Muud › Muud hagiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Niklas Hiis on hoone Xxxxxxx xx/xxxxxxxx xx kaasomanik. Tatjana Grišina elas elamus aadressil Xxxxxxx xx/xxxxxxxx xx, korteris x selle õigusjärgsetele omanikele tagastamise ajal. Elamu tagastati 16.01.1995.a. Poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline üürileping tähtajaga kuni 16.01.2008.a. Tatjana Grišina andis õigustamata ja ilma üürileandja nõusolekuta korteri kolmandate isikute kasutusse, kelleks olid kostja tütar J. P., tütre abikaasa O. P. ja kostja lapselaps N. K.. 30.06.2005.a. saadeti kostjale üürilepingu erakorralise ülesütlemise teade, tuginedes VÕS § 313 lg 2, VÕS § 315 lg 1 p 3. Kostjal paluti vabastada korter hiljemalt 10. augustiks 2005.a. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja elamispinda vabastanud, samuti ei ole ta üürilepingu ülesütlemist vaidlustanud ei üürikomisjonis ega kohtus. Kohtumenetluse ajal vabastasid J. P., O. P. ja N. K. vaidlusaluse eluruumi, kuid hagejale antud informatsiooni kohaselt paigutas kostja sinna ebaseaduslikult kolmanda isiku. Hageja palus välja nõuda Tatjana Grišina ebaseaduslikust valdusest eluruum asukohaga Xxxxxxx xx/xxxxxxxx xx-x, Tallinnas. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista hageja kohtukulud, milleks oli riigilõiv summas 120 krooni, kohtutäituri tasu summas 295 krooni ning õigusabikulud summas 4720 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud üürileping oli kehtiv kuni 16.01.2008.a ning mingeid seaduslikke aluseid kostja väljatõstmiseks hagis esitatud ei olnud. Kostja majutas tema poolt üürilepingu alusel kasutatavasse korterisse oma perekonnaliikmeid, kes kasutasid üüritud eluruumi samal ajal kostjaga. Üürniku perekonnaliikme täisealiseks saamine ei saanud mõjutada eluruumi kasutamise õiguslikku alust. Lisaks märkis kostja, et hageja ei saanud lepingut üles öelda Võlaõigusseaduses sätestatud korras, sest tegemist oli omandireformi käigus tagastatud eluruumiga ning üürilepingut saab üles öelda vaid ORAS § 12.1 sätestatud korras. Esimese astme kohtu otsus 13.12.2006.a. jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Kohus oli seisukohal, et antud juhul kuuluvad kohaldamisele alates 01.07.2002.a kehtiva VÕS-i vastavad sätted, mis reguleerivad üürilepingu erakorralist ülesütlemist. ORAS § 12.1 lg 4 sätte eesmärgiks ei olnud kaitsta võimalike allüürnike õigusi ning üürniku õigusi asja allkasutusse või allüürile andmisel, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väited, et temaga sai lepingut lõpetada vaid ORAS § 12.1 sätestatud alustel ja korras või poolte kokkuleppel. Kostja esitatud eluruumi orderist nähtus, et eluruumi asus kostja elama 29.05.1990.a koos poeg I. S.i ja tütar J. P.iga, kellest viimane oli sellel ajal alaealine (15-aastane) ja seega kostja perekonnaliige märgitud ajal kehtinud EK § 51 järgi. Märgitud isikud asusid eluruumi elama tollase üürileandja Tallinna Linna nõusolekul ja teadmisel ning asjaolu, et J. P. (nüüd P.) on käesoleval hetkel täisealine ei tähenda, et ta kaotaks õiguse eluruumi kasutada alates 01.07.2002 kehtiva VÕS § 289 tähenduses või et selleks tuleks üürnikul üürileandjalt küsida nõusolekut. Samas nõustus kohus hagejaga, et J. P.a alaealise lapse N. K.i ja abikaasa O. P.a elama asumiseks vaidlusalusesse eluruumi tulnuks kostjal kui üürnikul VÕS § 288 lg 1 järgi küsida hageja kui üürileandja nõusolekut, sest viimased isikud ei ole VÕS § 289 järgi need,

keda saaks majutada eluruumi ilma üürileandja nõusolekuta. Seega nõustus kohus hagejaga, et kostja rikkus VÕS § 288 lg 1 tulenevat kohustust. Kostja ei ole tõendanud, et märgitud isikud oleksid elanud märgitud eluruumis hageja nõusolekul või endise üürilendaja (Tallinna Linna) nõusolekul. Menetluse käigus loobus hageja nõudest O. P.a ja N. K.i vastu, kuna viimased vabastasid eluruumi ja kohus lõpetas hagist loobumise tõttu nende isikute suhtes menetluse. Viimane kinnitas asjaolu, et sisuliselt oli üürilepingu rikkumine hageja suhtes lõppenud, see oli hõlpsasti kõrvaldatav. Eeltoodu alusel ei saanud üürniku poolt lepingu rikkumine asja allkasutusse andmisega lapselapsele ja tütre abikaasale olla eelduslikult tulemuseta ja selle tõttu niivõrd häiriv (VÕS § 116 lg 2 p 2-4), mis tingis lepingu ülesütlemise § 315 lg 1p 3 järgi erakorraliselt ilma et üürnikule (kostjale) oleks VÕS § 196 lg 2 järgi antud mõistlik tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Kohtule hageja esitatud kirjast kostjale nähtus, et hageja soovis teada, kes elavad eluruumis Xxxxxxx xx/xxxxxxxx xx-x. Hageja ülesütlemisavalduses viidati lepingu ülesütlemisele VÕS § 315 lg 1 p 3, tuues põhjuseks, et kostja oli andnud hageja nõusolekuta korteri kolmandate isikute kasutusse ja kasutas hüvesid, mis on mõeldud omandireformi käigus tagastatud vara üürnikule, olles omanikku kahjustav. Esitatud järelpärimises kostjale kui ka ülesütlemise avaldusest ei nähtu, et hageja oleks teatanud kostjale, et viimane rikub lepingut, andnud kostjale mõistliku tähtaja lepingu rikkumise kõrvaldamiseks, hoiatanud teda võimalikust lepingu ülesütlemisest juhul kui ta rikkumist ei kõrvalda. Eeltoodud alusel leidis kohus, et hageja ei järginud VÕS § 196 lg 2 sätestatud korda lepingu ülesütlemiseks ja seega ei olnud tal õigust lepingut üles öelda, mistõttu ei ole leping kehtivalt üles öeldud. Seetõttu jättis kohus hagi eluruumi tagastamiseks rahuldamata. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 järgi tuli kostja õigusabikulud jätta hageja kanda. Kostja tasus õigusabikulude katteks 6900 krooni, hageja leidis, et märgitud ulatuses õigusabikulud ei ole põhjendatud. Kuna menetlus oli kirjalik, kostja esitas ühe vastuse ja vastuse täienduse, leidis kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks kohtu määramisel 2 000 krooni. 19.12.2006.a. otsusega täiendas Harju Maakohus 13.12.2006.a otsust kohtukulude jaotamise kohta. 13.12.2006.a otsuse motiveerivas osas oli kohus hagejalt kostja kasuks välja mõistnud õigusabi kulude katteks 2 000 krooni, kuid otsuse resolutsioonis seda ei märkinud. Lähtudes TsMS § 448 lg 1 ja 4 täiendas kohus 13.12.2006.a otsuse resolutsiooni. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 13.12.2006.a. otsuse ning 19.12.2006.a. täiendava otsuse. Mõista välja Tatjana Grišinalt hageja kohtukulud. Apellant on seisukohal, et kaevatavad kohtuotsused ei vasta TsMS § 436 lg 1 sätestatud nõuetele. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ning rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja ei ole järginud VÕS § 196 lg 2 sätestatud korda lepingu ülesütlemiseks. Apellandi arvates ta ei pidanud andma üürileandjale täiendavat tähtaega üürilepingu rikkumise lõpetamise kõrvaldamiseks, kuna VÕS § 313 lg 3 tulenevalt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt VÕS § 196 lg 1 ja 2 võib kestvuslepingu mõjuvatel põhjustel etteteatamistähtaega

järgimata üles öelda. Kohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 116 lg 2 ning teinud asjaoludest valed järeldused ning tõlgendanud vääralt hageja huve. Apellant on arvamusel, et ei saa asuda seisukohale, et üürilepingu rikkumine oli hõlpsasti kõrvaldatav. Samuti ei tee kolmandate isikute poolt korteri vabastamine olematuks üürilepingu rikkumise fakti ja selle rikkumise pikaajalisust. Vastustaja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Apellant on seisukohal, et vastustaja rikkus kohustust tahtlikult. Peale J. P.a, O. P.a ja N. K.i eluruumi vabastamist asus vaidlusalusesse korterisse elama keegi kolmas isik, kes segas majarahu. Eelöeldu andis apellandile alust arvata, et vastustaja ei täida kohustust ka edaspidi. Eelöeldud tähenduses ei pidanud apellant andma kostjale mõistlikku tähtaega lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Apellant on seisukohal, et üürileping on kehtivalt ülesöeldud ning üürilepingu ülesütlemise avalduses on täidetud kõik VÕS § 325 lg 2 kehtestatud tingimused. Kohtukulude väljamõistmisel tuli lähtuda kuni 01.01.2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetlusse seadustiku redaktsioonist. Lähtudes kehtinud TsMS § 60 lg 3 ei oleks kohus tohtinud hagejalt kostja kasuks õigusabi kulusid välja mõista, kuna kostja ei ole esitanud kohtule kohtukulude nimekirja, seega selle väljamõistmine on oluline protsessiõigusnormi rikkumine. Vastustajate seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid. Maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Kolleegium hinnangul vastab maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 sätestatud nõuetele ja otsuse tegemisel ei ole kohaldatud ebaõigesti materiaalõigusnormi ega rikutud menetlusõigusnorme. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli tähtajaline üürisuhe tähtajaga kuni 16.01.2008.a ning 30.06.2005.a saadeti kostjale üürilepingu erakorralise ülesütlemise teade, mille järgi oli üürilepingu lõppemise päevaks 9.august 2005. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on rikkunud VÕS § 288 lg 1 tulenevat kohustust küsida üürileandjalt nõusolekut teiste isikute korterisse majutamiseks. Vaidlus poolte vahel on selles, kas kostja poolt eeltoodud lepingu rikkumine oli üürileandjale niivõrd häiriv, et tingis üürilepingu erakorralise ülesütlemise VÕS § 315 lg 1 p 3 alusel ilma, et kostjale oleks VÕS § 196 lg 2 järgi antud mõistlik tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, et ta ei pidanud andma kostjale täiendavat tähtaega üürilepingu rikkumise lõppemise kõrvaldamiseks, tulenevalt VÕS § 313 lg 3 sätestatust. VÕS § 196 lg 2 tuleneb, et kui mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluse käigus loobunud nõudest J. P.a, O. P.a ja N. K.i vastu, mis kinnitab asjaolu, et sisuliselt oli üürilepingu rikkumine hageja suhtes lõppenud, see oli

hõlpsasti kõrvaldatav. Kolleegiumi arvates leidis kohus õigesti, et eeltoodu alusel ei saanud kostja poolt lepingu rikkumine asja allkasutusse andmisega oma lapselapsele ja tütre abikaasale olla eelduslikult tulemusteta ja selle tõttu niivõrd häiriv, mis tingis lepingu erakorralise ülesütlemise ilma kostjale VÕS § 196 lg 2 tuleneva mõistliku tähtaja andmiseta rikkumise kõrvaldamiseks. Kostjale esitatud järelepärimisest (tl 12) ja ülesütlemise avaldusest (tl 15) ei nähtu otseselt, et hageja oleks kostjat teavitanud lepingu rikkumisest, tõenditest ei nähtu, et kostjale oleks antud mõistlik tähtaeg lepingu rikkumise kõrvaldamiseks, samuti see, et kostjat oleks hoiatatud võimalikust lepingu ülesütlemisest juhul, kui viimane rikkumist ei kõrvalda. Asjaolu, et kostja rikkus kohustust tahtlikult, paigutades peale J. P.a, O. P.a ja N. K.i poolt eluruumi vabastamist vaidlusalusesse eluruumi kellegi kolmanda isiku ega kasuta ise seda eluruumi on kolleegiumi arvates tõendamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei järginud VÕS § 196 lg 2 (otsuses ekslikult VÕS § 198 lg 2) sätestatud korda lepingu ülesütlemiseks, mistõttu ei ole leping kehtivalt üles öeldud ja maakohtus otsuse tegemise ajaks ei olnud leping lõppenud. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kohtukulude nimekirja kohtule esitamata jätmisel on kohtu poolt hagejalt kostja kasuks õigusabikulude välja mõistmisel tegemist olulise protsessiõigusnormi rikkumisega. Kohtukulude arvestamisel ja väljamõistmisel on kohtupraktika lähtunud faktiliselt kohtukulude olemasolu tõendavatest kuludokumentidest ja praktikas ei loeta kohtukulude nimekirja puudumist põhjuseks, mille tõttu võiks kohtukulude väljamõistmisest keelduda. Kohtukulude vajalikkuse ja mõistlikkuse hindamisel omavad kohtu jaoks tähtsust eelkõige esitatud kuludokumendid. Kohus on käesolevas asja õigesti juhindunud kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätetest, mõistes hagejalt kostja kasuks välja üksnes kohtu arvates vajalikud ja mõistlikud õigusabikulud (2000 krooni), mida apellant vaidlustanud ei ole. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad hageja kohtukulud kuni 01.01.2006. kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tema enda kanda.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa Urmas Reinola Otsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2008 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.