Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. detsember 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-85
Tsiviilasi
apellatsioonikohtus
Tiit ja Triin Roone hagi Eesti Inkasso OÜ, Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu kinnisasja tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks, omandiõiguse tuvastamiseks või 29 500 euro ja viivise saamiseks või kahjuhüvitise 20 000 euro ja viivise saamiseks Apellatsioonkaebus I 43 045,76 eurot Apellatsioonkaebus II 3965 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. märtsi 2022 otsus
Kaebuste esitajad ja kaebuste liigid
Tiit Roone ja Triin Roone apellatsioonkaebus Alfia Matrossova ja Aleksander apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. november 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellatsioonkaebuse I apellandid (hagejad):
1.Tiit Roone (isikukood XXXXXXXXXXX)
2.Triin Roone (isikukood XXXXXXXXXXX) Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli
Tsiviilasja hind
esindajad
Matrossovi
Vastustaja: (kostja I): Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Apellatsioonkaebuse II apellandid (kostjad II ja III):
Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Lember ja advokaat Pilleriin Peedosk Vastustajad (hagejad):
1.Tiit Roone (isikukood XXXXXXXXXXX)
2.Triin Roone (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. märtsi 2022 otsus osaliselt resolutsiooni p-i 4 ja menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista Eesti Inkasso OÜ-lt Tiit Roone ja Triin Roone kasuks solidaarselt põhivõlg 29 500 eurot, viivis 9097,31 eurot perioodil 12. veebruar 2019 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 20. detsembril 2022 ja viivis alates 21. detsembrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, jätta Tiit Roone ja Triin Roone hagis Eesti Inkasso OÜ vastu riigilõiv 417, 60 eurot Eesti Inkasso OÜ kanda ja ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Jätta Tiit Roone ja Triin Roone hagis Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu riigilõiv 51, 60 eurot solidaarselt Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi kanda ning ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Tiit Roone ja Triin Roone apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Sõnastada maakohtu otsuse tervikresolutsioon järgmiselt:
4.1.Tiit Roone ja Triin Roone hagi rahuldada osaliselt.
4.2.Jätta rahuldamata Tiit Roone ja Triin Roone hagi Eesti Inkasso OÜ vastu 7. juuli 2017 tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks.
4.3.Jätta rahuldamata Tiit Roone ja Triin Roone hagi Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu kinnistusraamatus omanikukande ebaõigsuse ja omandiõiguse tuvastamiseks, tahteavalduse andmise kohustamiseks ja selle kohtuotsusega asendamiseks.
4.4.Rahuldada Tiit Roone ja Triin Roone hagi Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu vallasvara omandiõiguse tunnustamiseks ja vallasvara välja andmiseks. Kohustada Alfia Matrossovat ja Aleksander Matrossovit andma Tiit Roonele ja Triin Roonele välja järgmised vallasasjad, mis asuvad kinnistul (reg nr XXXXXXX) asukohaga XXXXXXX (asjade asukoht tinglik):
4.4.1.Lastetuba: täispuitvoodid laiusega 120 cm ja 90 cm (mõlemad mänd); kirjutuslaud (lamineeritud plaatmaterjal), riidekapp (madal, lamineeritud plaatmaterjal, kõrgusega ca 120 cm, sahtliboksiga), täispuit nurgariiul 3 riiuliga (mänd) ja laelamp;
4.4.2.Eestuba: lahtikäiv diivan, 3 täispuidust riiulit (materjal liimpuit, 2 tk on 3 riiuliga (kõrgus ca 100 cm) ja 1 tk on 2 riiuliga (kõrgus ca 60 cm)); raamaturiiul (hele lamineeritud plaatmaterjal);
4.4.3.Magamistuba: voodi 180x200 cm, sahtlitega madal kapp, tumbakapp, ümmargune laud, täispuidust nurgariiul (mänd), 2 x metallist pesuriiulit (nn metallis pesukorvid), klaaskupliga laelamp ja 4 seinalampi (3 suundlampi ja 1 poolkuukujuline pealt avatud lamp);
4.4.5.Köök: kohvimasin Jura, kahe uksega külmkapp, kasepuidust söögilaud, 6x valget söögilauatooli, puhvetkapp baarikapi mooduliga (hele plaatmaterjal, riiulitega ja astmega- 1 osa kõrgem, mattklaasiga uks, keskosas sahtliboks), väike raamaturiiul ja väike valge töötlemata laudadest tehtud laud (hageja nimetab antiiklauaks);
4.4.6.Saun: köögimööbel ja köögitehnika, külmkapp; 12 tooli (eri disainiga pärit nõukogude ajast), diivanvoodi, täispuitvoodi laiusega 90 cm, elutoakapp (riiul);
4.4.7.Pumbaruum: sügavkülma kirst ja 2 riiulit (õhukesest metallist).
4.5.Välja mõista Eesti Inkasso OÜ-lt Tiit Roone ja Triin Roone kasuks solidaarselt põhivõlg 29 500 eurot, viivis 9097, 31 eurot perioodil 12. veebruar 2019 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 20. detsembril 2022 ja viivis alates 21. detsembrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.6.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu käeoleva otsuse jõustumisel ja kustutada kinnistusraamatust kinnistule registriosa numbriga XXXXXXX, asukoht XXXXXXX, kantud vastuväide kohtuvaidluse kohta.
5.Jätta maakohtu menetluses tasutud riigilõivust 417, 60 eurot Eesti Inkasso OÜ kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud maakohtus Tiit Roone ja Triin Roone hagis Eesti Inkasso OÜ vastu poolte endi kanda.
6.Välja mõista Eesti Inkasso OÜ-lt menetluskuluna 417, 60 eurot solidaarselt Tiit Roone ja Triin Roone kasuks ja viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Jätta maakohtu menetluses tasutud riigilõivust 51, 60 eurot solidaarselt Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud maakohtus Tiit Roone ja Triin Roone hagis Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu poolte endi kanda.
8.Välja mõista Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovilt menetluskuluna solidaarselt 51, 60 eurot Tiit Roone ja Trii Roone kasuks ja viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni.
9.Jätta Tiit Roone ja Triin Roone apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 487, 20 eurot Eesti Inkasso OÜ kanda. Ülejäänud osas jätta Tiit Roone ja Triin Roone menetluskulud apellatsioonimenetluses nende hagis Eesti Inkasso OÜ vastu poolte endi kanda.
10.Välja mõista Eesti Inkasso OÜ-lt menetluskuluna ringkonnakohtus solidaarselt Tiit ja Triin Roone kasuks 487, 20 eurot ja viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
11.Jätta poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses Tiit Roone ja Triin Roone hagis Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi vastu Alfia Matrossova ja Aleksander Matrossovi kanda.
12.Välja mõista Alfia Matrossovalt ja Aleksander Matrossovilt solidaarselt menetluskuluna Tiit ja Triin Roone kasuks 525 eurot ja viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tiit Roone ja Triin Roone (hagejad) esitasid 3. jaanuaril 2019 hagiavalduse Eesti Inkasso OÜ (kostja I) vastu 7. juuli 2017 kinnisasja tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ning hagejate omandiõiguse tuvastamiseks. Hagejad esitasid
11.veebruaril 2019 hagiavalduse täienduse nõude asendamiseks ja Alfia Matrossova (kostja II) ja Aleksander Matrossovi (kostja III) kostjatena kaasamiseks. Hagejate lõplikeks nõueteks jäi: 1) tuvastada hagejate ja kostja I vahel 7. juuli 2017 kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisus; 2) tuvastada kinnistusraamatus kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) suhtes kostjate II ja III kohta tehtud omanikukande ebaõigsus ning kohustada kostjaid II ja III andma tahteavalduse nende kohta tehtud omanikukande kustutamiseks. Asendada kostjate II ja III tahteavaldus kohtuotsusega; 3) tuvastada hagejate omandiõigus kostjatele II ja III kuuluval kinnistul asuvale hagejate
17.detsembri 2019 menetlusdokumendi p-s 2.2.1 nimetatud varale; 4) alternatiivselt, kui kohus ei rahulda hagejate nõuet nr 2, paluvad hagejad välja mõista kostjalt I alusetult saadud 29 500 eurot ning nimetatud summalt viivise alates hagiavalduse täienduse esitamisest 11. veebruaril 2019 kuni nõude täitmiseni; 5) alternatiivselt, kui kohus ei rahulda hagejate nõuet nr 2, paluvad hagejad kohustada kostjaid II ja III välja andma hagejate vara; 6) alternatiivselt, kui kohus ei rahulda hagejate nõuet nr 5, paluvad hagejad välja mõista kostjalt I kahju hüvitise 20 000 eurot ning sellelt viivise alates hagiavalduse täienduse esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
Hagiavalduse kohaselt oli hagejate ühisomandis kinnisasi aadressil XXXXXXX maakond (registriosa nr XXXXXXX). Kinnisasjal on elamu, kõrvalhooned ja päraldised. Kinnisasi ja sellel asuv elumaja oli hagejate pere elukoht. Hageja I ja AS-i Swedbank vahel sõlmiti laenulepingud nr XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXX, mille tagamiseks seati hagejate kinnisasjale hüpoteek AS-i Swedbank kasuks. Kohtutäitur asus laenulepingutest tulenevate võlgnevuste sundtäitmiseks hagejate kinnisasja enampakkumisel müüma. Elukoha sundvõõrandamise vältimiseks otsisid hagejad erinevaid krediidivõimalusi refinantseerimislaenude näol. Kostja I pakkus hagejatele laenu tingimusel, et hagejate kinnisasja omand antakse laenu tagatiseks üle kostjale. Tingimused ei olnud läbiräägitavad.
7.juulil 2017 sõlmisid hagejad ja kostja I hagejatele kuuluva kinnisasja tagasiostuõigusega müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu (I kd, tl 6-11, edaspidi ka Leping). Lepinguga võõrandasid hagejad neile kuuluva kinnisasja koos selle oluliste osade ja päraldistega kostjale 36 500 euro eest. Sama tehinguga tasuti AS-ile Swedbank 28 437,31 eurot. Kinnisasja oluliseks osaks olev elamu jäi hagejate elukohaks ka pärast kinnisasja võõrandamist. Lepingus lepiti kokku võõrandatud kinnisasja tagasiostuõigus hagejate kasuks hinnaga 45 000 eurot, kui vastav notariaalselt tõestatud avaldus on kostjale I esitatud mitte hiljem kui
7.oktoobril 2018. Hagejatel ei õnnestunud tagasiostuõigust tähtaegselt realiseerida. 22. detsembril 2018 said hagejad teada, et kostja I on sõlminud kinnistu suhtes kostjatega II ja III broneerimislepingu kinnisasja müümiseks. Ajal, mil hagejad viibisid kodust eemal, vahetati kinnisasja elamu ukselukud ja kostjad II ja III asusid sinna elama. Hagejad olid sunnitud oma kodu ja isiklikud esemed jätma kostjate II ja III valdusesse. Kostjad II ja III on alates 8. jaanuarist 2019 kinnisasja uued omanikud. Hagejad leidsid, et hagejate ja kostja I vahel 7. juuli 2017 sõlmitud kinnisasja võlaõiguslik müügileping (kohustustehing) on tühine TsÜS § 89 lg 1 teise alternatiivi tähenduses, kuna selle eesmärk oli varjata tegelikku tehingut – kostja poolt hagejale I rahalise laenu (krediidi) andmist sihtotstarbega refinantseerida hageja I laene AS-is Swedbank. Seda kinnitab ka lepingu p 3.2.4, mille kohaselt tuli ostuhinnast 1628 eurot tasuda Westway Finance OÜ arvele hindamise ja laenuteenuse eest. Laenuskeemi varjamisele viitab ka lepingu p 6.2, mille kohaselt jäi hagejate võõrandatud kinnisasjale seatud hüpoteek tagama kostja I ja Best Credit OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevaid kostja I kohustusi Best Credit OÜ ees. Kostja I nõudis krediiditehingu vormistamist võõrandamistehinguna seetõttu, et tal puudub kohane tegevusluba tegutsemiseks krediidiandjana või -vahendajana. Nii 7. juuli 2017 kinnisasja võõrandamistehing kui ka selle varjus tehtud tarbijakrediiditehing on tühised VÕS § 421 kohaselt, sest kumbki tehing ei järgi VÕS § 402 lg-s 2 sätestatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule kehtestatud imperatiivseid nõudeid. VÕS
22.peatüki 2. jahu kehtestab mitmeid imperatiivseid nõudeid, mille täitmata jätmisel on elamukinnisvaraaga seotud tarbijakrediidileping tühine (VÕS § 408 lg 1 ja § 421). Sellised imperatiivsed nõuded on näiteks tarbija informeerimise kohustuse, taganemisõiguse kui ka intresside osas. Praeguse juhul on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping „rüütatud“ kinnisasja võõrandamistehinguks ja seetõttu ei ole viidatud sätteid järgitud. Kostja I suhtes tuleb tarbijakrediidilepingu sätteid kohaldada ka VÕS § 403 lg 22 alusel, sest kostja I vahendas tarbijale krediiti. Nii kostja I kui ka Westway Finance OÜ tegutsemisele krediidiandja ja krediidivahendajana viitab mh ka müügilepingu punktides 3.2.3. ja 3.2.4 fikseeritu. Kostja I pidi lähtuma ka vastutustundliku laenamise põhimõttest (II kd lk 100).
7. juuli 2017 kinnistu võõrandamistehing on tühine ka selle vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 2). Kostja I oli teadlik hagejate raskest majanduslikust olukorrast. Seda ära kasutades sõlmis kostja I hagejatega võõrandamistehingu, millega kostja I omandas hagejate kinnisasja turuhinnast oluliselt soodsamalt. Lisaks oli tehing hagejate jaoks ebasoodsate tingimustega (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Ebasoodsaks tingimuseks on tagasiostuõiguse teostamise lühike aeg ja kokkulepete puudumine juhuks, kui hagejad ei saa tagasiostuõigust õigeaegselt realiseerida. Kohustuste väärtus oli hagejate kahjuks kaldu kinnisasja müügihinna suhtes. 7. juulil 2017 oli kinnisasja turuväärtus suurusjärgus 66 000 eurot. Kostja omandas selle 36 500 euro eest. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt on tühine ka võõrandamistehingu varjus sõlmitud tarbijakrediidileping. Hagejad paluvad kohtul hinnata ka 7. juuli 2017 sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust TsÜS § 86 lg 1 järgi. Raskes majanduslikus olukorras olevale tarbijale antava laenu tagatiseks tarbija elukohana kasutatud kinnisasjale omandi saamine on ühiskonnas taunitav ning riivab seadusega kaitstud õigust omandit vabalt vallatada ja kasutada. Kostjate II ja III saamisega kinnisasja omanikeks võib hagejatel puududa võimalus nõuda käesolevas tsiviilasjas kostja I omanikukande muutmist, sest kostja I suhtes kinnistusraamatus tehtud omanikukanne ei ole enam kehtiv (kanne kustutati 8. jaanuaril 2019). Hagejad said tühise lepingu alusel kostjalt I rahasumma 36 500 eurot. Kostja I sai hagejatelt kinnisasja omandi. Kostja I saadu väärtus on võrdeline kinnisasja väärtusega omandi saamise hetkel, s.o 66 000 eurot. Hagejad nõuavad alternatiivselt kostjalt I kinnisasja väärtuse ja kostjale I tasutu vahe, s.o 29 500 euro hüvitamist TsÜS § 84 lg 1 alusel. Isegi juhul, kui tehing kehtiks laenulepinguna, puudub kostjal I õigus suurema summa raha saamiseks, kui väljalaenatud rahasumma. Laenatud rahasummat ja intressi ületavas osas on hagejatel alusetu rikastumise sätete alusel nõue kostja I vastu (VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1). Juhul, kui kohus ei rahulda hagejate nõuet kostjatelt II ja III valduses oleva hagejate vara suhtes hagejate omandiõiguse tunnustamiseks ja vara väljanõudmiseks või rahuldab selle osaliselt, on hagejatel alternatiivselt kahju hüvitamise nõue VÕS § 1037 alusel kostja I vastu vääringus, mis vastab kostjatele II ja III jäänud hagejate vara väärtusele rikkumise hetkel (20 000 eurot). Kostja I kahju põhjustanud tegu seisneb kostjale I mittekuuluva vara võõrandamises kostjatele II ja III ilma hagejate nõusolekuta. Sellise rikkumise tõttu on hagejad jäänud oma varast ilma. Hagejad on seisukohal, et kostjad II ja III on kinnisasja omandanud pahauskselt, mistõttu ei ole omandamist AÕS § 95 lg 2 ja 961 lg 1 tähenduses toimunud. Kui kostja I ei omandanud kinnisasja heauskselt, ei olnud tal ka õigust müüa kinnisasja edasi kostjatele II ja III ning anda neile üle kinnisasja omand. Kostjad II ja III olid või vähemalt pidid olema teadlikud, et kinnisasja omandisuhe ei ole selge ja et kostjal I õigus kinnistut võõrandada puudub või on vähemalt vaidluse all. Hagejad olid kostjatele II ja III sellekohase info korduvalt andnud, kui kostjad uurisid hagejate käest kinnistu müügis olemise kohta. Kui kostjad II ja III omandasid kinnisasja pahauskselt, on kinnisturaamatu kanne kostjate II ja III omandiõiguse kohta ebaõige. Kostjad II ja III asusid kinnisasjal asuvat elamut ja kõrvalhooneid valdama ajal, mil hagejad ei viibinud kodus ja nende ligipääs tehti võimatuks ukselukkude vahetamise teel. Kostjate II ja III valdusesse jäi kogu hagejate kodune vara. Kuivõrd 7. juuli 2017 leping ei sisaldanud müügiesemena hagejate isiklikku ja kodust vara, ei saanud kostja I sellise vara omanikuks. Isiklikud esemed ja kodune vara ei ole kinnisasja oluliseks osaks (TsÜS § 53 lg 1) ega päraldiseks (TsÜS § 57 lg 2). Seega puudus kostjal I õigus hagejatele kuuluvaid vallasasju müüa kostjatele II ja III. Kostjad II ja III valdavad hagejate vallasasju ebaseaduslikult (AÕS § 34 lg 1). Hagejad nõuavad kostjatelt II ja III nende vallasasjade väljaandmist, mille
olemasolu on kostjad II ja III oma 17. oktoobri 2019 menetlusdokumendis kinnitanud. Kostjad II ja III ei ole vallasasju omandanud heauskselt, kuna asjad läksid hagejate valdusest välja hagejate tahte vastaselt (AÕS § 95 lg 1 ja lg 3).
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta solidaarselt hagejate kanda. Kinnisasja 7. juuli 2017 müügileping ei ole näilik tehing. Tegeliku tahte avaldamata jätmisel ei loeta tahteavaldust isiku tegeliku tahetega vastuolus olevaks. Kostja I tegelik tahe oli suunatud tagasiostuõigusega müügilepingu sõlmimisele. Hagejad ei ole kostja I tahteavalduse näilikkust tõendanud. Tehing on näilik ainult juhul, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Tagasiostuõigusega müügileping on praktikas täiesti tavapärane tehing (VÕS § 238 lg 1). Kostja I leidis, et lepingule ei kohaldu tarbijakrediidi sätted, sest kostja I ei andnud hagejatele krediiti ega laenu. Hagejate finantsnäitajad ei võimaldanud rohkem laenu saada. Kostja I ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja. Kuivõrd kostjal I puudusid endal piisavad rahalised vahendid, laenas kostja I vajaliku raha (7. juuli 2017 lepingu p-d 3.2.4 ja 6.2). See ei viita hagejatele laenu andmisele. Kostja I ei ole laenuandja ega laenuvahendaja. Lepingupooled peavad saama vabalt kokku leppida, millist tüüpi lepingut nad soovivad sõlmida. Tarbijakrediidisätted ei saa piirata üldist lepinguvabadust. 7. juuli 2017 müügileping ei ole vastuolus heade kommete ega avaliku korraga ja see ei ole tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest. Kui hagejad olid ebamõistlikult laenu võtnud ja ei tulnud eelmiste laenude tagasimaksmisega toime, siis ei ole tegemist neile ootamatu erakorralise olukorraga. Hagejate ja kostja I vahel ei ole sõltuvussuhet. Samuti ei ole hagejad kogenematud ega esine muid asjaolusid, mis viitaks tehingu vastuolule heade kommetega. Igal juhul ei olnud kostja I teadlik ei hagejate erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest ega muust sellisest asjaolust. Müügileping ei ole sõlmitud ebasoodsatel tingimustel. Hagejad ja kostja I leppisid lepingu sõlmimisel kokku mõistliku hinna, mille eest hagejad olid valmis kinnisasja müüma. Samuti lepiti kokku mõistlik hind (mis ei erinenud oluliselt esialgsest ostuhinnast), millega hagejatel oli võimalik kinnisasi tagasi osta. Hagejate ja kostja I kohustused on omavahel tasakaalus. Asjaolu, millise hinnaga kostja I müüs kinnisasja 2019. aastal kostjatele II ja III, ei oma tähtsust 2017. aasta tehinguhinna mõistlikkuse hindamisel. Pooled ei saanudki lähtuda turuhinnast, sest müük ei toimunud tavalistel turutingimustel (II kd lk 142). Hagejad ei soovinud enampakkumise toimumist. Kostja I võimaldas hagejatel rohkem kui aasta aega kinnisasja tasuta kasutada. Kui hagejad oleksid kinnisasja aasta möödudes tagasi ostnud, siis oleks tagasiostuhinna sisse arvestatud ka kogu vahepealne kasutuseelise hüvitamine. Kuna hagejad ei ostnud kinnisasja tagasi, ei tasunud hagejad vahepealse kasutuse eest kostjale I mitte midagi. Seega oli tegemist hagejate jaoks äärmiselt soodsatel tingimustel sõlmitud lepinguga. Tänu kostjaga I sõlmitud lepingule ei pidanud hagejad koheselt enampakkumise järel kinnisasjalt ära kolima. Tegemist ei ole ebamõistliku tähtajaga kinnisasja tagasiostmiseks. Isegi kui võlaõiguslik müügileping oleks heade kommetega vastuolus, siis ei ole sellest tulenevalt asjaõigusleping tühine. Asjaõiguslepingu enda eesmärk ei ole ebamoraalne ega taunitav. Lepingu pooled ei jõudnud tagasiostmise tingimuste muutmise osas kokkuleppele. Tagasiostuõiguse teostamise tähtaja möödumisel oli kostjal I täielik õigus kinnisasja käsutada, sh võõrandada kolmandatele isikutele. Samuti oli kostjal I õigus nõuda hagejatelt valduse
vabastamist. Hagejad ei vabastanud vaatamata korduvatele hoiatustele kostja I kinnisasja valdust. Selle tõttu oli kostja I sunnitud valduse üle võtma lukkude vahetamise ja valve seadmise teel. Kostja I on käitunud heas usus ja teinud kõik endast oleneva, et hagejatel oleks võimalik oma elukorraldust muuta. Kuivõrd 7. juuli 2017 leping on kehtiv, ei ole hagejatel alusetult saadu väljaandmisele suunatud nõudeid kostja I vastu. Kui 7. juuli 2017 tehing on tühine, siis tuleb hagejatel tagastada kostjale I 36 500 eurot. Tehingu sõlmimise ajal oli kinnisasja väärtus 36 500 eurot. Järelikult tuleb kostjal I hagejatele tehingu tühisuse korral tagastada kõige rohkem 36 500 eurot (sest kostjad II ja III oma kinnisasja heauskselt omandanud, mistõttu ei saa kostja I kinnisasja hagejale tagasi anda). Hagejate esitatud 2018. aasta hindamisakt ei ole asjakohane tõend, kuivõrd see ei väljenda kinnisasja väärtust 2017. aastal. Kui tehing oli tühine, siis on hagejad saadud kasutuseeliste arvel alusetult rikastunud. Kinnisasja kasutasid kuni 7. detsembrini 2018 hagejad, alates sellest ajast on kinnisasi kostjate II ja III valduses. Kostjal I puudub kasu. Kostja I vaidles vastu hagejate kahjunõudele seoses kinnisasjal väidetavalt asunud vallasasjadega. Hagejatel võimaldati korduvalt asjade äraviimist. Pärast 24. märtsi 2019 hagejatele enam kinnisasjale ligipääsu ei võimaldatud. Kostja I ei ole teadlik, kas üldse ja millised hagejatele kuuluvad vallasasjad kinnisasjal olid. Hagejad ei ole tõendanud vara olemasolu. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta ka hagejate rahalised nõuded rahuldamata.
3.Kostjad II ja III palusid jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad II ja III jätta solidaarselt hagejate kanda. Kostjad II ja III omandasid kinnisasja heauskselt kinnistusraamatu kannet usaldades. Kinnistusraamatu kanne on kostjate II ja III suhtes õige ning kehtiv sõltumata sellest, kas 7. juuli 2017 leping on tühine või mitte. Hagejate vallasasju puudutav nõue on ebaselge ja arusaamatu. Vaidluse all ei ole, et kostjad II ja III lubasid heast tahtest hagejatel kinnisasjalt ära viia suure hulga asju. Kostjad II ja III nõustusid 17. oktoobri 2019 menetlusdokumendis, et nende valduses on osa hagejate
15.augusti 2019 menetlusdokumendi p-s 12 nimetatud vallasasju (II kd lk 155). Kostjad II ja III on kinnisasjal asunud vallasasjad omandanud heauskselt. Vallasasjad läksid hagejate valdusest välja nende vabal tahtel. Mööbel ja tehnika on kinnisasja päraldiseks. Kuna kostjad omandasid vaidlusaluse kinnisasja AÕS § 561 lg 1 alusel heauskselt, omandasid nad ka kinnisasja päraldised TsÜS § 57 lg 3 kohaselt heauskselt. Hagejate vallasasjade väärtuse hüvitamise nõue on täielikult tõendamata.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded: -
kostja I vastu 7. juuli 2017 tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks;
-
kostjate II ja III vastu kinnistusraamatus omanikukande ebaõigsuse ja omandiõiguse tuvastamiseks, tahteavalduse andmise kohustamiseks ja selle kohtuotsusega asendamiseks;
-
alternatiivnõude kostja I vastu 29 500 euro tagastamiseks või samas summas kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks.
Maakohus rahuldas hagejate nõude kostjate II ja III vastu vallasasjade omandiõiguse tunnustamiseks ja vallasasjade välja andmiseks. Maakohus kohustas kostjaid II ja III andma hagejatele välja järgmised XXXXXX kinnistul asuvad vallasasjad (asjade asukoht tinglik): 1) Lastetuba: täispuitvoodid laiusega 120 cm ja 90 cm (mõlemad mänd); kirjutuslaud (lamineeritud plaatmaterjal), riidekapp (madal, lamineeritud plaatmaterjal, kõrgusega ca 120 cm, sahtliboksiga), täispuit nurgariiul 3 riiuliga (mänd) ja laelamp; 2) Eestuba: lahtikäiv diivan, 3 täispuidust riiulit (materjal liimpuit, 2 tk on 3 riiuliga (kõrgus ca 100 cm) ja 1 tk on 2 riiuliga (kõrgus ca 60 cm); raamaturiiul (hele lamineeritud plaatmaterjal); 3) Magamistuba: voodi 180×200 cm, sahtlitega madal kapp, tumbakapp, ümmargune laud, täispuidust nurgariiul (mänd), 2 metallist pesuriiulit (nn metallist pesukorvid), klaaskupliga laelamp ja 4 seinalampi (3 suundlampi ja 1 poolkuukujuline pealt avatud lamp); 4) Elutuba: 2 kasepuidust sahtlitega kappi (ülemised sahtlid klaasist aknaga), valge nahkmööblikomplekt 3+2+1, laelühter ja korvmööbli diivan (2-kohaline, polsterdus lillelise kangaga); 5) Köök: kohvimasin Jura, kahe uksega külmkapp, kasepuidust söögilaud, 6 valget söögilauatooli, puhvetkapp baarikapi mooduliga (hele plaatmaterjal, riiulitega ja astmega 1 osa kõrgem, mattklaasiga uks, keskosas sahtliboks), väike raamaturiiul ja väike valge töötlemata laudadest tehtud laud (hageja nimetab antiiklauaks); 6) Saun: köögimööbel ja köögitehnika, külmkapp; 12 tooli (eri disainiga pärit nõukogude ajast), diivanvoodi, täispuitvoodi laiusega 90 cm, elutoakapp (riiul); 7) Pumbaruum: sügavkülma kirst ja 2 riiulit (õhukesest metallist). Maakohus tuvastas, et hagejad ja kostja I sõlmisid 7. juulil 2017 kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Pooled vaidlevad lepingu kehtivuse üle. Maakohus leidis asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, et hageja ei ole tõendanud mõlema lepingupoole tahet sõlmida näilik tehing (TsÜS § 89 lg 1). Maakohtu hinnangul on eluliselt ebausutav ja tõendamata, et kostja I oleks tahtnud anda hagejatele laenu, kui ükski teine krediidiandja seda ei teinud. E-kirjad (I kd, tl 57-58) tõendavad, et kostja I tahe oli sõlmida võõrandamisleping. Kostja I on enda sellist tahet avaldanud notarile. Maakohtu hinnangul ei mõjuta seda asjaolu, et kostjal I puudub tegevusluba krediidiandja ja -vahendajana tegutsemiseks või et ta pakub enda majandustegevuse raames halbade laenude refinantseerimist kinnisvara tagatisel oma partnerite kaudu, ega ka lepingu p-d 3.2.3, 3.2.4 ja 3.2.5. Tagasiostuõigusega võõrandamistehing oli ainus, millega kostja I oli nõus, seejuures tagades ka enda huve. Asjaolu, et keegi ei olnud nõus hagejatele täiendavalt laenu andma on eluliselt usutav ka seetõttu, et enne 7. juuli 2017 lepingu sõlmimist oli kinnisasi koormatud nelja hüpoteegiga vähemalt summas 84 348 eurot. Samuti oli kinnistule seatud keelumärge. Laenulepingule ega võõrandamistehingu näilisusele ei viita see, et tagasiostuhind oli suurem, kui kostja I maksis hagejate võlausaldajatele ja muude kulude katteks. Müügihinna ja tagasiostu hinna vahe 8500 eurot ei ole sarnane laenulepingutes kokkulepitud intressidega. Hagejad elasid kinnistul tasuta veel 15 kuud (lepingu p-d 5.2, 5.5). Samuti mõjutas tagasiostuhinda see, et kostja I võttis kinnisasja ostmiseks laenu (lepingu p 6.2). Tagasiostuhind ei pidanud olema müügihinnaga sama suur. Kuivõrd võõrandamistehinguga ei varjatud tarbijakrediidilepingut, siis ei välditud ka tarbijakrediidisätetest tulenevaid kohustusi. Maakohus jättis hagejate väited tarbijakrediidilepingu osas analüüsimata.
Võõrandamisleping ei olnud sõlmitud ebasoodsatel tingimustel. Tagasiostuaeg oli 15 kuud. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kinnisasja pidi ostma hageja I seotud äriühing ning hageja I soovis tagasiostuhinna tasuda ühe korraga tagasiostutähtaja lõpus. Tunnistaja ütlused on kooskõlas e-kirjavahetusega ärilaenu osas. Seda, et hagejad hindasid oma majanduslikku olukorda optimistlikumalt, kui see tegelikkuses oli, ei saa ette heita kostjale I. Ebasoodne pole kokkulepete puudumine juhuks, kui tagasiostu ei toimu, sest see pole võõrandamislepingu eesmärk. Tagasiostuhind ei pea olema sama, mis oli algne müügihind. Hagejad ei vajanud rohkem raha, kui kohustuste täitmiseks. Lepingus tasuta kasutamise õiguse kokkulepe (p-d 4.34.4) ei välista kostja I õigust kalkuleerida kasutustasu muul viisil, nt ostuhinna ja tagasiostuhinna vahena. Hageja esitatud hindamisaktid ei kajasta kinnisasja turuväärtust tehingu tegemise seisuga 2017. aasta kevad-suvel. 12. juuni 2019 akt on koostatud hoonetesse sisenemata. Tehingu tegemise ajal oli kinnisasi koormatud hüpoteekidega kokku üle 84 000 euro, mis mõjutab oluliselt kinnisasja turuväärtust, millega ei ole hindamisel arvestatud. Seega ei ole hageja tõendanud, et kinnisasja väärtus 7. juuli 2017 tehingu ajal oli 68 000 eurot. Kostja I müüs 20. detsembril 2018 kinnisasja kostjatele II ja III 57 000 euroga ning hüpoteek summas 52 000 eurot jäi kehtima. Eeltoodust tulenevalt ei olnud 7. juuli 2017 tehingu vastastikuste soorituste väärtuste vahe heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Maakohus leidis, et hagejad ei teinud tehingut erakorralisest vajadusest tulenevalt. Kinnisasja sundvõõrandamisest päästmine ei ole erakorraline vajadus. Hagejate majanduslikud raskused ei tekkinud ootamatult. Hagejad ei sõlminud lepingut ka sõltuvussuhtest tulenevalt – neil polnud kohustust lepingut sõlmida. Hagejad polnud kogenematud ning nad saanuks endale eluaseme üürida. Eeltoodust tulenevalt ei ole 7. juuli 2017 leping heade kommetega vastuolus ega tühine. Maakohus leidis, et tühine pole ka käsutustehing. Käsutustehing ei olnud ebamoraalne ega taunitav. Hagejad oleks kinnisasja omandi kaotanud ka siis, kui nad poleks kostjaga I ühtegi tehingut sõlminud. Seega läks kinnisasja omand kehtivalt üle kostjale I. Hagejad väitsid, et neil oli õigustatud ootus kasutada tagasiostuõigust ka pärast lepingus ettenähtud tähtaega, sest tunnistaja K.V. ja kostja I andsid läbirääkimiste käigus selleks lootust. Maakohus märkis, et tähtsust ei oma, kas ja miks läbirääkimisi peeti. Tagasiostuõiguse tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg ehk pärast tähtaja möödumist ei ole võimalik enam müüdud asja suhtes tagasiostuõigust teostada. Hagejad ei ole tagasiostuõigust õigeaegselt ega vormikohaselt teostanud. Kostjale I ei ole etteheidetav, et ta pärast tagasiostuõiguse kuupäeva ei soovinud kinnisasja hagejatele enam 45 000 euroga müüa. Maakohus ei pidanud vajalikuks seetõttu hinnata poolte suhtlust kinnisasja tagasiostmise osas. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi 7. juuli 2017 müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise osas rahuldamata. Hagejate nõuded kostjate II ja III vastu omanikukande ebaõigsuse ja omandiõiguse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna maakohus tuvastas, et kostja I oli õigesti kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Seega oli kostjal I ka kinnisasja käsutusõigus. Tühised pole ka kostjatega II ja III sõlmitud 20. detsembri 2018 müügileping ja asjaõigusleping (II kd, tl 147-151) ja ka kostjate II ja III omanikukanne kinnistusraamatus on õige. Hagejad nõuavad kostjatelt II ja III kinnisasjale jäänud vallasasjade omandiõiguse tuvastamist ja nende väljaandmist. Pooled ei vaidle, et kostjad II ja III lubasid hagejatel kinnisasjalt ära viia mitmeid vallasasju. Hagejad nõuavad vaid nende vallasasjade omandiõiguse tuvastamist, mille asukohas kostjate II ja III valduses pooltel vaidlus puudub. Ekspertiisiga tuvastati, et kõik
hagejate täpsustatud nimekirjas toodud vallasasjad, v.a magamistoa voodile sobiv madrats, olid kostjate II ja III valduses (III kd, tl 17-41). Ekspertiisiaktis pole hinnatud ega pildistatud magamistoa voodi madratsit (kostjate II ja III selgituste kohaselt hävitatud) ja eestoa laelampi. Vaidlust ei ole, et hagejad kasutasid kinnisasja pärast 7. juuli 2017 lepingu sõlmimist ning et osa mööblit oli kinnisasjal enne selle lepingu sõlmimist (II kd, tl 175-176). Kostja I võttis kinnisasja valduse koos kõigi seal asuvate asjadega üle 7. detsembril 2018, sh vahetas ära uste lukud ning seadis valve. Sellega lõppes hagejate otsene valdus asjade üle. Kostja I lasi kinnisasja hinnata ning 11. detsembri 2018 hindamisakti fotodelt nähtuvad osad vallasasjad, mille üle käib vaidlus (I kd, tl 106-124). Kuna hagejad valdasid vallasasju, loetakse nad asjade omanikeks. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud (AÕS § 90 lg 1). Hagejad ei pidanud asjade omandamist tõendama, mistõttu jättis maakohus kõrvale hagejate esitatud arved vaidlusaluse vara ostmise kohta ja kostjate vastuväited nendele. Kostja I on ka hagejate omandiõigust tunnistanud, kuna märkis, et ostis kinnisasja koos vallasasjade ehk tema hinnangul päraldistega. Samas ei nähtu 7. juuli 2017 lepingust, et vallasasjade valduse või omandõiguse kohta oleks eraldi kokkulepe sõlmitud (AÕS § 94). Vallasasjad ei ole kinnisasja olulised osad ega päraldised (TsÜS § 54 lg 1 ja § 57 lg 1). Kuivõrd hagejate ja kostja I vahel eraldi sellekohane kokkulepe puudus, tuleb päraldisteks lugeda neid vallasasju, mida tavapäraselt eluruumi selle müümisel jäetakse. Päraldisteks võib pidada püsivalt ruumi kinnitatud mööbliesemeid, näiteks köögi- ja vannitoa mööblit (III kd, tl 36-37), kamin-ahju ja integreeritud kodutehnikat (III kd, tl 34p). Ülejäänud mööbel ja tehnika ei ole päraldised. Seda kinnitab asjaolu, et kostjad II ja III küsisid enne ostmist, kas mööbel ja tehnika tuleb majaga kaasa ja nad poleks muidu kinnisasja ostnud (II kd, tl 40). Kostjad II ja III tõid ka ise välja, et enamik asju on järelturul kas väga odavad või antakse ära tasuta. Sellega on kostjad möönnud, et vallasasjad on iseseisvad käibeobjektid. Kostja I kinnitas, et palus hagejatel korduvalt oma vallasasjad kinnisasjalt ära viia (II kd, tl 81-83). Maakohus ei nõustunud kostjaga I, et lepingu p 5.5 sisaldas vallasasjade käsutuskokkulepet. Lepingu p 5.5 puudutas kinnisasja seisundit, s.o kvaliteeti tagasiostu korral. Eeltoodust tulenevalt ei ole päraldiseks pumbaruumis ja saunas olevad esemed (v.a kaks korvtooli, laud ja kardinad) ning kõik elamus olevad kergemini liigutatavad esemed (v.a köögimööbel koos integreeritud tehnikaga, vannitoa mööbel ja kamin-ahi). Kostja I ei saanud vallasasjade omanikuks AÕS § 92 lg 1 alusel. Kostja I sai asjade valduse lukkude vahetamise teel. Tähtsust ei oma asjaolu, et hagejad asju varem ära ei viinud. Seega puudus kostjal I õigus võõrandada vallasasju kostjatele II ja III. Hagejad ei ole tõendanud, et kostjad II ja III teadsid, et kostjal I puudub vallasasjade käsutusõigus. Samas kaotasid hagejad valduse vallasasjade üle tahte vastaselt (AÕS § 95 lg 3). sest kostja I võttis kinnisasja valduse koos sellel asunud vallasasjadega üle lukkude vahetamisega 7. detsembril 2018. Järelikult ei saanud kostjad II ja III vallasasju heauskselt omandada. Kuivõrd hagejad on vallasasjade omanikud, on neil õigus nõuda asjad kostjatelt II ja III välja (AÕS § 80 lg 1) ning hagi tuleb selles osas rahuldada. Kuna maakohus tuvastas, et 7. juuli 2017 leping on kehtiv, jättis maakohus rahuldamata hagejate alternatiivse nõude kostja I vastu kinnisasja väärtuse (66 000 eurot) ja 7. juuli 2017 lepinguga saadu vahe 29 500 eurot hüvitamiseks. Kuivõrd maakohus rahuldas hagejate hagi kostjate II ja III vastu vallasasjade väljanõudmiseks, puudus alus hagejate poolt kostja I vastu esitatud teise alternatiivse nõude (kahju hüvitamine) rahuldamiseks. Hagejatele ei ole kahju tekkinud.
Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jaotas maakohus menetluskulud menetlusosaliste vahel ja jättis kõik kostja I menetluskulud hagejate kanda, sest kohus ei rahuldanud ühtegi kostja I vastu esitatud nõuetest; jättis hagejate menetluskuludest 1/5 kostjate II ja III kanda, sest kohus rahuldas ühe põhinõutest ja sellega kaasneva alternatiivnõude; jättis ülejäänud menetluskulud hagejate enda kanda, arvestades seda, et hagejad esitasid kokku kolm põhinõuet ja kolm alternatiivnõuet erinevate kostjate vastu ja kuludes ei ole võimalik eristada, millised kulud millise nõudega täpselt seotud on; jättis kostjate II ja III menetluskuludest hagejate kanda 1⁄4 kuludest, sest kohus rahuldas kahest kostjate II ja III vastu suunatud põhinõudest ühe ning teisest põhinõudest tuleneva alternatiivnõude; jättis ülejäänud menetluskulud kostjate II ja III enda kanda. Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis selle vastavalt menetluskulude jaotusele menetlusosalistelt välja.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hagejad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata. Hagejad paluvad teha tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastada 7. juuli 2017 tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisus. Hagejad paluvad mõista kostjalt I hagejate kasuks välja alusetult saadud rahasummana või kahjuhüvitisena 29 500 eurot ja viivise nimetatud summalt alates tühise tehingu tegemisest kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja I kanda. Hagejad ei nõustu maakohtuga, et 7. juuli 2017 võõrandamistehing ei olnud näilik. Hagejad on tõendanud tehingu näilisuse. Hagejate kohustuseks ei ole tõendada tehingu teise poole tahteavalduse sisu, vaid tehingu kui terviku sisu (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Tehingu sisu hindamisel ei saa juhinduda üksnes tehingu kirjalikust väljendusviisist, vaid hinnata tuleb ka poolte eesmärke tehingu sõlmimisel, lepingueelsete läbirääkimiste sisu jms lepinguni jõudmise „teekonda“. Poolte ja seotud isikute tehingueelne tegevus viitab krediidilepingu ettevalmistamisele ning tehingu müügilepinguna näitamine varjas lepingupoolte tegelikku tahet, milleks oli elamukinnisvara tagatisel laenu- ehk krediiditehing. Maakohus on põhjendamatult pidanud eluliselt ebausutavaks ja mittetõendatuks kostja I soovi anda hagejatele laenu olukorras, kus ükski teine krediidiandja seda ei teinud. Vaatamata hagejatele finantsseisule soovis kostja I sõlmida hagejatega tehingu, millega hageja kohustusi tagasiostuõiguse kasutamisel maksma kostjale I 24% võrra kõrgemat hinda võrreldes müügihinnaga. Kinnisasi täitis tagatise funktsiooni. Kostja I jaoks oli tegemist kasumliku tehinguga. Elamukinnisvara tagatisomandamisel tuleb järgida võlaõigusseaduse 22. peatüki sätteid. Maakohus on tehingu tühisuse hindamisel ebaõigesti hinnanud tunnistaja K.V.i ütlusi. Ebaõige on, et tagasiostuhind määrati suurem, sest hagejad said maja kasutada. Lepingu järgi oli kinnistu kasutamine tasuta. Tunnistaja ütlused on vastuolus teiste tõenditega ning tunnistaja ei ole andnud tõenäoliselt tõeseid ütlusi. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et müügihinna ja tagasiostuhinna vahe ei viita laenulepingus kokku lepitavale intressile. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile selle kohta, millised kulud kostjal I tekkisid seoses OÜ-lt BestCredit raha laenamisega. Hagejad jäävad selle juurde, et müügihinna ja tagasiostuhinna vahe on sarnane 2017. aastal kehtinud eraisikutele antud tarbimiskrediidi kulukuse määrale. Pooled sõlmisid võõrandamistehingu, kuna VÕS 22. peatüki sätteid järgides ei olnud tavatingimustel krediidilepingu sõlmimine võimalik. Hagejatele pakuti K.V.i vahendusel
krediidivõimalust sel teel, et nende kinnistu jääb tagatisena kostjale I. Seega on 7. juuli 2017 tehing tühine TsÜS § 82 lg 2 järgi. Tehing sõlmiti hagejate jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Olnuks vale eeldada, et makseprobleemides hagejad võiksid maksevõimeliseks muutuda juhul, kui laen nimetatakse ümber tagasiostukohustuseks. Lisaks on ebaõiglane müügihinna ja turuväärtuse suur vahe ning asjaolu, et kostja I omandas kinnistu kogu väärtuse juhul, kui hagejatel ei õnnestu tagasiostuõigust teostada. Vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete kohaselt tasakaalust väljas. Hagejate esitatud hindamisaktid kajastavad kinnisasja turuväärtust. Hagejad esitasid koos 2018. a hindamisaktiga andmed kinnisvara hinnaindeksi muutuse kohta ja arvutasid välja tõenäolise turuhinna 2017. a III kvartalis – ca 66 000 eurot. Ka 2019. a hindamisakti tegemisel sai lähtuda eeldusest, et hoonete sisene seisukord ei ole muutunud, sest kostja I ei ole seda eeldust ümber lükanud. 2019. a hindamisakt on hagejate arvutustega kinnisasja turuväärtusega samas suurusjärgus. Hüpoteek Alar Kulpi kasuks ei taganud ühtegi nõuet, sest see kustutati hüpoteegipidaja avalduse alusel ilma vastusooritust saamata. Hüpoteek AS-i Swedbank kasuks kustutati samuti tehingu tegemisel. Seega ei saanud 7. juuli 2017 tehingu tegemise hetkel kinnisasjale seatud hüpoteegid kinnisasja väärtust mõjutada. Hagejate erakorralist vajadust tehingu tegemisel tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. Kuna 7. juuli 2017 leping on eeltoodud asjaoludel tühine, nõuavad hagejad kostjalt I alusetult saadu 29 500 eurot tagastamist. Hagejad ei vaidlusta kostjate II ja III omandit kinnisasjale, mistõttu saab 7. juuli 2017 lepingu tagasitäitmine puudutada kostjalt I saadud raha ja kinnisasja turuväärtuse vahe tagastamist.
6.Kostja I (vastustaja) palub jätta hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldada kostjate II ja III apellatsioonkaebus. Menetluskulud palub kostja I jätta hagejate kanda. Kostja I nõustub maakohtuga, et hagejad pidid tõendama mõlema poole tahet sõlmida näilik tehing. Kostja I nõustub maakohtuga, et kinnisasja sundvõõrandamisest päästmine ei ole erakorraline vajadus. Hagejad ei esitanud tähtaegselt notariaalset avaldust tagasiostuõiguse realiseerimiseks. Hagejad vastutavad tekkinud olukorra eest ise. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistaja K.V.i ütlusi. Hagejad ei saa nõuda, et kohus annaks tunnistaja ütlustele nii nende sisu kui ka muude tõenditega vastuolus oleva tõlgenduse. Tunnistaja on kinnitanud, et tagasiostuhinna määramisel võeti arvesse hagejate õigust elamut kasutada. Leping ei olnud sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ega tasakaalust väljas. Midagi erakorralist ei olnud juhtunud. Tegemist ei olnud sundolukorraga. Hagejate ja kostja I kohustused olid omavahel tasakaalus. Hagejad ei tõendanud enda soorituse väärtust kostjale I ja sellest tulenevalt ka soorituste väärtuste vahet. Hagejad ei ole maakohtu menetluses hüpoteekidega seotud asjaoludele tuginenud ja need ei oma ka asjas sisulist tähtsust. Kui need väited ka asjas tähtsust omaks, ei saa uutele väidetele ringkonnakohtu menetluses enam tugineda ja need tuleb jätta tähelepanuta.
7.Kostjad II ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagejate nõue kostjate II ja III vastu vallasasjade omandiõiguse tunnustamiseks ja vallasasjade väljaandmiseks ning kohustati kostjaid II ja III andma hagejatele välja maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3.1-3.7 nimetatud
vallasasjad. Kostjad II ja III paluvad tühistada maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kostjatelt II ja III menetluskulude väljamõistmise osas. Kostjad II ja III paluvad teha uue otsuse, millega jätta hagejate hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus luges ebaõigesti tõendatuks, et vallasasjad läksid kostjale I üle hagejate tahte vastaselt. Hagejad ei ole seda tõendanud. Hagejad olid teadlikud, et kostjale I kinnisasja vabatahtlikul üleandmata jätmisel võtab kostja I kinnisasja üle omaabi kasutades. Vaatamata hoiatustele ei viinud hagejad vallasasju ära ning jätsid need kostjale I kuuluvale kinnistule. Seega läksid vallasasjad hagejate valdusest välja nende vabal tahtel. AÕS § 90 lg 1 kohaselt kehtib valdaja omandi eeldus. Küll aga ei tule eeldada, et hagejad on esitanud andmeid asjade tegeliku kuuluvuse kohta. Vaid üksikute esemete osas on asjade valdus ja omand tuvastatud. Hagejad on esitanud eksperdile andmeid, mille kohaselt kuuluvad mitmed esemed hagejaga I seotud ettevõttele. Hagejatele ei kuulu köögimööbel ja Tulikivi kamin ja ahi (III kd lk 61p). Kostjad II ja III omandasid asjad AÕS § 95 lg 1 kohaselt heauskselt ning sama paragrahvi lõikes 3 sätestatu ei kohaldu. Maakohtu määruse resolutsiooni p-s 3 nimetatud vallasasjad on kinnisasja päraldised TsÜS § 57 ja 7. juuli 2017 lepingu p 1.1 alusel. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud eseme päraldiseks olemise vastavalt sellele, millises elamu ruumis ese parasjagu asus. Esemed (päraldised) teenivad peaasja, milleks on kinnisasjal asuv elamu. Mööblit ja tehnikat on võimalik pidada päraldiseks TsÜS § 57 lg 1 tähenduses. Seda ei muuda asjaolu, et mööblit ja tehnikat on võimalik võõrandada ka eraldiseisvalt. Kostjad II ja III omandasid kinnisasja heauskselt, mistõttu omandasid nad ka kinnisasja päraldised heauskselt (TsÜS § 57 lg 3). Maakohtu määratud menetluskulude jaotus ei ole korrektne. Maakohus on ekslikult lähtunud nõuete esitamise ebaselgest järjestusest ja struktuurist ning arvestanud menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel eraldi nõuetena vallasasjade omandiõiguse ja väljaandmise nõudeid. Tegemist ei olnud eraldiseisvate, veelvähem alternatiivsete nõuetega.
8.Hagejad ei ole kostjate II ja III apellatsioonkaebuse osas kirjalikku seisukohta esitanud. Kohtuistungil vaidlesid hagejad kostjate II ja III apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 2. märtsi 2022 otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osaliselt resolutsiooni p-i 4, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagejate alternatiivnõue kostja I vastu ja mõistab kostjalt I hagejate kasuks solidaarselt välja 29 500 eurot ning viivise ja jaotab uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hagejate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kostjate II ja III apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Poolte vahelise vaidluse tuum on selles, kas hagejate ja kostja I vahel 7. juulil 2017 sõlmitud kinnisasja (reg nr XXXXXXX) tagasiostuõigusega müügi- ja asjaõigusleping on tühine näilikkuse või heade kommete tõttu, mistõttu on hagejatel kostja I vastu lepingu alusel saadu tagastamise nõuded TsÜS § 84 lg 1 või VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel. Hagejad leiavad, et tehingule kohaldusid VÕS 22. ptk 2. jao tarbijakrediidi sätted ja isegi kui tehing kehtiks laenulepinguna, puuduks kostjal I õigus lepingu alusel suurema summa raha saamiseks, kui väljalaenatud rahasumma ehk 36 500 eurot. Kostjatelt II ja III nõuavad hagejad neile kuuluvate vallasasjade tagastamist.
Ringkonnakohtu menetluses ei vaidlusta hagejad maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude kostjate II ja III vastu kinnistusraamatus omanikukande ebaõigsuse tuvastamiseks, tahteavalduste andmiseks kohustamiseks ning tahteavalduste kohtuotsusega asendamiseks. Hagejad nõustuvad, et kostjad II ja III on saanud kinnisasja omanikeks ja asja enda omandisse tagasi ei nõua. Hagejad nõuavad seetõttu kostjalt I laenusumma 36 500 eurot ja kinnistu turuväärtuse 66 000 eurot vahe 29 500 eurot kui alusetult saadu tagastamist või samas summas kahju hüvitamist. Samuti vaidlustavad hagejad menetluskulude jaotuse ja paluvad jätta kõik hagejate menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu istungil nõustusid hagejad, et arvestades apellatsioonkaebuse nõudeid puudub vajadus tuvastada asjaõiguslepingu tühisust. Hagejad vaidlevad kostjatega II ja III ka selles, kas kostjad II ja III on kohustatud hagejatele välja andma neile kuuluval kinnistul asuvad vallasasjad, mis on nimetatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3.1-3.7 ja mille kostjatelt II ja III väljamõistmise osas maakohus hagi rahuldas (otsuse resolutsiooni p 3). TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse põhjendatust vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt hagejate apellatsioonkaebust, milles nad paluvad välja mõista kostjalt I 29 500 eurot ja viivise sellelt summalt (I), seejärel kostjate II ja III apellatsioonkaebust, milles nad vaidlustavad maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 vallasasjade omandiõiguse tunnustamise ja neilt väljamõistmise osas (II) ning lõpetuseks jaotab ringkonnakohus menetluskulud (III). I
11.Vastavalt 7. juuli 2017 lepingus kokkulepitule sõlmisid pooled tagasiostuõigusega müügilepingu (I kd lk 6jj). Sellise sisuga lepingu sõlmimine on reguleeritud VÕS § -s 238 jj. Praktikas kasutatakse tagasiostuõigusega müügilepinguid valdavalt finants- ja rahaturuinstrumentidega kauplemisel (vt Võlaõigus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 155). Tagasiostuõigusega müügi puhul on lisaks algsele müügilepingule sõlmitav tagasiostuõigust sisaldav müügileping tingimuslikuks tehinguks TsÜS § 102 mõistes, tegemist on edasilükkava tingimusega sõlmitud müügilepinguga, kusjuures edasilükkavaks tingimuseks on tagasiostuõiguse teostamine müüja poolt. Tagasiostuõigust on praktikas kasutatud pandi surrogaadina, mille korral soovitakse anda ostjale tagatis, mille realiseerimine oleks kergem pandiõiguse, st hüpoteegi realiseerimisest. Ringkonnakohus märgib, et hagejaid ja kostjat I vahendanud Laenuteenuste OÜ 30. juuni 2017 e-kirja kohaselt hagejale I (I kd lk 137) samastati kavandatavat lepingut liisinguga (optsiooniga) ning tagasiostuhind pidi lisaks liisingusummale sisaldama ka igakuist pikendamise tasu ja liisingu sõlmimise tasu. Vastavad kokkulepped on lepingu p-des 3.2.3. ja 5.4). Ringkonnakohus leiab, et pooled sõlmisid tagasiostuõigusega müügilepingu VÕS § 238 jj tähenduses.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 7. juuli 2017 tagasiostuõigusega müügileping ei ole tühine näilisuse tõttu. Maakohus leidis põhjendatult, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal, kes ei ole seda tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga selles, et kuivõrd tehing ei ole tühine näilisuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 alusel, ei pea kohus hindama hagejate väiteid lepingule VÕS 22. ptk 2. jao tarbijakrediidisätete kohaldatavuse kohta.
13.VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidilepinguks leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Ringkonnakohus märgib, et tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Ringkonnakohus leiab, et 7. juuli 2017 lepingu sõlmimise eesmärgiks oli anda hagejatele abi Swedbank’i laenu refinantseerimisel kinnisvara tagatisel, tagades samas hagejatele võimaluse müüdud kinnisasi teatud aja pärast (1 aasta ja 3 kuud) tagasi osta. Seejuures kaeti kinnistu müügihinnast ka kostja I kulud kinnistu omandamiseks (lepingu p 3.2.3. ja 3.2.4.). Asjaolu, et kostja I käsitles hagejatelt ostetud kinnistut pandina ning soovis hagejatele tasutud raha saada tagasi esimesel võimalusel kinnistu müügist saadu arvel, tõendab kostja I käitumine pärast hagejatega kokkulepitud tagasiostuõiguse tähtaja möödumist. Kostja asus koheselt otsima võimalust kinnistu realiseerimiseks, võõrandades kinnistu kostjatele II ja III lühikest aega (2,5 kuud) pärast tagasiostuõiguse tähtaja möödumist. Nimetatud asjaolu on tõendatud 20. detsembri 2018 müügilepinguga ja 21. detsembri 2018 üleandmise-vastuvõtmise aktiga, millest nähtub, et kinnistu anti kostjatele II ja II üle koos vallasvaraga (II kd lk 152). Ka kostjad II ja III on menetluses kinnitanud, et nad soovisid osta varem hagejatele kuulunud kinnistut seetõttu, et seda müüdi koos sisustusega. Seega puudus kostjal I müügilepingule üldiselt omane eesmärk saada ostetud asja omanikuks ja ostetud kinnistut saab käsitleda tagatisena hagejatele krediidi andmisel Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingu refinantseerimiseks ja täitemenetluses toimuva sundmüügi vältimiseks. Selline eesmärk ei ole vastuolus VÕS § 238 jj sätestatuga. Tehingu majanduslikku sisu tõendab ka selle müügihind, mis kattis üksnes Swedbank AS-i laenu refinantseerimisega ja lepingu sõlmimisega seotud kulud ja jäi oluliselt alla kinnistu turuväärtuse (68 000 eurot, mis on tõendatud Arco Vara 13. mai 2019 arvamusega) tehingu sõlmimise ajal. Tehingu majanduslikku sisu tõendab ka poolte kokkulepe, mille kohaselt oli kinnistu tagasiostuhind ca 25 % kallim kui müügihind. Pooled ei ole lepingus sidunud tagasiostuhinna suurust kinnistu turuväärtuse muutumisega (turuväärtuse tõusuga). Nõustuda tuleb hagejate väitega, et tegemist oli tasuga krediidi kasutamise eest, mis on omane just krediidi- või sellega sarnastele lepingutele. Maakohtu seisukoht, et vaidlusalusel tehingul puuduvad laenulepingu tunnused, on ebaõige.
14.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 402 lg 2 kohaselt on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping selline tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnistu, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või nimetatud õiguste säilitamine. Hagejad on füüsilised isikud ja seega tarbijad, kes sõlmisid tarbijakrediidi lepingu. Kuivõrd tehingu kohaselt tagas hagejatele antud krediiti nende poolt laenuandjale tagasiostuõigusega müüdud kinnistu, on tegemist elamukinnisvaraga seotud tehinguga VÕS § 402 lg 2 tähenduses, millele tuleb VÕS § 403 lg 21 kohaselt kohaldada VÕS 22. ptk II jaos sätestatut, st tarbijakrediidile kohustuslikke sätteid. Kuivõrd sätted on imperatiivsed, ei saa pooled lepingus sätete mittekohaldatavuses kokku leppida, mistõttu ei ole asjakohane ka kostja I seisukoht, et lepingupooled peavad saama vabalt kokku leppida, millist tüüpi lepingut nad soovivad sõlmida. Tarbijakrediidi regulatsioon piirab lepingute sisu kujundamise vabadust.
15.Kuna hagejad ei suutnud oma majandusliku olukorra tõttu realiseerida lepingust tulenevat tagasiostuõigust, jäid nad kinnistu omandiõigusest ilma ega saanud selle vastu kohast (turuväärtusele vastavat) hüvitist. Hagejad tuginevad kostja I poolt võlaõigusseaduses
tarbijakrediidile kehtestatud imperatiivsete sätete rikkumisele ja nõuavad krediidisumma ja kinnistu turuväärtuse vahe 29 500 eurot hüvitamist.
16.Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et 7. juuni 2017 tehing on tühine vastuolu tõttu heade kommetega või võlaõigusseaduse tarbijakrediidi imperatiivsete sätete rikkumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga TsÜS § 86 mittekohaldatavuse osas tehingu tühisuse alusena ja ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata. Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate seisukohaga, et tehing on tühine VÕS § 421 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on VÕS §-des 402- 421 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Paragrahvi eesmärk on kaitsta tarbijast krediidivõtjat tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud tingimustega võrreldes kahjulikumad. Hagejate väitel toob tehingu tühisuse kaasa tarbija informeerimiskohustuse ja intressikokkulepete tühisus. Ringkonnakohus märgib, et mitte igasugune viidatud sätete rikkumine krediidiandja poolt ei too kaasa tehingu tühisust. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 405 sätestatud andmetest. Samas sätestavad järgnevad lõiked, et VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS §-s 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Kui VÕS § 408 lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui VÕS § 408 lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd käesoleval juhul on hagejad laenu kätte saanud, ei mõjuta need kostja I rikkumised (informeerimiskohustuse rikkumine, intressimäära ja krediidi kogukulu teatavaks tegemata jätmine) tehingu kehtivust ja hagejad ei saa nõuda hüvitist TsÜS § 84 lg 1 teise lause ja VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel.
17.Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja kohaldab õigust ise (TsMS § 442 lg 8). Kutse- ja majandustegevuses tegutsev krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud koguma teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 1 p-d 1 ja 2). Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega (VÕS § 4034 lg 2). VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kostja I on krediidiandjana korduvalt käesolevas menetluses avaldanud, et hagejad olid krediidivõimetud ja keegi ei olnud nõus neile laenu andma, mistõttu kostja I sõlmiski hagejatega vaidlusaluse lepingu. Kostja I avaldas ringkonnakohtu istungil, et kuivõrd kostja I ei tegelenud tarbijakrediidi väljastamisega, ei järginud kostja I ka vaidlusaluse lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise sätteid (protokoll lk 5 I lõik). Seega on kostja I omaksvõtnud, et ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6
sätestatut, mille kohaselt võib krediidiandja tarbijaga krediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kostja I sõlmis tagasiostuõigusega müügilepingu, kuigi oleks pidanud sellest keelduma, kuna hagejate majanduslik seisund ei võimaldanud tagasiostuõigust kasutada. Kui kostja I ei oleks seda kohustust rikkunud, ei oleks ta vaidlusalust lepingut sõlminud ning hagejad ei oleks kinnistut kostjale I võõrandanud.
18.Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kuigi VÕS § 4034 lg‐s 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, ei välista see sama paragrahvi lg 8 järgi muude õiguskaitsevahendite kasutamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 40, vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 18). Seega saavad hagejad nõuda kostjalt kahju hüvitamist, mis on neil tekkinud seoses sellega, et kostja sõlmis nendega vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes tagasiostuõigusega müügilepingu, kui nad tõendavad, et on selle rikkumise tõttu kandnud kahju.
19.Hagejate esitatud asjaolude kohaselt moodustab nende kahju müügihinna (laenusumma) 36 500 eurot ja kinnistu tegeliku turuhinna 66 000 eurot (lepingu sõlmimise aja seisuga) vahe, milleks hagejad hindavad 29 500 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga hagejate esitatud tõenditele kinnistu turuväärtuse osas 2017. aasta kevad-suvel. Ringkonnakohus leiab, et hagejad on tõendanud kinnistu turuväärtuse kostjaga I lepingu sõlmimise ajal 7. juulil 2017. See on tõendatud eelkõige Arco Vara 13. mai 2019 arvamusega (II kd lk 107 – 116), milles on kinnisasja väärtuseks hinnatud 1. juuli 2017 seisuga 68 000 eurot. Hinnangu tellijaks oli hageja I ja hinnang oli antud vastavalt välisele vaatlusele, tellija ütlustele ja esitatud fotodele, mis on ka arvamusele lisatud. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et Arco Vara arvamuse kui tõendiga tuleb jätta arvestamata seetõttu, et arvamus on antud kinnistul asuvatesse hoonetesse sisenemata. Hindaja kasutuses on olnud fotod hoonete sisemise seisukorra osas ja kostja I ei ole menetluses avaldanud, et hageja I poolt hindajale avaldatud andmed ja esitatud fotod kinnistu seisukorra kohta on ebaõiged. Hindaja on arvestanud turuväärtuse hindamisel üheteistkümne väärtusteguriga ning oma hinnangut põhjendanud, sh märkinud, et ajavahemikul 1. juuli 2017 – 1. detsember 2018 ei toimunud X alevikus ja sellega võrreldavates asukohtades piisavalt sarnaste varadega müügitehinguid ja hindamisel seisuga 1. detsember 2018 kasutataks suures osas samu võrdlustehinguid, mis seisuga 1. juuli 2017, siis hindamistulemus jääb samasse suurusjärku. Arvamus on kooskõlas 11. veebruari 2018 ERI Kinnisvara eksperthinnanguga (I kd lk 106-124), mille kohaselt oli kinnistu turuväärtus hindamise aja seisuga samuti 68 000 eurot. Mõlemad hindajad on kasutanud hinnangu andmisel võrdlustehingutena tehinguid aastatest 2016 – 2018. Arvestades eeltoodut kogumis peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kinnistu turuväärtus perioodil juuli 2017- detsember 2018 oluliselt ei muutunud. Üksnes asjaolu, et kostja I müüs kinnistu kostjatele II ja III pärast ERI Kinnisvara eksperthinnangu saamist odavamalt - 57 000 euro eest (II kd lk 149), ei anna ringkonnakohtule alust kahelda
Arco Vara arvamuse õigsuses. Kostjatele II ja III toimus kiirmüük 13 päeva pärast seda, kui kostja I kinnistu valduse hagejatelt omavoliliselt ära võttis. Kutselised hindajad on kinnistu turuväärtuse hindamisel arvestanud põhjendatult müügiga tavaolukorras, kus müügiperioodi pikkuseks on 6-12 kuud. Kostja I ei ole muid tõendeid kinnistu turuväärtuse kohta esitanud, mistõttu tema vastuväited on jäänud paljasõnalisteks. Hagejad ise hindavad kinnistu turväärtust 66 000 eurole, mis tasandab ka Arco Vara hinnangu võimaliku ebatäpsuse.
20.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et turuväärtuse hindamisel peab arvestama kinnistut koormavaid hüpoteeke. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Pooled ei ole maakohtu menetluses väitnud, et kinnistu turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada ka kinnistut koormanud hüpoteekidega, mistõttu ei saanud maakohus kohtuotsuse tegemisel sellele asjaolule tugineda. Maakohtu seisukoht on ka sisuliselt ebaõige. Hagejate kohustuste katteks kinnistut koormanud hüpoteegid kustutati poolte kokkuleppel sama tehinguga ning kostja I omandas hagejatelt hüpoteekidest vaba kinnistu. Kostja I koormas kinnistu uue hüpoteegiga, mis samuti ei oma käesoleval juhul kinnistu turuväärtuse tuvastamisel tähtsust. Ringkonnakohus tuvastab kinnisasja turuväärtusena 7. juuli 2017 seisuga 66 000 eurot. Seetõttu on põhjendatud välja mõista kostjalt I hagejate kasuks kahjuna kinnistu müügihinna (krediidisumma) ja turuväärtuse vahe 29 500 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on see kahju hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kahju oli praegusel juhul rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale I ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostja I pidi aru saama, et kui hagejad ei suuda oma majandusliku olukorra tõttu tagasiostuõigust kasutada, omandab ta kinnistu oluliselt alla selle turuväärtuse, mis tekitab hagejatele kahju.
21.Ringkonnakohus rahuldab hagejate apellatsioonkaebuse osaliselt ja mõistab kostjalt I hagejate kasuks solidaarselt välja tekitatud kahju hüvitisena 29 500 eurot. Hagejad esitasid rahalise nõude 11. veebruaril 2019 hagi täienduses. Samas menetlusdokumendis palusid hagejad välja mõista kostjalt I ka viivise põhinõudelt alates hagiavalduse täienduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (I kd tl 89). Apellatsioonkaebuses taotlevad hagejad viivise välja mõistmist alates tehingu tegemise päevast 7. juulist 2017, millega ületavad maakohtule esitatud nõude piire. Seetõttu ei saa ringkonnakohus lähtuda ka apellatsioonkaebusele lisatud viivise arvestusest. Ringkonnakohus mõistab kostjalt I hagejate kasuks välja kooskõlas hagejate maakohtus esitatud nõude ulatusega välja viivise alates hagi täienduse esitamisele järgnevast päevast
12.veebruarist 2019 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 20. detsembril 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ühekordse summana 9097,31 eurot (viivitatud päevi kokku 1408 päeva, viivisemäär 8% aastas) ja TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise põhinõudelt alates 21. detsembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni.
22.Vastuseks kostja I vastuväidetele hagejate hüvitise nõude suurusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja I väitel tuleb vastastikuste soorituste väärtuste hindamisel arvestada asjaoluga, et lisaks laenu refinantseerimisele jäi hagejatele võimalus elamu kasutamiseks lepingu sõlmimisest kuni tagasiostuõiguse teostamise tähtajani, mis on kasutuseelis. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd leping kehtib ning pooled sõlmisid lepingu p-des 4.1.- 4.4. kokku, et elamu valdus jääb kuni tagasiostuõiguse lõppemiseni hagejatele tasuta kasutusse, siis
kasutasid hagejad elamut nimetatud kokkuleppe alusel ning tegemist ei ole kasutuseelisega, mida tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvestada kahju suuruse määramisel. Kostja I on ka ise märkinud, et kui hagejad jätsid kinnistu tagasi ostmata, siis nad elamu kasutamise eest eraldi tasuma ei pidanud. Samas on kostja I vastuoluliselt leidnud, et elamu kasutamine ei olnud hagejatele tasuta, vaid kasutustasu sisaldus tagasiostuhinnas (lepingu p 5.4). Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kostja I oli krediidiandjana rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ei veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6), loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressi määrast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 järgi, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga avaldatu kohaselt on see intressimäär alates 1. juulist 2016 olnud 0,00%. Seega ei pea hagejad kostja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu intressi maksma ning sellega ei pea ka arvestama kahju suuruse määramisel. Kostja I väidab ka seda, et kui kostja I ei oleks vaidlusalust lepingut sõlminud, oleksid hagejad omandiõiguse kinnistule kaotanud täitemenetluses, mille ärahoidmise eesmärgil nad lepingut sõlmida soovisidki. Ringkonnakohus märgib, et kinnisasjade arestimine, hindamine ja müük täitemenetluses toimub täitemenetluse seadustiku sätete alusel, mis peab tagama kinnisasja võõrandamise eelduslikult turuväärtusele vastava hinnaga. Seejuures on kohtutäituri kohustus võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (TMS § 8), tagades samas ka võlgniku õigused. Seega oleks kinnistu võõrandamisel täitemenetluses täidetud hageja I kohustused hüpoteegipidaja ees, tasutud täitekulud ning kinnistu müügist ülejäänud summa (st kohustuste ja müügihinna vahe) oleks väljamakstud hagejale I (TMS § 43 lg 1 teine lause). II
23.Kostjad II ja III vaidlustavad maakohtu otsuse neilt väljamõistetud vallasasjade osas (resolutsiooni p 3). Hagejad nõuavad kostjate II ja III valduses olevate vallasasjade osas omandiõiguse tunnustamist ja asjade välja andmist üksnes osas, mille kostjate II ja III valduses olemise osas pooltel vaidlus vastavalt kostjate II ja III kinnitusele 17. oktoobri 2019 menetlusdokumendi p-s 2.2.6 puudub. Kostjad II ja III leiavad, et nad omandasid vallasasjad heauskselt, hagejad ei ole oma omandit välja nõutavatele vallasasjadele tõendanud ning vaidlusalused vallasasjad on käsitletavad kinnisasja päraldistena.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjad II ja III ei omandanud koos kinnistuga enda valdusesse saadud vallasasju heauskselt. Maakohus tuvastas põhjendatult, et hagejad kaotasid valduse oma varale enda tahte vastaselt. AÕS § 95 lg 3 kohaselt omandamist käesoleva paragrahvi lõigete 1-12 kohaselt ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel põhjendatult, et kostja I võttis valduse kinnistu ja kinnistul asuvate hoonete (sh elamu) üle hagejate teadmata 7. detsembril 2018 lukkude vahetamise teel. Valduse ülevõtmine ukselukkude vahetamise teel on tõendatud kostja I kirjaliku teatisega hagejale I (II kd lk 83). Koos sellega läksid kostja I valdusesse ka kinnistul asuvad ja hagejatele kuulunud vallasasjad. Kostja I poolt kinnistu võõrandamisel läksid
kinnistul asuvad vallasasjad üle kostjate II ja III valdusesse. Kuna kostja I sai vallasasjade valduse hagejate tahte vastaselt, siis omandamist ei toimunud ning hagejad jäid vallasasjade omanikuks.
25.Vastuseks kostjate II ja III kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kostjal I puudus õiguslik alus kasutada hagejate suhtes kinnistu valduse ülevõtmisel omaabi. AÕS § 41 lg 1 kohaselt mõistetakse omaabina valdaja õigust kaitsta oma valdust jõuga omavoli vastu, ületamata seejuures hädakaitse piire. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt võib omaabi kasutada ka kinnisasja valdaja, kui valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga ning sellisel juhul on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kinnistu valdus oli kuni 7. detsembrini 2018 hagejatel, kes oleksid võinud valdust omavolilise salajase äravõtmise korral omaabi korras kaitsta. Kostja I teostas lukkude vahetuse ja kinnistu ülevõtmise 7. detsembril 2018 mitte omaabi, vaid AÕS § 40 lg 2 tähenduses omavoli korras. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusevastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ja sel viisil saadud valdus on omavoliline. Kostja I käitumist valduse ülevõtmisel ei õigusta ka see, et ta teatas oma kavatsusest hagejatele ette ja andis valduse vabastamiseks tähtaegu. Olukorras, kus hagejad kinnistu valdust kostjale I üle ei andnud ning ei andnud ka valdusesse sisenemiseks nõusolekut, oli kostjal I õigus pöörduda kinnistu valduse saamiseks kinnistu omanikuna kohtusse hagiga AÕS § 80 alusel asja väljanõudmiseks hagejate valdusest. Tartu Ringkonnakohus on 31. mai 2019 määruses kriminaalasjas nr 1-19-3897 (II kd lk 129132) osutanud vajadusele kontrollida alustatava kriminaalmenetluse käigus täiendavalt ka seda, kas kostja I nimel tegutsenud inimene (inimesed) võis kinnisasja valdust üle võttes panna toime KarS § 314 lg 1 teises alternatiivis ja/või KarS § 266 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuriteo. Nimetatud karistusõiguse normid on kehtestatud eesmärgiga kaitsta kodu puutumatust (PS § 26-d ja 33) ja avalikku korda, st omavoli vältimise eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-11 p 11). Kostjad II ja III ei muutunud heauskseteks omanikeks seetõttu, et kostjad olid hagejatele andnud nii enne kui ka pärast valduse omavolilist hõivamist kostja I poolt mitmeid tähtaegu neile kuuluvate vallasasjade ära viimiseks. Asjaolust, et hagejad ei jõudnud kõiki neile kuuluvaid vallasasju kinnistult ära viia, ega ka asjaolust, et nad ei andnud kinnisasja valdust kostjale I vabatahtlikult üle, ei saa järeldada, et nad loobusid vallasasjade omandist ja need asjad muutusid peremehetuks, mis võimaldanuks kostjal I need AÕS § 96 lg 1 kohaselt hõivata ja seejärel edasi võõrandada. Hagejate poolt vallasasjade ära viimata jätmine ei andnud kostjale I õigust hagejate vallasasju nende nõusolekuta maha müüa.
26.Pooled vaidlevad selles, kas maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3.1.-3.7. nimetatud vallasasjad on kinnistu päraldisteks. TsÜS § 57 lg 1 kohaselt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seoses kaudu. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt ei ole asi päraldis, kui seda käibes päraldiseks ei loeta. Selle hindamisel on määravaks käibearusaam, mis on kujunenud üldiselt või konkreetses piirkonnas ning millest majandustegevuses või elus lähtutakse ning mille järgi leitakse, et kuigi üks vallasasi on teisega ruumilises või majanduslikus seoses, ei ole üks vastavatest vallasasjadest sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud viisil käibes koos. Ringkonnakohus nõustub kostjate II ja III seisukohaga ringkonnakohtu istungil, et päraldisteks olevate vallasasjade mõiste on ajas muutuv. See on kooskõlas TsÜS § 57 lõikes 2 sätestatuga. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-20-6051 tuvastatud asjaolud ei kattu
käesolevas asjas vaidluse all olevate asjaoludega. Viidatud tsiviilasjas oli vaidluse all üksnes elamusse sisseehitatud köögimööbli käsitlemine päraldisena. Käesolevas asjas on maakohus päraldiste hindamisel TsÜS § 57 lõikes 2 sätestatuga arvestanud, kusjuures on sisseehitatud köögimööbli koos integreeritud kodutehnikaga, vannitoa mööbli ja kamin-ahju hinnanud kinnisasja päraldiseks ja selle üle apellatsioonimenetluses ei vaielda. Seetõttu ei ole enam asjakohased ka need kostjate II ja III väited, mille kohaselt oli nende asjade omanikuks mitte hagejad vaid hageja I ettevõte.
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on, arvestades kehtivat materiaalõigust ja esitatud tõendeid (sh ekspertarvamus, fotod, hagejate ja kostja I suhtlusesse puutuvad e-kirjad ja SMS-d, kinnistu koos vallasvaraga üleandmise akt, tunnistaja K.V.i ütlused) põhjendatult leidnud, et vallasasjad, mis on loetletud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3.1.-3.17. (eelkõige mittesisseehitatud mööbel) ei ole päraldised ja tuleb kostjatel II ja III hagejatele välja anda. Seejuures märkis maakohus põhjendatult, et pärast nimetatud vallasasjade hagejatele tagastamist on kinnistul asuvat elamut jätkuvalt võimalik kasutada eluruumina. Maakohus on ka õigesti märkinud, et kogu asjade kinnistult äraviimist puudutavas suhtluses puuduvad viited sellele, et oleks kokku lepitud, milliseid vallasasju hagejad võivad kinnistult ära viia ja milliseid mitte, mistõttu kostja I aktsepteeris, et hagejad võivad ära viia kogu n-ö liigutatava vara. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Pidades vaidlusaluseid vallasasju kinnisasja päraldisteks, on kostjad II ja III samal ajal seda meelt, et hagejad ei ole tõendanud, et nad on olnud välja nõutavate asjade omanikuks. Ringkonnakohus leiab, et kostjate II ja III nimetatud vastuväited on omavahel vasturääkivad. Kui kostjad II ja III peavad vaidlusaluseid vallasasju omandatud kinnisasja päraldisteks, siis möönavad nad ka hagejate omandiõigust nimetatud vallasasjadele. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Maakohus eksis, kui leidis, et hagejad ei pidanud vallasasjade omandiõigust tõendama. Samas leidis maakohus arvestades asjas tuvastatud asjaolusid (hagejad valdasid kinnistut kuni 7. detsembrini 2018, mil kostja I selle omavoliliselt salaja hõivas) põhjendatult, et olukorras, kus hagejad elasid kinnistul kuni selle võõrandamiseni kostjale I 7. juulil 2017, kostjad II ja III kinnitavad, et ostsid maja kogu sisustusega ja kostja I on hagejate omandiõigust vallasvarale kinnitanud, on eluliselt ebausutav, et kinnistul, mida hagejad kasutasid koos perega elamiseks, asuvate vallasasjade (mööbel) omanikuks ei olnud hagejad. Kostjate II ja III kiri hagejate esindajale 11. veebruarist 2019 tõendab, et maja oli müügis koos mööbli, sisustuse ja tehnikaga (vallasvaraga (II kd tl 40). Ka 21. detsembri 2018 üleandmise-vastuvõtmise akt tõendab, et kinnistu anti kostjatele II ja III üle koos vallasvaraga (II kd lk 152). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostjad II ja III ei ole avaldanud, et hagejate nõutavad vallasasjad kuuluvad neile endile, mis kogumis asjas esitatud tõenditega tõendab, et kostjad II ja III ostsid kinnistu koos vallasasjadega mis kuuluvad hagejatele. Arvestades eeltoodut tuleb kostjate II ja III apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. III
28.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hagejate apellatsioonkaebuse osaliselt ja arvestades kaebustes esitatud väiteid, muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus rahuldas hagejate nõuded kostja I vastu osaliselt, mistõttu ringkonnakohus peab arvestades hagejate esitatud nõuete (sh alternatiivnõuete) mahtu põhjendatuks jätta menetluskulud hagis kostja I vastu TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, välja arvatud
riigilõiv hagi rahuldatud osalt, mis tuleb jätta kostja I kanda ning temalt hagejate kasuks välja mõista. Hagejad tasusid maakohtu menetluses hagihinnalt 91 500 eurot riigilõivu 1200 eurot (I kd tl 89p). Ringkonnakohus rahuldab hagejate nõude kostja I vastu põhisummas 29 500 eurot, millele lisanduvad hagi hinna määramisel viivised summas, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale, st 2360 eurot (TsMS § 133 lg 2). Seega on hagi kostja I vastu rahuldatud hagihinna 31 860 eurot ulatuses, mis on 34, 8 % hagihinnast. Seega tuleb kostjalt I välja mõista samas ulatuses ka hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, st 417, 60 eurot. Maakohus rahuldas hagi kostjate II ja III vastu osaliselt ja ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata. Maakohus mõistis hagejatelt kostjate II ja III kasuks välja menetluskuluna 4435 eurot ja kostjatelt II ja III hagejate kasuks välja menetluskuluna 4140,14 eurot, jättes vastastikused menetluskulude nõuded tasaarvestamata. Ringkonnakohus leiab, et ka menetluskulude väljamõistmisel kohaldub TsMS § 445 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Seetõttu puudus vajadus välja mõista mõlemalt poolelt ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Samas nähtub maakohtu otsusest, et hagis kostjate II ja III vastu hagejate menetluskulude kindlaksmääramisel on maakohus liitnud kokku mitte üksnes kogu hagejate õigusabikulu, vaid ka kõik menetluses tasutud riigilõivud, sõltumata sellest, kas hagejate nõuded, millelt riigilõivu tasuti, rahuldati või mitte. Seetõttu ei ole maakohtu poolt välja arvutatud ja pooltelt välja mõistetud menetluskulu suurused arvestuslikult õiged. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd ka kostjate II ja III vastu kuulub hagi rahuldamisele osaliselt, on arvestades vaidluse tuuma (kostjate II ja III poolt koos kinnistuga omandatud vallasasjade koosseis ja omandamise õiguslik alus) ja rahuldatud ning rahuldamata jäänud nõuete proportsiooni, põhjendatud sarnaselt kostjaga I ka hagis kostjate II ja III vastu jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, välja arvatud maakohtu menetluses vallasasjade väljamõistmise hagilt tasumisele kuuluv proportsionaalne osa riigilõivust, mis tuleb jätta kostjate II ja III kanda ning neilt välja mõista hagejate kasuks. Vastavalt eksperdi 5. septembri 2021 hinnangule mõistis kohus kostjate II ja III valdusest välja vallasasju väärtusega kokku 3964 eurot, mis moodustab hagihinnast 91 500 eurot 4, 3 %. Seega tuleb kostjatelt II ja III välja mõista solidaarselt hagejate kasuks riigilõivuna 51 eurot ja 60 senti (4, 3% 1200 eurost).
29.Ringkonnakohus rahuldab hagejate apellatsioonkaebuse kostja I vastu osaliselt, mistõttu jätab kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 171 lg-ga 1 menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuse rahuldatud osalt tasutud riigilõiv. Hageja tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu 1400 eurot, millest 34, 8 % moodustab 487, 20 eurot, mis tuleb jätta kostja I kanda ning temalt hagejate kasuks välja mõista. Ringkonnakohus jätab kostjate II ja III apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu jäävad nii kaebusega seotud hagejate menetluskulud kui ka kostjate II ja III endi menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate II ja III kanda. Hagejate menetluskulu nimekirja kohaselt on nende menetluskuluks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulud kokku 13,10 h ulatuses. Arvestuses on lähtutud ringkonnakohtu istungi kestvusest 1h, tegelikult kestis ringkonnakohtu istung arvestades planeeritud algusaega 1 h ja 48 min. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas esindaja hagejatele seoses kostjate II ja III apellatsioonkaebusega õigusabi 0,7 h.
Lisandub aeg kohtumäärusega tutvumisele (0, 25 h), kohtuistungiks valmistumisele (3, 5 h) ja kohtuistungil osalemisele (1 h 48 min), mis oli vajalik õigusabi osutamiseks nii kostjate II ja III apellatsioonkaebuse kui ka hagejate enda apellatsioonkaebuse menetlemiseks. Ringkonnakohus loeb kostjate II ja III apellatsioonkaebuse menetlemisel põhjendatud hagejate õigusabikuluks pool sellest kulust, st 2,8 h. Kokku on hagejate õigusabikulu 3,5 h hinnaga 150 eurot/h (koos käibemaksuga), st 525 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb välja mõista hagejate kasuks kostjatelt II ja III solidaarselt. Vastavalt taotlustele kuulub välja mõistetud menetluskuludelt tasumisele viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.