Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2 (8)

2007.a. juuni- ja juulikuu eest kuulus hagejale arvestamisele puhkusetasu vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.augusti 2001.a. määrusega nr 278 kehtestatud puhkusetasu arvutamise korrale. Arvesse võttes ka hageja poolt tehtud ületundide eest maksmisele kuuluv töötasu, kuulus puhkusetasuna arvestamisele 2194,34 krooni.Tööandja arvestas hagejale puhkusetasu 1740,70 krooni. Seega moodustab puhkusekompensatsiooni vahe 2194,60 - 1740,70 = 453,90 krooni. Hagiavalduses on välja toodud puhkusetasu arvestuse metoodika alljärgnevalt: - hageja juuni-ja juulikuu töötasu kokku 16 554 krooni - puhkusepäevad ühe kuu eest 35 : 12 = 2,9166 - riigipühad töötamise ajal

- arvessevõetavad kalendripäevad

- puhkuse kestus kahe kuu eest 2,9166 x 2 = 5,8332 - puhkusetasu arvestus 16 554 : 44 x 5,8332 = 2194,60 krooni. Tööandja on tunnistanud TLS §-s 21 sätestatud alaealise töötamise piirangute nõude rikkumist ja arvestanud temale töölepingu lõpetamisel TLS § 110 lg 3 alusel hüvitusena ühe kuu keskmise palga summas 8346,50 krooni. Hageja on seisukohal, et tema ühe kuu keskmine palk oli 11 481 krooni võttes aluseks ülaltoodud arvestuse ja keskmise palga arvutamise korra. Seega on hagejale vähem makstud ka hüvitust TLS § 110 lg 3 alusel 3134,50 krooni võrra (11481 - 8346,50 = 3134.50). Hagiavalduse kohaselt on keskmise palga arvestuse metoodika alljärgnev: - hageja juuni- ja juulikuu palk kokku, jagatud töötatud päevade arvuga: 16554 : 31 = 534 krooni tööpäev; - töötatud kuude arv - 2; - ühe kuu keskmine kalendrijärgsete tööpäevade arv: 43 : 2 = 21,50; - keskmise palga suurus - 534 x 21,5 = 11481 krooni. Kokku moodustab hagejale vähem arvestatud ja väljamaksmata tasude summa: 620 + 558 + 453,90 + 3134,50 = 4766,40 krooni. Lisaks nimetatud summa väljamõistmisele taotleb hageja ka temale lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga – 11 481 krooni väljamõistmist, käsitledes alusetult arvestamata ja välja maksmata jäänud palga mittemaksmist lõpparve väljamaksmisega viivitamisena. Vähem makstud palk oleks tulnud hagejale välja maksta lõpparvena. TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.Nimetatud sätte eesmärk on hüvitada õigeaegselt saamata jäänud raha kasutamise võimalus isikule, kellele raha maksmise kohustust rikuti. Hageja on seisukohal, et tema suhtes ei ole kostja kui tööandja arvutanud lõpparvet korrektselt ning on viivitanud maksmata palgaosa väljamaksmisega kuni käesoleva ajani, seega üle ühe kuu. Seetõttu tuleb kostjal maksta hagejale õigetel alustel arvutatud ühe kuu keskmine palk. PalS § 34 sätestab, et kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras.R. K. on eelnevalt pöördunud Põlvamaa Töövaidluskomisjoni poole, mille 25.10.2007.a. töövaidlusasjas nr 9-07-02/1901(27)-2007 tehtud otsus teda ei rahuldanud.

3 (8)

Eeltoodu alusel ja toetudes ITVS § 24, PalS §-dele 14 lg 5 ja 34 ning TLS §-dele 110 lg 3 ja § 119 lg 2 taotleb hageja kostjalt kokku 16 247,40 krooni väljamõistmist , millest 1178 krooni moodustab 2007.a. juuni- ja juulikuu eest saamata jäänud palk;453,90 krooni puhkusekompensatsioon; 3134,50 krooni TLS § 110 lg 3 alusel makstud keskmise palga vahe ja 11481 krooni ühe kuu keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Ning isegi ületunnitööd arvestamata on kostja arvestanud hagejale keskmist palka ja puhkusehüvitist vähem, kui hageja oli õigustatud saama. Hageja poolt esitatud keskmise palga arvestuse kohaselt ületunde arvesse võtmata oleks hageja keskmine palk olnud 10 664 krooni, mis on saadud alljärgnevalt: - hageja palk (juuni, juuli) kokku jagatud töötatud päevadega -15376 : 31 =496 krooni; - töötatud ajavahemik : 2 kuud; - ühe kuu keskmine kalendrijärgsete tööpäevade arv: 43 : 2 = 21,5. - keskmine palk : 496 x 21,5 = 10 664 krooni. Kostja kui tööandja arvestas ja tasus hagejale vastavalt TLS §-s 2 1 alaealisele sätestatud töötamise piirangute nõude rikkumise eest 8346,50 krooni, kuid ületunde arvesse võtmata oleks hageja hinnangul tulnud hüvitusena tasuda 10 644 krooni. Seega on hüvitust makstud 2297,5 krooni võrra vähem. Puhkusehüvitist (kompensatsiooni) oleks pidanud ületunde arvesse võtmata tasuma 2038,44 krooni, võttes aluseks alljärgneva arvestuse: - juuni- ja juulikuu kokku: 15376 krooni; - puhkusepäevad ühe kuu eest: 35 : 12 = 2,9166; - riigipühad: 2; - arvesse võetavad kalendripäevad: 44; - puhkuse kestus kahe kuu eest: 2,9166 x 2 = 5,8332 - puhkusekompensatsiooni suurus : 15376 : 44 x 5,8332 = 2 038,44 krooni. Kostja tööandjana arvestas hagejale puhkusetasu ületunde arvestamata 1740,70 krooni, kuid oleks pidanud maksma 2038,44 krooni. Seega on puhkusehüvitist (kompensatsiooni) makstud 297,74 krooni võrra vähem. Kostja vastuväited Kostja leiab, et hageja nõuded on alusetud ning need tuleb jätta rahuldamata. Põlvamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 25.10.2007.a. otsus töövaidlusasjas 9.-0702/1901(27)-2007, millega R. K. nõue on rahuldatud osaliselt, on tehtud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes ning materiaalõiguse norme õigesti kohaldades ja selle ümbervaatamiseks ei ole alust. Kogu hageja nõue baseerub ületundide tegemise väitel.Nimetatud asjaolu on täielikult tõendamata ning vastuolus nii tööaja arvestuse kui töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud asjaoludega.Nimelt on asja läbivaatamisel töövaidluskomisjonis tuvastatud, et hageja töötas juunis 2007.a. 108 tundi, kusjuures tööperioodi 07.-30.06.2007.a. (16 tööpäeva) kohta on ettenähtud normtunde 116. Tööperioodi 01.-31.07.2007.a. (22 tööpäeva) kohta on ettenähtud normtunde 154, hageja töötas 140 tundi. Augustis 2007.a. (5 tööpäeva) oli normtunde 35, hageja töötas 14 tundi. Töötaja poolt töötatud tundide eest on arvestatud palk 62 krooni tund, mis on hagejale makstud ning mille osas vaidlust ei ole. Hageja ületunnid tulenevad tema enda poolt koostatud tabelitest.

4 (8)

Vastavalt töö- ja puhkeaja seaduse (TPS) § 7 lg 3 järgi võib ületunnitööd teha poolte kokkuleppel, välja arvatud vääramatu jõu korral. Seega on ületunnitöö tegemise eeldus töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe. Sellist kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei ole, mistõttu ei saa hageja poolt väidetavat asjaolu, et ta on rohkem tööd teinud, automaatselt lugeda ületunnitööks vaid sellele tuleb anda eraldi õiguslik hinnang. Isegi juhul kui nõustuda hageja poolt täidetud tabelis toodud andmetega, siis ei moodusta kogu selline töötamise kestus ületunnitööd, kuivõrd kohaldamisele kuulub tööaja summeeritud arvestus. Tulenevalt TPS § 14 lg 3 kohaldatakse juhul, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul, tööaja summeeritud arvestust. Hageja poolt esitatud tabelitest nähtub,et tööajanormi on pidevalt täidetud tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul, mistõttu on tööaja summeeritud arvestuse kohaldamine seadusest tulenev. Ka töölepingus ega enne seda sõlmitud käsunduslepingus ei ole kokku lepitud konkreetset tööaega. Kuivõrd tööülesandeid ei täidetud igapäevaselt, töötajaga ei olnud kokku lepitud tööaja algust ning lõppu ning tööülesannete täitmine toimus regulaarselt pikema aja vältel kui 7 tundi ööpäevas, siis faktiliselt toimus tööaja summeeritud arvestus. Hageja poolt esitatud vastuväide, et tööandja ei koostanud tööajakava, ei tähenda veel, et tegemist oleks olnud faktiliselt päevaviisilise arvestusega, vaid tööaja summeeritud arvestus tuleneb nii faktilistest asjaoludest kui lepingulise suhte olemusest. Võttes arvesse ka TPS § 15 lg 2 p 3 piirangu, mille kohaselt 16-17-aastastel töötajatel, kes ei ole koolikohustuslikud, võib summeeritud tööaja arvestuse korral igapäevane tööaeg kesta kuni 8 tundi, on hageja poolt juunis tehtud ületunde ainult 5 ning juulikuus 2, mistõttu hageja saaks nõude esitada teoreetiliselt ainult sellises ulatuses. Kuivõrd hageja ei ole teinud ületunde, ei ole põhjendatud ka täiendava puhkusetasu nõue. Kostja on töötasu alusel korrektselt arvestanud ka puhkusetasu. Samuti ei ole põhjendatud ka hageja poolt esitatud keskmise palga arvestus. Hageja poolt reaalselt tehtud töö alusel oli tema keskmine kuupalk 8346,50 krooni, milline on talle TLS § 110 lg 3 alusel hüvitisena ka korrektselt välja makstud. Eelnevast tulenevalt puudub hagejal alus nõuda ka hüvitusena TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmist palka. TLS § 119 lg 2 järgi on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja on möönnud, et ta on tõepoolest olnud lõpparve maksmisega viivituses ühe päeva. Nimetatud alusel on töövaidluskomisjon ka mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 434 krooni, mille kostja on tasunud. Hagejal ei saa olla mingeid täiendavaid nõudeid. Kostja leiab, et hageja ei ole toiminud oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 järgi heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamise lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule Hageja enda tahe on olnud suunatud keelatud töölepingu sõlmimisele, selle sõlmimine on toimunud hageja initsiatiivil. Ta oli töölepingu sõlmimisel teadlik asjaolust, et sellise töölepingu sõlmimine on keelatud, sest töölepingu sõlmimise päeval 06.08.2007.a. on hageja kirjutanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 110 alusel. Sisuliselt on kogu töölepingu sõlmimise eesmärgiks olnud tööandja vastu nõuete esitamine keelatud töölepingu sõlmimisest ning lõpetamisest tulenevate erinevate hüvitiste saamiseks. TsÜS § 138 lg 2 on oma olemuselt üldnorm, mis kohaldub kõigile tsiviilõiguslikele suhetele kaasa arvatud tööõigussuhe. Kuna hageja käitumine on olnud pahatahtlik ning suunatud

5 (8)

tööandja kahjustamisele, ei ole ühegi tema poolt esitatud nõude rahuldamine õigustatud need tuleb jätta TsÜS § 138 lg 2 alusel rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna see on tõendamata ning õiguslikult põhjendamata. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et R. K. töötas ajavahemikul 07.juunist 2007 kuni 07.augustini 2007 Põlva Linna Haldusteenistuses haljastustöölisena. Kuigi kirjalik tööleping on sõlmitud 06.augustil 2007.a. (tl.10-12), on töösuhe alanud 07.juunil 2007, kui hageja on kostjale kirjalikult avaldanud oma soovi asuda tööle haljastustöölisena alates 07.06.2007 (tl.50). Kuna R. K. näol oli tegemist 17-aastase isikuga, on tema seaduslik esindaja H. M. andnud 06.06.2007 töölepingu sõlmimiseks oma kirjaliku nõusoleku (tl.51). Töösuhte alustamise R. K. on Põlva Linna Haldusteenistus vormistanud käsunduslepingu vormis (tl.14-15). Tööõigussuhtele iseloomulike tunnuste ilmnemise tõttu on hageja seaduslik esindaja 03.augustil 2007 esitanud avalduse käsunduslepingu ümber vormistamiseks töölepinguks(tl.13, 52). 06.augustil 2007.a. on R. K. seaduslik esindaja H. M. esitanud avalduse hageja ja kostja vahelise töölepingu lõpetamiseks TLS § 110 alusel (tl.53). Põlva Linna Haldusteenistuse 07.08.2007.a. käskkirjaga nr 26/08 7.augustist 2007.a. on tööleping lõpetatud TLS § 110 lg 1 alusel, käskkirja kohaselt kuulub R. K. väljamaksmisele lõpparve vastavalt seadusandlusele töötamise perioodi eest 07.06.2007 kuni 07.08.2007.a. (tl 54). Töölepingusse on kantud lepingu lõpetamine hageja seadusliku esindaja taotletud alusel (tl.38). Tl.49 olevast maksekorraldusest nähtub 8532,20 krooni ülekandmine R. K. 08.08.2007.a. Vastavalt palgalipikule (tl.48) sisaldas ülekantud summa hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses , summas 8346,50 krooni, augustikuu töötasu (14 tunni eest), summas 868 krooni ning puhkusekompensatsiooni 6 päeva eest, summas 1740,70 krooni. Hageja töötamise ajal ajavahemikul 07.juunist -07.augustini 2007 on temale töötasu arvestamisel ja väljamaksmisel aluseks võetud poolte vahel kokkulepitud tunnitasu – 62 krooni tunnis (käsunduslepingu p 4.1) ning tööde üleandmis-vastuvõtu aktid (tl.41-4329.juuni 2007.a töö üleandmis-vastuvõtu akti (tl 41) kohaselt on nimetatud käsunduslepingu alusel ajavahemikul 01.06.2007 kuni 30.06.2007 teostatud töid (haljasalade hooldus) 108 tundi tunnitasuga 62 krooni, tasu kokku 6696 krooni. 31.juuli 2007.a töö üleandmis-vastuvõtu akti (tl 42) kohaselt on nimetatud käsunduslepingu alusel ajavahemikul 01.07.2007 kuni 31.07.2007 teostatud töid (haljasalade hooldus) 140 tundi tunnitasuga 58 krooni, tasu kokku 8120 krooni, 2.augustil 2007.a koostatud töö üleandmis-vastuvõtu aktiga (tl 43) on ajavahemikul 01.07.2007 kuni 31.07.2007 teostatud 140 tunni töö eest lisatud juuli kuust mahajäänud tasuna 560 krooni (140 tundi x 4). Hageja on esitanud töötatud tundide tabeli kuupäevade järgi 2007.a. juulikuu kohta (tl.57), väidetavalt oli selline tabel ka juunikuu kohta ning need võeti aluseks töö üleandmisvastuvõtuakti vormistamisel. Kuna kostja ei ole vastu vaielnud hagiavalduses esitatud hagejapoolsele töötundide arvestusele, ei ole ta esitanud juunikuu töötatud tundide tabelit. Ülaltoodud kohtu poolt uuritud tõenditele tuginedes leiab kohus, et nende alusel ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli kokku lepitud ületunnitöö tegemises

6 (8)

või andis kostja selleks korralduse, milline asjaolu annaks hagejale aluse nõuda kostjalt hagis taotletud tasusid ja hüvitusi. Vastavalt töö-ja puhkeaja seaduse (TPS ) § 7 lg 1 on ületunnitöö töötamine üle kokkulepitud tööajanormi, lõike 2 kohaselt on tööaja summeeritud arvestuse korral ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid. Ületunnitööd võib tulenevalt osundatud paragrahvi 3.lõikest teha poolte kokkuleppel. Milles pooled – hageja R. K. ja kostja –Põlva Linna Haldusteenistus- tööõigusliku suhte tekkimisel nende vahel 07.juunil 2007.a. kokku leppisid, seda ei saa käesolevas asjas tuvastatuks lugeda ainuüksi tagantjärele 06.08.2007 vormistatud kirjalikule töölepingule toetudes, vaid aluseks tuleb võtta ka käsundusleping ning teised dokumentaalsed tõendid. Käsunduslepingu p.2.1. ning 3.1. kohaselt pidi R. K. teostama ajavahemikul 07.06.31.08.2007 Põlva linnas jooksvaid remondi- ja heakorratöid käsundiandja juhiste kohaselt. Teenust tuli osutada kokkulepitud tingimustel ja ajaks, kokku oli lepitud tasu teenuse osutamise eest 62 krooni tunnis. Kuid nimetatud lepingus puudub kokkulepe selle kohta, mitu tundi päevas pidi käsundisaaja (töötaja) töötama. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja (tööandja) oleks andnud hagejale juhiseid töötamise kestuse kohta päevas. Esitatud asjaoludest on võimalik järeldada, et hagejal oli võimalik ise määratleda oma töötamise aeg, ta pidi vaid arvestust pidama töötatud tundide kohta, mis oli tasu arvestamise aluseks. Tööde teostamise üldine kestus kalendrikuus on fikseeritud töö üleandmis-vastuvõtu aktides, mis on lepingu poolte poolt allkirjastatud – nende põhjal ei ole võimalik tuvastatuks lugeda ületunnitöö tegemist. Seega kokkuleppe sõlmimist ületunnitöö tegemiseks ei ole võimalik kohtus uuritud tõendite põhjal tuvastatuks lugeda, mistõttu ei ole võimalik kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud palka ületunnitöö tegemise eest. Sellest tulenevalt jäävad rahuldamata ka hageja nõuded täiendava puhkusekompensatsiooni, keskmise palga vahe ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga nõudes, sest nimetatud nõuded on seotud ületunnitöö eest saamata jäänud palgaga. Kohus leiab, et kuigi töölepingulises suhtes ei käsitleta lepingupooli võrdsetena, peab ka nimetatud lepingu puhul mõlemal poolel olema võimalik ette näha lepingust tulenevaid tagajärgi. Kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud, et töötaja teeb ületunnitööd, siis oleks tööandja suhtes ebaõiglane, kui ta peaks maksma töötajale tasusid, mille maksmises ei ole kokku lepitud ja see ei ole ka ette prognoositav. Hageja töö sisuks oli remondi- ja heakorratööde tegemine ja juba nimetatud tööde iseloomust tuleneb, et tööaeg on teatud määral töötaja poolt kujundatav. Töö alguse ja lõpu aega ei ole poolte vahel kokku lepitud ei töölepingus ega töösuhte alguses sõlmitud käsunduslepingus. Kogu töötamise aja normtunde ei ole töötaja ületanud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitnmisel toimida heas usus. Kohtu hinnangul oleks olukorras, kus puudus poolte kokkulepe ületunnitöö tegemiseks ning ka töö üleandmisel ei ole hageja osundanud asjaolule, et ta teeb ületunnitööd, tasu väljamõistmine väidetava ületunnitöö eest hea usu põhimõtte vastane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses üksnes menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist võib

7 (8)

menetlusosaline nõuda tulenevalt TsMS § 174 lg 1 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb käesolevas asjas menetluskulud jätta täielikult hageja kanda

Epp Tombak Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.