Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

28.09.2006.a esitas Pjotr Tolstov avalduse Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjonile, milles palus välja mõista OÜ-lt Galvex Estonia saamatajäänud lisatasud töötamise eest riiklikel pühadel, õhtusel ja öisel ajal ning tunnistada tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel. 07.02.2007.a otsusega rahuldati Pjotr Tolstovi avaldus osaliselt ning mõisteti OÜ Galvex Estonia välja saamatajäänud lisatasud töötamise eest riiklikel pühadel summas 5544 krooni. Muus osas jäeti avaldus rahuldamata. 13.03.2007.a esitas Pjotr Tolstov hagi Galvex Estonia OÜ vastu töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks, lisatasude väljamõistmiseks töö eest õhtusel ja öisel ajal ja hüvituste saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 26.06.2002.a kostjaga töölepingu ning asus kostja juures tööle mehhaanikuna. Hageja ei valda eesti keelt, seetõttu tööandja esindaja selgitas hagejale suuliselt vaid mõnesid töölepingu sätteid. Nii öeldi hagejale, et tema töötasuks hakkab olema 13 300 krooni kuus ja hagejale makstakse ka lisatasu 10% õhtusel ja 20% öösel töötamise aja eest. Hilisemal järelpärimisel selgitati hagejale, et õhtused ja öised töötunnid on arvestatud juba hageja fikseeritud töötasu sisse. Sellest teada saades hageja nõudis, et talle makstakse lisatasu õhtuste ja öiste töötundide eest, sest töölepingus oli näidatud fikseeritud põhipalk 13 300 krooni. Kui lisatasu on juba arvestatud nimetatud summa sisse, siis tööandja on töölepingut sõlmides viinud hageja eksitusse ja ei ole näidanud põhipalga suurust. Kostja on muutnud töötingimusi, mis ei olnud töölepingus ette nähtud. Hagejale tehti kohustuseks töötada sildkraanal, kuigi tal ei olnud nende mehhanismide juhtimisõigust. Vaatamata hageja soovile, ei saatnud ka kostja hagejat vastavatele kursustele. Lisaks tehti hagejale kohustuseks remontida teistest firmadest saabuvaid vaguneid, kuigi tööleping seda ette ei näinud. Hageja ei nõustunud kostja töötingimuste rikkumisega ja teatas 27.07.2006.a kostjale töölepingu lõpetamisest ette 5 kalendripäeva. Tööraamat tagastati hagejale septembri alguses 2006.a. Hageja palus tunnistada seadusvastaseks hagejaga töölepingu lõpetamine tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel. Välja mõista kostjalt hageja kasuks maksmata jäänud töötasu töötamise eest õhtu- ja öötundidel summas 34 879 krooni, maksmata jäänud kaks keskmist kuupalka summas 26 600 krooni ja maksmata jäänud kuupalk seoses tööraamatu tagastamisega viivitamisega summas 13 300 krooni, kokku summas 74 779 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 26.06.2002.a. sõlmitud töölepingu kohaselt on töötaja põhipalgaks (bruto) on 13 300 krooni kuus. Töötaja ja tööandja on kokku leppinud, et töötaja põhipalka on poolte kokkuleppel sisse arvestatud 10% lisatasu õhtusel ajal ja 20% lisatasu öösel tehtava töö eest arvestusega, et 17% tööajast töötab töötaja õhtusel ja 40% öisel ajal. Seega on hageja põhipalk 13 300 krooni kuus juba õhtuse ja öise töötamise hüvitamiseks PalS § 17 kohaselt poolte kokkuleppel suurendatud ja hagejale õhtusel ja öisel ajal töötamine hüvitatud. Hageja on allkirjastanud nimetatud töölepingu ning hagejale maksti töötasu nimetatud töölepingu alusel neli aastat. Hagejale väljastati igakuiselt palgaleht, seega oli hageja teadlik talle arvestatud töötasu suurusest ning tal oli võimalus palgaarvestuse õigsust kontrollida igal palgaarvestusperioodi järgsel kuul. Järelikult oli hageja alates 2002.a teadlik, et õhtu- ja öötöö lisatasusid lisaks põhipalgale täiendavalt ei makstud ning sellest tulenevalt pidi hageja sellega mittenõustumise korral vaidlustama töölepingu tingimuse neljakuulise tähtaja jooksul vastavalt ITLS § 6 lg 1. Kuna hageja ei ole vaidlustanud palgaarvestust nelja kuulise tähtaja jooksul palus kostja palgaarvestuse vaidlustamisel kohaldada aegumist.

Kostja ei tunnistanud hageja poolt väidetavaid töölepingu rikkumisi, mistõttu ei ole hagejal seadusest tulenevalt alust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Kostja leidis, et töötaja väljaõppe vajalikkuse ja võimalikkuse üle otsustab tööandja. Asjaolu, et tööandja ei ole pidanud väljaõpet vajalikuks või võimalikuks ei ole töölepingutingimuste rikkumine ning ei ole töölepingu lõpetamise TLS § 82 aluseks. Hageja on teinud ületunde poolte kokkuleppel ja vabatahtlikult ning see on ka vastavalt seadusele tasustatud. Riigipühal töötamise eest tasu nõuded aastate 2003.a. ja 2004.a. eest ei saa seaduse kohaselt olla aastal 2006.a. töölepingu lõpetamise seaduslikuks aluseks TLS § 82 alusel. Hageja nõue vagunite remontimise eest lisatasu saamiseks on alusetu ja ei tulene seadusest. Vagunitele kinnitusaasade paigaldamine oli tavapärane mehhaaniku tööülesanne, mida tehti tavapärasel tööajal ja kohas ning mille eest ei makstud kellelgi lisatasu. Kuivõrd hageja ei ole lisatööd teinud, puudub alus lisatasu nõudmiseks, seega ei saa see olla töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 82 alusel. Hageja tööleping ei ole vastuolus töölepingu seaduse sätetega, järgitud on kõiki TLS § 26 lg 1 p 7 sätestatud nõudeid kooskõlas TLS § 41 lg 2. Hagejale määratud noomitus oli seaduslik ja põhjendatud ning hageja ei pöördunud töövaidlusorganisse oma väidetavate rikutud õiguste kaitseks ning määratud noomitust ei vaidlustanud, seega oli määratud noomitus töötaja avalduse esitamise ajal seaduslik ja kehtiv ning kehtiva noomituse olemasolu ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Palga tõstmine ei ole tööandja kohustus vaid õigus ning töölepingu tingimusena saab palga suurust muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja on hagejat 27.07.2006.a ning 31.07.2006.a kirjalikult teavitanud, et tööandja ei ole töölepingu tingimusi rikkunud, mistõttu hageja esitatud töölepingu lõpetamise avaldus on alusetu ja tööandja ei lõpeta tema töölepingut TLS § 82 alusel 31.07.2006.a. Vaatamata sellele ei ilmunud hageja enam alates 31.07.2006.a tööle. 14.08.2006.a saatis kostja hagejale kirjaliku teatise, milles märgiti muuhulgas, et tööle mitteilmumisel lõpetatakse hagejaga tööleping TLS § 76 p 6 alusel 22.08.2006.a. 23.08.2006.a saadeti hagejale tähitud postiga teatis tema töölepingu lõpetamise kohta 22.08.2006.a ning käskkiri distsiplinaarkaristuse määramisest. Hageja sai nimetatud dokumendid kätte 30.08.2006.a. Hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel, vaid esitas esmakordselt vastava nõude 13.03.2007.a käesolevas menetluses. Seega palus kostja kohaldada aegumist ning jätta nimetatud nõue rahuldamata. Kostja ei ole kunagi nõustunud sellega, et ajavahemikul 2003.a juunist kuni 2006.a augustini on hageja töötanud õhtustel ja öisel ajal summa 34 879 krooni eest. Hageja ei ole märkinud oma nõude kahe keskmise kuupalga summas 26 600 krooni välja mõistmiseks kostjalt, seaduslikku alust. Kui hageja nõude aluseks on TLS § 82 lg 2, siis on esitatud nõue aegunud ning alusetu, seega palub kostja jätta nimetatud nõue rahuldamata. Samuti leidis kostja, et hageja nõue hüvitise saamiseks summas 13 300 krooni tööraamatu kinnipidamise eest on aegunud ja alusetu. Kostja saatis hagejale 23.08.2006.a muuhulgas ka kaaskirja, milles märkis, et tööraamatu kättesaamiseks palutakse hagejal pöörduda tööandja personalijuhi poole, kes väljastab hagejale tööraamatu. Seega oli hagejal võimalus tööraamat kätte saada koheselt, hageja aga tuli tööraamatule järele alles 14.09.2006.a. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus oma 23.11.2007 otsusega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lähtudes ITLS §-st 24 lg 3 on kostja palunud lõpetada menetlus töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvituse nõudes TLS § 82 lg 2 alusel ja

tööraamatu kinnipidamise aja eest hüvituse väljamõistmiseks, kuna hagis võib esitada üksnes samu nõudeid, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kohus oli seisukohal, et menetluse lõpetamiseks puudub alus, sest ITLS § 24 lg 3 sätestatu on mõeldud piiritlema töövaidluse eset, kui üks pooltest pöördub pärast töövaidluskomisjoni kohtusse, seda ei saa käsitada keeluna esitada täiendavalt samast töösuhtest tulenevaid teisi nõudeid, lahendamiseks koos nõuetega, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile. Menetlusseadustik ei keela haginõudeid täiendada. Täiendavate nõuete esitamisel saab probleem seisneda ainult aegumises. Hüvituse maksmine töölepingu lõppemisel TLS § 82 lg 1 alusel ja hüvitus keskmise palga näol tööraamatu kinnipidamise aja eest ei kuulu töötaja palga hulka, siis on ITLS § 6 lg 1 kohaselt nende nõuete esitamise tähtaeg 4 kuud ajast, mil töötaja sai teada oma õiguste võimalikust rikkumisest. Kahekuise hüvituse nõue TLS § 82 lg 2 alusel aegumistähtaeg hakkas kulgema augusti lõpus 2006.a, mil hageja sai teada töölepingu lõpetamisest tööandja algatusel. Keskmise palga väljamõistmise nõudes tööraamatu kinnipidamise aja eest algas aegumine ajast, mil hageja sai kätte tööraamatu, s.o. 14.09.2006.a. Nimetatud nõuded esitas hageja esmakordselt hagiavalduses kohtule 13.03.2007.a, s.o. pärast neljakuulist tähtaja olulist möödumist. Seega on nõuded aegunud. Lisatasude nõue töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ei ole aegunud, kuivõrd tegemist on palga nõudega, milliste suhtes kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg. Töölepingus olid pooled kokku leppinud, et töötaja põhipalk summas 13 300 krooni sisaldab lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Antud kokkulepe vastas PalS §-le 17, mille kohaselt töö eest õhtusel ajal või öösel makstakse töötajale lisatasu või suurendatakse põhipalka vastavalt poolte kokkuleppele. Seega on hagejale lisatasu välja makstud koos põhipalgaga ning hageja nõue alusetu. Hageja on esitanud tööandjale 25.07.2006.a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja alates 31.07.2006.a enam tööle ei ilmunud. Kohus arvestas ja hindas otsuse tegemisel ainult neid põhjendusi, mida töötaja esitas tööandjale töölt lahkumise avalduses, arvestamata väiteid tööandja ebaõige tegevuse suhtes, mida hageja ei esitatud töölt lahkumise avalduses. Töölepingu lõpetamise avalduses on märkinud hageja, et ta lõpetab töölepingu seoses tööandjapoolsete rikkumistega, millisteks on väljamaksmata lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal, hädavajaliku koolituse võimaldamisest keeldumine, tööaja arvestusperioodi, palgamäärade kohta lepingu sõlmimata jätmine, väljamaksmata lisatasu töötamise eest riiklikel pühadel ning „vagunite moderniseerimise eest“. Kohtu hinnangul oli hageja töölt ärajäämine 31.07.2006.a põhjendamatu, kuna lisatasude maksmata jätmine ei kujuta endast alust TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamist nõuda. Nende maksmata jätmisel saab töötaja pöörduda töövaidlusorganitesse. Töölepingus ei ole kostja võtnud endale kohustust täiendväljaõppe osas ning tööandja kohaldas tööaja summeeritud arvestust. Tööaja summeeritud arvestuse sisseviimiseks ei ole tööandja kohustatud iga töötajaga eraldi kokku leppima. Samuti oli alusetu hageja põhjendus, mille kohaselt ei ole kokku lepitud palgamääras. Seega ei ole tööandja rikkunud töölepingu tingimusi ning oli õigus hagejaga tööleping lõpetada TLS § 86 lg 6 alusel. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palus tühistada Harju Maakohtu 23.11.2007.a otsuse ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kohus ei reageerinud apellandi vastuväidetele, et palgaseaduses eksisteerib kaks mõistet: põhipalk ja lisatasu. Tööandja pidi selgitama, kui suur on hageja põhipalk ja milline on lisatasu õhtuse ja öise aja eest. Lisaks on kohus ignoreerinud VÕS § 29 lg 4 sätteid.

Töövaidluskomisjoni istungil jõudsid pooled kokkuleppele, et 2003.a juunist kuni 2006 august töötas apellant õhtu-ja öötundidel summas 34 879 krooni ja apellant palubki kohtul välja mõista juba kooskõlastatud summa. 27.07.2006.a teavitas apellant vastustajat 5 päeva ette töölepingu lõpetamisest, kuid vastustaja ei ole apellandi avaldust vaidlustanud ja seetõttu on vastustaja kohustatud maksma hüvitust 2 kuu keskmise palga ulatuses TLS § 82 lg 2 alusel. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi vastuväited, et talle määratud distsiplinaarkaristused olid seadusevastased. Lisaks ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et palganõue tööraamatu kinnipidamise eest on aegunud. Aegumistähtaega tuleb arvestada hetkest, kui hageja sai teada oma õiguse rikkumisest, seega alles 2007.a märtsis. Kuna kostja ei ole vaidlustanud kohtus töölepingu lõpetamist töötaja algatusel, ei saanud tööandja lõpetada töölepingut TLS § 86 p 6 alusel (Riigikohtu lahend 3-2-1-95-03). Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et poolte vahel oli 26.06.2002.a sõlmitud tööleping nr 44 (tl 7-9) ja 01.01.2005.a töölepingu lisa nr 1 (Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjoni toimik lk 81). Nii töölepingu kui töölepingu lisa nr 1 p 4.1 kohaselt lepiti üheselt kokku, et töötaja põhipalgaks (brutto) on 13 300 krooni kuus. Töötaja ja Tööandja on kokku leppinud, et Töötaja põhipalka on Poolte kokkuleppel sisse arvestatud 10% lisatasu õhtusel ajal ja 20% lisatasu öösel tehtava töö eest arvestusega, et 17% tööajast töötab Töötaja õhtusel ja 40% öisel ajal. Vaidlus puudub ka selles, et apellant on töölepingule ja töölepingu lisale alla kirjutanud ja selle alusel on talle arvestatud palka 4 aastat. Vaidlus on sisuliselt palgaseaduse (PaS) § 17 tõlgendamises osas. (PaS) § 17 võimaldab lisatasu (õhtu - ja öötöö) arvestada kahel viisil: kas seda makstakse põhipalga lisana vastavalt protsendile töötaja tunnipalga määrast või suurendatakse nimetatud lisatasude võrra töötaja põhipalka. Antud asjas leidis maakohus õigesti, et apellandile on õhtusel ajal ja öösel töötamise aja eest lisatasu välja makstud koos põhipalgaga, kuivõrd selles osas olid pooled kokku leppinud. Apellandi väitega, et ta oli eksimuses või teadmatuses, kuidas palgaarvestus toimub, kolleegium ei nõustu. Apellant on juba hagiavalduses õigeks võtnud, et tööandja poole pöördumisel talle selgitati, et tema õhtused ja öised töötunnid on juba arvestatud tema fikseeritud töötasu sisse. Seega ei saanud apellant olla palgaarvestusest eksimuses või teadmatuses, kuna ta töölepingu lisa sõlmimisega kinnitas tööandjale jätkuvalt, et lisatasude võrra suurendatud põhipalga maksmine vastab poolte kokkuleppele töölepingus.

Tulenevalt eeltoodust on apellandi töölepingu p 4.1 palgasõnastuse sõlmimisel lepingupoolte ühine tegelik tahe maakohtu poolt kindlaks tehtud ja apellandi viited VÕS § 29 lg 4 kohaldamiseks asjakohatud. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et hagi õhtu - ja öötöö eest lisatasu nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et TLS § 82 lg 1 kohaldamisel saab arvestada ja hinnata ainult neid põhjendusi, mida töötaja esitas tööandjale töölt lahkumise avalduses, kuivõrd just siis peab tööandja otsustama, kas töötaja avaldus on põhjendatud või mitte. Lisatasude maksmata jätmine ei anna alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, nende maksmata jätmisel on töötajal õigus pöörduda töövaidlusorganitesse. Töölepingust ja selle lisast ei tulenenud tööandjale kohustust anda töötajale täiendväljaõpet. Tööaja summeeritud arvestuse sisseviimiseks ei ole tööandja kohustatud selles iga töötajaga eraldi kokku leppima. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tööandja ei ole rikkunud apellandiga sõlmitud töölepingu tingimusi või täitnud neid mittenõuetekohaselt, mistõttu apellandi poolt töölt ärajäämine 31.juulist 2006.a on põhjendamatu ja tööandjal oli õigus tööleping lõpetada töölt puudumise motiivil TLS § 86 p 6 alusel. Tööandja oli apellanti kahel korral kirjalikult teavitanud töölepingu lõpetamise aluse puudumisest TLS § 82 alusel, vaatamata sellele apellant 31.07.2006.a enam tööle ei ilmunud. Lisaks sellele oli tööandja apellandile 14.08.2006.a tähitud kirjaga teatanud omavolilise töölt puudumise korral töölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 6 alusel. Apellandi väited töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel on tõendamata ega põhine asjas kogutud tõenditel. Analoogsele seisukohale töölepingu lõpetamise vaidlustamisega seoses on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-95-03, mille järgi: „ Töölepingu seaduse §-s 83 lg 1 sätestatu, mille kohaselt võib töötaja pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve annab töötajale pärast viit kalendripäeva õiguse töölt ära jääda ainult siis, kui esinevad TLS § 82 lg-s 1 nimetatud alused. Kui need alused puuduvad, siis ei saa töölt puudumist õigustada TLS § 83 lg-ga 1. Kui tööandja leiab, et töölepingu lõpetamise aluseid TLS § 82 järgi ei ole, on töötajal õigus pöörduda töövaidlusorgani poole.“ Tööandjapoolsete töölepingu tingimuste rikkumise tuvastamise puudumise tõttu ei ole põhjendatud apellandi nõuded töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks. Õige ei ole apellandi väide selles, et nõue tööraamatu kinnipidamise eest ei ole aegunud. Vastavalt ITLS §-le 7 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Vaidlust ei ole selles, et apellant sai tööraamatu kätte 14.09.2006.a, oma nõude kahekuise hüvitise väljamõistmiseks TLS § 82 lg 2 alusel ja keskmise palga väljamõistmise nõude tööraamatu kinnipidamise eest esitas aga esmakordselt hagiavalduses kohtule 13.03.2007.a, s.o. pärast neljakuulise tähtaja (ITLS § 6 lg 1) möödumist. Maakohus kohaldas õigesti nimetatud nõuete osas aegumist. Seaduse mittetundmine ei muuda seadusest tulenevat nõude aegumistähtaja algust, samuti ei saa nõude esitamise tähtaja algust siduda suvaotsusega juristi poole pöördumiseks. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kõik seni kantud menetluskulud TsMS § 173 lg 1 järgi hageja kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.