Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

AS Hansa Liising Eesti ja Sportauto OÜ 01.03.2001 kasutusrendilepingu nr 0016514LL, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Cabriolet. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja aga kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis süstemaatiliselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Hageja saatis 21.06.2002 kostjale teate lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui Sportauto OÜ ei kustuta tekkinud võlgnevust ettenähtud tähtaja jooksul. Kuna kostja ei kustutanud võlgnevust nõutud tähtajaks, ütles hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja vara võõrandama. Vara müüdi 23.09.2003 OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus. Hind, millega õnnestus varale ostja leida, oli 93 220, 34 krooni (käibemaksuta). Kuna vara jääkmaksumus 135 747, 91 krooni (käibemaksuta) oli oluliselt kõrgem kui turuhind, siis tekkis hagejal vara võõrandamisest kahju, mille hüvitamiseks on kohustatud kostja, kelle lepingurikkumise tõttu hageja pidi kasutusrendilepingu üles ütlema ning renditud sõiduki müüma. Kahjum vara realiseerimisest koosneb hageja nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 145 559, 10 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 135 747, 91 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 3540 krooni, vara realiseerimisega seotud kuludest summas 6271, 19 krooni (sealhulgas müügiteenuse tasu 4661, 02 krooni ja sõiduki keemiline pesu 1610, 17 krooni). Vara realiseeriti hinnaga 93 220, 34 krooni (käibemaksuta), millest tulenevalt hageja poolt kantud reaalne kahjum vara realiseerimisest on 52 338, 76 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul ei teinud hageja piisavat pingutust tagastatud sõiduauto müümiseks turuhinnaga. Hagis toodud väide on ebaõige, et pärast lepingu ülesütlemist, asus hageja vara võõrandama. Tegelikkuses ladustas hageja auto oma tütarettevõtte OÜ Balti Realiseerimiskeskus territooriumile ning müüs selle enam kui aasta pärast lepingu ülesütlemist OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus turuhinnast tunduvalt madalama hinnaga. Sisuliselt anti vara üle sama kontserni ettevõtete vahel. Eeltoodut tõendab asjaolu, et 2004. aasta novembris oli sama sõiduk OÜ-s Balti Realiseerimiskeskus müüki pandud hinnaga 115 000 krooni (sisaldab käibemaksu). Kostja asus seisukohale, et hageja nõue on alusetu, kuna hageja ei teinud midagi sõiduki jääkväärtusega võõrandamiseks. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 52 338, 76 krooni ja menetluskulu - riigilõivu - summas 3750 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus, et AS Hansa Liising Eesti ja Sportauto OÜ vahel oli sõlmitud kasutusrendileping nr 0016514L, mille hageja ütles ennetähtaegselt üles 21.06.2002. VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingupooled pärast kestvuslepingu ülesütlemist tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Kasutusrendi esemeks olnud vara (sõiduauto Renault Megane Cabriolet) on hagejale tagastatud. Vaidlus on selles, kas kostja peab hagejale hüvitama vara realiseerimisega seotud kulutusi ning vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 järgi liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast

tulenevad asjaolud. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p 5.19 kohaselt on rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s. t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud, mis on seotud vara valduse üle võtmisega, vara hoidmisega ja vara müügikõlbulikuks seadmisega. Kohus asus seisukohale, et kostja peab hagejale hüvitama inkassoteenuse osutamise OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt summas 3540 krooni, kuna hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise teate 21.07.2005 ning kostja tagastas auto hagejale 10.09.2005. Sellest järeldub, et kostja ei tagastanud autot õigeaegselt. Samuti peab kostja hüvitama VÕS § 364 lg 4 alusel sõiduki keemilise pesu ning müügiteenuse kulu kokku summas 6271, 19 krooni. Seda nõuet kostja 22.05.2006 toimunud korraldaval kohtuistungil ka tunnistas, mis nähtub istungi protokollist (tl 68). VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlusalune vara jäi pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale ehk hagejale, seega tuleb vastavalt Riigikohtu poolt 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 antud juhisele hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks VÕS § 367 lg-st 3 lähtudes kõrvutada tasumata väljaostumakseid (auto jääkmaksumust) auto jääkväärtusega. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on arvestanud vara jääkmaksumuseks 135 747, 91 krooni, mis kapitalirendilepingu üldtingimuste p 1.1. kohaselt tähendab rentniku poolt tasumata väljaostumakseid kokku. VÕS § 367 lg 2 kohaselt kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtuvalt on vara müüdud OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt 12.09.2003 hinnaga 93 220,34 krooni (tl 41). Kohtuotsusest tulenevalt tulebki nimetatud summat lugeda kasutusrendilepingu esemeks olnud sõiduauto turuhinnaks. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et sõiduauto müüdi turuhinnast madalama hinnaga, ning pidas seda paljasõnaliseks väiteks. Auto müügi juures tuleb arvestada müügi hetkel olevat turusituatsiooni. Kuivõrd turul puudus nõudlus sellise auto järele, siis oli põhjendatud müügihinna alandamine. Kostja väide selle kohta, et sellist rariteetset autot müüdi Harku valla äärealal asetseval müügiplatsil, ei oma antud juhul tähtsust. Auto müügiplatsi valib välja auto müüja ning kostja ei ole välja pakkunud ka mõnda teist kohta, kus oleks olnud autot võimalik müüa kõrgema hinna eest. Kohus leidis, et hageja kui vara omanik oli õigustatud ise otsustama hinna üle, mille eest talle kuuluvat vara võõrandada, ning kostja kui liisinguvõtja, kellega liisinguleping oli temapoolsete kohustuste täitmata jätmise tõttu lõpetatud, ei saanud teha hagejale ettekirjutusi, millise hinnaga võib liisinguandja talle kuuluvat vara müüa. Kui kostja oleks oma kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees jätkuvalt täitnud, ei oleks hagejal vaja olnud vaidlusalust vara müüa. Kostja väide, et vara võõrandanud äriühing, OÜ Balti Realiseerimiskeskus, on hageja tütarettevõte, ei ole tõendamist leidnud. Äriregistri väljavõttest nähtub, et Varamüügikeskuse OÜ ja Hansa Liisingu Inkasso OÜ on ühinenud. Seotud isikute lahtrist ei nähtu, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus osanikuks oleks AS Hansa Liising Eesti. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, jätta hagi rahuldamata ning mõista vastustajalt välja kohtukulud. Kaebuse põhjenduste kohaselt rahuldas esimese astme kohus hagi ebaõigesti inkassoteenuse tasu ning vara jääkmaksumuse ja vara võõrandamisest saadud summa vahe (vara võõrandamisest väidetavalt tekkinud kahju) kostjalt

väljamõistmise osas. Hagi oli selles osas tõendamata. Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu alusel renditud sõiduauto tagastas kostja vahetult hagejale (rendileandjale) ning tagastamise hetkel puudus kostjal rendimaksete debitoorne võlgnevus. Seega puudus vajadus inkassoteenuse summas 3540 krooni kasutamiseks ning antud kulutuse tekkimine hagejal ei ole toimiku materjalidega tõendatud. Kohus hindas ebaõigesti OÜ-st Balti Realiseerimiskeskus kõnealuse sõiduauto võõrandamise kohta väljanõutud tõendeid. Tõenditest nähtub, et hageja andis auto realiseerimiseks oma tütarettevõttele OÜ Balti Realiseerimiskeskus jääkmaksumusega 135 747, 91 krooni ning alandas siis ilma aluseta (näiteks Renault’ esindaja hindamisakt) vara hinda ligi 40 % võrra. Müügilepingu kohaselt müüs OÜ Balti Realiseerimiskeskus sõiduauto hinnaga 93 220, 34 krooni tagasi hagejale. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et sisuliselt tegi hageja tehingu iseendaga. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et turuhinna määramisel on hinnaks see tehingu hind, millega tavalised turuosalised samas turuolukorras oleksid tehingusse astunud. Tavaline turuosaline ei langetaks automüüjana kunagi kauba hinda ilma mingi aluseta enam kui 40 %, mida tegi hageja. Apellandi väitel on üldtuntud asjaolu, et tehingu tegemise hetkel kuulusid AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Balti Realiseerimiskeskus mõlemad Hansa Capitali Gruppi, mille omanik on AS Hansapank. Selle kohta on hageja interneti koduleheküljel enam kui 10 avalikku pressiteadet alates tütarettevõtte BRC (OÜ Balti Realiseerimiskeskus) asutamisest kuni selle müümiseni 2004. aastal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi ei ole üldtuntud asjaolu vaja tõendada. Samuti võttis hageja kohtuistungil omaks, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus on tema tütarettevõte ja sõiduauto ostis OÜ-st Balti Realiseerimiskeskus tagasi hageja. Kohus lähtus otsuse tegemisel ekslikult hageja paljasõnalistest väidetest, et sõiduauto hinna langetamise tingis asjaolu, et kõrgema hinnaga ei õnnestunud autole ostjat leida. Selle väite tõendamiseks oleks pidanud hageja esitama tõendid, näiteks koopiad klientidele esitatud müügipakkumistest, reklaamist. Hageja ei tõendanud, mida ta auto müümiseks tegi, mistõttu kostja seisukoht oli õige, et hageja ei teinud müügiks parimat pingutust ja sõiduk müüdi alla turuhinna. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustaja leiab, et Sportauto OÜ apellatsioonkaebus ei ole võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse, sest see ei vasta TsMS § 633 lg 3 p 1 ja 2 nõuetele. TsMS § 633 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses märkida, millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning millest rikkumine tuleneb. Selle nõude on jätnud apellant täitmata, mistõttu apellatsioonkaebusele ei ole võimalik põhjendatult vastu vaielda ja kaebus tuleks jätta TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ning hageja nõue sõiduki jääkväärtuse ja müügihinna vahe 42 527, 57 krooni ja debitoorse võlgnevuse 3540 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Ühtlasi jaotada ümber menetluskulud. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles kostja poolt lepingu tingimuste rikkumise tõttu. Lepingu lõpetamise teatis, milles nõuti võla tasumist ja teatati, et vastasel juhul leping lõpetatakse, anti kostjale üle 26.06.2002. Teatis oli dateeritud 21.06.2002 kuupäevaga ning võla tasumise tähtajaks oli märgitud 28.06.2002, seega anti võla tasumiseks 7 päeva. Ka hageja on hagiavalduses tuginenud väitele, et nõudis võlgnevuse kustutamist 7 päeva jooksul. Arvestades, et kostja sai teatise kätte 26.06.2002, võib lugeda lepingu ennetähtaegselt lõpetatuks 03.07.2002, seega

võlaõigusseaduse kehtimise ajal. Nimetatud seadusest on maakohus vaidluse lahendamisel ka juhindunud. Kumbki pool ei ole sellele vastu vaielnud. Maakohus tuvastas õigesti, et liisinguvõtja vastutab temapoolsel lepingu rikkumisel kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral liisinguandjale kui krediteerijale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, s.o eelkõige liisingu ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulud. VÕS § 367 lg 3 (lepingu ülesütlemise ajal, s,o kuni 26.12.2003 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt on rentnik kohustatud sel juhul hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s.h vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Nimetatud tingimustest nähtuvalt ei ole lepingus sisalduv hüvitamisele kuuluva kahju määratlus kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3. Nimetatud sätte nii varemkehtinud kui alates 27.12.2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest oluliselt: mõlema redaktsiooni kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada tema kulutuste määramisel ka tagastatava eseme väärtust. Seega on oluline liisingueseme väärtus, mitte müügihind. Üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt tuleb aga vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga (lähtuda nende vahest). Seadusest erinev kokkulepe võiks olla lubatav, kui tegelik müügihind ei erineks oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal oleks kohustus teha kõik endast olenev, saavutamaks tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim tulemus. Sel juhul peaks leping neid tingimusi ka kajastama. Lubatavaks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Seda seisukohta on väljendanud oma 29.04.2008 otsuses nr 3-2-1-33-08 ka Riigikohus. Antud juhul võimaldab üldtingimuste punkt 5.19 oluliselt kahjustada teise poole huve, jättes tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Viidatud tingimusega võetakse liisinguvõtjalt võimalus vaielda vastu tüüptingimuste kasutaja väidetud kulude suurusele (VÕS § 42 lg 3 p 5). Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Seetõttu on üldtingimuste punkt 5.19 selles osas tühine (VÕS § 39 lg 2 ja § 42 lg 1) ning VÕS § 41 kohaselt tuleb juhinduda VÕS §-st 367. Hageja esitas kohtule nõude, paludes kostjalt välja mõista sõiduki jääkmaksumuse ja müügihinna vahe 42 527, 57 krooni, vara realiseerimisega seotud kulud 6271, 19 krooni (s.h müügiteenuse tasu 4661, 02 krooni ja sõiduki keemiline pesu 1610, 17 krooni) ning debitoorne võlgnevus 3540 krooni. Maakohus leidis õigesti, et kostjal lasub kohustus hüvitada hagejale vara realiseerimisega seotud kulud summas 6271, 19 krooni. Nii lepingu (kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19 kulusid käsitlev osa) kui VÕS § 367 lg 4 paneb liisinguvõtjale kohustuse hüvitada liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Nimetatud kulutuste kohta esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada nende põhjendamatust või ülemäärast suurust. Seda nõuet on kostja menetluse käigus ka tunnistanud (tl 68), kohtu viide sellele on põhjendatud. Kuid ülejäänud nõuete osas kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga. Hagiavalduses esitas hageja kostja vastu muuhulgas nõude debitoorse võlgnevuse 3540 krooni väljamõistmiseks. Mida konkreetselt „debitoorse võlgnevuse“ all silmas on peetud, hagiavaldusest

ei selgu. 14.09.2005 on hageja esitanud kohtule dokumentaalse tõendi, mille kaaskirja kohaselt peaks sellest nähtuma võlgnevuse sisu („...millest nähtub debitoorse võlgnevuse arvestus“). Nimetatud 06.09.2005 kuupäeva kandva tõendi (tl 39) on väljastanud kostja osakond ja sellest nähtuvalt koosneb võlgnevus alljärgnevast: arve nr 8001544143, maksetähtaeg 24.09.2002, selgitus: BRC inkassoteenus edasimüügina, summa 3540. Mingeid tõendeid nimetatud kulutuste kandmise (või ka tasumise kohustuse) kohta ei ole hageja lisanud. Kuid ka hageja ise ei ole eelnevalt seda summat võlgnevuse hulka arvanud. Nii kinnitab tema poolt kostjale 16.11.2004 saadetud kiri kostja võlgnevuseks 48 798, 76 krooni (lisatud hagiavaldusele – tl 17-18). Selle summa suurusest võib järeldada, et võlgnevus koosneb hinnavahe 42 527, 57 krooni kõrval vara realiseerimisega seotud kuludest 6271, 19 kroonist (3540 kroonist „debitoorset võlgnevust“ see ei sisalda). Kuna kostja vaidles nimetatud summale vastu, tuli hagejal oma nõude põhjendatust kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada. Hageja seda ei teinud, mistõttu ei olnud kohtul alust esitatud tõendite põhjal hageja vastavat nõuet rahuldada. Pealegi on asja menetluse käigus selgunud, et kostja tõi sõiduki hageja juurde ise kohale ja andis selle üle ning et rendimaksete võlgnevus tal sel ajal puudus. Kui hageja tegi sellest hoolimata kulutusi ja soovis nende hüvitamist, tuli temal oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Ka sõiduki jääkmaksumuse ja müügihinna vahe 42 527, 57 krooni osas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga. Kohus ei arvestanud selle nõude lahendamisel VÕS § 367 lg-s 3 sätestatut ega lähtunud tagastatud liisingueseme väärtusest, vaid selle müügitulemist. Hageja vastava nõude lahendamiseks tuli kohtul tuvastada, milline oli sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal. Nii näiteks esitas hageja kohtule vara müügiakti, milles määratleti oktoobris 2002 vara maksumuseks 170 000 krooni (akti kohaselt on hinnangu aluseks OÜ BRC hindamisakt nr SHA04298). Sõiduk müügihind 110 000 krooni tõendab olulist hinnaerinevust. Kui hageja väidab, et sõiduki tegelik väärtus oli tagastamise ajal aktis märgitust madalam, siis tuli tema seda tõendada. Selle kohta ei ole ühtegi tõendit esitatud. Kostja on menetluse kestel tuginenud väitele, et avaldas hagejale soovi korraldada tagastatud liisingueseme edasist liisimist, kuid hageja sellest keeldus: kostja väitel soovis ta kõigepealt liisingulepingu jätkamist, seejärel aga liisingulepingu ülevõtmist teise isiku poolt. Kostja väitel esitas YY hagejale taotluse lepingu ülevõtmiseks, mille kohta palus kostja nõuda tõendi välja hagejalt - 22.05.2006 istungi protokoll (tl 68). Hageja ei ole seda asjaolu eitanud, vaid on samal istungil öelnud, et nad ei sõlmi uusi kokkuleppeid nendega, kes on võlgnikud („...kellelt oleme saanud negatiivset tagasisidet“). Asjas esitatud tõendist (tl 93) nähtuvalt müüdi vaidlusalune sõiduk 12.09.2003 CC-le, kes töötas sel ajal Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-s (hageja väitel toimus müügitehing küll 23.09.2003). Ka on kohtule esitatud tõend selle kohta, et sama sõiduk oli avalikku müüki pandud uuesti novembris 2004, s.o üle aasta hiljem (ja väidetavalt 35 000 km suurema läbisõiduga) hinnaga 115 000 krooni (kostja 27.06.2005 vastuse lisa – tl 32). Eelmärgitud tõenditest võib järeldada, et liisingueseme müügihind ei peegeldanud sõiduki väärtust selle tagastamise ajal ning et kostjal ei olnud võimalik müügiprotsessi mõjutada ega hinna kujunemisel kaasa rääkida. Hageja poolne hinna langetamine ei tõenda vara müümiseks tehtud pingutusi, nagu väitis hageja (tl 68). Eelmärgitud tõendid seavad kahtluse alla eseme müügihinna vastavuse vara tegelikule väärtusele. Pigem kinnitavad need tõendid kostja väiteid, et sõiduki väärtus tagastamise ajal oli oluliselt suurem kui tema hilisem müügihind. Kuna lepingu ese jäi pärast lepingu ülesütlemist hagejale, tuli kulutuste määramisel arvestada tagastatava eseme väärtust. Hageja ei tõendanud, et vara maksumuseks oli selle tagastamise ajal hilisem müügitulem. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale

võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. TsMS § 60 lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 3750 krooni, millest vastavalt hagi rahuldatud osale (12%) tuleb kostjal hüvitada 450 krooni. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3000 krooni, millest hageja peab hüvitama vastavalt kaebuse rahuldatud osale (88%) 2640 krooni. Sellest tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kahes kohtuastmes kantud menetluskulu katteks 2190 krooni.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.