2-06-6404/14 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

2-06-6404 hagejatele ja kostjale. 18.07.2005.a M.K.suri. 19.07.2005.a väljastatud surmatunnistuse xxx kohaselt oli M.K.surma põhjuseks peaaju generaliseerunud isheemiatõbi (aterosklerootiline dementsus). Peaaju isheemiatõbi kujutab endast kompleksseid progresseeruvaid orgaanilisi muudatusi ajukoes mitmesuguste veresoonkonna ja aju häirete tulemusena. Aterosklerootiline dementsus toob kaasa mälu halvenemise, teatud ajavahemike kustumise mälust, tähelepanuhäired, emotsionaalse ebastabiilsuse, ärrituvuse, püsivaks muutuvad peavalud, peapöörituse, kohina peas, kuulmise halvenemise ja unehäired. Psüühikas toimuvad muutused kutsuvad esile dementsuse nõrgamõistuslikkuse. Niisugune oli ka raviarsti S. F. lõplik diagnoos. Sealjuures aitab haiguse sümptomite süvenemisele kaasa pidev suitsetamine. M. K. oli staažikas suitsetaja, kes alustas suitsetamist 16-aastaselt. Sealjuures suitsetas ta peaaegu surmani paki sigarette päevas. 23.09.2005.a saatis notar S. N. hagejatele kirjaliku teate selle kohta, et ta tegeleb 18.07.2005.a surnud M.K.pärandusasjaga, kes koostas 19. novembril 2003.a uue testamendi, milles nimetas oma ainsaks pärijaks kostja - S. V.. Hagejad on arvamusel, et see testament on õigustühine ja kuulub järgnevatel põhjustel kehtetuks tunnistamisele. Ajavahemikul 01.04.2001.a kuni 19.04.2001.a viibis hagejate ema operatiivsel ravil Keila Südamekliiniku AS-is diagnoosiga: Atherosclerosis obliterans m. inf. Utr. Occlusio A.femoralis superficialis dex Gangraena digiti IV-V pedis dex. Hagejatele anti haigla meditsiinilise personali poolt korduvalt teada, et nende ema käitumine on „ebaadekvaatne“, mis väljendus selles, et M.K.korraldas haigla töötajatele skandaale, solvas neid, süüdistas neid selles, et nad ei anna talle süüa ega luba jalutama. Samas aga rääkisid haigla töötajad, et ta keeldub söömast ja tema söötmine on tohutult vaevarikas. Haiglasse ema vaatama tulles täheldasid ka hagejad emale mitteomast käitumist. Ta keeldus nende nähes söömast ja hakkas vahetult pärast seda kurtma, et teda ei toideta, et teda näljutatakse ega lasta tualetti - vaatamata asjaolule, et just sel ajal tekkis tal kiusepidamatus. Meditsiinilise personali teenindusele polnud sugulastel samas midagi ette heita. Nende ema hakkas kasutama ebatsensuurseid sõnu, solvama meditsiinilist personali ja sugulasi sõnu valimata. Midagi niisugust oli talle varem täiesti ebaomane. Kuna juhtunust on palju aega möödas, ei suuda hageja J. O. täpselt meenutada asetleidnud sündmuste täpset kronoloogiat, kuid mäletab, et ema haiglast väljakirjutamise päeval pidi hageja J. O. sõitma koos kostjaga Keilasse ema järele. Kui ta kostja juurde jõudis, selgus aga, et too oli juba üksinda Keilasse sõitnud. Kostja võttis ema haiglast enda juurde, kuid keeldus mõne aja pärast haige ema eest hoolitsemast ning J. O. võttis ema oma koju elama. Ema eest hoolitsedes täheldas J. O. tema seisundi järkjärgulist halvenemist, mis väljendus selles, et ema otsis kogu aeg midagi, süüdistas teda soovis varastada oma keldrist mingi kaabel, varastada asju tema korterist, peitis oma korteri võtmeid, pidi kandma pamperseid, võis end kergendada käigu pealt otse korteri põrandale. Kui hageja juhtis ema tähelepanu niisugustele asjadele, keeldus ta neid omaks võtmast ja kinnitas, et tema pole midagi teinud. M. K. käitumine tervikuna andis tunnistust sellest, et ta pole võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Arsti soovitusel ja ema soovil viis J. O. 2003. aasta veebruari keskel ema tagasi tema korterisse. Ta tõi emale üle päeva toiduaineid ja tegi süüa, sest isegi toidu valmistamisel hakkas ema käituma kummaliselt: ta pani toitudesse toiduaineid, mis sinna ei kuulunud. Ligikaudu 2003. aasta oktoobris võttis kostja ema enda juurde elama ega lasknud hagejaid oma korterisse sisse. Alles millalgi jaanuaris-veebruaris 2004 õnnetus hageja J. O.l saavutada õigus ema külastada. Seda tehes märkas J. O., et ema seisund oli oluliselt halvenenud. Ta ei tundnud ära teda ja tema õde, hageja T. I.t, küsis, kes nad on, kus nad elavad, ei vastanud küsimustele, tema ükskõiksest ilmest võis välja lugeda, et ta ei saa aru esitatavate küsimuste sisust - võimalik, et ei kuulegi neid. Ühel oma külaskäikudest Venemaalt kutsus hageja T. I. arst S. F.i välja ja selgitas

2-06-6404 arstile, et ema ei tunne teda ära ega reageeri talle esitatavatele küsimustele, ning et ta kardab ema psüühilise seisundi pärast. T. I. palus panna emale diagnoos ja väljastada tõend ema hooldamiseks, mis võimaldaks tal sagedamini kohal käia. Hagejad on arvamusel, et S. F.i poolt 07.10.2004.a pandud diagnoos - vanaduslik nõrgamõistuslikkus - vastab täielikult nende ema seisundile, kuid et see nõrgamõistuslikkus saabus ammu enne diagnoosi. Õiget diagnoosi ei saanud varem panna ainult sellepärast, et kostja ei kutsunud arsti välja ega viinud ema arsti vastuvõtule. Isegi M. K. haigekassakaart oli pikka aega hageja J. O. kodus. Hagejad on arvamusel, et just kostja sundis ema testamenti kostja huvides muutma, kasutades ära ema nõrgamõistuslikkuse, sest M. K. psüühilist seisundit tundes ei saanud kostja mitte mõista, et ema pole võimeline oma tegudest aru saama. M. K. ise ei olnud võimeline notari juurde minema. Hagejad on arvamusel, et just kostja veenis ema muutma oma testamenti ja toimetas ta notari juurde. Kostja teadis, et M. K. koostas 21.07.2000.a testamendi, milles määras oma pärijateks nii hagejad kui ka kostja. Samas aga ei helistanud ta oma õdedele ega andnud neile mingil muul viisil teada, et M. K. muutis oma testamenti, mis hagejate arvates tõendab tema huvi pärandi saamise vastu. Hagejad paluvad tunnistada M.K.19. novembril 2003.a kinnitatud testament kehtetuks. 11.08.2008.a toimunud kohtuistungil hageja esindaja hagi muutmise avalduse, mille kohaselt on hagejate nõuded on järgmised: tuvastada M.K.xxx.a testamendi tühisus, kuna see tehing M.K.tegi tema tervise ja vaimutegevuse häire tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve, ning vastavalt TsÜS §-le 13 lg 1 see tehing on tühine; menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja J.O. kasuks välja kantud menetluskulud. Kostja vastus 30.05.2006.a kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt xxx.a koostas M. K. testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale S. V.le. Hagejate väide, et S.F.i poolt 07.10.2004.a pandud diagnoos - vanaduslik nõrgamõistuslikkus - vastab täielikult nende ema seisundile, kuid et see nõrgamõistuslikkus saabus ammu enne diagnoosi, ei ole tõendatud. Kui oli määratud xxx.a testamendis Narva notari A. B. poolt „Notari tähelepanekute kohaselt ei ole alust arvata, et testaatori teovõime võiks olla piiratud või kahelda testaatori võimes võtma vastu otsuseid, testaator mõistab täielikult testamendi koostamise tähendust, arusaadavalt väljendab oma soovi, orienteerub asjas ja ruumis. Notari pole mingeid kahtlusi testaatori soovis koostada käesolevat testamenti.“ Antud asjaolu tõendatakse xxx.a koostatud testamendiga, mis registreeritud notari ametitoimingute raamatus nr xxx. Kõik kohtukulud antud asjas, kostja arvamusel, peavad kandma hagejad. 19.08.2008.a esitas kostja vastuse muudetud hagiavaldusele kirjutab, et ainuüksi fakt, et M.K.autoga sõitis notari juurde ei kinnita seda fakti, et M.K. oli teovõimetu. xxx.a momendil M.K.l ei kannatanud vaimuhaiguse, nõrgamõistlikkuse või muu psüühikahäire all ja talle ei olnud määratud kohtu poolt eestkostja, järelikult M.K. oli tol ajal teovõimeline füüsiline isik, kellele täies mahus laienevad põhiõiguslikud vabadused ja kohustused. M.K.rääkis kostjale sellest, et temal on soov muuta oma vana testamendi ja palus aidata selles, et registreerida notari juures aega ja leida autot, et sõita notari juurde. Loomulikult ta õigesti hindas miks ta soovib testamendi muuta. Pärast operatsiooni ta pikaajaliselt elas koos kostjaga, kes aitas teda ja hoolitses tema eest. Hagejad praktiliselt ei aidanud oma ema M.K.t. Kui M.K. muutis oma testamenti xxx.a ta õigesti hindas oma tehingut ja ka seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Pärast testamendi muutmist ta elas veel praktiliselt 2 aastat ja kui hagejad kinnitavad, et M.K.l oli ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, tal oli hea võimalus oma testamenti jälle ümber kirjutada ja sellega anda oma vara pärast surma kõikidele oma lastele, kuid ta seda ei teinud. See

2-06-6404 fakt räägib ka sellest, et tema viimane tahteavaldus oli tema poolt õigesti hinnatud ja kaalukas. Ülaltoodu lähtudes, palub kostja jätta rahuldamata hagejate nõuet, et tuvastada M.K.xxx.a testamendi tühisus kuna selle tehingu M.K. tegi tema tervise ja vaimutegevuse häire tõttu seisundis, mis välistab tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kõik kohtukulud antud asjas peavad, kostja arvamusel, kandma hagejad. Kohtuistung 09.09.2008.a toimunud kohtuistungil on hagejad jätnud hagiavalduse ja hagi muutmise avalduse juurde. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära tunnistajad ja menetlusosaliste seisukohad, leiab, et T.I. ja J.O. hagi S. V. vastu M.K.xxx.a. testamendi tühisuse tuvastamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kohus tuvastas, et 18.07.2005.a. surnud M.K.tegi testamendi, milline on tõestatud Narva notar A.B.poolt xxx.a. ja registreeritud notari ametitoimingute raamatus nr xxx all, milles määras oma vara ainukeseks pärijaks oma tütre S. V.. xxx.a. koostatud ja tõestatud testamendiga M.K.tühistas täielikult oma testamendid, mis oli tõestatud 21.07.2000. aastal xxx notary A. B. poolt ja registreeritud notariaalregistris numbri all xxx. 21.07.2000.a. testamendis määras M.K.oma pärandvara hulgast annaku võrdstes mõttelistes osades oma tütardele T.I.le, J.O.le ja S. V.le. Pärimisseaduse (PäS) § 86 lg 1 alusel võib testaator testamendi tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga. Hagejad paluvad tuvastada M.K.xxx.a. testamendi tühisust. Kostja hagi ei tunnista. Poolte vahel on vaidlus, kas M.K.oli xxx.a. testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Kui kohus tuvastab, et M.K.oli xxx.a. testamendi tegemisel otsusevõimetu, siis on xxx.a. koostatud testament tühine. PäS § 93 kohaselt on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks pärimisseduse §-des 86 ja 92 sätestatud alustel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus tuvastas, et 19.07.2005.a väljastatud surmatunnistuse xxx kohaselt oli M.K.surma

2-06-6404 põhjuseks peaaju generaliseerunud isheemiatõbi (aterosklerootiline dementsus). Poolte vahel ei ole vaidlust M.K. surma põhjuse üle. M.K. raviarsti S. F. tõendi kohaselt pandi M.K.le diagnoos Dementia sinilis (vanaduslik nõrgamõistuslikkus) 07.10.2004.a. Pooled ei vaidle, et 27. märtsist kuni 31. märtsini 2001.a. M.K.viibis ravil Narva Haigla kirurgia osakonnas diagnoosiga alajäsemete ummistuv ateroskleroos, parema reiearteri tromboos, parema jalalaba 4-5 varba gangreen. Pooled ei vaidle, et peale seda suunati M.K.Keila Südamekliiniku kirurgia osakonda, kus tromb eemaldati ja tehti veresoonte plastika. Hagejad leiavad, et kui M.K.viibis ravil Keila Südamekliinikus, mitte ainult ei pidanud end ülal adekvaatselt, vaid ka oli emotsionaalselt tasakaalutu ja konfliktne, vaidles meditsiinipersonaliga ja vahetevahel keeldus toitu vastu võtmast, väites, et toidu sisse on midagi puistatud. Hagejad hagiavalduses möönavad, et need nähtused ei kandnud püsivat iseloomu ning ei leidnud kajastamist haigusloos. Hagejate arvamus, et perearsti S. F. poolt 07.10.2004.a pandud diagnoos - vanaduslik nõrgamõistuslikkus saabus ammu enne diagnoosi ja et õiget diagnoosi ei saanud varem panna ainult sellepärast, et kostja ei kutsunud arsti välja ega viinud ema arsti vastuvõtule, ei ole tõendatud. Septembris 2001.a. puude raskusastme vormistamisel perearst S. F. poolt (27.09.2001.a. arstliku ekspertiisi taotlus 4359), perearst on märkinud, et patsient kõnnib vaevaliselt, kõnnak on jalgade kiipamisega, täisväärtuslikult enda eest hoolitseda ei suuda, ei saa hakkama pesu pesemisega, toidu valmistamisega, koristamisega ning kaupluses ei käi. Selle alusel vormistati 01.10.2001.a. Virumaa VEK Narva koosseisu poolt otsus nr xxx, milles on määratud puude keskmine raskusaste – vajab kõrvalabi – hooldamist ja juhatamist vähemalt kord nädalas. 2002.a. septembris puude raskusastme ümbervormistamisel perearst ülaltoodud vaevustele lisab: uriinipidamatus, nõrkus, väsimus, tähelepanu kontsentreerimise raskused, abilise kaasaskäimise vajadus.

2-06-6404 A. B. büroos testamendi tegemise ajal oma vaimse seisundi tõttu võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Esimest korda on arst võtnud seisukoha M.K.vaimse seisundi kohta 07.10.2004.a. pannes talle diagnoosi Dementia sinilis (vanaduslik nõrgamõistuslikkus), testament oli aga koostatud xxx.a. s.o. peaaegu aasta varem kui diagnoos Dementia sinilis. Hagejate J.O. ja T.I. ning tunnistajate K. O. ja Y. I. ütlustega on tõendatud, et M.K.tervis aastatega halvenes, et tal oli liikumisega probleeme, tal oli uriinipidamatus, ja et M.K.mälu halvenes ning et ta võis aeg-ajalt mitte kõike täpselt mäletada, ta suitsetas palju. Kohus leiab, et nende ütlustega aga ei ole tõendatud, et M.K.pidevalt alates Keila Südmekliinikus ravil olemisest ja kuni teise testamendi tegemiseni xxx.a. ei oleks saanud aru oma tegude tähendusest ning et ta ei oleks suutnud oma tegusid hinnata. Vaidlust ei ole, et M.K.ajavahemikul 01.04.2001.a kuni 19.04.2001.a viibis operatiivsel ravil Keila Südamekliiniku AS-is diagnoosiga: Atherosclerosis obliterans m. inf. Utr. Occlusio A.femoralis superficialis dex Gangraena digiti IV-V pedis dex. J.O. ja tunnistaja K. O. ütlustest nähtub, et haiglapersonali poolt öeldu kohaselt käitus M. K. haiglas rahulolematult ja kummaliselt. Samas ei nähtu nendest ütlustest, et M.K.oleks kogu aeg kummaliselt käitunud. Ei J.O. ega K. O. ei olnud vahetult Keila Haiglas toimunud sündmuste pealtvaatajateks ja seega ei ole selge, miks võis M.K. käitumist haiglas kirjeldada kui kummalist käitumist. S. V. ütluste kohaselt sai M.K. kõigest aru ja tema käitumine oli normaalne, ka tunnistajate N. ja A. V.i ütluste kohaselt oli M.K.käitumine normaalne ja ainult enne tema surma hakkas ta kehvasti rääkima ja liikuma. Kohus leiab, et kui M.K. J. ja K. O. korterist 2003.a. alguses asus taas elama oma korterisse üksinda, siis pidi J.O. olema veendunud, et M. K.l on võimalik enamus ajast siiski üksi hakkama saada. Vaidlust ei ole, et J.O. käis ema vaatamas ja talle süüa toomas. Ka tunnistaja Y. I. ütlustest nähtub, et ta käis vanaema M.K.eest hoolitsemas ajal mil M.K.2003.a. augutis-septembris elas üksinda oma kodus. S. V. ütluste kohaselt M.K.jäi üksinda koju, kui teised tööl käisid, tunnistaja N. V.i ütluste kohaselt kasutas M.K.oma pensionit ise. Asjaolu, et M.K.liikus vaevaliselt tõendab temal olevat füüsilist puuet, mitte vaimset puuet. Kohus leiab ka et, uriinipidamatus ei ole seotud mälu halvenemisega. Pooled ei vaidle, et M.K.suitsetas, samas leiab kohus, et ei saa M.K.suitsetamisest teha järeldusi, et suitsetamine oleks tema puhul kaasa aidanud temal dementsuse tekkimisel, mis diagnoositi 2005.a. või olla seotud M. K.l võimaliku mälu nõrgenemisega testamendi koostamise ajal. Kohus leiab, et poolte vande all antud ütluste ning tunnistajate antud ütluste kohaselt, kus S., A. ja N. V.d pidasid M.K.käitumist normaalseks, J.O. ja T.I., K. O. ja Y. I. leidsid, et M.K.käitumises oli kummalisi hetki ja tal oli mäluga probleeme, on tõendatud, et M.K.ei olnud pidevalt sellises olukorras, kus ta ei oleks mäletanud ja aru saanud, mida ta teeb, mis toimub tema ümber ja et pooltel oleks juba 2003.a. ja hiljem olnud veendumus, et M.K.ei saa oma tegudest aru ja ei suuda neid mõista. Tunnistaja notar A. B. ütluste kohaselt, kes koostas vaidlusaluse testamendi ja tõestas M.K.viimset tahet testamendis, nähtub, et notaril ei tekkinud kahtlusi M.K.otsusevõimes tehingu tegemisel. Notar ütlustega on tõendatud, et S. V. oli notari juures kabinetis üksinda, avaldas notarile selgelt, et tema soovib varasemat testamenti muuta ning määrata oma vara ainukeseks pärijaks tütre S. V. ning kirjutas testamendile omakäeliselt alla. Asjaolu, et M. K. ise ei olnud võimeline notari juurde minema on tõendatud S. ja N. V. ütlustega. Samas nagu kohus eelnevalt tuvastas, et M.K. füüsiline puue ei ole seotud tema vaimse seisundiga, ja seega ei oma see tähtsust otsustamaks isiku otsusevõimet tehingute tegemisel. Hagejad on arvamusel, et just kostja veenis ema muutma oma testamenti ja toimetas ta notari juurde. Asjaolu, et kostja võis veenda M.K.t testamenti muutma ei ole tõendatud, samas ei oma käesoleva vaidluses tähendust asjaolu, kas keegi võis mõjutada M. K.t testamenti muutma, vaid asjaolu, kas M.K.tegi testamendi otsusevõimelisena s.t. oskas õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve.