Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Hagiavalduse kohaselt pärandas hageja isa H. K.. 26.09.2002 notariaalselt tõestatud testamendiga kogu oma vara õele A. P.ile ja määras annaku H. M. kasuks. Testamendi koostas ja tõestas Tallinna notar J. H.. H. K.. suri XX.XX.XXXX. Hageja väitel oli pärandaja testamendi tegemise ajal vanusest ja haigusest tingitud ajutise vaimutegevuse häire tõttu otsusevõimetu. See välistas pärandaja võime õigesti hinnata, kuidas tehing mõjutab tema huve, mistõttu testament on tühine. 24.09.2003 diagnoositi H. K..l segatüüpi vaskulaarne dementsus ja avastati peaaju multilokulaarne isheemiline kahjustus koos viidetega ajuatroofiale. Ajuhaigused olid kujunenud pikema ajavahemiku vältel ning vähemalt kaks aastat enne surma esinesid H. K..l raskekujulised tasakaaluja mäluhäired ning ta oli ühest kõrvast kurt ja ühest silmast pime. Testamendis esinevad kirjavead ja ebatäpsused, mis kinnitavad asjaolu, et testaator ei olnud võimeline tehingu sisu tajuma. Tehingu tõestanud notar ei kajastanud notariaalaktis tehinguosalise puuet ega kaasanud tõestamisse tunnistajat. Kuivõrd testaator ei ole eeltoodust järelduvalt notariaalaktiga tutvunud ega selle sisust aru saanud, on testament tühine ka TõS § 13 lg 1 ja 3 sisalduvate tõestamise nõuete rikkumise tõttu. TõS § 25 lg 1 kohaselt, kui tõestamistoimingus osaleja tema enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt piisavalt ei kuule ega kõnele ega suuda ka kirjalikul teel suhelda, kaasab notar tõestamisse osaleja usaldusisiku, kes on võimeline osalejast aru saama. Ilma selleta on tõestamine tühine. Testamendi tegemise juures viibis E. J., kuid usaldusisiku viibimist tõestamistoimingu tegemise juures ei ole märgitud notariaalakti. E. J.i kaasavõtmisega avaldas testaator, et soovis tema juuresolekut tõestamistoimingu juures. Testamendis see kajastatud ei ole. Kuna vaidlustatud testament ei sisalda notari tähelepanekute aruannet pärandaja teo- ja otsusevõime kohta, on tõestamistoiming TõS § 35 lg 1 alusel tühine. Kostjate vastuväited Kostja A. P. hagi ei tunnistanud. Hageja väited H. K.. otsusevõimetusest testamendi tegemise ajal on tõendamata. Kostja suhtles testaatoriga tihedalt ning kuni traumajärgse hospitaliseerimiseni 24.09.2003 oli H. K.. tervislik seisund hea. Testaator sai õigesti aru tehingu sisust ning see väljendas tema tegelikku tahet. Eeltoodud asjaolusid kontrollis tehingu tõestamisel ka notar, kes järgis tõestamistoimingu läbiviimise nõudeid, muuhulgas selgitamiskohustust. Ebaolulised kirjavead testamendis ei mõjuta tehingu kehtivust. Kuna H. K.. ei olnud kurttumm, puudus vajadus kaasata tõestamistoimingusse usaldusisikut. Kostja H. M. vaidles samuti hagile vastu. Kostja arvates väljendas H. K.. testament adekvaatselt testaatori viimset tahet. Kuulmispuue ei mõjuta isiku võimet testeerida. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kostja poolel seisukoht Kolmanda isikuna kostja poolel protsessi kaasatud Tallinna notar J. H. vaidles hagile vastu. Notari väitel veendus ta testamendi tegemise hetkel testaatori teo- ja otsusevõimes ning tema tahtes. Notar ei tajunud testaatoriga vesteldes, et viimasel oleks raskusi ümbritseva tajumise ja mõistmisega, sealhulgas kuulmisega. H. K.. ei olnud TõS § 23 mõttes kurt, tumm ega pime tehinguosaline. Seega puudus vajadus usaldusisiku kaasamiseks tehingu tõestamise juurde. Notar selgitas testaatorile tunnistaja kaasamise võimalust viimse tahte avalduse tõestamise juurde, kuid testaator loobus tunnistaja kaasamisest. Hageja viited tõestamisseaduse rikkumisele H. K.. testamendi tõestamisel on alusetud ja asjakohatud. Kirjavead testamendis ei avaldanud mõju testaatori tahteavaldusele ega selle tõlgendamisele. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 alusel M. V.ilt välja 3 480 krooni

ekspertiisitasu riigituludesse ja 50 000 krooni õigusabikulude hüvitamiseks kostja A. P.i kasuks, tuginedes justiitsministri 23.08.1999 määrusele nr 42. Kohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohtule esitatud surmatunnistuse DL 0266736 (I kd, lk 8) kohaselt suri H. K.. XX.XX.XXXX Tallinnas. Tallinna notar J. H. tõestas H. K.. testamendi (I kd, lk 10-11) 26.09.2002. Testamendiga pärandas testaator oma vara õde A. P.ile ja määras annaku H. M.le. Kooskõlas PäS §-ga 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad või kui testament on muutunud tühiseks PäS §-des 86 ja 92 sätestatud alustel. H. K.. poolt tehtud notariaalse testamendi tühisuse alusena tõi hageja välja asjaolu, et tema isa H. K.. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu (TsÜS § 13) vanusest ja haigusest tingituna ning usaldusisik ei viibinud notariaalakti tegemise juures. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt on tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Et H. K.. oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, tõendab hageja arvates asjaolu, et A. P.i poolt testaatori mõjutamine tema kasuks ja asepärijana tema tütre kasuks testamenti tegema, välistab testaatori võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. A. P. keeldus seletuse andmisest vande all. TsMS § 270 lg 1 alusel tuleb lugeda tõendatuks taotlenud poole väidetud asjaolu, et kostja A. P. mõjutas testaatorit tegema testamenti tema kasuks. 03.10.2007 ekspertiisiakt tõendab, et testamendi tegemise ajal olid testaatoril mäluhäired ja käitumise iseärasused; T. K.. ütlused tõendavad testaatoril 1995. aastal luulumõtete esinemist; kostja A. P.i ütlused haiglale 2002. ja 2003. aastal. 14.09.2006 kohtumääruse alusel tegi asjas ekspertiisi riiklikult tunnustatud ekspert Jüri Ennet. Ekspertiisiakti (II kd, lk 266-268) kohaselt suutis testaator 26.09.2002 aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Hageja, mitte nõustudes nimetatud ekspertiisiaktiga, taotles kordusekspertiisi määramist. Kohus rahuldas taotluse, juhindudes TsMS § 304 lg-st 1. Kordusekspertiisi akti nr 35-07/27 (II kd) kohaselt jõudsid eksperdid arvamusele, et H. K..l ei esinenud kuni 2003. aastani, sealhulgas 26.09.2002, selliseid psüühikahäireid, mis oleksid piiranud temal oma tegudest, nende tähendusest ja võimalikest tagajärgedest arusaamist ning oma käitumise vastavalt sellele juhtimist. Ekspertiisi viisid läbi riiklikult tunnustatud eksperdid Anu Arold ja Katrin Eino. Seega jõudis kolm eksperti samale järeldusele, mille kohaselt testaator testamendi tegemise ajal sai aru oma tegude tähendusest ja suutis neid juhtida. AS Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloo väljavõttest (I kd, lk 13) nähtuvalt viibis testaator SA PERH Psühhiaatriakliinikus esimest korda alates 24.09.2003, seega aasta pärast vaidlusaluse testamendi tegemist. Märgitud on mälu halvenemine 2 aasta jooksul, eriti sama aasta suvest. Mälu halvenemine iseenesest ei tõenda otsusevõimetust. Tunnistajana ülekuulatud T. K.. (hageja ema) ütluste kohaselt olid testaatoril erinevad maaniad, 1976. või 1977. aastal kaotas ühest kõrvast kuulmise, 1995. aastal oli hageja suhtes vägivaldne. Testaatori endise töökaaslase A. S. ütluste kohaselt oli testaator T. peainsener, töölt lahkus 1980ndatel. Koos käisid nad jahil ka pärast H. K. töölt lahkumist; jahil käis H. K. kuni 72 aasta vanuseni. Pärast seda tunnistaja testaatorit ei näinud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli H. K.l probleeme mäluga juba tööl olles, ta kirjutas kõik märkmikku. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt nägi ta testaatorit 2002.-2003. aastatel 3-4 korda aastas. „Testaator jättis täiesti normaalse vanema mehe mulje. Ta oli tark ja paljunäinud inimene, kellega oli huvitav suhelda“, elas üksi ja sai ise hakkama, probleeme oli kuulmisega, oli pedantne, kokkulepetest pidas kinni, kõik oli üles kirjutatud. Tunnistaja L. P., kes oli testaatori väga hea sõber noorusest, ütluste kohaselt jättis testaator talle 2003. aasta jaanuaris (A. P.i 75. sünnipäeval) samasuguse mulje nagu varem. Mäluga probleeme tal ei olnud, ütles, et tuleb kõigega hästi toime. Tunnistaja L. K. andis ütlusi selle kohta, et nägi testaatorit pärast 2000. aastat

umbes kord aastas, oma emalt sai tunnistaja teada, et testaatoril oli probleeme kuulmisega, Tartus käis ta seoses üürnikega ja kommunaalmaksetega, kokkulepetest pidas ta kinni, kuna kõik oli märkmikus kirjas. Tõenditele hinnangu andmisel asus kohus seisukohale, et tunnistajate ütlused ei lükka ümber ekspertiisi järeldust. Kuna H. K.. ei olnud notariaalse testamendi tegemise ajal 26.09.2002 otsusevõimetu, leidis kohus, et testamendi tühisuse tunnustamise nõue tuleb TsÜS § 13 lg 1 alusel jätta rahuldamata. Kehtiva testeerimisvabaduse järgi oli H. K..l õigus otsustada, kellele ta oma vara pärandab ja kelle määrab annaku saajaks. Testamendis väljendas testaator oma tahet. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TõS § 1 lg 1 kohaselt kehtestab tõestamisseadus notari pädevuses olevate tõestamistoimingute tegemise korra. TõS § 1 lg 6 järgi on tõestamistoiming tühine seaduses sätestatud juhtudel. Asjas ei ole tõendatud, et notar oleks rikkunud testamendi tõestamisel tõestamisseaduse sätteid. Annaku saaja nimes „e“ ja „i“ tähe äravahetamine ei muuda testamenti kehtetuks. Tegemist on kirjaveaga, mis ei mõjuta testaatori tahet ja testamendi kehtivust. Kooskõlas TõS § 13 lg-ga 1 on testaator testamendi alla kirjutanud, seega heaks kiitnud. Testamendis (I kd, lk 107) märgitu kohaselt on testament notari poolt testaatorile ette loetud. Hageja poolt viidatud TõS § 25 reguleerib erisusi kurttumma osaleja suhtes, kellega ei ole võimalik suhelda. H. K.. ei olnud kurttumm, mistõttu nimetatud sätte kohaldamiseks puudus notaril alus. Notar ei ole rikkunud ka TõS § 35. Selles paragrahvi 1. lõikes viidatu sisaldub notariaalaktis. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjatelt välja hageja kohtukulud. Kohus ei hinnanud tõendeid õigesti nende kogumis, nagu näeb ette TsMS § 232 lg 1, ning ei andnud hinnangut kõigile hageja väidetele ja asjas kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohaselt on kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse eelduseks see, et kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ning kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kordusekspertiisi ei tehtud asjaolu kohta, mida hageja taotles. 20.02.2007 kordusekspertiisi tegemise avalduse muutmisel palus hageja määrata ekspertiisi testaatori otsusevõime kohta, kuid kohus küsis kordusekspertiisi määramisel eksperdi arvamust testaatori teovõime piiratuse kohta. TsÜS § 8 lg-st 1 tulenevalt on piiratud teovõimega isikud, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Hageja tugines hagis testaatori otsusevõimetusele tehingu tegemise ajal kui ajutisele vaimutegevuse häirele ja soovis seda tõendada. Ekspertiisi tulemustest ei saanud eeltoodud põhjusel selguda asjas olulisi asjaolusid. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet, kui määras ekspertiisi asjaolu kohta, millele hageja ei olnud tuginenud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohus, rikkudes TsMS § 236 lg-t 2, jättis lahendamata hageja 20.02.2007 taotluse nõuda Eesti Haigekassalt välja andmed H. K.. poolt tarvitatud ravimite kohta, perearsti andmete kohta ning perearstilt tervisekaardi. Hageja taotles TsMS § 267 lg 1 kohaselt kostja A. P.i ülekuulamist vande all, kuna muude tõenditega ta ei suutnud tõendada asjaolu, et kostja mõjutas testaatorit tegema testamenti enda ja oma tütre kasuks, mis välistas testaatori võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. A. P. keeldus vande all seletuse andmisest, tuginedes kõrgele vanusele. Seetõttu oleks pidanud kohus TsMS § 270 lg 1 järgi lugema tõendatuks asjaolu, et kostja mõjutuste tõttu oli testaator tehingu tegemise ajal otsusevõimetu. Kohtuotsuses puudub hinnang selle kohta, kas kohus

luges hageja väite tõendatuks ning kas antud asjaolu võis mõjutada testaatori otsusevõimet. Kohus ei ole otsuses hinnanud hageja väiteid tehingu tõestanud notari poolt TõS § 9 lg 1, § 29 ja § 30 lg 1 rikkumise kohta. Nimelt tohib tunnistajat tõestamistoimingusse kaasata ainult osaleja nõudel, mis märgitakse notariaalakti (TõS § 30 lg 1). Vaidlustatud testamendis testaator avaldas, et testamendi tõestamise juures ei viibi mitte kedagi, kuid siiski viibis seal E. J.. Seega testaatori tahe on notariaalaktis ebaõigesti kajastatud ning ei ole märgitud, kellena E. J. tehingu tegemise juures viibis. TõS § 30 lg 1 eesmärk on välistada kolmandate isikute mõju tahteavalduse tegijale. Teiseks oleks notaril pidanud tekkima kahtlus testaatori otsusevõimes, kuna testaator võttis tõestamisele kaasa teise isiku. Tunnistaja E. J.i ütluste põhjal võeti tema kaasa selleks, et kontrollida testamendi sisu. See asjaolu oleks pidanud kajastuma notariaalaktis pärandaja teo- ja otsusevõime tuvastamisel notari poolt (TõS § 29, § 35 lg 1). Apellant ei nõustu esimese astme kohtu seisukohaga, et testamendis olev märge testamendi ettelugemise kohta tõendab selle ettelugemise fakti. Kohus ei analüüsinud hageja väiteid ja esitatud tõendeid piisava tähelepanuga. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Testamendis olev märge tõendab tõestamistoimingutele tõestamisseaduses esitatavate nõuete järgimist, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hagiavalduses toodud väited selle kohta, et testaator ei märganud kirjavigu (annakusaaja H. M. nime ebaõige kirjapilt, testamendi ärakirja väidetav väljastamine asjassepuutumatule isikule J. K.ile), tõendavad kas seda, et tõestamistoimingu tegemisel tegelikult TõS § 13 nõudeid ei järgitud, testamenti ei loetud ette ega antud tehinguosalisele läbivaatamiseks; või siis seda, et testaator oli otsusevõimetu ja ei saanud aru kirjalikult vormistatud tehingu tekstist. Mõlemal juhul on tehing hagis toodud alustel tühine (kas TõS § 13 lg 1 alusel või TsÜS § 13 lg 1 alusel). Kohus ei võtnud lahendis seisukohta hageja eeltoodud väidete suhtes. Kohus ei hinnanud 03.10.2007 kordusekspertiisi akti igakülgselt. Eksperdiarvamusest ilmneb, et aeg, kui testaatori mälu hakkas halvenema ja tekkisid käitumise iseärasused, hõlmab testamendi tegemise aega. Sama kinnitasid tunnistaja T. K.. ütlused. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et kuna testaator ei vajanud vaimsete häirete tõttu arstiabi enne testamendi tegemist ning vaimsed häired ei põhjustanud temal iseseisva toimetuleku raskusi, mida on kirjeldatud alates 2003. aasta suvest, siis puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, et testaatoril olid püsivad vaimsed häired testamendi tegemise ajal. Samas ei välistanud kordusekspertiis testaatori otsusevõimetust. Esimese astme kohus ei välistanud kohtuotsuses vastuolusid tunnistajate ütlustes ning rikkus sellega TsMS §-st 232 tulenevat tõendite hindamise põhimõtet. Tunnistaja E. J.i ütlused jättis kohus täielikult tähelepanuta. E. J. oli testamendiga soodustatud isiku A. P.i sõbranna, kelle tunnistuse kohaselt võeti ta tõestamistoimingu tegemise juurde kaasa eesmärgiga kontrollida, et kõik saab õigesti kirja, s. t et testamendi järgi saaks kogu vara kostja. Samuti on kohus jätnud täielikult tähelepanuta tunnistaja T. K.. ütlused testaatori vaimsete häirete avaldumise kohta juba 1995. aastal, samuti selle kohta, et testaator avaldas tunnistajale tahet teha testament tütre kasuks, ning selle kohta, et A. P. mõjutas testaatorit viimse tahte avaldamisel. Kohus ei võtnud otsuses seisukohta, kas ta luges tõendatuks testaatori mälu halvenemise 1980-ndatel aastatel (tunnistaja A. S. ütluste kohaselt) või oli testaatori mäluga kõik korras ka 2003. aastal (tunnistaja L. P. ütlused). Tunnistajate L. P. ja A. K. ütlused ei ole usaldusväärsed. Need on vastuolus kordusekspertiisi aktis tuvastatuga; pealegi oli A. K.l huvi anda kallutatud ütlusi, kuna 2002. aastal sõlmis ta testaatoriga tehingu, mille kehtimajäämisest ta oli huvitatud. Tunnistaja L. K.u ütlustest ilmnes, et testaator tegutses palju A. P.iga koos ja juba 2000. aastal ajas viimane tema üürnikega asju, mis annab tunnistust sellest, et testaator oli A. P.i mõju all. Kordusekspertiisi aktis kindlakstehtud mälu- ja tähelepanuhäired ja psühhootilised avaldused, mis esinesid testaatoril vähemalt kaks aastat enne surma, koostoimes

kostja mõjutamisega, tingisid testaatori otsusevõimetuse testamendi tegemisel. Apellant vaidlustab ka kohtukulude jaotuse. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Maakohus mõistis hagejalt põhjendamatult välja kostja õigusabikulud TsMS § 61 lg 1 p-s 2 sätestatud maksimummääras, sest hageja ei olnud neid kohtukulusid täies ulatuses kostjale põhjustanud. Eelmine esimese astme kohtu otsus tühistati menetlusõigusnormide rikkumise tõttu, mis said teoks kostjate poolsete avalduste tagajärjel ja nende käitumise tõttu (kohus keeldus kõikide hageja taotletud tunnistajate ülekuulamisest ja ekspertiisi määramisest). Kostja A. P.i seisukohtade tõttu sai võimalikuks menetluse venitamine ning lisakulude tekitamine hagejale. Samuti ei ole kostja põhistanud kohtukulude suurust. Vastused apellatsioonkaebusele Kostja A. P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Maakohus hindas tõendeid õigesti ja järgis menetlusnorme. Õigusabi kulud on hagejalt välja mõistetud põhjendatult: A. P. on kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt ega ole põhjustanud menetluse venimist. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas käesolevas asjas tehtud varasema esimese astme kohtu lahendi menetlusõiguse normide rikkumise tõttu, ei ole käsitletav kostja poolt menetluse venitamisena. Kostja H. M. peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kolmas isik kostja poolel Tallinna notar J. H. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 järgib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, kuna nõustub nendega ega pea seetõttu vajalikuks põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme ega jätnud hinnanguta hageja väiteid ja esitatud tõendeid. Kohus hindas asjas kogutud tõendeid õigesti ning kooskõlas TsMS §-ga 232. Maakohus ei küsinud kordusekspertiisi määramisel ekspertidelt küsimust, mida menetlusosalised esitada ei soovinud. Kolleegium ei nõustu apellandi vastava käsitlusega. 30.05.2007 määrusega on kohus määranud läbi viia kordusekspertiis, mille käigus tuli teha kindlaks, kas H. K.. suutis aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida 26.09.2002. Seega andis ekspertiisi tulemus, vastupidiselt apellandi väidetule, vastuse asjas tähtsust omavale olulisele asjaolule. Hageja taotluste rahuldamata jätmisel ei rikkunud maakohus TsMS § 236 lg-t 2. Andmed H. K.. poolt tarvitatud ravimite kohta koos Mustamäe Perearstikeskuse tervisekaardiga olid kohtupsühhiaatrilist kompleksekspertiisi teostanud ekspertide-psühhiaatrite käsutuses. Nimetatud tervisekaart oli avatud 09.08.2000 ning selles sisaldunud andmeid on ekspertiisi tegijad arvestanud. Ekspertide kasutada olid ka Tallinna Keskhaigla II silmaosakonna haiguslugu (13.11.-16.11.2001) ja Mustamäe Haigla ambulatoorne kaart (suunati haigla polikliinikusse esmakordselt 26.02.1997), samuti oli neile teada, et H. K.. käis perearsti suunatuna 23.07.2002 kirurgi konsultatisoonil. Ükski meditsiiniline dokument ei viidanud võimalusele, et H. K..l oleksid esinenud enne 24.09.2003 psüühikahäired, millest võiksid tuleneda kahtlused tema vaimse tervise suhtes. Väited pikaaegsele

halvale mälule ning nõrgenenud kuulmisele ja nägemisele ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei olnud võimalik väita, et H. K.. oli 26.09.2002 seisundis, mis ei võimaldanud tal aru saada oma tegevusest ega selle tagajärgi õigesti hinnata. Nimetatud seisukohta on kinnitanud oma arvamustes ka kõik psühhiaatriaeksperdid. Asja õigeks lahendamiseks omas tähtsust asjaolu, kas H. K.. suutis 26.09.2002 aru saada oma tegude tähendusest ja tagajärgedest. Sellele küsimusele on eksperdid vastuse andnud. Eksperdid, s.h kordusekspertiisi teostanud isikud, ei andnud hinnangut H. K.. teovõime piiratuse suhtes, vaid hindasid tema võimet saada aru oma tegudest, nende tähendusest ja võimalikest tagajärgedest, leides, et selliseid psüühikahäireid, mis oleksid võinud seda võimet piirata, antud juhul ei esinenud. Asjaolusid, mis viitaksid H. K.. teo- või otsusevõimetusele testamendi tegemise ajal ning millest tuleneks tehingu tühisus, ei olnud kohtul võimalik tuvastada. Ka tunnistajate ütlused ei võimaldanud teha teistsugust järeldust. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole üldjuhul kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistajate viited H. K.. isikuomaduste eripärale või vananemisega seotud ilmingutele ei tõenda psüühilisi häireid ega välista tema võimet hinnata tehingu mõju. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kuulata vande all üle nii tema kui kostja: kostja seletusega soovis hageja saada tõendit selle kohta, et kostja mõjutas H. K..t tegema testamenti tema kasuks. Konkreetseid asjaolusid, mis vajaksid asja lahendamiseks tuvastamist ja mille kohta soovib ta kostjalt teavet, hageja ei nimetanud. Hageja ei nimetanud konkreetset tegu, mis vajaks tõendamist ja mille alusel ta hindab kostja tegevust H. K.. mõjutamisena. Ühe isiku mõjutamine teise isiku poolt ei ole käsitatav tuvastamist vajava asjaoluna, vaid teatud tegude kogumile antud hinnanguna. Sellise hinnangu andmine eeldaks nende asjaolude tuvastamist, mille põhjal võiks väita, et kostja mõjutuste tõttu oli välistatud testaatori võime hinnata õigesti tehingu tagajärgi. Hageja soov saada kostja seletuse kaudu teavet H. K.. tervisliku seisundi ja surma asjaolude kohta ei muutnud taotlust kaalukamaks. Kohtul ei olnud alust lugeda hageja poolt kostja tegevusele antud hinnangut TsMS § 270 lg 1 alusel tõendatuks ning tuletada sellest testaatori otsusevõimetust. Pealegi oli kostja oma keeldumist põhjendanud ning kohus jättis hageja vastava taotluse rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et testamendi tõestamisel ei rikutud seadust. TõS § 13 lg-te 2 ja 4 kohaselt kui osalejad on notariaalakti omakäeliselt alla kirjutanud, siis eeldatakse, et see on neile notari juuresolekul ette loetud, läbi vaadatud või kirjeldatud ning nende poolt heaks kiidetud. Nimes „H.“ e ja i tähe äravahetamine ei muuda testamenti kehtetuks. Kirjavead testamendis ei mõjutanud selle sisu. Ka eksimus isiku nimes, kellele testamendi ärakiri väljastatakse, ei kinnita hageja väidet, et nimetatud asjaolu tõendab seda, et testamenti ette ei loetud. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid seda järeldada, antud juhul ei ole tuvastatud. Ka menetluskulude osas vastab kaevatav kohtuotsus seadusele. Maakohtul ei olnud alust jätta kostja menetluskulusid hagejalt välja mõistmata. Kohus lähtus kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg 1 p-st 2, arvestades õigusabikulude osas kehtivat piirmäära. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning peab hagejalt väljamõistetud kulusid vajalikeks ja põhjendatuteks.

Ü. Jänes

M. Klaar

J. Paap

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.