Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

alusel ja väljastama talle töölepingu lisana lepingu lõpetamist tõendav dokument ja õiend keskmise palga kohta esitamiseks Eesti Töötukassale; mõista kostjalt välja saamata põhipalk, saamata lisatasu riigipühadel tehtud töö eest, saamata lisatasu ületunnitöö eest, hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses TLS § 82 lg 2 alusel, keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ja viivis palgaseaduse (PalS) § 35 alusel. Pooltevaheline töösuhe lõppes 22.08.2007 töötaja poolt 15.08.2007 esitatud avalduse alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud tööandja vormistanud töölepingu lõpetamist ega maksnud välja ei lõpparvet ega andnud kätte tööraamatut. Samuti ei olnud tööandja maksnud töötajale välja töölepingu kehtivuse ajal tasumata rahasummasid, millised olid ka 15.08.2007 avalduse esitamise aluseks. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli lepingu sõlmimisel poolte vahel kokku lepitud palgamäär ajapalgasüsteemi alusel tunnitasuna 20 krooni ja alates 01.01.2007 25 krooni. Kokku on hagejal saamata jäänud põhipalka faktiliselt töötatud töötundide eest perioodil 04.04.2006 kuni 22.08.2007 summas 28 975 krooni (brutos). Lisaks on hagejal saamata samal perioodil riigipühadel töötatud töötundide eest kokku 3665 krooni (brutos). Töölepingus olid pooled leppinud kokku tööaja kestuseks 40 tundi nädalas. Tegelikkuses töötas hageja rohkem ja töötamise eest üle töölepingus kokkulepitud tööajanormi on hagejal saamata kokku 15 050 krooni (brutos). Kuna kostja on viivitanud palga maksmisega, mille eest tuleb tasuda, arvestades aegumistähtaega, viivist 4986 krooni. Töölepingus kokkulepitud palgatingimuste täitmata jätmise ja töölepingus kehtestatud tööajarežiimi pideva rikkumise tõttu kaotas hageja huvi lepingu edasise täitmise vastu ja esitas avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 lõike 1 alusel. Arvestades etteteatamistähtaega oli lepingu lõpetamise kuupäevaks 22.08.2007. Vastavalt TLS § 82 lg-le 2 kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses 24 724 krooni. Tööandja ei täitnud seadusest tulenevat kohustust maksta lõpparve välja viimasel töötamise päeval. Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma keskmist palka iga väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutab lõpparve kinnipidamise eest ka juhul, kui lõpparvet on makstud ettenähtust vähem. 15.11.2007 esitatud arvamuses kostja vastusele oli hageja seisukohal, et vastavalt seadusele on tööandja kohustatud pidama arvestust iga ületunnitöö juhu kohta eraldi ning ületunnitöötund kuulub tasustamisele vähemalt ulatuses 50% töötaja tunnipalga määrast. Ei töötajale väljastatud palgateatised ega kohtule esitatud tööajaarvestusetabelid ei sisalda teavet töötaja poolt tehtud ületundide kohta. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht nagu oleks ta maksnud töötajale tehtud ületundide eest objektipreemia summadest. „Lisatasu” ja „preemia” ei ole samastatavad mõisted. Nähtuvalt palgateatistest on kostja maksnud hagejale lisatasu nõutust tulemuslikuma tööülesannete täitmise eest (tähistusega „041 Kuupreemia obj”) arvestatult samadelt töötundide arvult nagu oli välja makstud põhipalkki. Töölepingu p 4.2 mõtte kohaselt moodustab lisatasu 15% tunnitasu määrast, st lisatasu makstakse töötunni kohta arvestatuna. Samuti on vastavalt palgateatistele makstus töötajale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest (tähistusega „043 Preemia obj”). Hageja täitis kostja korraldusel töölepinguliste kohustuste kõrvalt tööajal pidevalt täiendavaid tööülesandeid, mis ei tulenenud töölepingust. Hageja lepingujärgsed tööülesanded tulenesid objekti (Bekkeri ja Meeruse sadam) valve-eeskirjast. Täiendavateks kohustusteks olid: perioodiliste ringkäikude teostamine kontoriruumide, tolliladude ning kaide valvamine videovalve- ja signalisatsioonisüsteemi kaudu, tööalane suhtlemine valveobjekti valdaja esindajaga telefoni ja elektronposti teel, objekti naabruses paikneva Tarbeklaasi klaasitehase territooriumi mehitatud valve teostamine. Poolte suulise kokkuleppe alusel maksis kostja hagejale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest (tähistusega palgateatisel „043 Preemia obj) tunnitasuna 28 krooni tunnis, arvestades hageja poolt tehtud täiendava töö kestust. Nimetatud lisatasu kohta hagejal pretensioone ei ole. Kostjal puudus hageja kirjalik nõusolek ületunnitöö tegemiseks. Ka ei tagatud hagejale iganädalast puhkeaega ning kostja ei arvestanud hageja tervise kaitse vajadusega.

11.01.2008 seisukohas jäi hageja nõuete juurde ja selgitas täiendavalt, et kuigi hageja koostas ise oma graafikud, ei tähenda see seda, et nimetatud töö toimus hageja algatusel. Kuigi hageja valis ise, millal ta ületunde teeb, ei olnud see töö omavoliline ega mittevajalik. Kuna turvajuht graafikud kinnitas, hageja tegelikkuses ka töö ära tegi ning see ei olnud kellegi poolt dubleeritud, tõendab, et tööandjal oli vajadus selle töö järgi olemas. Lisatasu maksmist ületundide eest on mainitud ka kostja juhatuse 01.11.2005 otsuses. Vastavalt palgaseadusele toimub ületundide eest tasustamine kokkuleppel. Vastava kokkuleppe puudumine ei saa võtta tööandjalt kohustust tehtud ületunnid hüvitada. Kuna aga tööleping hagejaga on lõpetatud, saab hüvitusena kõne alla tulla vaid rahas tasumine. Põhjendatud ei ole kostja viide seoses täiendavate tööülesannete täitmisega töölepingu lisaks oleva turvaplaani turvatasanditele II ja III. Kostja vastus

koostas hageja ise, lülitades graafikutesse temale vajaliku töötundide arvu eesmärgil teenida rohkem palka. Asjaolu, et turvajuht koostatud graafikud kinnitas, ei muuda üle kehtestatud normtundide töötaja algatusel igal kuul ja seda peaaegu 2 aasta jooksul ületunnitööks töö- ja puhkeajaseaduse (TPS) § 7 lõike 1 mõttes. Kinnitades igaks kuuks hageja poolt esitatud tööajagraafikud, leppisid osapooled kokku teatud arvu töötundide töötamise kohta. Graafikutes kokkulepitud töötunde ei ole tööandja rikkunud ning tehtud töö kuulub tasustamisele ühekordses ulatuses. Hageja algatusel ja osapoolte kokkuleppel töötatud tundide eest maksis kostja palka ühekordses ulatuse objektipreemia summadest, kuna pooltel puudus kokkulepe ületunnitöö eest lisatasu maksmise või vaba aja andmise kohta. Lisaks asus kostja seisukohale, et on tasunud hagejale tema omal algatusel, kuigi kostja nõusolekul, üle normtundide tehtud töötundide eest rohkem, kui pidi maksma töölepingus kokkulepitud keskmise tunnitasu alusel. Samas jäi kostja oma seisukoha juurde, et võlgneb hagejale vaid riiklikel pühadel töötatud aja eest kokku 3225 krooni. Hageja töökohustused on määratletud töölepingu lisaga nr 3. Selleks, et täita turvatöötaja kohustusi II turvatasandil, oli hageja kohustatud läbima valvatava sadamaala jalgsi või tegema ringkäike. Seega ei olnud tegemist täiendava töökohustusega, vaid kehtestatud töökohustusega, tagamaks laevadele laaditava veose alalhoiu. Kostja osutab OÜ-le RasmusSon turvateenuseid BekkeriMeeruse sadama turvaobjektidel novembris 2005. aastal sõlmitud lepingu alusel. Tarbeklaasi hoone asub sadama turvaalal ja sellest tulenevalt ei olnud ka selle objekti valve tagamine hageja täiendavaks tööülesandeks. Lõpparve väljamaksmisega viivitas kostja 7 päeva ja seega kuulub nimetatud nõue rahuldamisele summas 2728,90 krooni. Samuti kuulub rahuldamisele nõue viivise saamiseks riiklikel pühadel töötatud töötundide eest tasu väljamaksmisega viivitamise eest summas 0,5% 1025-st x 43=220,40 krooni. Vastuhagi

TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määratud kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt viis kalendripäeva, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on muuhulgas tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Seega tuleb antud vaidluses välja selgitada, kas leidsid tööandja poolt aset töötaja 15.08.2007 avalduses kirjeldatud töölepingu rikkumised ning juhul, kui need leiavad tõendamist, siis kas tegemist oli oluliste rikkumistega võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 mõttes. Kostja võttis menetluses omaks, et maksis hagejale töölepingu kehtivuse ajal vähem riiklikel pühadel töötatud töötundide eest kokku 3225 krooni (brutos) ja kandis enne viimast istungit saamata tasu hagejale üle. Vastavalt TsMS § 231 lõikele 2 ei vaja poole faktiline asjaolu tõendamist, kui vastaspool selle omaks võtab. Seega on kostja omaksvõtuga antud asjas tõendatud üks hageja poolt 15.08.2007 avalduse alustest ja hageja nõue selles osas kuuluks rahuldamisele. Samas on kostja selles osas nõude kohtumenetluse ajal vabatahtlikult rahuldanud ja on seisukohal, et nimetatud rikkumise näol ei ole tegemist olulise rikkumisega, mis oleks andnud töötajale õiguse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Vaidlus on poolte vahel 2007. aasta maikuus riigipühal töötamise üle. Hageja on esitanud nõude PalS § 16 lõigete 1 ja 2 alusel nimetatud kuus riigipühal 24 tunni ulatuses töötamise eest suuruses 600 krooni. Kostja vaidles vastu ja selgitas, et valvežurnaalide kannete kohaselt hageja 30.04.2007 kuni 01.05.2007 ei töötanud. Kostja vastuväide on tõendatud 2007. aasta maikuu tööaja arvestuse tabeliga, millest ei nähtu tolles kuus olnud ainsal riigipühal hageja töötamine. Seega puudus alus hageja nõude selle osa rahuldamiseks. Sisulise arutamise tulemusena oli kohus seisukohal, et põhjendatud ja tõendatud on ka teine 15.08.2007 avalduse alus ja seda osaliselt saamata põhipalga osas. 04.04.2006 sõlmitud töölepingu punkti 4.1 kohaselt oli poolte vahel kokku lepitud töötaja tunnitasuks 20 krooni (keskmine tunnitasu, mis sisaldas tasu töötamise eest õhtu- ja öötundidel). Vastavalt lepingu lisale 2 muudeti alates 01.01.2007 töölepingut selliselt, et põhitasuks lepiti kokku 25 krooni tunnis. Töötaja igakuiste isiklike palgalipikutega on tõendatud, et 2006. aasta maikuus arvestas tööandja töötajale töölepingus kokkulepitud tunnitasu 176 töötunni eest, juuni- ja juulikuudes kummaski vastavalt 168 tunni eest, augustikuus 172 tunni eest, septembrikuus 112 tunni eest, oktoobrikuus 176 tunni eest, novembrikuus samuti 176 tunni eest, detsembrikuus 156 tunni eest, 2007. aasta jaanuarikuus 180 tunni eest, veebruarikuus 168 tunni eest, märtsikuus 176 tunni eest, aprillikuus 144 tunni eest, maikuus 136 tunni eest, juunikuus 165 tunni eest ja juulikuus 176 tunni eest. Kohus lähtus edasistes arvestustes järgmistest igakuiselt hageja poolt tegelikult töötatud tundide arvust: 2006. aasta aprillikuus 135, maikuus 236, juunikuus 264, juulikuus 240, augustikuus 264, septembrikuus 144, oktoobrikuus 216, novembrikuus 192, detsembrikuus 288, 2007. aasta jaanuarikuus 312, veebruarikuus 264, märtsikuus 264, aprillikuus 264, maikuus 192, juunikuus 240 ja juulikuus 336. Esialgses kirjalikus vastuses tunnistas kostja põhipalga nõuet osaliselt, toomata välja konkreetset tasumata põhipalga summat (esitas arvestuse koos maksmata lisatasuga). Vastuse täpsustuses asus kostja aga seisukohale, et ka ülejäänud töötunnid on töötajale välja makstud lisatasudena objektipreemia summadest. Kohus leidis, et kostja väide hagejale kõigi tegelikult töötatud töötundide eest põhipalga väljamaksmise kohta tõendamist ei leidnud. PalS § 2 lõike 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lõike 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatav palk. PalS § 10 lõike 1 kohaselt määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud

hagejale põhipalka suuremas ulatuses kui nähtub hageja isiklikelt palgalipikutelt. Nendelt nähtus (erinevatel kuudel veidi erinevalt) lisaks tunnitariifi alusel tasutud tundidele (ehk siis põhipalgale PalS mõttes) tasu riiklikel pühadel töötamise eest, kuupreemia (obj), lisatasu ja preemia obj. Vastavalt PalS § 2 lõikele 1 on lisatasude ja preemiate näol tegemist küll palga osadega, kuid need ei saa asendada põhipalka. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et ei äriseadustik (ÄS), TLS ega PalS ei reguleeri korda, millistest summadest on äriühingul õigus maksta palka ja sealhulgas ka lisatasu. Küll aga peab olema igas äriühingus ja sõltumata sellest, millistest summadest töötajatele rahasid makstakse, tagatud neile töölepingu ja seaduse alusel saadaolevate rahasummade saamine. PalS § 2 lõigetest 2 kuni 5 nähtub selgesõnaliselt, et lisatasu (mida võib maksta ka preemiana) näol on tegemist tööandja ühepoolse otsuse alusel põhipalgale lisaks makstava rahasummaga kas täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Ka pooltevahelise töölepingu punktist 4.2 nähtub, et pooled olid leppinud kokku, et lisaks töötasule makstakse töötajale lisatasu ja/või preemiat kuni 15%, arvestades töötaja töötulemusi. Seega oli tööandjal õigus maksta töötajale nii lisatasu kui preemia nime all igakuiselt rahasummasid, milliseid ei saa aga (ka sõltumata finantseerimise allikast) võrdsustada põhipalgaga. Kohus leidis, et kostja ei tasunud hagejale töölepingus kokkulepitud põhipalka täies ulatuses ning hageja nõue saamata põhipalga osas kuulub rahuldamisele summas 28 975 krooni (brutos). Kohus leidis, et tõendamist leidis hageja poolt 15.08.2007 esitatud avalduse kolmas alus ehk tööandja poolt tasumata lisatasu ületunnitöö eest. Töölepingu punkti 3.1 kohaselt oli poolte vahel lepitud kokku tööaja kestuseks 40 tundi nädalas, summeeritud tööaja arvestusega. Normtundide ja tegelikult töötatud tundide arvu võrreldes on tõendatud, et hageja töötas üle normtundide 2006. aasta maikuus 236-176=60 tundi, juunikuus 264-168=96 tundi, juulikuus 240-168=72 tundi, augustikuus 264-184=80 tundi, oktoobrikuus 216-176=40 tundi, novembrikuus 192-176=16 tundi, detsembrikuus 288-152=136 tundi, 2007. aasta jaanuarikuus 312-176=136 tundi, veebruarikuus 264-160=104 tundi, märtsikuus 264-176=88 tundi, aprillikuus 264-160=104 tundi, maikuus 192-176=16 tundi, juunikuus 240-168=72 tundi ja juulikuus 336-176=160 tundi. Kohus leidis, et tõendatud ei ole üle normtööaja töötamine 2006. aasta aprillikuus (norm 152 tundi, tegelikult 130) ja septembrikuus (norm 168, tegelikult 144). TPS § 4 lõike 1 kohaselt on tööaja üldiseks riiklikuks normiks 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Sama oli kokku lepitud ka pooltevahelises töölepingus. TPS § 7 lõike 1 kohaselt on ületunnitööks töötamine üle kokkulepitud tööajanormi; lõike 2 kohaselt on tööaja summeeritud arvestuse korral ületunnitööks arvestusperioodil töötundide üldarvu ületavad töötunnid; lõike 3 kohaselt võib ületunnitööd teha poolte kokkuleppel, välja arvatud sama sätte lõikes 4 nimetatud juhud. Kohus leidis, et üle töölepingus kokkulepitud tööaja töötamine hageja poolt on tõendatud ja tegemist oli ületunnitööga TPS § 7 mõttes. Tõsiselt võetav ei ole kostja vastuväide, et tegemist ei ole ületunnitööga põhjusel, et hageja ise koos teiste valvetöötajatega koostas valvegraafikud, et hageja ise tahtis rohkem töötada ning et tööandja vaid kooskõlastas töötajate endi poolt koostatud graafikud. Asjaolu, et tõepoolest töötajad ise said koostada graafikud ja seeläbi valida endale valvepäevi, võttis omaks ka hageja ja seda kinnitasid ka tunnistajad T. T. (turvajuht, kellele hageja otseselt allus), V. N. ja M. S. (turvatöötajad, kes töötasid hagejaga koos ühel objektil ja pidid täitma samu tööülesandeid). Küll aga ei tee see olematuks fakti, et tööandja lubas teiste hulgas ka hagejal töötada üle töölepingus kokkulepitud ja TPS § 4 lõikes 1 sätestatud tööaja ja järelikult oli tööandjal seda tööd nimelt sellises ulatuses ja nende töötajate poolt vaja. Vastasel juhul oli tööandjal õigus ja kohustus keelduda töögraafikuid kooskõlastamast. TPS § 7 lõike 3 kohaselt ongi ületunnitöö reeglina kokkuleppeline - ühel poolel on vajadus täiendavas ulatuses tööülesannete täitmise järele olemasolevalt tööjõult ja tööjõul omakorda on valmisolek teha täiendavas ulatuses tööd ning saada selle eest kokkulepitud täiendavat tasu. Kasutades hageja tööjõudu üle töölepingus kokkulepitud tööaja pidi kostja arvestama, et tal tuleb rakendada PalS § 14, mille kohaselt ületunnitöö eest lisatasu maksmine või selle hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel (lg 1)

ning et ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast (lg 2). Tõendamist ei leidnud, et pooled oleksid sõlminud mingigi kokkuleppe seoses ületunnitöö tasustamisega. Kostja on esitanud kohtule äriühingu juhatuse otsuse 01.11.2005, milles otsustati muuhulgas maksta valveobjektidel töötavatele valvetöötajatele töötatud ületundide eest lisatasu ja seda objektipreemia summadest. Samas ei ole tõendatud, et nimetatud otsus oleks 04.04.2006 sõlmitud töölepingu lahutamatuks osaks (ei nähtu lepingust) või et hageja oleks seda aktsepteerinud ning et seda saaks lugeda pooltevaheliseks kokkuleppeks PalS § 14 lg 1 mõttes. PalS § 14 kohaselt tuleb ületunnitöö rahalisel hüvitamisel maksta töötajale lisatasu vähemalt 50% tema tunnipalga määrast. Võrreldes eelnevalt tõendamist leidnud ületöötundide arvu ja hagejale tasutud „preemia obj“, ei leidnud samuti kinnitust kostja väide nagu oleks tegemist olnud ületöötundide eest tasumisega. Kohus asus seisukohale, et kogumis ei ole kostja väited veenvad. Kohtu veendumusele avaldasid mõju asjaolud, et algselt oli kostja selgesõnaliselt olnud seisukohal, et ületöötunnid kuulusid tasustamisele vaid ühekordses ulatuses. Samuti kostja tunnistas osaliselt hageja nõuet ka ületundide tasustamise osas. Kohus leidis, et veenvad on hageja väited selle kohta, et „preemia obj“ nimetuse all olid hagejale tegelikkuses välja makstud rahasummad täiendavate tööülesannete täitmise eest poolte kokkuleppel. Asjaolu, et hageja tõepoolest täitis kostja korraldusel täiendavaid tööülesandeid, on tõendatud nii töölepinguga kui tunnistajate T. T., V. N.i ja M. S.i ütlustega. Töölepingu p 2.2 kohaselt oli hageja töö sisu täpsemalt fikseeritud valvetöötaja ametikirjelduses ja valveobjektide valveeeskirjades, mida tutvustatakse töötajatele allkirja vastu ja mis muutuvad pärast seda töölepingu lahutamatuks osaks. Seega oli vaidlusaluse töölepingu lahutamatuks osaks Bekkeri-Meeruse sadama turvakontrolli teostava turvaettevõtte mehitatud valve turvatöötaja töökohustused OÜ RasmusSon hallatavas Bekkeri-Meeruse sadamas vastavalt sadama turvaplaanile. Tunnistaja T. T. kui objekti turvajuhi ja M. S.i ütlustega on tõendatud hageja väited selle kohta, et hageja ja tema kaastöötajad pidid täitma vaid I turvatasandi nõudeid. T. T. ütluste kohaselt on turvatöötaja töökohustused koostatud vastavalt rahvusvahelise sadamaala turvanõuetele; et vastavalt terrorismiohu tõenäosusele karmistatakse vajadusel riigis turvatasandeid; vastavalt sellele kehtestab turvatasandi tellija ja teatab sellest turvafirmale; et sel ajal, kui hageja konkreetsel objektil töötas, ei olnud seal kohaldatud ei II ega III turvatasandit, kogu aeg kehtis esimene turvatasand. Ka tunnistaja M. S.i ütluste kohaselt oli instruktsioonis kirjeldatud ka tugevdatud turvatasandid, millised pidi kuulutama välja minister. Vastavalt eelpool nimetatud turvatöötaja tööülesannetele ja tunnistajate ütlustele olid turvatöötajate I turvatasandi tööülesanneteks sadama pääslas isikute ja sõidukite kontroll ja vajadusel neile sissepääsu tõkestamine ehk sadamaalale läbipääsurežiimi teostamine. Tunnistaja T. T. ütluste kohaselt pidi hageja tegema ka ringkäigu RasmusSoni territooriumil, et tuvastada lahtised aknad ja uksed, kõrvalised isikud, muukimisjäljed; sel territooriumil asus ka Tarbeklaasi hoone ja hageja pidi tegelema selles olevate rentnike häiretele reageerimisega; hageja tegeles ka Tarbeklaasi territooriumi läbipääsurežiimi teostamisega läbi RasmusSoni värava. Tunnistaja V. N.i ütluste kohaselt kuulus nii tema kui hageja töökohustuste hulka ka ringkäikude tegemine Bekkeri ja Meeruse sadamate territooriumidel; kui Tarbeklaasi hoonest tuli häire ja kostja dispetšer helistas neile, siis pidid nad käima hoones kohal ja kandma olukorrast dispetšerile ette. Tunnistaja M. S.i ütluste kohaselt kuulus nende kui valvetöötajate töökohustuste hulka ringkäikude tegemine sadama territooriumil; kui territooriumil asuvas laos hakkas tööle signalisatsioon, pidid nad minema kontrollima; see oli neile täiendav töö, kuna ei olnud instruktsioonis kirjas; instruktsioonis oli pandud kirja läbipääsurežiim, kõrvaliste isikute ja sõidukite mittelubamine sadama territooriumile; ka pidid nad reageerima Tarbeklaasi hoones toimunud häiretele; täiendavad tööülesanded andis turvajuht, kelleks oli Tarnamaa; turvajuht oli ka öelnud, et täiendavate tööülesannete täitmise eest saavad nad preemiat. Asjas ei oma tähtsust kostja ja OÜ RasmusSon vaheline mehitatud valve leping 24.11.2005. Nimetatud lepinguga võttis kostja kui äriühing endale mehitatud valve teostamise kohustuse Bekkeri ja Meeruse sadama ning Tarbeklaasi territooriumil. Nimetatud leping ei avalda vahetult mõju ühegi

kostja valvetöötaja töökohustustele. Konkreetse töötaja töökohustuse tulenevad temaga sõlmitud töölepingust ja selle lisadest. Tööleping on töötajale täitmiseks kohustuslik. Tõendamist leidsid asjaolud, et hageja tõepoolest täitis täiendavaid tööülesandeid ja et selle eest sai ta tasu nimetuse all „preemia obj“ ning tõendatud ei ole tööandja poolt töötajale lisatasu maksmine ületöötundide eest PalS § 14 mõttes. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tehtud ületöötundide eest kokku 13 500 krooni. Tööandja viivitas töölepingu kehtivuse ajal töötajale osaliselt palga (põhipalga ja lisatasu) välja maksmisega. Töötajal tekkinud viivise nõudeõigus vastavalt PalS §-le 35. Nimetatud sätte kohaselt palga maksmisega või töötaja palgakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Tulenevalt nimetatud sätte mõttest ja kehtivast kohtupraktikast on viivist õigus nõuda kuni töölepingu lõppemise päevani. Hageja on esitanud nõude perioodi eest 01.04.2007 kuni 22.08.2007. ITVS § 6 lõike 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtajaks kolm aastat. Mistõttu on hagejal õigus saada viivist kogu lepingu kehtivuse perioodi eest. Hagi piiridest tulenevalt on hagejal õigus saada kostjalt viivist järgmise arvestuse alusel: 1) 2007. aasta aprillikuu töötasust viivitas kostja 3000+1300=4300 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 21.50 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.05.2007 104 päeva = 2236 krooni; 2) 2007. aasta maikuu töötasust viivitas kostja 1400+200=1600 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 8.00 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.06.2007 73 päeva = 584 krooni; 3) 2007. aasta juunikuu töötasust viivitas kostja 1875+900=2775 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 13.88 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.07.2007 43 päeva = 596.84 krooni; 4) 2007. aasta juulikuu töötasust viivitas kostja 4000+2000= 6000 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 30.00 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.08.2007 12 päeva = 360 krooni. Seega kuulub rahuldamisele viivise nõue suuruses kokku 3776.84 krooni. Riigipühadel töötamisega seonduva lisatasu viivisenõude rahuldas kostja kohtumenetluse ajal. Kohus asus seisukohale, et tõendamist leidsid kostja poolsed olulised töölepingu rikkumised ja seetõttu oli hageja 15.08.2007 avaldus põhjendatud. Tõendamist leidnud tasumata palga ulatus oli kohtu veendumuse kohaselt tõepoolest selliseks tööandja poolseks rikkumiseks, mille tõttu jäi töötaja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Ka pidi tööandja mõistliku isikuna nägema ette, et oma kohustuste sellises ulatuses rikkumine (töötajale olulises ulatuses palga maksmata jätmine) võib tuua kaasa töötaja poolse lepingu lõpetamise. Kohus leidis, et tegemist oli kostja poolse olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lõike 1 ja lõike 2 punkti 1 mõttes ning pooltevaheline tööleping on lõppenud töötaja algatusel TLS § 82 alusel alates 22.08.2007. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et esitades saamata tasude nõuded alles töölepingu lõpetamise avalduses, ei käitunud hageja heas usus. Hageja selgituste kohaselt rääkis ta saamata tasudest oma vahetu ülemusega. Turvajuhi T Tarnamaa ütluste kohaselt ta seda ei mäleta, küll aga võis juttu olla millest iganes. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja tõepoolest ei käitunud heauskselt, ei avalda nimetatud asjaolu mõju kostja käitumisele hinnangu andmisele ega tema kohustusele maksta hagejale välja saamata tasud ega hageja õigusele tööleping TLS § 82 alusel üles öelda. TLS § 82 lg 2 kohaselt on määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel antud sätte alusel kohustatud tööandja maksma töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hageja keskmise palga arvestamisel võttis kohus aluseks Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määruse nr 275 keskmise palga arvestamise korrast ja lähtub kostja arvestusest, millele lisas käesoleva otsusega viimase kuue kuu eest täiendavalt välja mõistetud põhipalga suuruses 14 875 krooni, lisatasu ületunnitöö eest

suuruses 6800 krooni ja kostja enda poolt omaksvõetud riigipühadel töötamise eest vähem saadud lisatasu suuruses 1825 krooni. Seega kujunes hageja keskmiseks päevapalgaks 544,18 krooni ja kuupalgaks 11 518.67 krooni ning kostja oli kohustatud maksma talle hüvitist suuruses 23 037.34 krooni. Vastavalt TLS § 74 lg-le 2 on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad; kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve kinnipidamisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Väljavõttega hageja arveldusarvelt on tõendatud, et osaliselt kandis kostja lõpparve hagejale üle 29.08.2007. Senini on kostjal osaliselt lõpparve väljamaksmata. Seega on kostja viivituses olnud kohtuotsuse avalikult kuulutamise päeva seisuga ja alates 23.08.2007 kokku 224 päeva. Viivise suuruseks oleks seega 224 x 544,18=121 896,32 krooni, milline aga ületab hageja ühe kuu keskmise palga. Seega kuulus kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele lõpparvega kinnipidamise eest ühe kuu keskmine töötasu suuruses 11 518,67 krooni. Hageja nõue töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja keskmise palga kohta õiendi väljastamiseks on põhjendatud vastavalt TLS § 73 lõikega 1 ja PalS § 8 lõikega 1. TLS § 73 lõike 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. PalS § 8 lõike 1 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta. Samas puudus kohtu arvates käsitletaval nõudel hageja jaoks praktiline tähtsus, kuivõrd nii töölepingu lõpetamise vormistamine kui andmed keskmise palga kohta nähtuvad käesolevast kohtuotsusest, milline peale jõustumist asendab mõlemat dokumenti. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu. Vastava vastuväite hageja esitas. Hageja esitas 15.08.2007 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks. Sellise avalduse esitamise õigus tuleneb TLS § 82 lg-st 1 ja § 83 lg 1 kohaselt oli töötajal peale etteteatamise tähtaja möödumist õigus töölt lahkuda. Juhul, kui tööandja ei ole nõus töötaja avaldusega, on tegemist vaidlusega töölepingu lõpetamise õigsuse üle ja ITVS § 6 lg 2 kohaselt on vastavasisulise nõude esitamise tähtajaks ehk nõude aegumise tähtajaks üks kuu. Antud juhul sai tööandja töötaja avaldusest teada 17.08.2007 ning seega aegus vastuhagina esitatud nõue 18.09.2007. Isegi juhul, kui kostja vastunõue ei oleks aegunud, puuduks alus selle rahuldamiseks. Kostjal puudus alus tõlgendada hageja poolt 15.08.2007 avaldust kuidagi teisiti, kui lepingu lõpetamiseks nimelt TLS § 82 alusel. Kostjal oli võimalik hageja avaldus rahuldada või sellega mittenõustumisel pöörduda ITVS § 6 lõikes 2 sätestatud tähtajal töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks. Kuna hageja ei olnud esitanud avaldust lepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, puudus kostjal õigus omal algatusel nimetatud alusel lepingut lõpetada. Apellatsioonkaebus

nädalas 40 tundi. Kohtu seisukoha ebaõigsust tõendab kohtuliku asja arutamise käigus kindlaks tehtud asjaolu, et ajavahemikus 04.04.2006 kuni 22.08.2007 esitas hageja igakuuliste tööajakavade koostamisel oma ettepanekud töötamaks teatud arvu töötunde eesmärgil teenida rohkem palka. Väär on kohtuotsuses toodud seisukoht, et kostja kasutas hageja tööjõudu üle töölepingus kokkulepitud tööaja. Töölepingu p 2.3. eritingimuseks oli töötamine töögraafiku alusel vahetustes, vastavalt vahetustele ka öösel. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimisel ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingu tingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni 29.12.2005 otsusega nr 8.01-26/23404-1 ja 03.01.2007 otsusega nr 8.01-26/35-1 andis tööinspektsioon kostjale nõusoleku 24-tunnise töövahetuse rakendamiseks, mida kostja ka tegi. Tulenevalt eelnevast ning TPS § 14 lg-test 3 ja 4, oli hageja teadlik, et kostja kohaldas 24-tunnist töövahetust ja summeeritud tööaja arvestust. Välistatud oli töötamine 40-tunnise töönädalaga ja 8tunnise tööpäevaga. Kehtestatud tööaja režiimiga töötas hageja alates 04.04.2006 kuni 15.08.2007 ning mingeid pretensioone kostjale tööajarežiimi kohta ei esitanud. Tulenevalt TPS § 14 lg-st 5 on ületunnitöö rakendamine eranditult tööandja õigus, välja arvatud TPS § 7 lõikes 5 sätestatule. Kohtuliku arutamise käigus on kindlaks tehtud, et Bekkeri-Meeruse sadama turvaobjekti töötajad, sealhulgas hageja, esitasid vahetuse vanemale (tunnistaja M. Š.) ettepanekud tööajagraafikute koostamiseks nendele vajaliku töötundide arvu ja seda eesmärgil teenida rohkem palka, allkirjastasid tööajagraafikud ning edastasid turvajuhile (tunnistaja T. T.). Bekker-Meeruse sadama turvajuht T. T. kinnitas kuude töögraafikud tingimusel, et töötajate (hageja) algatusel töötatud töötundide eest makstakse ühekordses ulatuses, kuna kostjal puudus vajadus hageja rakendamiseks ületunnitöödele esitatud tundide arvus, kuna Bekkeri-Meeruse Sadama teistel turvatöötajatel ei olnud töötatud välja isegi kehtestatud normitunde. Hageja oli sellest teadlik ning töötas ligi poolteist aastat nimetatud tingimustel. Mistõttu on väär kohtu seisukoht, et pole tõendatud kokkuleppimine hageja algatusel üle kehtestatud normitundide eest tasustamises. TLS, ÄS ega PalS-s pole sätestatud, millistest summadest on tööandjal õigus maksta töötajale palka, sealhulgas lisatasu. Kostja juhatus võttis 01.11.2005 vastu otsuse, mille kohaselt makstakse üle kehtestatud normitundide töötatud töötundide eest (olenemata, kelle algatusel) palka objektipreemia summadest. Väär on kohtu järeldus, et hageja ei aktsepteerinud juhatuse 01.11.2005 nimetatud otsust ja et nimetatud otsus ei ole poolte vahel 04.04.2006 sõlmitud töölepingu lahutamatuks osaks. 25.10.2007 esitatud vastuses on kostja arvestanud hagejale üle kehtestatud normitundide eest põhipalga ja lisatasu maksmise PalS § 14 sätestatud suuruses. Kostja oli kohustatud maksma hagejale ajavahemiku 04.04.2006 kuni 15.06.2007 eest töötatud ületöötundide eest põhipalka, lisatasu vähem arvestatud ja maksmata jäetud summa 6538,50 krooni. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et ta on maksnud hagejale põhipalka vähem 28 975 krooni, sest palgalipikutest nähtub, et kostja on maksnud hagejale põhipalka igakuuliselt kehtestatud normitundide eest. Tulenevalt PalS § 14 ja kostja 01.11.2005 otsusest maksis kostja hagejale üle kehtestatud normitundide töötatud töötundide eest nii põhipalka kui ka lisatasu. Töötajate igakuulistes palgalipikutes märgitud preemiaobj. tähendab, et põhipalk ja lisatasu töötatud ületöötundide eest maksti välja mitte preemiana, vaid maksti välja objektipreemia summadest vastavalt juhatuse 01.11.2005 otsusele ning kehtestatud raamatupidamise arvutiprogrammile. Väär ja tõendamata on kohtu seisukoht, et hageja palgalipikutes loetletud preemaobj. nimetuse all maksti hagejale välja rahasummad täiendavate tööülesannete täitmise eest poolte kokkuleppel. Kostja osutab OÜ-le RasmusSon turvateenuseid Bekkeri-Meeruse sadama turvaobjektidel ja seda poolte vahel 24.11.2005 sõlmitud lepingu nr 2158 alusel. Marati tn 7 asuv Tarbeklaasi hoone asub Bekkeri-Meeruse sadama turva-alal, mistõttu pole nimetatud objekti valve tagamine hageja täiendavaks töökohustuseks.

Töölepingu kohaselt on hageja võetud tööle kostja juurde valvetöötajaks ja temale laienevad kõik turvaseaduses sätestatud nõuded, tagamaks valvatava objekti kaitse ja turvalisus. Hageja töökohustused on määratletud valveobjekti valve-eeskirjas ja töölepingu lisas 3 vastavalt turvaseaduse §-dele 32 ja 33, millele aga hageja ega kohus pole tähelepanu pööranud. Ringkäigud Bekkeri-Meeruse sadama territooriumil ei ole hageja täiendavateks töökohustusteks. Tööandjal on õigus suurendada töötaja tööfunktsiooni piires tööülesannete mahtu võrreldes töölepingus ettenähtuga, millega lisatasu maksmise kohustust ei teki. Tulenevalt TLS § 50 p-st 1 ja PalS § 12 kuulus ringkäikude tegemine Bekkeri-Meeruse sadama territooriumil hageja põhiliste töökohustuste hulka, mida hageja pidi täitma erikorralduseta ning lisatasu saamata. Töölepingu p 4.2 kohaselt maksti hagejale igakuuliselt tulemusliku töö eest preemiat. Alusetu ja asjakohatu on kohtuotsuse eeldus täiendavate töökohustuste täitmise eest lisatasu maksmine objektipreemia summadest. Kostja taotles rahaliste nõuete osas aegumise kohaldamist. ITVS § 6 lõike 1 kohaselt tuleks tööajaarvestust vaidlustada nelja kuu jooksul. Hageja poolt kohtule esitatud palgalipikutest nähtuvalt oli hageja teadlik temale arvestatud palga koostisosadest, sealhulgas töötatud ületöötundide eest objektipreemia summadest maksmisest ja seda juba 2006. aasta augustikuus. Kostja asus seisukohale, et kuna vaidlus on tööaja arvestamise, palgatingimuste sisu ja palganõude aluseks olevate asjaolu üle, mistõttu tuleb kohaldada neljakuulist aegumistähtaega. Hageja kirjalik vastus

rikkumise olemasolu omaksvõetuks, kuid ei pidanud seda eraldivõetuna oluliseks VÕS § 116 mõttes. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud samu väiteid, mida ta esitas maakohtus vastuväidetes hagile. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu ja puudub vajadus kohtu motiive korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ekslik on apellandi väide, et töölepingus kokkulepitud tööaja kestus 40 tundi töötaja suhtes ei kehtinud. Töölepingu p 3.1 kohaselt on tööandja ning töötaja kokku leppinud tööaja kestuseks 40 tundi nädalas, summeeritud tööaja arvestusega. Tööaeg 40 tundi nädalas on tööaja üldine riiklik norm TPS § 4 lg 1 järgi, mis tähendab 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas ja see kehtib päeva kaupa arvestuse korral. Samas on kostja töölepingu p-s 3.1 märkinud ka summeeritud tööaja arvestuse. Tööaja summeeritud arvestuse korral täidetakse tööajanormi tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (TPS § 14 lg 3). Kostja soovib väita, et töötaja suhtes kehtis ainult summeeritud tööaja arvestus ja et töölepingu p 3.1 tuleb tõlgendada VÕS § 29 lg-ga 3 kooskõlas. Kostja tugineb kaebuses asjaolule, et tööinspektsioon oli andnud kostjale nõusoleku 24-tunnise töövahetuse rakendamiseks, mida kostja ka rakendas ja hageja oli sellest teadlik. Kostja väitel puudus vajadus hageja rakendamiseks ületunnitööle ja töögraafikud kinnitas tööandja vaid tingimusel, et tasutakse töö eest ühekordses ulatuses kõigi töötatud töötundides eest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus õigesti tööaja normist 40 tundi nädalas. Aluseks tuleb võtta töölepingu p 3.1 tõlgendamisel VÕS § 29 lg 4, mille kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa lepingu sõlmimisel kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus nõustub apellatsioonkaebuse vastuses märgituga, et nii hageja kui ka iga temaga sarnane mõistlik isik saab poolte vahel sõlmitud töölepingu p-st 3.1 aru nii, et pooled leppisid kokku 40-tunnise töönädala kestvuses. Maakohus leidis õigesti, et TPS § 7 lg 1 kohaselt tuleb ületunnitööks lugeda töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Sama sätte lõike 2 kohaselt on tööaja summeeritud arvestuse korral ületunnitööks arvestusperioodil töötundide üldarvu ületatavad töötunnid. Maakohtus puudus vaidlus hageja poolt igakuiselt töötatud tegelike tundide arvu üle ja kohus on õigesti arvutanud tasu ületunnitöö eest ja selle välja mõistnud. Kaebuse väide ületunnitöö tasustamises ühekordses palgamääras on tõendamata ja samas ka vastuolus PalS § 14 lg-ga 2 mille kohaselt ei tohi ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnitasu määrast. Palgamääras leppisid pooled kokku töölepingu sõlmimisel. Maakohus on õigesti jätnud arvestamata kostja poolt esitatud juhatuse 01.11.2005 otsuse, milles muuhulgas otsustati maksta valveobjektidel töötavatele valvetöötajatele töötatud ületundide eest lisatasu objektipreemia summadest, kuna tõendatud ei ole, et otsus oli töölepingu lahutamatu osa või saaks seda lugeda poolte kokkuleppeks. Hageja ei ole nimetatud dokumenti aktsepteerinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja palgalipikutes loetletud objektipreemia nimetuse all maksti hagejale välja rahasummad täiendavate tööülesannete täitmise eest poolte kokkuleppel. Täiendavate tööülesannete täitmine on tõendatud nii töölepinguga kui ka tunnistajate ütlustega. Palgalipikutes märgitus ei nähtu, et makstud lisatasu oleks tasu ületunnitöö eest. Kohus on teinud arvutused, mille kohaselt töötundide arvu ja hagejale tasutud objektipreemiate võrdlemine kostja väiteid ületunnitöö tasustamise kohta ei kinnita (otsuse lk 8-9). Kohus on leidnud õigesti, et veenvad on hageja väited selle kohta, et objektipreemia nimetuse all olid hagejale tegelikkuses välja makstud rahasummad täiendavate tööülesannete täitmise eest poolte kokkuleppel. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega hageja tööülesannete käsitluse osas ja jääb maakohtu poolt tuvastatu juurde, et kostja ja OÜ RasmusSon 24.11.2005 vahel sõlmitud leping, mille kohaselt pidi kostja osutama OÜ-le RasmusSon turvateenust, ei avalda vahetult mõju ühelegi kostja valvetöötaja töökohustusele. Hageja töökohustused tulenevad temaga sõlmitud töölepingust ning selle lisadest. Hageja poolt täiendavate tööülesannete täitmine leidis tõendamist maakohtus ja

apellatsioonkaebuses toodud väited kordavad maakohtus esitatud vastuväiteid hagile, millele kõigile on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Puudub alus anda tõenditele, k.a tunnistajate ütlustele hageja ja ka teiste turvatöötajate poolt täiendavate tööülesannete kohta, maakohtust erinev hinnang. Hageja lepingu- ja ametijuhendijärgseks tööülesandeks oli läbipääsurežiimi teostamine sadamaala pääslas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas hagi töölepingu aluse muutmiseks õigesti, kuna tuvastamist leidis, et kostja jättis hagejale maksmata põhipalga, lisatasu ületunnitöö eest ja riigipühal tehtud töö eest. Töötaja oli õigustatud nõudma 15.08.2007 esitatud avalduses töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Tegemist oli kostja poolt lepingu olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 mõttes. Ebaõiged on apellatsioonkaebuse väited hageja rahaliste nõuete aegumise kohta, sest ITLS § 6 lg 3 sätestab palga maksmise nõude esitamise tähtajaks kolm aastat. Samas on kohus jätnud vastuhagi õigesti aegumise tõttu rahuldamata, sest kostja pidanuks töötaja avaldusega mittenõustumisel lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel selle töövaidlusorganis vaidlustama (Riigikohtu lahend 3-2-1-120-05). ITLS § 6 lg 2 kohaselt on vastavasisulise nõude esitamise tähtajaks üks kuu. Hageja edastas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel 15.08.2007 ja 14.02.2008 esitatud vastuhagi on aegunud.

U.Loonurm

I.Nõmm

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.