Muud › Muud hagiasjad

2(6)

kriminaalasjas kokkuleppemenetluses hageja nõude summas 241 314,87 krooni. Rahuldatud nõue koosneb perioodil 16.01.2001 kuni 13.02.2002 kostja poolt iseendale ilma seaduliku aluseta palga maksmises ja enda arveldusarvele raha kandmises summas 60 150 krooni ning pangakaardiga ajavahemikul 02.01.2001 kuni 04.12.2002 sularaha väljavõtmises 181 164,87 krooni, mis on kostja poolt enda ja eeluurimisel tuvastamata kolmndate iskute kasuks pööratud. Kuna hageja poolt esitatud nõuded kriminaalmenetluses ega käesolevas tsiviilkohtumenetluses ei ole kattuvad ajaliselt ega ka nõude sisu osas, ei saa kohaldada TsÜS § 160 lg 1 sätestatud aegumise peatumist. Hageja on käesolevas menetluses asunud seisukohale, et sai raha puudumisest teada 2002 lõpus. Tsiviilasja materjalide juurde on võetud kriminaalasja 1-655/05 materjalid. Kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulatud S. I.i ütluste kohaselt toimusid juhatuse koosolekud kord kuus lõunasöögi vormis, mille eest tasus kostja. Samuti kompenseeriti juhatuse liikmele bensiini ostmiseks tehtud kulutus. Juhatuse koosolekutel kooskõlastati ka tehtavad kulutused, protokolliti küll ühed kulutused, kuid raha kulutati tegelikkuses muule. Protokollijaks oli Toivo Kaur. Tunnistaja ütluste kohaselt need juhatuse liikmed, kes saabusid kohtadelt, said kostja käest raha sularahas edasiandmiseks kohalike ametiühingute liikmetele. Tunnistaja V. P.i ütluste kohaselt hageja juhatus arutas alati saabunud rahataotlused läbi ja aastatel 2000 ja 2001 ei ole finantsaruandlusega mingeid probleeme olnud. Tunnistaja V. K.i ütluste kohaselt arutati juhatuse koosolekutel esitatud rahataotlused läbi ja kostja andis sularaha juhatuse liikmele, kes omakorda pidi selle taotluse esitajale edasi andma. Ametiühingu raha kulus ka puhkustele, lõunasöökidele, õppepäevadele, jõulupidustustele. Tunnistajad olid hageja juhatuse liikmed perioodil, mille kohta hageja on esitanud käesolevas menetluses nõude. Tunnistajate ütluste põhjal saab järeldada, et tunnistajate poolt kirjeldatud rahakasutus oli hageja tegevuses väljakujunenud tava, millest juhatuse liikmed olid igapäevaselt teadlikud. Sellest tulenevalt ei tekkinud vaidlusi ka revisjonikomisjoni aruannete läbivaatamisel. Hageja põhikirja p 10.3 kohaselt kontrollis hageja finants- ja majandustegevust revident vähemalt üks kord aastas. Revident annab kontrolli tulemustest aru üldkoosolekule (konverentsile) ning p 11.5 kohaselt revident informeerib oma tööst juhatust. Tunnistajana üle kuulatud 1999 kuni 2002 revisjonikomisjoni liikme A. K.e ütluste kohaselt toimus üldrevisjon iga aasta lõpus. Juhatuse protokollides kajastatud ametiühingu tulud ja kulud vastasid tegelikkusele. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt jagas kostja sularaha juhatuse koosolekutel juhatuse liikmete vahel, kes pidid selle omakorda edasi andma isikutele, kes töökohtadel olid raha saamiseks taotlused esitanud. Allkirju raha saamise kohta ei pandud. Revisjonikomisjon kontrollis kord kvartalis või kord aastas raamatupidamist ja mingeid probleeme aruandlusega ei olnud. Õppekogunemistel tasus kostja söögi, joogi eest sularahas. Järgmisel koosolekul esitas kostja juhatusele aruande selle kohta, kuhu raha läks ja siis T. Kaur kandis selle protokolli. Seda, kuhu raha tegelikult läks, protokolli ei pandud. Protokolli pandi kulutused kantselei tarvetele ja karastusjookidele (mitte alkoholile). Tunnistaja I. I. ütluste kohaselt saatis kostja sularaha Tartusse tunnistajale, kus tunnistaja kirjutas summa žurnaali üles, kellele ja kui palju on makstud. Allkirja andis tunnistaja raha saamise kohta aastatel 1994-1996, kui ta käis ise Tallinnas raha järel, hiljem saadeti raha Tartusse. Tunnistaja A. I. ütluste kohaselt tasuti juhatuse liikmetele juhatuse koosoleku päeval 100 krooni söögiraha ja kompenseeriti bensiinikulu. Allkirja tunnistaja raha saamise kohta ei andnud. Õige on hageja ja tunnistajate P. K. ja A. L. väide selle kohta, et spordisaalides ega ametiühingu ruumides Telliskivi tänaval ei tehtud vaidlusalusel perioodil remonti 165 742,80 krooni eest nii nagu see kajastub kassa väljamineku orderitel. Samas on alates 2002 detsembrist juhatus asunud ennast distantseerima raha väärkasutusest, mis vaidlusalusel perioodil toimus kogu juhatuse teadmisel ja heakskiidul ning oli ametiühingus väljakujunenud tava. Selge on, et on taunitav raamatupidamises fiktiivsete orderite kasutamine. Kostja on

3(6)

kriminaalmenetluses andnud ütlusi selle kohta, et süsteem, kus kostja tasus kulutuste eest sularahas toimis kõigil üritustel ja juhatuse liikmed olid sellest teadlikud. Juhatuse protokollides näidati juhatuse liikmete söögirahad ja jõulupreemiad teiste kuludena, näiteks remont või millegi ost. Tšekid summade nö maha kirjutamiseks tõi juhatuse liige T. Kaur. Kostja ütlusi kinnitavad ka eelpoolviidatud tunnistajate ütlused ning puudub alus nende tegelikkusele vastavuses kahelda. Eeltoodu põhjal on aga väär hageja väide, et kahju tekkimine selgus hagejale 2002 lõpus ning selle täpne suurus 2004 raamatupidamisrevisjoni lõppedes. Hageja majandusaasta lõppes vastavalt põhikirjale 31. detsembril. Revisjonikomisjoni esimehe Tõnu Sarapuu ütluste kohaselt kontrollis revisjonikomisjon igaaastaselt ametiühingu tulusid ja kulusid ning juhatuse protokollides sisalduvat ning juhatuse liikmed ametiühingu finantsasjades ei kahelnud. Seega pidi hiljemalt 2001 juunikuuks olema valminud revisjonikomisjoni iga-aastane aruanne, mil juhatuse liikmed hiljemalt kõikidest tuludest ja kuludest ülevaate said. Kostja poolt hagejale tekitatud kahju hüvitamise nõudega pöördus hageja kohtusse 17.08.2005. Hagi on perioodi 16.02.1996 kuni 18.10.2000 ja 21.03.1996 kuni 28.01.2000 nõudesumma 165 600 krooni ulatuses aegunud 01.07.2005. Tõendatud on, et hageja juhatus tegi vaidlusalusel ajaperioodil ilmselgelt hageja majanduslike võimalustega mittevastavuses olevaid kulutusi, kuid põhjendamatu on neid nimetada üksnes kostja poolt hagejale kahju tekitamiseks. Kohtule esitatud kassa väljamineku orderid tõendavad küll seda, et kostja on need koostanud, kuid ei tõenda kostja rikastumist hageja arvelt. Samuti puudub 6 900 krooni osas seos kostjaga, kuna nimetatud summa on üle antud I. Tsalkole, Andres Lukile ja Eesti Raudteelaste Ametiühingule. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p-st 1 (01.03.2005 kuni 20.07.2005 redaktsiooni) tuleneb, et tsiviilhagi koostamise eest kriminaalmenetluses kannatanu esindajale tsiviilhagi koostamise eest makstud tasu ja Põhja Politseiprefektuuri poolt määratud raamatupidamisrevisjoni kulu on kriminaalmenetluse kulu, mille süüdimõistmise korral hüvitab KrMS § 180 lg 1 järgi süüdimõistetu. Kohtumenetluse õigusabikulude hüvitamise nõude ja ekspertiisi tasu nõude näol on tegemist protsessiõigusliku küsimusega, mitte materiaalõigusliku kahjuhüvitusnõudega. Vastavalt 16.08.2005 õiendile olid hageja raamatupidamises olemas 1996 kuni 1999 kassaraamatud ja pearaamatud, mille alusel oli võimalik tehinguid võrrelda, olemas on ka raamatupidamise algdokumendid ning kuni 1998 korraldas hageja raamatupidamist raamatupidaja. 2000 aastat puudutab üksnes 28.01.2000 order summas 4 600 krooni. Seega ei olnud hagejal vajalik ulatusliku raamatupidamisrevisjoni teostamine nõude osas, mis on esitatud käesolevas menetluses. Vastavalt viidatud õiendile olid kassaraamatud ja pearaamatud puudu 2000 kuni 2002 kohta. Ajavahemiku 16.01.2001 kuni 13.02.2002 ja 02.01.2001 kuni 04.12.2002 kohta rahuldati tsiviilhagi aga kriminaalmenetluses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohtukulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ebaõigesti. Hageja sai kostja ebaaususest ja rahade kulutamisest teada 2002 detsembris kui T. Väät osa juhatuse liikmete pealekäimisel käis nendega pangas ja selgus, et EVA pangaarvel raha pole. Seda kinnitavad kriminaalasjas tunnistaja M. K., A. M. jt. 10.12.2002 alustati kriminaalmenetlust, mille käigus selgus, et kostja kasutades ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit tekitas EVA-le kahju 60 150 krooni ja omastas enda või kolmandate isikute kasuks tema valduses olnud raha 181 164,87 krooni. Vastavalt süüdistusele omastas T. Väät raha pangakaarti kasutades kuni 04.12.2002, seega vahetult kuni kuriteo ilmsikstulekuni ja kriminaalasja algatamiseni.

4(6)

Ebaõige oleks lugeda, et hageja oli teadlik T. Vääti kuritarvitustest juba varem, so enne 2002 detsembrit, ning viidata siin kriminaalmenetluses üle kuulatud tunnistajatele S. I., T. K., V. P., A. K., A. K., M. K., I. I., A. I. ja S.. Nimetatud isikute ülekuulamist tsiviilprotsessis pole keegi taotlenud ning kriminaalprotsessis kuulati nad üle mitte teadasaamiseks, millal hageja sai teada talle kahju tekitamisest vaid seoses T. Vääti kuritegudega. Nimetatud isikute ütluste kasutamine tõendina on menetlusõiguse normi kohaldamata jätmine, kuna neid tõendeid ei uuritud kohtuistungil, hagejal polnud nende kohta võimalik avaldada arvamust ning tunnistajate ütlusi ei arutatud menetluse käigus. Ebaõige on lugeda hagi aegumise alguseks, so juriidilisele isikule kahju tekitamisest teadasaamist ka 1. juulit 2002, kui pidi valmima revisjonikomisjoni iga-aastane aruanne. Tegemist on oletusega. Tegelikult revisjoni komisjon mingil põhjusel kuritarvitusi ei avastanud mida tõendab asjaolu, et juhatuse liikmed ametiühingu finantsasjades ei kahelnud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kassa väljamineku orderid ei tõenda kostja rikastumist hageja arvelt. Kostja võttis sularaha pangast pangakaardiga. Selline raha loetakse kassas olevaks rahaks. Raha, mille kostja võttis välja ja mille kohta üldse dokumente ei vormistanud, luges kriminaalkohus omastatuks. Hageja tõendas tunnistajate ütlustega, et EVA-1 spordisaale pole ja kontoriruumides remonti ei tehtud. Kostja ei ole kogu protsessi jooksul kordagi selgitanud, mida ta tegi rahaga, mille kohta vormistas võltsitud kassa väljamineku orderid. Seega jäi raha kostja kasutusse. Kuidas ta seda kasutas, pole teada. Põhjendamatu on kohtuotsuses toodu, et kassa väljamineku orderitega kaetud raha kasutusest said osa kõik juhatuse liikmed. Hagis ei tugineta mitte kõigile kassa väljamineku orderitele, vaid ainult neile, mis puudutavad olematut remonti. Kostja ei ole selgitanud kuhu selliste orderitega saadud raha kulutati. Kostja pole ka selgitanud, kas I. Tsalkole, A. Lükile ja Eesti Raudteelaste Ametiühingule raha anti, kui anti, siis miks seda tehti ja kas see oli seaduslik või mitte. Kulutused raamatupidamise revisjonile ja tsiviilhagi koostamisele kuuluvad kostjalt sissenõudmisele VÕS § 127 ja 128 lg l ja 3 alusel kuna tegemist on kulutustega kostja tekitatud kahjude suuruse väljaselgitamisega. Revisjoni kohustas läbi viima ja kontrollitava perioodi määras uurimisorgan ja selle vastu polnud hagejal võimalust ega ka vajadust vaielda. Seetõttu ei ole asjakohane kohtuotsuses toodu nagu oleks saanud ka hõlpsama vaevaga kindlaks teha hagis toodud perioodil tekitatud kahjud. Ebaõige on ka kohtu seisukoht nagu oleks 2001-2002 kohta rahuldatud tsiviilhagi kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei puudutatud kahjusid, mis tekkisid kahjude väljaselgitamisega ning kostjalt mõisteti välja vaid omastatud ja isiklikule pangaarvele kantud summad. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus on põhjendatud vaid osas, milles leitakse, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Muus osas rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium leiab, et kostja saab hageja ees vastutada juhatuse liikmelisusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Vaidlust ei ole selles, et hagiavalduses näidatud perioodidel s.o. 16.02.1996 kuni 18.10.2000 ja 21.03.1996 kuni 28.01.2000 oli kostja Tõnu Väät MTÜ Eesti Vedurimeeste Ametiühing juhatuse liige (esimees). Nähtuvalt registriandmete väljatrükist ei ole kostja Tõnu Väät juhatuse liige alates 02.04.2004 ( I kd tl. 14). Antud juhul on tegemist

5(6)

mittetulundusühingu sisesuhtega ja nõue on esitatud juhatuse liikmeks olnud isiku vastu. Kõik hagiavalduses nimetatud õigusvastased teod sai kostja panna toime just seetõttu, et ta oli juhatuse liige. Vaidlus puudub ka selles, et hagiavalduses on esitatud kahjunõue just kahju osas, mida kriminaalmenetluses ei käsitletud. Põhja Politseiprefektuuri kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt põhjustas kostja hagejale kahju 181164,87 krooni sellega, et ajavahemikul 02.01.2001 kuni 04.12.2002 võttis hageja pangaarvelt pangakaardiga sularaha ja samuti kandis hageja arvelt oma arvele kokku 57600 krooni (kr.toimik, III kd, lk 193-194). Samas suuruses on ka hageja (kannatanu kriminaalmenetluses) kahju hüvitamise nõue kokkuleppemenetluses (kr.toimik III kd, lk 199). Kolleegium nõustub maakohtu otsuses tuvastatuga, mille kohaselt ei ole hageja poolt kriminaalmenetluses ja käesolevas tsiviilkohtumenetluses esitatud nõuded kattuvad ajaliselt ega ka nõude sisu osas ja seoses sellega ei ole kriminaalmenetluses hagi esitamine aegumist peatanud TsÜS § 160 lg 1 alusel. Ülalmärgitut arvestades asub tsiviilkolleegium seisukohale, et õigussuhetele tuleb kohaldada Mittetulundusühingute seadust (MTÜS). Samuti tuleb MTÜS-ist lähtuda aegumise kohaldamisel. Alates 01.07.2002 kehtiva MTÜS § 32 lg –e 4 kohaselt on juhatuse või muu organi liikme vastu esitatava nõude tähtaeg viis aastat kohustuse rikkumisest. Kehtiv säte on sarnane - kuni 01.07.2002 kehtinud MTÜS § 32 lg 3 sõnastusega, mille kohaselt juhatuse või muu organi liikme vastu esitatava nõude tähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Tsiviilkolleegium märgib, et tegemist on õigust lõpetava sättega ja selle möödumisel puudub seaduslik alus nõuete esitamiseks. Kostja on palunud nii maakohtus kui ka apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist. Hageja on hagiavalduse esitanud 17.august 2005 ja seega tuleb lugeda hageja nõuded aegunuks ja hagi jätta rahuldamata nimetatud alusel. Kuna kolleegium leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata nõuete aegumise tõttu, siis teistele apellatsioonkaebuses toodud väidetele, mis puutuvad seda perioodi, hinnangut ei anna. Peale selle on maakohus on õigesti leidnud, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p-st 1 (01.03.2005 kuni 20.07.2005 redaktsiooni) tuleneb, et tsiviilhagi koostamise eest kriminaalmenetluses kannatanu esindajale tsiviilhagi koostamise eest makstud tasu ja Põhja Politseiprefektuuri poolt määratud raamatupidamisrevisjoni kulu on kriminaalmenetluse kulu, mille süüdimõistmise korral hüvitab KrMS § 180 lg 1 järgi süüdimõistetu. Kohtumenetluse õigusabikulude hüvitamise nõude ja ekspertiisi tasu nõude näol on tegemist menetlusõigusliku küsimusega, mitte materiaalõiguslikku laadi kahjuhüvitusnõudega ning need nõuded tulnuks esitada kriminaalmenetluses. Ülaltoodu alusel apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.