Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-830 27. november 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Heiki Loot Kaavere Kaubandus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebaja Kaavere Kaubandus OÜ, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2023. a otsus Kaavere Kaubandus OÜ ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebused.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 17. mai 2022. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
28.septembri 2023. a otsus.
3.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks saamata jäänud tulu eest välja hüvitis 1250 eurot, sellelt kuni käesoleva otsuse teatavakstegemiseni arvestatud viivis 749 eurot 66 senti ja saamata jäänud tulult arvestatav seadusjärgne viivis alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest kuni hüvitise väljamaksmiseni.
Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulude katteks 2000 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaavere Kaubandus OÜ taotles 2012. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetust sigade ja veiste tapamaja seadmete soetamiseks. PRIA jättis
19.septembri 2012. a otsusega taotluse rahuldamata põhjendusel, et taotlejal puudus vajalik toiduainete töötleja tunnustus. Tartu Halduskohus tühistas 26. märtsi 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2513 selle otsuse ja kohustas PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama. PRIA jättis 5. juuli 2013. a otsusega taotluse teist korda rahuldamata põhjendusel, et taotleja on esitanud valeandmeid tapamaja olemasolu kohta. Selle otsuse tühistas Riigikohus 22. juuni 2017. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-4-17 ja kohustas PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama.
2.PRIA jättis 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1295 Kaavere Kaubandus OÜ taotluse taas rahuldamata. Otsuse kohaselt on meetme „„Maaelu arengukava 2007-2013“ raames põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise
3-18-830 investeeringutoetus“ rahalised vahendid ära kasutatud. Lisaks ostis kaebaja loomade tapmise teenust sisse ning talle esialgse otsusega antud hindepunktid polnud õigustatud.
3.Kaavere Kaubandus OÜ esitas 25. aprillil 2018 kaebuse, milles palus PRIA 22. detsembri 2017. a otsus tühistada ja mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 1 899 400 eurot. Tühistamisnõudest kaebaja hiljem loobus. Pärast edutut menetlust eelnevates kohtuastmetes rahuldas Riigikohus 11. augusti 2020. a otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse ning saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Kaavere Kaubandus OÜ täpsustas kaebuse nõudeid
25.veebruaril 2021 ning palus PRIA-lt välja mõista hüvitis 1 400 000 eurot saamata jäänud tulu või 1000 eurot otsese varalise kahju (taotluse esitamise kulud) eest. 6. detsembril 2021 täiendas kaebaja kaebust viivisenõudega.
3.1.Tartu Halduskohus jättis 17. mai 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse kohaselt pidi vastustaja toetusetaotluse uuel läbivaatamisel lähtuma juba kindlaksmääratud hindepunktidest ja kontrollima üksnes seda, kas kaebaja taotlus ja kavandatav tegevus vastasid kehtestatud nõuetele (põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85 „Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 12 lg 1). Äriplaani täitmisel ei olnud tähtsust sellel, kes kaebaja ostetud sead tappis ja millises tapamajas seda tehti. See pole oluline hindepunktide määramisel ega kaebaja müügitulu hindamisel. Määrus nr 85 ei näe ette, et taotleja peaks enne taotluse esitamist ise tegelema investeeringuobjektiga seotud tegevusega. Riigikohtu hinnangul ei esitanud kaebaja sigade tapmise kohta valeandmeid. Sel alusel ei saanud toetust määramata jätta. Varem tuvastatud hindepunktidega (50) oleks kaebaja olnud 3.-4. kohal. Seega oleks ta toetust saanud. Toetuse saamisega oleks kaasnenud märkimisväärne omafinantseering (1 899 400 eurot ehk 50% projekti maksumusest). See oleks olnud võimalik üksnes suure laenu võtmisel. Lisaks seadmete maksumusele olnuks vajalikud ehitustööd 300 000 euro ulatuses. Krediidiasutuste äärmiselt vastutulelik käitumine ega suure laenu võtmine kaebajaga seotud isikutelt ei oleks olnud realistlik. Toetuse taotlemisega seotud kulu oleks kaebaja pidanud kandma niikuinii. See ei ole taotluse ebaõige lahendamisega põhjuslikus seoses.
4.Kaavere Kaubandus OÜ palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. PRIA palus vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus vastustaja menetluskulude osas.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. septembri 2023. a otsusega Kaavere Kaubandus OÜ apellatsioonkaebuse, rahuldas halduskohtule esitatud kaebuse osaliselt ning mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 1 400 000 eurot. Viivisenõude ja otsese varalise kahju hüvitamise nõude, samuti PRIA vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulude katteks 22 055 eurot. Otsuse põhjendused olid järgmised.
5.1.PRIA ei tohtinud taotluse uuel läbivaatamisel üle vaadata kaebajale antud 50 hindepunkti (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 64-67). Hindamistulemused on eelhaldusakt HMS § 52 p 2 mõttes. Nendega tehakse hindamispunktid siduvalt kindlaks ja määratakse koht taotluste paremusjärjestuses. Sigade tapmise küsimuse on Riigikohus juba lahendanud ja sellega seotud punktide vähendamine 19 võrra ei ole asjakohane. Mikroettevõtjaks lugemisega seotud 2 punkti taotluse rahuldamist ei mõjutanud. Järelikult oleks kaebaja pidanud 2012. aastal toetuse saama.
5.2.Saamata jäänud tulu väljamõistmine eeldab, et kaebaja oleks olnud võimeline kõiki toetusega seotud kohustusi täitma. Kaebaja pidi täitma 50%-lise omafinantseeringu nõude (1 899 400 eurot). 2(15)
3-18-830 A. Juhkami eksperdiarvamuse kohaselt oleks tapamaja käivitamine määruses nr 85 nõutud kahe aasta jooksul olnud pigem tõenäoline. Kaebaja osanikega seotud ettevõtetel oli piisavalt majanduslikku suutlikkust. Seotud äriühingute omakapital oli kokku 12 000 000 eurot ja nad tegutsesid kasumlikult. Kaebaja laen oleks suurendanud seotud äriühingute laenukoormust vaid 2% võrra. Ekspert arvestas ehitustööde maksumuse ja intressikuluga. Kaebaja ei pidanud enne vastustaja otsuse langetamist pidama pankadega läbirääkimisi. Pole alust kahelda, et kaebajaga seotud äriühingud olid valmis andma laenu või taotlema laene krediidiasutustelt. Eriteadmisi nõudvas valdkonnas peab kohus lähtuma eeskätt eksperdiarvamusest või näitama ära, miks ei ole eksperdi seisukoht mingis küsimuses piisav või usutav. Halduskohus ei ole näidanud, millistele tõenditele ta tugines, leides, et laenu saamine polnud usutav. Kaebaja osanike ja nendega seotud äriühingute vastu kriminaalmenetluse algatamine ei oleks vähendanud laenu saamise tõenäosust. Halduskohus ei selgitanud, kas kriminaalmenetlus oli asjaomastel aastatel juba alanud ja kas krediidiasutused oleks kriminaalmenetlusest teada saanud. 2022. a majandusnäitajate põhjal ei saa hinnata projekti realiseerimise võimalikkust 2012. aastal. Kaebaja osanikel oli varasem toetusprojektide eduka elluviimise kogemus.
5.3.Ekspert A. Juhkami arvamus on põhjalikum ekspert L. Randmanni omast. A. Juhkam on kriitikale adekvaatselt vastanud, mh varasemate laenukohustuste, seotud isikute valimi, intressidega arvestamise ja kriminaalmenetluse kohta. Halduskohus ei arvestanud eksperdiarvamustes kasutatud mõistete erinevust (laenukohustused, garantiid ja tagatised). A. Juhkami eksperdiarvamuse järgi oleks saamata jäänud tulu suuruseks alates tapamaja ettevalmistusest (aastatel 2012–2014) kuni majandusaastani 2021/2022 ehk eksperdiarvamuse esitamiseni olnud 1 400 000 eurot (+/-25%). L. Randmann: – heidab ette seda, et ta ei saa aru, kuidas on arvestatud sigade arvukuse vähenemisega alates 2014. aastast, ent A. Juhkami lisaselgitustele ta tähelepanu ei pööra ning neid ümber ei lükka; – ignoreerib täielikult A. Juhkami selgitust, et ta kirjeldas olukorda, kus tapamaja töötab üksnes osalise võimsusega; – möönab kulude kohta, et viga ei ole summaliselt suur, kuid on loogikavastane; – ei selgita täpsemalt, miks peaks büroo-, koolitus- ja konsultatsioonikulud üldse kasvama, kui tapetavate loomade arv suureneb; – ei selgitanud, milline veamäär oleks sobivam.
5.4.Kaebaja on saamata jäänud tulu tõendamiseks esitanud korrektse ja põhjaliku eksperdiarvamuse. PRIA on piirdunud kaebaja eksperdiarvamuse kriitikaga. Niisuguses olukorras tuleb asi tõendamiskoormusest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1) tulenevalt lahendada kaebaja kasuks. Kahju suuruse hindamisel pole põhjust kõrvale kalduda kaebaja esitatud eksperdiarvamusest. Pole vaja arvestada eksperdiarvamuses pakutud hüvitise kõikumise määra 25%. Lähtuda saab 1 400 000 eurost kui keskmisest. Aluseid hüvitise vähendamiseks ei ole. PRIA ei ole tõendanud, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2). Vastustajale saab ette heita vähemalt hooletust (VÕS § 104 lg 3). Nõutava hoolsuse korral ei oleks PRIA õigusvastastele alustele tuginenud. PRIA keeldus toetuse maksmisest korduvalt ning on ka käesolevas menetluses seisukohal, et kaebaja ei oleks pidanud toetust saama, hoolimata sellest, et tema viidatud alused on varasemates kohtumenetlustes ümber lükatud. Neid asjaolusid arvestades oleks hüvitise vähendamine kaebaja suhtes ilmselgelt ebaõiglane. Kaebaja kasutas õigel ajal tühistamisnõudeid (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1).
5.5.Kaebaja täiendas kaebust 6. detsembril 2021 viivisenõudega (VÕS § 113 lg 1). Tema hinnangul tuleks viivist maksta alates kaebuse esitamisest. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni ei ole PRIA-l õiguslikult siduvat kohustust kahju hüvitada. Kuna kaebaja
3(15)
3-18-830 põhinõue rahuldatakse, ei tule rahuldada kaebaja alternatiivset nõuet. PRIA vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kuna halduskohtu otsus tühistatakse (HKMS § 108 lg 1).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaavere Kaubandus OÜ palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus viivise osas ja see nõue rahuldada. Kaebaja leiab, et kuigi jõustunud kohtulahend annab kahju sissenõudmiseks sunnijõu, muutus hüvitamisnõue sissenõutavaks varem – kahjust teadasaamisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 150 lg 1). VÕS § 113 lg 2 näeb viivise arvestuse alguseks ette aja, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Senises praktikas on viivisenõuet VÕS § 113 lg 1 alusel peetud põhjendatuks ka avalik-õiguslikes suhetes kahju hüvitamisel (RKHKo 3-3-1-66-14, p 19; 3-3-1-9-14, p 49; 3-3-1-83-10, p 20; RKTKo 3-2-1-66-15, p 19; 3-2-1-26-14, p 12).
7.PRIA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati, millega PRIA-lt mõisteti välja menetluskulud ja millega PRIA kulud jäeti tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on järgmised.
7.1.Ilma eriliste asjaoludeta ei tule investeeringutoetuse maksmata jätmise korral hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Olukorras, kus projekt jäi täiel määral ellu viimata, ei ole selge, kuidas teha kindlaks saamata jäänud tulu: kas tuleks aluseks võtta toetuse summa, millest arvata maha säästetud kulutused, või on lähtekohaks kasu, mida isik oleks teeninud, või investeering, mille isik oleks teinud (vrd RKHKo 3-18-830/23, p 17; 3-20-1055/70, p 31; 3-16-1634/24, p 33; 3-16-1048/38, p 17). Kasust lähtumise korral pole selge, kui pika aja eest saab selle hüvitamist haldusorganilt nõuda olukorras, kus toetust tuleb sihipäraselt kasutada üksnes teatud ajal (PRIA puhul tavaliselt viis aastat).
7.2.Praegusel juhul on toetuse eesmärgid jäänud täiel määral saavutamata, samuti isiku kapital projekti kaasamata. Kaebajal oli üksnes äriplaan, mitte isegi omavahendeid. Seega oli tegu hüpoteetilise investeeringuga. Kuna kaebaja toetustaotlust ei rahuldatud, oli kaebajal võimalik kasutada investeeringuks mõeldud vahendeid muul viisil ja teenida sealt ka alternatiivsel moel kasumit. Selles olukorras on 1 400 000 euro suurune hüvitis ilmselgelt ülemäärane.
7.3.Ringkonnakohus hindas toetustaotluse rahuldamata jätmise alternatiivsetest alustest hindepunktide vähesuse küsimust, kuid jättis tähelepanuta teise aluse – menetluse õigusvastase mõjutamise (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) v.r § 62 lg 2 p 4). Kaebajal polnud õigust loomi tappa (ta sai Veterinaar- ja Toiduameti tunnustuse
13.juulil 2012), kuid on kajastanud loomade tapmise andmeid 2010. ja 2011. a majandusaasta aruannetes selleks, et viia majandusnäitajad vastavusse kõrgemate hindepunktide andmise tingimustega. Sellega on ta mõjutanud menetlust õigusvastasel viisil. Kaebaja 2011. a majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõtte põhitegevus liha töötlemine ja säilitamine, k.a tapamajade tegevus (79,97% müügitulust). Kui kaebaja tappis loomi luba omamata, tegutses ta õigusvastaselt. Haldusasjas nr 3-3-1-4-17 oli vaidluse all üksnes äriplaanis, mitte majandusaasta aruannetes kajastatu. Hindepunkte ei määratud eelhaldusaktiga. Hindamine ja paremusjärjestuse koostamine on menetlustoimingud. Teisalt on kehtiv haldusakt 22. detsembri 2017. a otsus, millega määrati uued hindepunktid.
7.4.Ringkonnakohus jättis hindamata, kas kahju on üldse tekkinud. Ei analüüsitud kaebaja tegelikku olukorda, vaid mindi kohe kahju suuruse juurde. Arvestatud pole normi kaitse-eesmärgiga. Toetuse eesmärkide täitmiseks pidi toetusega kaasnema investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustus 4(15)
3-18-830 kuni 2019. a aprillini. Sellest ajast kaugemale pole alust kahju hüvitada. Ringkonnakohus lähtus aastast 2022. Kahju suurust hinnates lähtus ringkonnakohus ainult kaebaja ja vastustaja esitatud eksperdiarvamustest ega kontrollinud, kas kaebaja eksperdiarvamuse arutluskäik on kooskõlas Riigikohtu selgitustega. Hüvitist tulnuks vähendada, kuna projekti eesmärgid jäid saavutamata ja kaebajale ei kaasne hüvitisega mingeid kohustusi.
7.5.Kohtuasja menetlus tulnuks lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kaebaja sai taotluse rahuldamata jätmisest ja seega kahju tekkimisest teada 19. septembril 2012 ja 5. juulil 2013 haldusaktide kättetoimetamisega. Seda ei muuda nende haldusaktide vaidlustamine. Lootus, et vaidlustamise tulemusena võib vaidlustaja taotluse rahuldada, ei lükka edasi kahjunõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist. 2017. a otsus ei olnud õigusvastane, kahju tekitav tegevus.
7.6.Ringkonnakohus jagas tõendamiskoormuse ekslikult. Vastustajal polnud kohustust esitada omapoolset täiemahulist eksperdiarvamust. Tal pole ka ligipääsu kõigile kaebajaga seotud andmetele. Menetlusosalise esitatud eksperdiarvamus on dokumentaalne tõend (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1), mitte eksperdiarvamus TsMS § 301 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus rikkus tõendite vaba hindamise põhimõtet. Ka riiklikult tunnustatud eksperdi koostatud arvamusel pole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Muud tõendid jäeti tähelepanuta. Kohus pidanuks ise korraldama ekspertiisi. Ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik, tuginedes peaaegu täielikult ühele tõendile, mida halduskohus oli hinnanud teisiti. Võtmetähtsusega tõendit tuleb uurida koos menetlusosalistega kohtuistungil või tuleb kohtu järeldused läbi arutada kirjalikus menetluses (RKHKo 3-21-125/47, p 14).
7.7.Eksperdiarvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul tuleb nende kandmist tõendada kuludokumentidega (nt maksekorraldus, konto väljavõte). HKMS § 109 lg 11 erand kohaldub ainult esindajate ja nõustajate kuludele. Vastustaja kulud eksperdile olid vajalikud. PRIA töötajate hulgas pole riiklikult tunnustatud finantseksperti või võrdväärse kvalifikatsiooniga isikut.
8.Kaavere Kaubandus OÜ palub vastustes jätta PRIA kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.
8.1.PRIA ei võinud asuda 2012. aastal omistatud hindepunkte ümber hindama. PRIA tugineb ELÜPS v.r § 62 lg 2 p-le 4 loomade tapmisega seotud väite kaudu. Sellel ei ole Riigikohtu 2017. a otsuse kohaselt tähtsust. Riigikohus on järeldanud, et kaebaja ei ole äriplaanis valeandmeid esitanud. Järelikult ei ole kaebaja seda teinud ka majandusaasta aruandes. PRIA viitas 2011. a majandusaasta aruande valeandmetele juba 2013. a keelduvas otsuses. Kaebaja ei ole mõjutanud vastustajat pettuse ega ähvardusega, samuti muul õigusvastasel viisil. Valeandmete esitamine ei ole õigusvastane mõjutamine. Valeandmete puhul peab olema tegemist andmetega, mille esitamist taotlejalt selge sõnaga nõutakse (RKHKo 3-3-1-4-17, p 18).
8.2.Investeering ei olnud hüpoteetiline. Kaebaja on tapamaja projekti realiseerimiseks teinud mitmesuguseid ettevalmistusi, nt kinnistute ja kaubamärkide omandamine. Ringkonnakohus lähtus kahju kindlakstegemisel Riigikohtu selgitustest. Tapamaja varade jääkmaksumuse 8. tegevusaasta lõpus (1 007 836 eurot) võttis ekspert saamata jäänud tulu hindamisel arvesse, kuna varad oleks kuulunud tapamaja omanikele. Seisukoht, et kahjuhüvitis ei tohiks ületada viie aasta tulu, ei tulene Riigikohtu 2020. a lahendist ja oleks vastuolus kahju täieliku hüvitamise põhimõttega. Asjas nr 3-20-1055 ei olnud toetuse eesmärgiks ettevõtja positsiooni parandamine. Vastustaja ei ole selgitanud, millist kvaliteeti annaks asjas kohtuliku ekspertiisi korraldamine.
5(15)
3-18-830
8.3.Kaebaja ei saanud 2012. ja 2013. a haldusaktide kättetoimetamisega kahjust teada. Kaebaja vaidlustas need otsused ja sel ajal olid PRIA-l veel eelarvevahendid toetuse maksmiseks. Alles PRIA 2017. a otsusest sai kaebaja teada, et taotlust ei rahuldata eelarvevahendite ammendumise tõttu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kolleegium rahuldab nii kaebaja kui vastustaja kassatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse (HKMS § 230 lg 5 p 5). Kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Kolleegium tegeleb esmalt vastustaja tõstatatud menetluslike küsimustega (I), seejärel põhjusliku seosega toetuse andmisest keeldumise ja kaebajal tulu saamata jäämise vahel (II) ning tekitatud kahju (III) ja hüvitise suurusega (IV). Viimaks võtab kolleegium seisukoha kahjuhüvitiselt arvestatava viivise suhtes (V) ja jaotab menetluskulud (VI). I
11.PRIA hinnangul rikkus ringkonnakohus menetlusnorme, rahuldades mittetähtaegse kaebuse (A) ja kaldudes kõrvale tõendamise kohta käivatest normidest (B). Kolleegium ei nõustu kummagi väitega. (A)
12.Kaebus on esitatud mõjuval põhjusel kaebetähtaega ületades. Kokkuvõttes oleks kohus pidanud andma kaebajale võimaluse taotleda kaebetähtaja ennistamist ning tähtaja HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistama. Seetõttu pole tegemist olulise menetlusveaga, mis annaks HKMS § 230 lg 1 järgi aluse kohtuotsus tühistada. RVastS § 17 lg 3 esimese lauseosa ja HKMS § 46 lg 4 esimese lause järgi võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada kahjust ja selle põhjustanud isikust. Hüvitamisnõude esitamise kolmeaastane tähtaeg ei lähtu seega kahju tekitamise, vaid kahjust teadasaamise hetkest (vrd RKHKm 3-19-1340/25, p 17). Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja pidi 2012. a otsustest järeldama, et talle toetust ei maksta ja et sellega tema varaline positsioon kannatab.
13.Eelnevale vaatamata pole kaebaja hilinenud kaebusega ebamõistlikult, sest kohus tühistas 2012. ja 2013. a keeldumisotsused ning kahju tekitamise küsimuses valitses ebakindlus 2017. aastani, mil tehti lõplik otsus toetuse andmata jätmise kohta. Kolleegium rõhutab, et hüvitamisnõude esitamisega viivitamist ei õigusta mistahes lootus kahju tekkimine ära hoida või see kõrvaldada (vt RKHKm 3-16-519/21, p 12; 3-3-1-59-12, p 18). Küll aga võib algselt kahju tekitanud haldusakti tühistamine olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kui selle tõttu polnud kahju tekitamine kaebetähtaja möödumise hetkeks veel lõplikult selge (RKHKm 3-3-1-53-07, RKHKo 3-3-1-35-08, p 11). (B)
14.Ringkonnakohus ei ole eksinud tõendamiskoormust ega tõendite kogumist ja hindamist puudutavate menetlusnormide vastu.
15.Tõendamiskoormus on HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi esmajoones faktiväite esitanud menetlusosalisel. Kaebaja peab tõendama kahju tekkimist ja selle ulatust, sh et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vrd RKTKo 2-15-4981/106, p 16; 3-2-1-55-11, p 12). Kui need asjaolud on tõendatud, peaks vastustaja kui õigusvastased haldusaktid andnud haldusorgan tõendama väidet, et 6(15)
3-18-830 tulu oleks jäänud saamata, st kahju oleks tekkinud ka õiguspäraselt käitudes (RKHKo 3-3-1-77-04, p 18). Ringkonnakohus on sellisest tõendamiskoormusest lähtunud.
16.See, et ringkonnakohus ootas vastustajalt täiendavaid vastutõendeid kahju suuruse kohta, ei näita, et ringkonnakohus asetas selles küsimuses algupärase tõendamiskoormuse vastustajale. Ringkonnakohus viitas vaid sellele, et kaebaja oli kahju suurust kohtu hinnangul tõendanud ekspert A. Juhkami põhjaliku arvamuse kui kirjaliku dokumendiga ning selle tõendi kummutamiseks oleks vastustajal tulnud esitada kaalukamad tõendid kui kaebaja arvamuse kriitika sellisel kujul, nagu vastustaja selle esitas.
17.Ringkonnakohus ei ole omistanud kaebaja esitatud arvamusele ette kindlaks määratud jõudu ega rikkunud HKMS § 61 lg-t 2. Põhimõtteliselt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et eriteadmisi eeldava küsimuse lahendamisel tuleks kohtul eeskätt lähtuda eksperdiarvamusest või näidata ära, miks ei ole eksperdi seisukoht piisav või usutav (RKTKo 2-20-5869/87, p 18; RKHKo 3-12-2486/130, p 52). Tõendite vaba hindamise põhimõte ei tähenda, et kohus võiks tõendi kõrvale jätta meelevaldselt. See kehtib ka asjatundja arvamuse kui kirjaliku dokumendi puhul.
18.Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et menetlusosaline, kellel ei ole tõendamiskoormust, ei pea tingimata esitama vastutõendeid tõendamiskoormusega menetlusosalise esitatud tõenditele ja võib piirduda vastaspoole tõenditele vastuväidete esitamisega (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2 esimene lause) või niisuguse asjatundja arvamuse esitamisega, mis keskendub vastaspoole arvamuse puudujääkidele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et põhjalikul eksperdiarvamusel on iseenesest suurem tõenduslik väärtus kui selle võimalikele puudustele keskenduval asjatundja arvamusel. Sellel seisukohal aga ei olnud ringkonnakohtu arutluses määravat tähtsust. Eelnev ei tähenda, et kohus pidi tingimata lugema usutavamaks vastustaja esitatu. Ringkonnakohus põhjendas ka sisuliselt, miks on tema hinnangul kaebaja esitatud tõendid ühes ja teises küsimuses kaalukamad vastustaja omadest. Ringkonnakohus ei ole jätnud tähelepanuta vastustaja esitatud tõendeid, sh L. Randmanni arvamusi, maakohtu lahendeid kriminaalasjades jne.
19.A. Juhkami arvamusele tuginemist ei saa pidada vastustaja jaoks üllatuslikuks ja ringkonnakohus ei pidanud korraldama kohtuistungit. Vastustajal oli võimalus esitada selle arvamuse kohta oma vastuväited ja tõendid kirjalikult ning seda võimalust ta ka kasutas. Kõnealuse arvamuse uurimise ja hindamise asjaolud erinevad oluliselt vastustaja viidatud planeeringuvaidlusest, kus kolleegiumi hinnangul oleks ringkonnakohus pidanud menetlusosalistega põhjalikumalt läbi arutama rohevõrgustiku uuringu kui võtmetähtsusega tõendi, võtmata samas siiski seisukohta, et tegemist oli olulise menetlusveaga. Kolleegium pidas kokkuvõttes määravaks, kas kohus oli oma järeldusi tõendi põhjal piisavalt põhjendanud (RKHKo 3-21-125/47, p 12 jj). Toonases planeeringuasjas viidati uuringule alles apellatsioonimenetluses, ilma seda otseselt tõendina kohtule esitamata. Praeguses asjas esitas kaebaja A. Juhkami arvamuse juba halduskohtule ning ringkonnakohus põhjendas oma järeldusi.
20.Ringkonnakohus ei pidanud tingimata korraldama kahju suuruse hindamiseks kohtulikku ekspertiisi. Esimese ja teise astme kohtutel on haldusvaidlustes avar otsustamisruum küsimuses, kas tagada uurimispõhimõtte rakendamine, kogudes tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus peab tagama oma selgitustega, et vajalik tõend ei jääks esitamata menetlusosalise õigusliku kogenematuse tõttu (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). PRIA-t ei saa pidada praeguses vaidluses kogenematuks. Olukorras, kus kaebaja oli esitanud kahju tekkimise ja suuruse kohta dokumentaalse tõendina arvamuse, ei olnud vastustajalt ülemäärane oodata kohtuliku ekspertiisiga samaväärse tõendi esitamist. Kui selleks oleks olnud tarvis kaebaja sfääri kuuluvaid andmeid, oleks vastustaja saanud taotleda andmete väljanõudmist (HKMS § 58). 7(15)
3-18-830
II
21.Kassatsiooniastmes ei vaielda selle üle, et kaebaja ostis enne toetuse taotlemist mujal tapetud sigade poolrümbad sisse ning valmistas neist jaetarbijatele müüdavaid lihatooteid. Vaieldakse selle üle, kas kahju hüvitamise vaidluses saab hindepunktide andmise küsimuse juurde tagasi pöörduda ning kas vastustaja oleks võinud anda kaebaja taotlusele niipalju vähem punkte, et kaebaja oleks jäänud toetusest ilma.
22.Kolleegium nõustub vastustajaga, et kohtud pidid kahju ja vastustaja keeldumisotsuste vahelise põhjusliku seose kindlakstegemiseks selgitama välja, kas vastustaja oleks võinud anda kaebaja taotlusele vähem hindepunkte, arvestades, et kaebaja ei korraldanud enne taotluse esitamist sigade tapmist enda tapamajas (A). Hindepunktidega seostuv ei võimalda kolleegiumil siiski teha järeldust, et kaebaja oleks võinud jääda toetuseta ka vastustaja õiguspärase tegevuse korral (B). Ka ei anna vastustaja kassatsioonkaebuse väited alust kahelda ringkonnakohtu hinnangus, et kaebaja oleks olnud majanduslikult suuteline projekti ellu viima (C). (A)
23.Asja varasemal läbivaatamisel andis kolleegium suunise uurida asjaolusid, mida PRIA tõi 2017. a otsuses välja lisaks eelarvelistele põhjustele (RKHKo 3-18-830/23, p 21; HKMS § 233 lg 1). Sellise asjaoluna oli PRIA 2017. a otsuses toodud ära kaebajale antud hindepunktide mittevastavus hindamiskriteeriumidele 5.1, 5.3, 6.1, 6.2, 6.5 ja 7.1.
24.Asjas nr 3-3-1-4-17 tehtud otsuse p-des 20 ja 22 märkis kolleegium, et äriplaani täitmisel polnud tähtsust, kes ja kelle tapamajas tappis kaebaja ostetud sead, ja et ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused on täitmata. Need seisukohad võeti selles asjas vaidluse all olnud investeeringutoetuse taotlejatele, taotletavatele tegevustele ja taotlustele sätestatud nõuete (määruse nr 85 § 2 lg-te 2 ja 3 ning § 4 lg 1) valguses. Kolleegium ei analüüsinud vastustaja algselt antud hindepunktide vastavust vaidlusalustele hindamiskriteeriumidele.
25.Siinses kahju hüvitamise vaidluses pole tähtsust küsimusel, kas hindepunktid on eelhaldusakt või menetlustoiming. Määrav pole see, kas vastustaja tohtis pärast algse keeldumise tühistamist hindepunkte ümber vaadata, vaid see, kas ta oleks algusest peale võinud omistada kaebaja taotlusele niipalju vähem punkte, et kaebaja poleks toetust saanud. Sellest küsimusest sõltub põhjuslik seos kahju tekitamisel. Kui vastustajal oleks olnud alternatiivne õiguspärane võimalus 2012. aastal toetuse andmisest keelduda, katkestaks see põhjusliku seose vaidlusaluse kahjuga (RKHKo 3-18-830/23, p 16; 3-16-1048/38, p 17, vrd RKHKo 3-3-1-11-15, p 21; 3-3-1-77-04, p 19; RKTKo 2-19-8221/69, p 13; 3-2-1-173-12, p 18).
26.Kolleegium märgib siiski, et asjaomased õigusnormid (määruse nr 85 § 12 ja ELÜPS v.r § 60 lg 2) ei eelda hindepunktide kindlaksmääramist haldusaktiga ning toimikus olev hindepunktide arvestuse leht ei vasta haldusaktide vorminõuetele. Samas oleks hindepunktide määramine ka eelhaldusaktina põhimõtteliselt muudetav (vrd RKHKo 3-18-121/16, p 14; 3-18-2099/20, p 20). Pelgalt hindepunktide andmine ei tekita taotlejale õigust ega õigustatud ootust saada toetust. (B)
27.Lähtudes kohtute tuvastatud asjaoludest, on Riigikohtul praegusel juhul võimalik ise anda hinnang põhjuslikule seosele vastustaja õigusvastaste otsuste ja kahju vahel. Põhjuslik seos on kolleegiumi 8(15)
3-18-830 hinnangul olemas, sest vastustaja otsustes ja tema kohtumenetluses esitatud argumendid ei kinnita väidet, et vastustaja oleks võinud jätta kaebaja ilma toetuseta, kui vastustajale oleks algusest peale olnud teada, et kaebaja ei ole varem tapnud sigu enda tapamajas.
28.Määruse nr 85 § 12 lg 1 ja § 13 lg 2 järgi tuli kaebaja taotluse rahuldamise üle otsustada, lähtudes hindamisel kujunenud paremusjärjestusest. Ei vaielda selle üle, et toetuse saamiseks pidi kaebaja taotlus saama vähemalt 37 hindepunkti.
29.PRIA väitel oleks kaebaja punktisumma pidanud tegelike asjaolude valguses kujunema 19 võrra väiksemaks, st taotlusele oleks tulnud määrata hindeks 31 punkti. Täpsemalt sai kaebaja PRIA
22.detsembri 2017. a otsuse järgi põhjendamatult punkte järgmiste hindamiskriteeriumide eest: – 5.1. Investeeringu innovaatilisus: võetakse kasutusele ettevõtte jaoks uus tehnoloogia (3 p); – 5.3. Investeeringu innovaatilisus: hakatakse tootma suurema töötlemisastmega ja lõpptarbijale suunatud tooteid (5 p); – 6.1. Investeeringu keskkonnasäästlikkus: investeeringu eesmärgiks on vähendada tootmisjäätmete hulka ja keskkonnaohtlike ainete paiskamist keskkonda (3 p); – 6.2. Investeeringu keskkonnasäästlikkus: investeeringu eesmärgiks on tõhusamalt kasutada kõrvalsaaduseid, kaastooteid ning tootmisjäätmeid (3 p); – 6.5 Investeeringu keskkonnasäästlikkus: investeeringu eesmärgiks on pakendeid taas- või korduskasutada (3 p); – 7.1 Ettevõtte suurus: mikroettevõtja (7 p).
30.Kõigi nende kriteeriumide järgi sai kaebaja hindamisel maksimumpunktid (kokku 19). Kriteeriumide 5.1, 5.3, 6.1, 6.2 ja 6.5 eest oleks hindepunktid PRIA hinnangul tulnud jätta üldse andmata, kriteeriumi 7.1 eest oleks taotlus pidanud saama 5 p, sest kaebaja koos temaga seotud ettevõtjaga, kes sigu tegelikult tappis, kvalifitseerub vastustaja väitel väikeettevõtjaks.
31.PRIA selgitas 2017. a otsuses, et kaebaja ostis endaga seotud äriühingutelt sisse sigade poolrümbad, kuid üritas taotluses jätta muljet, et ta tappis sigu ise. PRIA väidab 2017. a otsuses: „Hindamiskriteeriumide eest hindepunktide saamisel on teadlikult esitatud selgitused tegevuste kohta, mis võimaldasid eelpool nimetatud kriteeriumide eest hindepunkte saada. [---] Taotleja ei saa omistada endale tegevusi, mida ettevõte ise ei ole sooritanud. [---] Hindepunkte on õigustatud saama taotleja, kes ise tegeleb vastava tegevusega, sest see puudutab konkreetselt tema majandustegevust.“
32.Vastustaja väited hindepunktide andmise kohta on põhjendatud osaliselt, kuid mitte sellises ulatuses, mis oleks andnud aluse jätta toetus määramata.
33.PRIA-l tuli hinnata taotleja kavandatavat investeeringut (määruse 85 lisa 4), mitte otseselt tema senist tegevust. PRIA pole näidanud, et kaebaja oleks esitanud valeväiteid kavandatava tegevuse kohta. Õige on vastustaja väide, et mõnede vaidlusaluste hindamiskriteeriumide (5.1, 5.3, 6.1 ja 6.2) puhul oli otsustavaks senise ja kavandatava tegevuse võrdlus. Niisugune võrdlus on võimalik aga ka siis, kui taotleja alustab tegevusi, millega ta varem ei tegelenud.
34.Kriteeriumi 5.1 alusel oli taotlejale võimalik anda punkte uue tehnoloogia kasutuselevõtu eest. Sigade tapmise tehnoloogia oleks kaebaja ettevõtte jaoks olnud uus nii juhul, kui ta oleks sigu asunud tapma uudsel moel võrreldes varem enda ettevõttes rakendatud tehnoloogiaga, kui ka juhul, kui sigade tapmine kaebaja ettevõttes oleks olnud üleüldse uus tegevus. PRIA pole selgitanud, miks tuleb uue tehnoloogiana kriteeriumi 5.1 tähenduses käsitada vaid sellist tehnoloogiat, mida rakendatakse varasemale taotleja vahetult teostatud tootmisahela lülile.
9(15)
3-18-830
35.Kriteeriumi 5.3 alusel oli taotlejale võimalik anda punkte uute toodete kavandamise eest. Kolleegium märgib, et kaebaja kavandatud uus tootesortiment sisaldas uusi tooteid sõltumata sellest, kas ta kasutas varem tooraineks elussigu või teistelt ettevõtjatelt soetatud rümpasid. Vastustaja pole näidanud, et kaebaja oleks juba varem valmistanud tooteid, mida kaebaja esitles taotluses uute toodetena, nt veiselihatooteid.
36.Kriteeriumide 6.1 ja 6.2 järgi pidi investeeringu eesmärgiks olema vähendada tootmisjäätmete hulka ja ohtlike ainete heiteid ning tõhusamalt kasutada kõrvalsaaduseid, kaastooteid ja tootmisjäätmeid. Kolleegiumi hinnangul oleks PRIA pidanud jätma nende kriteeriumide eest punktid andmata, sest kui kaebaja varem sigade tapmisega enda ettevõttes ei tegelenud, siis ei saanud sellest tegevusest tekkida ka jäätmeid, kaastooteid ega kõrvalsaadusi, mida investeeringuga oleks saanud vähendada või tõhusamalt ära kasutada. Arutlused selle üle, kas teised äriühingud andsid kaebajale koos rümpadega üle enda tootmisjäätmed, ei puutu asjasse. Sellist versiooni kaebaja enda äriplaanis ei esitlenud, järelikult ei saanud vastustaja selle eest hindepunkte anda.
37.Pakendite taaskasutuse (kriteerium 6.5) kohta selgitas kaebaja, et varem turustas ta oma toodangut ühekordsetes kilepakendites ja ta plaanis edaspidi võtta kasutusele korduskasutusega plastkastid. Vastustaja väitel oleks kaebaja plastkastid võtnud kasutusele tapamajas, mitte toodangu turustamisel. Kui toodangu pakendamisel ei oleks mindud üle keskkonnasäästlikkumale pakendile ning uued pakendid oleks kasutusele võetud vaid lisategevuse raames, oleks vastustaja võinud jätta punktid kriteeriumi 6.5 eest andmata.
38.Kokkuvõttes aga pole kolleegiumil võimalik veenduda, et vastustaja oleks võinud jätta kriteeriumide 5.1 ja 5.3 eest hindepunktid andmata. Seega tuli kaebaja taotlust hinnata vähemalt 39 punktiga, mis on enam, kui toetuse saamiseks vajalik 37.
39.Järelikult ei olnud PRIA-l alternatiivset alust jätta kaebaja taotlus rahuldamata. (C)
40.Põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel puuduks eelnevale vaatamata siis, kui kaebaja oleks küll toetuse saanud, kuid ta poleks sellele vaatamata olnud suuteline projekti ellu viima. Arvestades eelnevates kohtuastmetes tuvastatud asjaolusid, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et puudub alus kahelda kaebaja suutlikkuses projekt ellu viia. Vastuseks vastustaja kassatsioonkaebusele märgib Riigikohus järgmist.
41.Ei vaielda selle üle, et projekti elluviimiseks kaebajal omavahendeid polnud. Kapital oleks tulnud kaasata osanikelt, kaebajaga seotud äriühingutelt või pankadelt. Ekspert A. Juhkam ja ringkonnakohus on hinnanud vaid osanike ja kaebajaga seotud äriühingute võimekust anda ja garanteerida kaebajale laenu ning suurendada omakapitali. Vastavad summad oleks olnud 200 000, 1 519 520 ja 379 800 eurot. Ekspert ja ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu niisuguste majandustehingute tõenäosusele. See ei sõltu vaid seotud äriühingute võimekusest, vaid ka huvist laenu anda, sh valmisolekust võtta enda kanda projektiga eeldatavalt kaasnenud riskid.
42.Tagantjärele, hilisemaid sektori majandusnäitajaid aluseks võttes on ekspert hinnanud projekti väga kasumlikuks. Sellest ei saa aga üheselt järeldada, et osanikel oli põhjust suhtuda juba taotluse esitamise ajal projekti sama optimistlikult. Kolleegiumi hinnangul ei anna see kokkuvõttes siiski alust põhjuslikku seost välistada, ehkki võib arutleda, kas teatav ebakindlus võiks anda alust hüvitise vähendamiseks (RVastS § 13 lg 1 p 5). Põhjusliku seose kindlakstegemise küsimuses tuleb ebakindlus praegusel juhul tõlgendada PRIA kui õigusvastase keeldumisotsuse tegija kahjuks. 10(15)
3-18-830
43.Ringkonnakohus on hinnanud PRIA väited, et laenu andmine oleks eeldanud pankadelt äärmist vastutulelikkust, ning on esitanud argumendid, miks neid väiteid ei saa pidada usutavateks. PRIA on ekspert A. Juhkami arutlusi üritanud kritiseerida, kuid ringkonnakohtu hinnangul on see kriitika pärast A. Juhkami lisaselgitusi vaibunud. Ringkonnakohus vastas ka vastustaja väidetele, mis puudutasid seakatku, lihatoodete turu olukorda ning kaebaja suutlikust hankida toorainet ja turustada oma toodangut A. Juhkami arvutustes kirjeldatud mahus. Kolleegium ei näe ringkonnakohtu nendes hinnangutes menetlusvigu, seega tuleb lähtuda ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest ning nende alusel põhjusliku seose kindlakstegemisest. III
44.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega, mis puudutab tekitatud kahju suurust.
45.Toetuse andmata jätmisega tekitatud saamata jäänud tulu hindamiseks ei ole ühte kindlat metoodikat. Lõppkokkuvõttes tuleks kahjuna käsitada vahet, mille võrra kaebaja tegelik varaline seisukord on kohtuotsuse tegemise hetkel ebasoodsam võrreldes hüpoteetilise olukorraga, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud (diferentsihüpotees, VÕS § 127 lg 1). Üks võimalus on kahjuna käsitada kogu saamata jäänud tulu (toetus ja äritulud, mida isik oleks tõenäoliselt teeninud, kui tema õigusi poleks rikutud), millest tuleb maha arvata rikkumise tagajärjel säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5, RKHKo 3-18-830/23, p 17; 3-16-1048/38, p 17).
46.Kolleegiumi hinnangul vastab eksperdi arvamus, millele ringkonnakohus tugines, sellele metoodikale. Kuna ringkonnakohus pole sellele tõendile tuginedes menetlusnorme rikkunud, lähtub Riigikohus hinnangust, et kaebajal jäi vastustaja õigusvastaste otsuste tulemusena saamata 1 400 000 eurot tulu. IV
47.Kahju kindlakstegemist tuleb eristada hüvitise määramisest. Asja eelmisel korral lahendades keskendus kolleegium kahju kindlakstegemisele, mitte hüvitise määramisele. Ei siinses ega teistes kohtuasjades ei ole kolleegium asunud seisukohale, et hüvitada tuleb kogu põllumajandustoetus, millest on säästetud kulud maha arvatud. Kolleegium ei andnud kohtutele suunist, et nt VÕS § 127 lg 2 või RVastS § 13 praegusel juhul ei kohalduks. Nende küsimustega tegelemine ei kahjusta seega kaebaja õigustatud ootust.
48.Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata reeglid ja põhimõtted, mis reguleerivad kahju hüvitamise ulatust. Ekslikult on tähelepanuta jäänud vastustaja rikutud õigusnormide kaitse-eesmärk (A) ja kaebaja tehtud investeeringute ulatus (B). Sellest tingituna tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. (A)
49.Totaalreparatsiooni põhimõtte järgi tuleb kannatanule üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse reegli, vaid üldpõhimõttega, millest seadus teeb erandeid. Ennekõike ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2; RKTKo 2-16-14655/24, p 15.1 jj). Kaitse-eesmärgist väljapoole jäävat kahju üldjuhul ei hüvitata (RKHKo 3-12-2486/130, p 61). Samast põhimõttest lähtub RVastS § 7 lg 1, seades kahju hüvitamise tingimuseks avaliku võimu kandja teo õigusvastasuse kõrval kannatanu 11(15)
3-18-830 õiguste rikkumise. Normist tuleneb subjektiivne õigus, kui see kaitseb vähemalt muuhulgas isiku huve (RKEKo 3-3-1-15-01, p 22).
50.Kaebajal oli õigus toetust taotleda, kuid vastavad normid ei loo õigust saada toetust igal juhul (RKHKo 3-16-1048/38, p 16) ega teenida toetuse investeerimisest äritulu. Toetus ega selle abil teenitav tulu ei ole tervikuna hõlmatud toetuse maksmist reguleerivate õigusnormide kaitse-eesmärgi ja kaebaja õigustega. Kaebajal ei tekkinud õigust saada toetust ka haldusakti alusel, sest toetus jäeti kaebajale määramata (vrd RKHKo 3-20-1055/70, p 26). Õigusvastaselt määramata põllumajanduslik investeeringutoetus tuleb üldjuhul hüvitada vaid ulatuses, milles õigusvastane keeldumine seadis taotleja veelgi halvemasse positsiooni võrreldes sellega, milles ta oleks olnud siis, kui ta poleks toetust taotlenud. Sellisele kahjule vastab saamata jäänud tulu ulatuses, milles see oleks katnud ettevõtja investeeringud ja nendelt arvestatava mõistliku kasumi (RKHKo 3-20-1055/70, p 30). Kolleegium ei pea silmas tehtud investeeringu hüvitamist otsese varalise kahjuna, vaid saamata jäänud tulu hüvitamist investeeringule ja sellelt arvestatavale mõistlikule kasumile vastavas ulatuses.
51.Kolleegium on sarnased järeldused VÕS § 127 lg 2 põhjal varem teinud EL ühtekuuluvuspoliitika raames makstava struktuuritoetuse kohta (RKHKo 3-20-1055/70, p 28 jj). Samale seisukohale tuleb asuda ka selliste EL ühtse põllumajanduspoliitika raames antavate maaelu arengu toetuste puhul nagu praegu. Ka vaidlusaluse toetuse eesmärk ei ole taotleja heaolu parandamine ilma olulise vastusoorituseta.
52.Ehkki üldiselt on EL ühise põllumajanduspoliitika üheks eesmärgiks kindlustada põllumajandusega tegelevate inimeste rahuldav elatustase, eelkõige isikutulu suurendamise teel (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 39 lg 1 p b), tuleb silmas pidada ka vaidlusaluse meetme konkreetseid eesmärke. Kaebajat kui äriühingut ei saa samastada põllumajandusega tegelevate inimestega. Otsuse nr 3-20-1055/70 p-des 29 ja 32 ei võtnud kolleegium seisukohta, et mistahes põllumajandustoetuse keskne eesmärk on põllumajandustootjate tulu suurendamine. Viidatud otsuse p-s 29 tegeles kolleegium hoopis küsimusega, kas kahju kindlakstegemisel tuleks lähtuda kantud kuludest või saamata jäänud tulust. Otsuse p-s 32 viitas kolleegium käesolevas kohtuasjas varem tehtud otsusele, kuid seda säästetud kulude mahaarvamise (VÕS § 127 lg 5), mitte rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi (VÕS § 127 lg 2) kontekstis. Need on täiesti erinevad küsimused. Esimene on oluline kahju kindlakstegemisel, teine hüvitise ulatuse määramisel.
53.Vaidlusaluse toetuse („„Maaelu arengukava 2007-2013“ raames põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetus“, maaelu arengukava 2007–2013, meede 1.6.1, viies taotlusvoor) eesmärk oli ärgitada ettevõtjat tegema maaelu edendamiseks investeeringut, mida ta muidu ei teeks (vt MAK 2007–2013, meede 1.6, lk 118 jj). Seega polnud konkreetse meetme eesmärk kaebaja tulu suurendamine ilma avalikku huvi edendavate tegevusteta. Tegu on erieesmärgilise toetusega. Sellise toetuse täiemahuline ja tingimusteta hüvitamine ilma investeeringuta asetaks kaebaja soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud toetuse saamisel. Kaebaja teeniks sel juhul kasumit ilma kohustuseta paigutada vahendeid maaelu edendavasse ärisse ja võtmata sellega kaasnevaid riske (vrd RKHKo 3-20-1055/70, p 34). Kaebaja pidanuks toetuse arvel soetama tapamaja seadmed, hüvitist saaks ta aga kastutada vabalt. Olukorda ei muuda kaebaja väide, et ta investeeriks hüvitise vabatahtlikult vaidlusalusesse projekti.
54.Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Ära jäänud investeeringult säästetud vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sellelt ka alternatiivsel moel kasumit teenida (vrd RKHKo 3-20-1055/70, p-d 30–31). Olukord, kus toetust pole isikule
12(15)
3-18-830 määratudki, räägib veelgi vähem ulatusliku hüvitamise kasuks kui juhtumid, kus toetus määrati, kuid jäi alusetult välja maksmata.
55.Eriliste asjaoludena ei saa praegu käsitada vastustaja hooletust ega toetuse maksmisest keeldumist PRIA korduvate otsustega. 2012. ja 2013. a otsused on kohtus tõesti tühistatud, kuid sellest ei saa välja lugeda teadlikult õigusvastast käitumist. Otsused osutusid õigusvastaseks, sest kohus ei nõustunud PRIA seisukohaga, et kaebaja enda tapamajal oleks olnud tähtsus toetuse taotlejate ja taotlustele esitatavate nõuete küsimuses. PRIA käsitlus aga ei olnud ilmselgelt meelevaldne.
56.Kolleegium jääb varasemate seisukohtade juurde, et kaebaja ei esitanud valeandmeid ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 4 tähenduses (RKHKo 3-3-1-4-17, p-d 18–19). Sellegi poolest nõustub kolleegium PRIA tähelepanekuga, et kaebaja äriplaan mõjub eksitavalt. Sellisena tuleb konteksti arvestades käsitada äriplaani võrdlusi kavandatava ja varasema tegevuse kohta (rümba ärakasutamine, tapetavate loomade liik, jäätmete hulk jne). Kuna kavandatava tegevuse aspektist pidi kaebaja kirjeldama enda tegevust, võib lugejal jääda võrdlustest õigustatult mulje, et kaebaja tegi ka varasemaid tegevusi ise. Sellise mitmetähendusliku kirjelduse esitamist ei saa pidada heauskseks, kuigi kohtuvaidluse tulemusena selgus, et sellel polnud toetuse andmisel määravat tähtsust. Seda arvestades on kaebaja väited vastustaja pahatahtlikkusest otsitud.
57.Mis puudutab kolmandat keeldumist 2017. a otsusega, siis see oli toetusvahendite ammendumise tõttu vältimatu, seega kokkuvõttes sisu poolest õiguspärane. Seda pole kohane nimetada kiusamiseks, nagu leiab kaebaja. Kolleegium ei ole kassatsioonkaebuse läbivaatamisel seotud ringkonnakohtu hinnanguga, et hüvitise piiramine oleks ilmselgelt ebaõiglane. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, mistõttu ka seda ringkonnakohtu hinnangut ei saa iseseisvalt pidada suuremat hüvitist õigustavaks eriliseks asjaoluks.
58.VÕS § 127 lg 2 riivab proportsionaalselt põhiseaduse § 25. Piirang on riigivastutuse valdkonnas vajalik selleks, et vältida põhjendamatut rikastumist avaliku võimu kandja eelarvevahendite arvel. Säte ei ole vastuolus EL õiguse rikkumise puhul kehtivate kahju hüvitamise põhimõtetega (EKo C-46/93: Brasserie du Pêcheur, p-d 87–90). Tegemist ei ole saamata jäänud tulu kui ühe kahjuliigi või teatava hüve hüvitamise üldise välistamisega. Ka ei muuda see säte saamata jäänud tulu hüvitamist majanduslikes või kaubanduslikes vaidlustes võimatuks või ülemäära raskeks. VÕS § 127 lg 2 ei reguleeri kahju hüvitamise ulatust ainult saamata jäänud tulu, vaid ka otsese varalise kahju puhul. See, et mõnel konkreetsel juhul jääb spetsiifilistel asjaoludel kantud kahju suures osas või täielikult hüvitamata, sest kahju ärahoidmine polnud rikutud normi eesmärk, ei ole käsitatav teatavat laadi kahju hüvitamise üldise välistamisena.
59.Eelneva valguses ei ole vaja võtta seisukohta PRIA väite suhtes, et hüvitada ei tule tulu, mida oleks võinud teenida pärast investeeringuobjekti sihipärase kasutamise tähtaja lõppu (aprill 2019). (B)
60.Projekti elluviimiseks on kaebaja toimikust nähtuvalt enne toetuse taotlemist teinud vaid kaks kulutust: taotluse koostamise kulud 1000 eurot ja tapamaja jaoks Edami kinnistu omandamise kulud 22 000 eurot. Arvestada ei saa 2015. aastal omandatud Mängumäe kinnistut ega samal aastal omandatud kaubamärke, sest need kulutused tegi kaebaja pärast vaidlusaluseid keeldumisotsuseid. Nende investeeringute tegemisel pidi kaebaja mõistma, et tal ei pruugi õnnestuda toetust saada. Edami kinnistu väärtuse tagasi teenimata jätmist ei ole alust saamata jäänud tuluna hüvitada, sest kaebaja kinnitas, et tal ei ole andmeid, et selle kinnistu väärtus oleks pärast toetuse andmisest keeldumisi vähenenud. 13(15)
3-18-830
61.Tuhande euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ringkonnakohtus välja mõistetud 1 400 000 euro ulatuses on ilmselgelt ülemäärane. VÕS § 127 lg 6 alusel määrab kolleegium saamata jäänud tulu hüvitiseks 1250 eurot. V
62.Ka kaebaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, sest ringkonnakohus on ekslikult jätnud rahuldamata viivisenõude. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõue on rahaline (VÕS § 113 koos RVastS § 7 lg-ga 4; RKHKo 3-13-481/183, p 45). Viivist (viivitusintressi) tuleb kahju hüvitamise nõudelt arvestada nõude esitamise hetkest alates (VÕS § 113 lg 2 esimene lause). Kuigi sel hetkel puudub kahju hüvitama kohustav kohtuotsus, on kannatanu nõue ja avaliku võimu kandja kohustus olemas seadusest tulenevalt.
63.Kaebaja esitas hüvitamisnõude 25. aprillil 2018. Viivise määraks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusest tuleneva intressi tasumise kohustuse puhul intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit (referentsintressimäär). Referentsintressimäär oli
1.jaanuarist 2018 kuni
31.detsembrini 2022 Eesti Panga teatel 0,00% aastas, 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2023 2,50% aastas, 1. juulist kuni 31. detsembrini 2023 4,00% aastas, 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2024 4,50% aastas ning alates 1. juulist 2024 4,25% aastas.
64.Nende määrade alusel on viivis kuni käesoleva otsuse teatavakstegemiseni 749 eurot 66 senti, täpsemalt: - 2018. aastal 0,08 × 250 ÷ 365 × 1250 = 68,49; - 2019. aastal 0,08 × 1250 = 100; - 2020. aastal 0,08 × 1250 = 100; - 2021. aastal 0,08 × 1250 = 100; - 2022. aastal 0,08 × 1250 = 100; - 2023. a esimesel poolaastal 0,105 × 181 ÷ 365 × 1250 = 65,09; - 2023. a teisel poolaastal 0,12 × 184 ÷ 365 × 1250 = 75,62; - 2024. a esimesel poolaastal 0,125 × 182 ÷ 366 × 1250 = 77,70; - 2024. a teisel poolaastal 0,1225 × 150 ÷ 366 × 1250 = 62,76.
65.HKMS § 167 lg 3 kohaselt teeb kolleegium vastustajale ettekirjutuse arvutada ja välja maksta viivis põhinõude eest väljamõistetud hüvitiselt 1250 eurot ajavahemiku eest alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest kuni hüvitise väljamaksmiseni. Viivis tuleb arvutada VÕS § 113 lg 1 järgi. VI
66.HKMS § 108 lg 2 järgi tuleb menetluskulu jaotada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
67.Senises kohtumenetluses oli kaebaja menetluskuluks riigilõiv 2565 eurot, eriteadmistega isiku arvamuse saamise kulu 15 100 eurot ja õigusabikulu 3390 eurot ning Riigikohtus riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulu 1260 eurot, kokku 22 315 eurot. Vastustaja hüvitatavaks menetluskuluks oli senises menetluses riigilõiv 20 eurot ja eriteadmistega isiku arvamuse saamise kulu 3279 eurot 60 senti. Vaidlus ei välju PRIA põhitegevuse raamest, mistõttu ei ole alust hüvitada vastustaja õigusabikulusid.
14(15)
3-18-830
68.Kuna kohtuasjas ilmnes, et PRIA oleks pidanud kaebajale 2012. aastal toetuse määrama ja kaebajal oli õigus nõuda kahju hüvitamist, kuid kaebaja põhinõue jääb valdavas osas rahuldamata, peab kolleegium proportsionaalseks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulude katteks 2000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.