3.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.X on omanik emasele pürenee mäestikukoerale nimega Echo de'Chien Isaeabu. 13.06.2019 sõlmis hageja müügilepingu Yga koera võõrandamiseks. Lepingu kohaselt oli koera ostuhind 1300 eurot, millest ühe poole, s.o 650 eurot oli ostja lepingu sõlmimise hetkeks juba tasunud. Teist poolt ostuhinnast, s.o 650 eurot ei ole Y käesoleva hetkeni hagejale tasunud. Lepingu p 8. kohaselt kuulub koera omandiõigus müüjale kuni ostuhinna täieliku tasumiseni. Mistahes muid täiendavaid kokkuleppeid hageja ja Y koera müügilepingu osas sõlminud ei ole. Hageja sai käesoleval aastal teadlikuks asjaolust, et Y on sõlminud aprillis 2022 kolmanda isikuga kokkuleppe koera võõrandamiseks. Kokkuleppe kohaselt läks koera omandiõigus Ylt üle Wle. Samas on Y 27.10.2022 kinnitanud hagejale, et ta on teadlik asjaolust, et vastavalt lepingule ei kuulu koera omandiõigus temale.
2.Mittetulundusühing Eesti Kennelliit on 05.07.2022 andnud koera kohta välja registreerimistunnistuse numbriga EST-01290/19, mille kohaselt on koera omanikuks märgitud W. Hageja on iseseisvalt ja korduvalt pöördunud kostja poole palvega, et kostja muudaks omanikukannet koera registreerimistunnistusel selliselt, et koera omanik oleks hageja, mitte W. Hageja on oma pöördumistes kostjale selgitanud olukorda seoses koera omandikuuluvusega ning mh ka seda, et koera suhtes kehtib omandireservatsioon, mistõttu ei saa koera omanik olla W ning koera tegelik omanik on hageja. Sellest hoolimata ei ole kostja hagejat kuulda võtnud ja omanikukannet parandanud ning on hoopis soovitanud tal asja lahendamiseks pöörduda kohtusse. Vastavasisulise otsuse on kostja ka enda volinike koosolekul vastu võtnud, milles on mh keeldutud hageja nõudmistega ning soovitatud hagejal kohtusse pöörduda.
3.Käesoleval juhul ei olnud hageja, s.o võõrandaja ja Y, s.o omandaja kokku leppinud, et omand läheb ostjale üle, vaid üle oli antud üksnes koera valdus. Lepingus oli sätestatud, et koera suhtes kehtib omandireservatsioon kuni ostuhinna täieliku tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Y koera võõrandada Wle, sest tal puudus täielik õiguslik võim koera üle. Vastavalt lepingu p-le 8. kehtib koera suhtes omandireservatsioon kuni ostuhinna täieliku tasumiseni ning kuivõrd ostuhinda ei ole käesoleva hetkeni hagejale tasutud, ei ole ka koera omand läinud hagejalt üle. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd Yl puudus täielik õiguslik võim koera üle, ei olnud tal ka õigust koera käsutada s.t võõrandada kolmandale isikule. Eeltoodust tulenevalt on koera omandiõiguse kokkuleppe, mille kohaselt koera omandiõigus läks Ylt üle Wle, tühine ega oma algusest peale õiguslikke tagajärgi.
4.Kostja pädevuses on koerte tõuraamatu pidamine. Eesti Kenneliidu tõuraamatumääruse p 2.1. kohaselt on tõuraamat EKL Büroos peetav register, kuhu kantakse Eestis sündinud või Eestisse imporditud registreerimistunnistusega tõukoerad. Määruse p 6.1. kohaselt loetakse koera omanikuks isik, kellele koer kuulub omandiõiguse alusel.
05.07.2022 välja antud registreerimistunnistus nr EST-01290/19 ei vasta määrusele, sest selles on märgitud omanikuks isik, kellele ei kuulu koera omandiõigus.
5.Hageja hinnangul ei oma tähtust, kas tõuraamatu näol on tegemist õigustloova või informatiivse registriga, sest faktiliselt lähtub kogu koertega seotud kenneltegevus justnimelt kohalike kennelorganisatsioonide tõuraamatu kannetest. Lisaks sellele omavad koera registreerimist puudutavad andmed EKL tõuraamatus määravat tähtsust koeraga seonduvates õigussuhetes nii EKL-iga, FCI-ga kui ka kolmandate isikutega. Näiteks on ebaõige omanikukande tõttu võimalik stsenaarium, et isik, kes ei ole faktiliselt koera omanik, saab tänu ebaõigele omanikukandele EKL tõuraamatus kanda mistahes FCI liikmeks oleva kennelorganisatsiooni tõuraamatusse ka koera järglasi ja/või käia võistlustel, mis omakorda loob isikule huvi ja motiivi koera omada ja saada koerale järglasi. See aga koormab hagejale kuuluva koera tervist, lisaks sellele annab koera valdajale võimaluse teenida õigusvastaselt tulu juhul, kui ta peaks koera järglasi müüma.
6.Ei vasta tõele, et EKL on teinud kõik vaidlusaluse koeraga seotud registrikanded (ja väljastanud asjakohased tõutunnistused) õigesti ja vastavalt EKL-ile esitatud dokumentidele, mille kehtivuses puudus mistahes põhjus kahelda. Hageja on EKL-ile kohtuväliselt ja korduvalt esitanud avaldusi, selgitusi, palveid ja dokumente omanikukande parandamiseks, paraku tulutult. Tähtust ei oma, et vaidlusaluse koera esmane omanikukande muutmine tehti hageja 29. mai 2019 tellimusel, milles hageja märkis selgelt ja üheselt, et koera uueks omanikuks on Y. 29. maiks 2019 oli koera valdus läinud üle hagejalt Yle, kuid faktiliselt ja juriidiliselt oli koera omanikuks ikkagi hageja. Omanikukande avaldus oli tehtud selliselt üksnes seetõttu, et kergendada tulevase omaniku Y asjajamisi seoses kenneltegevustega vaidlusaluse koeraga, sest koer oli sel hetkel juba Y valduses ning temast pidi tulevikus saama ka koera täieõiguslik omanik. Samas, kui arvestada kostja enda seisukohta, et EKL tõuraamat on üksnes informatiivne ja mitte õigustloov register, ei saaks ka üksnes seetõttu olla hageja kandeavaldusel tähendust seoses koera tegeliku omandikuuluvusega. Hageja leiab, et tegelikult ei oma käesoleval ajal enam tähtsust asjaolud, mis esinesid seoses 2019. aasta kandeavaldusega, sest hagi esemeks on nõue, mis on seotud 05.07.2022 välja antud registreerimistunnistusega nr EST-01290/19. Kostja poolt lepingus viidatud kinnitus koera omandiõiguse täieliku ülemineku kohta on ekslik ja õigustühine. Tegelikkuses ei ole mitte kunagi olnud hageja ega ka Y tegelik tahe see, et koera omandiõigus läheks hagejalt üle Yle enne ostuhinna täielikku tasumist. Omandiõigus ei ole ka kunagi üle läinud, sest nagu hageja on juba hagiavalduses selgitanud, kehtis koera omandiõiguse suhtes omandireservatsioon kuni ostuhinna täieliku tasumiseni ning ostuhinda ei ole käesoleva hetkeni täielikult tasutud. Nii hageja kui ka Y on enne hagiavalduse esitamist kostjat korduvalt teavitanud koera tegelikust omandikuuluvusest (mõlemad on seisukohal, et koera omandiõigus kuulus ja kuulub hagejale) ning palunud koera omanikukannet parandada, kuid kostja ei ole olnud nõus seda vabatahtlikult tegema ja vaidleb sellele ka käesolevas kohtumenetluses vastu.
7.Vaidlust ei ole selles, et hageja eesmärk on W omanikukande kustutamine ja hageja kandmine omanikuna registrisse. Vaidlust ei ole ka selles, et W on Yt pettusega meelitanud lepingut allkirjastama, vastasel juhul ei oleks Y sellist tehingut üldse sõlminudki. Tulenevalt eeltoodust ei saa hageja hinnangul rääkida ka koera heausksest omandamisest W poolt ning AÕS § 95 lg 1 kohaldumisest. Hageja poolt esitatud hagi eesmärk on üksnes ebaõige omanikukande muutmine EKL tõuraamatus ning kõik muu, mis puudutab koera väljanõudmist kellegi kolmanda (kes ei ela Eestis) ebaseaduslikust valdusest, ei saa toimuda Eesti õiguse- ega kohtualluvuse kohaselt, mistõttu ei olegi hageja vastavasisulist nõuet Eesti kohtule esitanud. Tulenevalt eeltoodust on hageja
hinnangul asja õiglaseks lahendamiseks kõigepealt tarvis tuvastada koera tegelik omanik ning seejärel on võimalik lahendada omanikukande muutmise nõue.
8.Hageja palub kohustada mittetulundusühingut Eesti Kennelliit muutma 05.07.2022 välja antud registreerimistunnistuse nr EST-01290/19 omanikukannet selliselt, et omanikuks märgitakse hageja. Kostja vastuväited hagile
9.Kostja vaidleb hagile vastu. EKL on teinud kõik vaidlusaluse koeraga seotud registrikanded (ja väljastanud asjakohased tõutunnistused) õigesti ja vastavalt EKL-ile esitatud dokumentidele, mille kehtivuses puudus mistahes põhjus kahelda. Vaidlusaluse koera esmane omanikukande muutmine tehti hageja kui koera kasvataja 29. mai 2019 tellimusel, milles hageja märkis selgelt ja üheselt, et koera uueks omanikuks on Y, 6. juunil 2019 väljastati koerale EST-01290/19 ECHO DE'CHIEN ISABEAU export pedigree (tõutunnistus) Y nimele. 29. mail 2019 tõutunnistuse tellimisel on hageja ise kostjale kinnitanud, et koera omanik on üksnes Y. Mistahes viiteid omandireservatsioonile või võimalikule kaasomandile hageja avalduses ei sisaldu. Müügilepingul on hageja enda allkirjaga kinnitanud, et annab 13. juuni 2019 seisuga täieliku omandiõiguse koerale üle Yle. Seda kinnitab hageja täiendav allkiri, omakäeliselt lisatud kuupäev ja allkirjastamise koht lepingu lõpus märke „This gives the full ownership of the dog from the seller to the buyer“ all. Seega on ilmne, et EKLi poolt Yi omanikuna registrisse kandmine oli kõigiti põhjendatud.
10.Hageja seisukoht, nagu kuuluks koer hagejale omandireservatsiooni sätete alusel ja Y poleks kunagi saanud koera omanikuks, on vastuolus hageja varasemate käsitlustega, mille kohaselt (a) võis hagejal olla lepingust tulenev ostueesõigus või Y kohustus müük hagejaga kooskõlastada, (b) hageja ja Y võisid olla kaasomanikud. Hageja versioonid on ajas muutunud, kuid põhiline eesmärk alates 4. augustist 2022 on läbivalt olnud W omanikukande kustutamine ja kas Y, Y ja hageja koos või nüüd juba ka ainult hageja kandmine omanikuna registrisse. Vastuolulise info alusel omanikukande muutmine olukorras, kus puudub registrisse kantud omaniku nõusolek või jõustunud kohtuotsus, on ilmselgelt EKL-ile võimatu.
11.Hageja jätab tähelepanuta ka asjaolu, et isegi, kui tema enda taotluse alusel registritunnistusele kantud andmed ei olnud õiged, ei välista see W omanikuks saamist. Nimelt on tõutunnistusele kantud omanik Y ja W allkirjastanud koera omandi ülemineku kokkuleppe ning Y on andnud koera ja tõutunnistuse originaali üle Wle. Isegi, kui Yl ei oleks müügi õigust olnud sisesuhtes hagejaga, oleks W saanud valduse üleandmise ja kokkuleppe alusel (juhindudes tõutunnistusele kantud andmetest) heauskne omanik AÕS § 95 mõttes. Kui jaatada, et hageja ja Y võisid olla kaasomanikud, olnuks Yl kolmandate isikute suhtes asjale kõik omaniku õigused, sealhulgas õigus asi müüa (AÕS § 71 lg 4).
12.Kõik hageja ja Y pöördumised EKL-i poole on tuginenud väitele, et W on Yt pettusega meelitanud lepingut allkirjastama ning nende vahel sõlmitud koera omandi ülemineku kokkulepe on seetõttu tühine. Väites, et allkiri lepingule on temalt välja petetud, jaatavad nii Y kui hageja, et allkiri lepingul on tõesti Yi oma ja just tema andis Wle üle ka koera koos tõutunnistuse originaaliga. Just nendel asjaoludel, ja seni kuni ei ole jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastupidist, oligi kostjal võimalik omanikuna tõutunnistusele kanda üksnes W tema avalduse alusel. Kostjal ei ole pädevust käsutustehingute võimalikku tühisust tuvastada, mistõttu ongi kostja nii hagejale kui Yile soovitanud omandi küsimuses vaidluse lahendamiseks kohtu poole pöörduda. Küll on hageja kostja hinnangul valinud vale isiku, kelle vastu enda nõue esitada. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et W ei ole koera omanik, mistõttu
puudub kostjal mistahes alus omanikukande muutmiseks. Hagejal (või Yl) tuleks omandiõiguse tunnustamise ja koera välja andmise nõue esitada koera valdaja vastu.
13.Kostja leiab, et kui hageja eesmärk on võimalike tehingute tegemise piiramine omandi vaidluse ajaks, on tal võimalik taotleda omandi vaidluses hagi tagamist ja võimalike tehingute piiramist. Hageja asus seisukohale, et ekslik ja õigustühine on hageja omakäeline kinnitus müügilepingus, mille kohaselt on koera omandiõigus täielikult üle läinud Yile. Seejuures toob põhjenduseks hageja üksnes asjaolu, et sellist kinnitust andes „ei mõelnud ta seda“. Samuti leiab hageja, et on tähtsusetu, et tema seisukohad omandi kuuluvuse osas on ajas muutunud. Siinjuures on oluline tähele panna, et hageja hinnangul ei peaks hageja või Yi muutunud seisukohtadest juhinduma, kuna „mitte ükski dokument ega kokkulepe ei kinnita, et koer oleks kuulunud kaasomandisse“. Sisuliselt jaatab ka hageja ise, et tema võimalikud ekslikud seisukohad ei saa olla alus omanikukande muutmiseks. Samal ajal nõuab hageja aga omanikukande muutmist ja seda üksnes enda järjekordse seisukoha alusel. Hageja on väited, et „Vaidlust ei ole selles, et hageja eesmärgiks on W omanikukande kustutamine ja hageja kandmine omanikuna registrisse. Vaidlust ei ole ka selles, et W on Yt pettusega meelitanud lepingut allkirjastama, vastasel juhul ei oleks Y sellist tehingut üldse sõlminudki. Tulenevalt eeltoodust ei saa hageja hinnangul rääkida ka koera heausksest omandamisest W poolt ning AÕS § 95 lg 1 kohaldumisest.“ Selline väited on ilmselt ekslikud, sest nähtuvalt samast dokumendist on just selles poolte vahel vaidlus. Nimelt on kostja seisukohal, et eesmärk on koera väljanõudmine või selle hõlbustamine ja hageja ise on sellele seisukohale vastu vaielnud. See tähendab, et on vaidlus, mitte aga seda, et vaidlust ei ole. Ka väidab hageja, et vaidlust pole, et W oleks pettusega meelitanud Yt lepingut allkirjastama. Hageja jätab aga avamata, kuidas selles vaidlus puudub või millise kohtuotsusega see tuvastatud on. Kui tehingu tühisus oleks tuvastatud kohtuotsusega, oleks ju võimalik selline otsus ka kostjale esitada ja taotleda selle alusel omanikukande muutmist. Ilmselt ei ole hageja seda teinud seetõttu, et justnimelt selles küsimuses on hageja, W ja Y vahel vaidlus. Vaidlus omandi üle peaks käima kahe isiku vahel, kes end asja omanikuks peavad, registripidaja ei peaks olema menetluse pool. Kohtuotsuse põhjendused
14.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
15.Asjas puudub vaidlus, et hageja sõlmis 13.06.2019 müügilepingu (dtl 26), millega müüs emase pürenee mäestikukoera nimega Echo de'Chien Isaeabu Yle. Lepingu kohaselt oli koera ostuhind 1300 eurot, millest ühe poole, s.o 650 eurot oli ostja lepingu sõlmimise hetkeks juba tasunud. Teist poolt ostuhinnast, s.o 650 eurot ei ole Y käesoleva hetkeni hagejale tasunud. Hageja sai 2022. aastal teadlikuks asjaolust, et Y on sõlminud aprillis 2022 kolmanda isikuga kokkuleppe koera võõrandamiseks. Kokkuleppe kohaselt läks koera omandiõigus Ylt üle Wle. Mittetulundusühing Eesti Kennelliit on 05.07.2022 andnud koera kohta välja registreerimistunnistuse numbriga EST-01290/19 (dtl 33), mille kohaselt on koera omanikuks märgitud W.
16.Hageja palub kohustada mittetulundusühingut Eesti Kennelliit muutma 05.07.2022 välja antud registreerimistunnistuse nr EST-01290/19 omanikukannet selliselt, et omanikuks märgitakse hageja. Kostja vaidleb hagile vastu.
17.Kohus leiab, et hageja kohustamisnõude alus saab olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5, mille kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Hageja on asunud seisukohale, et antud juhul on kostja kohustatud tegema tahteavalduse, millega muudab 05.07.2022 välja antud registreerimistunnistuse nr EST-01290/19 omanikukannet, kuna vaidlusalune koer ei kuulu tegelikkuses registreerimistunnistusel märgitud isikule, vaid kuulub hagejale.
18.Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole käesolevas menetluses võimalik asuda analüüsima küsimust, kes on pürenee mäestikukoera nimega Echo de'Chien Isaeabu omanik, kuna nähtuvalt esitatud asjaoludest ei ole omandiküsimuse vaidlus hageja ja kostja vahel, vaid puudutab kolmandaid isikuid ning seetõttu tuleb omandiküsimuse lahendamiseks hagejal nõue esitada nimetatud isikute vastu. Kohus leiab, et antud menetluses on kohtul võimalik üksnes tuvastada, kas kostja oli kooskõlas Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärusega korrektselt väljastanud 05.07.2022 registreerimistunnistuse numbriga EST-01290/19 (dtl 33), mille kohaselt on koera omanikuks märgitud W.
19.Eesti Kennelliidu tõuraamatumääruse punkti 6.1 kohaselt (dtl 16) loetakse koera omanikuks isik, kellele koer kuulub omandiõiguse alusel. Nähtuvalt esitatud asjaoludest ja tõenditest on hageja esitanud 29.05.2019 kostjale avalduse (dtl 49), milles soovib, et kostja väljastaks vaidlusalusele koerale registreerimistunnistuse ning on avaldanud, et koera omanik on Y. Nimetatud kirjas ei ole hageja täpsustanud, et koer kuuluks kellegagi kaasomandisse, oleks soetatud omandireservatsiooniga vms. Selle tulemusel oli kostja õigustatud eeldama, et 29.05.2019 seisuga on koera omanik Y. Kui Y tegi seejärel 06.04.2022 avalduse (dtl 27), et on koera üle andnud Wle, oli kostja õigustatud eeldama, et tegemist on koera uue omanikuga, kelle nimele võib välja anda registreerimistunnistuse. Olukorras, kus hageja pöördus alles 11.09.2022 kostja poole avaldusega (dtl 9-10), et seni kostjale avaldatud andmed ei vasta tõele, ei olnud kostjal pädevust asuda ümber hindama, kellele kuulub koera omand. Seega on kostja toiminud 05.07.2022 registreerimistunnistust väljastades kooskõlas Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärusega ning hageja nõue kostja vastu on põhjendamatu ja tuleb rahuldamata jätta.
20.Kohus selgitab hagejale, et olukorras, kus vaidlusaluse koera omandiga seotud asjaolud on muutunud pärast kostjale esialgsete andmete esitamist ning hageja ja kolmandate isikute vahel on vaidlus, kellele kuulub koera omand, tuleb hagejal, kes leiab, et koera omand kuulub talle, esitada nõue registreerimistunnistusele kantud isiku vastu ning kohustada vastavat isikut andma tahteavaldust registreerimistunnistusele kantud isiku muutmiseks. Kohus märgib, et kui hageja nõue rahuldatakse ja registreerimistunnistusele kantud isikut kohustatakse andma vastavat tahteavaldust, saab kostja selle kohtulahendi esitamisel teha muudatuse registreerimistunnistusele kantud omaniku osas.
21.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 126 lg 1 alusel on hagihind 1300 eurot. Menetluskulud
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse
kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
23.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.