Muud › Muud hagiasjad

(registreeringu number 07890) alates 08.02.1994. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kaubamärki GALLUP+kuju on pidevalt kasutatud, sh on selle osas antud litsentse, esitatud seda reklaammaterjalides ning turu-uuringu aastaraamatutes ja eksponeeritud internetis. Hageja ei ole pöördunud kostja poole, selgitamaks kas ja kuidas kaubamärki GALLUP+kuju kasutatakse. Hageja väited kaubamärgi GALLUP+kuju mittekasutamise kohta on esitatud meelevaldselt. Kui hageja oleks informatsiooni saamiseks kostja poole pöördunud, oleks saanud vältida kohtuskäimist. Eeltoodust tulenevalt esitati hagi pahatahtlikult eesmärgiga põhjustada tarbetut kohtuskäimist. Alec M. Gallup ei ole asjast huvitatud isikuks alates 01.05.2004 kehtiva KaMS § 53 lg 1 tähenduses. On selgusetu, millist hagejale kuuluvat kaubamärki hagiavalduses silmas peeti. Patendiameti elektroonilisest kauba- ja teenindusmärkide andmebaasi väljavõtete kohaselt ei kuulu hagejale ühtki kaubamärki, mille kohta on tehtud registreering Eesti Vabariigi riiklikus kauba- ja teenindusmärkide registris, samuti ei kuulu talle ühtki muul alusel Eestis õiguskaitse saanud kaubamärki. Uue KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Hageja ei kasuta ühtki tähist, mis võimaldaks eristada tema kaupa või teenust kostja samaliigilisest kaubast või teenusest. 14.02.2005 jõustusid Tallinna Halduskohtu 10.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-787/2003 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2005 otsus haldusasjas nr 2-3/37/2005, milles seoses Alec M. Gallupi sooviga registreerida tähised, milles sisaldub sõna “Gallup”, leidsid mõlema astme kohtud, et vastavate tähistega ei ole võimalik eristada Alec M. Gallupi poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid kostja kaupadest ja teenustest, sest hageja poolt registreerida soovitavad tähised assotsieeruvad kostjale kuuluva kaubamärgiga GALLUP+kuju. Kuna tähistel, mida hageja registreerida soovib, puudub eristusvõime, ei kuulu hagejale ühtki kaubamärki, mille registreerimist kostjale kuuluv registreeritud kaubamärk GALLUP+kuju takistaks. Uue KaMS § 55 lg 2 kohaselt ei ole ainuõiguse tühiseks tunnistamine või ainuõiguse lõppenuks tunnistamine aluseks enne vastava kohtuotsuse tegemist jõustunud ja täidetud ainuõiguse kaitse kohta tehtud kohtuotsuse ega varem sooritatud toimingu tühistamisele. Seoses hageja sooviga registreerida tähiseid A. GALLUP ja GEORGE GALLUP on Tallinna Ringkonnakohus 12.01.2005 teinud otsuse haldusasjas nr 2-3/37/2005 (jõustus 14.02.2005). Samuti tegi nimetatud asjas 10.10.2003 otsuse Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-787/2003 (jõustus 14.02.2005). Kuna võimalik hagi rahuldamine ei mõjutaks kuidagi hageja tähiste kaubamärkidena registreerimist või nende registreerimisest keeldumist, ei saa hageja olla asjast huvitatud isikuks. KaMS § 72 lg 2 kohaselt ei tunnistata kaubamärgiomaniku ainuõigust lõppenuks KaMS § 53 lg 1 p 3 alusel, kui selles punktis nimetatud viieaastane periood algas enne 01.05.2004 ning kaubamärki kasutati viieaastase perioodi alguse ja 01.05.2004 vahelisel ajal vastavalt selle kasutamise ajal kehtinud kaubamärgiseadusele. Samuti on kaubamärki kasutatud vastavalt uues KaMS-s sätestatule. Vana KaMS § 18 lg-s 2 on sätestatud, et kaubamärgi kasutamise kohustus on täidetud juhul, kui kaubamärgiomanik annab asjast huvitatud isikule kaubamärgilitsentsi. Kostja andis 01.11.1996 sõlmitud lepingute alusel kaubamärgi litsentsid AS-ile Emor, MDC Invest Oy Eesti filiaalile (endise ärinimega MDC Resources Ltd. Eesti filiaal) ja Balti Meediateabe AS-ile. Kostja ning tema tütar- ja sidusettevõtted AS Emor ja Balti Meediateabe AS on kasutanud kaubamärki GALLUP+kuju ning

3(13)

sellega tähistanud oma kaupade ja teenuste pakkumist ning turustamist. Nimetatud tegevus on käsitletav kaubamärgi kasutamisena vana KaMS § 5 lg 3 tähenduses. Kostja on kasutanud kaubamärki GALLUP+kuju ning selle olulisi osi korduvalt internetis tähistamaks sellega enda ning oma tütar- ja sidusettevõtete pakutavaid teenuseid. MDC Invest Oy Eesti filiaal registreeris kostjaga sõlmitud litsentsilepingu alusel aprillis 2001.a Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgus (EENet) domeeninime gallup.ee ning registreeringu järgselt on www.gallup.ee internetikeskkond igapäevases kasutuses AS Emor läbiviidavate veebiküsitluste serveri aadressina. Internetiaadressil www.gallup.ee kasutatakse pidevalt kaubamärki GALLUP+kuju. Samuti on kaubamärk GALLUP+kuju eksponeeritud AS Emor kodulehel internetis aadressil www.emor.ee, tähistades sellega Nizza klassifikatsiooni klassidesse 16 ja 35 kuuluvaid kaupu ja teenuseid. Kostja on kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamise kohustust täitnud ning nõudeõiguse lõppenuks tunnistamiseks puudub alus. Kuna AS Emor, MDC Invest Oy Eesti filiaal ja ka Balti Meediateabe AS (kuni ühinemiseni AS-iga Emor 2001.a) on vaidlusalust kaubamärki kaubamärgiomaniku loal litsentsi alusel kasutanud, ei ole tegemist kaubamärgi mittekasutamisega ning asjast huvitatud isikul puudub õigus nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Uue KaMS § 14 lg 3 kohaselt loetakse kaubamärgi kasutamine internetis kaubamärgi kasutamiseks Eestis ainult siis, kui sellel on Eestis äriline tagajärg. AS Emor ja MDC Invest Oy Eesti filiaal tähistavad kaubamärgiga GALLUP+kuju Nizza klassifikatsiooni klassidesse 16 ja 35 kuuluvaid kaupu ja teenuseid. Vastavalt eeltoodule on tähise GALLUP+kuju kasutamisel Eestis äriline tagajärg, mis kinnitab, et vaidlusalust kaubamärki on internetis kasutatud ka uue KaMS tähenduses. Lisaks kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamisele internetis on seda äritegevuses kasutatud ka internetivälisel kaupade ja teenuste tähistamisel ning kaupade ja teenuste pakkumisel ja müügil. Hagis viidati uue KaMS § 55 lg-le 2, millest tulenevalt hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Hageja asus seisukohale, et hagi alus tekkis 08.02.1994. Hagi alust ei ole tekkinud. Kaubamärki GALLUP+kuju on alates selle registreerimisest kuni käesoleva hetkeni pidevalt katkematult kasutatud, mistõttu ei ole võimalik määratleda kaubamärgi viieaastase mittekasutamise algus- ega lõppkuupäeva. Isegi kui mittekasutamine leidis aset, arvestas hageja oma eeldatavate õiguste kaitsel hagi aluse tekkimise kuupäeva valesti. Isegi kui hageja väide kaubamärgi GALLUP+kuju mittekasutamise kohta alates selle registreerimisest vastaks tõele, ei oleks hagi alus tekkinud enne 08.02.1999. Isegi kui kostja poleks kaubamärki varem kasutanud, siis uue KaMS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist § 53 lg 1 p 3 alusel nõuda, kui registreeritud kaubamärki on enne hagi esitamist hakatud uue KaMS § 17 tähenduses kasutama pärast viieaastast mittekasutamist. Seega piisab hagi rahuldamata jätmiseks sellest, kui leiab tõendamist asjaolu, et kaubamärki GALLUP+kuju on kasvõi ühel korral kasutatud pärast uue KaMS jõustumist. Vastavalt uue KaMS § 72 lg-le 2 ei oma tähtsust mitte üksnes kaubamärgi kasutamine uue KaMS tähenduses vaid ka selle kasutamine vana KaMS tähenduses. Turu-uuringuga ei ole võimalik kindlaks teha kaubamärgi mittekasutamise fakti. Advokaadibüroo Hansa Law Offices poolt 2004.a novembris tellitud uuring näitab kaubamärgi GALLUP+kuju laialdast tuntust – uuringu kohaselt on selles osalejatest 7% näinud kaubamärki GALLUP+kuju. Turu-uuringute näol on tegemist spetsiifilise teenusega, mistõttu kaubamärgi GALLUP+kuju äratundmine 7% uuringus küsitletute poolt näitab kaubamärgi laialdast tuntust. Kui kaubamärki poleks reaalselt kasutatud, ei saaks ükski uuringus osalenu kinnitada, et ta on kaubamärki näinud.

4(13)

Patendivoliniku Toom Pungase seletuse kohaselt ei ole hagi põhjendatud, kuna seadus reguleerib täpselt kaubamärgi kasutamist. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas lõppenuks TNS Gallup Oy ainuõigus kaubamärgile GALLUP + kuju (registreeringu number 07890) alates 08.02.1994. Kohus mõistis TNS Gallup Oylt Alec M. Gallup kasuks välja kohtukulud 158 844 krooni ja jättis kostja kohtukulud tema enda kanda. Kohus ei arvestanud patendivoliniku arvamust. Hagi on põhjendatud hageja põhjenduste alusel. Kohus nõustus hageja põhjendustega, kaubamärgi registreerimisel (õiguskaitse saamisel) tuleb seda kasutada. Eestis on mittekasutamise tagajärjeks ainuõiguse kaotus. Käesoleva vaidluse keskseks teemaks on, kas kostja on märki kasutanud väljapoole, avalikult ja piisava intensiivsusega ehk selliselt, nagu käsitletakse kaubamärgi kasutamist Euroopa Kohtu praktikas. Puudub vaidlus, et nii kostja kui hageja tegelevad ettevõtlusega, mille sisuks on peamiselt turuuuringute ja küsitluste läbiviimine (klass 35) (I kd, lk 5-6 ja 139-140, II kd lk 103 ja 107). Kui käesoleva menetluse tulemusena tuvastatakse ainuõiguse lõppemine, minetab kostja õiguse, millele tuginedes vaidlustas ta Patendiameti otsused hageja kaubamärkide registreerimiseks. Kaubamärkide registreerimine toimub konkreetse (riigi) territooriumi suhtes (Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, millega Eesti on ühinenud, artikkel 6 (3)). Pariisi konventsioon annab riigile ka õiguse otsustada, kas tema territooriumi suhtes registreeritud kaubamärgil on kasutamiskohustus või mitte (Artikkel 4 quater C (1)). Eestis on kaubamärgi kasutamine kohustuslik alates KaMS vastuvõtmisest 1992 (§ 18). Rahvusvahelistele õigusallikatele, mida tuleb kaubamärgivaidluste lahendamisel Eestis arvestada, viitas Riigikohus lahendi 3-2-1-4-06 p-des 22-24. Hageja leidis, et rahvusvahelist praktikat tuleb arvestada antud vaidluse küsimuses kas kaubamärki GALLUP+kuju tegelikult kasutati. Registreeritud kaubamärgi mittekasutamine võib kaubamärgiomanikule tuua tagajärjena kaasa ainuõiguse lõppemise (KaMS 2002 § 53, § 72 lg 1 ja 2). Ainuõiguse lõppemine tähendab, et kostja ei saa tugineda KaMS §-st 14 tulenevatele õigustele, mistõttu sarnase tähise registreerimine ei saa tema õigusi rikkuda. Pariisi konventsioon peab märgi kaitsevõimelisuse kindlakstegemisel oluliseks märgi (tähise) kasutamise kestust (artikkel 6 quinquies C (1)). Eesti on lähtunud rahvusvahelisest praktikast ja kehtestanud määravaks kestuseks 5 aastat (1992 ja 2002 KaMS, vastavalt § 19 ja § 53 lg 1 p 3). Sama periood on märgitud ka direktiivi 89/104/EMÜ artiklis 12 (kaubamärgi tühistamise põhjused). Arvestades Eesti ühinemist Euroopa Liiduga täpsustati uue KaMS rakendussätetega kasutamisperioodi selliselt, et selle lõpp oli 30.04.2004 (KaMS 2002 § 72 lg 2). Antud juhul tähendab see 5-aastase perioodi pikenemist (algus 1994 ja lõpp 2004). KaMS (2002 vastu võetud redaktsioon) §-st 72 lg 2 tulenevalt tuleb vaadelda registreeritud märgi kasutatust vastavalt 1992 KaMS-ile. KaMS 1992 sätestas märgi kasutamise § 5 lg-s 3. KaMS § 18 lg-s 2 nähti ette juhtum, kus märki ei kasutanud mitte märgi omanik, vaid kolmas isik. Sellisel juhul loeti kaubamärk kasutatuks märgi omaniku suhtes, kui märgi tegelik kasutaja tegi seda litsentsi

5(13)

alusel. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et registreeritud märgi omanik (kostja) oleks ise märki Eesti territooriumil kasutanud. Kostja väitis, et kasutamiskohustus tuleb lugeda täidetuks litsentside andmisega ja märki on tegelikult kasutatud litsentsilepingute alusel (I kd, lk 134). Hageja leidis, et litsentsilepingute sõlmimist ei saa antud juhul lugeda märgi kasutamiseks. Kaubamärgi kasutamine Eesti territooriumil kostja enda poolt on tõendamata. Hageja leidis, et kaubamärgi kasutatuse tuvastamisel peab Eesti kohtupraktika järgima rahvusvahelist kohtupraktikat, kuna nii 1992, kui ka 2002 aasta KaMS koostati rahvusvahelise kaubamärgiõiguse teooriat ja praktikat arvestades. Seetõttu võivad Eesti kohtud kaubamärgi kasutatuse tuvastamisel lähtuda põhimõtetest ja eesmärkidest, millest on lähtunud Euroopa kohus kaubamärgi kasutatuse vaidluste lahendamisel (eelkõige T-39/01, T 156/01, T-194/03, T-303/03 ja T-416/04P ). Formaal-juriidiliselt loetakse kaubamärgi kasutamiseks antud juhul „kaubamärgiga viidatud teenuste pakkumist ja osutamist“ ning „kaubamärgi kandmist majandus- ja äridokumentidele, reklaammaterjalidele ja kauba kasutusõpetusele“ (KaMS 1992 lg 3). Kuna isik registreerib kaubamärgi selleks, et eristada enda poolt pakutavaid teenuseid teiste omadest, tuleb viidatud sätte avamisel lähtuda sellest, kas isik tähistatud teenuseid tegelikult pakkus. Eestis on kaubamärgi kasutamine kohustuslik. See, kas paber- ja muud infokandjad on tegelikult majandus- ja äridokumendid, reklaammaterjalid ja kasutusõpetused, selgub nende kasutatuse uurimisel. Rahvusvahelist kohtupraktikat arvestades tuleb tuvastada kaubamärgi tegelik kasutatus. Selleks tuleb tuvastada kaubamärgi kasutamise kohad, aeg, ulatus ning olemus, samuti see, kas kaubamärki kasutati väljapoole, so klientuurile suunatult (EK lahend T-174/01). Tuvastada tuleb kasutamise faktid, sh kasutatuse kestust (EK lahendid T-156/01 ja T-194/03). Hageja juhtis tähelepanu Euroopa Ühenduse Komisjoni määruse 2868/95 (Ühenduse kaubamärgi määruse 40/94 rakendamine) eeskirjale 22 (kasutamise tõendamine). Selle eeskirja p-d 2 ja 3 annavad juhised, milliseid saab eeskujuks võtta ka Eesti kaubamärgiseaduse sätete tõlgendamisel. Kasutamist tõendavad näited ja tõendid koosnevad viidetest varasema kaubamärgi kasutamise kohale, ajale, ulatusele ja olemusele kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud ning mis on vastulause aluseks, ja neid viiteid kinnitavatest tõenditest. Tõendite esitamine piirdub tõendavate dokumentide ning pakendite, etikettide, hinnakirjade, kataloogide, arvete, fotode ja ajalehereklaamide ning määruse artikli 76 lõike 1 p f kohaste kirjalike tunnistuste esitamisega. Euroopa kohus selgitas mh lahendites C-371/02 ja T-303/03, et kaubamärk loetakse (tegelikult) kasutatuks, kui seda on tehtud avalikult ja väljapoole suunatult. Kuigi hageja viitas neist hilisemale lahendile juba eelmenetluses, kostja vastavaid tõendeid ei esitanud. Kaubamärki GALLUP+kuju ei ole Eestis kunagi reprodutseeritud iseseisvalt, so ilma muu kaubamärgita. Seal, kus märki GALLUP+kuju on reprodutseeritud, on seda tehtud viisil, mis ei jäta kahtlust sellest, et tegelikult tähistatakse teenust muu märgiga, eelkõige E-Emor. Euroopa Kohus rõhutas oma lahendis asjas C-371/02 (p 20), viidates ka varasematele lahenditele, et kaubamärke kasutatakse kaupade ja teenuste eristamiseks konkurentide pakutavatest samaliigilistest kaupadest ja teenustest. Seega, kui kostja tähistab oma teenuseid kahe märgiga, jättes GALLUP+kuju märgi teisejärguliseks, ei saa sellist märgikasutust pidada märgi registreeringu eesmärgiga kooskõlas olevaks. Kostja ei esitanud tõendeid märgi kasutamise kohta pärast 2000.a. Kostja kuulub 2001.a-st rahvusvahelisse organisatsiooni, mis konkureerib Gallupi-nime kandva organisatsiooniga (II kd, lk 103). Konkurentsi tingimustes on loogikavastane tähistada oma teenuseid konkurentide teenustele

6(13)

viitava kaubamärgiga. Kostja eelnimetatut ei eitanud (II kd, lk 107). Kostja ei esitanud tõendeid märgi kasutamisest 2000.a kuni 01.05.2004 ning on väheusutav, et märki siis (tegelikult) kasutati. Kostja tõendas, et isik, kellele kostja andis kaubamärgi litsentsi - AS Emor, on vastava ala turuliider. Kolmest üks litsentsisaaja ühines AS-iga Emor 2000.a (I kd lk 174), mistõttu ta 2000.a-st teenuseid enam ei osutanud. Üks litsentsisaajatest on välismaa äriühingu filiaal, kes ÄS § 384 lg 2 kohaselt ei ole olnud kunagi Eesti õiguses iseseisev juriidiline isik, mistõttu ei saanud ta olla ka teenuste osutaja. Kui AS Emor oleks KaMS tähenduses asjast huvitatud isikuna kasutanud kaubamärki selle seostamiseks oma pakutava teenusega, ei oleks ta seda teinud koos kaubamärgiga E-Emor selliselt, et esiletõstetud on E-Emori märk ja mõistlikult hinnates oleks kaubamärgi ära tundnud rohkem kui iga 14. teenuse sihtgrupist küsitletu. Kuna isikud, kellele litsentsid väljastati, tegelikult kaubamärki ei kasutanud, ei saa neid lugeda asjast huvitatuteks ja kostjat ei saa lugeda märki kasutanuks KaMS 1992 § 18 lg 2 alusel. Kostja ei saa viidata hageja tellitud uuringule (I kd lk 243) kui tõendile. Kostja jaoks on tegemist küsitletute subjektiivsel mälupildil põhineva dokumendiga, millele kostja ei saa tugineda (T-39/01, p 47). Vaatamata asjaolule, et kostja on vastavate teenuste turul turuliider, ei mäleta märki 93% küsitletutest. Kostja ei selgitanud, kuidas see on võimalik olukorras, kus kostja väidetavalt kasutas märki tegelikult oma teenuste tähistamiseks. Kostjal lasub kohustus tõendada märgi kasutamist, mitte hagejal märgi mittekasutamist (Riigikohtu lahend nr 2-1-145-04). Kostja ei tõendanud, et ta oleks märki kasutanud viisil ja mahus, mis tagab temale kaubamärgile ainuõiguse säilimise. Rahvusvahelist kohtupraktikat arvestades tuleb hagi rahuldada. Hagejal peab olema võimalus asuda teenust osutama märgi GEORGE GALLUP all. Antud juhul on tuvastatav, et märki pole üldse kasutatud. Kaubamärgi mittekasutamine tekkis märgi registreerimise hetkest (07.02.1994) ja lõppes 01.05.2004. Hageja esitas nõude tunnistada ainuõigus lõppenuks hagi aluse tekkimise päevast alates. Kuna hagi aluseks on märgi mittekasutamine, tuleb ainuõigus tunnistada lõppenuks alates 07.02.1994. Nimetatu võimaldab hagejal säilitada oma märgile prioriteedi alates taotluse esitamise päevast 08.10.1999 (I kd, lk 5-6). Hageja on KaMS § 53 tähenduses asjast huvitatud isik, sest soovib registreerida kaubamärgi GEORGE GALLUP ja kostja vaidleb sellele vastu. Kohus võib tunnistada kostja ainuõiguse kaubamärgile, millele tuginedes ta hageja märgi registreerimisele vastu vaidleb (GALLUP+kuju), lõppenuks. Ainuõiguse üheks elemendiks on õigus keelata teistel isikutel kasutada sarnaseid märke (KaMS § 14 lg 1 p 2). Ainuõiguse kaubamärgile saab tunnistada lõppenuks, kui märgi omanik ei ole seda (antud juhul) kasutanud ajavahemikul registreerimisest kuni 01.05.2004 (KaMS § 53 lg 1 p 3 ja § 72 lg 2). Kaubamärgi kasutamise mõiste avamisel saab tugineda rahvusvahelisele, sh Euroopa Kohtu, praktikale. Rahvusvaheliselt tunnustatult loetakse kaubamärk kasutatuks, kui märki on kasutatud tegelikult. Seejuures peab see olema tehtud avalikult, väljapoole suunatult ja mahus, mis võimaldab veenduda märgi kasutatuse püsivuses. Kaubamärgi litsentsi andmine loetakse märgi kasutamiseks vaid juhul, kui see antakse asjast huvitatud isikule. Asjast huvitatud on vaid isik, kes oma käitumisega näitab, et tal oli huvi kaubamärgi kasutamise vastu. Litsentsi andmist „sahtlisse“ ei loeta märgi kasutamiseks. Kostja tõendas märgi kandmist teatud dokumentidele ja kirjutusvahenditele, kuid ei tõendanud märgi

7(13)

kasutatust viisil, mis tagaks talle ainuõiguse säilimise. Kuna ei ole tõendatud märgi kasutatust märgi registreerimisest alates, tuleb tunnistada ainuõigus lõppenuks märgi registreerimisele järgnevast päevast alates, so alates 08.02.1994. Apellatsioonkaebuse põhjendused TNS Gallup Oy palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus rikkus protsessiõiguse norme ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. KaMS § 72 lg 2 kohaselt ei tunnistata kaubamärgiomaniku ainuõigust lõppenuks, kui kaubamärki on kasutatud enne 01.05.2004 vähemalt eelneva viieaastase perioodi jooksul vastavalt kaubamärgi kasutamise ajal kehtinud kaubamärgiseadusele. Seega pidanuks Harju Maakohus asja lahendamisel kohaldama nii kehtiva KaMS (jõustus alates 01.05.2004) § 72 lg-s 2 sätestatut kui ka kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS-is (vana KaMS) kaubamärgi kasutamise kohta sätestatut, eelkõige vana KaMS § 5 lg-s 3 ning § 18 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus seda ei teinud. Kohus viitas TsMS-ile, kuid otsusest ei selgu, millistest TsMS sätetest kohus otsuse tegemisel juhindus. Põhjendavas osas koosneb otsus üksnes hageja seisukohtadest. Otsus ei kajasta kostja vastuväiteid, maakohtu järeldusi ega hinnangut asjas kogutud tõenditele. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja esitatud tõenditega, kostja väidete ega kirjalike seisukohtadega. Kuivõrd otsusest puudub TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud põhjendav osa, ei vasta otsus TsMS § 442 lg 1 nõuetele. Kohus ei määratlenud, millised on asjas tuvastatud asjaolud ning millised õigusaktid kuuluvad kohaldamisele. Seega ei ole kindlaks tehtud vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ning otsus on täielikult põhjendamata ja õiguslikult motiveerimata. Otsus on vastuoluline. Kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS § 18 lg 2 tähenduses loeti kaubamärgiomaniku kohustus kaubamärgi kasutamise osas täidetuks, kui kaubamärgiomanik on andnud asjast huvitatud isikule kaubamärgilitsentsi. Kohus tuvastas, et apellant on sõlminud erinevate isikutega litsentsilepingud kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamiseks, vaatamata sellele kohus sellega ei arvestanud ega põhjendanud sellega mittearvestamist. Kostja esitas 19.01.2007 kirjalikud seisukohad, milles põhjendas, mida loeti kaubamärgi kasutamiseks KaMS § 18 lg 2 tähenduses, osundades ka erialakirjandusele. Ka sellega mittearvestamist kohus ei põhjendanud. Kohus tuvastas, et kaubamärgiga GALLUP+kuju tähistati läbiviidud uuringute, presentatsiooni materjale, muid dokumente, esemeid ja reklaammaterjale. Sellest järeldub, et kostja kasutas kaubamärki GALLUP+kuju 07.02.1994-01.05.2004 erinevatel aegadel vana KaMS § 5 lg 3 p 3 tähenduses. Tuvastades apellandi poolt kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamise, asus kohus vana KaMS § 5 lg-s 3 ja § 18 lg-s 2 sätestatut eirates seisukohale, et kostja ei ole märki kasutanud viisil, mis tagaks talle ainuõiguse säilimise ning et ainuõigus kaubamärgi kasutamiseks tuleb tunnistada lõppenuks. Selline seisukoht on vastuolus kohaldamisele kuuluvate õigusaktidega. Vana KaMS kohaldamisel pidanuks selgitama eelkõige, kas kaubamärki on selle omaniku poolt vana KaMS tähenduses kasutatud või mitte. Vana KaMS vahepealset võimalust ei sätestanud, sh puudusid kriteeriumid, mille alusel võiks väita, et märgi kasutamine ei ole piisav ainuõiguse säilimiseks. Hageja tellitud uuring tõendab muude asjas kogutud tõendite kõrval nii kaubamärgi kasutamist kui selle avalikku tuntust. Kohtu järeldus, et kuivõrd 93% küsitletutest kaubamärki ei mäleta, ei saa kostja olla kaubamärki tegelikkuses kasutanud, on kohatu ja õigustühine. Ükski õigusakt ei sätesta, mitmele tarbijale peab olema teenust osutatud või kui suurele osale avalikkusest peab olema

8(13)

kaubamärk tuntud selleks, et sellele saaks kohaldada ainuõiguse õiguskaitset. Hageja viidatud Euroopa Kohtu lahendis (T-303/03 Lidl Stiftung & Co. KG vs OfflM) märgiti, et kaubamärgi tegeliku kasutamise nõue ei ole seotud äriühingu edukuse või majandusstrateegia hindamisega. Kaubamärgi GALLUP+kuju äratundmine 7% uuringus küsitletute poolt kinnitab, et kaubamärki tegelikult kasutati ja see oli ajavahemikul 1994-2004 laialdaselt tuntud. Kostja ei ole kunagi olnud Eestis turu-uuringute turul turuliidriks. Otsus on sisult ebaselge. Otsusest ei selgu, millistest materiaalõiguse normidest maakohus otsuse tegemisel juhindus. Kohus märkis, et kuna hagi aluseks on märgi mittekasutamine, tuleb ainuõigus tunnistada lõppenuks alates 07.02.1994; nimetatu võimaldab hagejal säilitada oma märgile prioriteedi alates taotluse esitamise päevast 08.10.1999. Samas märkis kohus, et kuna ei ole tõendatud märgi kasutatust märgi registreerimisest alates, tuleb tunnistada ainuõigus lõppenuks märgi registreerimisele järgnevast päevast alates, so alates 08.02.1994. Kohus ei määratlenud hagi alust ega hagi aluse tekkimise aega. KaMS § 53 lg 1 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Seega ei saa hagi aluseks olla kaubamärgi mittekasutamine, vaid isiku õigustatud huvi kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. KaMS § 55 lg 2 kohaselt loetakse ainuõiguse lõppenuks tunnistamise korral registreering kehtetuks hagi esitamise kuupäevast arvates ning hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Kohus pidi hindama, kas ja millal hagi alus tekkis ehk kas hagejal sai olla õigustatud huvi kaubamärgi GALLUP+kuju ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Kostja 19.01.2007 seisukohtades esitati põhjendused, miks hageja ei ole kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamise hagi esitama õigustatud isik. Nimetatud küsimuses kohus seisukohta ei võtnud. Otsus on erapoolik ja õiguslikult argumenteerimata. Kohus märkis, et hageja arvates on oluline, et kohtule esitatavad tõendid valis kostja arhiivandmete hulgast, olles analüüsinud hageja viiteid kohtupraktikale küsimuses, mis asjaolud kuuluvad tõendamisele; see tähendab, et kostja tõendite valik oli teadlik ning vajadus kohtupoolseks juhendamiseks puudus. Kohus ei saa otsust motiveerides tugineda hageja subjektiivsele hinnangule. Kostja esitas kohtule tõendid kaubamärgi kasutamise kohta ja kohtu järeldus, et kostja ei tõendanud, et ta oleks märki kasutanud, on tegelikkusele mittevastav ning vastuolus ka otsuses märgituga. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et rahvusvahelist kohtupraktikat arvestades (aga ka ilma selleta) tuleb hagi rahuldada. Kohus ei juhindunud õigusaktide sätetest ega olnud otsust tehes erapooletu. Kohtuotsus peab tuginema seadusel ning rahvusvahelise kohtupraktika olemasolu (või selle puudumine) ei saa olla käsitatav otsuse õigusliku alusena. Kuivõrd hageja tugines asjaolule, et kostja ei ole kaubamärki kasutanud ajavahemikul 07.02.199401.05.2004 ning nõuab kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamist tuginedes KaMS § 53 lg 1 p 3 sätestatule, pidi kohus KaMS § 53 lg-s 2 ja § 72 lg-s 2 sätestatust juhindudes tuvastama, kas kostja on kaubamärki GALLUP+kuju kasutanud kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS tähenduses või mitte. Kostjale kuuluva kaubamärgi GALLUP+kuju ainuõiguse õiguskaitse on tagatud litsentsilepingute sõlmimisega vastavalt vana KaMS § 18 lg-le 2. Kostja on andnud kaubamärgi GALLUP+kuju litsentsi 01.11.1996 sõlmitud lepingute alusel AS-ile Emor, MDC Invest Oy Eesti filiaalile (endise ärinimega MDC Resources Ltd. Eesti filiaal) ja Balti Meediateabe AS-ile. Kostja täitis juba üksnes litsentsi andmisega kaubamärgi kasutamise kohustuse. Hageja litsentsilepingute sõlmimist ja olemasolu ei vaidlustanud.

9(13)

Kostja ainuõiguse õiguskaitse kaubamärgi GALLUP+kuju suhtes on tagatud ka litsentsisaajate poolt kaubamärgi tegeliku kasutamisega. Litsentsisaajad on kaubamärgiga GALLUP+kuju tähistanud enda poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid. Esitamata omapoolseid hinnanguid asjas kogutud tõenditele, tsiteeris maakohus hageja poolt tõenditele antud hinnanguid. Rahvusvahelist kohtupraktikat arvestades tuleb tuvastada kaubamärgi tegelik kasutatus, kuid seda ei saa teha Eesti Vabariigi õigusakte kohaldamata jättes või nende sisule vastupidist tõlgendust andes. Vastavalt KaMS § 72 lg-s 2 sätestatule kohaldatakse kaubamärgi kasutamise tuvastamisel kaubamärgi kasutamise sisustamisele kaubamärgi kasutamise ajal kehtinud seadust. Seega kohaldub antud asjas kaubamärgi kasutamise küsimuses kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS. Kohus märkis, et hageja juhib tähelepanu Euroopa Ühenduse Komisjoni määruse 2868/95 (Ühenduse kaubamärgi määruse 40/94 rakendamine) eeskirjale 22 (kasutamise tõendamine); selle eeskirja p-d 2 ja 3 annavad juhised, milliseid saab eeskujuks võtta Eesti kaubamärgi seaduse sätete tõlgendamisel. Aru saamata, milline õigusakt kuulub kohaldamisele, kopeeris kohus otsuse põhjendustesse hageja eksitavaid teese. Kostja põhjendas 19.01.2007 kirjalikes seisukohtades viidetega Riigikohtu lahenditele, miks ei kuulu kohaldamisele Euroopa Ühenduse aktid ega Euroopa Kohtu lahendid. Kohus leidis, et kuivõrd AS Emor on osutanud teenuseid nii kaubamärgi GALLUP+kuju kui kaubamärgi E-Emor all, kusjuures valdavalt on AS Emor kasutanud teenuse tähistamiseks kaubamärki E-Emor, ei ole AS Emor kaubamärki GALLUP+kuju teenuse tähistamiseks kasutanud. Ükski õigusakt ei keela isikul omamast või kasutamast oma kaupade ja teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses mitut kaubamärki. Puudub regulatsioon selle kohta, millises järjestuses või milliseid eelistusi kasutades peaks kaubamärkide kasutamine toimuma. On arusaamatu, et kui kohtu ja hageja arvates ei ole kaubamärki GALLUP+kuju AS E-Emor poolt kasutatud, siis kuidas on võimalik rääkida otsuses kaubamärgi kasutussuhtest. Seadusega on vastuolus kohtu järeldus, et kaubamärgi kasutamiseks tuleb seda eksponeerida iseseisvalt, vastasel juhul on tegemist kaubamärgi mittetegeliku kasutamisega ja selline kasutamine ei taga kaubamärgiomanikule kaubamärgi kasutamise ainuõigust. Maakohus ja hageja hindasid asjas kogutud tõendeid üksnes valikuliselt. Nii kostja kui litsentsisaajad kasutasid kaubamärki GALLUP+kuju ka eraldi ja iseseisvalt. Maakohus tsiteeris otsuses hageja seisukohta: „Kui AS Emor oleks kaubamärgiseaduse tähenduses asjast huvitatud isikuna kasutanud kaubamärki selle seostamiseks oma pakutava teenusega, siis (a) ei oleks ta seda teinud koos oma teise kaubamärgiga E-Emor selliselt, et esiletõstetud on ikkagi EEmori märk ja (b) oleks mõistlikult hinnates kaubamärgi ära tundnud rohkem kui iga 14-s teenuse sihtgrupist küsitletu.“ Sellega on tõendatud, et nii hageja kui kohus möönavad, et AS Emor oli õigustatud kaubamärki GALLUP+kuju kasutama ning et AS Emor nimetatud kaubamärki ka tegelikult kasutas. Kostja poolt kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamine on tõendatud ka muude asjas kogutud tõenditega. Kostja ei nõustunud otsuse seisukohaga, et kostja esitatud tõendid tõendavad küll kaubamärgi GALLUP+kuju kasutatust teatud esemetel, kuid nende esemete (ja sellega koos ka kaubamärgi) kasutatust tarbijatel (väljapoole) ei ole kostja pidanud vajalikuks tõendada. Kaubamärgiomanik ei saa ette kirjutada, kuidas tarbijad peavad kaubamärgiga tähistatud tooteid kasutama ega kohustada tarbijaid selliste toodete sihipäraseks kasutamiseks. Vastavalt vana KaMS § 5 lg 3 p-s 5 sätestatule loetakse kaubamärgi kasutamiseks mh kaubamärgi kandmist majandus- ja äridokumentidele, reklaammaterjalidele ja kauba kasutusõpetusele. Kuivõrd hageja möönis, et kostja poolt kaubamärgi GALLUP+kuju kandmine mitmesugustele esemetele kostja reklaamimise eesmärgil on tõendatud,

10(13)

on sellega tõendatud kaubamärgi GALLUP+kuju tegelik kasutamine. Kohus märkis, et kuna tõend domeeninime registreerimise kohta 2001.a ei anna teavet kaubamärgi kasutamise kohta, ei ole see arvestatav. Kohus märkis, et ka juhul, kui kaubamärgi kujutised veebilehel olid, on nende asetus teenusepakkuja veebilehel selline, et sellest ei saa järeldada teenusepakkuja tahet tähistada kaubamärgiga oma teenuseid. Kostja selgitas 07.09.2005 vastuses ning esitas tõendid, et kostjaga sõlmitud litsentsilepingu alusel registreeris MDC Invest Oy Eesti filiaal 2001.a aprillis Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgus (EENet) domeeninime gallup.ee, registreeringu järgselt on www.gallup.ee internetikeskkond olnud igapäevases kasutuses AS Emor poolt läbiviidavate veebiküsitluste serveri aadressina ning et internetiaadressil www.gallup.ee kasutatakse pidevalt kaubamärki GALLUP+kuju. Kostja selgitas 19.01.2007 kirjalikes seisukohtades kaubamärgi GALLUP+kuju igapäevast kasutamist veebilehtedel www.emor.ee ja www.gallup.ee, nende pidevast uuendamist ja ajakohastamist ning seda, et kaubamärgi kasutamise sisustamisel tuleb lähtuda veebilehel kaubamärgi kajastamise faktist, mitte kaubamärgi paiknemise asukohast veebilehe siseselt. Kohtu seisukohta arvestades jääb selgusetuks, kelle teenuseid sel juhul veebilehel sellisel juhul kaubamärgiga tähistatakse. Kostja viitas 19.01.2007 kirjalikes seisukohtades Riigikohtu 30.03.2006 lahendile tsiviilasjas nr 3-21-4-06, milles Riigikohus asus seisukohale, et domeeninimi ei ole üksnes aadress, vaid see kannab lisaks tehnilisele funktsioonile ka muid ülesandeid; domeeninimi sarnaneb oma funktsioonidelt kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni. Riigikohus leidis, et kaubamärgiga identne domeeninimi võib kahjustada kaubamärgiomaniku õigusi. Kaubamärgiomaniku õigusi saab kahjustada üksnes kaubamärgi ebaseadusliku kasutamisega seonduvate toimingutega. Seega on juba üksnes kaubamärgiga identse domeeninime registreerimine vaadeldav kaubamärgi kasutamisena. Eeltoodust tulenevalt on kaubamärgi GALLUP+kuju kasutamine leidnud aset juba üksnes domeeninime gallup.ee registreerimisega ja domeeninime vahendusel teenuste osutamisega ning kaubamärgi kasutamisel on täidetud ka KaMS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuded. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud, mida kandis õigusabikulude osas menetlusosaliseks mitteolev USA äriühing Gallup Inc, mitte füüsilisest isikust hageja Alec M. Gallup. Kostja juhtis 19.01.2007 kohtuistungil nimetatud asjaolule kohtu tähelepanu, kuid kohus sellega ei arvestanud ega põhjendanud mittearvestamist. Hageja kohtukulude suurus 158 844 krooni on ebamõistlik. Vastus apellatsioonkaebusele Alec. M. Gallup ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Eeltoodu tõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Õige on kaebuse väide, et maakohus on vaidlustatud otsuses rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. TsMS § 442 lg 8 sätestab nõuded kohtuotsuse põhjendavale osale, milles tuleb märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Eeltoodust tuleneb, et kohtuotsuse põhjendav osa peab sisaldama kohtu poolset analüüsi nõuete, nende aluseks olevate asjaolude ja tõendite kohta, kuid vaidlustatud otsuses on maakohus nõustunud hageja

11(13)

seisukohtadega ja kopeerinud kohtuotsuses sõna-sõnalt hageja kohtukõne teesid koos viidetega (lk 140-146). Kolleegium leiab, et sellisel viisil tehtud kohtuotsust ei saa lugeda TsMS § 442 lg 8 kohaselt põhjendatud kohtuotsuseks, kuna kohtuotsus ei sisalda mitte kohtu järeldusi asja lahendamisel, vaid hageja väiteid ja põhistust. Kuna otsuses puudub kohtu poolne põhjendus, siis juba eeltoodu annab aluse maakohtu otsuse tühistamisele. Samas leiab kolleegium, et tühistatud kohtuotsuse esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine ei ole põhjendatud, kuna arvestades asjaolusid, mille osas ei ole poolte vahel vaidlust, ei kuulu hagi õiguslikul alusel rahuldamisele. Vaidlust ei ole, et kostja kaubamärk GALLUP+kuju on Patendiametis registreeritud 07.02.1994 klassi 16 kuuluvate kaupade ja klassi 35 kuuluvate teenuste osas. Hageja esitas 08.10.1999 Patendiametile taotluse nr 9901630 kaubamärgi A. GALLUP registreerimiseks ning taotluse nr 9901631 kaubamärgi GEORGE GALLUP registreerimiseks samades klassides. Patendiamet otsustas nimetatud kaubamärgid 26.10.2000 otsusega registreerida. Registreerimise vaidlustas kostja. Kohtumenetlus selles osas ei ole lõppenud. KaMS § 53 lg 1 sätestab, et asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist. Hageja on isik, kes on huvitatud oma kaubamärgi registreerimisest Eesti Vabariigis ja kostja sarnane kaubamärk on senini takistanud hageja kaubamärgile õiguskaitse saamist. Seega on hageja isik, kelle õigusi kostja kaubamärk puudutab ja ta on õigustatud KaMS § 53 lg 1 alusel esitama kostja vastu hagi ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Hageja on väitnud, et kostja ei ole oma kaubamärki GALLUP+kuju alates selle registreerimisest kaubamärgiseaduses sätestatu kohaselt kasutanud. Alates 01.05.2004 kehtiv KaMS § 53 lg 1 p 3 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul käesoleva seaduse § 17 tähenduses kasutatud. KaMS § 72 lg 2 sätestas, et kaubamärgiomaniku ainuõigust ei tunnistata lõppenuks käesoleva seaduse § 53 lõike 1 p 3 alusel, kui selles punktis nimetatud viieaastane periood algas enne 2004. aasta 1. maid ning kaubamärki kasutati viieaastase perioodi alguse ja 2004. aasta 1. mai vahelisel ajal vastavalt selle kasutamise ajal kehtinud kaubamärgiseadusele. Kuna hageja väidetud viieaastane periood algas enne 30.04.2004, siis tuli kaubamärgi kasutamist hinnata selle perioodi osas vastavalt varem kehtinud seadusele. Kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS § 18 lg 1 kohaselt on kaubamärgiomanik kohustatud kaubamärki kasutama, kusjuures kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 5 lõikes 3 toodud toiminguid ja § 18 lõikes 1 kehtestatud kord loetakse täidetuks, kui kaubamärgiomanik annab asjast huvitatud isikule kaubamärgilitsentsi. Kostja esitas hagile vastuväite, mille kohaselt oli tema kohustus kaubamärgi kasutamiseks täidetud muuhulgas kaubamärgi tegelikele kasutajatele kaubamärgilitsentsi andmisega. Vaidlust ei ole selles, et 01.11.1996 on kostja sõlminud litsentsilepingu AS-ga Emor, MDC Resources Ltd. Eesti filiaaliga ja Balti Meediateabe AS-ga (I köide lk 161-169). Seega on kostja poolt kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS § 18 lg-test 1 ja 2 tulenev kohustus kaubamärgi kasutamiseks täidetud. Kuni 30.04.2004 kehtinud kaubamärgiseadusest ei tulenenud, et kaubamärgi kasutamise hindamisel oleks tulnud hinnata selle tegelikku kasutamist omanikult litsentsi saanud isikute poolt. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium tähelepanuta hageja väited kaubamärgi kasutamise ebapiisava intensiivsuse ja kasutusviiside kohta litsentsi saanud isikute poolt. Kuna kuni 30.04.2004 kehtinud kaubamärgiseaduse kohaselt piisas kaubamärgi kasutamise kohustuse täitmiseks ainult litsentsi andmisest, siis kolleegiumi arvates ei ole võimalik lähtuda Euroopa Kohtu lahenditest kaubamärgi kasutamise viiside ja ulatuse kohta. Kaubamärgi omanikule, kes lähtus oma õiguste ja kohustuste teostamisel sel ajal kehtinud seadusest, ei saa seada tulenevalt Euroopa Ühenduse õigusaktidest ja kohtulahenditest teistsugust kaubamärgi kasutamise korda, kui see tulenes kuni 30.04.2004 kehtinud seadusest. Arvestades ülaltoodut on ebaõige maakohtu järeldus, et kostja pole kuni 30.04.2004 talle

12(13)

kuuluvat kaubamärki GALLUP+kuju kasutanud. Alates 01.05.2004 kehtiva KaMS § 17 lg 1 kohaselt on kaubamärgiomanik kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks ja lõige 2 p 3 järgi on kasutamiseks ka kasutamine kaubamärgiomaniku loal. Eeltoodud regulatsioon kaubamärgi kasutamise osas on rakendatav alates 01.05.2004, mistõttu ei saa hinnata kaubamärgi kasutamist KaMS § 17 järgi enne seda. Ajavahemik alates 01.05.2004 kuni hagi esitamiseni 23.12.2004 on lühem kui viis aastat, mille tõttu ei ole võimalik kostja poolt KaMS § 53 lg 1 p-s 3 sätestatud ainuõiguse lõppenuks tunnistamise eelduse realiseerimine. Eeltoodu tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hagi on esitatud enne 01.01.2006, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisele ja jaotamisele kohaldada seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ja lõige 8 kohaselt jaotatakse apellatsioonimenetluse kulud lõigete 1-7 järgi. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskulud. Kostja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 3 000 krooni. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale (II köide lk 153) ja arvele (II köide lk 154) on kostja kulutanud õigusabile 31 293,20 krooni. Apellatsiooniastmes on kostja kulutanud õigusabile 64 608,57 krooni. Tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 2 leiab kolleegium, et kulu õigusabile on vajalik ja põhjendatud summas 50 000 krooni. Seega tuleb kokku hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 53 000 krooni.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.