Muud › Muud hagiasjad

Vaidlusaluse kinnistu kõrval on vallasasjast saun aadressiga X 99a, Kallaste, mille aluse maa erastamise õigus kuulub pooltele; sauna ei saa kasutada kinnistut omamata, mistõttu tuleb kohtul võtta seisukoht ka sauna osas. On õiglane ning seaduslik, kui kohus jätab kinnistu ja sauna kostjate kaasomandisse koos hüvitamiskohustusega. Pankade laenupakkumised tõendavad kostjate võimet hüvitada hagejale tema osa väärtus. OÜ Markee Kinnisvara 03.11.2006 hindamisakti kohaselt on kinnisasja turuväärtus 1,2 miljonit krooni, mida hageja peab õigeks hinnaks ka aasta hiljem, sest tegemist on eksklusiivse piirkonnaga. Poolte vanaisa Ivan Taratorin rentis vaidlusaluse maatüki 17.12.1904. Nii poolte isad kui pooled ise on sündinud samal kinnistul ja seal üles kasvanud. Pooled pärisid oma osad elamust ja rajatisest oma isadelt. Kinnistu säilimine suguvõsa ühe liini omandis on oluline lisaks kostjatele ka nende lastele ja lastelastele, kes on samuti veetnud vaidlusalusel kinnistul oma lapsepõlve. Kostjad on kasutanud kinnistut suvel ja muul ajal, mida kinnitavad elektriarved ja tunnistaja Ruti Krivošei ütlused. Kostjad elavad ka mujal, kuid isikul võib olla mitu elukohta. Pärast pensionile jäämist on S. Gorjunova elanud kinnistul igal aastal vähemalt 7-8 kuud. Samuti soovib M. Taratorina pärast pensionile jäämist asuda elama Kallastele. Oleks äärmiselt ebaõiglane võtta kostjatelt ära isakodu, seda enam, et mõlemad on eas, kus Kallaste oleks mõistlik koht vanaduspäevade veetmiseks. Kostjatele on ainsaks oluliseks kinnisvaraks just vaidlusalune kinnistu ning selle andmisel hagejale ei oleks kostjatel võimalik midagi võrdväärset asemele osta. Hageja abikaasale kuulub aga samal tänaval 1⁄2 mõttelist osa kinnistust, millel paikneb elamiskõlblik elamu. Tegelikkusele ei vasta hageja väited, et kostjad ei hoolda aeda või elamuosa ega ole kompenseerinud hageja kulutusi. Hageja ei ole kostjatelt mingit rahalist kompensatsiooni küsinud. Kuna elamu kasutuskord on jagatud piki elamu keskjoont, on mõlemad pooled oma kasutuses olevat elamuosa remontinud võrdselt ja kandnud ka ise vajalikud kulutused. Elamuosa ja aeda on kostjad hooldanud jõudumööda vastavalt vajadusele ja oma tervislikule seisundile. Kostjad tõendavad oma väiteid tunnistaja R. Krivošei ütlustega. Kaasomandi ühise kasutamise on muutnud raskendatuks hageja ja tema abikaasa aktiivne ühishuvisid eirav tegevus. Hageja ja tema abikaasa on tekitanud kinnistu kaasomanike vahel kunstliku konflikti, et põhistada oma kaasomandi lõpetamise nõuet ühiskasutuse võimatusega. Hageja algatas 2001. a kohtuasja kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks, kuigi kostjad ei teinud talle krundi kasutamisel takistusi. Tartu Maakohus 14.07.2003 otsusega ja Tartu Ringkonnakohus 23.03.2004 otsusega jätsid enamiku hageja nõudeid rahuldamata ning rahuldasid suuremas osas kostjate vastuhagi. Hageja püüdis otsuse täitmisest kõrvale hoiduda, tegi takistusi kinnistu kasutamisel. Samuti püüdis ta koos oma abikaasaga provotseerida füüsilisi konflikte, esitades pärast kostjate kohta valekaebusi, mida kinnitavad politsei 09.11.2005 kiri ja 08.11.2005 väärteoasja lõpetamise määrus. Kostjad ei ole andnud põhjust hagide esitamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

kaasomandi lõpetamiseks ning jättis rahuldamata Svetlana Gorjunova ja Maria Taratorina vastuhagi Pjotr Taratorini vastu sauna kaasomandi lõpetamiseks. Kohus lõpetas P. Taratorini ning S. Gorjunova ja M. Taratorina kaasomandi X 99 Kallastel asuva kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna registriosa nr 5780) suhtes, jagades kinnistu kaheks reaalosaks järgmiselt: ühe reaalosa omanikuks saab P. Taratorin ning teise reaalosa kaasomanikeks saavad S. Gorjunova (1/2 kaasomandist) ja M. Taratorina (1/2 kaasomandist). Otsuse kohaselt on mõlemal poolel põhjendatud ja õigustatud huvi kinnistu suhtes. Mõlemad pooled on kinnistul sündinud, hageja elab seal ning ka kostjad kasutavad ja hoiavad kinnistut korras ja kavatsevad seal oma vanaduspäevad veeta. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et kinnistut on võimalik jagada reaalosadeks, leidis kohus, et kaasomandi lõpetamine, andes asja kas ainult hagejale või kostjatele, ei ole õiglane ega arvestataks kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses. Seepärast on põhjendatud jätta hagi kinnistu kaasomandi lõpetamiseks rahuldamata ning rahuldada vastuhagi kinnistu kaasomandi lõpetamiseks vastavalt 1. alternatiivnõudele. 09.05.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-45-06 asus Riigikohus seisukohale, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Samuti leidis Riigikohus, et asja jagamine (kaasomandi lõpetamine) peab toimuma mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses arvestades ning kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Lisaks märkis Riigikohus, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kinnistusraamatu ja ehitisregistri andmete väljatrükkidega ning majavalduse plaaniga on tõendatud, et pooled on X 99 Kallastel asuva hoonestatud kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna registriosa nr 5780) kaasomanikud – P. Taratorinile kuulub 1⁄2 kaasomandist, M. Taratorinale 1⁄4 ja S. Gorjunovale 1⁄4. Tartu Maakohtu 14.07.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2-522/2002 ja Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-24/2004 on määratud kindalaks kinnistu kasutuskord. Nimetatud lahendid on kehtivad käesoleva ajani, millega kohus ka arvestas käesoleva lahendi tegemisel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse maatüki rentis nende vanaisa Ivan Taratorin 17.12.1904 ja ehitas sinna elamu. Nii poolte isad kui pooled ise on sündinud samal kinnistul ja seal üles kasvanud. Pooled pärisid oma osad elamust ja rajatisest oma isadelt. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et hageja on elanud kinnistul kogu oma elu. Samuti ei ole kostjad vaielnud vastu sellele, et hageja hoiab oma osa kaasomandist korras, teostab remonti oma kasutuses olevas eluruumis ning hoolitseb aia eest. M. Taratorina ja S. Gorjunova ei eita, et nende elukohad on käesoleval ajal vastavalt KohtlaJärvel ja Tallinnas, samas aga väidavad, et elavad ka vaidlusalusel kinnistul, hooldavad seda ja teevad säilitamiseks vajalikke kulutusi. Tõendatud ei ole käesoleval ajal kostjate pidev elamine Kallastel, kuid elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuste osutamise leping, elektriarved ja maksekorraldused, fototabelid, OÜ Markee Kinnisvara eksperthinnangus toodud elamu ja selle ümbruse kirjeldus ning tunnistajate ütlused kinnitavad kostjate poolt kinnistu kasutamist, hooldamist ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemist. Tunnistaja R. Krivošei, poolte naabri, ütluste kohaselt käivad kostjad vaidlusalusel kinnistul vähemalt iga kuu ning kõikidel pühadel, kasutavad aeda, suviti on seal ka lapsed ja lapselapsed. Kostjad on asja säilitanud, kutsunud töölisi; viimane remont oli 2002. a, siis tehti põrandaid. Kostjate poolt kinnistu kasutamist möönab ka hageja ise, väites, et ei suuda kostjatega koos elada ning et kostjad tulevad suvel paariks kuuks ega pea hagejat peremeheks. Kostjad peavad vaidlusalust kinnistut sobivaks

vanaduspäevade veetmise kohaks. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna õiendi kohaselt ei ole kostjate nimele peale vaidlusaluse kinnistu muid kinnistuid 10.04.2007 seisuga registreeritud. Poolte vahel on kindlaks määratud asja kasutamise kord ning tõendamist ei ole leidnud hageja väited kostjate pahatahtlikkuse ja kaasomandi kasutamise takistamise kohta. Hageja on esitanud oma väidete kinnitamiseks teatised väärteomenetluse alustamise kohta seoses paadi katte põlema panemisega ja kostjate poolt puuriida ümber lükkamisega. Lõuna Politseiprefektuuri teatise ja selle lisa kohaselt ei ole aga kostjad esimeses väärteoasjas menetlusosalised ning teises väärteoasjas menetlus nende suhtes lõpetati. Kohtutäitur Reet Rosenthali taotlusest kohtuotsuse täitmise selgitamiseks ja Tartu Maakohtu 15.03.2005 määrusest tsiviilasjas nr 2-522-02 selgub, et hoopis hageja on teinud takistusi kinnistu kasutamisel. Kostjate väitel on vaidlusalust kinnistut võimalik jagada reaalosadeks selliselt, et tulevikus ei ole ühe osa omanikul teise omandisse jäävat maad vaja kasutada. Hageja ei ole nimetatud seisukohta iseenesest vaidlustanud. Tartu Maakohtu 14.07.2003 otsusest nähtuvalt on olemas eraldi ligipääsud nii hageja kui kostjate kasutusse määratud kinnistu osadele. Elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuste osutamise lepingu ja tunnistaja G. Taratorina ütlustega on tõendatud, et kaasomanikel on eraldi elektrienergia tarbimise süsteemid. OÜ Markee Kinnisvara eksperthinnangute kohaselt on elamu vaidlusalusel kinnistul planeeringuga kahele perele. Tunnistaja G. Taratorina ütlustest ilmneb, et elamus elasid eraldi peredena juba poolte isad. Kohus leidis, et kinnistu tuleb jagada kaasomanike vahel reaalosadeks nii, et ühe reaalosa omanikuks saab P. Taratorin ning teise reaalosa kaasomanikeks saavad S. Gorjunova (1/2 kaasomandist) ja M. Taratorina (1/2 kaasomandist). Lähtuda tuleb reaalosadeks jagamisel varem nimetatud kohtulahenditest, millega reguleeriti asja kasutamise korda. Kinnistu reaalosadeks jagamine on kõige otstarbekam ja õiglasem ning võimaldab kõige rohkem poolte huve arvestada. Kinnistu jääb suguvõsa valdusesse ning ükski kaasomanikest ei jää sellest ilma. Samas ei ole pärast kinnistu lõplikku jagamist (vastava menetluse läbimisel enne kande tegemist kinnistusraamatusse) pooltel enam vaja vaielda kinnistu kasutamise korra üle. Kuna kohus ei anna kinnistut kellelegi tervikuna koos hüvitamiskohustuse panemisega, puudub vajadus võtta seisukoht kinnistu väärtuse kohta. Kohus pidas vajalikuks juhtida poolte tähelepanu järgmistele Riigikohtu seisukohtadele. Riigikohus leidis 25.10.2005 lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-104-05 järgmist: „Esimese astme kohtu otsus kaasomandis oleva kinnistu jagamise kohta saab asendada vaid teise kaasomaniku nõusolekut kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) § 341 lg 7 järgi. Üksnes kohtuotsuse alusel ei saa kinnistut jagada ka kinnistusamet. Kui kohus on oma otsuse kaasomandi jagamise ning selle viisi kohta teinud, peavad pooled läbima vastava menetluse kinnistu jagamiseks. /.../ Kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik KRS § 46 lg 1 kohaselt, kas on esitatud nõutavad dokumendid, mis vastavad nõutavale vormile ja kas kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadustest tulenevalt ei ole kinnistamine välistatud. Seega ei saa käesolevas asjas taotletud otsusega määrata kaasomandi lõpetamisel ja reaalosadeks jagamisel kindlaks kinnistute piire.“ Samuti märkis Riigikohus samas lahendis, et vastavalt AÕS § 77 lg-le 3 võib kohus kaasomandi reaalosadena jagamisel juhul, kui reaalosade väärtus ei vasta kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade väärtusele, määrata rahalise tasaarvestuse osade ühtlustamiseks. Öeldut tuleb käsitada kohtu võimaluse, mitte kohustusena. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik kinnistu reaalosadeks jagamise nõude korral AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramine kaasomandis oleva kinnistu reaalosadeks jagamise nõudega ühes menetluses, sest kinnistu jagamine otsustatakse lõplikult kohtuvälises menetluses. Võimaliku vaidluse AÕS § 77 lg 3 kohaldamiseks saab lahendada pärast seda, kui kaasomandis oleva kinnistu jagamisel on reaalosade piirid kindlaks määratud ja jagamise teel

tekkinud uued kinnistud kinnistusraamatusse kantud. Käesolevale kohtuotsusele järgnevad maakorralduslikud menetlustoimingud ei ole antud asjas hagi esemeks. Kohus nõustus hagejaga, et korteriomandite moodustamisel jääb endiselt eksisteerima kaasomand, mille kasutamisel pooltevahelised probleemid tekkisidki. Samuti on õige poolte seisukoht, et kinnistu müümisel enampakkumisel jääksid kõik või mõni kaasomanikest oma omandist ilma ja samas ei ole garanteeritud selle eest õiglane hüvitis. Kohus leidis, et sauna kaasomandi lõpetamise nõude osas tuleb jätta rahuldamata nii hagi kui vastuhagi. Ei kostja ega hageja pakutud lõpetamise viisid ole põhjendatud ega õiglased, arvestades kogu kinnistu jagamist kaasomanike vahel reaalosadeks. 09.05.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-45-06 märkis Riigikohus, et ei jaga kassaatori arusaama, et kohus ei või jätta kaasomandit lõpetamata põhjusel, et kostja pakutud viis ei ole õiglane. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja TsMS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 alusel ning hagi rahuldamata jätmist ja vastuhagi osaliselt rahuldamist arvestades tuleb hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda ning hagejalt tuleb mõista kummagi kostja kasuks välja riigilõiv kinnistu jagamise nõudelt 60 krooni, hindamisakti saamise kulu 1445 krooni ning õigusabikulu 15 517 krooni, kummalegi kostjale kokku 17 022 krooni. Kohus ei pidanud põhjendatuks rahuldada täies ulatuses kostjate taotlust mõista hagejalt välja õigusabikulud kokku 62 068 krooni (kummalegi kostjale 31 034 krooni) järgmistel asjaoludel. 12.12.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-2-2-5-06 rõhutas Riigikohus, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Justiitsminister määras 23.08.1999 määrusega nr 42 kuni 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 61 lg 1 p 2 alusel hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Käesolev menetlus on olnud küll pikaajaline (alates 2005), kuid samas mitte kõige mahukam ega õiguslikult kõige keerulisem. Kostjaid on esindanud sama advokaat, kes on teinud mõlema kostja heaks samu menetlustoiminguid ning esitanud nende nimel ühiseid avaldusi. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestab kohus ka seda, et vastuhagi jäeti sauna kaasomandi lõpetamise nõudes rahuldamata, kuid põhiline vaidluse objekt oli siiski kinnistu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) on jäetud põhjendamata, miks ei ole õiglane jätta asi hagejale olukorras, kus hageja on püsielanik, kes on valmis hüvitama kostjatele nende osade väärtused; 3) on jäetud selgitamata, millises osas tuleks reaalosadeks jagamisel lähtuda varem nimetatud kohtulahenditest, millega reguleeriti asja kasutamise korda; 4) on valesti hinnatud olukorda, et poolte huviks on kinnistu jätmine suguvõsa valdusesse. Kui mõlemad pooled on avaldanud soovi hüvitada rahas teise poole osa või osade väärtused, siis ei saa sellest järeldada, et vaidlevad pooled soovivad endiselt kaasomandi jätkamist või kinnistu jätmist suguvõsa valdusesse. Mõlema poole nõudeks oli kaasomandi lõpetamine; 5) jääb arusaamatuks, kuidas kohus näeb võimalust, et pooled omavahel enam ei suhtleks. Poolte huvi saaks olla vaid hingerahu, mis aga antud kohtulahendiga ei ole saavutatav, jagamise viis ei ole õiglane, vaid on reaalselt kohaldamatu, seadusega mitte kooskõlas olev ega ka poolte huve arvestav. Kohus oleks pidanud nägema, et vaidlevate poolte läbisaamine on võimatu, aastate pikkune kohtuvaidluste jada ei ole tulemusi andnud ning ainuke võimalus on olnud kaasomandi lõpetamine; 6) on valesti kohaldatud materiaalõigust, jagades asja reaalosadeks, jättes ühe reaalosa omanikeks kostjad kaasomanikena. Kui seadus sätestab, et asja reaalosadeks jagamisel kuulub asi jagamisele kaasomanike vahel reaalosadeks, eeldatakse sellega, et kaasomandisse jagamise tulemusena enam midagi ei jää. Kinnistu ja sellel asuv maja on ehitatud kahe pere elamuks, mitte kolmele perele. Antud asjas on kolm kaasomanikku; 7) on jäetud nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata põhjendustel, et väljapakutud viisid ei ole õiglased. Maakohus oleks võinud jätta ka nii hageja nõude kui ka kostja vastuhagi rahuldamata, põhjusel, et jagamise viisid ei ole õiglased, sest sisuliselt jääb kõik samaks. Ikka on pooled samal kinnistul ning endiselt valitseb nende vahel vaen. Kohus, rahuldades kinnistu kaasomandi lõpetamise nõude, oleks pidanud rahuldama ka sauna osas kaasomandi lõpetamise, kui seda nõuavad nii hageja kui ka kostja. Apellandi arvates oleks õiglane ja kõigi kaasomanike huvidele vastav olnud jätta kinnistu temale ning pannes talle kohustuse hüvitada teistele kaasomanikele nende osade harilik väärtus. Apellant on elanud antud kinnistul kogu oma elu, vastustajatel on elu- ja töökohad mujal ja sisuliselt on tegemist suvitajatega. Selline kinnistu kasutamine vastustajate poolt on tekitanud ka probleeme kinnistul ning andnud põhjust vaenu tekkele; 8) on vääralt lahendatud menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise, kuivõrd sisuliselt on rahuldatud nii hageja kui ka vastuhageja nõude ja lõpetanud kaasomandi, mistõttu oleks kohus pidanud jätma kohtukulud poolte endi kanda.

mõeldav kaasomandi lõpetamine, kui kohus ei aktsepteeri samas ka vastava menetlusosalise nõuet seoses asja jagamise viisiga. Kaasomandi lõpetamine asja jagamiseta ei ole võimalik. Arusaamatuks jääb apellandi nägemus sellest, nagu ei oleks kohus seotud menetlusosalise nõutud asja jagamise viisiga. Kohus saab lähtuda vaid sellest asja jagamise viisist, mida hageja või vastuhagejad on nõudnud; 4) on väärad ja tõendamata väited, nagu oleks vastuhagijärgsete hagejate poolne kinnistu kasutamine tekitanud kinnistul mingeid probleeme ning andnud põhjust vaenu tekkeks. Kohus on tuvastanud, et põhihagijärgse hageja versioon konfliktidest vms ei ole leidnud tõendamist. Väär on väide, et omanike vahel valitseb vaen. Kohus mõistis vastustajate hinnangul väga selgelt, miks on asjaosaliste vahel kohtumenetlused tekkinud, kes on selleks põhjust andnud jms. Ei saa nõustuda apellandi väitega, et kohtuvaidluste jada ei ole viinud kuhugi: tagajärjed on avaldunud ka selles, et P. Taratorin peab leppima kehtiva õiguskorraga. Kohus on põhjendatult lähtunud asjaosaliste suguvõsa aspektist, teades, et mõlemad pooled rõhutasid menetluses selle tähtsust; 5) on väär apellandi tõlgendus, vastavalt millele eeldaks asja jagamine reaalosades, et kaasomandisse jagamise tulemina midagi ei jää. AÕS regulatsioon ei takista asja jagamist selliselt, nagu kohus seda käesoleval juhul tegi. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-143-04 on leitud, et asja jagamise viisiks võib olla ka asja jagamine korteriomanditeks. Seega võib asja jagamisel kaasomand säilida ning see ei ole vastuolus AÕS § 77 lg-ga 2; 6) ei ole apellant motiveerinud, miks on väär kohtu seisukoht, et mõlemal poolel on olemas põhjendatud ja õigustatud huvi kinnistu suhtes. Ebaõige on apellandi väide, nagu jääksid asjaosalised tulevikus samale kinnistule, kuivõrd vaidlusalust kinnisasja ootab ees jagamine ehk tekivad eraldi kinnisasjad. Sauna osas on õigesti jäetud kaasomand lõpetamata, kuna kohtu hinnangul ei olnud esitatud asja jagamise viisid põhjendatud ja õiglased. Sauna ei olnud ega ole võimalik reaalosades jagada; 7) on paljasõnaline väide kohtukuludega ebaõige lahendamise kohta. Apellant ei viita menetlussättele, mida maakohus on kohtukulude kindlaksmääramisel väidetavalt rikkunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

AÕSRakS § 13 lg 4 sätestab muu hulgas, et ehitise jagamine kaasomandi lõpetamisel ei või olla vastuolus ehitise olemusega ja maakorralduse nõuetega ning et ehitist võib jagada reaalosadeks vaid tervikuna. MaaKS § 13 lg 4 kohaselt on kinnisasi jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Seega enne kinnisasja reaalosadeks jagamist tuleb kindlaks teha, kas maatüki ja elamu olemus võimaldavad neid reaalosadeks jagada. Elamu osas tuleb eelkõige kindlaks teha, kas ehitustehniliselt on võimalik elamut jagada nii, et eraldatud osad säilitaksid oma komplekssuse ja kasutusotstarbe ning neid on võimalik eraldi kasutada. Kinnisasja (nii maatüki kui elamu) reaalosadeks jagamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ning põhjendatud võib olla ekspertiisi määramine. Maakohtu järeldus, et reaalosadeks jagamisel tuleb lähtuda varem nimetatud kohtulahenditest, millega reguleeriti asja kasutamise korda, on ebapiisav ning sellisel järeldusel põhinev otsustus jagada kinnisasi reaalosadeks võib olla ilmselt mitte täidetav. TsMS § 351 lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja eelkõige poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 400 lg 5 sätestab, et pärast seletuste ärakuulamist võtab kohus lühidalt kokku seletustes esitatu ja võib arutada seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. TsMS § 401 lg 1 näeb ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid. Antud asjas ei ole maakohus eelmärgitud menetlusõiguse norme järginud ja on rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 5 nõudeid. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema kindlaks, kas on täidetud kinnisasja reaalosadeks jagamise eeldused ning vastavalt sellele otsustama, kuidas kaasomand lõpetada. Alles siis, kui kinnisasja reaalosadeks jagamise eeldused on täidetud, saavad pooled läbida vastava menetluse kinnistu jagamiseks.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.