2-04-776/41 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

et nad oleksid kinnitanud, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaama kohaselt oli testaator teo- ja otsustusvõimeline (PärS § 23 lg 3). Sellist kinnitust ei saanudki tunnistajad lisada, sest alates 12.02.2004 oli testaator morfiini mõju all. Morfiin on teatavasti narkootiline aine ja tuleb lugeda üldtuntud asjaoluks, et narkootilise aine mõju all olev inimene on otsusevõimetu. Otsusevõimetu isiku tehtud tehing on tühine (TsÜS § 13 lg 1, § 87). Hageja väitel oli ta 18.02.2004 kogu päeva kodus, mistõttu ei saanud A. Š. sellel päeval ka testamenti teha. Kostjate vastused I. K. palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud, s.o õigusabikulud 6500 krooni, hageja kanda. Hagi on tõendamata. A. Š. 18.02.2004 kodune testament oli kirjutatud testaatori sõnade järgi. Testamendil on märgitud selle tegemise kuupäev ja aasta. Vaidlusalusele testamendile on pärandaja alla kirjutanud kahe tunnistaja juuresolekul. Testament on kooskõlas PärS § 20 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 1. Testamendis on väljendatud pärandaja viimne tõeline tahe. Testaatori otsusevõimetust saab kinnitada vaid eksperdiarvamusega. Väide, et vaidlusalusel testamendil olevat allkirja ei ole kirjutanud testaator, on tõendamata. Testaatori tahet teha testament I. K. kasuks kinnitab ka 18.12.2003 testaatori tehtud notariaalne volikiri. N. Š. palus jätta hagi rahuldamata. Hagi on tõendamata. A. Š. 18.02.2004 kodune testament oli kirjutatud testaatori sõnade järgi. Testamendil on märgitud selle tegemise kuupäev ja aasta. Vaidlusalusele testamendile on pärandaja alla kirjutanud kahe tunnistaja juuresolekul. Testament on kooskõlas PärS § 20 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 1. Testamendis on väljendatud pärandaja viimne tõeline tahe. N. Š. viibis 18.02.2004 A. Š. juures umbes kella 18-st kuni kella 21-ni. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt I. K. kasuks välja kohtukulu. Hageja on huvitatud isik, kes võib PärS § 94 lg 2 järgi nõuda A. Š. 18.02.2004 tehtud koduse testamendi tühisuse tunnustamist. PärS § 23 lg 1 järgi peab testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti selle tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Asjaolu, et A. Š. 18.02.2004 tehtud koduse testamendi allakirjutamise juures viibisid üheaegselt kaks tunnistajat ja et testaator kirjutas testamendile allkirja ja kuupäeva, nähtub vaidlusaluselt testamendilt ja on kinnitamist leidnud tunnistajate N. Š.i ja R. A.i ütlustega. Nimetatud tunnistajad olid teovõimelised, vastupidist ei ole millegagi tõendatud. PärS § 23 lg-s 2 sätestatud nõue, et testaator teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena. Selle vorminõude järgimata jätmine toob kaasa testamendi tühisuse PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Tunnistajate N. Š.i ja R. A.i ütlustega on tõendatud, et nad teadsid, et neid on kutsutud tunnistajateks A. Š. testamendi allakirjutamise juurde. Testamendi tegemise juurde kutsus neid N. Š. elukaaslane S. A.. Tunnistajate N. Š.i ja R. A.i ütluste kohaselt ei teatanud testaator neile isiklikult, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi allakirjutamise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Testaator üksnes lükkas tunnistajate ette testamendi allakirjutamiseks pärast seda, kui ta oli ise testamendile alla kirjutanud. A. Š.l oli operatsiooni käigus eemaldatud ülemise lõualuu osa, mille tõttu oli rikutud esmane kõne. Pooled ei vaidle selle üle, et testaatori kõne oli kolmandatele isikutele üldjuhul arusaamatu. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole

ette nähtud teisiti, lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Arvestades asjaolu, et testaator ei olnud võimeline oma tahet kõnes väljendama, tuleb lugeda tema poolt testamendi lükkamist allakirjutamiseks tunnistajate ette, s.o tema tegu, tema tahteavalduseks, millest saab järeldada tema tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Isikult, kes püsiva puude tõttu ei saa ennast selgelt sõnaliselt väljendada, oleks ebaõiglane nõuda suulist selgitust, millest kolmandad isikud aru ei saa. Seega oli täidetud PärS § 23 lg-s 2 sätestatud nõue. Seda, et testaator A. Š. oli teo- ja otsusevõimeline, kinnitasid tunnistajad N. Š. ja R. A. ka kohtuistungil vande all antud ütlustega. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka see, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla oli talle määranud alates 12.02.2004 morfiini. Pooled vaidlevad selle üle, kas 18.02.2004 kodusele testamendile on alla kirjutanud testaator A. Š.. Allkirja ekspertiis ei olnud tulemuslik, sest ekspertiisiakti järgi ei ole ekspertidel võimalik anda arvamust, kas 18.02.2004 tehtud koduse testamendi on allkirjastanud A. Š. või keegi teine. Viidatud tõend ei kinnita hageja väidet, et testamendile ei ole alla kirjutanud A. Š. ja et allkiri on võltsitud. Seega tuleb eeldada, et A. Š. 18.02.2004 koostatud kodusele testamendile on allkirja ja kuupäeva kirjutanud testaator. Hageja väide, et ta viibis 18.02.2004 terve päeva kodus, mistõttu sel päeval testamenti teha ei saadud, ei ole asja kohtuliku arutamise käigus piisavat tõendamist leidnud. Välistada ei saa testaatori tahet oma 10.02.2004 koduses testamendis avaldatud tahet muuta ja jätta 18.02.2004 koduse testamendiga osa vara oma lastele, s.o kostjatele. Apellatsioonkaebus Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud, kohus hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusnorme. Kohus ei ole millegagi umber lükanud hageja väiteid vorminõuete rikkumise kohta testamendi koostamisel, samuti ei ole arvestatud Riigikohtu lahendiga 3-2-1-87-05. Asjas on kostjate enda tunnistajate ütlustega tõendatud, et testaator ei avaldanud neile soovi kinnitada viimset tahet. Isegi juhul kui testaator allkirjastanuks dokumendi, siis viidi ellu mitte testaatori viimast tahet, vaid S. A.i tahet. Asja arutamise käigus tuvastati ilmselged viited, et testamendile ei saanud alla kirjutada A. Š.. Hageja viibis 18.02.2004 terve päeva kodus. Hageja esitas tõendid, mis kinnitavad, et ta oli A. Š. haiguse tõttu töövõimetuslehel. Samuti helistas hageja kell 18.26 A. Š. palvel S. F., kuid tema asemel vastas L. F.. Ka uuringukeskusega Faktum rääkis hageja kell 19.46. Kõik telefonikõned tollel päeval kinnitavad, et hageja viibis kodus. Seega ei ole võimalik, et samal ajal viibis korteris veel inimesi. Samuti käis hagejal 18.02.2004 õhtul külas tütar oma sõbranna A. Z., kes ka tunnistajana seda asjaolu kinnitas. Ühtlasi kinnitas A. Z., et A. Š. õhtusel kellaajal alati magas, samuti ka sellel päeval. Sellele asjaolule ei ole kohus tähelepanu pööranud. Loogiline ei ole testamendi muutmine niivõrd lühikese ajavahemiku jooksul niivõrd kardinaalselt. 10.02.2004 testament, millega pärandati kogu vara hagejale, ning 17.02.2004 kiri näitavad, et A. Š. ei soovinud kostjatega kohtuda ega nende kasuks testamenti teha. Kostjate kasuks ei olnud vajadust üleüldse testamenti teha, sest nad on seaduslikud pärijad. Ekspertiisiakt 10.02.2004 testamendi kohta kinnitab, et see on allkirjastatud A. Š. poolt. Ekspertiisiakt ei kinnita, et 18.02.2004 koostatud testament on allkirjastatud A. Š. poolt. Kriminaalasjas tehtud ekspertiisiakt kinnitab, et allkiri võib olla tehtud ka teiste isikute poolt. Lisaks võivad testamendid olla allkirjastatud kahe erineva isiku poolt. Apellant on veendunud, et volikirjal ei ole A. Š. allkirja. Kohus keeldus välja nõudmast volikirja originaali, kuigi sellele volikirjale kui tõendile viidatakse kohtuotsuses. Ka ei pööranud kohus tähelepanu asjaolule, et S. V. notaribüroos näitas sekretär hagejale tunnistaja S. P. juuresolekul

kollasel ruudulisel vihikulehel trükitähtedega kirjutatud testamenti, millist asjaolu kinnitas ka tunnistaja. Seega ei saanud teist (vaidlusalust) testamenti kuni A. Š. surmani eksisteerida. Selle kohta tegi hageja kohtule ka avalduse (tl 86), millele ei ole kohus otsuses tähelepanu pööranud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik Kostjate kassatsioonkaebuste alusel tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Riigikohus märkis, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas testaator teavitas tunnistajaid viisil, millest tunnistajad said aru, et A. Š. on endale teadvustanud, et ta kirjutab alla oma testamendile, ja on teo- ja otsustusvõimeline. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. Hageja palus kohtule esitatud hagis tunnistada tühiseks A. Š. 18.02.2004 kodune testament. Hageja väitel ei saanud testaator 18.02.2004 sellist testamenti teha, sest viibis terve päeva koos hagejaga, testamendil olev allkiri ei ole A. Š. poolt kirjutatud ning selles väljendatud tahe ei ole testaatori tõeline tahe (tl 4-6, I köide); testaatori tegelik tahe oli tema poolt väljendatud 10.02.2004 koostatud koduses testamendis, mille kohaselt ta pärandas kogu oma vara hagejale. Seisukohta, et 18.02.2004 ei saanud A. Š. kodust testamenti teha, kordas hageja ka oma 23.08.2005 täiendavas seisukohas. 11.04.2007 esitas hageja kohtule hagi aluse muutmise ja hagi eseme täpsustamise avalduse (tl 168169), milles on hageja tuginenud esmakordselt asjaolule, et tunnistajad on 18.02.2004 testamendile alla kirjutanud ilma, et nad oleksid kinnitanud, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline (mida nad oleksid PärS § 23 lg 3 kohaselt pidanud tegema); sellist kinnitust nad anda ei saanudki, sest alates 12.02.2004 oli A. Š. morfiini mõju alla, mis üldteada asjaoluna välistab isiku otsusevõime (TsÜS § 13 lg 1 kohaselt on sellise isiku poolt teostatud tehing tühine). Maakohus on neid asjaolusid käsitlenud piisava põhjalikkusega ning leidnud õigesti, et asjas esitatud tõendid hageja soovitud järeldust teha ei võimalda. PärS § 23 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allkirjastamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline (lg 3). Seega on nimetatud sätete oluliseks eesmärgiks see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Samuti on selle eesmärgiks teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks on ka see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad peavad üheaegselt tajuma, millele

testaator alla kirjutab. Oluline on see, et tunnistajad teavad kinnitada, et testaator sai otsustus- ja teovõimelisena aru, et ta kirjutab alla oma testamendile. Antud juhul leidis maakohus õigesti, et 18.02.2004 testamendi allkirjastamisel ei ole neid sätteid rikutud. Seda, et testamendile ei olnud alla kirjutanud A. Š., ei olnud kohtul võimalik tuvastada. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavaluse võib TsÜS § 68 lg 1 kohaselt teha mistahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab PärS § 23 lg 2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama oma tahtest küll ise, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil. Antud asjas on leidnud tuvastamist, et testaator väljendas oma tahet tunnistajatele suunatud teoga: kirjutanud alla testamendile, lükkas selle allkirjastamiseks ette tunnistajatele. Asjas esitatud tõenditest sai maakohus üheselt järeldada, et testaator teavitas tunnistajaid viisil, millest nad said aru, et A. Š. oli endale teadvustanud, et ta kirjutab alla oma testamendile ja on teo- ja otsustusvõimeline. Asjaolu, et 12.02.2004 oli testaatorile arsti poolt ordineeritud valusündroomi tugevnemise tõttu ravimit Morfini 30 mg (tablettides, lühitoimelist), ei võimalda teha järeldust tema otsusevõime puudumise kohta. Asjas kogutud tõendid ei võimaldanud seda tuvastada. Pelgalt asjaolu, et isikule määrati valu vaigistamiseks narkootilist ravimit, ei võimalda järeldada otsusevõime puudumist. A. Š. otsusevõimes ei olnud kohtul alust kahelda, sest sellekohaseid tõendeid kohtule ei esitatud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega testamendi muutmise ebaloogilisuse kohta. 17.02.2004 kirjast ei ole võimalik teha järeldust, nagu ei oleks A. Š. soovinud kostjatega kohtuda ega nende kasuks testamenti teha. Apellandi sellekohane väide ei ole kooskõlas asja materjaliga. Pealegi on kostja N. Š. kohtuistungil (tl 98) väitnud, et nimetatud kirja kirjutamise initsiatiiv tuli hagejalt: („Tegin isale ettepaneku teda sealt ära viia. Hageja soovis isa käest paberit selle kohta, et isa ei soovi sealt ära minna.“). Hageja sellele väitele vastu ei vaielnud. Ebaõige on apellandi väide, et kostjate kasuks ei olnud vajadust üldse testamenti teha, sest nad on seaduslikud pärijad. Kuna 10.02.2004 koduse testamendiga oli testaator pärandanud kogu oma vara hagejale, siis vajas selle otsuse osaline muutmine ka uut testamenti. 18.02.2004 testamendi sisust nähtuvalt on tegemist testamentaarse annakuga, millist korraldust tehakse sageli ka oma seadusjärgsete pärijate suhtes (kui neid on rohkem kui üks). Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata hageja taotluse nõuda notarilt välja testaatori poolt I. K. 18.12.2003 antud volikirja (tl 86, I köide) originaal. Antud juhul oli kohtule esitatud valguskoopia notariaalsest algärakirjast, mis on oma olemuselt võrdne originaaliga. Pealegi ei olnud sellest volikirjast tulenev õigus vaidluse esemeks, vaid toetas kaudselt kostjate väiteid nende ja isa vaheliste suhete ning pärandaja tegeliku tahte kohta. Hageja väited, mida ta kordab ka apellatsioonkaebuses, selle kohta, et notaribüroos näidati talle esmalt 18.02.2004 testamendi ühte variant (trükitähtedega), hiljem aga teist, on paljasõnalised ning tõendamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka