Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

I.

Siin väidetakse, justkui töökohalt lahkumine oli pääsemine. Tegemist oli ebaõige faktiväitega, sest pääseda sai vaid väga ebameeldivast kohast ehk selle kaudu jättis kostja avalikkusele ebaõige mulje hageja ettevõtte töökeskkonnast. Seda väidet kinnitas väite avaldamise kontekst, sest alljärgnevalt esitab kostja ebaõigetele faktidele tugineva „kirjelduse“ kohast ja tingimustest, kust ta „pääses“. „Kui madalalt ja alatult seda tehti, jääb mind mingiks ajaks kummitama.“

II.

Tegemist oli ebaõige faktiväitega, sest väidetav hageja käitumise kirjeldus ei vastanud tegelikele asjaoludele. Hageja polnud tööandjana alatult ja madalalt käitunud ehk polnud kohelnud ega kohtle enda töötajaid ebaseaduslikult ja ebaväärikalt. „Seda oleks pidanud tegema ammu - hüvasti jätma, kuid huvitav töö ja esmaklassilised töökaaslased nihutasid seda hetke tulevikku.“

III.

Kogumis jättis kostja ebaõige mulje, et kuna hageja ettevõtte töötingimused ei kannatanud üldse kriitikat, oleks pidanud juba ammu lahkuma. Kostja kordas valeväidet, et tööl oli halb, kuid ainult ägedad kolleegid ja töö huvitav iseloom lükkas kostja omal käel lahkumist edasi. „Need olid huvitavad neli aastat, kuid see puudutas ainult tööd, mida ma tegin ja mis mulle ni-i-i-i meeldis. Minu aju oli täielikult arvudele keskendunud, ma tundsin rahuldust tehtavast tööst. See on just see hetk, mil sina vaatamata kõigele jääd oma tööga rahule, pannes kõrvad ja silmad kinni kõigele, mis ümberringi toimub. Aga ümberringi toimusid koleduslikud asjad: töötajaid aeti minema päevapealt, asjatult ma lootsin, et minuga nii ei tehta, ülemuste halb tuju pani kontoritöötajaid värisema.“

IV.

Kostja tõi välja positiivse poole selleks, et luua suur kontrast meeldiva töö sisu ning töökeskkonna väga suurte ebameeldivuste vahel. Ebaõiged olid väited töökeskkonna „koleduslike“ tingimuste kohta: töötajaid poldud ilma asjata (ebaseaduslikult) päevapealt minema aetud ning ülemuste halb tuju polnud kontoritöötajaid „värisema“ pannud. „Nüüd ma tean täpselt, et ilus ja luksuslik kontor mitte kunagi ei asenda sõbralikku psühholoogilist kliimat kollektiivis. Olid olemas kõik eeldused, et tema - see kliima oleks soodne ja et valitseks rahuldustunne oma töö üle ja ühtesobivus ja ühteliitumus ning koostöövaim kollektiivis, kuid juhtimise autoritaarne stiil sünnitas vaenulikkust, alandlikkust ja lipitsemist.“

V.

Kostja esitas ebaõiged väited ja ebakohased väärtushinnangud. Kostja jättis mulje, et ainult töö iseloom oli huvitav, ülejäänu oli täiesti väljakannatamatu ja ebameeldiv. Nii

ebameeldiv, et isegi mugav ja kaasaegne kontor ei kaalunud üles ebameeldivusi. Juhtkonna oskamatu stiil tekitas töötajates irdumist jm. VI.

„Kuigi enamus kolleege on huvitavad inimesed, Vecta meeskonna koosseis praeguseks hetkeks on peaaegu täiesti vahetunud ja mõnedel ametikohtadel mitu korda. Muutumatuks jäid üksnes juhtimise viisid: kui ei meeldi - mine ära, ma otsustasin nii, sest mina olen siin peremees! Juhtkond otsustas, et temal on õigus süstemaatiliselt ja avalikult alandada ja solvata, rääkida kõrgetel toonidel lükates tagasi kõik vastuväited ja arvestamata sellega, et me oleme töötajad, aga mitte orjad! Ja ka meil on õigus lugupidamisele ja inimlikule kohtlemisele!“ (Kohus märkis, et esimesed kaks lauset käesolevas lõigus olid hagiavalduses originaalkeeles märkimata, kuigi postituses eksisteerisid). Kostja tõi järjekordselt sisse kontrasti tekitamiseks ja hagejale suurema kahju tekitamiseks võrdluse: justkui meeskond oli täielikult vahetunud (tegemist oli absurdse väitega, sest kostja ise töötas hageja juures ligi neli aastat). Seega oli väide vale, et hageja juures töötajad pidevalt vahetusid. Selle ebaõige väitega soovis kostja kahjustada hagejat seeläbi, et hagejal oleks hiljem keerulisem leida uusi töötajaid, sest töötajad väärtustasid stabiilse kollektiiviga tööandjaid. Kostja kirjeldas hageja juhtkonna tööd kui autoritaarset ja töötajate arvamusest mittehoolivat. Tegemist oli valeväitega, hageja juhtkonna juhtimisstiil polnud kunagi selline olnud. Juhtkond polnud kunagi otsustanud, et tal oli õigus töötajaid süstemaatiliselt ja avalikult alandada ja solvata, rääkida kõrgetel toonidel, lükates tagasi kõik vastuväited. Tegemist oli valeväitega, sest midagi sellist polnud kunagi esinenud. Kostja kirjeldas täiesti vääralt hageja ettevõtte suhtumist töötajatesse: hageja polnud kunagi suhtunud töötajatesse nagu orjadesse või nii, et töötajatel polnud õigust lugupidamisele ja inimlikule kohtlemisele. Tegemist oli valeväidetega.

VII.

„Täpselt nii nagu taim, mis ühes kliimas võib lopsakalt õitsema puhkeda, teises aga kiratsema hakata, on ka inimene, kes võib avaneda ja tuua positiivseid tulemusi, kui teda „kasta värske veega“, mitte aga poriga üle valada. See on jutt mittemateriaalsest motiveeringust - kiitusest! Just see puudub Vectas täielikult.“ Siin avaldas kostja valeväite, et hageja ettevõttes inimesi üldse ei kiidetud või muul viisil mitterahaliselt ei motiveeritud. Tegemist oli ebaõige väitega, sest hageja ettevõttes kiideti inimesi hea töö eest ning motiveeriti ka mitterahaliselt.

VIII.

„Kuid kui Vecta juhtkond äkki tüdineb uute töötajate otsimisest (sest „need“ kas lahkuvad omal soovil või vallandate neid teie selle eest, ET TÖÖTAJA JULGES TEILE VASTU VÄITA), soovitan neile muuta juhtimisstiili demokraatlikuks ja õppida selgeks töötajate hindamise.“ Kostja valeväide seisneb selles, et hageja polnud kunagi vallandanud ühtegi töötajat vastuvaidlemise eest. Samuti oli ebaõige väide, et juhtkonna juhtimisstiil polnud demokraatlik või töötajaid ei hinnata.

Kokkuvõtvalt soovis kostja postituse ebaõigete väidete kaudu jätta väära mulje, justkui hageja juhtkond solvas, alandas ja käitus töötajatega ebaväärikalt ja lugupidamatult. Samuti jättis kostja ebaõige mulje, et hageja juures ei kiidetud töötajaid ning toimus ainult nende laitmine ning et töötajad vahetusid alatasa, sest töötajad vallandatakse põhjusel, et nad julgesid juhtkonnaga eriarvamusele jääda. Sellise üldmulje loomine oli vale ja ebaseaduslik. Ükski neist väidetest polnud tõene ning need väited tekitasid hagejale kahju. Kostja avaldas 13.03.2020 Facebookis kõigile avalikult kättesaadava postituse (I kd tl 31-32, tõlge I kd tl 33-34), milles kostja esitas hageja suhtes mitmeid ebaõigeid väiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid (teine postitus). Teises postituses kordas kostja uuesti üle väite, et ta

vallandati alusetult ning temaga käituti ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult ehk sisuliselt soovis kinnistada esimese postituse mõtteid nende ülekordamise teel. Kostja avaldas järgmise teksti: IX.

„Kui kellelgi äkki jäid kahtlused minu poolt võetud otsuse kohta kirjutada publikatsioon Bye, Vecta, siis seletan olukorra: mind vallandati mitte lihtsalt nii, vaid usalduse kaotamise pärast. Sellise paragrahviga vallandatakse vargaid ja tõsiste üleastumiste eest. Aga mida mina olen teinud, et sattuda SELLISE paragrahvi alla?“

Ebaõiged olid viited ebaseaduslikule vallandamisele ning sellele, justkui kostja vallandati ilma seadusliku aluseta (ilma objektiivse põhjuseta) lihtsalt juhtkonna suva tõttu, mitte kostja järjekordse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Kostja jättis mulje, et sama sättega sai vallandada vaid vargaid (nn eriti hulle rikkujaid) ning kuna „tema pole midagi teinud“, siis oli tema vallandamine ebaseaduslik ja ülekohtune käitumine töötaja suhtes. Kõik kostja poolt avaldatud väited kahjustavad hageja kui tööandaja mainet, sest töötaja ebaseaduslik ja ebaõiglane kohtlemine on Eestis taunitav ning seeläbi selgelt ka hageja mainet rikkuv. Esimest postitust jagas hagi esitamise seisuga 44 inimest ning sellele kommentaariga reageeris 101 inimest. Postitusele reageeris muul viisil (nt emotikoni lisamisega) kümneid inimesi. Teist postitust jagas hagi esitamise seisuga 5 inimest ning sellele reageeris kommentaariga 21 inimest. Postitusele reageeris muul viisil (nt emotikoni lisamisega) kümneid inimesi. Hagejale tekkinud otsese varalise kahju ulatust kirjeldas meediaasjatundja, kelle arvamusele hageja tugines (I kd tl 36-39). Ekspert hindas, et asjakohane oleks postitusega tekkinud kahju kompenseerimiseks lugeda kommunikatsiooniplaani elluviimist kolmekuulises mahus ehk 7 200 eurot (käibemaksuta). Tegevusplaanis aga tuleks arvestada siiski kuuekuulise perioodiga, et tagada sõnumite kohalejõudmine ja kinnistumine kõigis sihtgruppides. Kostja vastuväited

Ka väidetava otsese varalise kahju ning mainekahju tekkimine oli tõendamata. Hageja esitatud eksperthinnang ei omanud mingisugust reaalset tõendiväärtust. Ekspertarvamus ei tuginenud kontrollitavatele faktidele, see põhines kummalistel ning järgimatutel arvutustel ning kahju oli oluliselt ülepaisutatud. Asjatundja arvamus postituse mõjutamise kohta oli abstraktne ja ainult eelduslik väide, mitte aga faktiväide. Hageja ei tõendanud, et maine taastamiseks tehtavad kulud olid adekvaatselt hinnatud. Lisaks tegutses hageja vastupidiselt eksperdi juhistele. Hageja ei tõendanud, et mainekahju postituste tõttu üleüldse tekkis. Tõenäoline, et hageja kohta levis internetis ka muud informatsiooni, mis ei olnud seotud kostja postitustega ja hageja väidetav mainekahju tekkis juba enne kostja postitusi. Asjaolu, et ka hageja enda hinnangul oli kostja postitustest tulenev kahju olematu või kaduvväike, tõendas asjaolu, et hageja ei nõudnud hagis kostjalt postituste kustutamist ega esitatud andmete ümberlükkamist (kuigi asjatundja asus seisukohale, et maine parandamise lahutamatuks osaks oli avaldatud väidete ja hinnangute ümberlükkamine samal lehel või nende eemaldamine). Eriti olukorras, kus hageja proovis väita, et kostja Facebooki külastajad olid võrdväärses arvus Maalehe lugejatega. Tõenäosus, et kostja postitus oleks äratanud suurt huvi ning jääks veebis pikaks ajaks levima, oli nullilähedane. Kõik kostja postituse kommentaarid ja jagamised olid tehtud paari päeva jooksul pärast postituse avaldamist. Seega hageja tõendid, et postitus oleks avaldanud mingit mõju hageja äritegevusele, olid ebausutavad. Kostja ei vastutanud hageja mainekahju eest, sest postitused jõudsid nii väheste kõrvaliste inimesteni, et reaalset kahju kostjale ei tekkinud. Lisaks asus hageja ise vastavale postitusele tähelepanu juhtima televisioonis ja kahju tekkis hagejale tema enda poolt postituse täiendava levitamisega. Juhul kui mainekahju oleks tõepoolest tekkinud, siis ei oleks ükski mõistlikult käituv ettevõte asunud mainet kahjustavat postitust omal algatusel täiendavalt levitama. Maakohtu otsus

ilmajäämine ei olnud kostjale meeldiv. Samuti tegi väljendatu mitmeti mõistetavaks see, et kostja hinnangul oleks pidanud ta ammu hüvasti jätma, mis oli selge vihje vabatahtlikule lahkumisele. Veelgi keerulisem oli seda seostada neljanda lõigu viimase lause osaga „töötajaid aeti minema päevapealt, asjatult ma lootsin, et minuga nii ei tehta“. Kogu teksti kogumis hinnates polnud võimalik seostada konkreetselt kostja töölt vabastamisega seotud asjaolusid mingite faktiväidetega. Milles seisnes alatu või nurjatu käitumine, polnud mõistetav ning seetõttu ei saanud kohus nõustuda hageja tõlgendusega kostja esimese postituse kolme esimese väidetava ebaõige faktiväite (p-d I.-III.) – ebameeldivast kohast pääsemise ja kellegi alatu/nurjatu käitumise või kostja töölt lahkumise osas. Tegemist oli kostja hinnanguga asjaoludele, mida muu postituse tekstiga kõrvutades ei saanud konkreetse faktiväitega seostada. Küll sai faktiväiteid tuletada esimese postituse osast, mis oli toodud p-des IV.-VI. Kohus nõustus hagejaga, et olles muus tekstis kirjeldanud sisulises mõttes huvitavat tööd ja füüsiliselt kena töökeskkonda, rõhutatakse kostja poolt juhtkonna autoritaarset juhtimisstiili. Kostja sisuliselt esitas järgmised kontrollitavad nn kogumis tuletatavad kaudsed faktiväited: a) mitmete hageja töötajatega oli tööandja initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta; b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata; c) tööandja juures oli ebaharilikult suur kaadrivoolavus (siinkohal tuli silmas pidada, et kostja ise märkis oma töötamise ajaks neli aastat, milles vaidlus puudus) ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, s.t nad ei hoolinud töötajate arvamusest. Punkti a) osas ei esitanud kostja ühtki kontrollitavat tõendit. Ainus konkreetne episood oli tunnistaja C enda töölt lahkumine (mida kirjeldas tunnistaja ise ja teine tunnistaja Q), kuid siinjuures oli oluline, et C kirjutas lahkumisavalduse ise (II kd tl 24) ja lahkus töölt samal päeval. Ühegi teise hageja töötaja osas polnud töösuhte lõpetamise kohta fakte esitatud. W puutuv polnud asjakohane, kuivõrd tema töölt lahkumine toimus pärast kostja postitust ja töötaja enda lahkumisavalduse alusel (II kd tl 14-22). Seega avaldas kostja etteteatamistähtajata vallandamise (päevapealt töötaja minema ajamine) osas hageja kohta ebaõigeid andmeid ning seda ei õigustanud avaldaja väljendusvabadus. Õigus sõnavabadusele oli piiratud teiste isikute õigustega, sh hageja õigusega maine säilitamisele. Väide, et hageja vallandas korduvalt töötajaid päevapealt ja põhjuseta pidi olema kontrollitav. See väide tuvastamist ei leidnud, st hageja mainet kahjustati. Punkti b) osas leidis kohus, et vähemalt ühe konkreetse episoodi osas (C töölt lahkumine 07.09.2018) oli kostja tunnistajate ütlustega (C, Q ja H) suutnud näidata, et hageja juhatuse liikme V käitumine oli töötaja suhtes üleolev, solvav ja lugupidamatu. Ülemus ei tohiks selliselt töötajasse suhtuda. Mõistmatu oli kõnealusel episoodil tunnistajate olemasolu, sest töö mittetegemist või töö ajal muuga kui tööga tegelemist saanuks töötajale ka omavahel ette heita. Hageja esitatud väide ja tõend H mitteviibimise kohta sel päeval tööl (uksekaardisüsteemi logi väljavõte, II kd tl 25) ei vääranud kohtu siseveendumust, et isik siiski kõnealuse intsidendi juures viibis. Tema ütlused haakusid teiste nimetatud tunnistajatega. Asjaolu, et H uksekaart ei olnud registreeritud süsteemis, ei välistanud juhtumi asetleidmist ning kohtu arvates ei saanud tunnistajalt kolm aastat hiljem nõuda kindlat teadmist, millistel asjaoludel tal õnnestus konkreetselt tööruumidesse kaardita siseneda. Samas polnud teiste sarnaste töötajatega ebaviisaka ja üleoleva suhtumise kohta väidetavalt asetleidnud juhtumite kohta kostja suutnud kohtu ette tuua ühtki kontrollitavat juhtumit, kuivõrd tunnistajad ei mäletanud või ei avaldanud isikute nimesid või konkreetseid päevi/aegu, mil sellised intsidendid aset leidsid. Seega oli tõendatud üks juhtum, kuid süstemaatilist/pidevat alandamist kohus ei tuvastanud.

Punkti c) kohta kostja ise sisulisi tõendeid ei esitanud. Ainus konkreetsem tõend oli hageja enda müügijuhtide kohta esitatud info (06.05.2021 menetlusdokumendi p 73), millest nähtus, et suvest 2016 kuni suveni 2018 lahkus töölt kokku 10 müügijuhti. Kui arvestada, et sama menetlusdokumendi p-de 69 ja 70 tabelite järgi oli aastail 2017-2018 tööl 8-10 müügijuhti, siis sai selle valdkonna osas lugeda õigeks kostja avaldatu, et hageja meeskonna koosseis praeguseks hetkeks oli peaaegu täiesti vahetunud ja mõnedel ametikohtadel mitu korda. Samas polnud sel väitel otsest seost lahkumise väidetava põhjusega, enamik lahkujaid lõpetasid töösuhte omal soovil. Mis oli konkreetsete isikute lahkumise tegelik taust, polnud kohtule avatud. Ka selles osas ei suutnud kostja tunnistajad nimetada konkreetseid isikuid, mis oleks võimaldanud kostja väiteid kontrollida. Seega oli nimetatud asjaolu kohta kostja avaldanud mittetäielikke ja osaliselt ka ebaõigeid andmeid, mida tunnistajate üldsõnaliste ütlustega kinnitada ei saanud. Vaidlus puudus, et tunnistajad O, C ja Q suhtlesid hagejaga tänini ja olid sarnaselt kostjaga lahkunud hageja ettevõttest, mis heitis varju nende tunnistajate usaldusväärsusele. Kostja tõi esimeses postituse p-s VII. esile, et hageja ettevõttes puudus täielikult töötajate mitterahaline motiveerimine ja kiituse avaldamine. Kohus märkis, et kuigi seda väidet sai käsitleda faktiväitena, ei olnud võimalik kiitmise või mitterahalise motiveerimise puudumisele omistada olulist kaalu. Töölepingu seadus (TLS) ei sätestanud tööandja kohustust selliseks tegevuseks, töötajal oli õigus eelkõige töötasule ja puhkusele. Töötaja väljendas ilmselt sellist arvamust pigem enda kogemusele tuginedes. Postituses väljatoodud sõnastuses polnud selge, kas kiitust polnud väljendatud postitaja või kõikide töötajate suhtes. Ühtegi tõendit kiituse, mitterahalise premeerimise või sellise tegevuse puudumise osas kumbki pooltest ei esitanud. Esimese postituse p-s VIII. väitega seostus juba kohtu poolt käsitletud väidetega töötajate lahkumise või vallandamisega ja hageja juhtkonna väidetavalt ebademokraatliku juhtimisstiiliga ning suhtumisega töötajatesse (kohtu järeldatud faktiväited a) ja b) ). Väite tegi õigusvastaseks eelkõige selle suurtäheline rõhutus, mille osas kohus leidis, et töötaja erineva arvamuse tõttu tööandjaga ei olnud tõendatud ühtki töösuhte lõpetamist. Ka selline rõhutus polnud õigustatav üksnes sõnavabaduse põhimõttega ning pidi olema faktiliselt kontrollitav. Kostja teise postituse osas (p IX.) leidis kohus, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele, milleks oli TLS § 88 lg 1 p 5. Nimetatud sätte kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Kohus möönis, et kuivõrd üheks võimalikuks kõnealuse sätte kohaldamise eelduseks on vargus (ja see oli seaduse tekstis esikohal), sai kostja postitust emotsionaalselt mõista, kuid postituse avaldamise ajal ei olnud selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus. Pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele. Kohus ei pidanud isiklikke emotsioone ja sõnavabadust piisavaks õigustuseks sellele, et töösuhte lõppemise osas lõpliku selguse saamisele eelnevalt asutakse avalikult ja osaliselt ka suurtäheliselt rõhutama tööandja ebaõiget ja/või seadusele mittevastavat käitumist. Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et kostja emotsionaalne ja konkreetseid fakte eelnevalt kontrollimata tehtud postitus oli üldjoontes õigusvastane ning kostja pidi seda avaldades mõistma, et vähemalt teatud faktiväidete (päevapealt vallandamised, juhtkonna autoritaarne suhtlusstiil kõigi töötajatega, süstemaatiline alandamine, kaadrivoolavus) osas peab tal olema võimalik neid väiteid ka hiljem tõendada. Mõnevõrra laialivalguva teksti tõttu ei olnud konkreetsete ebaõigete andmete osas võimalik ühemõttelist nimekirja esile tuua, kuid kahtlemata sai postitus mõjuda hageja majandustegevust kahjustavalt. Samas oli esimese postituse lugejate kommentaaride hulgas nii selliseid, mis näitasid, et negatiivne info tuli neile uudisena, kui selliseid, mis kinnitasid, et negatiivne info hageja kohta oli juba varem teada.

Hageja tugines ka mainekahjule ja lähtus kahju suurusest asjatundja arvamusest. Tegemist oli eriteadmistega isikuga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 2) ja kohus ei kahelnud isiku pädevuses. Vaidlus puudus, et esimesel postitusel oli 16.04.2020 seisuga 83 reaktsiooni, 101 kommentaari ja 44 jagamist, teisel postitusel olid need arvud vastavalt 56, 21 ja 5 (I kd tl 36). Samas ei vastanud tõele arvamuse lause, nagu olnuks kostja Facebooki kontol 362 jälgijat, sest tegelikult oli neid 22 (I kd tl 109) ehk ca 16 korda vähem. Asjatundja võrdles oma arvamuse teise lehekülje avalõigus 300 jälgijaga Facebooki kasutaja mõju ulatust Maalehe päevase loetavusega online’s. Sellega kohus ei nõustunud. Pärnus tegutseva ettevõtte kohta avaldatud venekeelne postitus ei olnud oma mõju võrdlusena üleriigilise lehe levikuga võrreldav. Reaktsioonide-kommentaaride-jagamist hulka silmas pidades võis postitus sisuliselt jõuda ehk tuhande inimeseni. Pealegi tuli mainekahju seisukohalt silmas pidada, et kostja kõrvaldas umbes kuu aega pärast postituste avaldamist hagejale kui ettevõttele viitavad nimetused („Vecta“). Eksperthinnangus oli kolmanda lehekülje allosas välja toodud tabel võimalike vajalike tegevuste kohta tööandja maine tõstmiseks ja nende hinnangulise maksumuse kohta. Tabelis esile toodud arvude liitmisel võiks tegevuste maksumuse kuue kuu jooksul saada kaugelt üle 20 000 eurot. Samas hindas asjatundja arvamuse viimasel lehel, et kommunikatsiooniplaani elluviimine kolmekuulises mahus maksaks 7 200 eurot käibemaksuta. Arusaamatu oli, kuidas selline arv oli saadud või kuidas see haakus eelmisel lehel oleva tabeliga. Asjatundja märkis ise arvamuse viimases lõigus, et hageja avalike kanalite põhjal jäi mulje, et ettevõte polnud tööandja brändinguga tegelenud sihipäraselt, regulaarselt ja teadlikult, et luua positiivset fooni. Kaudselt kinnitasid seda ka postituste kommentaarid, millest nähtus, et hageja maine osas oli ka varasemalt kahtlusi. Eelnevat kogumis hinnates leidis kohus, et mainekahju ärahoidmiseks/maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võis avamuses küll olla õige, kuid tõsikindlat alust vastava kahjusumma väljamõistmiseks polnud. Hageja esitatud tõenditest tekkinud kahju osas (I kd tl 86-90) seoses koostööst keeldumise, tööle mittenaasmise või kuulujuttudega oli kostjaga seostatavad aadressilt XXX 26.06.2020 saadetud e-kiri ja hageja enda töötaja Z postitus. Brigada OY ja G e-kirjades kostja kui hageja kohta halva info levitaja nime ei mainitud. Samas ei olnud ka nende kahe tõendi põhjal võimalik hinnata tekkinud kahju suurust. Hageja tõi esile, et kahju tekitamisega seoses kandis ta kulusid õigusabile (kohtueelse nõudekirja koostamine, I kd tl 40-47, 53-55). Nõudekirja koostaine kohtuvälise lahenduse leidmiseks (lisaks kahju hüvitamisele nõuti 26.03.2020 saadetud kirjas ka postituse eemaldamist) käitus hageja advokaadi poole pöördudes mõistlikult ning selle eest tasutud 693,33 eurot (ajakulu 4 tundi ja 20 minutit 6 lehekülje dokumendi ja konsultatsiooni eest tunnihinnaga 160 eurot) oli põhjendatud (VÕS § 128 lg-d 2 ja 3). Seega tuli kahju määratleda alternatiivnõude alusel (VÕS § 127 lg 6 esimene lause, TsMS § 233 lg 1). Kohus leidis, et hinnates kõike eelpooltuvastatut kogumis ja pidades silmas eelkõige: 1) hageja maine varasemat olukorda, millele viitasid mõned kommentaarid kostja postitustes (VÕS § 127 lg 1); 2) kostja poolt esimese postituse järel teise avaldamist, millega ta sisuliselt rõhutas esimese postituse õigsust, kuigi korduv alusetu töölepingute lõpetamine, süstemaatiline töötajate alandamine ja just tööandjast tingitud kaadrivoolavus ei olnud usaldusväärselt tõendatud; 3) hageja ilmset vajadust enda mainekujundusega teadlikumalt tegeleda (s.t hagejal olnuks maine tõstmiseks nagunii tarvis tegeleda sisuturundusega, sotsiaalmeedia positiivsete postitustega jm tegevusega); 4) kostja poolt postitustes tehtud suurte tähtedega rõhutusi; 5) hageja vastuolulist käitumist seoses kostja postituste sisu avaldamise ja kommenteerimisega meedias (Kuu-uurija telesaade ja venekeelne Postimees detsembris 2020), mis näitas hageja enda hinnangut ja sootuks teistsugust lähenemist tegelikule mainekahjule, leidis kohus, et kohane kahjuhüvitis hagejale postitustega tekitatud mainelanguse kompenseerimiseks vajalike tegevuste tegemiseks kostja postitustega põhjustatud osas oli 800 eurot (Riigikohtu 09.04.2008 otsis tsiviilasjas nr 32-1-19-08, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Kuigi käesoleval juhul ei

olnud tegemist mittevaralise kahju nõudega, sai kohtu hinnangul lähtuda sarnastes asjades väljamõistetud hüvitiste suurusest (vt Riigikohtu koostatud kohtupraktika analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019. aastal“ https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/07_ Mittevaraline_tsiviil.pdf , p 2.2.). Hüvitiste suurused sarnaste rikkumiste korral jäid 300 – 1 500 euro vahele. Hagejal tekkinud kahju tulevikus tekkivate kulutuste tegemiseks oli vähemalt osaliselt kostja teo tagajärg ehk esines põhjuslik seos. Kui kostja poleks avaldanud postitusi, tulnuks hagejal ilmselt tegeleda oma brändinguga maine parandamiseks, kuid vähemas ulatuses (VÕS § 127 lg 4 ja § 134 lg 2). Kostja lähtus postituste puhul eelkõige emotsioonidest ega kontrollinud, kas väljaöeldud faktiväited tegelikkusele vastasid. Süüd välistavaid asjaolusid kostja menetluses ei esitanud, mistõttu oli tema rikkumine süüline vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kostja pidi mõistliku inimese arusaama kohaselt postituste avaldamisega mõistma, et tema esitatud väited võivad kahjustada hageja majandustegevust (VÕS § 104 lg 5, § 1047 lg-d 1 ja 3, § 1043, § 1045 lg 1 p 8, § 1050 lg 2 ja Riigikohtu 14.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Viivisenõue kuulus rahuldamisele VÕS § 113 lg-te 1 ja 2, § 94 lg 1 ning TsMS § 367 alusel. Hageja apellatsioonkaebus

(vähendavate) asjaoludena. Kui kohus oleks hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, oleks olnud võimalik võtta aluseks asjatundja arvamus ning mõista kahju välja selle alusel. Samuti poleks maakohus pidanud kahjusummat vähendama. Hageja ei nõustunud ka materiaalõiguse kohaldamisega. Esiteks, kaebaja ei nõustunud, et kohus ei võimaldanud tõendada enda väiteid seoses väitega b) ning leidis, et üks situatsioon võimaldas sisustada kostja väidet, justkui hageja ettevõttes toimuks süstemaatiline töötajate kiusamine. Kohus pidi leidma minimaalselt kaks näidet süstemaatilisuse eelduse sisustamiseks. Maakohus tuvastas vaid ühe vaieldava näite ning seda vaid põhjusel, et maakohus ei kuulanud ära hageja tunnistajaid. Kui analüüsida kostja postitust tervikuna, oli väljaspool vaidlust, et see täitis VÕS § 1047 lg 1 kohaldamise eeldusi – kostja soovis jätta avalikkusele eksitava mulje hageja ettevõtte töökeskkonna tingimuste kohta. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1047 lg 1, kui leidis, et kostja avaldatud väide oli õiguspärane. Kohtul tuli tuvastada kostja avaldatud väidete kontekst, milleks oli hageja mõnitamine ning kontekst oli läbivalt negatiivne. Kostja jättis selgelt mulje, et hageja kui tööandja ei väärtusta töötajaid ning hageja ettevõttes toimuvad kindlad faktipõhiselt tõendatavad sündmused, mis põhjustavad suurt kaadrivoolavust (inimeste massilist lahkumist) ja mida saab nimetada kui inimeste alandamist ja mõnitamist. Sisuliselt soovis kostja öelda, et hageja juhtkond keerab kõik tuksi, rikub töötajate töörahu ja õigusi ja kohtleb töötajaid alamklassi ja orjadena. Postituse kontekstist tulenevalt oli arusaadav, et kostja pidas silmas pääsemise all olukorda, kus ta ei pea tagasi minema töökeskkonda, kus töötajaid alandatakse, neil pole inimõigusi jne. Pooled ei sisustanud „pääsemist“ nn vastupidisena, seega asus kohus sisustama vaidlusalust asjaolu pooltest erinevalt. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et kostja avaldatud väited olid tervikuna (arvestades negatiivset konteksti) õigusvastased, sest lõid hageja ettevõttest avalikkusele eksitava mulje (VÕS § 1047 lg 1 kohaldamise eeldus). Kohus ei põhjendanud, miks kulud jäid poolte endi kanda ja miks kohus ei võinud jagada kulusid proportsionaalselt – tegemist oli põhjendamiskohustuse rikkumisega. Kohtul tuli mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides mh arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Kohus oleks pidanud arvestama, et hagi kuulus rahuldamisele suuremas osas ning et kostja ei suutnud enda väiteid tõendada (v.a üks väide, mille osas kohus hagejal tõendeid esitada ei lubanud). Lisaks põhjustas kostja tegevus menetluses täiendavate toimingute tegemise vajaduse ning menetluse venimise. Kostja vastuapellatsioonkaebus

− kui kohus leiab, et asja lahendamine ei ole apellatsiooniastmes võimalik, siis tühistada otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hagiavaldusest ei selgunud, mida hageja pidas tema kohta avaldatust faktiväideteks. Kohus käsitles faktiväidetena vaid 50% hageja poolt kostjale etteheidetust, ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata. Kohus leidis alusetult, et kostja ei tõendanud, et töötajaid aeti minema päevapealt (väide a)). Kostja tõendas, et väärtushinnangud polnud ebakohased. Kohus hindas tõendeid (tunnistajate C ja Q ütlusi) pealiskaudselt. Jäi arusaamatuks, mitu intsidenti ta oleks pidanud tõendama, et lahkunuid oli mitu. Kohus oleks pidanud selgitama kostjale, et tunnistaja G ütlus ei olnud piisav tõend. Kostjalt ega tunnistajalt ei saanud oodata, et nad mäletaksid inimese nime, kes oli ettevõttes töötanud väga lühikest aega. Seoses töölepingu alusetu lõpetamisega jättis kohus analüüsimata tunnistaja Q ütlused, et hageja esindaja ähvardas tema ja teiste töötajate vallandamisega juhul, kui kostja ei eemalda vaidlusaluseid postitusi. Kostja taotles maakohtus täiendavate tunnistajate ülekuulamist seoses töötajate töölt lahkumise põhjustega, kuid kohus jättis taotlused rahuldamata. Kohus tõlgendas postitust liiga kitsalt. Kohus kuulas üle hageja tunnistaja G, kuid otsuses ütlusi ei analüüsitud. Kohus leidis alusetult, et kostja ei tõendanud süstemaatilisust hageja käitumises, mis seisnes töötajate alandamises ja solvamises (väide b)). Kostja jaoks oli arusaamatu, miks kohus jättis kõrvale tunnistaja O ütlused, kuigi tunnistaja kirjeldas olukordi, mida ise nägi. Samuti jättis kohus kõrvale C ütlused, kus viimane kirjeldas juhtkonna poolset töötajate alandamist. Ka Q kinnitas ütlustega, et toimusid juhtumid, mida ei saanud pidada tööandjale kohaseks käitumiseks ja mis oli töötajale selgelt alandav. Üllatav oli kohtu märkus, et tunnistajad suhtlesid hagejaga tänini ja olid sarnaselt kostjaga lahkunud hageja ettevõttest, mis kahtlemata heitis varju nende tunnistajate usaldusväärsusele. Selline seisukoht oli vastuolus menetluse käigus antud kohtu selgitustega. Arusaamatu oli, miks kohus hindas C ütlusi usaldusväärseteks tema endaga toimunu osas, kus tunnistaja pidanuks olema emotsionaalsem ja tööandja suhtes halvemini meelestatud, ning jättis kõrvale ütlused muude asjaolude kohta, mille osas tunnistaja pidanuks olema neutraalsem. Kohus jättis alusetult tunnistajate ütlustega arvestamata. Väide b) oli tõendatud piisavalt ja väide osutus tõeseks. Teised väited lõppkokkuvõttes taandusid sellele, et juhtkond kohtles töötajaid halvasti. Kohus leidis alusetult, et kostja pidi tõendama suurt kaadrivoolavust tööandja juures ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, s.t nad ei hoolinud töötajate arvamusest (väide c)). Kohus asetas meelevaldselt kostja väite suure kaadrivoolavuse kohta sõltuvusse juhtkonna liikmete suhtumisest töötajatesse, s.t sellest, et nad ei hoolinud töötajate arvamusest. Kohus järeldas alusetult esimese postituse lõigust, et ebaharilikult suur kaadrivoolavus tööandja juures tulenes just juhtkonna liikmete suhtumisest töötajatesse. Kostja sellele ei osutanud. Tunnistajate O, C ja Q ütlused kogumis tõendasid, et kahe aastaga oli müügimeeskond vahetunud täies ulatuses ja asjaolu, et kaadrivoolavuse ja hageja juhtkonna käitumise vahel võis olla seos. Kohus leidis alusetult, et kostja teine postitus oli õigusvastane. Postitus ei sisaldanud ebaõigeid andmeid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Kostja ei nõustunud, et väite tegi õigusvastaseks selle suurtes tähtedes rõhutamine. Tegemist ei olnud iseseisva väitega, kuna see sisuliselt kordas varasemalt käsitletut. Kostja oli tunnistaja C, R ja O ütlustega piisavalt tõendanud, et mitmed töötajad lõpetasid oma töölepingud justnimelt lahkarvamuste tõttu tööandjaga. Suuretäheline rõhutatus oli tehtud seonduvalt kostja juhtumiga, mille osas ta tajus ebaõiglust ja mille kohta avaldas teise postituse. Kostjale oli arusaamatu, kas seoses teise postitusega heidetakse ette ebaõige faktiväite avaldamist või ebakohast väärtushinnangut hagejale. Poolte vahel polnud vaidlust, et hageja lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Samas kohus isegi möönis, et selline tegu nagu ka seaduse sõnastus, mis asetab varguse lepingu lõpetamise

põhjusena esikohale, oli töötajale emotsionaalselt koormav. Kohus jättis tähelepanuta, et töövaidlus lõppes kompromissiga. Sellega hageja tunnistas, et kostja pahameel töölepingu lõpetamisel oli õigustatud. Kohtuotsus oli vastuoluline, kuna kohus ei tuvastanud konkreetseid õigusvastaseid faktiväiteid, mis oleksid mõistlikule isikule üheselt arusaadavad. Samuti osundas kohus asjaoludele, mis välistasid õigusvastasuse. Kinnitades, et keskmisel mõistlikul inimesel oli kostja postitusest raske mingisuguseid järeldusi teha, pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata. Jättes hagi rahuldamata poolte väidete osas oli ilmne, et polnudki võimalik tuvastada, kas need hageja mainet kahjustasid. Postitust kommenteeris negatiivses toonis hulk inimesi. Oli alust arvata, et postitus kajastas õigesti reaalsuses asetleidnud asjaolusid ning hagejal polnud õigust kostjat ega teisi isikuid „suukorvistada“. Kohtu väide polnud õige, justkui polnud kostja viidanud tema Facebook lugejaskonna õigustatud huvile. Kostja selgitas korduvalt, et ta avaldas enda töölt lahkumisega seonduvaid asjaolusid vaid kitsale ringile ja tal ei olnud alust arvata, et avalikku postitust loeb laiem hulk inimesi. Hagejal ei olnud õigust kostja eest otsustada, milliste asjaolude vastu oli tuttavatel õigustatud huvi. Mitmed kostja tuttavad avaldasid toetust. Kostja tõendas, et hageja töökeskkond oli pingeline ja negatiivne ning tööandja käitus tihti töötajatega ebaviisakalt ja ebakohaselt. Postitustes ei esitatud valeväiteid. Kahju osas asus kohus samuti vastuolulisele seisukohale. Nimelt leidis kohus, et kostja avaldas hagejale majanduslikult kahjulikke asjaolusid, täpsustamata, milles konkreetselt seisnes kahju. Isegi kui mainekahju taastamisega seotud nõue tuli osaliselt rahuldada, pidi õigusabikulu hüvitamise nõuet vähendama proportsionaalselt ehk 77 euroni (693,34 : 9). Kohus rahuldas kahju hüvitamise hagi 9 korda väiksemas summas, kui hagis nõuti. Maakohus leidis, et kuigi kommunikatsioonispetsialist oli üldiselt pädev, kirjutas ta arvamuse, millest polnud käesolevas asjas kasu. Mõistmatu oli, kuidas sai kohus järeldada, et kostja postitused olid hagejale majanduslikult kahjulikud ning samas, et hageja ise nii ei arvanud. Seega oli selgusetu, kuidas maine kujundamiseks tehtavad kulutused olid seotud kostja postitustega. Kuigi kohus ei võtnud vastu kostja tõendeid hageja käitumise kohta meedias (26.02.2021 määruse p 8), mainis kohus siiski vastavat asjaolu lahendis. Seega keeldus kohus vääralt tõendite vastuvõtmisest. Ka kostja postitusteta oleks hageja maine halb, sisuturundus tegemata ning hageja ei oleks saanud tasuta tähelepanu laia levikuga televisioonisaates ja ajalehe veergudel. Antud juhul oli ilmne, et põhjuslik seos hageja eelseisvate kulude ja kostja tegevuse vahel puudus. Kohus asus määratlema kahjunõude summat alternatiivnõude alusel (s.o kohtu äranägemisel), kuigi seadus selleks alust ei andnud. Kahju suuruse kindlakstegemine polnud seotud ebamõistlikult suurte kuludega, vaid hageja ei olnud nõuetekohaselt täitnud tõendamise kohustust. Kohus ei lugenud hageja tõendeid piisavaks ja seega jäi kahju suurus tõendamata. Kostja ei nõustunud analoogiaga mittevaralise kahju nõuetega. Äriühingule tekitatud kahju peab alati väljenduma konkreetses summas. Äriühingu puhul oli rahaliselt mõõdetav ka tulevikus tekkiv kahju. Asjaolu, et hageja ei suutnud kahjusumma arvutada, ei õigustanud kahjusumma määramist kohtu äranägemisel. Kohus jättis mõjuva põhjuseta menetluskulud poolte endi kanda. Et kohus ei tuvastanud poolte väidete osas nende õigusvastasust, rahuldas hagi vaid 17% ulatuses, oli ebaõiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagi osutus umbes pooles ulatuses alusetuks. Lisaks nõudis hageja suurt hüvitist ja esitas hulganisti taotlusi, mis jäid rahuldamata. Kostja oli sunnitud kaitsma ennast suures osas alusetuteks osutunud nõuete vastu. Juhul, kui hagi osaliselt rahuldatakse, peavad kulud jääma hageja kanda proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega (otsuse muutmata jäämise korral 83% ulatuses hageja kanda ja 17% kostja kanda). Vastustajate seisukohad

TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel viidatud normi. Maakohus lähtus õigesti, et faktiväide a) peab olema kontrollitav. Kostja kaebuses toodud etteheited ei veena ringkonnakohut selles, et tunnistajate ütlusi oleks tulnud hinnata maakohtust erinevalt või et tõendite hindamisel oleks tulnud jõuda teistsugusele järeldusele. Maakohus tuvastas ühe intsidendi C suhtes arvestusega, et töötaja lahkus töölt omal soovil. Põhimõtteliselt on õige kostja väide, et töötaja omal soovil lahkumine ei tähendanud, et töötaja lahkumise põhjus oli tööandja käitumine. Samas märgib ringkonnakohus, et postituse kontekstis oli oluline tuvastada just seda, et tööandja ajas töötajaid minema. Pelgalt asjaolust, et töötajate ning tööandja omavahelised suhted olid mingil ajahetkel keerulised, ei saa järeldada, et tööandja ajas töötajaid töölt ära. Seda enam, et ametlikult lahkusid töötajad omal soovil. Tööandja sellist otsest tegevust ei ole võimalik nende tunnistajate ütlustest järeldada. Lisaks pidi kostja oma väiteid tõendama rohkem kui ühe episoodi osas. Tunnistajate ütlused muude isikute osas pidid olema aga piisavalt selged ja konkreetsed, et selle põhjal saaks kohus mingit asjaolu tuvastada. Praegusel juhul need piisavalt selged polnud selleks, et kohus saaks siiski tuvastada konkreetseid juhtumeid ja tuvastada punktis a) toodud faktiväite tõendatust. Asjaolu, et tunnistajad ei pruukinud enam mäletada kõike kostja jaoks olulist, on võistleva menetluse puhul tunnistaja kohtusse kutsunud poole risk. Kostja tõi välja, et kohus ei hinnanud hageja tunnistaja G ütlusi, kes kirjeldas, et ta teenindas hageja töötajate gruppi ning kuulis, kuidas tema endised kolleegid hageja ettevõttest tähistasid ühe kolleegi lahkumist ja tundsid rõõmu tema ja enda lahkumise pärast. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna selline ütlus siiski piisavalt teavet väite a) tõendatuks lugemiseks. Lisaks leiab ringkonnakohus, et hagi lahendamise kontekstis polnud oluline hinnangu andmine tööandja poolsetele ähvardustele, mis toimusid enne kostja tööle asumist hageja juurde ning pärast kostjapoolset postituse avaldamist. Kostja ei selgitanud apellatsioonkaebuses, kuidas need asjaolud oleksid asja lahendamise seisukohalt olulised. Pooled ei vaielnud, et hageja lõpetas kostjaga töösuhte TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Poolte vahel jätkus töövaidlus töövaidluskomisjonis ja edasi maakohtus, mis lõppes kompromissi sõlmimisega. Kuivõrd töösuhte lõpetamise aluseks olevad asjaolud olid vaidlusalused, vaidlus jõudis ka kohtusse ning kohus asja sisuliselt ei lahendanud (st asjaolusid ei tuvastanud), siis praeguses menetluses tunnistaja Q ütluste põhjal ei saa lõplikult ja tõsikindlalt järeldada, et kostjaga töösuhte lõpetamine toimus väites a) toodud viisil. Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust, mis olid toodud hagiavalduse p-des IV.-VI., sai kaudseks faktiväiteks lugeda järgmist: b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist sallimata. Kuivõrd sellist väidet on võimalik kohtumenetluses kontrollida, siis on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on faktiväitega. Maakohus tuvastas, et väide on tõene vähemalt ühe episoodi osas, kuid mitte süsteemsuse osas. Kostja ei nõustunud maakohtuga osas, et sellesse väitesse tuli suhtuda leebelt. Ringkonnakohtu hinnangul saaks kohtu „suhtumist“ sellesse väitesse hinnata kahju ja selle suuruse väljamõistmisel. Kostja teo tuvastamisel pole sellel määravat tähtsust.

Lisaks leidis kostja, et selline väide oli tõendatud piisavalt. Samas ei toonud kostja esile põhjendusi selle väite osas, milles seisnes maakohtu rikkumine ja mille alusel tuleks maakohtu järeldusi hinnata ümber. Maakohus tuvastas, et postituse p-des IV.-VI. avaldatust sai kaudseks faktiväiteks lugeda järgmist: c) tööandja juures oli ebaharilikult suur kaadrivoolavus ja seda just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse. Ka sellist väidet sai tõendite alusel kontrollida. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus asetas meelevaldselt kostja väite suure kaadrivoolavuse kohta sõltuvusse juhtkonna liikmete suhtumisest töötajatesse. Kostja on ka ise kaebuses tuginenud asjaolule, et hageja juhtkonna suhtlemine töötajatega alandaval ja solvaval viisil oli primaarse tähtsusega, kuna teised väited lõppkokkuvõttes taandusid sellele, et tööandja juhtkond kohtleb töötajaid halvasti. Faktiväide c) peab olema kontrollitav. Maakohus tuvastas küll kaadrivoolavuse, kuid ei tuvastanud esitatud tõendite alusel selle seost hageja juhtkonna käitumisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja üldsõnaliste ütlustega ei saanud kinnitada konkreetseid juhtumeid ja lahkumise asjaolusid. Kostja hinnangul oli esimese postituse kontekstis esitatud vaid üks faktiväide, et hageja ettevõtte juhtide autoritaarne juhtimisstiil tekitas vaenulikku õhkkonda ja viis töötajate lahkumiseni. Kuivõrd kostja selle väite kohta kaebuses sisulisi põhjendusi ei toonud, siis ringkonnakohus ei saa hinnata, millistel asjaoludel ja tõenditel tuleks maakohtu järeldus ümber hinnata ning milles konkreetselt seisnes maakohtupoolne menetlusnormi rikkumine. Kostja kordas kaebuses maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, mille kohaselt ei olnud teine postitus õigusvastane, kuna postitus ei sisaldanud ebaõigeid andmeid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Maakohus tuvastas teise postituse osas, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele. Kostja vastuväited teise postituse osas ei anna alust maakohtu järelduse muutmiseks. Hageja tugines hagi alusena järgmisele teksti osale: „Kui kellelgi äkki jäid kahtlused minu poolt võetud otsuse kohta kirjutada publikatsioon Bye, Vecta, siis seletan olukorra: mind vallandati mitte lihtsalt nii, vaid usalduse kaotamise pärast. Sellise paragrahviga vallandatakse vargaid ja tõsiste üleastumiste eest. Aga mida mina olen teinud, et sattuda SELLISE paragrahvi alla?“ Hageja leidis, et ebaõiged olid viited ebaseaduslikule vallandamisele ning sellele, justkui kostja vallandati ilma seadusliku aluseta (ilma objektiivse põhjuseta) lihtsalt juhtkonna suva tõttu, mitte kostja järjekordse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Seega arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid, olid maakohtu järeldused teise postituse osas õiged. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et teise postituse avaldamise ajal ei olnud selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus, sest pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele, st kostjal puudus õigustus avalikult rõhutada tööandja ebaõiget ja/või seadusele mittevastavat käitumist kuniks polnud lahendatud pooltevaheline vaidlus töösuhte lõppemise aluse õigsuse üle.

ka väärtushinnangud sõltuvalt sellest, mis kontekstis ja kellele need on esitatud (Riigikohtu 13.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27). Hageja eristas hagiavalduses oma väiteid, kuid apellatsioonikaebuses heidab kohtule ette, et väiteid oleks pidanud hindama hoopis kui ühtset tervikut. Maakohus lahendas hagi selles toodud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1) ja puudub praegu maakohtupoolne rikkumine. Hageja kaebuses esiletoodud põhjendused ei anna alust ringkonnakohtul hinnata kostja postitusi kui tervikut ühtse faktiväite kogumina, eristamata konkreetseid lauseid ja analüüsimata, kas tegemist oli faktiväite või väärtushinnanguga. Kogu postituse fooni ja konteksti saab põhimõtteliselt arvestada avaldatu hindamisel ning maakohus on seda vajalikus ulatuses ka teinud. Praegusel juhul ei ole hageja toonud esile selliseid asjaolusid ja menetlusnormi rikkumisi, mille mis annaks aluse hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kaebuse väited ei ole edukad, ega lükka ümber maakohtu poolt tõendeid hinnates tehtud järeldusi. Oma varasemate seisukohtade ülekordamine ei veena ringkonnakohut hageja seisukohtade õigsuses. Hageja tugines kaebuses mh, et väide b) ei olnud õiguspärane, sest tegemist on ühe vaidlusaluse olukorraga. Kostja väide b) sisaldas aga süstemaatilisuse elementi. Maakohus tuvastas praegusel juhul ühe episoodi faktiväite b) osas ning süstemaatilisust ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta hageja kaebuse pinnalt maakohtu põhjendusi selles osas ja nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendustega.

Vastuseks kostja kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kohus ei pea maakohtu järeldusi vastuolulisteks ning nõustub, et arvestades kostja postituste sisu, mõjusid need hageja majandustegevusele kahjustavalt. Töötaja ebaseaduslik ja ebaõiglane kohtlemine tööandja poolt on Eestis taunitav. Seega sai nõustuda asjatundja arvamuses tooduga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga järeldusega, et maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võib asjatundja arvamuses olla õige. Kostja ei ole maakohtu järeldusi kaebuses ümber lükanud. Kostja esitas paljasõnalise ja tõendamata väite, et hageja maine oli halb ka ilma kostja postitusteta. Kostja leidis, et seetõttu ta teol ja kahju vahel puudus põhjuslik seos. Ringkonnakohtu hinnangul kostja esiletoodu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kaebuse väited ei lükka ümber asjaolu, et kostja avaldas hageja kohta postitusi, milles hagejat osaliselt alusetult kajastati tööandjana negatiivses valguses. Küll aga maakohus ei nõustunud arvamuses toodud kahju summaga ja selle arvutamise aluseks olevate asjaoludega. Hageja leidis, et maakohus oleks saanud täies ulatuses lähtuda asjatundja arvamusest ning määrata selle alusel kahju suuruse. Kostja leidis sisuliselt, et maakohus ei saanud arvamuse alusel kahju välja mõista, kuid ei saanud kahju määrata ka omal algatusel. Mõlemad pooled polnud nõus maakohtu poolt välja mõistetud kahju suurusega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja tõendada tekkinud kahju suurust ning kohus hindab neid tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel. Isegi kui kostja ei esita omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta, siis see ei tähenda, et kohtul oleks kohustus nõustuda hageja tõendiga täies ulatuses. Praegusel juhul maakohus põhjendas selgelt ja ammendavalt, miks asjatundja arvamus ei tõenda hageja kahju suurust ning miks kohus sellest ei saanud lähtuda. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegu maakohtupoolne rikkumine ja põhjus anda arvamusele kaebuste alusel maakohtust erinev hinnang. Hageja esitas oma nõude selliselt, et kahju tekkimine on selgelt tuvastatav (esimene alternatiiv). Teise alternatiivi esitas hageja juhuks, kui kohus asub seisukohale, et kahju pole võimalik asjatundja määratud korras kindlaks teha. Teise alternatiivi kohaselt palus hageja kohtul tuvastada kahju ulatus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 6. Praegusel juhul leidis maakohus õigesti, et asjatundja arvamuse alusel polnud konkreetselt summaliselt kahju suurust võimalik kindlaks määrata. VÕS § 127 lg 6 esimene lause näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, siis otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka TsMS § 233 lg 1 näeb ette, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, siis otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Viidatud normide rakendamise eelduseks on sisuliselt tõendamisraskused, mis võivad tuleneda nõude iseloomust või siis konkreetse juhtumi eripärast. Kui asjas tõendamisraskusi ei esine, puudub ka alus nõude suuruse hindamise jätmiseks kohtu diskretsiooniotsuse objektiks. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus ei eksinud, kui otsustas viidatud norme kohaldada. Praegusel juhul viitavad kahju summa tõendamise raskusele järgmised asjaolud: objektiivselt oli raskendatud inimeste hulga kindlakstegemine, kelleni selline postitus suhtlusportaalis jõudis ja kes sellest huvi tundsid, arvestades, et maakohus tuvastas, et kostja kõrvaldas alles umbes kuu aega pärast postituse avaldamist hagejale viitavad nimetused. Lisaks oli tegemist vene keelsete postitustega, mis võis hageja kui tööandja vastu tekitada huvi suure tõenäosusega vaid Pärnu linnas (ja selle lähiümbruse) venekeelses kogukonnas. Tegemist oli arvestatava suurusega ja mõjuga tööandjaga Pärnu piirkonnas. Lisaks nähtub asjaoludest, et ka hageja enda tegevus võis mõjutada kahju suurust. Seega isegi kui maakohus oleks nõudnud pooltelt uusi tõendeid kahju suuruse kohta, siis oleksid tõendid subjektiivsed ja hinnangulised. Kohtu

hinnangul on pigem keeruline konkreetselt paika saada, kui suures ulatuses ja millise ajakuluga oleks hageja maine taastamisega tegelikult vaja tegeleda. Seega sisuliselt võiski kahju määrata maakohus oma siseveendumuse kohaselt. VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel kahju eest välja mõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooniõiguse alusel. Madalama astme kohtu diskretsiooniotsusesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Pelgalt asjaolu, et poole hinnangul peaks väljamõistetud hüvitis olema väiksem või suurem ei ole aluseks sekkumiseks ja hüvitise suuruse muutmiseks. Maakohus lähtus kahju suuruse kindlaksmääramisel maa- ja ringkonnakohtu praktikast (ebaõiged faktiväited ja ebakohased väärtushinnangud), mille kohaselt mediaan summaks oli 800 eurot. Kuigi Eesti kohtupraktikas juriidilise isiku mainekahju ei tunnustata (Riigikohtu 27.03.1997 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-97), siis polnud maakohtul keelatud analoogia korras lähtuda kohtupraktikast arvestusega, et tegeliku kahju suuruse väljaselgitamine on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades keeruline. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul pole kumbki pool oma kaebuses toonud esile selliseid asjaolusid ja väiteid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse või määrata kahjuks suuruseks mõne muu summa. Kumbki pool ei toonud esile selliseid argumente, mis veenaks ringkonnakohut selles, et määratud summa oli väär. Lõppkokkuvõttes jõudis maakohus summa osas õigele ja õiglasele järeldusele.

RESOLUTSIOON

vastu osaliselt rahuldati. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.