Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-129359
Tsiviilasi
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi N.V.u vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2854 eurot 53 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
N.V.u apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): N.V. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rein Napa Vastustaja (hageja): TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235), lepinguline esindaja Anni Kennedy
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata kostja 3. detsembri 2022 seisukohale lisatud tõendid.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 11. mai 2022. a otsus osas, milles maakohus mõistis N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja rohkem kui 636 eurot 62 senti ja viivise sellelt alates 11. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse §
113 lg 1 teises lauses sätestatud määrasning jaotas menetluskulud. Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali nõue tühistatud osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.
4.1.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi N.V.u vastu osaliselt.
4.2.Mõista N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja 632 eurot 62 senti.
4.3.Mõista N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis põhivõlalt (632 eurot 62 senti) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
11.juunist 2022 kuni võla tasumiseni.
4.4.Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi p-des 4.2 ja 4.3 märgitud nõudeid ületavas osas rahuldamata.
4.5.Jätta menetluskuludest 20% N.V.u kanda ja 80% TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.
4.6.Mõista TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt N.V.u kasuks välja menetluskulude katteks 56 eurot.
4.7.Mõista TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt riigituludesse 362 eurot 88 senti. Raha tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.8.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalil tuleb väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole AS-is SEB Pank nr EE351010052031000004, Swedbank AS-is nr EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 unikaalse viitenumbriga 99922700043579. Selgitusse märkida tsiviilasja number.
5.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kostja nimi initsiaalidega. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja, pank) esitas 17. septembril 2021 Pärnu Maakohtule N.V.u (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 3052 euro 55 sendi suuruse võla. Kuna kostja esitas vastuväite, anti nõude menetlemine üle Tartu Maakohtule. Hageja esitas 12. novembril 2021 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2411 euro 42 sendi suuruse põhivõla, 194 euro 8 sendi suuruse intressi, 11 euro 60 sendi suuruse haldustasu, 50 euro suuruse sissenõudmiskulu ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 540 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt
hageja kasuks välja viivise alates 13. novembrist 2021 kuni põhinõude (2411 euro 42 sendi) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pank ja kostja 22. oktoobril 2018 väikelaenulepingu nr 703814789 (laenuleping), mille alusel sai kostja 3000 eurot laenu. Kostjal on võlg alates
24.osamaksest, mille tasumise tähtaeg oli 10. oktoobril 2020, kuni ülesütlemisele eelnenud
27.osamakseni, mille tasumise tähtaeg oli 10. jaanuaril 2021. Kostja on laenu põhiosa katteks tasunud 588 eurot 56 senti. Seisuga 10. oktoober 2020 oli kostja põhivõla jääk 2411 eurot 44 senti. Laenuandja saatis 8. jaauaril 2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, saatis pank 23. jaanuaril 2021 kostjale lepingu lõpetamise teate. Laenulepingu järgi oli intressimäär 27,9% aastas. Intressivõlg on kokku 218 eurot 35 senti. Laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja tasuma iga kuu ka 2 euro 90 sendi suurust lepingu haldamise tasu (haldustasu). Kostja võlg on kokku 11 eurot 60 senti (4 kuud × 2 eurot 90 senti). Samuti nõuab hageja kostjalt 50 euro suurust sissenõudekulu. Esimese tasulise kirja saatmise eest nõuab hageja 25 eurot, teise kirja eest 5 eurot ja muude makseviivitusega tekkinud kulude eest 20 eurot. Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjalt viivist 2411 euro 44 sendi suuruselt põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast ehk alates 24. jaanuarist 2021 kuni hagi esitamiseni ehk kuni 12. novembrini 2021. Hageja nõuab viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi määras, mis on 27,9% aastas. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 540 eurot 8 senti. Hagi esitamisele järgneva aja eest nõuab hageja viivist seadusjärgses määras. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollinud kostja maksevõimet. Pank tegi enne lepingu sõlmimist kostja krediidianalüüsi ja kontrollis kostja andmeid maksehäireregistrist. Laenuandja on arvestanud ka kostja ülalpeetavatega. Laenu taotlemise ajal oli kostjal kaks ülalpeetavat. Laenuleping ei ole heade kommete vastane ega tühine.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostjaga laenulepingut sõlmides järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Laenu taotlemisel esitas kostja pangale oma kuue kuu kontoväljavõtte, millest nähtub, et kostja maksekäitumine on olnud ebaühtlane. Kostja tasus sel ajal laenumaksed I-MAKSE kaudu 106 euro kuni 198 euro suuruses summas (selgituses laenu tagastamine), BigBank AS-ile tasus kostja laenumakset 87 eurot. L. K. tasus kostja iga kuu vähemalt 108 eurot. Neile summadele lisandusid maksed teistele eraisikutele. Laenuandjale esitatud kontoväljavõttelt on näha, et kostja võttis 16. augustil uue, 495 euro suuruse laenu. Kostja kuusissetulek oli sel ajal 825 eurot kuus ja see koosnes üksnes peretoetusest. Peretoetuse suuruse järgi pidi pank saama aru, et kostjal on mitu ülalpeetavat. Hageja ei ole laenu andmisel võtnud arvesse pereliikmete ülalpidamiseks vajalikku elatusmiinimumi ehk seda, mis inimesel kulub toidule, eluasemele ja muule eluks hädavajalikule. Laenuleping tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. mai 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3207 eurot 18 senti (põhivõlg 2411 eurot 42 senti, intress 194 eurot 8 senti, kuni
12.novembrini 2021 sissenõutavaks muutunud viivis 540 eurot 8 senti, lepingu haldamise tasu 11 eurot 60 senti ja sissenõudekulu 50 eurot) ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises
lauses sätestatud määras alates 13. novembrist 2021 kuni võla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 900 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Panga ja kostja vaheline võlasuhe põhineb tarbijakrediidilepingul VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kõigepealt võttis kohus seisukoha kostja vastuväite kohta, et laenuleping on tühine selle heade kommete vastasuse tõttu (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86). Kostja on väitnud, et laenuleping on heade kommete vastane, kuid ei ole kohtu ette toonud ühtegi faktilist asjaolu, millest saaks järeldada, et ta oleks sõlminud vaidlusaluse laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Samuti ei saa kostja esitatud asjaoludest järeldada, et laenuleping võinuks olla sõlmitud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ega ka seda, et laenulepingu pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et tehing oleks vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese õiglustundega. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlusalust laenulepingut alust pidada heade kommete vastaseks ega tühiseks. Kostja väidetud majanduslikud raskused ja tema maksevõime kontrollimata jätmine ei tähenda laenulepingu heade kommete vastasust. Ühe võimaliku tühisuse aluse näeb ette VÕS § 4062 lg 1. Laenulepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 36,52% aastas (dtl 32 ja 34). Laenulepingu sõlmimise ajal ehk 19. oktoobril 2018 oli Eesti Panga avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 19,97%. Seega ei ületanud kostjaga sõlmitud krediidilepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ja laenuleping ei ole liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu tühine. Kostja teine vastuväide on, et laenuandja on kostjale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne krediidisaaja sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 teise lause kohaselt laenuandjale muid kokkuleppelisi summasid (praegusel juhul laenuhaldustasu, sissenõudekulusid ega viivist). Finantsinspektsiooni juhendi p 5.2.1 järgi peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks vaidluse korral mh tõendama, et krediidi andmisel kehtisid krediidiandjas vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks asjakohased sise-eeskirjad. Hageja on kohtule esitanud „Klientidele krediidi andmise korra ja krediidivõimelisuse hindamise metoodika“ (dtl 370-374, metoodika). Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Samasugune kohustus on pangal ka metoodika p 6.2.1.3 järgi. Kostja on esiteks väitnud, et pank ei kontrollinud üldse tema krediidivõimelisust ega arvestanud seda, et tema maksekäitumine oli halb. Kohus leidis, et hageja on selle vastuväite oma tõenditega ümber lükanud. Hageja esitatud tõendite kohaselt kogus pank teavet kostja võimalike varasemate maksehäirete kohta. Hageja esitatud maksehäireregistri väljavõttest (dtl 160) nähtub, et kostjal ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal ega ka vahetult pärast seda maksehäireid. Maksehäired tekkisid alles 2020. a detsembris. Sellega on ümber lükatud ka kostja väide, et tema maksekäitumine oli juba enne laenulepingu sõlmimist halb.
Panga metoodika p 6.2.1.1 kohaselt tuli tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestada kliendi varalist seisundit ja regulaarse sissetuleku suurust. Pangal oli kohustus kontrollida kliendi sissetulekuallikaid tema kuue kuu pangakonto väljavõttest. Seda on pank ka teinud. Panga metoodika p 6.2.1.2 järgi tuli arvesse võtta ka tarbija muid varalisi kohustusi, sealhulgas regulaarseid finantskohustusi. Laenuleping sõlmiti 19. oktoobril 2018. Hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks kostja pangakonto väljavõtte (dtl 120-153). Pank kasutas kostja krediidivõimelisuse tuvastamiseks laenukalkulaatorit (dtl 157-159) ja selle kohaselt jäi kostja enda avaldatud sissetulekute ja varasemate kohustuste suhe lubatud piiridesse. Kliendikalkulaatorist (dtl 281) nähtub, et pank analüüsis kostja kuue kuu sissetulekuid ja varasemaid finantskohustusi ning keskmiselt oli kuue kuu jooksul kostja sissetulek 903 eurot 83 senti kuus ning finantskohustused 185 eurot 40 senti kuus. Laenukalkulaatorist (dtl 157) nähtub, et laenu andmise otsustamise ajal oli kostja sissetulek 825 eurot 8 senti ja finantskohustused 269 eurot 3 senti kuus. Kuna vaidlusaluse laenulepingu järgi oli ühe kuu laenumakse 100 eurot 79 senti, siis ei olnud laenuandjal kummagi arvutuse põhjal mõistlikult võttes põhjust eeldada, et kostja ei suuda laenulepingut täita. Kohus nõustus hagejaga, et kaudselt kinnitab seda, et kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, ka asjaolu, et kostja tasus probleemideta 18 esimest osamakset. Selline olukord näitab pigem seda, et kostja krediidivõime halvenes alles pärast laenulepingu sõlmimist. Selle eest aga laenuandja ei vastuta. Vastuseks kostja väitele, et pank oleks pidanud kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestama ka makseid, mida kostja tegi eraisikutele, märkis kohus, et selliseid makseid pidanuks pank lugema regulaarseteks finantskohustuseks vaid siis, kui see oleks ilmnenud kostja enda avaldatud asjaoludest või tema esitatud kontoväljavõttelt. Praegu see aga nii ei olnud. Kostja kontoväljavõttelt on küll näha, et ta on teinud makseid L. K., aga samamoodi on L. K. teinud makseid talle (dtl 399-400). Oktoobris 2018 on kostja teinud kaks makset C. K. selgitusega „Võlg osadena tagasi“ (dtl 402). Nendest kahest maksest ei saa aga järeldada, et tegu oleks olnud pikemaajaliste ja regulaarsete finantskohustusega. Kostja on kontoväljavõttest nähtuvalt ajavahemikus 2018. a aprillist kuni septembrini maksnud ka L.V. laenu AS-ile Bigbank (dtl 397), kuid tegu on kolmanda isiku kohustuse täitmisega, mitte kostja enda finantskohustusega. Seega ei pidanud pank eeltoodud makseid kostja kohustustena arvesse võtma, kuna nendest maksetest ei pidanud pank järeldama, et tegemist on kostja regulaarsete finantskohustustega kolmandate isikute ees. Kostja on väitnud ka seda, et pank ei arvestanud tema krediidivõimelisuse kontrollimisel kostja ja tema alaealiste laste eluks vajalike kuludega. Kohus ei nõustu sellega, kuna hageja esitatud laenukalkulaatori järgi (dtl 157-159) on seda arvestatud. Pank on seejuures lähtunud elatusmiinimumist. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Sama kohustuse näeb ette ka panga metoodika p 6.2.1.4. Hageja esitatud kontoväljavõtetest nähtunud majapidamiskulude makseid on kohtu hinnangul võetud arvesse just nii, nagu nad pangale esitatud on. Seega on ümber lükatud ka kostja väide, et pank ei arvestanud talle laenu andes seda, et tal kulub raha lisaks eelmiste finantskohustuste täitmisele ka lihtsalt elamisele. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et pank ei rikkunud kostjaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seega ei ole lepingus sätestatud intressikokkulepe tühine. Samuti ei ole sel põhjusel tühised viivise- ega muud kõrvalnõuete tasumise kokkulepped.
Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli panga ees lepingu ülesütlemist õigustav võlg (et ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud) ega ka selle üle, et pank ütles vaidlusaluse laenulepingu mõistliku aja jooksul pärast väidetavat rikkumist üles ja et kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud (et ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud). Hageja 2411 euro 42 sendi suurune põhinõue koosneb tasumata jäänud laenumaksetest. Kostja ei ole põhivõla arvestusele vastuväiteid esitanud. Hageja nõutav põhivõlg on kooskõlas poolte vahel kokku lepitud maksegraafikuga. Hageja nõuab kostjalt ka 194 euro 8 sendi suurust intressi. Selle nõude aluseks on lepingu eritingimuste (dtl 32 ja 34) p 2, mille kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenuandjale intressi 27,9% aastas. Kostja ei ole hageja intressiarvestusele vastu vaielnud. Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene lause. Kohtu arvates on hageja esitatud asjaolusid arvestades lepingust tulenev viivise tasumise kokkulepe tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud ega toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et viivis oleks ebamõistlikult suur. Hageja nõuab kostjalt ka lepingus kokkulepitud ja seni tasumata lepingu halduse tasu, mille suurus on kokku 11 eurot 60 senti. Sellise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 1 koostoimes laenulepingu eritingimustega (dtl 32 ja 34). Kostja ei ole sellele nõudele esitanud ühtegi vastuväidet ja kohtu arvates ei ole tegu ka kostjat ebamõistlikult kahjustava lepingutingimusega. Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjalt ka 50 euro suuruse sissenõudekulu hüvitamist. Sellise nõude aluseks on VÕS § 1132 lg 2 p 3. Kostja ei ole sellele nõudele vastu vaielnud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 636 eurot 62 senti. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole lepingut sõlmides toiminud heas usus, mistõttu on laenuleping tühine. Maakohus on rikkunud VÕS § 4034 sätteid. Hageja ei ole hinnanud kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Hageja ei ole hinnanud, millised on kostja laenukohustused eraisikute ees ja seoses 3. ja 16. augustil 2018 võetud laenudega. Hageja ei ole nõudnud laenutaotlejalt teavet tema väljaminekute suuruse kohta enese ja laste toidule, riietusele ja igapäevavajaduste katmiseks. Sotsiaaltoetused ei kata nende saajate tegelikke vajadusi, kohatu on laenuotsuse tegemisel arvestada ja tugineda elatusmiinimumile, mis otsesõnu tähendab, et otsustatakse laenu andmise kohta isikule, kes elab vaesuse piiril või allapoole seda ja ilmselgelt laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ei suuda. Laenuleping on TsÜS § 86 alusel tühine. Sellise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostja sai hagejalt tühise lepingu alusel 3000 eurot ning on tagastanud 2363 eurot 38 senti. Kostjal tuleb hagejale tagastada veel 636 eurot 62 senti.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 4034 sätteid. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Laenutaotleja sissetulekute/kohustuste suhe jääb lubatud piiridesse. Kostja märkis laenutaotlusel, et tal on kaks last. Kostja keskmine sissetulek oli 825 eurot 8 senti kuus. Hageja arvestas kostja igakuisteks väljaminekuteks olemasolevatele
finantskohustustele 269 eurot 3 senti kuus. Laenuandja võrdles kostjale kätte jäävat summat elatusmiinimumiga ning leidis, et kostjale ja tema kahele lapsele pärast finantskohustuste tasumist jääv summa on suurem kui elatusmiinimum. Eeltoodud summaga on kaetud kostja ja tema laste kulutused eluasemele, toidule ja muule esmavajalikule. Kostja konto väljavõttest ei ole võimalik teha järeldusi, kas L. K. andis kostjale laenu või oli hoopis kostja L. K. laenu andnud. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Maakohus ei ole rikkunud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 sätteid. Hageja selgitab, et igat konkreetset laenutaotlust hinnatakse eraldi laenuandja sise-eeskirjade alusel. Hagejal on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle.
6.Kostja selgitas 23. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis, et ta ei oska seletada, miks ta on märkinud laenutaotlusesse, et tal on kaks last, kuigi lapsi on viis ja kõik elavad emaga. Laenuandja ei ole temaga ülalpeetavate arvu täpsustamiseks suhelnud.
7.Hageja selgitas 18. novembri 2022. a menetlusdokumendis, et kostja esitas laenutaotluse selliselt, et kostja täitis veebilehel tfbank.ee vormi (lisa 2). Seejärel edastati kostja poolt täidetud vormi andmed hageja sisemisse infosüsteemi, mille kuvatõmmise esitab hageja kohtule (lisa 3). Kuvatõmmisest nähtub, et perekonnas on kaks täiskasvanut ja kaks last ning soovitud laenusumma oli 5000 eurot.
8.Tartu Ringkonnakohus võttis 22. novembri 2022. a määrusega asja materjalide juurde hageja
18.novembril 2022 esitatud tõendid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 636 eurot 62 senti ja seadusejärgse viivise sellelt alates maakohtu otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude selles osas rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kostja on esitanud 3. detsembril 2022 täiendavaid tõendeid: koondamisteate 15. novembrist 2022 ning kaks maksekorraldust, millest nähtub, et kostja on 2019. a-l võtnud laenu. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega TsMS § 238 lg 1 mõttes, mistõttu tuleb need jätta vastu võtmata. Praeguses asjas vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas hageja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tegemist on hageja kohustusega, mida tuleb täita enne laenulepingu sõlmimist. Seega ei ole asja lahendamisel tähtis, et kostja on hiljem veel laenu võtnud või, et ta on hiljem koondatud.
11.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 636 eurot 62 senti. Seega ei ole maakohtu otsust vaidlustatud 636 euro 62 sendi väljamõistmise osas ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud.
12.Hageja on esitanud kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist
järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima.
13.Kohus saab seega hinnata, kas hageja on kehtestanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika, kas hageja on seda metoodikat kostjale laenu andes järginud ning kas selle metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
14.Ringkonnakohus leiab, et hageja on jätnud praegusel juhul kontrollimata kostja ülalpeetavate arvu ja sellega välja selgitamata kostja krediidivõimelisuse hindamiseks olevad olulised asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus ning seejärel hinnata, kas finantskohustused ületavad 45% tarbija sissetulekust, nagu näeb ette hageja enda krediidivõimelisuse hindamise metoodika p 3.1 (dtl 370). Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Eriti just madalama sissetulekuga ja ülalpeetavatega isikute puhul võib igapäevaste vajalike kulude osakaal ületada 55% sissetulekust. Ülalpeetavate arvu tuleb tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta ka Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi p 9.1.1 (dtl 170) kohaselt.
15.Hageja esitatud laenukalkulaatorist (dtl 156-157) nähtub, et hageja arvestas laenu andmisel sellega, et kostjal on kaks last. Tegelikult on kostjal aga viis last. Samas nähtus hagejale esitatud kostja pangakonto väljavõttest (dtl 120-153), et kostja ainsaks sissetulekuks oli peretoetus 825 eurot 8 senti. Hagejal professionaalse laenuandjana oleks pidanud nende andmete alusel tekkima kahtlus selles, et kostja laenuavalduses märgitud laste arv ei vasta tõele, kuna kahe lapsega ei ole võimalik saada nii suurt peretoetust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710, p 29.3). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks kostja esitatud andmeid ülalpeetavate kohta kuidagi kontrollinud, kuigi, nagu eespool märgitud, pidanuks tal tekkima kahtlus kostja esitatud andmete õigsuses. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kostja esitas hagejale valeandmeid. Nimelt välistab VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede
kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Tarbija tahtlust valeandmete esitamisel peab esile tooma ja tõendama krediidiandja. Ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei saa järeldada, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda ka tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus. Praegusel juhul oleks võinud hageja olukorras, kus ta avastas kostja esitatud andmetes ebakõla, võtta kostjaga ühendust ja täpsustada vahetult kostja ülalpeetavate arvu. Tegemist ei ole hagejat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. Hageja seda aga ei teinud.
16.Ringkonnakohus leiab, et hageja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ka juhul, kui ta oleks võinud lähtuda kostja esitatud andmetest selle kohta, et kostjal on kaks last. Nimelt ei sisalda hageja krediidivõimelisuse hindamise metoodika (dtl 370-374) põhimõtteid, kuidas arvestada tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ülalpeetavate arvuga. Metoodika p-s 3.2 on küll reguleeritud palju peab tarbijal jääma raha enda igapäevavajaduste rahuldamiseks, kuid sarnane regulatsioon puudub ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks vajaliku ülejääva sissetuleku hindamiseks. Hageja esitatud selgituste ja laenukalkulaatori järgi on hageja arvestanud ühe lapse igakuiseks kuluks 110 eurot. Hageja ei ole toonud välja ega tõendanud, mille alusel on hageja lähtunud sellest, et 110 eurot kuus on ühe lapse igakuiste vajalike kulutuste katmiseks piisav. Laenulepingu sõlmimise ajal 2018. a-l oli seadusjärgne miinimumelatis 250 eurot kuus ühele lapsele, mille ulatuses seadusandja eeldas, et lapse üks vanem peab lapse ülalpidamiseks kulutusi tegema. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet nii sellega, et on jätnud kehtestamata korra, kuidas arvestada ülalpidamiskohustusega tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kui ka sellega, et ei ole tõendanud, millest lähtudes pidas ta kostja krediidivõime hindamisel piisavaks ühe lapse ülalpidamiskuluks 110 eurot kuus.
17.Ringkonnakohus märgib vastuseks hageja väidetele, et asjaolu, et kostja maksis pikema aja jooksul lepingujärgseid makseid, ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel oluline. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub enne lepingu sõlmimist. See ei ole seotud sellega, kuidas tarbija sõlmitud lepingut täidab. Põhimõtteliselt on võimalik nii olukord, kus tarbija täidab lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kui ka olukord, kus tarbija rikub lepingut, vaatamata sellele, et krediidiandja on teinud kõik tema krediidivõime hindamiseks ning tuvastanud nõuetekohaselt, et isik on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on seadusest tulenev lepingulise iseloomuga kohustus, mille rikkumisele saab tugineda igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Asjaolu, et kostja on lepingut pikema aja jooksul täitnud, ei välista tema tuginemist hageja kohustuse rikkumisele.
18.Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldub VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. Intressimääraks alates laenulepingu sõlmimisest kuni käesoleva ajani on 0%. Seega saab lugeda kõik kostja tehtud maksed tehtuks põhivõla katteks. Kostja on saanud laenulepingu alusel laenu 3000 eurot. Hageja esitatud tagasimaksete arvestuse kohaselt (dtl 285-287) on kostja maksnud lepingu alusel tagasi kokku 2363 eurot 38 senti. Seega on kostjal põhivõlast tagastamata 636 eurot 62 senti. Maakohtu otsus tuleb seega tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded 636 eurot 62 senti ületavas osas.
19.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetud põhivõla suuruse osas, tuleb vastavalt muuta ka maakohtu otsusega välja mõistetud edasiulatuva viivise suurust.
Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, pidanuks ta VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja seda teinud ei ole. Sellises olukorras ei olnud hagejal alust kostjaga lepingut vana graafiku järgi maksete tegemata jätmise tõttu üles öelda. Seega ei saa lugeda, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Laenulepingujärgse maksegraafiku kohaselt pidi kostja tegema viimase tagasimakse 2023. a oktoobris. Samas on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 636 eurot 62 senti ning selles osas on otsus jõustunud. Hagejal on seega õigus nõuda sellelt osalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest edasikaebetähtaja möödumisel, s.o 11. juunist 2022.
20.Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ca 20% ulatuses. Seega jääb menetluskuludest 20% kostja ja 80% hageja kanda.
21.Kostja menetluskuluks on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 385 eurot. Sellest jääb hageja kanda 308 eurot. Hageja menetluskulude suuruseks maakohtu menetluses on maakohus määranud 900 eurot. Kuivõrd pooled ei ole menetluskulude suurust vaidlustanud, lähtub ringkonnakohus sellest. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuluks esindajakulu 792 eurot. Esindaja ajakulu on 5,5 tundi ning tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta esindajakulult sisendkäibemaksu maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajakulu ei ole täies ulatuses TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik, arvestades asjaolu, et pooled vaidlevad kitsalt üksnes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise üle ja hageja seisukohad kattuvad suures osas maakohtus esitatuga. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 360 eurot. Seega on hageja menetluskuluks kokku 1260 eurot, millest 20%, s.o 252 eurot jääb kostja kanda. Ringkonnakohus tasaarvestab poolte vastastikkused menetluskulude hüvitamise nõuded ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 56 eurot.
22.Ringkonnakohus määras kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasuks apellatsioonimenetluses 453 eurot 60 senti (esindaja ajakulu 420 minutit). TsMS § 190 lg 5 teise lause kohaselt tuleb sellest 80%, s.o 362 eurot 88 senti hagi vastavas ulatuses rahuldamata jätmise tõttu hagejalt riigituludesse välja mõista.
23.Kostja on taotlenud asendada otsuse avalikustamisel tema nimi initsiaalidega. TsMS § 462 lg 2 kohaselt tuleb taotlus rahuldada.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.