Tsiviilasja number
2-07-35027
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.06.2008, Tallinn
Tsiviilasi
Galina Brodskaja hagi Tasmo Ärigrupi AS vastu 260 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.03.2008 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Galina Brodskaja apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Galina Brodskaja (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Vladimir Sadekov Kostja Tasmo Ärigrupi AS (registrikood 10057432, asukoht Punane 16, Tallinn), esindaja adv Heikki Ojamaa
Jätta Harju Maakohtu 10.03.2008 vaheotsus muutmata ja apellastioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja Galina Brodskaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik Hageja ja kostja sõlmisid 01.10.1998 laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja kostjale üle kandma raha summas 25 951,25 Saksa marka, kostja kohustus raha tagastama 01.01.2000. Hageja täitis oma kohustuse ja kandis nimetatud rahasumma üle. Kostja tagastas hagejale pangaülekannetega 08.12.1998 ja 25.03.1999 kokku 77 610 krooni. Ülejäänud laenusumma 130 000 krooni on hagejale tagastamata.
Hageja palus kostjalt välja mõista tagastamata laen 130 000 krooni ja viivis 130 000 krooni. Laenulepingu p 5.2 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,2% päevas tagastamata summalt. Seisuga 01.10.2007 on kostja võla tasumisega viivituses 2790 päeva. Hagi aegumise suhtes tuleb rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 sätteid, kuna kostja rikkus kohustust tahtlikult. Tahtlus tuvastatakse objektiivsete asjaolude alusel ning olukorras, kus puudub kohustuse mittetäitmiseks mõni muu põhjendus, on kohustuse täitmata jätmise põhjuseks mittetahtmine. Kostja on kohustuse rikkumise toime pannud kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul möönab isik kahjuliku tagajärje saabumist ja ei tee midagi selleks, et seda olukorda parandada. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kohaldada hagi suhtes aegumist. Kostja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks. Laenulepingu p 3.2 kohaselt pidi laen olema tagastatud 01.01.2000, mis on ka hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks. Tulenevalt 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kehtib alates 01.07.2002 tehingust tulenevatele nõuetele 3-aastane aegumistähtaeg ja 01.07.2002 alanud hagi aegumise tähtaeg möödus 01.07.2005 kell 24.00. Hageja ei ole esitanud kostjale nõuet enne hagiavalduse esitamist. Kostja juhatus ja aktsionärid vahetusid 2002 ja kuni hagi esitamiseni ei olnud kostja teadlik laenulepingu olemasolust. Hageja ei ole kostjaga pärast laenulepingu sõlmimist kontakti võtnud, hageja konto asus EVEA pangas, mille pankrotimenetlust alustati 01.10.1998 ja millele kuulutati moratoorium 02.10.1998. Kuna hageja ei ole andnud kostjale uut pangakonto numbrit, ei ole ka kostjal võimalik olnud laenu tagastada. Hageja ei ole oma arvelduskonto numbrit näidanud ka hagiavaldusel. Kostja ei ole oma kohustust tahtlikult rikkunud. Laenulepingu olemasolu ei saa olla iseenesest tahtlust kinnitav asjaolu. Kostjapoolse tahtluse olemasolu peaks hageja tõendama, hageja aga seda teinud pole. Hageja on vastupidiselt tunnistanud, et kostja on oma kohustust ka osaliselt täitnud. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on oma kohustust rikkunud tahtlikult. Hageja teoreetiline käsitlus selle üle, milles seisneb kaudne tahtlus, ei ole käsitletav tõendina. Ainuüksi lepingu ja sellest tuleneva kohustuse objektiivne olemasolu ei kvalifitseeri veel kostja kohustuse täitmata jätmist tahtlikuks teoks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seejuures ei tunta tsiviilõiguses kaudse tahtluse mõistet, nagu seda on ekslikult kirjeldanud hageja. Hageja oleks pidanud tõendama asjaolu, et kostjal oli soov saavutada kas laenulepingu sõlmimisel või selle täitmisel õigusvastast tagajärge. Kohus kohaldas seetõttu hageja nõudele TsÜS § 146 lg 1 täheldatud lepingust tulenevat üldist nõude aegumise tähtaega, milleks on kolm aastat. TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Lähtudes eeltoodust aegus hageja nõue kostja vastu
2(4)
01.07.2005. Hagi on kohtule esitatud 13.09.2007. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse käesolevas vaidluses aegumise katkemine ja peatumine kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta aegumine kohaldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus on tõlgendanud valesti materiaalõiguse ja menetlusnorme. Kohus andis vale hinnangu asjaoludele ning on valesti kohaldanud TsÜS § 146 lg 1 ja 4, aga samuti VÕS § 103 ning § 104. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Hagejale ei ole selge, kuidas ta peab tõendama seda, et kostja kohustuste mittetäitmine ei olnud vabandatav. Kui poolte vahel on vaidlus asjaolude üle, siis pool on kohustatud tõendama oma õigsust. Hagiavalduses on hageja esitanud lepingu sõlmimise ja selle osalise täitmise asjaolud. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud. Juhul, kui ühe poole asjaolud ei ole vaidlustatud vastaspoole poolt, loetakse, et teine pool on neid aktsepteerinud või omaks võtnud ja need ei vaja tõendamist. Seega on lepingu mittetäitmine tuvastatud. Tõendada subjektiivseid tunnuseid muul viisil, kui juba tuvastatud asjaolude alusel ei ole võimalik. Neid määratletakse kohtu poolt tuvastatud objektiivsete tunnuste alusel ja nimelt asjaolude alusel. Kostja ei toonud ühtegi põhjendust, mis viitaks vastutusest vabastamisele. Hagejale ei ole selge, mida kohus peab silmas, kui räägib tahtluse tõendamisest, kui mitte asjaolude tuvastamisest ja nimetatud asjaoludele antud õigest hinnangust. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kostja tasus oma võlgnevuse osaliselt. Kostjal puudus põhjus oma kohustuste mittetäitmiseks, mis tähendabki, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostja lihtsalt ootas aegumist selleks, et mitte täita oma kohustusi. Kostja selline käitumine näitab tema soovimatust tasuda. Poolte esitatud asjaolude põhjal võib teha järelduse, et kostja ei tagastanud võlgnevust, sest ei pidanud seda vajalikuks. Kostja suhtumine oma kohustuste mittetäitmisesse oli tahtlik ning seega kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4, mitte § 146 lg l. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.03.2008 vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 3 korrata. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses ebaõigesti vastuväidete esitamisel aegumise kohaldamisele VÕS §-le 103 lg 1. Vaidlus puudub selles, et hageja nõue tuleneb tehingust s.o. 01.10.1998 sõlmitud laenulepingust. TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude üldiseks aegumise tähtajaks 3 aastat. Nimetatud sätet ka maakohus õigesti kohaldas. Erandiks on TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat juhul, kui kostja tahtlikult rikub oma kohustusi. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud neid asjaolusid, millest nähtuks, et kostja hoidus kohustuse täitmisest kõrvale tahtlikult. Kostja on kinnitanud vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja ei ole enam kui 7 aasta jooksul nõuet esitanud ega nende poole pöördunudki. Hageja ei ole neid kostja vastuväiteid ümber lükanud ja neid põhjendusi ei sisalda ka apellatsioonkaebus. Hageja leiab ekslikult kaebuses nagu oleks tehingute puhul aegumistähtaeg igal juhul 10 aastat.
3(4)
Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.