Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 15.12.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 2-22-9554/12
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 15.12.2022
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4578

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Kohtujurist

Allar Kirikmäe

Määruse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2022.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-9554

Tsiviilasi

E. G.’i avaldus Tallinna notari Egle Uri vastu ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamiseks

Menetlustoiming

Avalduse lahendamine

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja

E. G. (sünniaeg XXX.a, rahvastikuregistrisse kantud nimi JE. K., isikukood XXX, aadress XXX) Lepinguline esindaja M. V. I. B.

Asjast puudutatud isik

Tallinna notar Egle Uri (isikukood XXX, aadress Rävala 2/Kivisilla 8, IV korrus, 10145 Tallinn) Lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg

Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses

Kirjalik menetlus

Kohtumääruse resolutsioon

1.Jätta rahuldamata E. G.’i (sünniaeg XXX.a, rahvastikuregistrisse kantud nimi JE. K., isikukood XXX) 28.06.2022.a Harju Maakohtule esitatud avaldus kohustada Tallinna notarit Egle Urit (Uri, isikukood XXX) läbi vaatama järgmised taotlused: 1) taotlus, millega E. G. soovis tõestada avaldust A. K. (isikukood XXX, surma aeg 26.11.2020.a) pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks; 2) taotlus, millega E. G. xxx, eluruum nr x asuvast korteriomandist 1⁄2 suuruse mõttelise osa kohta talle omandiõiguse tunnistuse väljastamist; 3) taotlus, millega JE. G. soovis xxx, eluruum nr x asuvast korteriomandist 1⁄2 suuruse mõttelise osa suhtes kinnistamisavalduse tõestamist, millega kantakse vastava mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse JE. G.; 4) taotlus, millega JE. G. taotles läbi viia A. K. (isikukood XXX, surma aeg xxx.a) uus pärimismenetlus üksnes 1⁄2 suuruse mõttelise osa kohta korteriomandist asukohaga xxx, eluruum nr x. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Sarnased lahendid

Pärimisõigus

2.Avaldaja põhjendas avaldust järgmiselt. Notar väljastas 02.11.2021 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on 26.11.2020 surnud A. K. (pärandaja) pärijateks võrdsetes osades pärandaja lapsed A. K. ja O. P. (pärimistunnistus). Pärimistunnistusest nähtuvad notari selgitused, mille kohaselt oli pärandaja avaldajaga abielus alates 22.11.1985, abielu lahutati 18.04.1994 kohtuotsusega, lahutusanne tehti kohtuotsuse alusel Venemaal 21.05.1998 ja Tallinna perekonnaseisuametis 18.07.2011. Pärimistunnistusest nähtub, et pärandvaraks on korteriomand asukohaga xxx, eluruum nr x (korteriomand), mis on erastatud 26.01.1996. Avaldaja pöördus pärast pärimistunnistuse väljastamist notari poole sooviga tunnistada pärimiseõiguse tunnistus kehtetuks, väljastada omandiõiguse tunnistus, tõestada kandeavaldus ja alustada uus pärimismenetlus, viies seda läbi üksnes 1⁄2 suuruse mõttelise osa suhtes korteriomandist. Avaldaja soovis toimingute jaoks notarilt tehinguaja broneerimist või reserveerimist. Notar keeldus vastuseks avaldaja nõudele e-kirjaga tehinguaja määramisest ning selgitas, et avaldaja ei ole isikuks, kes sellist avaldust saaks esitada. Avaldaja on pöördunud notari keeldumisele järgnevalt korduvalt Notarite Koja poole, kuid see on jäänud tulemusteta. Notar ei ole avaldajale avalduse allkirjastamiseks aega andnud, ei ole sisuliselt vastanud ning ei ole pärimisõiguse tunnistust kehtetuks tunnistanud ega uut pärimismenetlust algatanud. Korteriomand on avaldaja ja pärandaja ühisvara, sest see on erastatud (ostetud) abielu kestel. Erastamisel kasutatud erastamisväärtpaberid olid ühisvaraks. Abielu lahutamisele järgnenud ajal ei ole ühisvara jagatud. Korteriomandist 1⁄2 suurune mõtteline osa kuulub avaldajale. Avaldaja ei ole kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Avaldaja soovis koos pärimisõiguse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamisega ka omandiõiguse tunnistuse ja kinnistamisavalduse tõestamist. Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, ei piisa omandiõiguse tunnistusest, sest kinnistusosakonnale tuleb esitada ka vastavasisuline kandeavaldus. Notar ei ole faktiliselt ametitoimingu tegemise keeldumise aluseid formuleerinud. Selliseid aluseid ei eksisteeri. Võib eeldada notari eksitust asja asjaoludest arusaamisel. Notar, kes on pärijateks ning et avaldaja pärijaks ei ole. Avaldaja teab, et ta ei ole pärija. Avaldaja pöördus ta notari poole teisel põhjusel, et parandada kinnistusraamatu kanne 2 (9)

1⁄2 korteriomandi osas – registreerida see enda nimele. Avaldaja selgitas notarile, et ülejäänud 1⁄2 korteriomandi osa kuulub pärijate vahel jagamisele, mitte kogu korteriomand. Avaldaja on isikuks, kellel oli pärandajaga ühine vara. Notar on arvanud pärandvara hulka vara, mis tegelikkuses pärandavara hulka ei kuulu. Avaldaja on pärandaja endine abikaasa, mistõttu on asjassepuutumatud notari selgitused tõestamisseaduse § 372 kohta. Olukorras, kus korteriomand on faktiliselt endise abikaasaga ühisvara, ei nähtu pärimistunnistusest, et endisel abikaasal oleks omandiõigust korteriomandile. Pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt on pärijad pärinud korteriomandi tervikuna ja mitte 1⁄2 suuruse mõttelise osa. Perekonnaseaduse § 27 lg 6 esimese lause järgi kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega on notar antud juhul eiranud otseselt seadust. Notaril ei ole õigusi kohtu asemel jagada ühisvara oma äranägemuse alusel. Olukorras, milles sissekandmine (kinnistusraamatusse) toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel ebaõige kanne, mis aga omandit ei tekita. Ebaõige kande tegemise riski, mis sarnastel juhtudel suur, tuleb võimaluse korral vältida. Kinnistusraamatu kanded peavad olema arusaadavad, vastuoludeta ja realiseeritavad ning seetõttu on õige kriitiline suhtumine võimalikesse kannetesse, millised võivad hiljem tekitada segadust ja vaidlusi. Üldjuhul on kandemenetlus formaliseeritud menetlus, milles esitatud dokumente kontrollitakse formaalselt ning selles menetluses ei saa lahendada võimalikke õigusvaidluseid isikute vahel – seda saab lahendada üksnes hagimenetluses. Kinnistusraamatuseadus on näinud ette asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral kinnistusosakonna aktiivse tegutsemise kohustuse. Notari keeldumine ametitoimingust, millega on avaldaja soovinud tõestada pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise avaldust, põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu pärimismenetluse läbiviimine kogu korteriomandi suhtes ja kande kinnistusraamatus parandamata jätmine. Esitatud selgituste põhjal on avaldajal kui korteriomandi ühisomanikult ilmselge õiguslik huvi käesoleva avalduse esitamiseks, pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks, omandiõiguse tunnistuse ja kandeavalduse tõestamiseks ning uue pärimismenetluse läbiviimiseks. Uus pärimismenetlus saab seega toimuda üksnes korteriomandist 1⁄2 suuruse mõttelise osa suhtes.

3.Notar vaidleb avaldusele vastu ja palub selle läbi vaatamata või rahuldamata. Notar põhjendab vastuväiteid taotlusele järgmiselt. Avaldaja pöördus notari poole vaid pärimisõiguse kehtetuks tunnistamiseks, kuid mitte muude taotlustega. Avaldaja möönab, et ta ei ole A. K. pärija. Avaldaja ja pärandaja abielulahutus jõustus hiljemalt 18.07.2011. Seega A. K. surma ajal ei olnud avaldaja viimase abikaasaks ning lahutatud abikaasa ei ole seadusjärgne pärija. Avaldaja pöördus puudutatud isiku poole üksnes sooviga esitada avaldus A. K. pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Samasisulise lihtkirjaliku avalduse oli avaldaja juba varasemalt esitanud. Selline avaldus eeldab pärimisseaduse § 175 lg 1 järgi notariaalset vormi. Avaldaja ei ole avaldanud puudutatud isikutele selgesõnalist soovi esitada kohtusse esitatud avalduse taotluste punktides 1.2 – 1.4 loetletud ametitoimingute sooritamiseks. Järelikult ei ole notar nendest keeldunud ning seetõttu ei ole täidetud notariaadiseaduse § 41 lg 5 kohast eeldust kohtusse pöördumiseks, milleks on notari keeldumine ametitoimingu tegemisest. Seetõttu esinevad alused jätta resolutsiooni punktides 1.2 – 1.4 esitatud taotlused läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 1 alusel koostoimes notariaadiseaduse (NotS) § 41 lg-ga 5. Notar ei ole ametitoimingu tegemisest keeldunud. Avaldaja pöördus notari poole sooviga esitada avaldus A. K. pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamises. Notar selgitas e-kirjavahetuses pärimisõiguse tunnistuse õiguslikku tähendust seoses pärandvaraga. Notar selgitas, et avaldajal ei saa esineda õigustatud huvi ega vajadust A. K. pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamiseks. Notar ei keeldunud ametitoimingu tegemisest. Avalduse resolutsiooni punktis 1.1 esitatud taotluse osas ei ole täidetud kohtusse pöördumise eeldused, mistõttu esineb avalduse läbi vaatamata jätmise alus nimetatud osas. Avaldajal ei saa esineda õigustatud huvi pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ega pärimismenetluse uueks läbiviimiseks ning sellega ei ole avaldajal võimalik seatud eesmärki saavutada. Isegi kui notar oleks avaldaja soovitud ametitoimingute tegemisest keeldunud, olnuks see õiguslikult põhjendatud. Avaldaja esmane eesmärk näib olevat A. K. pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise saavutamine, et pärandvaraks oleks vaid 1⁄2 mõtteline osa xxx korteriomandist, kuna avaldaja leiab, et tal on õigus antud korteriomandi ülejäänud 1⁄2 mõttelise osa omandile. Avaldaja on leidnud, et 3 (9)

selleks tuleb pärimisõiguse tunnistus kehtetuks tunnistada ja läbi viia uus pärimismenetlus üksnes 1⁄2 mõttelise osa kohta xxx korteriomandist. Avaldaja selline arusaam on ebaõige. Pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt ei ole selles ette nähtud ega määratud, et A. K. pärandvaraks oleks xxx korteriomand. Pärimisõiguse tunnistuse punkti 3 viimases lauses on küll märgitud, et pärandaja oli 26.01.1996 kõnealuse korteri erastanud, kuid ei ole märgitud, et see oleks täies ulatuses A. K. lahusvara või millistes mõttelistes osades kuulus see A. K.le. Avaldaja ei ole A. K. pärija, mistõttu ei saa avaldaja õigusi puudutada pärimisõiguse tunnistus osas, milles see esmalt nimetab A. K. pärijateks A. K. ja O. P., kummagi 1⁄2 mõttelises osas pärandvarast ning seejärel punktis 5 selgitab, et pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt. Sealjuures on A. K. pärimisõiguse tunnistuse punktis 3 selgitatud, et pärandaja mõlemad abielud olid enne pärandi avanemist lõppenud, nagu pärimisseaduse (PärS) § 171 lg 5 teine lause ette näeb. Pärimisseadus ei näe ette, et pärimistunnistuses peaks olema üles loetletud pärandvara koosseis. Käesoleval juhul ei olegi A. K. pärimisõiguse tunnistuses seda tehtud. Pärimisõiguse tunnistuse punktis 3 ei ole märgitud, et kas või millises mõttelises osas kuulub antud korteriomand pärandvara koosseisu. Seetõttu on ekslik avalduse punktis 20 sisalduv väide, nagu oleks notar arvanud pärandvara hulka vara, mis tegelikkuses pärandvara hulka ei kuulu. Pärimistunnistuse eesmärgiks ei olegi pärandvara koosseisu kindlaksmääramine. Samal põhjusel on alusetud avalduse punktis 23 esitatud etteheited, et pärimisõiguse tunnistuses ei ole märgitud, et endisel abikaasal (avaldajal) oleks omandiõigus korteriomandile. Pärimistunnistus ei pea sellist märget sisaldama, kuna pärimistunnistuse eesmärkide hulka ei kuulu omandiõiguse määratlemine vara osas, mis ei ole pärandvara. Alusetu on avalduse punktis 23 sisalduv väide, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärijad pärinud korteriomandi tervikuna. Midagi sellist pärimisõiguse tunnistus ei sisalda. Seetõttu vastab A. K. pärimisõiguse tunnistus õigusaktides sätestatud nõuetele. Pärimistunnistus ei ole ebaõige, mis on PärS § 175 lg 1 kohaselt pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise eelduseks. Kuna avaldaja ei ole A. K. pärija, ei saa tal esineda õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Avalduse punktist 19 nähtuvalt on avaldaja ainus eesmärk pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamisel saavutada kinnistusraamatu kande registreerimine tema nimele 1⁄2 mõttelisele osale xxx osas. Avaldaja on ekslikult leidnud, et selleks on vajalik pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamine ja uue pärimismenetluse läbiviimine. Avaldajal ei saa esineda sellist õiguslikku huvi juhul, kui tal on õigus 1⁄2 kaasomandile xxx korteriomandist, kuna A. K. pärimisõiguse tunnistusel puudub sellele õiguslik mõju. Pärimistunnistus ei mõjuta avaldaja õigust 1⁄2 mõttelisele osale antud korteriomandist (eeldusel, et avaldajal selline õigus eksisteerib). Ülaltoodud põhjustel on avalduse punktis 31 ekslikult leitud, et avaldajal on õiguslik huvi muuhulgas pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue pärimismenetluse läbiviimiseks. Avaldajal ei saa ilmselgelt sellist õiguslikku huvi esineda, mistõttu ei ole täidetud TsMS § 3 lg-s 1 sätestatud eeldus kohtuse pöördumiseks. Seega esineb alus jätta avaldus läbi vaatamata selle resolutsiooni punktides 1.1 ja 1.4 esitatud taotluste suhtes. Isegi kui notar keeldus tõestamistoimingu tegemisest ning kohus vaatab avalduse sisuliselt läbi, esineb eelnevalt kirjeldatud põhjustel notari keeldumiseks alus tõestamisseaduse (TõS) § 4 järgi ning avaldus tuleb jätta rahuldamata. Omandiõiguse tunnistuse väljastamine ning kinnistamisavalduse esitamine kande muutmiseks eeldab ühise avalduse esitamist koos pärijatega. Avaldaja eesmärgiks näib olevat saavutada xxx korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa omandiõiguse tunnustamine, et selle alusel omakorda kinnistusraamatus see mõtteline osa tema nimele registreerida. Isegi kui sellise eesmärgi saavutamiseks on avaldajal legitiimne õigus, on avaldaja valinud selle saavutamiseks ebasobiva õiguskaitsevahendi. Avaldaja ei ole sellise ametitoimingu sooritamist notarilt nõudnud, mis välistab kohtusse pöördumise õiguse NotS § 41 lg 5 alusel. Avaldajal ei ole õigus seda sisuliselt nõuda, kuna notar ei saa sellist ametitoimingut teha. Ebatäpne on avaldaja väide, et tal on õigus nõuda omandiõiguse tunnistuse tõestamist 1⁄2 mõttelise osas kohta xxx korteriomandile. See eeldaks kaasomandit. Avaldaja õiguslik väide on, et hoolimata abielu lahutamisest oli xxx korteriomand ühisvara, mis jäi jagamata. Seega on tegemist ühis-, mitte kaasomandiga. Seetõttu oleks avaldajal õigus nõuda TõS § 372 lg 1 alusel omandiõiguse tunnistuse väljastamist selle kohta, et antud korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka. Seda kohaldatakse sama paragrahvi teise lõike alusel olukorras, kus abielu on lõppenud, kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. TõS § 372 lg-st 1 tulenevalt tuleb sellise omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks teha abikaasadel ühine avaldus (ka juhul, kui abikaasad on lahutatud, vastavalt TõS § 372 lg-le 2). Seega saaks avaldaja nõuda 4 (9)

omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks selle kohta, et xxx korteriomand kuulub ühisvara hulka, mitte et avaldaja on selle 1⁄2 mõttelise osa omanik. Kuna käesoleval juhul on endine abikaasa surnud ning tema õigused ja kohustused on üle läinud pärijatele, tuleb TõS § 372 lg 1 kohane avaldus omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks teha ühistelt avaldajal ja A. K. pärijatel, kelleks on A. K. ja O. P.. Avaldaja ei saa esitada ühepoolset avaldust omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks, vaid selline avaldus tuleb tal teha ühiselt koos A. K. ja O. P.ga. Kui viimased sellise avalduse tegemisest keelduvad, on avaldajal võimalik nõuda neilt hagimenetluse korral selleks nõusoleku andmist ja vastava tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. Järelikult ei saa avaldaja nõuda ühepoolse avalduse alusel puudutatud isikult sellise ametitoimingu tegemist, mistõttu on avalduse resolutsiooni punktis 1.2 esitatud taotlus ka sisuliselt põhjendamatu. Puudutatud isik ei saa sellist ametitoimingut teha ilma, et avaldaja esitaks koos pärijatega ühise avalduse, mistõttu on puudutatud isikul õigus TõS § 4 alusel õigus keelduda sellise ametitoimingu tegemisest. Kinnistusraamatu parandamise avaldus eeldab samuti ühise avalduse alusel väljastatud omandiõiguse tunnistuse esitamist. Selleks, et esitada omakorda kinnistamisavaldus kinnistusraamatus kande parandamiseks seetõttu, et xxx korteriomandi kuulub ühisvara hulka ning praegune kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kuna omanikuks on märgitud ainult üks abikaasa, tuleb kinnistusraamatuseaduse (KRS) 631 lg 3 kohaselt lisada kinnistamisavaldusele omandiõiguse tunnistus, mis tõendab antud korteriomandi kuulutamist abikaasade ühisvara hulka. Seetõttu on ebatäpne avaldaja väide, et tal on õigus esitada kinnistamisavaldus antud korteriomandi 1⁄2 mõttelise osas suhtes. Avaldajal võib olla õigus esitada kinnistamisavaldus, et parandada omandikanne ühisvaraks, kuid selle esitamine eeldab TõS § 37 2 lg 1 kohast omandiõiguse tunnistuse lisamist, mille väljastamine eeldab pärijatega ühiselt esitatud avalduse esitamist. Selleks, et esitada kinnistamisavaldus, on avaldajal samuti vajalik esitada ühine avaldus pärijatega. Ilma selleta ei saa puudutatud isik kinnistamisavaldust tõestada. Avaldaja on avalduse punktis 14 asjakohatult viidanud KRS § 651 lg-le 4. Kuigi antud sätte kohaldamisel tuleb kinnistusraamatu kande parandamisel lähtuda eelnevalt viidatud KRS § 631 lg-st 3, ei oma see käesoleva juhul tähtsust, kuna xxx omand ei ole kinnistusraamatu kohaselt veel pärijatele üle läinud. Seda tõendab väljavõte kinnistusraamatust. Kinnistusraamatus on korteriomandi omanikuks märgitud endiselt A. K., mis tähendab, et KRS § 651 lg 4 ei kuulu kohaldamisele ning kinnistamisavalduse kande parandamiseks saab teha KRS § 631 lg 3 alusel. Isegi kui KRS § 651 lg 4 kohalduks, on KRS § 631 lg 3 järgi kinnistamisavalduse esitamiseks ikkagi vajalik omandiõiguse tunnistuse esitamine, mille saab väljastada koos pärijatega tehtud ühise avalduse alusel II.

5.Avaldaja esitas 18.01.2021 kuupäeva kandvas notarile esitatud avalduses järgmises sõnastuses taotluse: „Tulenevalt PärS § 175-st ja Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord § 23-st tunnistada Tallinna Notar Egle Uri 02.11.2021.a. väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse seoses 26.11.2020.a. surnud A. K.'ga (isikukood XXX; notari ametitegevuse raamatu registreerimise nr 2293; pärimistoimik nr 10051-20) kehtetuks, alustada uut pärimismenetlust ja tõestada uus tunnistus koos korrektse pärandvara jaotusega“ (dtl-d 12-14). Erki Vainu on 08.02.2022 saatnud e-postiaadressile [email protected] e-kirja, milles on palunud aega pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse notariaalseks allkirjastamiseks (dtl 16). PärS § 175 lg 1 sätestab, et kui pärast pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse, sundosa saaja tunnistuse või testamenditäitja tunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks. PärS § 175 lg 4 sätestab, et kui notar keeldub pärimismenetluses tõestatud tunnistust kehtetuks tunnistamast, võib õigustatud huviga isik nõuda kohtus tunnistuse kehtetuks tunnistamist. Tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse isiku vastu, kes on õigustatud isik tunnistuse kohaselt. Kohtu hinnangul nähtub avaldaja 18.01.2021 kuupäeva kandvast avaldusest, et avaldaja on soovinud A. K. pärimismenetluses tõestatud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist, uue pärimismenetluse alustamist ning uue pärimistunnistuse tõestamist. Notaribüroo e-postiaadressile 08.02.2022 saadetud e-kirjast nähtub üheselt, et avaldaja soovib tõestamistoimingu tegemise aega pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidi notarile olema 18.01.2021 kuupäeva kandva avalduse ja 08.02.2022 e-kirja põhjal selge, et avaldaja soovib PärS § 175 lg-s 1 nimetatud avalduse tõestamist. Kohtu hinnangul nähtub 18.01.2021 kuupäeva kandvast avaldusest, 08.02.2022 e-kirjast ning 03.03.2022 kaebusest, et avaldaja on soovinud esitada pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avaldust ning broneerida selle tõestamiseks tõestamistoimingu tegemise aega. Notar vastas 09.02.2022 e-kirjaga avaldaja 08.02.2022 e-kirjale järgmiselt: „[---] Pärimismenetluses selgitatakse välja pärijad. Pärimisseaduse kohaselt esimeses järjekorras pärivad lapsed. Lahutatud abikaasa ei ole pärijaks. Pärandvara hulka kuuluv vara võib olla (endiste) abikaasade ühisvara. Vastava omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks peavad pärijad ja endine abikaasa esitama avalduse Pärimistunnistuse ja omandiõiguse tunnistuse alusel parandatakse kinnistusraamatus kanne (kinnistusraamatuseadus § 65.1)“ (dtl 16). Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et notar ei broneerinud aega tõestamistoimingu tegemiseks, milleks oli pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamine. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et notar ei ole tõestanud avaldaja avaldust pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. 09.02.2022 e-kirjast nähtuvalt ei ole notar avaldanud selgesõnalist keeldumist ametitoimingu tegemiseks, kuid tõestamistoimingu tegemiseks aja broneerimata jätmine, e-kirjas antud notari selgitused ning asjaolu, et toiming on tegemata, näitavad notari tahet mitte teha soovitud tõestamistoimingut, st selle tegemisest keelduda. Kohus leiab, et notar on keeldunud tõestamistoimingu tegemisest, milleks on pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamine.

PärS § 175 lg 1 sätestab asjast huvitatud isiku õiguse esitada avaldus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kui pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avaldust soovib esitada isik, kes ei ole huvitatud isikuks PärS § 175 lg 1 mõistes, on notar TõS § 4 järgi kohustatud keelduma tõestamistoimingu tegemisest, sest muu isiku kui PärS § 175 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku avalduse tõestamine on vastuolus seadusega. Kohus leiab, et isik on PärS § 175 lg 1 mõistes huvitatud isikuks ning saab taotleda pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist, kui pärimistunnistusel on märgitud valesti või on jäetud märkimata andmed, mille kandmine pärimistunnistusele on pärimisseaduse ja selle rakendusaktide kohaselt kohustuslik ning ebaõigete andmete märkimine või andmete märkimata jätmine mõjutab isiku õiguslikku positsiooni. Isiku õiguslikku positsiooni mõjutavad eelkõige pärimistunnistusel märgitud andmed pärandi avanemise aja (pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra (PärSKord) § 19 lg 1 p 3), pärimise aluse (PärSKord § 19 lg 1 p 4) ja pärijate (PärSKord § 19 lg 1 p 4) kohta. Lisaks on selliseks teabeks PärS § 171 lg-s 5 märgitud teave, sest pärimistunnistusel on täiendavalt üldõigusjärgluse tõendamise funktsioonile hoiatusfunktsioon. Kui PärS § 171 lg 5 ls 2 järgi on pärimistunnistusele märgitud pärandaja enne pärandi avanemist lõppenud abielu kestus, pärandajaga abielus olnud isiku andmed ja ühisvara jagamatajäämise fakt, annab see isikutele, kellele soovitakse pärimistunnistusega üldõigusjärglust tõendada, teavet selle kohta, et osa pärandvara hulka kuuluvatest asjadest, õigustest või kohustusest võib kuuluda jagamata jäänud abikaasade ühisvara hulka. Pärimisseaduse ja pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra kohaselt ei märgita pärimistunnistusele, millised asjad, õigused ja kohustused kuuluvad pärandvara hulka. Seega ei tõenda pärimistunnistus pärandvara koosseisu ega ka seda, kas mõni pärandvara hulka kuuluvatest asjadest, õigustest või kohustustest on pärandajaga abielus olnud isiku ja pärijate pärandvara ühisuse vahelises ühisomandis. Pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega kohustusi, mistõttu ei oma pärimistunnistusel asja, õiguse või kohustuse märkimine pärandvara hulka kuuluvana õiguslike tagajärgi. Seega ei mõjuta pärimistunnistusel pärandvara hulka kuuluvate asjade, õiguste või kohustuste märkimine ühegi isiku õiguslikku positsiooni, mistõttu pärandvara koosseisu kohta pärimistunnistusele märgitud andmete ebaõigsus või andmete märkimata jätmine ei anna PärS § 175 lg 1 järgi isikule huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse esitamiseks. Notar saab isiku huvi esinemist kontrollida isiku põhistatud asjaolude ja tunnistuse põhjal, mille kehtetuks tunnistamist isik taotleb. Avaldaja ei ole põhjendanud oma huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise vastu asjaoludega, millest nähtub avaldaja õigusliku positsiooni sõltumine pärimistunnistuses märgitud teabest. Avaldaja ei ole põhjendanud oma avaldust sellega, et ta on 26.11.2020 surnud A. K. pärija. Avaldaja ei ole tuginenud enda seadusjärgsele või testamendijärgsele pärimisõigusele. Menetlusosaliste avaldatud asjaolusid arvestades ei saa avaldaja olla A. K. pärijaks, sest avaldaja ja A. K. abielu oli lõppenud enne A. K. surma. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et avaldaja õiguslikku positsiooni ei mõjuta see, kes on märgitud pärimistunnistusel pärijateks. Kuivõrd kaaspärijate ring ei mõjuta avaldaja õiguslikku positsiooni, ei saa seda teha ka kaaspärijate pärandiosade suurus. Avaldaja ei ole põhjendanud oma huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise vastu asjaoludega, millest nähtub PärS § 171 lg 5 ls 2 nimetatud andmete pärimistunnistusele ebaõigesti märkimine või nende märkimata jätmine. Pärimistunnistuselt nähtub A. K. ja avaldaja vahelise abielu sõlmimise aeg 22.11.1985, kohtuotsusega abielu lahutamise aeg 18.04.1994 ja Eesti perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise registreerimise aeg 18.07.2011 (dtl 10). Eeltoodut arvestades nähtuvad pärimistunnistuselt andmed selle kohta, et A. K. poolt ajavahemikus 22.11.1985 kuni 18.07.2011 omandatud vara osas ei ole välistatud, et see võib kuuluda A. K. ja avaldaja jagamata ühisvara hulka. Kohtu hinnangul on seega täidetud PärS § 171 lg 5 ls 2 sätestatud andmete pärimistunnistusel kajastamise eesmärk, milleks on isikute, kellele soovitakse pärimistunnistusega üldõigusjärglust tõendada, hoiatamine selle eest, et osa pärandvara hulka kuuluvatest asjadest, õigustest või kohustusest võib kuuluda jagamata jäänud abikaasade ühisvara hulka. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et avaldaja ei ole notarile põhistanud enda huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise vastu. Samuti ei nähtu selline huvi avaldaja esitatud tõenditest, sh 7 (9)

7.03.03.2022 kuupäeva kandvas kaebuses Notarite Kojale on avaldaja palunud kohustada notarit notariaalselt allkirjastama avaldust pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes ning kandma kinnistusraamatusse JE. G.’i kui 1⁄2 korteriomandi omanikuna tema avalduse alusel (dtl-d 1921). 25.03.2022 kuupäeva kandvas kaebuses Notarite Kojale on avaldaja palunud kohustada notarit väljastama JE. G.’i omandiõiguse tunnistus ja tegema ametitoimingud, millised on vajalikud JE. G., kui Tallinna linnas, xxx asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr x 1⁄2 suuruse mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks (dtl-d 17-18). Notarite Kojale esitatud kaebustest nähtuvalt on avaldaja lugenud ametitoiminguteks, milles notar on keeldunud, avaldaja kinnistusraamatusse kandmine 1⁄2 korteriomanikuna avaldaja avalduse alusel ning omandiõiguse tunnistuse väljastamine. Kohtu hinnangul ei nähtu avaldaja esitatud tõenditest avaldaja pöördumine notari pool nimetatud ametitoimingute tegemiseks. Samuti ei nähtu avaldaja esitatud tõenditest notari keeldumine nimetatud ametitoimingute tegemisest või ametitoimingute tegemise katkestamine. Notarite Koja poole kaebusega pöördumist ei saa pidada notari poole pöördumiseks ametitoimingute tegemiseks. Seetõttu puudub avaldajal õigus taotleda kohtult notari kohustamist läbi vaatama avaldaja taotlusi omandiõiguse tunnistuse ja kinnistamisavalduse tõestamiseks, sest kohtu poole pöördumise eelduseks on notari poolt ametitoimingust keeldumine (NotS § 41 lg 5). Seetõttu esineb TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud avalduse läbivaatamata jätmise alus. TsMS § 423 lg 2 p 2 ei kohusta kohut avalduse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus lahendab avalduse sisuliselt ning jätab avalduse rahuldamata. Kohus leiab, et kui avaldaja taotleb enda avaldatud asjaoludel notarilt omandiõiguse tunnistuse ja kinnistamisavalduse tõestamist, on notar kohustatud tõestamistoimingu tegemisest keelduma. TõS § 372 lg 1 sätestab, et abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel tõestab notar tunnistuse (edaspidi omandiõiguse tunnistus) selle kohta, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka. TõS § 372 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui abielu on lõppenud, kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. TõS § 372 lg 3 sätestab, et kui abielu on lõppenud ühe abikaasa surma tõttu ja abikaasade varaliste suhete liigiks oli ühisvarasuhe, tõestab notar surnud abikaasa pärija notariaalselt tõestatud avalduse alusel omandiõiguse tunnistuse selle kohta, et ese kuulus surnud abikaasa lahusvara hulka. Kohtu hinnangul tuleb TõS § 372 lõiget 1 tõlgendada koosmõjus lõigetega 2 ja 3 selliselt, et omandiõiguse tunnistuse tõestamine on võimalik ka siis, kui abielu on lõppenud enne pärandi avanemist, kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. Tulenevalt üldõigusjärglusest ning TõS § 372 lõikest 3 saavad pärijad asuda surnud abikaasa asemele ning taotleda ühiselt koos pärandajaga abielus olnud isikuga notarilt KRS § 611 lg 3 järgse omandiõiguse tunnistuse tõestamist. Sarnasele seisukohale on asutud ka kohtupraktikas (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-21-15541 p 10). Menetlusosaliste kohtule avaldatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei ole avaldaja ja A. K. pärijad ühiselt taotlenud notarilt ametitoimingu tegemist, milleks on omandiõiguse tunnistuse tõestamine. Kui seadus sätestab, et ametitoimingu tegemise taotlemise õigus on mitmel isikul ühiselt, ei ole notaril lubatud ametitoimingut teha. Kuivõrd omandiõiguse tunnistuse tõestamine ei ole võimalik, on notar kohustatud keelduma ka kinnistamisavalduse notariaalsest kinnitamisest. Kohus jätab eeltoodut arvestades rahuldamata avaldaja taotluse kohustada notarit läbi vaatama taotlused xxx, eluruum nr x asuvast korteriomandist 1⁄2 suuruse mõttelise osa kohta omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks ning kinnistamisavalduse tõestamiseks, millega kantakse vastava mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse avaldaja.