Q hagi Y, C ja X vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. jaanuari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Q apellatsioonkaebus C ja X vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
Hageja apellatsioonkaebuse hind 24 708,10 eurot Kostjate II ja III vastuapellatsioonkaebuse hind 876,90 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Q (isikukood
XXXXXXXXXXX),
esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Reet Rattur Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar Menetluse liik
12. jaanuar 2023, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. jaanuari 2022 otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi C ja X vastu osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi C ja X vastu täielikult rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 31. jaanuari 2022 otsus Q, C ja X menetluskulude jaotuse osas ning jätta Q, C ja X menetluskulud Q kanda.
Muus osas jätta Harju Maakohtu 31. jaanuari 2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 4.1 Jätta Q hagi Y, C ja X vastu rahuldamata. 4.2 Jätta menetlusosaliste menetluskulud maakohtus Q kanda.
6.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
7.Maakohus määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.03.09.2019 esitas Q (hageja) Harju Maakohtule hagi Y (kostja I), C (kostja II) ja X (kostja III) vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kasutuseeliste hüvitamiseks. 14.01.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-13507 eraldati hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue eraldi menetlusse (tsiviilasi nr 2-21-701).
2.17.02.2021 hagiavalduse tervikteksti kohaselt palus hageja mõista kostjatelt I-III solidaarselt hageja kasuks välja kasutuseeliste hüvitis perioodi 31.05.1999 – 09.06.2019 eest 23 520 eurot ja perioodi 10.06.2019 – 09.09.2019 eest 210 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt II ja III solidaarselt hageja kasuks välja kasutuseeliste hüvitis perioodi 10.09.2019 – 14.02.2021 eest 1190 eurot ja alates 15.02.2021 igakuiselt 70 eurot kuni kaasomandi lõpetamiseni.
3.Hagiavalduse kohaselt on hageja kinnistu asukohaga XXX (registriosa number XXXXXXXX) kaasomanik, kellele kuulub 1⁄4 kaasomandist. Hageja on kinnistusraamatusse sisse kantud 31.05.1999. Samal kuupäeval on kaasomanikena sisse kantud 1⁄2 kaasomandiosas W ja 1⁄4 kaasomandiosas kostja II. 04.09.2019 kinnistamisavalduse alusel kanti 10.09.2019 kostja III W asemel kinnistusraamatusse ning kaasomandi osa suurus jäi samaks.
4.Hageja ei ole endale kuuluvat kaasomandiosa kasutanud alates kaasomandi tekkimise hetkest. Kaasomandi tekkimisel kolisid kaasomandiks oleval kinnistul asuvasse majja kostja II oma lastega – kostjatega I ja III. Kaasomandit ei olnud võimalik teiste kaasomanikega ühiselt kasutada ja vallata, kuna hageja jaoks ei olnud majas elamiseks ruumi ning kaasomanike vahel olid juba siis erimeelsused. Sellega võeti hagejalt võimalus kaasomandis olevat asja kasutada ning saada asjalt kasutuseeliseid. Kuna teistel kaasomanikel ei olnud raha hageja kaasomandi osa väljaostmiseks, siis hageja nõuet kaasomandi lõpetamiseks kohtuväliselt ei rahuldatud. Juba siis nõudis hageja ka kasutuseeliste hüvitamist W-lt ja kostjalt II, kuid ka sellega ei nõustutud. Seega alates 31.05.1999 kasutasid W ja kostja II kogu kaasomandit ainuisikuliselt. W suri 10.06.2019 ja tema pärijateks olid kostjad I ja III. Ka pärimismenetluse käigus on hageja nõudnud kasutuseeliste hüvitamist. Alates W surmast 10.06.2019 olid kaasomanikud hageja ja kostja I – III ja kostjad kasutasid kaasomandit ainuisikuliselt kuni kostja III kanti 10.09.2019 kinnistu kaasomanikuks 1⁄2 kaasomandiosa suurusega. Alates 10.09.2019 on kostjad II ja III kasutanud kaasomandit ainuisikuliselt. Kaasomanike vahel puudub kokkulepe, millele tuginedes oleksid W ning kostjad I-III võinud kasutada kogu kaasomandit ainuisikuliselt, sh hagejale kuuluvat kaasomandi osa. Kostjad peavad tasuma hagejale kasutuseeliste hüvitisena kohalikku keskmist üürihinda. Kostjate vastus
5.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjad ei ole teinud hagejale takistusi kaasomandi kasutamiseks. Kuna kasutuskorra kokkulepe puudub, on kõigil kaasomanikel olnud võrdne võimalus kaasomandi eset kasutada ja vallata. Nõuded on olulises ulatuses aegunud. Nõuete esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei ole 20 aasta vältel hüvitist nõudnud. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 31.01.2022 otsusega jättis kohus hagi kostja I vastu rahuldamata, teiste kostjate vastu esitatud nõude rahuldas maakohus osaliselt. Kohus mõistis kostjalt II ja III solidaarselt hageja kasuks välja hüvitise 807,12 eurot. Kohus mõistis kostjalt III täiendavalt välja hüvitise 69,78 eurot hageja kasuks.
7.Kohus tuvastas, et kinnistusraamatust nähtuvalt kuulus hagejale 31.05.1999 – 01.12.2021 1⁄4 mõttelist osa XXX kinnistust (registriosa nr XXXXXXX), kostjale II kuulub alates 31.05.1999 kuni käesoleva ajani 1⁄4 ning W-le alates 31.05.1999 kuni surmani 1⁄2 mõttelist osa. Vaidlus puudub, et W suri 10.06.2019 ning kostjad I ja III on tema pärijad. Nähtuvalt kinnistusraamatust kanti W-le kuulunud mõttelise osa ühisomanikena 10.06.2019 sisse kostjad I ja III ning samuti 10.06.2019 tehtud kande kohaselt sai 1⁄2 osa ainuomanikuks kostja III, kellele kuulus 1⁄2 omandiosa kuni 01.12.2021, pärast mida on kostja III omandiosa suurus 3⁄4 (kostja III omandas 01.12.2021 hagejale kuulunud omandiosa).
8.AÕS (asjaõigusseadus) § 73 lg 2 kohaselt kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti (kuni 23.03.2014 kehtinud sõnastuse kohaselt kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti). Hagi kohaselt ei ole kostjad ning kostjate I ja III üldõiguseellane võimaldanud hagejale ühise asja kasutamist ning hageja soovib sellega seoses kasutuseelise hüvitamist, millest hageja ilma jäi ning mida kostjad ja W alusetult said.
9.Kostjad on esitanud aegumise vastuväite. Hagi esitati kohtule 03.09.2019. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi oli üldine aegumistähtaeg 10 aastat ning TsÜS § 116 I lause järgi aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. VÕSRS § 9 lg 2 järgi kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks; aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
10.Kasutuseeliste hüvitamise nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmise nõudmisele TsÜS § 154 mõttes, kuna hüvitamise kohustus tekib perioodiliselt iga päeva kohta, mille eest kasutuseelis on kaotatud või alusetult saadud. Enne 1. juulit 2002 tekkinud nõuete aegumine algas VÕSRS § 9 lg 2 järgi uuesti 01.07.2002, tulenevalt VÕSRS § 9 lg 1 kohaldub aegumise algusele enne 01.07.2002 kehtinud seadus, st 31.05.1999-30.06.02 sissenõutavaks muutunud nõuded aegusid perioodil 31.05.2002-30.06.2005. Alates 01.07.2002 tekkinud hüvitisnõuded hakkasid aeguma sissenõutavaks muutumise kalendriaasta lõppemisest sõltumata sellest, et tegemist on seadusest tulenevate nõuetega, kuna TsÜS § 154 kohaldub kõigile korduvatele kohustusele sõltumata nende õiguslikust alusest. 2015.a. sissenõutavaks muutunud nõuete aegumine hakkas kulgema 31.12.2015, nõuded aegusid 31.12.2018. Hagi esitamise seisuga ei ole aegunud hüvitisnõuded perioodi eest alates 01.01.2016. Seega tuleb nõue sellele eelnenud perioodi eest jätta rahuldamata aegumise tõttu.
11.Riigikohus on leidnud, et kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Näiteks võib, sõltuvalt juhtumi asjaoludest, kaasomaniku hüvitisnõue olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul,
kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada (3-2-1-149-10, p 13). Kohus tegi 12.10.2021 hagejale ettepaneku esitada tõendeid kinnisasja valduse või kasutuseelise hüvitise nõudmise kohta enne kohtusse pöördumist. Hageja esitatud 2019.a. e-kirjavahetusest kostjaga III (dtl 232-234, 242-243) vastavate nõuete esitamist ei nähtu, hageja on pöördunud kirjavahetuse kohaselt kostja III poole üksnes kaasomandi lõpetamises kokku leppimiseks. Mh on hageja 10.08.2019 e-kirjas (dtl 234) märkinud, et rõõmustav on suhelda üle 20 aasta. Tõendeid nõuete esitamisest suuliselt esitatud ei ole, hageja vastavasisulised väited on paljasõnalised. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja pärast omandiosa omandamist kinnistut kasutama ei asunud, ei avaldanud selleks soovi 20 aasta vältel ega nõudnud samal ajal ka hüvitist, võisid kostja II ja W mõistlikult aru saada, et kinnistu kasutamises on vaikimisi kokku lepitud ning hageja hüvitist ei nõua. Kokkulepe saab olla lõppenud alates hüvitisnõude esitamise ajast.
12.TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Hageja on esitanud nõuded kasutuseelise hüvitamiseks esmakordselt 03.09.2019 hagiavalduses (nõuded on eraldatud tsiviilasja 2-19-13507 menetlusest käesolevasse asja), millise dokumendi sai kostja II kohtute infosüsteemi kohaselt kätte 13.01.2020 ning kostja III 13.12.2019. Hagejal saab seega hüvitisnõue kostja II vastu olla perioodi 13.01.2020-01.12.2021 eest ning kostja III vastu perioodi 13.12.2019-01.12.2021 eest. Kuna kostjale I alates 10.06.2019 enam omandiosa ei kuulu, ei saa hagejal olla hüvitisnõuet kostja I vastu ning hagi jääb kostja I vastu esitatud nõuete osas täielikult rahuldamata.
13.Tulenevalt AÕS § 71 lg 2 on kaasomanikul õigus tema omandiosale vastavale osale ühisest asjast saadavast kasust. TsÜS § 62 lg 1 järgi esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Vaidlus puudub, et mh perioodil 13.12.2019-01.12.2021 elasid XXX kinnistul kostjad II ja III, kes kasutasid kogu kinnistut ühiselt. Pooled ei ole välja toonud, et ükski kinnistu osa olnuks kostja II või III ainukasutuses.
14.Hageja leiab, et kostjate saadud kasutuseelise väärtuse arvestamisel tuleb lähtuda hinnast 3,19 eur/m2. Hageja on välja toonud, et hagiavalduse tervikteksti esitamise seisuga (veebruar 2021) Anija vallas majade üüripakkumisi ei olnud, oli 2 korteri üürikuulutust (dtl 83) hinnaga 5,67-5,68 eur/m2. Kehraga võrreldaval kaugusel Tallinnast asuvad Kose ja Kloogaranna, Kosel oli 3 korteri üürikuulutused (dtl 85) hinnaga 4,09-5,91 eur/m2 ning maja üüripakkumine (dtl 84) hinnaga 2,49 eur/m2 ja Kloogarannas maja üürikuulutus (dtl 86) hinnaga 3,89 eur/m2. Nähtuvalt hageja esitatud hinnastatistikast majade üürimise kohta Kose ja Anija vallas 2014.a. lõpust 2020.a. alguseni (dtl 229-231) aktiivne üüriturg puudub, aastate lõikes on ainult üksikud pakkumised. XXX kinnistu hindamisakti (dtl 30-80) kohaselt asub kinnistul elamu, majandushoone, kaks kuuri ja puukuur; elamu suletud netopind on 87,5m2 ja elamu seisund on rahuldav. Kohus nõustub hagejaga, et võrreldes
korteritega on XXX kinnistu puhul võimalik kasutada ka aeda ja kõrvalhooneid, kuid hinda alandab, et elamu on kaaskasutuses. Hageja esitatud hinnastatistika (dtl 236-241) kohaselt majade üürihinnad Harjumaal 2020.a. vältel oluliselt ei muutunud. Kohus peab võimalikuks lähtuda keskmisest majade üürihinnast, mille kohta on esitatud kuulutused (Kloogaranna maja on kuulutuse kohaselt suvila tüüpi, Kose maja on endine mõisakompleksi kuulunud hoone, kasutusel tööstusvool, so kumbki eelduslikult aastaringselt elamiseks mõeldud elamust odavam), so 3,19 eur/m2 ((2,49 + 3,89) : 2). Võttes arvestuse aluseks elamu suletud netopinna, on kogu kinnistu kasutamise eest saadava kasutuseelise väärtus 279,13 eurot kuus (3,19 x 87,5), millest hageja kaasomandiosa suurusele vastav osa on 69,78 eurot (279,13 : 4).
15.Kasutuseelis perioodi 13.12.2019-13.01.2020 eest on 69,78 eurot. Kasutuseelis 13.01.202001.12.2021 eest on 807,12 eurot ((69,78 x 11 kuud) + (69,78 : 30 x 17 päeva)). Kohus mõistab kostjatelt II ja III hageja kasuks solidaarselt välja hüvitise 807,12 eurot ning kostjalt III täiendavalt 69,78 eurot.
16.Kohus jättis hageja menetluskulud 2,94% ulatuses solidaarselt kostjate II ja III kanda, täiendava 0,25% ulatuses kostja III kanda ning ülejäänud 96,81% ulatuses hageja kanda. Kostja I menetluskulud jättis kohus täielikult hageja kanda. Kostja II menetluskulud jättis kohus 97,06% ulatuses hageja kanda ja 2,94% ulatuses kostja II kanda. Kostja III menetluskulud jättis kohus 96,81% ulatuses hageja kanda ja 3,19% ulatuses kostja III kanda. Kohus määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks määrusega pärast menetluses tehtud kohtulahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
17.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotust osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.
18.Apellatsioonkaebuse järgi on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 154. Hageja hinnangul kohaldub käesoleval juhul aegumisele TsÜS § 149 esimene lause, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul ei ole kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-54-08, p 10). Hageja on seisukohal, et hagi esitamise ajaks ei ole kasutuseelise hüvitamise nõue aegunud.
19.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja nõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Kuna W on surnud, siis ei saanud maakohus asuda seisukohale, et hageja ei nõudnud W-lt hüvitist. Hageja on 17.02.2021 hagiavalduse terviktekstis punktis 2.1 toonud välja, et hageja on kinnistu kaasomanik alates 31.05.1999 ja punktis 2.2 selgitas hageja, et nõudis juba siis kasutuseeliste hüvitamist lisaks kostjale II ka W-lt. Hageja selgitus toimunu kohta hagi terviktekstis on dokumentaalne tõend. Kuna 2000ndate aastate alguses ei olnud e-kirja või smside saatmine tavapärane tegevus, siis saigi hageja oma nõude W-le esitada vaid suuliselt ning seda saab tõendada hageja vaid iseenda seletusega. Käesoleval juhul on kohus jätnud hageja seletuse põhjendamatult täielikult kõrvale. Asjaolust, et osapoolte vahel oli vaidlus kaasomandi lõpetamise üle, ei saanud kostjad järeldada, et poolte vahel on vaikiv kokkulepe, mille kohaselt hageja kostjatelt kasutuseeliste eest hüvitist ei nõua. Kostjad ei saanud eeldada, et pooled on sõlminud kokkuleppe, milles poolte õigused ja kohustused ei ole tasakaalus.
20.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et alates 10.06.2019 ei kuulunud kostjale I kinnistu omandiosa. Kostja I oli koos kostjaga III alates 10.06.2019 W surma järel W pärijad. Alles 10.09.2019 kanti kostja III ainuisikuliselt kinnistusraamatusse W kaasomandi osa omanikuna. Hageja nõue kostja I vastu on põhjendatud alates ajast, mil kostja I oli W pärija kuni kostja III kandmiseni kinnistusraamatusse.
21.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja ei ole esitanud kaasomanike vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet enne kohtusse pöördumist (millega hageja ei nõustu), siis tuleb hageja hinnangul hea usu põhimõtet hinnata sellegipoolest kooskõlas asjaoluga, et nõude esitamine aegumistähtaja jooksul ei saa olla üldjuhul hea usu põhimõtte vastane. Vastuapellatsioonkaebus
22.Kostjad II ja III esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude nende kanda jätmise osas. Kostjad II ja III paluvad teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.
23.Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta kostjate vastuväiteid, mille kohaselt kasutuseeliste nõude eeldused ei ole täidetud. Nõude eelduseks on asjaolu, et kaasomanik on rikkunud teise kaasomaniku ühisvaldust ja -kasutusõigust kaasomandile. Hageja ei tuginenud muule asjaolule, kui ainult faktiväitele, et tema on suuliselt nõudnud kaasomandi kasutusõigust ja et seda ei ole temale võimaldatud, millele kostjad menetluse jooksul läbivalt vastu vaidlesid. Kostjad ei teinud mingisuguseid takistusi kaasomandis oleva eseme kasutamiseks ja valdamiseks.
Vastused kaebustele
24.Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
25.Hageja vaidleb kostjate II ja III vastuapellatsioonkaebuse vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles hagi kostjate II ja III vastu osaliselt rahuldati, samuti hageja ning kostjate II ja III menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kostjate II ja III vastu täielikult rahuldamata ning teeb hageja ning kostjate II ja III menetluskulude osas uue jaotuse. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2, p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.
27.Riigikohus on 24.03.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15 (p 12) selgitanud, et kaasomanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutueelised.
28.Maakohus lahendas nõude AÕS § 71 lg 2 alusel ja rahuldas hagi kostjate II ja III vastu osaliselt. Kostja I vastu jättis kohus hagi rahuldamata. Kolleegium märgib, et AÕS § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Enne 23.03.2014 kehtinud AÕS § 71 lg 2 redaktsioon sätestas, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on 20.12.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10 p-s 12 selgitanud, et see norm on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist.
29.Maakohus leidis, et kasutuseeliste hüvitamise nõue perioodi eest 31.05.1999-31.12.2015 on aegunud. Sealjuures asus maakohus seisukohale, et kasutuseeliste hüvitamise nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele TsÜS § 154 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu, et AÕS § 71 lg 2 sätestatud nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154. Kolleegiumi hinnangul kohaldub nimetatud nõudele TsÜS § 149, mis sätestab, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Õiguskirjanduses on selgitatud, et sättele alluvad kaasomanike ja korteriomanike vahelised ühisusest tulenevad nõuded (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2010, lk 482). Seega on AÕS § 71 lg 2 järgse nõude aegumistähtaeg kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Samas ei ole ringkonnakohtul vaja võtta seisukohta küsimuses, täpselt milline periood hageja nõudest
on aegunud, kuna kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad rikkunud hageja õigusi, mis seonduvad kaasomandi kasutamisega.
30.AÕS § 71 lg 3 järgi on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. AÕS § 72 lg 1 esimese lause järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. AÕS § 72 lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.
31.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus analüüsinud, kas kaasomanikud on rikkunud hageja õigusi seonduvalt kinnistu kasutamisega. Riigikohus on 04.05.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-19-12055 (p 14.3) selgitanud, et vaatamata kaasomanike vahel kinnisasja valduse kohta kokkuleppe puudumisele ei pruugi see, kui kaasomandis olev kinnisasi on ühe kaasomaniku ainukasutuses, tähendada teiste kaasomanike õiguste rikkumist. Kaasomandi kasutuskorra puudumine ei tähenda iseenesest ka seda, et AÕS § 71 lg 2 järgi tuleb kaasomanike vahel jagada kaasomandi kasutamisest saadud kogu kasu. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Asjaolul, et üks kaasomanik kasutab ühist asja temale kuuluvast mõttelisest osast suuremas ulatuses, on AÕS § 71 lg 2 esimese lause alusel esitatud kasutuseeliste nõude lahendamisel tähendus eelkõige olukorras, kus kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe või kui AÕS § 72 lg 5 alusel nõutakse kohtu kaudu tahteavaldusi sellise kokkuleppe sõlmimiseks.
32.Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kaasomanike vahel ei olnud kaasomandi kasutuskorra kokkulepet. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kostjad takistasid hagejal kaasomandit kaaskasutada. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pärast kaasomandiosa omandamist soovinud kaasomandit kasutada, ning et kostjad oleksid hagejat takistanud kaasomandit kasutamast. Hageja väitis, et kostjad ei ole andnud hagejale elamu võtmeid, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta neid küsis, ja et kostjad keeldusid võtmeid andmast. Ka
hageja väitest, et tal ei olnud majas elamiseks ruumi, ei saa teha järeldust, et kaasomanikud takistasid hagejat kaasomandit kasutamast. Hagejal oli võimalus taotleda kaasomanikelt kasutuskorra kokkuleppimist, kuid tõendatud ei ole, et ta oleks seda kaasomanikelt nõudnud. Oma väite kinnitamiseks, et ta on avaldanud kaasomanikele soovi kaasomandiosa kasutamiseks, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Ebaõige on hageja seisukoht, et hageja selgitus hagi terviktekstis on tõend. Hagi terviktekst on allkirjastatud hageja lepingulise esindaja poolt ning tegemist ei ole tõendiga. See ei oleks tõend ka juhul, kui see oleks allkirjastatud hageja enda poolt. Menetlusosalise seletus on tõendiks juhul, kui see on antud vande all (TsMS 28. peatükk). Samuti ei tulene menetluses esitatud hageja ja kostja III ekirjavahetusest, mis puudutab kaasomandi lõpetamise küsimust, hageja soovi kaasomandi kasutamiseks. Pealegi on see e-kirjavahetus toimunud alles 2019.a augustis.
33.Hageja on väitnud, et ta on nõudnud kaasomanikelt hüvitist kasutuseeliste eest. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks enne 03.09.2019.a hagi esitamist nõudnud hüvitist kasutuseeliste eest. Ka menetluses esitatud hageja ja kostja III e-kirjavahetusest 2019.a augustis, ei tulene, et hageja nõudis kasutuseeliste eest hüvitist. Lisaks ei tõenda hüvitise nõudmine seda, et kaasomanikud oleksid teinud takistusi hagejale kaasomandi kasutamisel. Ka kostjad on vastuses hagile avaldanud, et hagejal ei ole takistusi kaasomandi kasutamiseks.
34.Kuna tõendamata on, et kaasomanikud on ühist asja kasutades rikkunud hageja õigusi (takistanud hagejal kaasomandis oleva asja kaaskasutust), siis ei ole hagejal õigus nõuda kostjatelt kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Seega on maakohus põhjendamatult hagi osaliselt rahuldanud.
35.VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kuna tõendamata on, et kaasomanikud oleksid rikkunud hageja õigust kaasomandit kaaskasutada, siis ainuüksi juba sel põhjusel ei saa hagejal olla VÕS § 115 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu.
36.Vastavalt VÕS § 1037 lg-le 1 peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kostjatel oli AÕS § 72 lg-st 3 tulenevalt õigus ühist asja kasutada ning tõendamata on, et nad oleksid takistanud hagejal kinnistut kaaskasutada. Kuna hageja õiguste rikkumine on tõendamata, siis ei ole hagejal nõuet kostjate vastu ka VÕS § 1037 lg 1 järgi.
37.Kuna hagejal puudub nõue kostjate vastu ka VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel, siis puudub vajadus võtta seisukohta ka küsimuses, millises ulatuses on nende sätete järgi esitatud nõue aegunud.
38.Ülaltoodust tulenevalt jääb hageja hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Maakohus jättis kostja I menetluskulud hageja kanda. Selles osas puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust. Kuna hagi jääb ka kostjate II ja III vastu täielikult rahuldamata, siis jäävad hageja ning kostjate II ja III menetluskulud maakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad ka ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 172 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Janek Väli
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.