Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

postkasti, videofonosüsteemi. Hageja on teostanud üksnes betoneerimistööd. Töövõtulepinguga kohustus hageja töid alustama 2006. a. oktoobris. Reaalselt hakati töid teostama alles veebruaris 2007. a. Väärad on hageja väited selle kohta, et töid alustati plaanitust hiljem seetõttu, et kostja palus muuta aia ehitusprojekti. Kostja oleks soovinud betoonitööde valmimist enne lume tulekut. Tööde alustamisega viivitamine oli otseselt tingitud töövõtja viivitusest. Hageja ei ole teostanud betoonitöid nõuetekohaselt: betoonist aiamüür ei kulge kinnistu piiri järgi ning betoonmüür on tehtud väiksem. Hageja kui professionaalne ettevõtja pidi teadma, et kui klient soovib kinnistule piirdeaia ehitamist, siis soovib ta selle ehitamist üldjuhul vastavalt kinnistu piirile. Kostja on lepingu alusel teostatud tööde eest hagejale tasunud. 6. detsembri 2006. a. lepingulisast nähtuvalt kohustus kostja betoneerimistööde eest tasuma kokku 180.766 krooni, koos käibemaksuga 213.304 krooni. OÜ Runa on hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel kostja eest tasunud ettemaksuarve nr. 244 ja 284, kokku 102.734 krooni. Arvestades, et hageja on betoneerimistööd teostanud mittenõuetekohaselt, ei ületa teostatud tööde väärtus kostja poolt hagejale betoonitööde eest tasutud summat ja kostja on tasunud hageja poolt teostatud betoonitööde eest. Esitatud arve nr. 120M07 on alusetu. 30. märtsi 2007. a. töövõtulepingu lisa nr. 2 kohaselt leppisid pooled kokku, et tööde jätkamiseks tasub kostja tulevikus teostatavate tööde eest 218.772 krooni ja kõikide lepingujärgsete tööde lõpetamisel veel 150.639 krooni. Arve nr. 120M07 puhul oli vastavalt 30. märtsi 2007. a. kokkuleppele sisuliselt tegemist ettemaksuga. Kuna hageja ei ole lisaks betoneerimistöödele muid lepingus kokkulepitud töid teostanud, on arve alusetu. Hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu. 29. juunil 2006. a. lepingu muutmise kokkulepetega aktsepteeris hageja töövõtulepingus ettenähtud tööde ja tööde mahtude muutmist, samuti tööde peatamist teatud ajaks. Hageja poolt alusetult esitatud arve tasumata jätmine ei ole kohustuse rikkumine. Kostja ei ole rikkunud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ning hageja leppetrahvi nõue on alusetu. Juhul, kui kohus leiab leppetrahvi olevat põhjendatud, tuleb leppetrahvi nõue jätta rahuldamata, sest hageja ei ole leppetrahvi nõudest teatanud mõistliku aja jooksul pärast väidetavat kohustuse rikkumist ning on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hagejal ei ole õigust tasaarvestada oma väidetavat leppetrahvinõuet kostja poolt tasutud ettemaksega. Kostja vaidles alusetult esitatud arvele ja leppetrahvi nõudele vastu

selgus kostjale, et aia betoonvundamenti ei ole rajatud mööda kinnistu piire, vaid kinnistu piiridest oluliselt sissepoole ja piiride kumerusi järgimata. Kostjal tuleb hageja rajatud betoonvundament eemaldada ja rajada uus betoonvundament. Kostja soovis aia rajamist mööda kinnistu piire ning hageja professionaalse ettevõtjana oleks pidanud teadma, et piirdeaed peab kulgema mööda kinnistu piire; kokkulepped aia teistsuguse asukoha suhtes poolte vahel puuduvad. Seega ei vasta rajatud piirdeaia vundament sellele esitatavatele nõuetele ning tegemist on töövõtulepingu tingimustele mittevastava tööga. Hageja ehitas teadlikult aia betoonvundamendi kinnistu piiridest eemale, kuigi tellija soovis aia rajamist kinnistu piirile. Seega hageja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest. Mööda kinnistu piire kulgeva aia ehitamiseks tuleb hagejal tellida kostja poolt valatud vundamendi eemaldamine ja uue vundamendi rajamine, mis tähendab täiendavaid kulutusi. Kostja on võtnud hinnapakkumise valatud betoonvundamendi eemaldamiseks ning uue betoonvundamendi rajamiseks. OÜ Tasla Soojus hinnapakkumise kohaselt maksab ebaõigesse kohta rajatud aia betoonvundamendi lammutamine koos kaasnevate töödega ja uue betoonvundamendi rajamine kokku 58.570 krooni. Seega tuleb N. Raviloval kanda tulevikus kulutusi 58.570 krooni ulatuses, hageja on lepingutingimustele mittevastava töö tegemisega seega tekitanud kostjale kahju, mis tuleb hüvitada. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja (vastuhagis kostja) vastuhagi ei tunnistanud. Lepingu kehtivuse ajal N. Ravilova mingeid pretensioone ega ühtegi töö parandamise või uue töö tegemise nõuet ei esitanud. Hageja ei ole kohustust rikkunud ning teostas tööd vastavalt kostja juhistele. Kostja ei ole andnud hagejale võimalust väidetava rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja jooksul, mistõttu kostja on kaotanud õiguse nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kui hageja oleks tõepoolest lepingut rikkunud. Vastuhagis esitatud kahjunõude aluseks olevast hinnapakkumisest nähtuvalt peab ka kostja ise väidetavate puuduste kõrvaldamist võimalikuks, mistõttu ei ole alust kohaldada VÕS § 115 lg. 3 sätestatut. Isegi, kui hageja poolt lepingu alusel tehtud tööd oleksid teostatud puudustega, ei kvalifitseeruks rikkumine töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks VÕS § 647 mõttes. Hageja teostas tööd vastavalt kostja antud juhistele ja eelnevalt koostatud eskiisjoonistele. Kostja vara ei ole hinnapakkumises toodud summa võrra vähenenud, tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga tingimusel, et lammutustööd ja uue vundamendi ehitus ka tegelikkuses ellu viiakse. Kostja on 2008. a. kevadel rajanud hageja poolt valatud vundamendile nii aiamüüri kui ladunud ka aia kivipostid. Seega ei ole mõeldav, et hageja poolt valatud vundamenti oleks võimalik juba ehitusjärgus pealisaeda kahjustamata lammutada ning mööda kinnistu piiri uuesti valada. Kostja käitumine kinnitab veenvalt, et põhjendused hageja poolt teostatud tööde puuduste osas on otsitud ning kostja sooviski aiavundamenti sellisena, nagu see on valatud, kuid keeldub põhjendamatult selle eest hagejale tasumast. Esimese astme kohtu otsus 27. mai 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis Nadžija Ravilovalt OÜ Aiaekspert kasuks välja 201.949, 20 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Vaidlust ei ole selles, et 29. septembril 2006. a. sõlmisid pooled töövõtulepingu, millega hageja kohustus ehitama kostja kinnistule betoonvundamendil aia, s. h. külgaiad kivimüüriga ja eesaia kivipostidega, paigaldama väravad ja väravaautomaatika, video fonosüsteemi ning kivipostisisese postkasti. 6. detsembril 2006. a. pooled muutsid lepingut, fikseerides projekti lõpliku mahu ja maksumuse ning muudatused tööde iseloomus ja maksumuses. Muudatuste tulemusel kallinesid betoonitööd 46.550 krooni võrra (lisandub käibemaks 18%) ning vähenes müüritööde maht, lepingusumma vähenes muudatuste tulemusel 41.518 krooni võrra (koos käibemaksuga). 30. märtsil 2007. a. sõlmisid pooled lepingu lisa nr. 2, milles fikseeriti veelkordselt lepingu maksumus ning tasumisele kuuluvad

summad. Kostja pidi tasuma hagejale lisaks juba tasutud 102.734 kroonile 218.772 krooni (koos käibemaksuga) kokkuleppe sõlmimisel väljastatud arve nr. 120M07 alusel ning pärast tööde lõppu 150.639 krooni (koos käibemaksuga). Kostja tasus hagejale kokku 102.734 krooni, arve nr. 120M07 on täies ulatuses tasumata. Alates 20. märtsist 2007. a. peatas kostja tööde teostamise objektil. 25. septembril 2007. a. ütles hageja lepingu üles. Hageja poolt rajatud aia tagumise ja vasakpoolse külje betoonvundament ei kulge mööda kinnistu piiri. Pooled vaidlevad selle üle, kas aia vundament vastab nõuetele ja lepingutingimustele, kas kostja on kohustatud teostatud tööde eest hagejale tasuma või on hageja tekitanud kostjale kahju. Leping on lepingupoolele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 635 lg. 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest (VÕS § 637 lg. 3). VÕS § 641 lg. 1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi; kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Tulenevalt VÕS § 646 lõikest 1 juhul, kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Hageja väidetel rajas ta aia vundamendi vastavalt kostja juhistele. Tõendamist on leidnud, et aia tagumine osa rajati kinnistu piirist sissepoole kokkuleppel kostjaga ja vastavalt tema soovile. Nii kinnitas kostja ise vande all ütlusi andes, et ta palus ühendada aia tagumise külje otsapunktid (piirdeaia vundamendi teostusjoonisel lk. 38 punktid 2 ja 4) sirgjooneliselt, ilma tagaaia keskosa kohal (plaanil punkt 3) nurka tegemata. Samuti nähtub tunnistaja Juri Ravilovi ütlustest, et kostja ja tema abikaasa olid nõus, et aia tagumises ääres rajatakse aia vundament ilma kinnistupiiri nurkset joont järgimata. J. Ravilov seletas samas, et nõusolek anti selliselt, et punktid 2 ja 4 ühendatakse omavahel otse ning punkti 3 kohal võib aed olla 20 cm kinnistu piirist sissepoole. J. Ravilovi kirjeldatud viisil aeda rajades oleks suurem osa aiast tulnud rajada naaberkinnistule. Teostusjoonisest nähtuvalt on punkti 3 kohal aed rajatud kinnistu piirist sissepoole 0, 86 m. Punktides 2 ja 4 on hälve vastavalt 0, 36 m ja 0, 35 m. Seega sirgjooneliselt kulgev vundament, mis oleks punktis 3 piirist seespool 0, 2 m, peaks punktides 2 ja 4 jääma ca 30 cm kinnistu piirist väljapoole. Seega rajas hageja aia vastavalt kostja juhistele. Kostja väited, et professionaalse ettevõtjana hageja pidanuks teadma, et kui klient soovib piirdeaeda, siis soovib ta selle rajamist mööda kinnistu piiri, on põhjendamatu. Piirdeaiaga võib eraldada ka ainult osa krundist. Samuti ei ole välistatud, et klient soovib piirdeaia taha jätta ruumi kõrghaljastuse vms. rajamiseks. Pooltevahelises lepingus ei ole märgitud ega esile toodud kliendi erilist huvi rajada aed täpselt kinnistu piirile. Käesoleval juhul kostja ise kliendina andis juhise rajada aed kinnistu piirist sissepoole. Hageja seadusliku esindaja P. Abirami ja kostja vande all andsid ütlusi, et P. Abiram näitas mõõdulindi abil tegelikkuses kostjale aia asukohta ning seega kostjal oli juba enne tööde algust võimalus veenduda, kui kaugele naabri aiast aia tagumine osa jääb. Kostjal oli võimalus ja ta pidi aru saama ja ette nägema, et aia taha jääb osa temale kuuluvast kinnistust, mille kasutamisega võib tekkida probleeme. Täpselt kinnistu piirile aia rajamine eeldab ehitamise ajal tõenäoliselt naaberkinnistu kasutamist ning selleks on vajalik naabri nõusolek. Kostja kohtuistungil antud

seletusest järeldub, et tõene on hagiavalduses esitatud väide, mille kohaselt aia rajamine kinnistu piirist sissepoole oli tingitud kostja soovist vältida aia rajamisel naabritega kokkuleppimise vajadust. Nii põhjendab kostja hageja vundamendile aia rajamist sellega, et hageja rajatud vundamendi mahalõhkumine ja uue aia rajamine ei ole võimalik, kuna selleks tuleks naabritega kokku leppida. Üksnes aia rajamine kinnistu piirist sissepoole ei anna kostjale alust väita, et hageja ei teostanud töid nõuetekohaselt. Aia põhifunktsiooni – tõkestada pääsu kinnistule – efektiivsus ei ole selle tõttu vähenenud, et aed on kinnistu piirist mõnekümned sentimeetrid seespool. Lisaks on pooled lepingu punktis 9 kokku leppinud, et tellija vastutab kõikide õiguslike aluste olemasolu eest, millised on vajalikud lepingu täitmiseks, m. h. on nimetatud aia asukoht maastikul. Alusetud on kostja väited, et lisaks ebaõigele asukohale on aed ehitatud mittekvaliteetselt. Kohtuistungil kostja tunnistas, et saalungite kõrvaldamise järel aia betoonvundamendis ilmnenud tühimikud parandas hageja kohe peale kostja vastavat suulist märkust. Sama kinnitas tunnistajana üle kuulatud kostja abikaasa. Samuti kinnitas tunnistaja Hiietamm, kes jätkas peale hageja objektilt lahkumist hageja rajatud betoonvundamendile aia rajamist, et vundamendi kvaliteet oli rahuldav. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas tähtsust kostja väited, et betoon valati lumele. Seega ei olnud kostjal alust keelduda hagejale juba teostatud betoonitööde eest tasumisest. Õige ei ole kostja seisukoht, et ta on teostatud tööde eest hagejale juba tasunud täies mahus, võttes arvesse tööde ebarahuldavat kvaliteeti. Aed rajati kostja juhiste järgi ning tavapärase kvaliteediga. Ka juhul, kui töö oleks olnud ebakvaliteetne, ei ole kostja esitanud hagejale VÕS § 112 lg. 2 kohast hinna alandamise avaldust ning ei saa seetõttu tugineda arve maksmata jätmisel hinna alandamisele. Samuti ei ole õige kostja seisukoht, et arve 120M07 on ettemaksuarve ning kuna hageja peale betoonvundamendi rajamise muid töid ei teinud, ei pea kostja arvet tasuma. Hageja on veenvalt põhjendanud, et nõuab arve 120M07 tasumist osaliselt, tegelikult teostatud betoonitööde osas. Et hageja nõutavas osas on tegemist betoonitööde eest tasumise nõudega, tõendavad ka lepingu lisa nr. 1 ning lisa nr. 2. Loetletud dokumentidest nähtuvalt oli algselt kokkulepitud betoonitööde maksumus 141.280 krooni + käibemaks = 166.700, 10 krooni. 6. detsembril 2006. a. lepiti kokku betoonitööde mahu muutmises ning betoonitööde maksumuses 180.766 + käibemaks = 213.304 krooni. Kostja on hagejale tasunud kokku 102.734 krooni, millest 51.367 krooni on hageja vastavalt lepingu punktile 14 arvestanud leppetrahviks. Seega jääb kostjal tasuda 213.304 – 51.367 = 161.937 krooni. Kostja leiab, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul. VÕS § 158 lg. 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlusaluse töövõtulepingu punkti 14 järgi lepingu täitmise katkestamisel või muude lepingu tingimuste rikkumisel tellija poolt on tellija kohustatud maksma leppetrahvi ettemakstud summa ulatuses. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et

seda, kui kostja keeldus arvet 120M07 maksmast. Lisaks on tuvastatud, et hageja rajas aia kinnistu piiridest sissepoole kostja juhiste järgi, samuti, et kostja viidatud puudused vundamendis kõrvaldas hageja viivitamata. Eeltoodu alusel on hageja õigustatult arvestanud kostja tasutud ettemaksusumma 51.367 krooni leppetrahvi katteks. Tunnistaja R. kinnitab, et sai 30. märtsil 2007. a. OÜ Runa nimele väljastatud arve, kuid arve esitati valele aadressile, OÜ-l Runa ei ole hagejaga lepingulist suhet ega maksmise kohustust ning arve tulnuks esitada kostjale. Tunnistaja väited, et OÜ Runa tasus hagejale ühe arve, on vastuolus poolte ütlustega ja asjas esitatud tõenditega. Hagile lisatud arvetest nähtuvalt on OÜ Runa tasunud tema nimele väljastatud kolmest arvest kaks. Samuti tõendavad kostja ütlused, et pooltel oli kokkulepe, et arved väljastatakse OÜ Runa nimele. Kostja ise ei ole arve 120M07 osas esitanud väidet, et arve oleks esitatud valele aadressile, kostja on tuginenud üksnes sellele, et on hagejale juba piisavalt tasunud. Kostja on arve saamist kinnitanud. Asjas ei oma tähendust, kelle nimele arve on väljastatud. Pooled arveldasid kostja soovil OÜ Runa kaudu. Kas OÜ Runa tegi makseid hagejale oma või kostja vahendite arvelt, ei oma lepingu täitmise seisukohalt tähendust. Alusetud on kostja vande all antud ütlused, et

1 punktile 3 juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohustuse täitmise asemel võib nõuda kahju hüvitamist pärast VÕS § 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Vastuhagis leidis kostja, et tema kahjuks on tulevikus tehtavad kulutused selleks, et rajada aed mööda kinnistu piiri. Vastuhagist ei selgunud kostja huvi selle vastu, et aed kulgeks täpselt mööda piiri. Kostja leidis, et talle on tekitatud kahju sellega, et ta on kaotanud aiataguse kinnistu osa valduse. Kostja väited on paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta on aiataguse kinnistu osa valduse kaotanud. Kostja ei ole esitanud väiteid aiataguse mõnekümne sentimeetri laiuse siilu eraldi kasutamise ebaotstarbekuse kohta. Kostja väide, et naabrid võivad arvata, et aed ongi kostja kinnistu piir ning ise kostja aiatagust kinnistu osa kasutama hakata, on oletuslik. Kostjal omanikuna on asjaõigusseadusest (AÕS) tulenev absoluutne nõudeõigus igaühe vastu, kes tema omandit õigusliku aluseta valdab. Kostjal on võimalik naabreid teavitada, et aed ei ole tema kinnistu piir ja sel viisil ära hoida kostja valduse tahtmatut rikkumist naabrite poolt. Kostja saab valduse kaotada seeläbi, et keegi asub temale kuuluvat kinnistu osa kasutama, mitte hageja poolt aia rajamise tõttu. Hageja ei ole kostja aiatagust kinnistuosa kasutama asunud, mistõttu ei ole hageja tekitanud kostjale kahju. Seega ei ole kostjale hüvitatavat kahju tekkinud. Kostja on kahjusummaks arvestanud hageja rajatud vundamendi lammutamise ja uue vundamendi rajamiseks tehtud hinnapakkumises näidatud hind 58.570 krooni. Õige ei ole kostja väide, et kahjusumma ei ole lõplik, sest sisaldab ainult lammutamise kulusid. Vastuhagile lisatud OÜ Tasla Soojus 21. jaanuari 2008. a. hinnapakkumises on loetletud ka vundamendi raketise ehitamine, armeerimine ja vundamendi betoneerimine. Kostjal nende kulutuste tekkimine ei ole reaalne. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et kostja tellimisel on teised ettevõtjad ehitanud hageja rajatud vundamendile aiamüüri ning kivipostid. Sellest järeldub, et kostjal puudub tegelik tahe ja vajadus hageja rajatud vundamendi lammutamiseks. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus jätab vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Nadžija Ravilova palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning saata asja tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu otsuses toodud põhistused aia asukoha osas põhinevad isikute vastuolulistel tunnistustel ja kohtu üldistustel, et ei ole mõistlik eeldada, et aed tehakse kinnistu piiramiseks, s. o. kinnistu piirile. Kohtu selline eeldus ei tugine tuvastatud asjaoludele. Apellant ei soovinud jätta aia taha kinnistu kasutut osa. Mõistlikuks ei saa pidada, et isikud muudavad oma vara mõttetult kasutuks. Kirjalikest materjalidest ja ülekuulamisprotokollidest selgub fakt, et kinnistu piiril vaid ühe punkti osas küsis hageja kostja abikaasalt nõusolekut aia viimiseks kinnistu piirist välja (krundile sisse) viisil, et aed moodustaks ühe sirge. Seega ei ole õige kohtu järeldus, justkui tuleks eeldada aia paiknemist mujal kui kinnistu piiril ja peaks apellant tõendama ja üles näitama oma erilist huvi aia kinnistu piiril paiknemiseks. Kohtuotsuses esitatud järeldus sellest, et apellant ei kaotanud valdust kinnistu osale, mis jäi aia taha, ei ole korrektne. Kohus viitas aia ühele funktsioonile – tõkestada pääsu kinnistule, kuid aed töötab ka teistpidi – ta tõkestab apellandi pääsu oma kinnistu sellele osale, mis on aia taga. Sellist valduse olulist piirangut ei pea apellant eraldi tõendama. AÕS mõttes on tähis või piire piiritähis, näitamaks mingi piiri kulgemist. Tema funktsioon kinnistule pääsu tõkestamisel on sõltuvuses aia kõrgusest ja muudest tõkestamist

soodustavate tehniliste vahendite kasutamisest. Seega on kohus ebaõigesti tõlgendanud vaidluse põhiobjekti – aia funktsiooni – ja sellest tulenevalt andnud ka ebaõige hinnangu vastustaja poolt kahju tekitamise fakti puudumisele. Vastustaja ei suutnud alustada töödega 29. septembril 2006. a. ning tingituna venitamisest oli apellant sunnitud ootama aia valmimiseni kevadel 2007. a. Viivitamisega rikkus vastustaja sõlmitud lepingut. Kohus seda otsuse tegemisel, eelkõige leppetrahvi õigustatuse üle otsustamisel, ei arvestanud. Arve nr. 120M07 tasumise tähtaeg kohtuotsuse kohaselt oli 6. aprill 2007. a. Leppetrahvi nõude esitas vastustaja 25. juunil 2007. a. Poolte vahel täiendavate kokkulepete sõlmimisel 29. juunil 2007. a. aga leppetrahvi enam teostatavate tööde mahu muutmise ja osalise ehitustegevuse peatamisega ei seostatud. Apellandil oli õigustatud ootus selles, et kui

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega selle lõppjärelduse muutmiseks, küll tuleb täpsustada otsuse põhjendust. Apellatsioonkaebust ei saa rahuldada. Maakohus tuvastas oma otsuses ja vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli aia rajamine kostja kinnistule, et lõplikult lepiti teostatavate tööde mahus ja maksumuses kokku 6. detsembril 2006. a., et hageja kui töövõtja tegi kokkulepitud töödest üksnes betoneerimistööd, et nende tööde tegemise lõpetas hageja 2007. a. märtsis, et betoneerimistööde eest tuli poolte poolt sõlmitud lõpliku kokkuleppe kohaselt tasuda 213.304 krooni ning et OÜ Runa on kostja eest tasunud hagejale lepingu järgi 102.734 krooni. Vaidlust ei ole ka selle üle, et 30. märtsil 2007. a. sõlmisid pooled lepingu lisa 2, kus fikseeriti veelkord lepingu maksumus, kostja poolt tasutud summad, arve nr. 120M07 järgi tasumisele kuuluv summa 218.772 krooni ja pärast tööde lõppu tasumisele kuuluv summa (tl. 14), et kostja sai tasumiseks arve nr. 120M07 (tl. 22), kuid seda ei tasunud, ning et arve nr. 120M07 sisaldas lisaks betoneerimistööde eest tasumisele kuuluvale summale (110.570 krooni) ka ettemaksu järgnevate tööde eest. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja peatas pärast betoneerimistööde lõpetamist tööd objektil ning hageja ütles 25. septembril 2007. a. lepingu üles. Pooled ei vaielnud veel selle üle, et hageja poolt valatud aia tagumise ja vasakpoolse külje betoonvundament ei kulge täpselt mööda kinnistu piiri. Hageja nõudis kostjalt kokku 201.949, 20 krooni. Nõude tuletas hageja, kui lahutas tema poolt tehtud betoonitööde maksumusest 213.304 krooni kostja poolt tasutud 102.734 krooni ning liitis sellele lepingu punkti 14 kohase leppetrahvi 51.367 krooni ja viivise 40.012, 20 krooni tööde eest tasumisega viivitamise eest. Maakohus leidis oma otsuses, et aia vundamendi rajamisega sissepoole kinnistu piiri ei ole hageja pooltevahelist lepingut rikkunud, kuna rajas aia vastavalt kostja juhistele. Seega ei eeldanud maakohus, nagu tuleks aed rajada mujale kui kinnistu piirile, nagu apellant on kaebuses ekslikult väitnud. Maakohus põhjendas otsuses oma seisukohta, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks kostja sellega ei nõustu, sealhulgas, miks on ebaõige kohtu järeldus, et kui aed rajada J. Ravilovi kirjeldatud mõõtusid arvestades, siis oleks tulnud see suuremalt jaolt rajada naaberkinnistule. Samas arvestas maakohus asjaoluga, et kostja abikaasa – tunnistaja J. Ravilov – kinnitas, et nad abikaasaga nõustusid aia tagumise külje rajamisega sissepoole kinnistu piiri. Kolleegium ei pea võimalikuks tõendeid teisiti hinnata, kui seda tegi maakohus. Samas, tuvastanud, et tööl olid kokkulepitud omadused, ei pidanud kohus hindama seda, kas hageja poolt rajatud vundamendile on võimalik ehitada aeda, mis täidaks aia põhifunktsiooni, milleks kohus on pidanud kinnistule pääsu tõkestamist, sest kooskõlas VÕS § 641 lg. 2 punktiga 2 oleks tulnud töö sobivust teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, või otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse, hinnata üksnes juhul, kui kokkulepe töö omaduste kohta oleks puudunud. See osa tuleb otsuse põhjendusest välja jätta. Siiski ei muuda see otsust ebaõigeks, sest iseenesest õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt hagejal ei olnud kohustust rajada aiavundament kinnistu piirile, kui kostja soovis selle rajamist piirist veidi sissepoole. Muus osas ei ole apellant maakohtu otsust tehtud betoonitööde eest tasu väljamõistmiseks vaidlustanud. Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Kohus on otsuses leidnud, et hageja ei ole tööde alustamisega viivitanud, ja oma järeldust piisavalt põhjendanud, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks kostja kohtu järeldustega ei nõustu. Kostja ei ole ka põhjendanud, millistest tõenditest lähtudes tuleks teisiti otsustada. Väide hagejapoolsest lepingurikkumisest on paljasõnaline ja sellega ei saa arvestada. Samas ei nähtu kaebusest ka seda, milline järeldus iseenesest tuleks vaidlusaluses asjas sellest teha, kui hageja olekski tööde alustamisega viivitanud, sest mingeid nõudeid seoses sellega ei ole kostja hagejale esitanud.

Hageja õigust nõuda kostjalt leppetrahvi lepingu punkti 14 alusel on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ja kolleegium ei pea vajalikuks seda põhjendust korraga ega pea võimalikuks otsust selles osas muuta. Apellant on esmakordselt apellatsioonkaebuses väitnud, nagu oleksid pooled 29. juunil 2007. a. sõlminud kokkuleppe, mille põhjal oli apellandil õigustatud ootus selles, et leppetrahvi enam ei nõuta. Taolist kokkulepet ei ole kohtule ka esitatud. Apellatsioonimenetluses esmakordselt niisugustele uutele asjaoludele tuginemise lubatavust kooskõlas TsMS § 652 lõikega 2 ei ole apellant põhjendanud ja kolleegium jätab osundatud väited tähelepanuta. Paikvaatluse tegemise taotluse rahuldamata jätmist on maakohus põhjendanud 6. märtsi 2008. a. määruses (tl. 78) ja veelkord 8. mai 2008. a. kohtuistungil. Kohus leidis, et kuna paikvaatlusega on kostja soovinud kindlaks teha varem paigaldatud betoonpostide asukoha, mille kohta ta ise on väitnud, et need on hageja poolt enne tööde tegemise algust kõrvaldatud, siis ei ole paikvaatlusega võimalik seda tuvastada. Esimese astme kohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses ei ole kostja põhjendanud, miks ta kohtu motiividega ei nõustu ning millest tulenevalt ta leiab, et tema poolt taotletud tõendiga oleks saanud tuvastada asjaolu, mille tuvastamiseks ta selle kogumist taotles. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendus tõendi kogumata jätmiseks on asjakohane ja loogiline ning tõendit kogumata jättes ei ole maakohus rikkunud tõendite kogumist reguleerivaid menetlusnorme. Asjaolule, nagu võiks pooltevahelise lepingu tingimuste puhul olla tegemist tüüptingimustega, ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud, seega jääb seegi uus väide tähelepanuta. Ka ei ole kostja maakohtu menetluses vaidlustanud hageja poolt nõutavat rahasummat seetõttu, et see sisaldab projekti maksumust, mida kostjale ei olevat esitatud. Sellegi uue väitega ei saa arvestada. Pealegi on maakohus otsuses põhjendanud, et projekt on koostatud, kostja ei ole aga esitanud põhjendust, miks ta selle maakohtu järeldusega ei nõustu. Kaebuses ei ole kostja märkinud, mida muudab vaidluses asjaolu, et tema puhul on tegemist tarbijaga. Kolleegium leiab, et see asjaolu asja lahendust ei muuda. Leppetrahvi nõude sisulist põhjendatust ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Sellest, kas arvestada leppetrahv maha kostja poolt juba tasutud rahast või arvestada kostja poolt tasutud raha makstuks hageja poolt tehtud tööde eest ja arvestada leppetrahvi nõuet lisaks hagejal tööde eest saadaolevale rahasummale, asja lõplik lahendus ei muutu. Vastuhagi osas tuleb muuta otsuse põhjendust. Kahju hüvitamise nõude alusena tugines kostja hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis seisnes aia vundamendi rajamises sissepoole krundi piiri. Maakohus tuvastas, et sellega hageja pooltevahelist lepingut ei rikkunud. Kahju hüvitamise eelduseks on lepingurikkumine kostja poolt. Aluseid, mis võimaldaksid kostjal kahju hüvitamise nõude esitada lepinguvälise kahju tekitamise eeskirjade kohaselt, ei ole esile toodud. Et hageja lepingut ei rikkunud, siis ei saa tõusetuda kahju hüvitamise küsimust ja muudel asjaoludel ei olegi vastuhagi lahendamiseks tähendust. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandil kooskõlas TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 eesmärgiga kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.