Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ülle Jänes Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2008.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-41333
Tsiviilasi
OÜ Priius hagi Eesti Mereakadeemia vastu 2483,87 krooni põhivõla ja viiviste nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. mai 2008.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Mereakadeemia apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. oktoober 2008.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Eesti Mereakadeemia (registrikood 70003678, asukoht Mustakivi tee 25, Tallinn 13912), esindaja Jaan Tomson
ja
Vastustaja OÜ Priius (registrikood 11140371, asukoht Kullamaa küla, Kullamaa vald 90701), seaduslik esindaja Kalle Kask, esindaja Kristjan Tamm
1.Tühistada Harju Maakohtu 9. mai 2008.a otsus osaliselt ja muuta väljamõistetud summat põhivõla osas. Muudetud kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt: Välja mõista Eesti Mereakadeemialt OÜ Priius kasuks 2483,87 (kaks tuhat nelisada kaheksakümmend kolm krooni ja 87 senti) põhivõlga. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. 2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3.Apellatsiooniastmes kantud menetluskulu jätta Eesti Mereakadeemia kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Priius esitas 27.12.2007.a Eesti Mereakadeemia vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 2483,87 krooni põhivõlga, 250 krooni riigilõivu ja lepingust tuleneva viivisintressi 0,1 % võlgnetavast summast päevas, põhinõude täitmise päeva seisuga. 15.01.2007.a sõlmisid pooled töövõtulepingu nr 15/01/2007 (edaspidi leping), mille kohaselt kohustus hageja töövõtjana andma kasutada lepinguga kokkulepitud tingimustel ja korras serveri, mis on seotud RAK meetmest 1.1 finantseeritava projekti „Mereakadeemia õppejõudude täiendkoolitus“ elluviimiseks. Server vastas tingimustele, kui olid täidetud kõik lepingu p-s 1.2 sätestatud nõuded. Kostja pidi hagejale teenuste eest maksma ettevalmistustööde lõppemisel ühekordset tasu 15 000 krooni ja igakuiselt 7000 krooni. Lepingu objekti kasutamise perioodiks oli ajavahemik 01.2007.a-06.2008 a. 17.07.2007.a saatis kostja hagejale lepingu ülesütlemisavalduse, tuginedes VÕS §-le 322 lg 1. Hageja ei olnud ülesütlemisavalduse ja lepingu meelevaldse tõlgendamisega nõus. Kostja ei ole pärast 20.08.2007.a hagejale tasu maksnud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Leping oli sisuliselt serveri kui vallasasja tähtajaline üürileping. Vaatamata kostja 17.07.2007.a teatele lepingu ülesütlemise kohta seisuga 20.08.2007.a ning sellele, et kostja ei ole pärast 20.08.2007.a hageja serverit kasutanud, on hageja jätkanud arvete saatmist serveri kasutamise eest. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 2585,67 krooni, riigilõivu 250 krooni ja vastavalt lepingu p-le 3.4 viivise 0,1 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest, kohtukulud jättis kohus kostja kanda. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 635 lg 2 kohaselt kui töövõtulepingu esemeks on tehingu tegemine, kohaldatakse lepingule täiendavalt VÕS §-des 620-626, § 628 lg-tes 2 ja 3, §-s 629 ja §-des 631-634 sätestatut. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Lepinguga ei ole kostjale üle antud ühtegi vallas- ega kinnisasja. Lepinguga osutas hageja kostjale IT teenust, s.t. arendas kostjale oma serveris vajaliku töökeskkonna ning võimaldas kostjal kasutada oma serveris paiknevat IT rakendust, „serveri majutusteenust“ Serverit kasutavad samaaegselt mitmed erinevad kliendid, kelle tarbeks võib olla loodud samas masinas sadu väiksemaid virtuaalservereid. Pooled leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et nimetavad lepingut töövõtulepinguks ning järelikult ei olnud poolte ühiseks tahteks käsitleda lepingut üürilepinguna ega kohaldada lepingule edaspidi vastavaid üürilepingu regulatsioone. Seega tuleb lähtuda lepingus kokkulepitud regulatsioonist või nende puudumisel VÕS-i üldistest põhimõtetest, mis on
kohaldatavad kõikide sama liiki lepingute puhul. Nimetatud regulatsioonid ei sätesta võimalust ütelda tähtajaline kestvusleping korraliselt ennetähtaegselt üles. Samuti pole esinenud ühtegi erakorralise ülesütlemise alust. Kohus asus seisukohale, et kostja poolt saadetud ülesütlemisavaldus on õigustühine ja leping on jõus. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 9.05.2008.a otsus, teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Uue otsuse tegemisel jätta täielikult hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte kanda. Poolte vahel puudub kokkulepe, mille kohaselt vastustaja pidi töövõtjana osutama apellandile infotehnoloogia alaseid teenuseid ja võimaldama apellandil kasutada vastustajale kuuluvat serverit. Ka lepingus pole midagi kirjas infotehnoloogia alaste teenuste esitamisest. Lepingust ei tulene vastustaja kohustust hankida apellandi tarbeks serverisse e-õppe keskkond Moodle. Kohtuotsuses on serveri kasutada andmise kohta kasutatud terminit „majutusteenus“, mis ei ole aga juriidiliselt korrektne. Kohus on tunnistanud lepingu ülesütlemise õigusvastaseks VÕS § 271 kohaselt, kuna üürileandja kohustub andma üürnikule kasutamiseks üle asja, kuid vastustaja ei ole apellandile mingit asja üle andnud. Selline tõlgendus pole kooskõlas võlaõigusseadusega. Käesolev vaidlus on selles, kas poolte vahel 15.01.2007.a sõlmitud lepingu serveri kasutada andmise kohta, mis on pealkirjastatud „töövõtuleping“, puhul on tegemist töövõtulepinguga või üürilepinguga. Apellandi arvates tuleb juhinduda VÕS § 29 lg 5 sätestatust. Lepingusätetest tuleneb üheselt, et lepingu olemuseks ja eesmärgiks oli serveri kasutada andmine, st üürimine. VÕS § 29 lg 5 p-i 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Vastustaja on pärast lepingu sõlmimist käsitlenud serveri kasutada andmist rendile andmisena, mitte teenuse osutamisena töövõtu korras (13.07.2007.a kiri). Võlaõigusseaduse kohaselt on juriidiliselt õige kasutada rendile andmise ja rendilepingu asemel väljendeid üürile andmine ja üürileping. Serveri kasutada andmine seisnes selles, et kostjal kui üürnikul oli õigus kasutada hagejale kuuluvat serverit oma info salvestamiseks ja salvestatud info kasutamiseks omal äranägemisel. Hiljem on vastustaja oma seisukohta muutnud. Kohtuotsus on rajatud vastustaja väidetele ja seisukohtadele, mitte asjas kogutud tõenditele. Kohus on eiranud VÕS §-s 29 sätestatut, rikkunud TsMS § 436 lg 2 ja § 438 lg 1 sätestatut ning kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse lõppjäreldust muuta, kuid täpsustamist vajab otsuse resolutsioon põhivõla suuruse osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb
kohtuotsus selles osas osaliselt tühistada. Ülejäänud osas ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles kohus tuvastas, et pooltevaheline leping on jõus ja võlausaldaja võib nõuda selle täitmist. Kuna maakohtu otsuse päises ja resolutsioonis on põhivõla suurus ekslikult märgitud, tuleb see kaebuse põhjendustest olenemata parandada, mis omakorda toob kaasa otsuse osalise tühistamise väljamõistetud põhivõla osas. Hagiavaldusest tulenevalt on kostja põhivõlgnevus 2483,87 krooni, kohus on aga kostjalt välja mõistnud põhivõlga 2585,67 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et 15.01.2007.a sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kostja, tuginedes VÕS §-le 322 lg-le 1, avaldusega 17.07.2007.a üles ütles ega selles, et kostja ei ole pärast 20.08.2007.a hagejale tasu maksnud. Vaidlus on selle üle, kas 15.01.2007.a sõlmitud töövõtulepingut nr 15/01/2007 (tl 21-22) tuleb käsitleda töövõtu- või üürilepinguna ning eeltoodust tulenevalt lepingu lõpetamise õiguspärasuse üle. Asja materjalidest nähtuvalt käsitles kohus VÕS §-s 635 ja §-s 271 sätestatut ja kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte, tuginedes VÕS § 635 lg-le 1, töövõtulepingulise, mitte üürisuhtena, nagu leiab kostja. Kolleegium selle seisukohaga nõustub. VÕS-i regulatsioon ei võimalda tähtajalist kestvuslepingut korraliselt ennetähtaegselt üles öelda, ühtegi erakorralise ülesütlemise alust kostja esitanud ei ole. Eeltoodud asjaoludel tegi maakohus põhjendatult järelduse, et kostja 17.07.2007.a lepingu ülesütlemisavaldus on õigustühine ja leping on jõus, mistõttu hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et poolte ühiseks tahteks oli sõlmida töövõtulepingu asemel üürileping ning et kohus tõlgendas VÕS § 271 sätet kitsendavalt. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Kostjale ei antud lepinguga üle ühtegi vallas- ega kinnisasja valdust, mis on üürilepingu olulisimaks tingimuseks. Kostjale loodi lepinguga üksnes võimalus kasutada hageja valduses asuvas serveris paiknevat tarkvara, mis pole aga kehaline ese. Lepingust ei tulenenud kostjale õigust teostada faktilist võimu hageja serveri üle ja serveri valdust pole kostjale üle antud. Kolleegium leiab, et pooltevahelise õigussuhte tüüpi ei muuda ka asjaolu, et hageja on oma kirjades ekslikult kasutanud sõna rendileping. Tegemist on keelevääratusega, millele hageja juhtis kohtuistungil tähelepanu ja millele ei saa seetõttu omistada õiguslikku jõudu. Kolleegium rõhutab veel, et isegi juhul, kui tegemist oleks pooltevahelise üürisuhtega, ei saaks kostja lepingut VÕS § 322 lg 1 alusel üles öelda. Kostja kasutas teenust (e-õppe keskkond Moodle) oma õppejõudude koolitamisel, mis kolleegiumi arvates on kõrgkooli kutsetegevuse üheks eesmärgiks, mitte ainult eesmärgi saavutamisele kaasaitavaks meetmeks, nagu kostja ekslikult leiab. Ka õppejõudude täiendkoolitus on hõlmatud kostja kutsetegevusest kvaliteetse merendusalase hariduse võimaldamisel ja mille tagamise võimaldas kostjale hageja serveri kasutamine.
Kaebuse väitega, et kostjale ei osutatud lepingust tulenevalt infotehnoloogia alaseid teenuseid ja teenuste osutamises pooled kokku ei leppinud, kolleegium ei nõustu. Et hageja server vastaks töövõtulepingu p-des 1.2.1.-1.2.5 ettenähtud tingimustele, kohustus hageja osutama kostjale teenust, mille tulemusena oli kostjal ligipääs temale vajalike omadustega serverile. Teenuse osutamisena on käsitletav hageja poolt kasutusaja jooksul serveri tõrgeteta töö tagamine ja serveri hooldus ja ülalpidamine. Vastuseks kaebusele termini majutusteenus õigusterminina mittekorrektse kasutamise kohta selgitab kolleegium, et ülaltoodud serveri jooksva hoolduse ja masina ülalpidamise teenuse nimetus tuleneb inglise keelest hosting e. eesti keeles majutusteenus ja infotehnoloogia valdkonnas tuntakse vaidlusalust teenust just hosting teenuse all. Suurimad selle valdkonna teenusepakkujad kohaldavad vastavatele hosting lepingutele teenuseosutamise lepingu regulatsioone. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul kostja.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.