Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-2983
Kohtuasi
Swedbank AS-i hagi Lyno Trade LLP vastu nõude tunnustamiseks X (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Lyno Trade LLP apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Swedbank AS (registrikood 10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Martin Tamme ja Silva Urgas Kostja (apellant) Lyno Trade LLP (Ühendkuningriigi registrikood OC429222), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 29. novembri 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 8. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
Mõista Lyno Trade LLP-lt Swedbank AS-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2223 eurot 60 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-21-2983 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja, võlausaldaja) esitas 25. veebruaril 2021 Harju Maakohtule Lyno Trade LLP (kostja, võlausaldaja) vastu hagi, milles palus tunnustada X (pankrotivõlgnik, käendaja) pankrotimenetluses oma 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet, sh põhinõuet 14 372 048 euro 94 sendi ulatuses, intressinõuet 190 030 euro 57 sendi ulatuses ja viivisenõuet 7 714 481 euro 88 sendi ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Alberta Trade (põhivõlgnik) 18. märtsil 2010 finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010 (raamleping) ning 29. juulil 2011 laenulimiidilepingu nr 11-045198-JL (limiidileping). Hageja, pankrotivõlgnik ja Y sõlmisid 8. veebruaril 2012 käenduslepingu nr 11-045198-KÄ (käendusleping), mille alusel vastutasid pankrotivõlgnik ja Y solidaarselt limiidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest maksimaalselt 18 000 000 USA dollari ulatuses, ning 27. detsembril 2012 käenduslepingu lisad, mille kohaselt vastutasid käendajad lisaks ka raamlepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest ning vastutuse maksimumsummat suurendati 20 500 000 USA dollarini. Hageja ütles 16. augustil 2014 limiidilepingu põhivõlgniku kohustuste rikkumise tõttu erakorraliselt üles ning palus 21. augustil 2014 käendajatele saadetud kirjas hiljemalt
21.septembril 2014 põhivõlgniku võla tasuda. Hagejal oli 21. septembri 2014. a seisuga raamlepingu alusel põhivõlgniku vastu põhinõue 2 141 679 USA dollarit ja viivisenõue 152 917,12 USA dollarit ning limiidilepingu alusel põhinõue 14 810 152,73 USA dollarit, intressinõue 224 141,06 USA dollarit ja viivisenõue 733 102,56 USA dollarit, s.o kokku 18 061 992,97 USA dollarit. Põhivõlgnik ei ole võlga tasunud. Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega välja põhivõlgniku pankroti, hageja esitas lepingutest tulenevad nõuded põhivõlgniku pankrotimenetluses ning nõuded on tunnustatud, kuid täitmata. Käendajad ei ole võlga tasunud. Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti. Hageja esitas 20. oktoobril 2020 pankrotimenetluses nõudeavalduse summaga 22 276 561 eurot 40 senti. Kostja esitas 26. jaanuaril 2021 toiminud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele kirjaliku vastuväite ja hageja nõue jäi seetõttu tunnustamata.
2-21-2983 Hageja esitas pankrotivõlgniku vastu 26 275 204,17 USA dollari suuruse nõue, sh põhivõlg 16 951 831,73 USA dollarit, intressivõlg 224 141,06 USA dollarit, millele lisandub alates
22.septembrist 2014 kuni pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni käendaja kohustuste rikkumise tõttu viivis 9 099 231,38 USA dollarit. Võttes aluseks pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeva kursi, on hagejal kostja vastu 22 276 561 euro 40 sendi suurune nõue.
1.2.Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja järgmist. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid, et esinesid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kostja ei ole viidanud, millised asjaolud peale käenduse suuruse viitaksid sellele, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel. Ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu ei ole käendusleping tühine. Käenduslepingu sõlmimisel ei esinenud pankrotivõlgniku erakorralist vajadust vms. Pankrotivõlgnikul oli AS-i G.S.G.Metal (emaettevõte) kaudu kontroll põhivõlgniku tegevuse üle ning ta oli selle tegelik kasusaaja. Põhivõlg ei ole täidetud. Hagejal tekkis 29. juulil 2011 sõlmitud lepingu (tagatisomandamise leping) p 2.7 alusel õigus nõuded kauba arvel rahuldada ning kauba enda omandisse jätmiseks või nõude rahuldamiseks kauba arvel pidanuks hageja ja põhivõlgnik esmalt kokku leppima hinnas, millega kaup hagejale jääb, s.o summas, mille võrra võlg väheneb. Seda ei ole tehtud. Tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras käsipandi sätteid, st nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga ja nõue loetakse rahuldatuks müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud müügikulud. Siinsel juhul ületavad kauba ladustamise ja müümise kulud (1 699 545 eurot 27 senti) kauba müügist saadud tulu (531 793 eurot 30 senti). Hagejal ei olnud varem võimalik kaupa müüa, sest Venemaal oli kauba omandiõiguse üle kohtuvaidlus, mis lõppes 9. septembril 2016. Põhivõlgniku pankrotihaldur saatis ladustajale kirja, et kaup on oluline kohtuvaidluse lõpuni säilitada. Seejärel sai hageja toimetada kauba Rotterdami ja alustada selle realiseerimist. Kaupa seal inspekteerides selgus, et tegemist ei olnud selle kaubaga, mis see dokumentide järgi pidi olema. Eksperdi hinnangul oli tegemist väheväärtusliku kaubaga (ferrosiliitsiumiga, mitte väärismetalle sisaldama pidanud materjalidega). Seetõttu ei kinnita kostja esitatud tõendid kauba tegelikku väärtust. Hoolimata sellest, kas kohaldada tagatisomandamisele käsipandi või liisingulepingu sätteid, ei kanna hageja kauba ebakvaliteetsuse riski. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgnik ei teinud kogu tagatiskauba, sh väärismetalle sisaldama pidanud materjalide ostmiseks ettepanekut. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik oleks olnud võimeline ostma kaupa kallima hinnaga kui hageja seda müüs. Hageja ei saanud Venemaal käimas oleva kohtuvaidluse tõttu kaupa siis müüa. Pankrotivõlausaldaja ei saa siinses menetluses esitada pankrotivõlgniku asemel käendaja ja põhivõlgniku vastuväiteid, sest pankrotivõlgnik ise ei ole neid esitanud. Põhivõlgniku pankrotimenetluses on nõue tunnustatud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on käendus heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Pankrotivõlgnik ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige ega osanik ning tema vastutuse maksimumsumma on sedavõrd suur ja ebaproportsionaalne, et pankrotivõlgnikul ei ole
2-21-2983 eeldatavasti ka minimaalselt elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes võimalik tagatava laenulepingu tähtaja või eeldatava eluea jooksul sellist rahasummat tasuda ei oma sissetulekust ega olemas oleva või omandatava vara arvel. Summa on sedavõrd suur ja ebamäärane, et tähendab pankrotivõlgniku jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Antud käendus on ka pankrotivõlgniku pankroti põhjuseks. Hageja peab tõendama, et käendus ei olnud ebaproportsionaalne ja esitama kõik finantseerimisega seotud dokumendid.
2.2.Hagejal ei ole nõuet põhivõlgniku vastu, sest nõue on tagatise arvel täidetud. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid limiidi- ja raamlepingu, mille alusel antud laenu sihtotstarve oli rahastada põhivõlgniku kauplemist mitteraudmetallidega. Tegemist oli kõrge riskitasemega tuletistehingute finantseerimisega. Limiidilepingu p-de 1.9.1 ja 1.10 järgi oli laen tagatud kauba omandiõiguse loovutamisega pangale. 29. juulil 2011 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik tagatisomandamise lepingu, mille kohaselt tagati kaupade omandiõiguse üleandmisega kõikide põhivõlgniku kohustuste täitmist. Kaupa ladustati Venemaal kolmandale isikule kuuluvas laos. Pärast seda, kui hageja ütles limiidilepingu 16. augustil 2014 üles, jäi tagatiseks olnud kaup hageja valdusesse ning põhivõlgnik on oma kohustused tagatislepingu alusel täitnud. Kuna hageja sai võla katteks kauba, ei ole põhivõlgnikul võlga. Sel ajal, kui hageja ütles limiidilepingu üles (16. augustil 2014) oli põhivõlgniku võlg 16 951 831,73 USA dollarit, kuid tagatiskauba väärtus 19 293 094,08 USA dollarit ning põhivõlgnikul oli õigus kaup võlga ületavas ulatuses tagasi saada. Seetõttu esitas põhivõlgniku pankrotihaldur 16. augustil 2017 hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-12240 nõude 1 748 776 euro 78 sendi saamiseks. Kauba väärtus tuleb määrata lepingu ülesütlemise aja seisuga, sest alates sellest ajast oli hagejal õigus kaupa käsutada. Tagatisomandamise lepingule tuleb kohaldada liisingulepingu sätteid, sest lepingust ei tulenenud, et hageja sai oma nõudeid rahuldada üksnes kauba müügi teel. Lepingu järgi loeti nõue täidetuks sellega, et tagatise saaja jätab vara enda omandisse.
2.3.Hageja on kaotanud oma nõudeõiguse hea usu põhimõttest tulenevalt, sest põhivõlgnik pakkus hagejale 21. novembril 2014, et tasub osaliselt võla ja saab kauba kätte, kuid hageja ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 8. märtsi 2022. a otsusega hagi ning tunnustas hageja 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 10 577 eurot 88 senti.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti; hageja esitas 20. oktoobril 2020 pankrotimenetluses nõudeavalduse summaga 22 276 561 eurot 40 senti; kostja vaidles 26. jaanuaril 2021 toiminud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu; hageja, pankrotivõlgnik ja Y sõlmisid 8. veebruaril 2012 käenduslepingu nr 11-045198KÄ (käendusleping), mille alusel vastutasid pankrotivõlgnik ja Y limiidilepingust nr 1145198-JL tulenevate põhivõlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise eest maksimaalselt
2-21-2983
-
-
-
-
-
-
-
-
18 000 000 USA dollari ulatuses; käenduslepingu lisadega suurendati mh vastutuse maksimumsummat 20 500 000 USA dollarini; hageja (maakohtu otsuses ekslikult kostja) ütles laenulimiidilepingu 8. augusti 2014. a teatisega alates 16. augustist 2014 üles; põhivõlgniku võlg oli 21. septembri 2014. a seisuga kokku 15 767 396,35 USA dollarit; hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18. märtsil 2010 finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010, mille alusel tehti optsioonitehinguid; 21. septembri 2014. a seisuga oli võlg 2 294 596,62 USA dollarit; hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 29. juulil 2011 lepingu (tagatisomandamise leping), mille kohaselt andis põhivõlgnik oma kohustuste täitmise tagamiseks hagejale üle tagatiseks oleva kauba omandiõiguse; kauba omandiõigus läks hagejale üle vastuvõtuakti allkirjastamisega; Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega välja põhivõlgniku pankroti; hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses limiidi- ja raamlepingu alusel nõudeavalduse summaga 27 161 947 eurot 41 senti; hageja nõude on mh vaidlustanud Y; hageja oli tagatiseks olnud kauba omanik; kaupa hoiustati Venemaal ning hageja ei saanud (enne 2016. a septembrit) valdust seoses kohtuvaidlusega Vene kohtus; hageja esitas laopidaja vastu nõude Hollandi kohtusse, kuid loobus sellest; tagatiseks oli väheväärtuslik kaup ja see ei olnud kottides riknenud ning kotte ei olnud vahepeal avatud; Alex Stewart Inspection OÜ plommidega kottides ei olnud seda kaupa, mida Alex Stewart Inspection OÜ raportis väideti (niklit, ferrovolframit ega ferromolübdeeni); kauba väärtus oli hinnanguliselt 478 644 eurot; hageja müüs kauba hinnaga 531 793 eurot 30 senti; kauba hoidmise kulud olid 1 699 545 eurot 7 senti; pankrotivõlgnik oli AS G.S.G.Metal aktsionär ja juhatuse liige; AS G.S.G.Metal oli põhivõlgniku osanik; põhivõlgnik volitas pankrotivõlgnikku ennast majandustehingutes esindama; hageja nõue pankrotivõlgniku vastu on 26 275 204,17 USA dollarit, sh alates
22.septembrist 2014 kuni 6. oktoobrini 2020 arvutatud viivis 8 213 211,20 USA dollarit; hageja laenulimiidilepingust tulenev nõue oli 21. septembri 2014. a seisuga 15 767 396,35 USA dollarit, sh põhivõlg 14 810 152,73 USA dollarit, intress 224 141,06 USA dollarit ja viivis 733 102,56 USA dollarit; raamlepingust tulenev nõue oli 21. septembri 2014. a seisuga 2 294 596,62 USA dollarit, sh põhivõlg 2 141 679 USA dollarit ja viivis 152 917,62 USA dollarit.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 alusel II rahuldamisjärgu nõudena tunnustada, sest hagejal on käendaja vastu selline nõue, käendusleping ei ole tühine ning põhivõlgniku võlga ei ole tagatiseks olnud kauba müügist saadud raha arvel ka mitte osaliselt rahuldatud (müügikulud ületasid müügist saadud raha).
3.2.1.Pankrotivõlgnikuga sõlmitud käendusleping kehtib. Pankrotivõlgnik sõlmis füüsilise isikuna hagejaga tarbijakäenduslepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 143 tähenduses (alates 5. aprillist 2011 jõustunud redaktsiooni kohaselt ei ole enam vaja analüüsida, kas käendus andi majandus- või kutsetegevuses). Kuigi käenduslepingu järgi oli vastutuse maksimumsumma 20 500 000 USA dollarit, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega ega TsÜS § 86 alusel tühine. Pankrotivõlgnik ei ole
2-21-2983 sõlminud käenduslepingut tulenevalt sõltuvussuhtest või käendaja erakorralisest vastutusest, kogenematusest vms põhjusel. Pankrotivõlgnik toimetas majandustegevuses ning käendas sellega seotud laene, sh oli ta põhivõlgniku emaettevõtte aktsionär ja juhatuse liige ning põhivõlgniku volitatud esindaja majandustehingutes. Läbi omandisuhete oli ta ka kasusaajaks. Lepingud ei olnud sõlmitud ka äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tegemist oli tavapäraste lepingutega, mille vastutuse määr vastas lepingu olemusele. Kuigi vastutuse maksimumsumma on füüsilise isiku kohta väga suur, ei too see kaasa käenduslepingu kehtetust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-21710 püüdnud kaitsta käendajat sisuliselt piiramatu vastutuse eest – kui käendaja ei suuda minimaalset elatustaset säilitades väga pika aja jooksul või isegi eluea jooksul võlga tasuda, oleks käendaja vastutus ebaproportsionaalne. Siinsel juhul see nii ei ole. Käendaja on pankrotis ning pankrotimenetlus annab füüsilisele isikule võimaluse üldjuhul 5 aasta pärast kohustustest vabaneda. Seega ei vastuta käendaja väga pikka aega oma kohustuste eest ning saab oma eluga finantsilises plaanis uuesti alustada. Käendusleping ei ole käendaja jaoks ka ebaproportsionaalselt koormav. Käendaja saab käenduslepingu sõlmimisel anda tagatiseks sisuliselt kogu oma vara. See vastab lepinguvabaduse põhimõttele ega ole äritegevuses ebatavaline. Käendaja oli teadlik, milline on võetud risk ning ta peab riskide eest vastutama. Tegemist on ajutise olukorraga, sest käendaja saab võlgadest vabaneda. Käendus ei olnud ka lepingu sisu ja mahtu arvestades ebaproportsionaalne, sest laen vastas käendaja võetud vastutuse suurusele. Kuigi hageja nõue (26 275 204,17 USA dollarit) ületab pankrotivõlgniku käenduslepingust tulenevat vastutuse maksimumsummat (20 500 000 USA dollarit), on sisaldub hageja nõudes viivisenõue 9 099 231,38 USA dollarit ning viivisenõue võib käendaja vastutuse maksimumsummat ületada.
3.2.2.Hageja nõuet põhivõlgniku vastu ei saa lugeda tagatise arvel rahuldatuks. Tagatisomandamise lepingut ei saa õiguslikult pidada pandilepinguks ega liisingulepinguks. Pandilepinguks ei saa seda pidada seetõttu, et hageja sai kauba omanikuks, kuid vallaspandi puhul pidanuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 281 lg 1 alusel saama vaid valduse. Liisingulepinguks ei saa seda pidada seetõttu, et hageja ei ole kaupa kelleltki ostnud ega seda kellegi kasutusse andnud, hageja sai selle hoopis tagatise andjalt enda omandisse. Seega ei mahu poolte lepingu tingimused ühegi lepinguliigi alla ning lepingu tingimused tulenevad üksnes selle tekstist. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei ole õige kohaldada seaduses ühe või teise kohta sätestatut, sest see võiks moonutada poolte tegelikku tahet. Poolte tahe oli selgelt suunatud sellele, et kaup tagab hageja nõuet põhivõlgniku vastu ning hageja võib tagatist realiseerida ainult siis, kui põhivõlgnik jääb hagejale võlgu, sh tagastab kauba, kui kohustused on täidetud (tagatisomandamise lepingu p-d 1.1, 2.1, 2.5, 2.6 jt). Tagatisomandamise lepingust ei tulene, et põhivõlgniku kohustused oleksid täidetud pelgalt tagatiseks olnud kauba hagejale üleandmisega. Sellist tingimust lepingus ei ole. Kuigi hageja võis realiseerida tagatist laenu katteks, ei saa selle realiseerimisest puuduolevat summat lugeda täidetuks. Seega on tähtsust üksnes kauba müügist laekunud rahal, millest on hagejal õigus maha arvata müügikulud. Kostja esitatud tõendid ei kinnita tagatiseks olnud kauba väärtust 2014. a augustis. Alex Stewart Inspection OÜ, kelle 13. augusti 2014. a proovivõtuakti kostja esitas, ei vaadanud raporti koostamisel ise kaupa üle (raport tugines fotodele ja arutlustele inspektoritega). Kostja ei osanud ka selgitada, millel põhineb kauba 2014. a väärtuse kalkulatsioon. Hageja esitatud tõendid kinnitavad, et kauba faktilise kontrolli käigus tuvastati, et Alex Stewart Inspection OÜ
2-21-2983 plommidega kottides ei olnud seda kaupa, mida raportis väideti (niklit, ferrovolframit ega ferromolübdeeni), st tegemist oli muu kaubaga ning kauba väärtus oli hinnanguliselt 478 644 eurot. Kuna kaup oli kontrollimise ajal plommitud, viitab see sellele, et kauba kotte ei ole vahepeal avatud. Seega ei ole tagatist andes kaupa piisavalt kontrollitud. Tagatisomandamise lepingu p-de 2.3, 2.4, 3.2 ja 2.8 järgi ei vastutanud hageja ebaõige tagatiskauba ega selle hoiustamise eest. Kuna müügikulud ületasid müügist saadud raha, ei saa põhivõlgniku nõuet pidada tagatiseks antud kauba arvel rahuldatuks.
3.2.3.Hagejal on pankrotivõlgniku vastu 22 276 561 euro 40 sendi suurune nõue. Kostja ei ole nõude arvutuskäiku ega konverteerimist vaidlustanud.
3.3.Hagi rahuldamise tõttu jäävad (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku
Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on riigilõiv 300 eurot, registriandmete tellimise tasu 2 eurot 40 senti ja lepingulise esindaja tasu 49,7 tunni ulatuses tunnitasumääraga 206 eurot 75 senti, s.o kokku 10 577 eurot 88 senti. TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hageja taotlust arvestades tasuda menetluskulude hüvitiselt ka viivist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus ekslikult seisukohale, et käendusleping kehtib. Käendusleping on vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Maakohus võttis vääralt arvesse asjaolu, et käendaja on praegu pankrotis ja saab võlgadest vabaneda, kuigi pidanuks hindama, millistel asjaoludel käendusleping sõlmiti. Maakohus asus vääralt, viitamata ühelegi õigusnormile, seisukohale, et käenduslepingus sisalduv vastutuse maksimumsumma ei hõlma viiviseid. Maakohus jättis hindamata kostja vastuväited käenduse lõppemise kohta hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja nõue ei ole tagatisomandamise lepingu alusel täidetud. Maakohus jättis tagatisomandamise osas õigussuhte kvalifitseerimata, s.o võtmata seisukoha, kas tagatisomandamine on asjaõiguslik pant või liisingusuhtele sarnanev õigussuhe, ning tõlgendas krediidiasutuse koostatud poolte vahel läbi rääkimata lepingut käendaja kahjuks. Maakohus asus vääralt seisukohale, et lepingu p-de 1.9.1 ja 1.10 järgi on tähtsust sellel, millise hinnaga kaup müüdi, mitte selle väärtusel kauba omandõiguse loovutamise ajal. Kostja esitas tõendid kauba väärtuse kohta. Maakohus jättis hindamata tõendid, millest nähtub, et kauba kvaliteedi kontrollimine toimus hageja tellimusel. Kui kauba kvaliteediga oli probleeme, pidanuks hageja esitama nõude vastava teenuse osutaja ja/või kauba hoiustaja vastu. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja lisas järgmist.
2-21-2983 Käendusleping ei ole asjaolusid arvestades heade kommetega vastuolus, sest pankrotivõlgnik oli põhivõlgniku tegelik kasusaaja ning tal oli võimalik teenida maksimumsummaga võrreldavat tulu. Põhivõlgnik ei ole tasunud tagatiseks olnud kauba eest ega tagastanud laenu, st leping on olnud nii põhivõlgnikule kui ka selle kasusaajaks olnud pankrotivõlgnikule äärmiselt kasulik. Viivisenõue on vastutuse maksimumsummaga kooskõlas, sest maksimumsumma ei piira võlausaldaja õigust nõuda käendajalt käendaja kohustuste rikkumise tõttu viivist. Hageja nõudis käendajalt kohuse täitmist hiljemalt 21. septembril 2014 ja arvestab viivist alates
22.septembrist 2014. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest põhivõlgnik ei teinud pakkumist kogu kauba omandamiseks ning Venemaal peetud kohtuvaidluse tõttu ei saanud hageja kaupa võõrandada. Hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole tagatiskauba omandamisega rahuldatud. Hageja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ning pankrotivõlgnik ei esitanud käendajana hageja nõudele vastuväiteid. Maakohus kvalifitseeris õigesti tagatisomandamise õigussuhte ja leidis õigesti, et pelgalt tagatiseks olnud kauba üleandmisega ei olnud nõue rahuldatud. Hageja ei saanud kaupa varem võõrandada, kuna Venemaal oli käimas kohtuvaidlus. Ka juhul, kui asjas oleks tähtsust kauba väärtusel, mitte müügist saadud rahal ja müügikuludel, ei ole kostja väidetud kauba väärtus asjas esitatud tõenditega kooskõlas. Hageja ei vastuta tagatisomandamise lepingu p 3.2 ja 2.8 järgi ebakvaliteetse ega ebaõige kauba eest. Kaup osutus ebaõigeks olukorras, kus põhivõlgnik oli sõlminud laopidajaga (OÜ Alex Stewart Inspection Estonia) kauba hoiustamise lepingu ning laopidaja lähtus laokirju väljastades põhivõlgniku antud andmetest, mis osutusid hiljem ebaõigeks. Kuna hageja ei vastuta ebaõige kauba eest, ei pea ta esitama nõudeid laopidaja vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses maakohtu tuvastatud asjaolude (v.a tagatiseks olnud kauba väärtus) üle, mida kinnitasid poolte esindajad ka ringkonnakohtu istungil. Seetõttu võtab ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel aluseks. Siiski täpsustab ringkonnakohus asjas tähtsaid asjaolusid kokkuvõtlikult järgmiselt. Pooled on kohtumenetluses omaks võtnud, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18. märtsil 2010 raamlepingu, mille alusel tehti optsioonitehinguid (I kd, tl 104–135). Lisaks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 29. juulil 2011 limiidilepingu, mida muudeti erinevate lisadega ja mille alusel sõlmiti individuaalsed laenulepingud (I kd, tl 27–98), mille alusel kandis hageja põhivõlgnikule kokku laenuna üle 14 810 152,73 USA dollarit (I kd, tl 99–102). Nendest lepingutest tulenevate nõuete tagamiseks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 29. juulil 2011 tagatisomandamise lepingu (II kd, tl 9–16), millega tagati kõigi põhivõlgniku kohustuste täitmist hageja ees lepingus nimetatud kaupade omandiõiguse üleandmisega. Lisaks sõlmis hageja raam- ja limiidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pankrotivõlgniku ja Yiga 8. veebruaril 2012 käenduslepingu, mida muudeti erinevate lisadega (I kd, tl 17–26). Käenduslepingu ja selle lisade kohaselt
2-21-2983 vastutas pankrotivõlgnik raam- ja limiidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest 20 500 000 USA dollari ulatuses. Kuna põhivõlgnik rikkus limiidilepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja limiidilepingu
8.augusti 2014. a avaldusega alates 16. augustist 2014 üles (I kd, tl 103) ning saatis 21. augustil 2014 käendajatele, sh pankrotivõlgnikule teate, milles nõudis põhivõlgniku võla tasumist hiljemalt 21. septembril 2014 (I kd tl 146). Hagejal oli 21. septembri 2014. a seisuga limiidilepingu alusel põhivõlgniku vastu põhinõue 14 810 152,73 USA dollarit, intressinõue 224 141,06 USA dollarit ja viivisenõue 733 102,56 USA dollarit, s.o kokku 18 061 992,97 USA dollarit. Lisaks oli hagejal ka raamlepingu alusel põhivõlgniku vastu põhinõue 2 141 679 USA dollarit ja viivisenõue 152 917,12 USA dollarit. Põhivõlgnik ega käendajad ei ole hageja nõuet rahuldanud. Hageja sai tagatisomandamise lepingu alusel enda omandisse kauba, kuid selle omandiõiguse üle oli Venemaa Föderatsiooni kohtutes vaidlus, mis lõppes Venemaa Föderatsiooni
9.septembri 2016. a otsusega (IV kd, tl 84–86). Pärast seda müüs hageja kauba hinnaga 531 793 eurot 30 senti, kuid kauba hoidmise ja müümise kulud olid 1 699 545 eurot 7 senti (II kd, tl 30–31 pöördel). Harju Maakohus kuulutas 30. septembri 2015. a määrusega välja põhivõlgniku pankroti ning hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses kokku 27 161 947 euro 41 sendi suuruse nõude (nõue on hageja väitel tunnustatud, kuid rahuldamata). Harju Maakohus kuulutas 6. oktoobri 2020. a määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti ning hageja esitas pankrotivõlgnikust käendaja pankrotimenetluses 26 275 204,17 USA dollari suuruse nõude, sh alates 22. septembrist 2014 kuni 6. oktoobrini 2020 arvutatud viivisenõude 8 213 211,20 USA dollarit (arvestades pankrotivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeva vahetuskurssi (1 euro = 1,1795 USA dollarit) oli kogunõue 22 276 561 eurot 40 senti, sh viivisenõue 6 963 299 eurot 3 senti) (I kd, tl 5–8). Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, kuid ei ole nõude suuruse ja selle kujunemise kohta vastuväiteid esitanud.
8.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus, arvestades mh ülaltoodud asjaolusid, lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hageja 22 276 561 euro 40 sendi suurust nõuet tuleb pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järjekorra nõudena tunnustada, sh tuleb nõuet tunnustada suuremas ulatuses kui käenduslepingust tulenev käendaja vastutuse maksimumsumma.
8.1.Esmalt märgib kolleegium, et kostja vastuväited selle kohta, et käendusleping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, ei anna alust jätta hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Kohtul oleks alus jätta hageja nõue pankrotivõlgniku pankrotimenetluses TsÜS § 84 lg 1 alusel tunnustamata, kui käendusleping oleks heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks, sh kui tehinguga eksitakse ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Seejuures ei saa käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma. Küll aga võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu näiteks juhul, kui maksimumsumma on
2-21-2983 sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐186‐13, p 22; 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Kolleegium möönab, et siinsel juhul on käendaja vastutuse maksimumsumma füüsilise isiku jaoks sedavõrd suur, et seda saaks keskmise tavapärase tarbija puhul pidada selgelt ebaproportsionaalseks, kuna see tähendaks keskmise inimese jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Pankrotivõlgnikku ei saanud aga käenduslepingu sõlmimise ajal pidada tavapäraseks keskmiseks tarbijaks, sest ta tegutses ettevõtlusega. Pankrotivõlgnik oli põhivõlgniku emaettevõtte aktsionär ja juhatuse liige ning läbi emaettevõtte oli pankrotivõlgnik põhivõlgniku tegelik kasusaaja. Seega käendas ta selle äriühingu kohustusi, kelle tegelikuks kasusaajaks ta oli ning kelle majandustegevuse ja -tulemuste vastu oli tal huvi. Selleks, et kohus oleks saanud hinnata, kas pankrotivõlgnikul oleks olnud käenduslepingu sõlmimise ajal esinenud asjaolusid arvestades eeldatavasti võimatu tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda, oleks kostja pidanud tooma esile, põhistama ja tõendama asjaolud, mis annavad alust pidada objektiivselt suurt vastutuse maksimumsummat pankrotivõlgniku puhul ebaproportsionaalselt suureks, sh pankrotivõlgniku varalise seisundi ja sissetuleku käenduslepingu sõlmimise ajal, aga ka tema hariduse ja töökogemuse ning erinevad sissetuleku hankimise viisid jms, mille alusel prognoosida ja hinnata pankrotivõlgniku võimekust põhivõlgniku kohustusi täita. Seda ei ole aga kostja teinud. Kostja arusaam, et hageja pidi tõendama need asjaolud või vähemalt nende kontrollimise, ei ole õige. Seejuures esitas kostja
20.mail 2021 maakohtule taotluse nõuda hagejalt välja mh käenduslepingu sõlmimisega seotud panga dokumendid (krediiditoimik), kuid maakohus jättis 15. juuni 2021. a määrusega taotluse rahuldamata, sest kostja ei olnud toonud esile, millist asjaolu ta nende tõenditega tõendada soovib. Kostja ei esitanud selle määruse kohta vastuväidet ega taotlenud ringkonnakohtult nende tõendite väljanõudmist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et jääb üksnes selle väite juurde, et vastutuse maksimumsumma on objektiivselt liiga suur, ega soovinud tuua esile täiendavaid asjaolusid, kuna ta ei esinda käendajat. Seda arvestades ei ole kolleegiumil alust pidada käendaja vastutuse objektiivselt suurt maksimumsummat pankrotivõlgniku puhul ebaproportsionaalseks. Ainuüksi suurele summale tuginemine ning Riigikohtu lahendi seisukoha refereerimine ei ole kolleegiumi hinnangul piisav, et kohus saaks lugeda pankrotivõlgniku sõlmitud käenduslepingu tühiseks. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja väide, et käendaja vastutuse maksimumsumma ei või olla sedavõrd suur, et see viib käendaja pankrotti. Nagu ülal märgitud, on Riigikohus leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada heade kommete vastaseks pelgalt seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev vastutuse maksimumsumma. Seega ei ole välistatud, et käendajal ei ole piisavalt vara käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning ta osutub käenduslepingust tuleneva kohustuse sissenõudmise tagajärjel püsivalt maksejõuetuks. See, et tänaseks on välja kuulutatud käendaja pankrot, ei anna alust järeldada, et pankrotivõlgnikuga sõlmitud käendusleping oli selle sõlmimise ajal esinenud asjaolusid arvestades heade kommete vastane, sest oluline on hinnata tehingu tühisuse alust tehingu tegemise ajal, nagu märkis apellatsioonkaebuses õigesti ka kostja. Sellest tulenevalt heidab aga kostja õigesti maakohtule ette seda, et maakohus ei oleks tohtinud käenduslepingu kehtivust hinnata käimasoleva pankrotimenetluse ja sellele järgneva võimaliku võlgadest vabastamise menetluse valguses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neil
2-21-2983 maakohtu kaalutlustel käenduslepingu kehtivust hinnates tähtsust, mistõttu tuleb need põhjendused kohtuotsusest välja jätta. Ülaltoodut arvestades ei ole kolleegiumil alust pidada pankrotivõlgniku käenduslepingut tühiseks ega sel põhjusel jätta hageja nõuet tema pankrotimenetluses tunnustamata.
8.2.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väide selle kohta, et pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue ületab käenduslepingus kokkulepitud vastutuse maksimumsummat. Riigikohus on asunud seisukohale, et vastutuse maksimumsumma määrab käendaja vastutuse ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest, kuid see ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest (vt Riigikohtu
12.märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12). Sama seisukohta on avaldatud ka õigusalases kirjanduses, nagu viitas õigesti maakohus. Seega on oluline, et põhivõlgniku kohustus ei ületaks käendaja vastutuse maksimumsummat. Siinsel juhul on kostja esindaja omaks võtnud, et hageja esitas käendajale 21. augustil 2014 teate, milles nõudis põhivõlgniku võla tasumist hiljemalt 21. septembril 2014. Käendaja ei ole kohustust täitnud ning hageja nõuab käendaja kohustuse täitmata jätmise tõttu alates
22.septembrist 2014 kuni käendaja pankroti väljakuulutamiseni 6. oktoobril 2020 viivist 8 213 211,20 USA dollarit. Arvestades käendaja rikkumiselt arvestatud viivisenõude suurust, on hageja kogunõudest käendatavate põhivõlgniku kohustuste suurus kokku 18 061 992,97 USA dollarit, mis ei ületa käendaja vastutuse maksimumsummat (20 500 000 USA dollarit). Seega tunnustas maakohus õigesti pankrotivõlgniku pankrotimenetluses hageja kogu nõuet.
8.3.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et põhivõlgniku kohustus tuleb lugeda tagatiseks olnud kauba arvel täidetuks.
8.3.1.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et tagatisomandamise lepingut ei saa pidada liisingulepinguks VÕS § 361 tähenduses ega vallaspandi seadmise lepinguks AÕS § 281 lg 1 tähenduses. Seejuures ei ole õige kostja etteheide, et maakohus jättis lepingu kvalifitseerimata. Maakohus leidis, et tegemist on seaduses eraldi reguleerimata lepingu liigiga, s.o tagatisomandamise lepinguga. Sarnaselt on tagatisomandamist seaduses reguleerimata lepinguliigina käsitanud ka Riigikohus, leides, et tagatisomandamise lepingu sisu tuleb välja selgitada poolte kokkuleppe tõlgendamise teel (vt Riigikohtu 28. novembri 2022. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-697, p 50 jj; 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 13 jj).
8.3.2.Arvestades hageja ja põhivõlgniku kokkulepete sisu, saab siinsel juhul asuda seisukohale, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid võlaõigusliku tagatisomandamise lepingu, millega lepingupooled leppisid kokku, et põhivõlgnik (tagatise andja) annab hagejale (tagatise saajale) tagatise andmise eesmärgil üle kaupade omandi, mis tagab põhivõlgniku kohustuste täitmist, ning kohustuste nõuetekohasel täitmisel kohustub hageja kaupade omandi tagastama, kuid kohustuste täitmata jätmise korral võib hageja kauba võla ulatuses enda äranägemisel kolmandatele isikutele võõrandada. Hageja ja põhivõlgnik leppisid 29. juulil 2011 sõlmitud limiidilepingu p-s 1.9.1 kokku, et iga laen tagatakse terminalis / ekspediitori juures ladustatava kauba omandiõiguse loovutamisega
2-21-2983 pangale. Limiidilepingu p 1.10 järgi oli laenu väljamaksmise eeltingimuseks see, et enne seda, kui pank maksab välja laenu, mis on tagatud konkreetses terminalis / konkreetse ekspediitori juures asuva kauba omandiõiguse loovutamisega, pidi laenusaaja esitama pangale terminali/ekspediitori kinnituse koos kõikide laenusaaja ja terminali/ekspediitori vahel sõlmitud ja/või sõlmitavate lepingute ja dokumentidega, mis reguleerivad kauba ladustamist/vedu. Enne laenu väljamaksmist pidi pank terminali/ekspediitori (allkirjastades terminali/ekspediitori kinnituse) ning ladustamis-/veotingimused ja kindlustusdokumendid heaks kiitma. Pank võis nõuda olemasolevatesse dokumentidesse muudatuste tegemist ja õiguslike arvamuste koostamist laenusaaja arvel. Limiidilepingule kohalduvate üldtingimuste p 7.4 järgi pidi kõik lepingu täitmisega seotud kulud, sh panga kasuks tagatiste seadmise ja/või üleandmisega kaasnevad kulud tasuma laenusaaja. Lisaks pidi laenusaaja üldtingimuste p 12.1.2 järgi tagama, et asjakohane terminal, ekspediitor, ostja ja/või tarnija täidab nõuetekohaselt oma vastavast kokkuleppest tulenevad kohustused kokkuleppes märgitud viisil ja tähtajal.
29.juulil 2011 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik veel ühe lepingu (tagatisomandamise leping), mille esemeks oli lepingu p 1.1 järgi kehtestada eritagatis äriühingu kohustuste täitmise tagamiseks ning lepingu p 1.2 järgi tagati lepingu ja selles nimetatud kaupade omandiõiguse üleandmisega äriühingu kõikide kohustuste täitmine panga ees ja kõik panga nõuded äriühingu vastu. Lepingu p 2.1 järgi andis äriühing oma kohustuste täitmise tagamiseks kaupade omandiõiguse üle pangale, kes võis juhul, kui äriühingu jätab kõik kohustused või ükskõik millise kohustuse täitmata, kaubad müüa või oma äranägemisel muul viisil realiseerida, ning kes pidi tagastama kaubad äriühingule pärast seda, kui äriühing on oma kohustused täielikult täitnud. Äriühing oli kohustatud andma kaubad üle nii, et need ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega ning kaupade füüsilise valduse üleandmise asemel pidi äriühing andma pangale üle oma kehtivad ja tulevikus tekkivad väljanõudeõigused ekspediitori suhtes. Üleandmise kinnituseks pidi ekspediitor väljastama dokumendi või dokumentide komplekti, mis tõendab, et ekspediitor on panga nõudmisel teatud koguse kaupu edasi saatnud ja/või hoiustanud. Lepingu p 2.2 järgi pidid äriühing ja pank allkirjastama asjaomaste kaupade omandiõiguse üleandmist kinnitava vastuvõtuakti ning p 2.4 järgi pidi kaupade omandiõigus minema vastuvõtuakti allkirjastamisega üle pangale. Pank ei võinud lepingu p 2.5 järgi kaupade omandiõigust käsutada ega koormata, kuni äriühing ei ole rikkunud rahastamislepingus (limiidilepingus) sätestatud kohustusi ja/või muid kohustusi, ning pidi lepingu p 2.6 järgi tagastama kaupade omandõiguse äriühingule kahe pangapäeva jooksul alates äriühingu kohustuste täielikust täitmisest. Lepingu p 2.7 järgi kaotas äriühing õiguse nõuda pangalt kaupade tagastamist, kui ta jätab oma kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, ning pangal on sellisel juhul kaupade käsutusõigus, sh õigus müüa kaubad oma äranägemisel kolmandatele isikutele. Kui äriühing jätab oma kohustused osaliselt täitmata, oli pangal õigus müüa see osa kaupadest, mis on äriühingu kogu võla tasumiseks piisav, ning kui pank on saanud tagasi lepinguga tagatud võlad, pidi pank tagastama lepingu alusel pangale üleantud ülejäänud kaubad äriühingule. Lepingu p-s 2.8 kinnitas äriühing, et mõistab ja nõustub, et ta on alati vastutav kõigi tasude eest, mis tulenevad kaupade hoiustamisest või edasisaatmisest ekspediitori poolt ja on sellega seotud, ning et äriühing on kohustatud täitma kõik hoiustamisest või edasisaatmisest tulenevad kohustused.
8.3.3.Kuna hageja ja põhivõlgnik sõlmisid tagatisomandamise lepingu, mida eraldi lepinguliigina seaduses reguleeritud ei ole, tuleb lepingupoolte vahelised õigused ja kohustused määrata kindlaks lepingus kokkulepitu alusel, nagu leidis õigesti ka maakohus. Vastava kokkuleppe puudumise korral tuleb aga TsÜS § 4 järgi analoogia korras kohaldada sarnast õigussuhet reguleerivat sätet ja selle puudumise korral tuleb lähtuda seaduse või õiguse üldisest mõttest. Seejuures ei saa kohus lepingut tõlgendades arvestada käendaja positsiooni, mistõttu
2-21-2983 ei ole asjakohane kostja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus tõlgendas krediidiasutuse koostatud poolte vahel läbi rääkimata lepingut käendaja kahjuks. Siinsel juhul tuleneb lepingu p-st 2.7 üheselt, et hagejal (tagatise saajal) oli õigus võõrandada oma äranägemisel tagatisena enda omandisse saadud kaubad põhivõlgniku täitmata kohustuste ulatuses võla katteks. Seejuures ei ole pooled leppinud kokku, kuidas tuleb tagatiseks olevat kaupa realiseerida ja tagatise arvel kohustus täidetuks lugeda – kas kohustused saab tagatise võõrandamise korral lugeda täidetuks realiseeritud kauba müügist saadud raha ulatuses (sarnaselt vallasasja pandile (AÕS § 295 lg 1)) või tuleks kauba võõrandamise korral lähtuda kauba turuväärtusest kauba valduse üleandmise aja seisuga (sarnaselt liisingulepingule (VÕS § 367 lg 3)). Seega tuleb kohtul selles osas kohaldada sarnast õigussuhet reguleerivat sätet. Kuigi tagatisomandamisele sarnanevad nii liising kui ka vallaspant, saab ringkonnakohtu hinnangul pidada siinsel juhul lepingupoolte kokkulepitut sarnasemaks vallaspandi realiseerimisõigusele ning poolte tahtele vastavamaks vallaspandi müügist saadud raha arvel nõude rahuldamise regulatsiooni (AÕS § 295). Sellele viitab mh lepingu p-s 2.7 sisalduv müügiõigus koosmõjus lepingu p-s 2.1 kokku lepitud kaupade omandiõiguse üleandmisega põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks. Sellest saab järeldada, et lepingupoolte tahteks oli anda hagejale õigus tagatiseks antud kaubad realiseerida ja sellest saadud raha arvata põhivõlgniku kohustuste katteks sarnaselt pandiõiguse realiseerimisele. Seejuures ei viita lepingus miski sellele, et poolte tahteks oli lähtuda kauba turuväärtusest, sh ei kauba omandiõiguse loovutamise ega käsutusõiguse tekkimise ajal. Ka kostja viidatud limiidilepingu p-dest 1.9.1 ja 1.10 ei saa kuidagi järeldada, et põhivõlgniku kohustused tuleks lugeda täidetuks kaupade omandiõiguse hagejale loovutamise aja turuväärtuse ulatuses, nagu arvab kostja. Kostja jätab tähelepanuta selle, et tagatisomandamise puhul tuleb eristada tagatise andmist (omandi üleandmine tagatise eesmärgil) ning tagatise realiseerimist (tagatiseks oleva kauba käsutusõiguse tekkimist ja kauba käsutamist). Ainuüksi tagatise andmisega ei saa olla täidetud põhivõlgniku tagatav kohustus, küll aga võib see olla täidetud siis, kui tagatise andjal tekib õigus tagatis realiseerida ja ta realiseerib selle. Siinsel juhul asus maakohus õigesti seisukohale, et sellist kokkulepet, et tagatav kohustus loetakse täidetuks tagatiseks oleva kauba omandi üleandmise aja väärtuse ulatuses, ei olnud lepingupooled sõlminud ja seda ei saa ka kuidagi järeldada lepingupunktide sisust. Olukorras, kus tagatise saajale on sõnaselgelt antud tagatise andja kohustuste täitmata jätmise puhuks õigus tagatiseks antud kaup müüa, võis ka iga mõistlik laenusaaja kaupu tagatiseks andes mõista, et kui ta jätab tagatud kohustused täitmata, võõrandab tagatise saaja tagatiseks antud kauba ning arvestab tagatise müügist saadud raha kohustuste täitmise katteks, arvates sellest maha müügikulud.
8.3.4.Ülaltoodut arvestades järeldas maakohus õigesti, et põhivõlgniku kohustuse täidetuks lugemisel tuleb arvestada tagatiseks olnud kauba müügist saadud raha, millest on maha arvatud müügikulud. Siinsel juhul ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kauba lao- ja müügikulud ületasid müügihinna, mistõttu ei saa lugeda põhivõlgniku kohustust saadud raha arvel täidetuks. Kuna põhivõlgniku kohustused tuli lugeda täidetuks müügist saadud raha arvel, mitte tagatise saajale kauba omandiõiguse üleandmise ajal või tagatise saajal tagatiseks antud kaupade võõrandamisõiguse tekkimise aegse väärtuse ulatuses, ei ole neil asjaoludel vaidluse lahendamisel tähtsust. Samas ka juhul, kui kohaldada tagatisomandamise lepingule analoogia korras liisingulepingu vastavaid sätteid (VÕS § 367), ei oleks alust lugeda põhivõlgniku kohustust tagatise arvel täidetuks, sest kostja esitatud tõendid ei kinnita tagatiskauba tegelikku turuväärtust. Maakohus asus tõendeid kohaselt hinnates õigesti seisukohale, et hageja esitatud tõendid kummutavad
2-21-2983 kostja esitatud tõendites märgitud väärtuse, kuna tegelikult ei olnud tegemist kostja esitatud tõendites märgitud omadustega kaubaga. Samuti asus maakohus tagatisomandamise lepingu punkte arvestades õigesti seisukohale, et põhivõlgnik vastutas kauba puuduste ning kaubaga seotud kulude eest. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 alusel kordamata.
8.4.Viimaks on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis käsitlemata kostja vastuväite käenduse lõppemise kohta hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, kuid ka see ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Kostja esitas 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis hageja nõudele vastuväite, et hageja on kaotanud oma nõudeõiguse käendussuhte alusel hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, sest põhivõlgnik pakkus 21. novembril 2014 hagejale, et ta tasub võla ositi ja saab kauba kätte (sisuliselt ostab hagejalt tagasi), kuid hageja ei vastanud sellele pakkumisele. Põhivõlgniku tehtud pakkumise kinnituseks esitas kostja tõendina põhivõlgniku kirja (II kd, tl 92), millest nähtub ettepanek omandada osadena kogu tagatiseks olev kaup ja võõrandada see kolmandatele isikutele. Kostja vastuväide annaks alust jätta lepingust tulenev kohaldamata, kui see oleks VÕS § 6 lg 2 tähenduses hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul alust järeldada, et hageja on hea usu põhimõttest tulenevalt minetanud õiguse nõuda põhivõlgnikult ja käendajalt kohustuste täitmist pelgalt põhjusel, et hageja ei vastanud sellele ettepanekule. Arvestades seda, et tagatisomandamise lepingu järgi oli põhivõlgnikul võimalik oma kohustuse täitmise korral saada kaup tagasi ning võla tasumata jätmise korral oli hagejal õigus müüa tagatiseks olnud kaup omal äranägemisel kolmandale isikule, sh ei olnud lepingupooltel kokkulepet selle kohta, et hageja peaks andma kauba omandi üle põhivõlgnikule, et viimane saaks ise kauba kolmandatele isikutele võõrandada, ei saa ka vastavale pakkumisele vastamata jätmist (ega sellega nõustumata jätmist) pidada kuidagi hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks. Kuna põhivõlgnik oli jätnud oma kohustused suures ulatuses täitmata, oli hagejal võlausaldajana õigus otsustada tagatiseks olnud kauba võõrandamise, sh põhivõlgnikule võõrandamata jätmise üle omal äranägemisel. Lisaks tuleb arvestada, et kaup asus Venemaa laos ning Venemaa Föderatsiooni kohtus oli käimas vaidlus kauba omandiõiguse üle. Neil asjaoludel ei saa hagejale kuidagi ette heita seda, et hageja vaikimine põhivõlgniku pakkumise osas oli hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu sõltumata sellest, milline oli pakkumise sisu.
9.Neil kaalutlustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kaebust rahuldada ja maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid vastavalt ülaltoodule tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
11.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
2-21-2983 Hageja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2706 eurot (käibemaksuga), millele lisandub ringkonnakohtu istungil kahe lepingulise esindaja osalemise kulu. Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulistel esindajatel apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 13 tundi, sh 0,6 tundi maakohtu otsuse analüüsile ja kliendile ülevaate andmisele, 0,4 tundi halduri määruskaebuse analüüsile ja kliendile ülevaate andmisele, apellatsioonkaebuse analüüsile, kliendile ülevaate andmisele ja vastuse koostamisele 8 tundi ning kohtuistungiks ettevalmistamisele ühel esindajal 4 tundi ja teisel 2,5 tundi. Lisaks osalesid hageja kaks lepinglist esindajat kohtuistungil, mis kestis 0,8 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ning vastuse sisu ja mahtu, aga ka asja läbivaatamist kohtuistungil on kolleegiumi hinnangul olnud hageja lepinguliste esindajate tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg osaliselt põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul saab maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsiks, kliendile ülevaate andmiseks ja vastuse koostamiseks tehtud toiminguid ja neile kulunud aega (kokku 8,6 tundi) pidada kogu ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kostjalt ei saa aga hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitist nende toimingute eest, mis puudutasid Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihalduri määruskaebust Harju Maakohtu 7. märtsi 2022. a määruse peale, millega maakohus jättis pankrotihalduri kolmanda isikuna menetlusse kaasamata. Toimikust ei nähtu, et hageja lepingulised esindajad oleksid sellega seoses ka toiminguid teinud. Seetõttu ei saa lugeda apellatsioonimenetluses hageja õiguste kaitseks vajalikuks
25.märtsil 2022 hageja lepingulise esindaja toiminguid halduri määruskaebuse analüüsiks ja kliendile ülevaate andmiseks (0,4 tundi). Samuti ei saa siinse apellatsioonimenetluse eset, vaidluse keerukust ja mahtu arvestades pidada põhjendatuks kahe vandeadvokaadist lepingulise esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil ja mõlema istungiks ettevalmistumist. Arvestades seda, et kogu menetluse vältel, sh apellatsioonimenetluses on toiminguid teinud vandeadvokaat Silvia Urgas, saab põhjendatuks lugeda üksnes tema osalemist kohtuistungil (0,8 tundi) ning selleks valmistumiseks võis kogenud vandeadvokaadil vaidluse ulatust arvestades kuluda 1,5 tundi. Seega on hageja lepinguline esindaja teinud apellatsioonimenetluses kokku vajalikke toiminguid 10,9 tunni ulatuses (8,6+0,8+1,5). Menetluskulude nimekirja järgi on hageja lepingulise esindaja (S. Urgas) tunnitasu 170 eurot (lisandub käibemaks), mis vaidluse keerukust arvestades ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Hageja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Eeltoodut arvestades on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2223 eurot 60 senti ((10,9 tundi × 170 eurot/tund)+20% = 2223 eurot 60 senti), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Maris Kuurberg, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.