise rekonstrueerimisega või asendamisega, kuna võrk jääb sellest hoolimata alles. AÕSRS § 152 lg-ga 1 ei ole sätestatud ajalist piirangut. AÕSRS § 152 lg 1 sisu ja eesmärk on alati olnud selles, et tagada ajaloolise tehnorajatise säilimine samas kohas seaduse jõul ja maaomaniku tahtest sõltumata, ent õiglase hüvitise eest. Sätte ajaloost nähtub ka see, et talumiskohustus on alati hõlmanud tehnorajatise rekonstrueerimist ning vahepealsed muudatused sätte sõnastuses ei ole talumiskohustust selles osas kuidagi kitsendanud. Avaldaja nõustus kohtu väitega selles, et uute tehnorajatiste rajamisel saab talumiskohustus tekkida AÕS § 1581 lg 1 alusel ja KAHOS § 40 sätestatud korras sundvalduse seadmisega. AÕSRS § 1581 lg-st 1 tulenev talumiskohustus ei asenda AÕSRS § 152 lg-s 1 kehtestatud talumiskohustust. Ka asjaõigusseaduse kommentaarides (2010) on selgitatud, et „Samuti võib oletada, et seadusandja pidas sellise sõnastusega silmas, et regulatsiooni kehtestamise ajal juba olemas olnud liine tuleb taluda AÕSRS alusel ja AÕS kohaldub ainult uutele, ehitatavatele liinidele.“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12 punktis 19 selgitanud, et AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud. Senikaua, kuni liin on kasutuses, säilib talumiskohustus ning liini ümberpaigutamist võib nõuda ainult AÕSRS § 152 lg 4 alusel. Praeguses asjas tehtavate tööde käigus tehnovõrk püsivalt kasutusest välja ei lange. Tööde eesmärgiks on uuendada olemasolevat pidevalt püsivas kasutuses olnud elektriliini ning lühiajaline liini väljalülitamine tööde teostamise ajaks talumiskohustust ei lõpeta. Talumiskohustuse jätkumine pärast rekonstrueerimist on põhiseadusega kooskõlas. Kinnisasja omandiõiguse riive hüvitamiseks on kehtestatud talumistasu. Talumistasu on õigus nõuda ka pärast õhuliini rekonstrueerimist. Maakohus on välja mõistnud avaldajalt kulu esindaja sõiduajale (2,5h x 174 = 435 eurot). Riigikohus on selgitanud, et menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (RKTKm 3-2-1-65-13, p 13).

VASTUSTAJATE SEISUKOHT

Puudutatud isikud on seisukohal, et vaidlustatud kohtumäärus ei ole vastuoluline. Määrusest nähtub, et puudutatud isikute talumiskohustus loetakse lõppenuks õhuliini lammutamisega (demonteerimisega) ning ühtlasi märgib kohus õigesti, et AÕSRS § 152 lg 1 sätestatud talumiskohustuse lõppemine ei tähenda seda, avaldajal puuduks õigus õhuliini talumiseks taotleda muu piiratud asjaõiguse seadmist puudutatud isikute kinnisasjale. Tsiviilasjas nr 2-21-14141 tehtud lahend ei ole jõustunud ja kohtumenetluses käsitletud asjaolude kogum on erinev.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlust ei ole selles, et kõrgepingeliin on tehnorajatis TsÜS § 54 lg 2 teise lause mõttes ja tehnorajatis rajati puudutatud isikute kinnisasjale enne maa esmakinnistamist. Puudutatud isikud leiavad, et AÕSRS § 152 lg 1 alusel tekkinud õhuliini talumiskohustus kehtis kinnisasjal kuni vaidlusaluse õhuliini lammutamiseni või ei ole kunagi tekkinud, kui rajatis ei ole püstitatud õiguspäraselt. Ringkonnakohus puudutatud isikute seisukohaga ei nõustu. Avaldaja on selgitanud, et Tartu-Valmiera kõrgepingeliinil teostatakse rekonstrueerimistöid – vananenud õhuliin vahetatakse uue vastu (amortiseerunud postid ja liinid asendatakse uutega). Tööde käigus õhuliini kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Kõrgepingeliini asukoht, pingeklass ja kaitsevöönd jääb samaks. Ringkonnakohus nõustub avaldaja seisukohaga selles, et vana õhuliini lammutamist ja selle uuega asendamist ei saa praegusel juhul pidada uue õhuliini rajamiseks võõrale kinnisasjale AÕS § 1581 tähenduses. Vaidlustamata asjaoludel on puudutatud isikud omandanud kinnisasjad koos sellel olnud tehnorajatisega. Puudutatud isiku A. Kurg avaldas maakohtus 20. aprillil 2020 toimunud ärakuulamisel, et „ meie pere käes on see olnud alates 70ndatest aastatest, kui liin ehitati. Seda liini vist polnud kui vanaisa ostis selle ja seda samal ajal ehitati ju eelmised omanikud müüsidki ära, kui aru said, et liin tuleb“. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel oluliseks ka asjaolu, et puudutatud isikud asusid kasutama hooneid ja maad ajal, kui nad teadsid, et nende elukoha vahetus läheduses paikneb kõrgepingeliin. Avaldaja väidete kohaselt rajati kõrgepingeliin juba 1960ndatel aastatel ehk tegemist ei ole võõrale kinnisasjale uue tehnorajatise rajamisega. Asjaolu, et uus õhuliin on mastaapsem, st mõnevõrra muutub rajatise välimus ja tehnilised näitajad ja seda eelkõige seetõttu, et ajaga on tehnoloogia edasi arenenud, ei tähenda seda, et tegemist on uue tehnorajatise esmakordse püstitamisega. Puudutatud isikute väide, et mastaapsem rajatis koormab neid rohkem kui varasem rajatis, ei ole millegagi tõendatud. Kuna tehnovõrk ja -rajatis on puudutatud isikute kinnisasjadele rajatud juba enne maa esmakinnistamist ja avaldaja teostab olemasolevas kaitsevööndis õhuliini rekonstrueerimistöid vahetades amortiseerunud liinid ja postid uutega, siis ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele AÕS § 158 ja § 1581. Vaidlusaluse tehnorajatise õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 152 ja selle talumise eest tasu määramist AÕSRS §-d 154-156. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kõrgepingeliin kui tehnorajatis oleks olnud amortiseerunud sellisel määral, et see oleks tervikuna kasutusest välja langenud. Asjaolu, et avaldaja on olemasoleva tehnorajatise lammutanud ja asendanud selle uuega, ei välista AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamist, kuna tehnorajatis kui selline eksisteeris enne puudutatud isikutele kuuluvate kinnistute esmakinnistamist ja talumiskohustus ei lõppe, vaid kestab edasi. Seega on põhjendamatu puudutatud isikute väide, et tehnorajatise lammutamisega on talumiskohustus lõppenud. Praegu kehtiv AÕSRS § 152 lg 1 näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma vaid sellist olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Sama paragrahvi teise lõike kehtiv redaktsioon näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1. aprilli 1999 ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Kuna AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, on puudutatud isikutel I ja II seadusest tulenev tehnorajatise talumiskohustus.

vajalike tööde talumiskohustus, kuid hiljem on regulatsiooni muudetud ja seadus ei sätesta enam otsesõnu renoveerimistööde talumiskohustust. Eeltoodud põhjendustel tuleb rahuldada avaldaja nõue kohustada puudutatud isikuid taluma neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.