Muud › Muud hagiasjad

kostja eluruumi üldpinna 79,2 m2 alusel. Hageja kinnitas, et kõigi korterite osas Liikuri 28 asuvas elamus on hageja poolt tehtud arvestused vastavuses Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr 198, millega kinnitati „Eluruumide erastamise kord“. Määruse punkti 7 kohaselt loetakse korteri üldpinna hulka toa (tubade) ja abiruumi(de) põrandapindade summa, kaasa arvatud sisseehitatud seinakappide, külmade panipaikade ja verandade põrandapind. Antud juhul üldpinna vahe 1,90 m2 moodustub lodža pinnast. Hageja nõudis kostjalt elamu majandamiskulude ja kommunaalteenuste võlga ajavahemiku aprillist 2002 kuni juulini 2003 eest. Seisuga 01.07.2003 moodustas kostja võlgnevus korteriühistule 22 335, 45 krooni, sealhulgas viivised KÜS § 7 lg-s 4 sätestatud määras 397, 30 krooni. Kostja võlgnevus hageja ees suurenes kohtumenetluse ajal jätkuvalt ning moodustas 01.03.2004 seisuga 28 936, 45 krooni. Eelneva perioodi võla tasus kostja 04.04.2002 summas 11 600 krooni. Selle makse teostas kostja isiklikult Hansapangas sularaha sissemaksena hageja arvele selgitusega „üür ja võlg 1998. a. – 2002. a. Liikuri 28 - 41“, mille laekumist tõendab pangakonto väljavõte. Seega kostja väited ettemaksust ja tasaarvestusest ei vasta tõele. Tallinna Linnakohtu 25.04.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/33-3608/01 jäeti KÜ Liikuri 28 hagi kostja vastu rahuldamata, kuid see ei tähenda, et poolte arvelduste saldo seisuga 01.05.2001 oli 0 krooni, nagu väidab kostja. Kohtuotsuse tegemise päevaks oli kostja oma võlgnevuse tasunud. Hageja ei nõustunud kostja arvestusega maksete kohta. Kuna elamus on moodustatud korteriühistu, korraldavad korteriomanikud kaasomandiga seotud õigussuhted korteriühistuseaduse järgi, mitte korteriomandiseaduse järgi. Elamu majandamiseks vajalikud kulutused on määratud vastavalt korteriühistu liikmete üldkoosolekute otsustele. KÜS § 13 lg 4 sätestab, et korteriühistu otsused majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Korteriühistu üldkoosolekutel vastuvõetud otsuseid majandamiskulude määramise kohta ei ole kostja kohtus vaidlustanud ja need on seega kehtivad. Kõik käesoleva tsiviilasjaga seotud korteriühistu liikmete üldkoosolekute protokollid on hageja poolt asjas esitatud. Korteriühistu lähtub aasta majandamiskavadest, mis kinnitatakse igal aastal liikmete üldkoosoleku poolt. Samuti on üldkoosolek igal aastal kinnitanud korteriühistu majandusaasta aruande, bilansi ja revisjonikomisjoni aruande, mis kinnitavad majandamiskulutuste sihtotstarbelisust. Kostja esitatud 28.03.2002 revisjonikomisjoni akt on hageja arvates kehtetu ja arusaamatu dokument, seda ei ole kunagi varem esitatud juhatusele ega üldkoosolekule kinnitamiseks. Kostja otsustas põhjendamatult maksta hoolduse ja remondi eest 1 krooni m2 kohta, kuigi üldkoosoleku poolt oli kinnitatud remondifondi makseks 3 krooni m2 kohta ja hoolduskuludeks 3,50 krooni m2 kohta, ja loobus üldse tasumast üldvee ja üldkasutavate ruumide kasutamise eest, s.o 100 krooni kuus. Kostja vastuväited Kostja tunnistas kohtuistungil hagi osaliselt, s.o summas 4030, 25 krooni. Kostja leidis, et ülejäänud osas tal võlgnevus hageja ees puudub ning hageja nõue on tõendamata ja põhjendamata. Kostja väitel on ta täies ulatuses tasunud kommunaalteenuste eest (s.h soojusenergia, külma ja sooja vee, prügiveo eest) ja maamaksu. Majandamis- ja hoolduskulude eest on kostja tasunud vastavalt tegelikult tehtud kulutustele, mille kohta esitas oma arvestuse. Korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 3 kohaselt korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. Antud juhul peab hageja tõendama, et tema poolt elamu majandamiseks tehtud kulud olid sihtotstarbelised ja vajalikud. Kostjal peab olema võimalus teha kindlaks, kas majandamiskulud olid kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikud või ületasid vajalikke kulutusi. KÜ Liikuri 28 üldkoosolek ei ole kinnitanud haldus- ja hoolduskulude ning remondifondi maksete tariife, veekadude arvestamise ja kulude jaotamise metoodikat korteriomanike vahel. Hageja ei ole algdokumentidega tõendanud

ka tegelikke kulutusi. Kõik algdokumendid on korteriühistu liikmetele salastatud, samuti ei esitata üldkoosolekute protokolle korduvatele taotlustele vaatamata. KÜS § 13 lg-st 4 tuleneb, et korteriühistu liikmele on kohustuslikud vaid need majandamiskulud, mis on kinnitatud üldkoosoleku poolt. Sama seaduse §-st 15 tuleneb, et korteriühistu liikmete kohustused sihtkulutuste ja koormatiste kandmisel on majandustegevuse aastakava lahutamatu osa, mis kinnitatakse üldkoosoleku poolt. Kostja väitel kuni 2001. aastani ei ole korteriühistu juhatus esitanud üldkoosolekule kinnitamiseks majandustegevuse aastakava koos elamu majandamiseks planeeritavate tulude ja kuludega ning ei ole andnud üldkoosolekul kostjale ja teistele korteriomanikele võimalust oma seisukohta avaldada. KÜ Liikuri 28 üldkoosolekute protokollid 26.05.1998; 01.06.1999 ja 01.08.2000 on võltsitud. Kostja väitel ei ole tal 4030, 25 krooni ületavas osas hageja ees võlga. Tallinna Linnakohtu 25.04.2002 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2/3/33-3608/01 oli kostja võlg KÜ Liikuri 28 ees seisuga 01.05.2001 0 krooni, kuna korteriühistu hagi kostja vastu 7666, 80 krooni saamiseks jäeti selle kohtuotsusega rahuldamata. Hageja nõuab käesolevas tsiviilasjas kostjalt teistkordselt sama võlga summas 7666, 80 krooni (põhivõlg 7246, 80 krooni ning viivis 420 krooni), mille kohta on jõustunud kohtuotsus. See on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetega. Kostja arvestuse kohaselt oli tema võlg korteriühistu ees 01.03.2002 seisuga 706, 44 krooni. 04.04.2002 tasus kostja hagejale ettemaksuna 11 600 krooni. Maksekorralduse selgituse „võlg 2002. a.“ tagasivõtmiseks esitas kostja korteriühistu juhatusele kirjaliku avalduse ning palus abikaasa poolt tasutud summat arvestada kommunaalteenuste tasu ja majandamiskulude ettemaksuna. 31.07.2003 seisuga oli kostja võlg korteriühistu ees 146, 71 krooni. Kostja arvestuse kohaselt on perioodil maist 2001 kuni juulini 2003 määratud kommunaalmakseid summas 18 173, 06 krooni, mille kostja on tasunud. Samuti on kostja tasunud 4276, 80 krooni hoolduse ja remondi eest. Kokku on kostja tasunud viidatud perioodil 22 449, 86 krooni. Hageja nõuab kostjalt hagis 29 036, 10 krooni, millest 22 335, 45 krooni on majandamiskulude võlgnevus ja 6700, 65 hageja kulud õigusabile, mida osutas OÜ Suur Vürst. Õigusabikulud on kohtuvälised kulud ja nende nõudmine hagi hinna sees on vastuolus TsMS § 144 p 1, § 173 lg 1 ja § 174 lg-ga 5. Jõustunud kohtuotsusega rahuldamata jäetud hageja nõuet summas 7666, 80 krooni kostja eelmainitud põhjusel ei tunnistanud. Võla sisse on arvestatud 1147, 15 krooni, mille kostja on tasunud (12.07.2002 makstud 163, 25 krooni; 24.07.2003 makstud 983, 90 krooni). Kostja keeldub tasumast 8517, 15 krooni remondi- ja hoolduskulu, 2700 krooni üldkasutuskulu ja 162, 89 krooni üldvee eest. Hageja ei ole tõendanud veekao suurust ja proportsionaalset jaotust kõigi korteriomanike vahel. Remondifondi, hoolduseks ja üldkuludena ei nõustunud kostja arvetel esitatud summasid osaliselt tasuma põhjusel, et korteriomanike rahalisi vahendeid kasutatakse mittesihtotstarbeliselt ja suuremas ulatuses, kui on elamu korrashoiuks vaja. Ehitustööd tehakse madalama kvaliteediga ja suurema maksumusega. Revisjonikomisjoni arvamusel oli perioodil 1998. a. kuni 2002. a. märts juhatuse poolt alusetult kulutatud 190 910, 16 krooni. Mittevajalike kulutuste hüvitamisest on korteriomanikul õigus KOS § 13 lg 3 alusel keelduda. Kostja leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt viivist (kostja arvutuse kohaselt 1994, 75 krooni), sest põhivõla nõude pahauskse ja alusetu esitamisega on hageja kaotanud viivisenõude. Pahausksus seisneb kostja arvates selles, et hageja ei kinnitanud KÜS § 15 nõuete kohaselt hooldus- ja remonditasude tariife ja nõudis korteriomanikelt kontrollimata ja mittevajalike kulude tasumist. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Valentina Spasskajalt välja põhivõla koos viivistega 28 936 krooni ning menetluskulu - riigilõivule kantud kulutuste katteks - 2 100 krooni.

Kostja on korteriomanikuna Liikuri 28 asuva elamu kaasomanik ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Asjaõigusseaduse sätteid kohaldatakse korteriomanike suhtes niivõrd, kui korteriomandiseadusest ei tulene teisiti. Kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu, siis valitsevad nad kaasomandi eset korteriühistu õigusvõime tekkimisest alates korteriühistuseaduse järgi. Kaasomandi eseme valitsemise suhtes kohaldatakse korteriomandiseadust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriühistuseadusega. KÜ Liikuri 28 on moodustatud 28.05.1998. KOS § 13 lg 1 kohaselt tasub korteriomanik korteriomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandi osa suurusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on korteriomanik kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses. Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada AÕS § 75 lg 1 ja KOS § 13 alusel. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et korteriomanike (s.h kostja) rahalisi vahendeid kasutatakse mittesihtotstarbeliselt ja suuremas ulatuses kui on elamu korrashoiuks vaja. Kostja ei ole vaidlustanud hageja esitatud hagihinna arvestust. Kohtule esitatud KÜ Liikuri 28 liikmete üldkoosoleku 26.05.1998 otsuse kohaselt määrati ekspluatatsioonifondi makseks 3, 50 krooni 1 m2 kohta ning remondifondi makseks 3, 0 krooni 1 m2 kohta. Sama üldkoosoleku otsusega on ühistu liikmete poolt kinnitatud 1999. aasta majandusaasta plaan. Kostja on omaks võtnud asjaolu, et tema on tasunud ekspluatatsioonifondi makseid 1 kroon eluruumi üldpinna 1 (ühe) ruutmeetri kohta kogusummas 79 krooni kuus ning remondifondi 1 kroon eluruumi üldpinna 1 (ühe) ruutmeetri kohta ning antud asjaolu nähtub ka kostja esitatud maksete arvestustest (tl 19, 20, 21, 22). Seega olid pooled kuni 2004. aasta märtsikuuni ühel meelel selles, et kostja omandisse kuuluva eluruumi üldpind on 79,2 m2. KÜ Liikuri 28 liikmete 22.06.2004 üldkoosoleku otsuse kohaselt alates 01.07.2004 arvestatakse kõik korterite tasud täpsustatud üldpinna alusel. Seega ühistu liikmed ei pidanud vajalikuks tagasiulatuvalt üldpinnaga seotud maksete ümberarvestuste tegemist ning sellekohane üldkoosoleku otsus on seniajani kehtiv ja täitmiseks kohustuslik kõigile korteriühistu liikmetele. KÜ Liikuri 28 liikmete 01.07.1999 üldkoosoleku protokolli p 5 kohaselt käsitleti üldkasutavate ruumide kasutamise tasustamist ning üldkoosolek otsustas lisada korteritele, millised kasutavad üldpinda isiklikuks otstarbeks, igakuulisele korterimaksete arvele eraldi näidatuna juurde 100 krooni. Kostja võttis kohtuistungil õigeks asjaolu, et ta on kinni ehitanud oma korteri teenindamiseks ettenähtud üldkoridori osa ning kasutab seda oma perekonnaga ainuisikuliselt. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole eelnimetatud korteriühistu üldkoosoleku otsuseid seaduses sätestatud korras vaidlustatud. Kostja vastuväited nende dokumentide võltsituse kohta ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud. KÜ Liikuri 28 põhikirja p 3.3. alapunktide 5 ja 6 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma sihtotstarbelisi makseid, millised arvestatakse ühistu poolt sõltuvalt korteris elavate elanike arvust, samuti on ühistu liige kohustatud maksma tasu juhatuse poolt kehtestatud suuruses ja korras ühistu osutatud teenuste eest, mis ei tulene vahetult ühistu tegevuse eesmärgist. Sama sätte alapunkti 7 kohaselt on põhikirja käesoleva punkti alapunktides 4, 5 ja 6 nimetatud maksete õigeaegselt tasumata jätmisel ühistu liige kohustatud tasuma viivist iga maksmisega viivitatud päeva eest üldkoosoleku otsusega kehtestatud suuruses. KÜ Liikuri 28 põhikiri kehtib alates ühistu moodustamisest. Põhikirja p 5.2. alapunktide 12 ja 13 kohaselt on osamaksu ning sihtotstarbeliste ja muude maksete tasumise korra kehtestamine üldkoosoleku pädevuses. Kostja vastuväide selles, et hooldus- ja remondifondi maksete tariife ei ole kunagi ühistu üldkoosoleku otsusega kehtestatud, on ainetu. 26.05.1998 üldkoosoleku otsus tõendab, et alates korteriühistu asutamisest 1998 on nimetatud maksed määratud vastava otsusega. Viimati määrati uued hooldus- ja remondifondi maksete tariifid korteriühistu liikmete 22.06.2004 üldkoosolekul. Asjaolu, et kostja

neid otsuseid ei aktsepteeri ja ei täida, ei tähenda, et need otsused on õigustühised, sest oma sellekohaseid vastuväiteid ei ole kostja kohtule seaduses sätestatud korras tõendanud. Kohus määras poolte nõusolekul raamatupidamis-finantsekspertiisi ning tegi selle läbiviimise ülesandeks Rimess MRI OÜ-le. Kohus pidas vajalikuks läbi viia ekspertiisi asjaolude väljaselgitamiseks, kas perioodil 01.02.2002 – 01.08.2003 kostjale esitatud arved tema omandisse kuuluva korteriomandi majandamiseks ja haldamiseks olid kulupõhised, samuti kas ekspertiisialusel perioodil teostatud remonttööde puhul oli tegemist vajalike ja põhjendatud kulutustega. Kostja keeldus ekspertiisikulude tasumisest. Seoses raamatupidamisekspertiisi läbiviimise nurjamisega kostja poolt puudub kohtul võimalus kostja vastuväidete paikapidavust kontrollida ning sellest tulenevalt tuleb kostja vastuväiteid käsitleda kui õiguslikult põhjendamatuid. Kostja ei ole tõendanud kohtule, et talle esitatud arved hooldus- ja remondifondi maksete tasumiseks olid ülemäära suured ning ei põhinenud tegelikel kuludel. Kostja esitatud revisjonikomisjoni arvamus on korteriühistu üldkoosoleku poolt vastava otsusega kinnitamata, seega tõendina asjasse mittepuutuv. Pealegi puudutab antud arvamus kostja võlgnevuse tekkimisele eelnenud ajavahemikku. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 19 559, 75 krooni põhivõlana ja 5346 krooni viivisena (kostja on õigeks võtnud põhivõla 4030, 25 krooni ulatuses), ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub jätta apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda. Kaebuse kohaselt on esimese astme kohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1; § 442 lg 8) ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus võttis seadusevastaselt menetlusse hageja nõude summas 7666, 80 krooni, kuigi selle kohta on olemas jõustunud kohtuotsus (Tallinna Linnakohtu 25.04.2002 otsus tsiviilasjas nr 2/3/333608/01), millega kohus jättis nõude rahuldamata. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 49 lg-st 3 ja praegu kehtiva TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tuleneb, et kohtud peavad keelduma hagide menetlemisest, mille kohta on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus võttis ka menetlusse hagi suurendamise nõude ilma vastava avalduse esitamiseta ja täiendava riigilõivu tasumiseta, mis on TsMS § 147 lg 4 ja § 376 lg 1 rikkumine. 15.02.2007 esitas hageja seisukoha kostja 31.01.2007 vastusele. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hageja seisukoha punkti 4 käsitleda haginõude suurendamise avaldusena. Haginõue ei ole algusest peale olnud selge, kuna hageja ei ole eristanud põhinõuet ja viivisenõuet ning ei ole välja toonud viivise arvestamise alust. Kostja juhtis menetlusnormi rikkumisele tähelepanu 16.10.2007 kohtuistungil. Kohus ei selgitanud otsuse tegemisel välja, missuguse osa nõudest moodustab põhivõlg ja missuguse osa viivis, kas viivise arvestus on põhjendatud ning kas hageja nõue on dokumentaalselt tõendatud. Kaevatava kohtuotsuse väide, et kostja ei vaidlustanud hagihinna arvestust, ei vasta tõele. Kostja esitas omapoolse arvestuse (tl 228-232) ning põhjendas, milles seisnevad erinevused poolte arvestuse vahel. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei analüüsinud ega arvestanud kostja vastuväiteid võlanõudele. Kostja väitis, et hageja ei ole tõendanud üldvee (veekaod) eest vaidlustatava perioodi jooksul määratud maksete õigsust. Kostja väitis, et hagejal ei ole viivisenõuet summas 5346 krooni, kuna 1) väidetav viivis on arvestatud ebaõigelt põhivõla summalt, millele on alusetult liidetud 7666, 80 krooni; 2) viivisearvestus perioodi august 2003 kuni veebruar 2004 eest ei ole kontrollitav; 3) viivisenõue on pahauskne, kuna remondi- ja hoolduskulude mittemaksmise tingis hageja käitumine, kes ei esitanud korteriühistu üldkoosolekute protokolle ja algdokumente majandamiskulude kohta. KÜ Liikuri 28 26.05.1998, 01.06.1999 ja 01.08.2000 üldkoosolekute protokollid sai kostja kätte alles 09.03.2004 seoses käesoleva hagiasja menetlemisega. Kohus jättis

kostja eeltoodud vastuväited tähelepanuta. Samuti ei arvestanud kohus hagi rahuldamisel kostja poolt tasutud summasid: 12.07.2002 makstud 163, 25 krooni ja 31.01.2007 makstud 146, 71 krooni. Maakohus ei analüüsinud ega arvestanud kostja vastuväidet, et korteriühistu tehtud kulutustest tuleb maha arvata 4486, 90 krooni, kuna need kulutused on kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremad või ei ole üldse vajalikud kulutused ning KOS § 13 lg-st 3 tulenevalt kostja ei ole kohustatud neid hüvitama. Kohus põhjendas kostja vastuväite mittearvestamist raamatupidamisekspertiisi läbiviimise nurjamisega kostja poolt. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega ning leiab, et ta loobus ekspertiisi korraldamisest esiteks põhjusel, et ekspertiis ei oleks võimaldanud välja selgitada kostja poolt tõendamist vajavat asjaolu, kas Liikuri 28 elamus vaidlusalusel perioodil teostatud remonditööde puhul oli tegemist vajalike ja põhjendatud kulutustega. Teiseks loobus kostja ekspertiisist selle ülemäärase kulukuse tõttu. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et ta ei esitanud oma vastuväidete tõendamiseks muid tõendeid peale isiklike arvestuste. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohtuotsused ja korteriühistu juhatuse aastaaruanded ei ole tõendid TsMS § 272 lg 1 mõttes, vaid lihtsalt jättis need arvestamata. Ei saa nõustuda kohtu järeldusega, mille kohaselt revisjonikomisjoni arvamus ei kuulu tõendina arvestamisele, kui see ei ole kinnitatud korteriühistu üldkoosoleku poolt, kuna vastav nõue ei tulene seadusest. 31.01.2007 esitas kostja kohtule taotluse hageja majandustegevuse algdokumentide väljanõudmiseks, mille kohus jättis tähelepanuta. Esimese astme kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja 04.04.2002 tahteavalduse tagasivõtmise avaldust tõendina, et 11 600 krooni maksmist hagejale tuleb käsitleda ettemaksuna. Maksekorralduse tegemisega samal päeval (04.04.2002) esitas kostja korteriühistu juhatusele kirjaliku avalduse, milles teatas, et laekunud summat tuleb lugeda mitte eelneva võla kustutamiseks, vaid korteri nr 41 ettemaksuks tulevaste maksete arvel. Sel ajal kehtinud TsÜS § 61 järgi oli tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja tahteavaldusega. Kostja arvates oleks 04.04.2002 tehtud tahteavalduse tõlgendamisel pidanud de lege ferenda kohaldama ka 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 72, mille järgi tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Maakohus jättis hageja üldkoosolekute tühisuse tuvastamise menetluse algatamata, millega rikkus kostja menetlusõigust tugineda mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 241 lg 2 järgi üldkoosoleku otsuse tühisusele vastuväite esitamisega. Selle tagajärjel ei saanud kostja tõendada, et KÜ Liikuri 28 26.05.1998 üldkoosoleku otsus on tühine, kuna selle läbiviimisel on rikutud MTÜS § 21 lg-s 1 sätestatud kvoorumi nõuet. Kostja allkiri koosolekust osavõtjate nimekirjas on võltsitud. Kostja tegelikult 26.05.1998 üldkoosolekul ei osalenud, mistõttu koosolek ei olnud korteriühistu põhikirja punkti 5.9. mõttes otsustusvõimeline. Maakohus ei põhjendanud, mille alusel ta jõudis järeldusele, et kostja väited dokumentide võltsimise kohta ei ole tõendamist leidnud. Kohus ei kontrollinud kostja esitatud tõendeid ja väiteid korteriühistu 26.05.1998 üldkoosoleku protokolli võltsituse kohta, vaid asus ekslikule seisukohale, et vaidlustatakse koosolekust osavõtjate nimekirja. Apellant vaidlustab hageja juhatuse liikmete esindusõiguse ja palub kontrollida seadusjärgsete esindajate esindusõigust. Viimane vastav kanne on registrisse tehtud 17.03.2004, kuid korteriühistu põhikirja punkt 5.14 sätestab, et juhatuse volitused kehtivad 2 aastat. Kostja esitas menetlusliku vastuväite, kuid kohus ei nõudnud hagejalt sellekohast üldkoosoleku protokolli. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata, apellatsioonimenetluse kulud palub jätta apellandi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb Harju Maakohtu otsus jätta muutmata ning kaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Maakohus on hinnanud tõendeid õigesti. Asjaolu, et kohtuotsuses on võlaarvestus raskesti jälgitav, ei muuda kohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Hageja lõpliku nõude kohaselt soovis ta kostjalt saada ajavahemikul 01.04.2002 – 01.03.2004 tekkinud võlgnevuse katteks 23 590, 45 kroon (põhivõlg) ja 5346 krooni viivist, kokku 28 936, 45 krooni. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et hageja soovis võlanõude koosseisus ka selle võla hüvitamist, mille kohta esitatud hagi oli Tallinna Linnakohtu 25.04.2002 otsusega jäetud rahuldamata. Maakohtule esitatud arvestusest nähtuvalt on hageja poolt nõutud võlgnevus kujunenud alates aprillist 2002 (tl 248 - 249). Nimetatud tõendist nähtuvalt on kostjale arvestatud vastavaid makseid ajavahemiku aprill 2002 kuni veebruar 2004 eest kokku 28 766, 85 krooni, millest kostja on tasunud 5192, 70 krooni, seega on maksmata kokku 23 574, 15 krooni (millele on hagis lisatud eelmisest kuust jäänud võlg 16,30 krooni). Märtsi 2002 (kaasaarvatud) seisuga oli kostja arvestuslikuks võlgnevuseks eeltoodud andmetel 11 616, 30 krooni, millest kostja tasus 11 600 krooni 04.04.2002 (maksekorraldus – tl 243). Nõustuda ei saa apellandi väidetega selle kohta, et tema poolt 04.04.2002 tasutud summa puhul ei olnud tegemist võla tasumisega, vaid ettemaksuga. Asja materjalist nähtuvalt on nimetatud summa kostja poolt isiklikult üle kantud ühistu pangakontole ning märgitud, et makse on tehtud konkreetselt 1998-2002 võlgnevuse tasumiseks. Kohtul ei olnud alust lähtuda 04.04.2002 kuupäeva kandvast kostja avaldusest (tl 148) ning teha järeldust, et viidatud summa tasumisel on maksekorralduse selgitus ekslik ning et tegelikult tasuti ettemaksu (kostja väitel oli raha maksjaks tema abikaasa). Võla tasumise tahet kinnitab nii arvele kantud summa vastavus võla suurusele (16,30 krooni vähem võlgnevusest) kui ka selgitus maksedokumendil. Pealegi puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks viidatud avaldust ühistu juhatusele üldse esitanud. Sellest tulenevalt ei ole tõenditega kooskõlas kaebuse väide, nagu oleks hageja jätnud „ettemaksu“ arvestamata ning lülitanud oma nõude summasse ka varasema võla, mille osas oli hagi kohtuotsusega jäetud rahuldamata. Eeltoodud põhjustel on ebaõige ka apellandi väide, et viivis on arvestatud põhivõlalt, mille hulka on lülitatud varasem võlgnevus 7666, 80 krooni, mille osas on tehtud kohtulahend. Kohtule esitatud arvestuse kohaselt ei ole nimetatud summalt viivist arvestatud, pealegi on hageja nõudnud viivist vaid alates veebruarist 2003. Kohtul ei olnud alust hinnata viivisenõuet pahauskseks, nagu soovib apellant. Asja materjalist nähtuvalt ei ole kostja tasunud korteriühistule talle osutatud ja vahendatud teenuse eest aprillist 2002 kuni juunini 2003 ühtegi krooni. Viivist on hageja arvestanud 0,07% võlgnetavalt summalt päevas. Väide, et viivisearvestus perioodi august 2003 kuni veebruar 2004 ei ole kontrollitav, ei ole õige. Kuigi tuleb apellandiga nõustuda, et hagi arvestuslik külg ei ole korrektne, vastab see oma sisult nõude olemusele ja hagi aluseks olevatele asjaoludele. Ka kostja enese vastuväidetes sisalduv järjekindlusetus on nõude selgust mõjutanud. Vaatamata sellele nähtub asja materjalist, et nimetatud ajaks oli kostja põhivõla suuruseks 20 341, 20 krooni, viivist sellelt summalt on arvestatud 2003.a augustis 438, 30 krooni (0,07% päevas 31 päeva eest), septembriks 2003 oli põhivõla suuruseks juba 21 282, 90 krooni, millelt on arvestatud viivist 445, 55 krooni (0,07% päevas 30 päeva eest) jne. Kuigi hageja on lülitanud iga konkreetse kuu arvestusse ka võlgnevuse eest arvutatud viivise, ei ole järgneva perioodi viivist arvestatud sellelt summalt tervikuna, vaid ainult põhivõlalt. Hageja käitumist ei saa hinnata pahauskseks. Apellandi põhjendused remondi- ja hoolduskulude maksmata jätmise kohta ei ole käsitletavad tema poolt soovitud viisil. Selles osas on maakohus oma seisukoha öelnud ning ringkonnakohus nõustub sellega. Apellandi poolt viidatud üldkoosolekute protokolle ei olnud kohtul alust hinnata tühisteks. Neis määratletud vastavad kulud ei ole ebamõistlikud ega tavapärasest suuremad.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. TsMS § 236 lg-st 2 tulenevalt on menetlusosalisel õigus kasutada tõendite kogumisel kohtu abi. Tulenevalt asjaolust, et käesolev vaidlus oli muutunud kostja vastuväidete tõttu ebaratsionaalselt detailseks, leidis kohus, et teatud küsimused nõuavad raamatupidamisalaseid eriteadmisi ning määras poolte nõusolekul ekspertiisi. Vaatamata sellele, et pooled formuleerisid ja esitasid kohtule eksperdi tarvis küsimused ning kohus koostas ekspertiisimääruse, jäi ekspertiis teostamata: kostja keeldus maksmast oma osa ekspertiisitasust. Loobudes täiendava tõendi hankimisest ei ole apellandil seetõttu põhjust panna maakohtule pahaks tema väidete vähest analüüsimist. Kohus ei jätnud tõendeid arvestama, vaid leidis, et kostja soovitud viisil neid hinnata ei saa. Nii näiteks ei vabasta revisjonikomisjoni arvamus ühistus toimunud rikkumiste kohta kostjat elamu hooldamiseks ja haldamiseks vajalike kulutuste kandmisest. Maakohus ei rikkunud nõude muutmise avalduse menetlusse võtmisel protsessiõiguse norme. Hageja muutis menetluse käigus oma nõude sisu: suurendades nõuet lisandunud kortermaksete võlgnevuse võrra, vähendas ta seda samaaegselt õigusabiteenuse eest nõutud summa võrra. Selle tulemusel hagi hind ei suurenenud, vaid vähenes (23.09.2003 esitatud hagis oli nõude suuruseks 29 036, 10 krooni, täpsustatud hagis oli selleks 28 936, 45 krooni). Vastavalt nõude suurusele oli hageja tasunud ka riigilõivu. Hageja seaduslike esindajate volitustes ei olnud kohtul alust kahelda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS §-s 61 sätestatut (5% hagi rahuldatud osalt). Kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Vastustaja taotluse kohaselt on ta teinud õigusabile kulutusi 1500 krooni. Vastavalt seadusest tulenevale piirmäärale kuulub sellest hüvitamisele 1446, 80 krooni, milline summa tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

A. Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.