Rahuldada Arvila OÜ taotlus apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista X-lt Arvila OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulud 450 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude hüvitamiseni.
2-20-7825 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Arvila OÜ (hageja) esitas 29. mail 2020 Harju Maakohtule hagi ja 2. juunil 2020 hagiavalduse täpsustuse X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 4468,32 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 4. oktoobril 2018 kohtutäitur Elin Vilippuse korraldatud avalikult kordusenampakkumiselt kostjale kuulunud korteriomandi aadressiga XXX. Hageja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19. oktoobril 2018. Korteriomandit koormas ja jäi pärast enampakkumist koormama hüpoteek summas 91 110 eurot Swedbank AS kasuks. Hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid Swedbank AS ja kostja vahel 9. märtsil 2006 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXX ning selle võimalikest lisadest ja muutmiskokkulepetest. Hageja on panditud asja omanikuna hüpoteegisumma ulatuses kolmanda isikuna panga ees asjaõiguslikul alusel vastutav kostja hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmise eest. Laenuleping on kehtiv ja selle alusel tuli igakuiseid makseid teha. Pärast korteriomandi omandi üleminekut hagejale kostja enam pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, jättes igakuised maksed tasumata. Soovides ära hoida laenulepingu ülesütlemist, kogu võla kohest sissenõudmist ning hageja vastu täitemenetluse algatamist, asus hageja ise laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hageja on laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks alates 8. jaanuarist 2019 kuni praeguse hagi esitamiseni tasunud kokku 4468,32 eurot. Panga nõudeõigus on tasutud ulatuses hagejale üle läinud. Alternatiivselt on kostja oma kohustuse täitmata jätmisega selle summa ulatuses tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju või hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuselt 4468,32 eurot viivis seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei ole ta hageja poolt maksete tasumisega rikastunud. Hageja omandas korteriomandi enampakkumiselt 45 200 euroga. Korteriomandi harilik väärtus on oluliselt kõrgem kui hageja poolt enampakkumisel makstud hind. Lisaks oli hüpoteegiga tagatud 2 (10)
2-20-7825 laenulepingu rahaline jääk ca 20 000 euro võrra madalam kui enampakkumise teates nimetatud hüpoteegi summa 86 720 eurot. Kuna kohtutäitur ei kontrollinud laenulepingu tegelikku jääki, omandas hageja korteriomandi selle tegelikust väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Hageja ei saanud eeldada, et kostja jääb veel pärast enampakkumist maksma tema ja panga vahelisest laenulepingust tulenevaid laenumakseid. Sellisel juhul oleks kostja enda kahju suurendanud. Isegi kui hagejal on kostja vastu rahaline nõue, on nõue tasaarvestatud nõude võrra madalama enampakkumise alghinnaga. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega. Kuna hageja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivisenõue. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4947,62 eurot, millest 4468,32 eurot on põhinõue ja 479,30 eurot on kohtulahendi tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 4468,32 eurot seaduses sätestatud määras alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1960 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle, et: • •
•
• •
kostjale kuulus korteriomand aadressiga XXX; kostja oli sõlminud AS-ga Swedbank laenulepingu nr XXXXXXXX, millest tulenevate kohustuste tagamiseks oli korteriomandile seatud esimese järjekoha hüpoteek 91 110 eurot; hageja ostis kostjale kuulunud korteriomandi 4. oktoobril 2018 kohtutäituri korraldatud avalikul enampakkumisel hinnaga 45 200 eurot ning hageja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19. oktoobril 2018; pärast enampakkumist jäi korteriomandit koormama AS Swedbank kasuks seatud hüpoteek, sest AS Swedbank ei olnud täitemenetluses sissenõudjaks; hageja tasus AS-le Swedbank kostja asemel laenulepingu nr XXXXXXXX alusel 4468,32 eurot.
3.2.Maakohtu hinnangul on hagejale asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 p 2 alusel üle läinud panga laenulepingust tulenev nõue kostja vastu ulatuses, milles hageja on selle nõude täitnud. Õigusaktidest ei tulene, et täitemenetluse korral hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamisel AÕS § 349 lg 3 ei kohaldu.
3.3.Kostja ei ole tõendanud, et kinnistu turuväärtus koos seda koormava hüpoteegiga oli enampakkumise toimumise ajal 2018. a-l 140 000 eurot. Kostja esitatud ERI Kinnisvara ekspertarvamus oli koostatud mitu aastat varem, 2015. a-l ning eeldusel, et korteriomandil ei lasu kohustusi, sh hüpoteeke. Hageja ei osalenud täitemenetluses ega saanud mõjutada korteriomandi hinna kujunemist enampakkumisel. Kostjal oli võimalik kohtutäituri määratud hinda vaidlustada või võõrandada ise korteriomand. Seega on alusetud kostja etteheited, et hageja on tegutsenud pahauskselt. Kostja ei ole tõendanud, et enampakkumise toimumise ajal oleks hüpoteegiga koormatud kinnistu turuväärtus pidanud olema müügihinnast
3 (10)
2-20-7825 kordades suurem. Kuna laenulepingu oli pangaga sõlminud kostja, ei vabastanud kinnistu müük enampakkumisel kostjat laenulepinguliste kohustuste täitmisest. Hageja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna võis neid kohustusi täita kostja asemel ning sellest tulenevalt läks talle seaduse alusel üle nõue kostja vastu.
3.4.Kostja ei ole põhistanud, kuidas omab asjas tähtsust või välistab hageja nõude rahuldamise asjaolu, et kohtutäitur ei kontrollinud enampakkumise toimumise ajal, milline on kostja laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste täpne jääk.
3.5.Kostja esitas väljavõtte oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta ja pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on ta alates 5. novembrist 2018 tasunud kohustuste täitmiseks ise 1069 eurot. Viidatud tõendist võib järeldada, et kostjale oli mõistetav vajadus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ka pärast kinnistu müüki enampakkumisel. Kuidas aga välistavad kostja enda tehtud maksed hageja nõude rahuldamist tema vastu, ei ole kostja põhistanud.
3.6.Kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tal on hageja vastu nõue, millega ta saaks hageja nõude tasaarvestada.
3.7.Kuna kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks jätta hageja nõude tema vastu rahuldamata, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 4468,32 eurot. Kuna hageja põhinõue kuulus rahuldamisele, rahuldas kohus ka hageja viivisenõude seaduses sätestatud määras.
3.8.Kuna kohus ei võtnud menetlusse kostja vastuhagi, ei hinnanud kohus koos vastuhagiga esitatud tõendeid. Kuna kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kolmanda isiku kaasamiseks, ei hinnanud kohus koos selle taotlusega esitatud tõendeid.
3.9.Kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, siis jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, siis palub kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Kostja väitel leidis maakohus ebaõigesti, et hageja nõue kuulub AÕS § 349 lg 3 alusel rahuldamisele ka olukorras, kus hageja omandas kinnisasja kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumisel koos kehtiva hüpoteegiga. Hagejal ei ole tekkinud käendajale omaseid kohustusi. Hageja on olnud eelnevalt teadlik nõude olemasolust ning asjaolust, et kinnisasjale jääb kehtima hüpoteek, ning ka sellest, et tal on võimalus omandada kinnisasi selle harilikust väärtusest oluliselt, s.o hüpoteegi väärtuse võrra soodsamalt. Täitemenetlus ei tohiks viia selleni, et võlgnik oma perega jääb koduta ja lisaks kaasneb talle mitmekümneaastane laenumaksete tasumise kohustus olukorras, kus konkreetse laenu tagamiseks olev hüpoteek on kohtutäituri poolt enampakkumise alghinna määramisel maha arvestatud. Täitemenetlus ei tohiks võlgniku olukorda täiendavalt raskendada ja teda sisuliselt vaesusesse viia. 4 (10)
2-20-7825
4.2.Maakohus tõlgendas ebaõigesti ka VÕS § 173 lg-t 1, lg-t 2 ja lg 3 p-i 2. Hagejale oli teada, et kinnisasja suhtes jääb pärast enampakkumist kehtima hüpoteek ja ta omandab kinnisasja koos kehtiva hüpoteegiga. Hagejale oli teada ka hüpoteegi suurus, sest see oli kajastatud nii kinnistusraamatus kui ka enampakkumise teadetes. Seega pidi hageja arvestama ka sellega, et eduka pakkujana kaasneb talle enampakkumise järgselt kohustus täita hüpoteegi aluseks olevast laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. Hageja oli teadlik ka sellest, et kostja ei olnud hagejaga sõlminud lepingut, mille kohaselt kostja maksab pärast enampakkumise edukat toimumist laenulepingust tulenevaid makseid edasi.
4.3.Maakohus tõlgendas ebaõigesti ka kostja esitatud eksperthinnangut ja asjaolu, et kinnisasja väärtus enampakkumise toimumise ajal, s.o 2018. a sügisel oli 140 000 eurot. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et eksperthinnang oli koostatud ca 3,5 a enne enampakkumise toimumist ja on üldteada, et kinnisvara hinnad Tallinna lähiümbruse valdades on aastast aastasse tõusnud, mitte langenud. Lisaks tõlgendas kohus ebaõigesti eksperthinnangut osas, mis puudutab seadusest ja lepingust tulenevaid kohustusi. Kinnisasja eksperthinnangust nähtub, et kinnistusraamatusse on kantud esimese järjekoha hüpoteek Swedbank AS kasuks ja seega on kinnisasja hariliku väärtuse hindamisel määratud hind selle korteriomandi seisukorda, sh õiguslikku olukorda arvestades just nii, nagu see hindamise hetkel oli. On tavapärane, et kinnisasja hindamisel ei mõjuta kinnisasjal lasuv hüpoteek kinnisasja harilikku väärtust, kuna üldjuhul hüpoteek tehingu, sh võõrandamistehingu raames kustutatakse. Siinsel juhul määras aga kohtutäitur kinnisasja väärtuse vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 72 viisil, millest ei ole võimalik aru saada, olukorras, kus täitur ise ei ole kinnisvara hindaja.
4.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kohus jättis tähelepanuta kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad nii panga poolt deponeeritud maksete selgitused kui ka summad. Kostja tasus laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 1069 eurot. Selgitustest on nähtav, et laenumaksed on kinni peetud laenulepingu nr XXXXXXXX osamaksete katteks. Kuna mõlemad pooled tasusid 8. jaanuarist 2019 kuni 10. septembrini 2019 laenulepingust nr XXXXXXXX tulenevaid makseid, tulnuks maakohtul tasaarvestada, st vähendada eelnimetatud summa arvel hageja nõuet. Seega tegi maakohus ebaõige otsuse, kui mõistis kostjalt välja ka selle osa laenumaksetest, mille kostja oli juba tasunud. Kostjale on arusaamatu kohtu järeldus, et kostja arvutused olid hüpoteetilised. Kostja tugines laenujäägi puhul panga väljavõttele.
4.5.Kohus järeldas meelevaldselt, et kostjale oli mõistetav vajadus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ka pärast kinnistu müüki enampakkumisel. Kostja ei jaga kohtu arvamust, et olukorras, kus kinnisasi müüdi koos hüpoteegiga ja hüpoteegi summa oli kinnisasja harilikust väärtusest maha arvestatud, lasus kostjal veel laenulepingust tulenevate maksete tasumise kohustus.
4.6.Kostja mõistab, et teatud tingimustel on õiguslikult lubatav müüa kinnisasi kohtutäituri poolt enampakkumisel ilma omaniku nõusolekuta. Samas olukorras, kus kinnisasi müüakse koos kehtiva hüpoteegiga, tuleb lähtuda ka võlgniku mõistlikest huvidest. Kui hüpoteek jääb pärast enampakkumist kehtima, siis ei tuleks hüpoteeki algsest hinnast maha arvata, vaid müüa tuleks hinnaga, mis sisaldab ka hüpoteegi rahalist väärtust. 5 (10)
2-20-7825
4.7.Kuna praegune vaidlus on sisult lihtne, siis on maakohtu poolt kindlaks määratud hageja lepingulise esindaja menetluskulude suurus ülepaisutatud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda, kuid osaliselt täiendab neid praeguse otsuse p-des 11–11.4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
8.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis AÕS § 349 lg 3 ning VÕS § 173 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 1 kohaldamisel.
8.1.AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 173 lg 1 sätestab, et kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 2 toodud juhul läheb nõue kolmandast isikust pantijale rahuldatud ulatuses üle seaduse alusel VÕS § 173 lg 1 mõttes (8. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 14; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-146-13, p 19).
8.2.Kolleegium leiab, et maakohus järeldas nimetatud sätetest õigesti, et kui hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik täidab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldajale, läheb talle seaduse alusel üle nõue võlgniku vastu. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatut, et hageja on tasunud AS-le Swedbank kostja asemel laenulepingu nr XXXXXXXX alusel 4468,32 eurot. Kuna hageja on täitnud hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude 4468,32 euro ulatuses, on panga nõue kostja vastu läinud selles ulatuses AÕS § 349 lg 3 ja § 172 lg 3 p 2 alusel hagejale üle.
8.3.Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et hageja ostis hüpoteegiga koormatud korteriomandi täitemenetluses enampakkumiselt. Seadusest ei tulene, et kinnistu sel viisil omandamine välistaks AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamise. Õiguslikku tähtsust ei ole
6 (10)
2-20-7825 ka sellel, kas hageja oli teadlik hüpoteegiga tagatud nõude olemasolust, suurusest ja hüpoteegi püsimajäämisest ning kas ta sai kinnistu selle tõttu soodsamalt.
9.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja pidi arvestama sellega, et enampakkumise järgselt on tal kohustus täita hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. Nimetatud kohustused tulenevad panga ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Maakohus leidis õigesti, et hüpoteegiga koormatud korteriomandi võõrandamisega ei läinud need kohustused üle hagejale (vt maakohtu otsuse p 39). Laenulepingu pooleks, kes peab täitma sellest lepingust tulenevad kohustused, jäi endiselt kostja. Hagejale hakkas üksnes kuuluma kinnistu, mida koormab hüpoteek, mis tagab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega on kostja panga ees kohustatud isik, kes vastutab oma isikliku varaga, aga lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata sissenõue ka hagejale kuuluvale hüpoteegiga koormatud korteriomandile (AÕS § 325 lg 1).
10.Kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited seonduvad peamiselt sellega, et kinnistu müüdi täitemenetluses põhjendamatult odava hinnaga, kuna selle harilikust väärtusest arvestati maha hüpoteegi väärtus.
10.1.Need väited ei ole praeguses menetluses asjakohased, kuna need seonduvad täitemenetlusega, mitte hageja ja kostja vahelise õigussuhtega. Kostjal oli võimalik korteriomandi arestimisel määratud hind 60 000 eurot, mille puhul oli arvestatud hüpoteegi püsimajäämise ja sellega tagatud nõudega (vt I kd, tl 56 pöördel), täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustada (vt TMS § 74 lg 7). Maakohus tuvastas, et kinnistu arestimisaktis oli kostjale seda võimalust selgitatud (vt maakohtu otsuse p 46). Lisaks tuleb arvestada sellega, et täitemenetluses sõltub kinnistu müügihind sellest, kui palju selle eest ollakse tegelikult valmis maksma. Poolte esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub, et ka kohtutäituri määratud hinnaga ei õnnestunud kinnistut esimesel enampakkumisel müüa, kuna puudusid pakkujad, ning ostja leiti alles kordusenampakkumisel alandatud hinna (alghind 45 000 eurot; ostuhind 45 200 eurot) eest (I kd, tl-d 40–41 pöördel; vt kostja 25. juuni 2020. a vastus hagile, p 2.5). Seega ei toeta asjaolud kostja väidet, et kohtutäitur oleks saanud korteriomandi müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui see, mille eest hageja selle omandas.
10.2.Samal põhjusel ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased ka kostja väited kinnistu väärtuse kohta enampakkumise ajal, sh etteheited maakohtule seoses kostja esitatud ERI Kinnisvara eksperthinnangu (I kd, tl-d 42–54) tõlgendamise ja hindamisega. AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamisel ei ole oluline ka see, kas hageja omandas kinnistu täitemenetluses odavama hinnaga, kui oli selle turuväärtus 2015. a-l tellitud eksperthinnangu alusel või väidetav tegelik turuväärtus enampakkumise ajal.
10.3.Kolleegium märgib, et isegi kui kinnistu omandanud isik saab hüpoteegi püsimajäämise tõttu kinnistu täitemenetluses soodsamalt, jääb talle samas ka risk, et ta peab hüpoteegiga tagatud võla võlgniku eest ise ära tasuma, et vältida sissenõude pööramist kinnistule, ja ei pruugi saada võlgnikult selle eest hüvitist, nt kuna võlgnik on varatu. Täitemenetluses ei saa müüa kinnistut kõrgema hinnaga, kui selle eest ollakse tegelikult, sh erinevaid riske arvestades valmis maksma. Kui kostja arvates oleks korteriomandit olnud võimalik müüa ka kõrgema hinna eest, oleks kostja saanud paluda kohtutäiturilt luba müüa see ise kohtutäituri kontrolli all
7 (10)
2-20-7825 (TMS § 102). Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on ka kohtutäitur oma 12. novembri 2018. a otsuses täiteasjas nr 022/2017/3175 kostjale selgitanud, et tal oli võimalik nõue vabatahtlikult täita või müüa kinnistu ise kohtutäituri kontrolli all, sh selliselt, et kõik koormatised oleks kustutatud, aga võlgnik seda võimalust ei kasutanud (I kd, tl-d 61–63).
11.Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et maakohus jättis tähelepanuta kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad pangale tasutud summad, ning leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kolleegium siiski täiendab selles osas maakohtu põhjendusi.
11.1.Kostja esitas maakohtus oma pangakonto väljavõtte (I kd, tl 60), millest kostja väitel nähtub, et ta on alates 5. novembrist 2018 kuni 5. augustini 2019 tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ise 1069 eurot. Kolleegium tuvastab, et neist maksetest puudutavad sama ajavahemikku, mil kostja kohustuste täitmiseks tegi makseid hageja (s.o 8. jaanuar 2019 kuni 29. mai 2020), maksed kokku summas 742 eurot.
11.2.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole põhistanud, kuidas tema enda tehtud maksed välistavad hageja nõude rahuldamise (maakohtu otsuse p 49). See, et kostja täitis oma kohustusi samal ajavahemikul osaliselt ka ise, ei välista hageja nõude rahuldamist ulatuses, milles kostja kohustusi täitis hageja. Kostja ei ole väitnud, et hageja tehtud makseid summas 4468,32 eurot ei oleks arvestatud kostja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, st kostja kohustuste maht ei oleks nende maksete arvel vähenenud. Vastupidi, oma 25. juuni 2020. a vastuses hagile on kostja möönnud, et laenu jääk on hageja tehtud maksete võrra vähenenud (vt p 2.6). 11.3. Samuti ei ole kostja põhistanud, et hageja oleks teinud kõnealusel ajavahemikul selliseid makseid, mis dubleerisid kostja tehtud makseid, st olid mõeldud sama sissenõutavaks muutunud laenu põhiosa osamakse ja intressimakse (või selle osa) katteks. Hageja esitatud konto väljavõttest (I kd, tl 26) nähtub, et osadel kuudel on ta teinud kostja kohustuste katteks makseid, mille suurus on oluliselt väiksem kostja laenugraafikujärgsest kuumaksest. Näiteks veebruaris 2019 on hageja tasunud 84,50 eurot, samas kui laenugraafiku järgne makse oleks pidanud olema u 290,95 eurot (vt I kd, tl 23); aprillis 2019 ei olegi hageja makset teinud, samas kui laenugraafiku järgne makse oleks pidanud olema u 291,26 eurot (vt I kd, tl 23 pöördel); ka nt hageja juulis ja augustis 2019 tehtud maksed (vastavalt 210,85 eurot ja 151,73 eurot) on tavapärasest väiksemad, arvestades, et enamik kuumakseid – eriti alates septembrist 2019, mil kostja ise enam oma kohustuste täitmiseks makseid ei teinud – on olnud vahemikus 286,30– 295,20 eurot. Seega, hageja esitatud kontoväljavõtet (I kd, tl 26) ja kostja konto väljavõtet (I kd, tl 60) koosmõjus hinnates on võimalik, et pank võttis osa sissenõutavaks muutunud laenu põhiosast ja intressist maha kostja kontolt ja osa tasus hageja. Esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et hageja arvelt oleks täidetud selliseid kohustusi (s.o osamakseid), mille kostja oli juba täitnud.
11.4.Eelnevast tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et kostja enda tehtud maksed ei välistanud hageja nõude rahuldamist tema vastu. Samuti ei saa see, et kostja tasus oma laenulepingust tulenevaid kohustusi osaliselt ka ise, anda talle mingit nõuet hageja vastu, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada. Ka ühegi muu rahalise nõude olemasolu hageja vastu, mida kostja saaks tasaarvestada, ei ole kostja menetluses tõendanud. Kostja küll esitas hageja vastu vastuhagi, milles esitas alternatiivse nõudena rahalise nõude, kuid maakohus jättis vastuhagi 12. jaanuari 2021. a määrusega menetlusse võtmata ning see määrus on jõustunud.
8 (10)
2-20-7825
12.Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust hageja põhinõude rahuldamise osas tühistada. Hageja viivisenõude rahuldamisele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole TsMS § 173 lg 3 järgi vajadust muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohtu menetluskulude jaotus oleks põhjendamatu sõltumata sellest, et hagi rahuldati.
14.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1960 eurot, mis koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 400 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 1560 eurot, samuti viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmine sellises ajalises mahus ja summas ei olnud asja vähest keerukust arvestades põhjendatud. Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Kostja väide hageja lepingulise esindaja kulude põhjendamatuse kohta on liiga üldine, et anda ringkonnakohtule alust maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Praegusel juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et maakohus on hageja menetluskulude kindlaksmääramisel asja keerukusega arvestanud. Kolleegiumi hinnangul oli asi õiguslikult ja materjalide mahtu arvestades keskmise keerukusega. Sellest lähtuvalt ei ole maakohtu põhjendatuks peetud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja õigusabi osutamiseks kulunud aeg 13 t selgelt ülemäärased.
15.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
16.Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
16.1.Hageja esitas 29. novembril 2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid lepingulise esindaja kulude näol. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot ja apellatsioonimenetluses kulunud aeg 4 t, mis on kulunud järgmistele toimingutele: -
maakohtu otsusega tutvumine 0,5 t; apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine 1 t; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 t; menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 t.
9 (10)
2-20-7825
16.2.Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. Kostja leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud aeg menetlustoimingute tegemiseks on ebamõistlikult suur, mh kuna hageja on jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja arvates on põhjendatud maksimaalselt 2 tundi.
16.3.TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu, mis seondub apellatsioonkaebusele vastamisega (maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele), on 3,5 t ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades nii hageja esitatud menetlusdokumendi kui ka selle koostamiseks läbitöötamist vajanud maakohtu otsuse ja kostja menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Seda ajakulu ei muuda olulises osas põhjendamatuks asjaolu, et hageja jäi apellatsioonimenetluses maakohtus esitatud seisukohtade juurde, kuna tal tuli maakohtu otsus ja kostja apellatsioonkaebus sellegipoolest läbi töötada ja apellatsioonkaebusele vastata. Hageja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,5 t on aga selle sisu ja mahtu arvestades ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul on selle dokumendi koostamise põhjendatud aeg 15 min.
16.4.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on praeguse asja puhul põhjendatud, nagu leidis ka maakohus (vt ka praeguse otsuse p 14). Seega on hageja apellatsioonimenetluse kulud kokku 450 eurot (3,75×120), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-le 4 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude hüvitamiseni. 17. Kolleegium selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.