Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

XXXXXXX.

Juurdepääs algab Saare-Võhma teelt ja kulgeb 170 m ulatuses üle M. kinnistu. Juurdepääsu (eratee) asend on tähistatud tee asendiplaanil (toimikuleht 53) pruuni värvi joonega. Nimetatud asendiplaan on käesoleva kohtuotsuse lisa. Kõnesoleva juurdepääsu kasutamiseks seada järgmised tingimused: 1) M. kinnistu läbitakse mootorsõidukiga mitte kiiremini kui 20 km/h; 2) läbisõit M. kinnistult teostatakse teed ja teeümbrust säästvalt; 3) E.R. ei taga eratee korrasolekut; 4) tee kasutamine on tähtajatu. Kanda märkus juurdepääsu kohta avalikult kasutatavale teele kinnistusraamatusse kinnistusregistriosa nr XXXXXXX kolmandasse jakku.“

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud esimese astme kohtus jäta poolte endi kanda. Menetluskulud apellatsiooniastme kohtus jätta apellandi E.R. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED L.O. esitas Tartu Maakohtule hagi E.R. vastu kinnisasjale kitsenduse seadmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja K. majavalduse vallasvarana 25.11.1996. Hageja erastas K. hoonete juurde maad ostueesõigusega 21,11 ha Suure-Jaani Vallavalitsuse 25.04.2000 korraldusega nr 82 ja maa on kinnistatud 24.01.2001. Seni on hageja kasutanud pääsemaks avalikule teele kõige otsemat pinnasteed üle M. kinnistu, mille omanik on kostja E.R.. Tee osa M. kinnistul on ligikaudu 170 m. E.R. on erastanud M. majavalduse juurde 14,7 ha maad Suure-Jaani Vallavalitsuse 30.12.1997 korraldusega nr 381 ja maa on kinnistatud 02.09.1998. Alates 1968. a on olemas kruusakattega tee ja sellest ajast on kasutatud seda teed nii M. kui ka K. maja, juurde pääsemiseks. Hageja kinnisasi ei piirne avaliku teega, vaid teiste isikute kinnisasjadega. Hageja juurdepääs oma kinnisasjale sõidukiga on takistatud ka üle teistele isikutele kuuluvate kinnisasjade, kus puuduvad juurdepääsuteed. K. majavaldusele ei ole rohkem juurdepääsuteid. E.R. on 2006. a esimesel poolel asunud tegema piiranguid tema kinnistut läbiva juurdepääsutee kasutamiseks. Hageja soovib juurdepääsu kasutada tähtajatult ilma igasuguste piiranguteta. Juurdepääsutee rajamine mujalt pole võimalik, kuna kõik hageja kinnistuga külgnevad maad on erastatud. Maakorralduslikult pole võimalik tagada hagejale juurdepääsu tema kinnisasjale juurdepääsuteena üle kinnisasjade (X kinnistu), mida varem pole juurdepääsuks kasutatud. Hageja palus määrata tähtajatu, tasuta ja ajaliste piiranguteta juurdepääs hagejale kuuluvale K. kinnistule üle kostjale kuuluva M. kinnistu ning kanda juurdepääs kinnistusraamatusse. Kostja E.R. vaidles hageja nõudele vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja otsa sõitnud kostjale kuuluvatele koertele. Hageja soovib läbi kostjale kuuluva kinnistu metsa vedada, kuid teeb seda teadlikult teedelagunemise ajal, lõhkudes pinnast. Hageja on metsaveo teostamise käigus sõitnud otsa piiritähisele, kuna oli moodustanud metsa väljaveotee üle piiriposti. Seoses piiritähise kadumisega teostas hageja ebaseadusliku metsaraide kostjale kuuluval kinnistul. Hageja tegevus seab ohtu kostja ja tema lähedaste elu ja tervise. Hageja tütar sõitis 2006. a augusti alguses otsa E.R.ile kuuluval kinnistul E.R.i abikaasale. Kostja ei olnud nõus kitsenduse kandmisega kinnistusraamatusse, kuna sellise kitsenduse seadmine killustab maavalduse, vähendab kinnistu väärtust, raskendab põllutööde tegemist ja maaharimist.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2008 otsusega hagi osaliselt ning seadis kinnisomandile kitsenduse ja võimaldas L. Otile temale kuuluvale Suure-Jaani vallas Võhmassaare külas asuvale K. kinnistule juurdepääsu üle E.R.ile kuuluva Suure-Jaani vallas Võhmassaare külas asuva M. kinnistu järgnevatel tingimustel: 1) M. kinnistu läbitakse mööda E.R.ile kuuluvat erateed, tee pikkus ligikaudu 170m; 2) M. kinnistu läbitakse mootorsõidukiga mitte kiiremini kui 20 km/h; 3) läbisõit teostatakse teed ja teeümbrust säästvalt ning suuremate sõidukite (näiteks metsaveoautode) läbisõit kooskõlastatakse eraldi

E.R.iga; 4) K. kinnistule sõitjaid teavitab tingimustest eratee korrasolekut; 6) tee kasutamine on tähtajatu. hageja nõude kitsenduse kinnistusraamatusse kandmiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt on tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 156 lg 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. AÕS § 6 kohaselt on kõigil omanikel võrdsed õigused. Hageja nõue on läbida kostjale kuuluv kinnistu 170 m ulatuses selleks, et jõuda avalikult Saare-Võhma teelt hagejale kuuluvale K. kinnistule. Suure-Jaani Vallavalitsuse teatel võiks teine võimalik juurdepääs K. kinnistule kulgeda läbi M. ja X kinnistu, kuhu tuleks rajada uus tee, tee pikkuseks oleks 700 m. Teeehitusfirma hinnangul maksaks tee ehitamine 200 000 krooni. Vallal ei ole plaanis sellist kulutust teha. Teist autoga läbitavat teed avalikult SaareVõhma teelt K. kinnistule peale E.R.i eratee ei ole. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus läbida kostjale kuuluv kinnistu avalikult teelt oma kinnistule jõudmiseks. Juurdepääsu läbimisel tuleb arvestada kostja huve. Käesoleval juhul ei ole otsest vajadust kitsenduse kinnistusraamatusse kandmiseks, s.o ei nähtu vajadust kolmandate isikute kitsendusest teavitamiseks. Kinnistusraamatusse kantud kitsendus rikub kostja õigust omandile rohkem kui kinnistusraamatusse kandmata kitsendus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS L.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub muuta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2008 otsust alljärgnevalt: võimaldada L. Otile kuuluvale Suure Jaani vallas Võhmassaare külas asuvale K. kinnistule juurdepääs üle E.R.ile kuuluva kinnistu, piiripunktidest 3 kuni piiripunktini 4; jätta kohtuotsusest välja tingimuse punkt 3, mille kohaselt läbisõit teostatakse teed ja teeümbrust säästvalt ning suuremate sõidukite (näiteks metsaveoautode) läbisõit kooskõlastatakse eraldi E.R.iga; jätta kohtuotsusest välja punkt 4, mille kohaselt K. kinnistule sõitjaid teavitab tingimustest 1-3 L.O.; kanda kinnisomandi kitsendus kinnistusraamatusse. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus eksinud materiaalõigusnormi tõlgendamisel, kuna juurdepääsuõigus seatakse sisse kinnisasja, mitte konkreetse isiku kasuks. Juurdepääsuõiguse andmise nõude näol AÕS § 156 lg 1 alusel, on tegemist taotlusega lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. AÕS §-st 156 lg 1 tulenev asjaolude ja poolte huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus. Tartu Maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja vajab juurdepääsu K. kinnistule tähtajatult. Maakohus juurdepääsu asukohta ei piiritlenud, kuigi hageja seda taotles. Otsusest tulenevalt peab kostjale olema arusaadav, millise tee kaudu ta on kohustatud hageja kinnisasjale juurdepääsu võimaldama. Kohtulahendi täitmise selguse huvides peaks resolutsioonis olema märgitud ka vaidlusaluste kinnisasjade täpsed andmed. Hageja taotles hagivalduses märgitud kujul piiritleda juurdepääs üle E.R.ile kuuluva kinnistu, kuna kostja jaoks peab olema arusaadav, millise tee kasutamist hageja poolt peab ta juurdepääsuks taluma. Hageja kui füüsilise isiku huvid on maakohtu otsuses põhjendatult üles kaalunud kostja huvid, kuid vaidlus kinnistule juurdepääsuõiguse üle ei saa piirduda füüsilise isiku huvide kaalumisega. Hageja on ka FIE, kelle huvid on jäetud diskretsiooni teostamata tagaplaanile. Maakohus on jätnud kostjale õiguse otsustada, kas ta üldse peabki lubama hagejal oma kinnistult metsa välja vedada, või mitte. Sellega on hageja jätkuvalt seatud sõltuvusse kostjast. Kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud tingimuse punkt 3 ei ole täidetav. Juurdepääsuõiguse realiseerimist ei saa seada sõltuvusse kostja suvast. Hageja peab metsatöödeks omama vähemalt ühte sellist juurdepääsu kinnistule, mis tagab ka metsaveoautoga ligipääsu. Kohtuotsus peab andma hagejale õiguse

kasutada kostja kinnisasja juurdepääsuks hagejale kui kinnisasja omanikule, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks hageja nõusolekul. Seega peab kostja kõrvaldama oma maatükil kõik takistused hagejale läbipääsu võimaldamiseks (nt kõrvaldama teele tõstetud kivid või sellele püstitatud aia või värava või andma hagejale võtmed väravate avamiseks) mis tahes hageja soovitud viisil mis tahes ajal. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et ei ole vajadust kolmandate isikute kitsendusest teavitamisest. Samas on maakohus ise kitsenduse tingimuste p-s 4 otsustanud, et K. kinnistule sõitjaid teavitab tingimustest 1-3 L.O.. Seega esineb vastuolu kohtuotsuse motiveeriva ja resolutiivosa vahel. Juurdepääsuõigus peab olema kinnistusraamatusse kantud. Sellega oleksid juurdepääsuga seonduvad asjaolud selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h. teeniva või valitseva kinnisasja omanikult kitsendustele allumist. AÕS § 141 lg 3 sätestab, et kohtuotsusega seatud kitsendus, selle kitsenduse muutmine ja lõpetamine saab kolmandatele isikutele olla teada ja siduv vaid siis, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Asjaõigusseadus ei sätesta avalikule teele juurdepääsutee kasutamise tingimusi ning sellega seotud kohustusi. Pooled ei saavutanud kokkulepet, mistõttu on hagiesemeks kinnisomandi kitsendus juurdepääsuna avalikult kasutatavale teele ja tingimustel. Nende kehtivuse eelduseks kolmandate isikute suhtes peab kitsendus olema AÕS § 141 lg 3 alusel kantud kinnistusraamatusse. Maakohus on pannud hagejale tingimuste p-s 4 kitsendusena teavitamiskohustuse. Hageja soovib teavitamiskohustusest vabaneda ning, et kohtuotsuse alusel seatava kinnisomandi kitsenduse juurdepääsu kujul kinnisasjale saaks kinnistusraamatu kaudu kolmandatele isikutele kehtivaks muuta AÕS § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse kantava märkusega.

E.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2008 otsuse ning teha uue otsuse, mis ei riku E.R.i õigusi omandile ning tagab E.R.ile Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud õiguste kaitse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestatud asjaoluga, et Suure-Jaani Vallavalitsus tühistas 05.02.2008 oma korraldusega nr 74 seni kehtinud ebaseadusliku 23.01.1998 korralduse nr 23, mis kehtis kohtuistungi järgsel perioodil ja mis oli aluseks hagiavalduse koostamisel. Kohtuotsus rajaneb õigusaktidel, mis otsuse tegemise hetkel 20.02.2008 olid tühistatud. Vaidlusalune läbisõit pole kunagi teeregistris olnud. Seda tõendab Suure-Jaani vallavalitsuse 06.02.2008 kiri nr 5.4-9/269, kus on märgitud, et Saare-Võhmatee algab Jaska-Võhma maanteelt (tee nr 24112) ja lõpeb M. ja M. kinnistu piiril. Eelnimetatud tõendit Tartu Maakohus kohtuotsuse tegemisel ei arvestanud. Ebaõige on seisukoht, et L. Otil puudub võimalus juurdepääsuks oma kinnistule üle teiste kinnisasjade. Endine talutee oli sõidukorras ja kasutatav, kuid L.O. lõhkus seda teed metsaväljaveoga. Hageja taotleb läbisõiduks E.R.i õueala, kus puudub igasugune tee. Hageja läbisõit kulgeks kostja heitveepuhasti kaitsevööndis, kus eralduv metaan (imbväljaku õhutusavad) võib põhjustada tee kulgemise korral ohtliku situatsiooni. Samuti on hageja meelevaldne käitumine ohtu seadnud korduvalt kostja pereliikmete ja koduloomade elu. Kostja on erastanud M. kinnistu tervikosadena. Läbi kostjale kuuluva M. kinnistu rajatav läbipääs killustab kostja laustüki ja takistab oluliselt senist maakasutust põllumaana. Läbisõit üle põllu ei ole võimalik, sest kellelgi ei ole õigust vähendada kostja taimekasvatussaaki. Kostja osaleb ka PRIA toetusprojektides, kus maakasutuse sihtotstarve on kinnitatud viieks aastaks. Teeseadusest (TeeS) §-st 13 lg 1 ja 2 tulenevalt on sõidutee keskkonnakahju kaitsevööndi ulatus 20 meetrit mõlemale poole tee telgjoont. Hageja läbisõit vahendaks kostja põllumaad

territooriumil suurusega 40 m x 170 m (läbisõidu pikkus 170 m ja läbimõõt 40 m). Nimetatud alasse jääb ka köögiviljaaed, puuviljaaed, kartulipõld ja õueala. Avalikuks kasutamiseks mõeldud teel teekasutuslubaja renoveerimis-ja teeehituse aluseks on teeprojekt, mille raames teostatakse ka keskkonnamõjude hindamine. Keegi ei saa kohustada kostjat kandma kulutusi hagejale läbisõiduks tee rajamiseks. L.O. vaidleb E.R.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on K. kinnistult üle M. kinnistu ainuvõimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, pöörates M. kinnistu õuemaa piirilt Saare-Võhma teele, mis algab JaskaVõhma maanteelt ja lõpeb M. ja M. kinnistu piiril. E.R. vaidleb L.O.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on tulenevalt AÕS §-st 6 kõigil omanikel võrdsed õigused. E.R. on erastanud Suur-Jaani Vallavalitsuse 30.12.1997 korraldusega nr 381 M. majavalduse juurde 14,7 ha põllumaad ilma igasuguste kitsendusteta. Maa on kinnistatud kitsendusteta alates 02.09.1998. Tulenevalt PS §-st 32 on E.R.il õigus oma vara hallata ja käsutada, s.t kasutada põllumaana. Mistahes tegevus, mis on vastuolus põhiseadusega kahjustab omaniku huve ning tekitab kahju, mis tuleb kahju tekitajal hüvitada. Hageja erastas K. hoonete juurde maad ostueesõigusega 21.1ha Suure-Jaani Vallavalitsuse 25.04.2000 korraldusega nr 82 ja nimetatud maa on kinnistatud 24.01.2001. Seega oli hageja teadlik, et erastataval maaüksusel puudub väljapääs avalikult kasutatavale teele ja nõustus nende tingimustega. Hageja oli teadlik, et peab kandma kulutusi enda kinnistule juurdepääsu tee rajamiseks. Kuna tegemist on põlluga, mitte teega on hageja aastaid rikkunud kostja õigusi. Hageja on raskeveokitega rikkunud E.R.i põldu metsa väljaveoga, tekitades rööpaid ja takistades põllu kasutamist. Kinnisomandile kitsenduste tegemine alandab tunduvalt kinnisvara hinda, läbisõidu rajamine vähendab E.R.i põllupinda 40m x 170 m võrra. Kuna läbisõit kulgeb M. kinnistu õuealalt, on häiritud ka kinnistu omaniku privaatsus. Läbisõit metsaveokitega läbi õueala on võimatu, sest õuerajatised ja haljastus ei võimalda seda (võrkaed ja hekk). Läbisõit jääks ka heitveepuhastusseadmete kaitsekujasse, kus paiknevad tuulutusavad. Ebaõige on hageja väide, et üle teistele isikutele kuuluvate kinnisasjade puudub juurdepääsu tee. Hageja lõhkus ise metsaväljaveoga ära endise talutee, mis oli autodega läbitav ja ei häirinud kellegi privaatsust. AÕS § 153 lg 3 kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. Antud juhul on tegemist eravaldusega, mille kasutamise loa annab omanik. Kostja ei ole kohustatud tagama hagejale juurdepääsu K. kinnistule üle põllu, kus puudub tee kui rajatis. AÕS § 68 lg 1 on omanikul õigus asja vallataja kasutada põllumaana, mis on selle maa-ala kasutamise sihtotstarve. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada kinnisasja omaniku huve. Hageja ei ole üritanudki rajada K. kinnistule juurdepääsu nii, et see kahjustaks vähem kostja huve. AÕS § 153 kohustab arvestama koormatud kinnisasja omaniku huve. Väljapääsu rajamine üle X kinnistu oleks igati mõistlik, sellel juhul ei läbitaks õueala ning köögivilja- ja puuvilja aeda. AÕS § 143 kohaselt ei tohi naaberkinnisasja kasutamisel avalduda kahjulikud mõjud ja kasutamine ei tohi vastuolus olla keskkonnakaitse nõuetega. Hageja poolt vaidlustatud kohtuotsuse tingimuste p 3 mittetäitmine on vastuolus AÕS §-ga 143.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on L.O.i apellatsioonkaebus. E.R.i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega: 1)

võimaldati juurdepääs hagejale kuuluvale K. kinnistule üle kostjale kuuluva M. kinnistu üksnes hagejale endale 2) seati juurdepääsu tingimusteks, et suuremate sõidukite (näiteks metsaveoautode) läbisõit kooskõlastatakse eraldi kostjaga ja et K. kinnistule sõitjaid teavitab kohtu poolt määratud tingimustest 1. - 3. hageja, ning 3) jäeti rahuldamata hageja nõue kitsenduse kinnistusraamatusse kandmiseks. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas tuleb vaidlustatud kohtuotsus muutmata jätta.

§ 156 lg 1 alusel määratav juurdepääs ei pea olemata ilmtingimata tee Teeseaduse mõistes, vaid see võib olla ka looduslik tee või rada, siis ei ole käesoleval juhul tähtsust ka sel asjaolul, kas vaidlusalune juurdepääs on kantud teeregistrisse või mitte. Asjakohatu on kostja see väide kaebuses, et kohtuotsusega on teda justkui kohustatud kandma hageja läbipääsuks tee rajamiseks kulutusi (teekasutusloa taotlemine, teeprojekti tellimine, keskkonnamõjude hindamine jms). Nagu eespool ringkonnakohus juba märkis, ei eelda hageja kinnistule juurdepääsu võimaldamine üle kostja kinnistu uue tee rajamist, millega võiks kaasneda vajadus kanda kostja poolt näidatud kulutusi. Ka ei ole maakohus määranud, et vaidlusaluse juurdepääsu korrashoiu kohustus on kostjal, vaid vastupidi, maakohtu otsuse kohaselt on juurdepääsutee korrashoiu kohustus hagejal. Seega ei saa eeldada kostjal täiendavate kulutuste tekkimist seoses juurdepääsu määramisega üle tema kinnistu. Põhjendatud ei ole samuti kostja väide kaebuses, et hageja maaüksuse katastrisse kandmisega ilma juurdepääsuõigust märkimata on rikutud Planeerimisseaduse sätteid. See, kas katastriüksuse moodustamisel on rikutud juurdepääsu märkimata jätmisega õigusnorme või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust, kuna juurdepääsuõiguse määratlemata jätmine maa erastamise või tagastamise menetluses ei välista huvitatud isiku õigust nõuda juurdepääsu puudumisel või selle takistatusel juurdepääsu määramist AÕS § 156 lg 1 järgi kohtu poolt. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et tema kinnistut läbiv juurdepääsutee kulgeks tema heitveepuhasti kaitsevööndis ja et sellest lähtuks eralduva metaani tõttu tee kulgemise korral oht ümbritsevale. Põhjendatud ei ole samuti kostja viitamine kaebuses hageja meelevaldse käitumisele kostja pereliikmete ja koduloomade elu korduval ohtuseadmisel, kuivõrd hageja taoline võimalik käitumine ei ole selliseks asjaoluks, mis iseenesest välistaks hageja õiguse nõuda AÕS § 156 lg 1 kohaselt juurdepääsu oma kinnistule üle kostja kinnistu. Kui hageja seab oma tegevusega ohtu kostja või tema lähikondsete või koduloomade turvalisuse, siis on kostjal võimalik oma subjektiivsete õiguste kaitseks kasutada selleks seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid, nagu näiteks hageja õigusvastase teo tõkestamine, hageja väärteo korral politseile avalduse esitamine hageja suhtes vastava menetluse algatamiseks, kahjuhüvitusnõude esitamine jms.

Eeltoodust tulenevalt tuleb seega maakohtu otsuse resolutsiooni parandada, märkides seal, et juurdepääsuõigus seatakse hagejale kuuluva K. kinnistu kasuks. Õige on samuti apellant-hageja väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata tema nõude juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks ning pannud hagejale kohustuse kolmandate isikute teavitamiseks juurdepääsu tingimustest. AÕS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus). AÕS § 140 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud sätetest tulenevalt puudub kohtul alus kaalutleda, kas juurdepääsuõiguse kohta märke tegemine kinnistusraamatus on otstarbekas või mitte. Kui hageja nõue juurdepääsu määramiseks on põhjendatud ja hageja on taotlenud hagis ka vastava märke tegemist kinnistusraamatusse, siis tuleb kohtul otsustada juurdepääsuõigust käsitleva märke kinnistusraamatusse tegemine. Vastava märkuse tegemine kinnistusraamatus tagab selle, et juurdepääsuga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, sh teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist. Kostja viide asjaolule, et kanne kinnistusraamatus vähendab tema kinnistu väärtust, ei ole põhjendatud, kuna kitsendus juurdepääsuõiguse näol kehtib ka ilma vastava märkuseta kinnistusraamatus. Kuna hageja taotlus märkuse kandmiseks kinnistusraamatuse on põhjendatud, siis puudub vajadus panna hagejale täiendavalt kohustust teavitada kolmandaid isikuid juurdepääsutingimustest ning maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb vastavalt muuta. Põhjendatud on ka hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti seadnud juurdepääsu tingimuseks selle, et suuremate sõidukite läbisõit üle kostja kinnistu tuleb kostjaga eraldi kooskõlastada. Arvestades pooltevahelisi konfliktseid suhteid on suur tõenäosus, et antud tingimuse kehtestamine tooks kaasa täiendavaid tarbetuid vaidlusi poolte vahel ning jätaks küsimuse suurte sõidukitega liiklemise võimalikkusest juurdepääsuteel kostja meelevalda. Ringkonnakohus leiab, et kostja huvi juurdepääsuga tema kinnistule kahju tekkimise vältimiseks on juba piisavalt tagatud sellega, kui hagejale ja teistele võimalikele juurdepääsu kasutajale on pandud kohustus teostada läbisõit M. kinnistult teed ja teeümbrust säästvalt. Kostja kinnistut läbiva tee säästlik kasutamine tähendab muuhulgas seda, et hageja peab üldjuhul vältima juurdepääsu kasutamist raskeveokitega aegadel, mil tee on ilmaolude tõttu raskesti läbitav. Apellant-hageja seletustest nähtuvalt on ka hageja vajadus suurte sõidukitega kostja kinnistu läbimiseks käesoleval ajal minimaalne, mistõttu on oluliselt vähenenud oht kostja kinnistu kahjustamiseks suurte sõidukitega liiklemise tõttu. Siinjuures märgib ringkonnakohus lisaks, et põhjendamatu on hageja tuginemine oma väidetes tema füüsilisest isikust ettevõtja staatusele, kuivõrd talle kuuluv kinnistu ei ole tulunduskinnistu ning AÕS § 156 lg 1 mõttest tulenevalt ei pea juurdepääsuõigus ka teenima isiku ettevõtluse huve, vaid tagatud peab olema hädavajalik juurdepääsu kasutamine, mis koormaks võimalikult vähe teeniva kinnisasja omaniku huve.

Üllar R. toja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.