Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 21. oktoober 2022
Tsiviilasja number
2-20-10328
Tsiviilasi
Aino Vindi avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja märkuste kinnistusraamatusse kandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. detsembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aino Vindi ja Raigo Piiritalo määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: Aino Vind (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Meelis Leis Puudutatud isik I: Raigo Piiritalo (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Artur Maljukov Puudutatud isik II:
XXXXXXXXXXX)
Tiina
Sarnet
(isikukood
Puudutatud isik III: XXXXXX vald (XXXXXX Vallavalitsuse kaudu) Võru vald (Võru Vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 16. detsembri 2021. a määrus osas, milles maakohus jättis Aino Vindi avalduse rahuldamata osas, millega Aino Vind palus määrata talle juurdepääsu XXXXX kinnistu (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, XXXXX, registriosa nr XXXXXXXX) kaudu ja asendada XXXXXX valla tahteavaldus vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tühistada maakohtu määrus osas, millega kohus kohustas X kinnistu (registriosa nr XXXXXX) igakordset omanikku alates kohtumääruse jõustumisest tasuma määratud juurdepääsu eest XX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) igakordsele omanikule juurdepääsutasu 135 eurot aastas (maakohtu määruse resolutsiooni p 7). Saata asi tühistatud osas Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
Raigo Piiritalo määruskaebus jätta rahuldamata, Aino Vindi määruskaebus rahuldada osaliselt.
Võtta asja materjalide juurde Aino Vindi määruskaebusele lisatud XXXXXX vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kiri.
Jätta rahuldamata Raigo Piiritalo taotlus uue paikvaatluse korraldamiseks.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK
1.Aino Vind (avaldaja) esitas 16. juulil 2020 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus määrata talle kuuluvale X kinnistule (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, X, registriosa nr XXXXXX, X kinnistu) ajaliselt piiramatu juurdepääsu avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele nr 25207 (XXXXXXX raudteejaama tee) jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana, ning seada teel liiklemisele koormuspiirang 3,5 tonni (v.a X kinnistule juurdepääsu vajavad operatiivsõidukid) üle Raigo Piiritalole (puudutatud isik I) kuuluva XX kinnistu (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, XX, registriosa nr XXXXXX, XX kinnistu) mööda XX kinnistut kulgevat kolme meetri laiust teed alates XX kinnistust kuni XXXXX kinnistu (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, XXXXX, registriosa nr XXXXXXXX, XXXXX kinnistu) piirini vastavalt lisas toodud juurdepääsutee kaardile. Samuti palus avaldaja määrata talle kuuluvale X kinnistule juurdepääsu üle XXXXXX vallale (puudutatud isik III) kuuluva XXXXX kinnistu mööda XXXXX kinnistut kulgevat kolme meetri laiust teed alates XXXXX kinnistu piirist kuni X kinnistu piirini vastavalt avalduse lisas 4 toodud juurdepääsutee kaardile. Avaldaja palus seada juurdepääsuteele koormuspiirangu 3,5
tonni. Avaldaja palus samuti tuvastada, et puudutatud isikutel I ja III on kohustus anda nõusolek vastavasisuliste märkuste kandmiseks kinnistusraamatusse ja asendada see nõusolek kohtulahendiga. Lisaks eelnevale palus avaldaja kohustada XX kinnistu omanikku viima XX kinnistut ja XXXXX kinnistut läbiva juurdepääsutee hävitatud teelõigu mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest, üles kündmisele eelnenud seisukorda. Samuti palus avaldaja kohustada XX kinnistu omanikku kõrvaldama mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest XX kinnistult Lambahanna oja ebaseadusliku truubi ja taastama XXXXXXX raudteejaama tee ning XX kinnistu ristmiku teeosa (mahasõit avalikult kasutatavalt teelt 20 meetrit) kahjustamiseelse seisukorra. Menetluskulud palus avaldaja jätta solidaarselt puudutatud isikute I ja III kanda. Avalduse kohaselt kuulub avaldajale elamumaa sihtotstarbega X kinnistu, millel asuvad ka hooned. Avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele pääseb avaldaja üksnes tee kaudu, mis läbib puudutatud isikule I kuuluvat XX kinnistut ja puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut. See on ajalooliselt olnud ainus tee, mille kaudu on avaldaja pääsenud juurde alguses tema kasutuses ja hiljem tema omandis olevale kinnistule ning sellel asuvale elamule. Puudutatud isik I omandas XX kinnistu 2006. aastal. Puudutatud isik I pidi teadma, et XX kinnistut läbib pinnastee, mis võib olla vajalik teiste kinnistute juurde pääsemiseks. Juurdepääsutee on XXXXXXX raudteejaama tee ristmikust kuni X kinnistu piirini 450 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. Muid juurdepääsusid avaldajal avalikule teele ei ole. Ebaõige on puudutatud isiku I väide, et avaldaja saaks pääseda avalikult kasutatavale teele ka Tiina Sarnetile (puudutatud isik II) kuuluva XXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) kaudu. Selle kinnistu kaudu ei ole varem kunagi sõidetavat juurdepääsuteed olnud ja seda on kinnitanud ka puudutatud isik II. XXXXXX kinnistul ei ole mingit teed ka kaartide järgi. XX kinnistu omanik ei luba avaldajal tema kinnistul asuvat teed kasutada. Teele on raskete põllutöömasinatega rööpad sisse sõidetud, vihmaste ilmadega on juurdepääsutee sõiduautoga läbimatu. Samuti on puudutatud isik I umbes 20 meetri ulatuses lõhkunud ära tee-ehitaja rajatud ristmiku mahasõidu ja kündnud tee üles ning külvanud sinna vilja ja seega muutnud avaldaja jaoks võimatuks oma koduni pääseda. Tüli kahe naabri vahel sai alguse 2019. aastal, mil puudutatud isik I ehitas juurdepääsutee alt läbi jooksvale Lambahanna ojale ebaseadusliku truubi. Avaldaja elab koos abikaasaga X kinnistul kevadest sügiseni (umbes kuus kuud aastas). Juurdepääs X kinnistule on vältimatult vajalik nii majandamiseks kui ka selleks, et vajadusel pääseksid avaldaja juurde kiirabi ja päästeameti sõidukid. Juurdepääsutee alune maa asub keset viljapõldu ja kui sellel sõidavad rasked põllutöömasinad, võib tee vihmasel ajal hävida. Seega tuleb keelata juurdepääsuteel liigelda sõiduvahendiga, mille täismass ületab 3,5 tonni. Puudutatud isiku I huvi kasutada oma kinnistut põllumajanduslikuks tootmiseks ei ole ülekaalukas võrreldes avaldaja huviga saada juurdepääs oma kinnistule. Avaldaja võib nõuda puudutatud isikult I ka juurdepääsutee taastamist. Varem oli see tee olemas ja XX kinnistu omanik on selle pahatahtlikult hävitanud. Puudutatud isik I on lõhkunud ka XXXXXXX raudteejaama tee ja XX kinnistu ristmiku mahasõidu, mistõttu ta peab ka selle taastama. Puudutatud isik I peab eemaldama Lambahanna oja juurest juurdepääsuteelt ebaseadusliku truubi, kuna see ohustab juurdepääsutee läbitavust. Juurdepääsutee tuleb taastada selliselt, et selle tulemuseks oleks ühetasapinnaliselt kinni tambitud pinnas, mis ei muutuks vihmaga pehmeks ja läbimatuks.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning määrata X kinnistule juurdepääsu XXXXXX kinnistu kaudu. Avaldaja taotletav juurdepääs koormaks XX kinnistu omanikku ebamõistlikult ja ülemäära. XX kinnistu kaudu ei ole juurdepääsu praegu olemas ja see tuleks eraldi rajada. XXXXXXX raudteejaama tee ei ole avaldaja kinnistule lähim avalikult kasutatav ja ligipääsetav tee ning on ka lühemaid ja paremaid alternatiive. Avaldaja taotletav juurdepääs takistab XX kinnistu sihtotstarbelist kasutamist põllumaana. Selline juurdepääs nõuaks täiendavaid kulutusi ja maaomanikul jääks osa tulust saamata. Ükski teine isik ei vaja avaldaja taotletavat juurdepääsu. XXXXXX kinnistul on olemas juurdepääsutee, mis on olnud selle kinnistu koosseisus juba alates kinnistu registriosa avamisest ehk alates 2005. aastast. Tegelik juurdepääsutee asus XXXXXX kinnistul ka varem (vähemalt juba 1985. aastal) ja seda kasutati nii XXXXXX kinnistul asuvate hoonetele kui ka XXXXX ja ka X kinnistute juurde pääsemiseks. XX kinnistul asuv "juurdepääsutee" ei ole oma olemuselt tee. Seal, kus avaldaja arvates on juurdepääsutee, on tegelikult rööpad, mille kaudu pääseb puudutatud isiku I viljapõllule. Seda põldu on vaja põllutöömasinatega harida. Kõnealune juurdepääs võib kergesti hävida ja selle ülalpidamiskulud on palju kordi suuremad kui oleksid XXXXXX kinnistu kaudu loodava juurdepääsutee kulud. XXXXXX kinnistul ei toimu mingit tegevust. Puudutatud isik I on üksnes heanaaberlikult talunud avaldaja omavolilist liikumist XX kinnistul. Igal juhul ei või kohustada puudutatud isikut I edaspidi XX kinnistul asuvat teed hooldama ja kandma sellega seotud kulusid. Avaldaja nõue, et puudutatud isik I peaks midagi oma kinnistul taastama, on põhjendamatu. XX kinnistul ei ole varem olnud sõiduautole kasutamiseks mõeldud teed, seega ei pea seda ka taastama. Juurdepääsutasu ei saa piirduda ainult maamaksu suurusega, vaid see peab sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Tee rajamise ja korrashoiu kulud peab täies ulatuses kandma avaldaja. Juurdepääsutasu peaks olema 100 eurot kuus ja see sisaldaks nii hüvitist omandi väärtuse vähenemise ja juurdepääsu talumise eest kui ka maamaksu.
3.Puudutatud isik II (XXXXXX kinnistu omanik) märkis, et ta ei mäleta, et XXXXXX kinnistul oleks kunagi mingit ajaloolist teed olnud. XX varasem peremees lubas kogu aeg läbi oma maa sõita.
4.Puudutatud isiku III (XXXXXX vald XXXXXX Vallavalitsuse kaudu) selgituste kohaselt kuulub XXXXX kinnistu praegu XXXXXX vallale. Vald soovib selle kinnistu müüa, kuid enne peaks olema selge, kuidas kohtuvaidlus lõppeb. Juurdepääs X kinnistule hakkab igal juhul kulgema üle XXXXX kinnistu, aga praegu ei ole veel selge, kas see hakkab kulgema XX või XXXXXX kinnistu kaudu. Sellest sõltub XXXXX kinnistu juurdepääsu asukoht. Kui kohus määrab juurdepääsu, siis kohustub vald kohe seadma XXXXX kinnistule vastavalt X kinnistu igakordse omaniku kasuks servituudi. Seega pole vaja ka tuvastada puudutatud isiku III nõusolekut kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks. Vaidlusaluse tee kaudu pääseb vaid X kinnistule. Vallaelanikel ei ole vaja sealtkaudu raudteepeatusesse sõita.
5.Võru vald (Võru Vallavalitsuse kaudu) kui XXXXXX kinnistu asukohajärgne omavalitsusüksus oli seisukohal, et X kinnistule juurdepääsutee rajamine üle XXXXXX kinnistu ei ole põhjendatud ning on majanduslikult kulukas ja ebamõistlik. Viimased 14 aastat on olnud tavaks, et avaldaja kasutab X kinnistule jõudmiseks üle XX kinnistu kulgevat teed.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus rahuldas 16. detsembri 2021. a määrusega avalduse osaliselt ning määras avaldajale kuuluvale X kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele üle puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu mööda XX kinnistut läbivat kolme meetri laiust teed alates XX kinnistu piirist kuni XXXXX kinnistu piirini vastavalt kohtumääruse lisaks olevale plaanile. Juurdepääs on ajaliselt piiramatu ja seda võivad kasutada X kinnistu igakordne omanik ning temalt loa saanud isikud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana. Kohus kohustas puudutatud isikut I andma nõusoleku selleks, et kanda XX kinnistu kohta kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX kolmandasse jakku järgmise sisuga märkus: "Juurdepääsutee avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele nr 25207 Võru maakonnas XXXXXX vallas XXXXXXX külas asuva X kinnistu (registriosa nr XXXXXX) igakordse omaniku kasuks. Juurdepääsuõigus on tähtajatu ja seda võib kasutada liikumiseks jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana." Kohus asendas selle nõusoleku kohtumäärusega. Juurdepääsutee korrashoiukohustus, mis vastab tavapärasele pinnastee kasutusele elamumaa teenindamiseks vajalikul viisil, on kohtumääruse resolutsiooni kohaselt X kinnistu omanikul. XX kinnistu omanikul on keelatud juurdepääsuteed kahjustada ja kui ta seda kahjustab, on ta kohustatud kahjustused viivitamata omal kulul kõrvaldama. X kinnistu igakordne omanik on alates kohtumääruse jõustumisest kohustatud tasuma määratud juurdepääsu eest XX kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Juurdepääsutasu tuleb maksta iga aasta 20. detsembriks. Maakohus jättis avalduse rahuldamata osas, millega avaldaja palus määrata talle juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja asendada puudutatud isiku III tahteavaldus vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti jättis maakohus avaldase rahuldamata osas, millega avaldaja palus kohustada puudutatud isikut I taastama XX kinnistut ja XXXXX kinnistut läbiva juurdepääsutee hävitatud teelõigu mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest tee üles kündmisele eelnenud seisukorrale vastavasse olukorda. Kohus jättis avalduse rahuldamata ka taotluste osas kohustada puudutatud isikut I taastama XXXXXXX raudteejaama tee ja XX kinnistu ristmiku mahasõidu kahjustamiseelsesse seisukord mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest, ning kehtestada avaldaja kinnistule määratud juurdepääsuteele massipiirangu 3,5 tonni. Maakohus tühistas maakohtu 28. juuli 2020. a määrusega ja 4. detsembri 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ja jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Määruse põhjenduste kohaselt soovib avaldaja saada talle kuuluvalt X kinnistult juurdepääsu avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele kahe kinnistu – puudutatud isikule III kuuluva XXXXX kinnistu ja puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu kaudu. X kinnistu omanik on elektroonilise kinnistusraamatu kohaselt avaldaja ja selle sihtotstarve on 100% elamumaa. XX kinnistu omanik on kinnistusraamatu andmete kohaselt puudutatud isik I ja selle maa sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. XXXXX kinnistu omanik on puudutatud isik III ja sihtotstarbelt on see maa 100% elamumaa. Puudutatud isiku I pakutav alternatiivne juurdepääs paikneb XXXXXX kinnistul, mille omanik on elektroonilise kinnistusraamatu järgi puudutatud isik II ja sihtotstarbe järgi on tegu 100% maatulundusmaaga. Kohtuistungil selgitas puudutatud isik III, et XXXXX kinnistu soovitakse müüa ja enne kinnistu müüki seatakse servituut X kinnistu igakordse omaniku kasuks. Maakohus nõustus puudutatud isiku III seisukohaga, et enne seda, kui ei ole selge, kas juurdepääs X kinnistule hakkab kulgema XX kinnistu kaudu või XXXXXX kinnistu kaudu, ei ole XXXXX kinnistu omanikul võimalik X kinnistu kasuks servituuti seada. Kuigi XXXXXX vald osaleb menetluses põhjendatult (mh) XXXXX kinnistu omanikuna, tuleb avaldus jätta rahuldamata osas, millega avaldaja soovis, et
kohus määraks talle juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja kohustaks puudutatud isikut III andma tahteavalduse sellekohase märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Otsustamaks selle üle, kas avaldajal on õigus saada asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel juurdepääs selliselt, nagu ta soovib, tuleb kontrollida, kas on täidetud juurdepääsunõude eeldused, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õigustele juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Maakohus tuvastas, et X kinnistul ei ole vahetut juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ja seega on avaldaja nõude esimene eeldus täidetud. Avaldaja soovib saada talle kuuluvalt X kinnistult juurdepääsu avalikult kasutatavale teele XXXXX kinnistu ja XX kinnistu kaudu. Asjas ei ole esile toodud ja kohus ei ole ka tuvastanud, et selline juurdepääs oleks maakorralduslikult võimatu. Seega on iseenesest täidetud ka avaldaja nõude teine eeldus. Menetlusosaliste vahel on aga vaidlus selle üle, kas avaldaja peaks saama juurdepääsu XXXXXXX raudteejaama teele puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu või puudutatud isikule II kuuluva XXXXXX kinnistu kaudu. Mõlemal juhul peab avaldaja juurdepääs läbima (küll erinevast kohast) ka puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut. Maakohus korraldas paikkonna vaatluse, mille käigus tuvastas, et tee, mille kaudu avaldaja XXXXXXX raudteejaama teele juurde pääseda soovib, on pinnastee, mis on praegu osaliselt pinnataimestikuga läbi kasvanud. Teest kahele poole jäävad põllud. Tee seisund oli paikkonna vaatluse ajal üldjoontes rahuldav, kuigi sellel olid ka mõned porisemad lõigud. Jalgsi pääseb XXXXXXX raudteejaama teelt X kinnistule selle tee kaudu ka ilma teed parandamata ja täitmata. Tee on nii XX kui ka XXXXX kinnistul terves ulatuses olemas, kuigi selleks, et see oleks ka vihmasel ajal sõiduautoga lihtsalt läbitav, tuleks teed ilmselt täita ja parandada. Seevastu XXXXXX kinnistul on tee olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. XXXXXX kinnistul paiknevad ka hooned ja need hooned jääksid puudutatud isiku I pakutud alternatiivse juurdepääsutee äärde. XX kinnistul hooneid ei ole. Samasugune pinnastee, nagu XX kinnistul, on XXXXXX kinnistul olemas alates seal asuvatest hoonetest ja see pinnastee viib samuti välja XXXXXXX raudteejaama teele. Avaldaja ja puudutatud isiku III selgituste kohaselt tekkisid XXXXXX kinnistule sinna, kus praegu teed ei ole, roopajäljed siis, kui Eesti Raudtee töötajad võtsid seal kevadel puid maha ja paigaldasid valguskaablit. Menetlusosaliste selgituste kohaselt ei ela XXXXXX kinnistul praegu keegi püsivalt, kuid seal siiski käiakse. Elektroonilise kinnistusraamatu andmetel on X kinnistu elamumaa. Avaldaja on selgitanud, et ta elab osa aastast (kevadest sügiseni) X kinnistul ja tal on vaja pääseda kinnistul asuvate hooneteni nii jalgsi kui ka sõiduautoga. XX kinnistu sihtotsarve on kinnistusraamatu kohaselt maatulundusmaa. Puudutatud isik I on selgitanud, et tema peamine huvi on kasutada kogu oma maad takistusteta põllumaana. Kaardimaterjalist nähtub, et tee, mille kaudu X kinnistu omanik soovib juurdepääsu saada, on Maa-ameti geoportaali katastrikaardil märgitud teena. XX kinnistul asuv tee on nähtav ka avaldaja esitatud ajaloolisel NSVL-i topokaardil. Eeltoodud kaardimaterjalist nähtub, et vaidlusalune tee on olnud juba pikka aega olemas ja puudutatud isiku I väide, et seda teed ei ole tema kinnistul kunagi olnud, ei ole õige. Maakohus järeldas puudutatud isiku I seisukohtadest, et tal on küll vaja kõnealust teed osaliselt selleks, et kõigile oma põllu osadele juurde pääseda, kuid ta ei vaja seda teed sellisel kujul, nagu seda on vaja avaldajale. Kui kaaluda kahte alternatiivset juurdepääsu (üks neist XX kinnistu kaudu ja teine XXXXXX kinnistu kaudu), siis maa sihtotstarvet (maatulundusmaa) arvestades on need variandid
üldjoontes võrdse kaaluga. Kuna XX ja XXXXXX kinnistute kasutusotstarbed on ühesugused, siis on enam-vähem võrdne ka nende kinnistute omanike omandiõiguse riive. XXXXXX kinnistu omaniku omandiõiguse riive on siiski mõnevõrra suurem, kuna X kinnistule viiva (ja osaliselt rajatava) juurdepääsutee lähedusse jääksid XXXXXX kinnistu hooned. Kui hinnata kahe alternatiivse juurdepääsu pikkust, siis need on enam-vähem võrdsed– XX kinnistu kaudu on X kinnistult avalikult kasutatava teeni ca 430 meetrit ja XXXXXX kinnistu kaudu ca 480 meetrit. Küll aga on erinev see, et kui XX kinnistul on pinnastee terves ulatuses olemas (olgugi et avaldaja pole rahul selle kvaliteediga), siis XXXXXX kinnistul on see olemas osaliselt ja osaliselt tuleks see tee sinna rajada. Praegu kasvab osal XXXXXX kinnistust hein, milles oli võimalik veenduda ka paikkonna vaatlusel. See, et XXXXXX kinnistul ei ole terves ulatuses teed, nähtub muu hulgas ka Maa-ameti geoportaali katastrikaardile kantud tingmärkidest, kus XX kinnistut läbiv pinnastee, aga ka XXXXXX kinnistul alates hoonetest olemasolev tee on tähistatud pideva joonega (ja ka teena tähistatud), kuid see osa XXXXXX kinnistul paiknevast väidetavast alternatiivsest juurdepääsust, mis jääb XXXXX ja X kinnistu poolsesse külge, on märgitud katkendjoonega, mis tingmärkide kohaselt võib olla ka üksnes rada. Kokkuvõttes ei saanud maakohtu arvates tunnistajate ütlustest järeldada, et avaldaja kinnistule oleks ajalooliselt olnud mingi üks ja ainuke juurdepääsuvõimalus. Siiski on tunnistajate ütluste ja menetlusosaliste seletuste põhjal kogumis võimalik järeldada, et avaldaja on varem oma elamu juurde pääsemiseks faktiliselt kasutanud just XX kinnistut läbivat teed. Paikvaatlusel veendus kohus, et kuigi puudutatud isik I väidab, et tema maal on "ainult rööpad" ja mingit teed seal ei ole, või kuigi tunnistaja L.J. ütluste kohaselt on seal vaid "omaalgatuslik rada", ei ole need väited õiged. Hindamaks seda, kas tee on faktiliselt olemas või mitte, ei saa lähtuda sellest, et see tee peaks olema mingi kindla kvaliteediga ehitusseadustiku mõttes. Eeltoodust tulenevalt saab järeldada, et tavaks on olnud see, et avaldaja on kasutanud XX kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks. Paikkonna vaatlusel nähtus, et XXXXXX kinnistu kaudu juurdepääsu määramisel tuleks osa teest rajada, kuna pinnastee on seal olemas vaid osaliselt. XX kinnistul seevastu on pinnastee olemas ja vaatamata sellele, et XX kinnistul asuvat teed on tõenäoliselt vaja parandada, on sellega seotud kulud ilmselt väiksemad kui (osalise) uue tee rajamise kulud XXXXXX kinnistule. Seega, kaaludes juurdepääsuga seotud kulusid ja avaldaja ning puudutatud isikute huve, on sobivam määrata avaldaja kinnistule juurdepääs XX kinnistu kaudu. Puudutatud isiku I peamine huvi seoses oma kinnistuga on kasutada seda täies ulatuses põllumajandussaaduste tootmiseks. Samas arvestatakse omandiõiguse riivet ja seda, et juurdepääsu alla jääval osal ei saa kinnisasja omanik põllumajandussaadusi kasvatada, juurdepääsutasu määramisel. Seega tagab tasu määramine (vähemalt suuremas osas) selle, et puudutatud isiku I huve ei kahjustataks ülemäära. XX kinnistu omanik omandas kõnealuse kinnistu 2006. aastal maa erastamisel ja pinnastee, mis kulges kinnisasja koosseisus oleva kahe põllu vahelt, oli maa omandamise ajal olemas, mistõttu ei saa puudutatud isikule I olla üllatuseks, et tema naaber soovib oma koduni jõudmiseks seda teed kasutada. X kinnistule tuleb määrata juurdepääs avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele üle XX kinnistu mööda XX kinnistut läbivat kolme meetri laiust teed alates XX kinnistust kuni XXXXX kinnistu piirini. Määratava juurdepääsutee korrashoidmise kohustus ja juurdepääsuga seotud kulud tuleb jätta avaldaja kanda. Puudutatud isikule I ei ole tema selgituste kohaselt ja arvestades tema huvi seoses oma kinnisasjaga vaja sellist juurdepääsuteed, millel peaks saama liigelda ka sõiduautoga. Seega ei saa talle panna ka kohustust seda teed korras hoida. Kuid kuna
puudutatud isik I vähemalt osaliselt siiski vajab seda teed, et pääseda juurde oma põldudele, siis ei ole kohtu arvates võimalik puudutatud isiku I huve ülemääraselt kahjustamata määrata, et juurdepääsuteel on lubatud sõita vaid sõidukitel, mille registrimass ei ületa 3,5 tonni. Kuna aga kõnealuse tee korrashoidmise kohustus on avaldajal, siis saab avaldaja korrashoiukohustus seisneda vaid selles, et ta peab kandma need kulud, mis on vajalikud tee hoidmiseks seisundis, mida talle endale on vaja. XX kinnistu omanik seevastu on kohustatud hoiduma tee kahjustamisest ja kui see peaks juhtuma, on ta kohustatud kõik kahjustused viivitamatult omal kulul kõrvaldama. Tee ehitamine ega selle parandamine (v.a kahjustuste kõrvaldamine, mis tuleneb tema enda tegevusest) ei ole teeniva kinnisasja omaniku kohustus. Valitseva kinnisasja omanik kui juurdepääsu taotleja on ise kohustatud viima talle vajaliku tee sellisesse seisu, mis vastab tema juurdepääsuvajadusele. Puudutatud isikul I kui teeniva kinnisasja omanikul on keelatud takistada valitseva kinnisasja omanikul teed parandada, hooldada ja vajadusel ehitada. Seega on juurdepääsutee parandamise ja korrashoiukohustus ulatuses, milles seda on vaja juurdepääsuks X kinnistule, X kinnistu igakordsel omanikul. Kuna kohus määras, et teed peab korras hoidma ja sellega seotud kulud peab kandma avaldaja, siis koosneb juurdepääsutasu praegusel juhul maamaksu komponendist ja omandiriive komponendist. Kohus ei saa määrata suuremat tasu, kui teeniva kinnisasja omanik nõuab, ega väiksemat tasu, kui valitseva kinnisasja omanik on valmis maksma. Kohus arvestab tasu määramisel tee kasutajate hulka ning tee kasutamise osakaalu nende vahel ja intensiivsust. Juurdepääsu määramisest tuleneda võivat kinnisasja väärtuse vähenemist ei hüvitata. Avaldaja on olnud nõus maksma juurdepääsu võimaldamise eest mõistlikku tasu. Puudutatud isik I soovib saada juurdepääsutasu 100 eurot kuus. Avaldajale määratava juurdepääsu alla jääb Maa-ameti geoportaali andmete kohaselt XX kinnistust ca 310 meetri pikkune lõik. Arvestades seda, et avaldajale määratava juurdepääsu laius on 3 meetrit, on XX kinnistu kaudu määratava juurdepääsu pindala 3 × 310 = 930 m2 (0,093 ha). XXXXXX valla selgituste kohaselt on põllumajandusliku maa rendihind vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt kuus. Maa maksustamishinnad seevastu on väga madalad. Kohus võtab juurdepääsutasu määramisel aluseks maa rendihinna 120 eurot kuus ühe hektari eest, mis on 1440 eurot aastas ühe hektari eest. Eeltoodut arvestades on juurdepääsutasu omandiriivega seotud komponent, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule igal aastal maksma, 134 eurot (0,093 × 1440, ümardatuna). Keskkonnaministri 30. novembri 2001. a määrusega nr 50 kehtestatud maa korralise hindamise tulemuste lisa 235 järgi on XXXXXX vallas maatulundusmaa maksustamise hind 147 eurot/ha ning Maksu- ja tolliameti avaldatud andmetel on maksumäär 2% maa maksustamishinnast. Seega peab puudutatud isik I tasuma ühe hektari eest maamaksu 2 eurot 94 senti. Puudutatud isik I peab tasuma juurdepääsu alla jääva maa 0,093 ha eest maamaksu vastavalt 27 senti. Koos omandiriive komponendiga on õiglane juurdepääsutasu kohtu hinnangul seega kokku 35 eurot. Seega tuleb X kinnistu igakordselt omanikult XX kinnistu igakordse omaniku kasuks välja mõista juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Juurdepääsutasu tuleb X kinnistu igakordsel omanikul tasuda XX kinnistu igakordsele omanikule iga aasta 20. detsembriks. Kuna tee taastamine ega rajamine ei ole käesoleva määruse järgi puudutatud isiku I kohustus, siis ei saa avaldaja tasu maksmise kohustus alata juurdepääsutee parandamisest, vaid see algab käesoleva kohtumääruse jõustumisest. Maakohus oli seisukohal, et avaldaja ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna juurdepääsu määramisel ei saa selle kinnisasja omanikule, kelle maa kaudu juurdepääs määratakse, panna ilma tema nõusolekuta juurdepääsuteega seotud aktiivseid kohustusi. Õigus nõuda võõral kinnisasjal oleva tee taastamist või truubi kõrvaldamist ei tulene seadusesätetest.
AÕS § 156 lg 1 sätestab üksnes teeniva kinnisasja omaniku hoidumiskohustuse, mille põhisisuks on mitte takistada valitseva kinnisasja omaniku liikumist üle teeniva kinnisasja ega teha juurdepääsule mistahes muid takistusi. Seni, kuni juurdepääsu ei ole määratud, ei ole juurdepääsu taotlejal õigust võõrast maad kasutada. Alles siis, kui kohus määrab AÕS § 156 lg 1 alusel valitsevale kinnisasjale juurdepääsu teeniva kinnisasja kaudu, tekib valitseva kinnisasja omanikul iseseisev kaitstav (omandisarnane) õigushüve – juurdepääsuõigus. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Kohtu arvates järeldub eelnevast ka see, et avaldaja ei saa puudutatud isikult I enne juurdepääsu määramist olnud olukorra taastamist nõuda. Puudutatud isik I ei ole käitunud just parimal võimalikul viisil, kui kündis juurdepääsutee vahepeal üles. Samas ei ole oma omandi kasutamine sihtotstarbeliselt ka keelatud. Puudutatud isiku I käitumisest ei saa järeldada, et tema eesmärgiks oleks olnud kahju tekitamine avaldajale. Isegi kui pidada puudutatud isiku I käitumist hea usu põhimõtte vastaseks, ei annaks see alust avaldaja esitatud kohustamisnõuete rahuldamiseks puudutatud isiku I vastu (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 22). Maakohtu 28. juuli 2020. a ja 4. detsembri 2020. a määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud tuleb tühistada, sest pärast käesoleva määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras tehtud otsustuste kehtima jäämiseks enam vajadust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 478 lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus määras, et määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Kuna avaldus rahuldatakse osaliselt, siis on õiglane (analoogselt hagi osalise rahuldamise olukorraga) jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (TsMS § 172 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isiku I palub 28. detsembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise osas ning teha uus määrus, millega jätta avaldus puudutatud isiku I vastu avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks rahuldamata ja määrata avaldajale kuuluvale X kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt Jakobi teelt nr 7670233 mööda XXXXXX kinnistul asuvat teed. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. XXXXXX kinnistul asuva tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX kinnistul on tee olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Nii XX kui ka XXXXXX kinnistul on tee terves ulatuses olemas, kuigi selleks, et see oleks ka vihmasel ajal sõiduautoga lihtsalt läbitav, tuleks teed ilmselt marginaalselt täita ja parandada. Paikvaatluse protokollis on selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuni. Avaldaja ei ole tõendanud ega maakohus tuvastanud, et XX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks vajalikku seisundisse viimise kulud oleksid väiksemad (või suuremad) ehk oleksid oluliselt erinevad XXXXXX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks vajalikku seisundisse viimise kuludest. Kohtulahendit ei saa rajada oletustele. Asja lahendamisel ei oma tähtsust Maa-ameti geoportaali katastrikaardile kantud tingmärgid. Tulenevalt ülaltoodust on maakohus asja lahendamisel valesti hinnanud tõendeid. Samuti ei ole maakohus kuidagi tuvastanud ega põhjendanud, et kohtu poolt nimetatud XXXXXX kinnistul asuv rohumaa, millel on siiski tuvastatavad sisse sõidetud rööpad, ei oleks, sh sõidukiga, kuni XXXXX ja X kinnistuteni läbitav. Samuti ei juhtinud kohus paikvaatlusel ega hilisemas
menetluses maakohtus puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et kohtu arvates puudub XXXXXX kinnistul osaliselt tee ja seal olev kohtu arvates "rohumaa" on läbimatu. Kui ringkonnakohus paikvaatluse protokolli alusel peaks jõudma järelduseni, et XXXXXX kinnistul tee kuni XXXXX ja X kinnistuni puudub või tee ei ole mingis kohas läbitav, siis palub puudutatud isik I ringkonnakohtul juhtida puudutatud isiku I tähelepanu sellele, sh vastav asjaolu vajab tõendamist, ja sellisel juhul taotleb puudutatud isik I korraldada korduv paikvaatlus. Alternatiivselt, kuna tegemist on maakohtu üllatusliku järeldusega, siis palub puudutatud isik I maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule tagasi asjaolude täiendavaks tuvastamiseks, sh täiendava paikvaatluse korraldamiseks. Asjaolu, et tunnistajate ütluste ja menetlusosaliste seletuste põhjal kogumis on võimalik järeldada, et avaldaja on varem oma elamu juurde pääsemiseks faktiliselt kasutanud just XX kinnistut läbivat teed, ei oma tähtsust. Maakohus asja lahendamisel ei ole vastanud küsimusele, et kuidas avaldaja on saanud ligi X kinnistule olukorras, kui väideteavalt XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav. XX kinnistul asuvad "rööpad", mille kaudu avaldaja nõuab juurdepääsu, asub keset viljapõldu ning on vajalik XX kinnistu majandamiseks põllutöömasinatega. XXXXXX kinnistul aga mingit vilja kasvatamist ega põllumajandusliku tegevust ei toimu. Puudutatud isikul I on iseenesest küll vaja kohta, et kõigile oma põllu osadele juurde pääseda, kuid ta ei vaja seda konkreetset teed. Olukorras, kus juurdepääsu tee määramisel jääb isik ilma võimalusest teenida arvestatavat tulu oma põllumajandusmaa harimisest ja teisel juhul sõidetaks mõni kord vahel harva mööda hoonetest, kus keegi ei ela, ei saa teisel juhul olla isiku huvid märkimisväärselt rohkem kahjustatud võrreldes esimese juhuga. Juurdepääsu määramisel läbi XXXXXX kinnistu oleks see vajalik lisaks XXXXXX kinnistu omanikule, mis tagaks selle tee parema hooldamise ja madalamad kulud. Maakohus on poolte õiguste kaalumisel ületanud diskretsioone piire ja rikkunud menetlusõiguse norme. XXXXXX kinnistu omanik ei ole vastu, et XXXXXX kinnistut ja seda läbivat teed kasutataks juurdepääsuks nii XXXXX kui avaldaja poolt X kinnistule. Samuti ei ole XXXXXX kinnistu omanik asunud seisukohale, et sellisel juhul kahjustaks XXXXXX kinnistu kaudu juurdepääsutee XXXXXX kinnistu omaniku huve märkimisväärselt rohkem kui teise, XX, naaberkinnisasja huve. Juhul kui XXXXXX kinnistu omanik ei vaidle ja ei takista juurdepääsu X kinnistule mööda XXXXXX kinnistul asuvat teed, on avaldajal olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi XXXXXX kinnistu ja täitmata on AÕS § 156 lg 1 eeldus. Sellel, et potentsiaalselt võiks ka XXXXXX kinnistu omanik kunagi soovida hakata oma maatükil tegelema põllumajandusega, ei ole käesoleval ajal tähtsust.
8.Avaldaja vaidleb puudutatud isiku I määruskaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Paikkonna vaatlusel nähtus, et metsaveo raskeveokid olid XXXXXX kinnistu heinamaale tekitanud manööverdamisjäljed, mis ei ole aga tee. Puudutatud isiku I uued, tingimuslikult esitatud taotlused uue paikkonna vaatluse läbiviimiseks pole põhjendatud. Üldteada on asjaolu, et uue tee rajamine on oluliselt kallim olemasoleva tee taastamisest või parandamisest. Puudutatud isik I eksitab menetlusosalisi maakohtu järelduses, et X kinnistuni juurdepääsuks on ajalooliselt kasutatud nii XX kui ka XXXXXX kinnistul asuvat teed. Eksitav on puudutatud isiku I väide, et puudutatud isik II on nõustunud tee rajamisega läbi tema XXXXXX kinnistu.
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega avaldajale pandi tee korrashoiukohustus. Samuti palub avaldaja tühistada määruse osas, millega talle pandi juurdepääsutasu maksmise kohustus. Alternatiivselt palub avaldaja määrata tasu õiglases määras vastavalt määruskaebuses märgitud arvutuskäigule. Avaldaja palub tühistada maakohtu määruse ka osas, millega maakohus jättis avalduse rahuldamata ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus täies ulatuses ning jätta avaldaja menetluskulud mõlemas kohtuastmes puudutatud isiku I ja III kanda. Avaldaja palub mitte tühistada maakohtu 28. juuli 2020. a määrusega ja 4. detsembri 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid enne lõpplahendi jõustumist. Avaldaja poolt avaldusega kohtu poole pöördumise tingis asjaolu, et puudutatud isik I randaalis üles XX kinnistul kulgeva ainsa juurdepääsutee avaldaja X kinnistult avalikule XXXXXXX raudteejaama teele, püstitas juurdepääsu teele tõketeks kivid ning heinarulooni. Puudutatud isiku I pahatahtlus päädis XX kinnistul paikneva tee täieliku üleskündmisega 5. novembril 2020 (maakohtu 28. juuli 2020. a esialgse õiguskaitse määruse toime lõppes 31. oktoobril 2020). Avaldajale määrusega pandud juurdepääsutee korrashoiukohustus on teostatav üksnes juhul, kui tee üles kündnud puudutatud isik I on juurdepääsutee taastanud üleskündmise eelsesse seisundisse, st see on sõiduautoga aastaringselt läbitav. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kohustamisnõude. Tee üleskündmise järel pole asutud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Tee üleskündmine oli kantud huvist muuta avaldaja juurdepääs oma kodule võimetuks, tekitada ületamatu takistus. Maakohtu poolt kohustamisnõude rahuldamata jätmine on põhjendamata. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend pole asjakohane. Vähemalt 78 aastat on taval põhinev juurdepääs eksisteerinud ning üleskündmise järel ei ole tee korrashoiukohustusel tähendust, sest juurdepääsuteed, mida korras hoida, pole. Juhul kui avaldaja kohustamisnõue olnuks perspektiivitu, poleks maakohus kohustanud puudutatud isikut I ülesküntud teeosa sõidetavust esialgse õiguskaitse abinõuna taastama. Tee taastamise kohustust ja kulu ei saa panna avaldajale. On arusaamatu, miks maakohus keeldus sõidukite 3,5 tonni massipiirangut juurdepääsutee osas kehtestamast. Kui puudutatud isik I jätkuvalt raskeveokitega teed kahjustab, jääb õigusrahu juurdepääsu küsimuses saabumata. Kasutustasu arvestus pole määruses lõpuni jälgitav, tasu määr on ebaõige. Tee kasutustasu kohustuse teke avaldaja suhtes saab alata ajahetkest, mil tugeva aluspõhjaga tee on puudutatud isiku poolt taastatud (tee sõidukiga aastaringselt läbitav). Seejuures on selge ka see, et kasutustasu saaja kohustub aastaringselt teed läbitavana hoidma oma kuludega. Tee edaspidise korrashoiu kulu on võimalik avaldajal kanda juhul, kui avaldaja ainuisikuliselt jääb puudutatud isiku poolt taastatud tee kasutajaks ning kehtib 3,5 tonni massipiirang. Maakohus on leidnud, et koos omandiriive komponendiga on õiglane juurdepääsutasu kohtu hinnangul kokku 35 eurot. Ometi on määratud X kinnistu igakordsele omanikule kohustus tasuda juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Määruses on eksitud renditasu aasta- ja kuumäära osas. Matemaatiliselt korrektne arvestus oleks järgmine: (0,093 × 120) + 0,27 = 11,43 eurot aastas, kusjuures 0,093 tähistab maa pindala hektarites, 120 eurot on maa rendihind aastas ning 0,27 eurot on maamaksu osa, mis teega koormatava maa pindalaga seondub. Aga arvestades maa aastast rendimäära XXXXXX vallas, on õiglane tasu veelgi madalam. Mõistlik lahendus oleks see, et tee jääb valla avalikku kasutusse ja hooldamisele. Puudutatud isik III seni eitab avalikku kasutust, samas omab vald XXXXX kinnistut, mis ilmselgelt vajab juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Avaldaja on seisukohal, et kui pole hüve (juurdepääsu), pole ka tasu maksmise kohustust.
Arvestades eelkõige seda, et puudutatud isik III soovib XXXXX kinnistut võõrandada, on avaldaja jaoks äärmiselt oluline, et kinnistusraamatusse kantava märkusega oleks tagatud juurdepääs avalikult teelt tema kinnistule üle XXXXX kinnistu. Vallapoolsete takistuste praegune väidetav puudumine ei tähenda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki. Vaieldamatult tegi maakohus avaldaja huvides osalise lahendi, mistõttu tuli maakohtul jätta avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I ja III kanda.
10.Puudutatud isik I vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikule I ei saa panna kohustust rajada või taastada omal kulul avaldaja soovitud tee. XX kinnistut kündes realiseeris puudutatud isik I oma omandiõigust, tehes seda ajal, kui sellisele tegevusele ei olnud seatud mingeid piiranguid (kohtu rakendatud esialgne õiguskaitse ei kehtinud). Kui avaldaja vajab endale teatud tingimustele vastavat teed ja kohtu poolt määratud juurdepääsuks määratud koht nendele ei vasta, siis tuleb avaldajal endal soovitud tingimustele vastav tee rajada ja seejärel saab avaldaja vastavat teed korras hoida. Puudutatud isik I ei saa maad sihtotsrabeliselt kasutada täiendava esialgse õiguskaitse rakendamise tõttu. Asjas ei ole tuvastatud, et käesoleval ajal oleks tee vajalik kellegile teisele peale avaldaja. Avaldaja ei saa nõuda, et asja lahendamisel juhinduks kohus samadest seisukohtadest, nagu on lähtutud esialgse õiguskaitse lahendamisel. Massipiirang kahjustaks ülemäära puudutatud isiku I omandiõiguse realiseerimist oma kinnistul. Kasutustasu tuleb tasuda alates omandiõiguse riive kehtestamisest. See, kas avaldaja vastavat teed ka reaalselt kasutab ja kas ta soovib seda teed kohendada avaldaja vajadustele sobivaks, on avaldaja enda otsustada. Avaldaja ei saa oodata puudutatud isikult I, et ta koristaks avaldaja soovitud teed lumest vms, kui puudutatud isikul I endal vastav vajadus puudub. Kasutustasu suuruse määramise osas on kohtuotsus selgelt jälgitav ja arusaadav. Avaldaja ei ole põhistanud, mis takistas tal juba maakohtus esitada vastavad tõendid maa renditasu suuruse osas. Kasutustasu mõistetakse teeniva kinnisasja omanikult, kelle kasuks on juurdepääs määratud sõltumata sellest, kas ka keegi kolmas isik võib seda teed kasutada. Puudutatud isiku III juurdepääsu küsimus ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Avalduse osalise rahuldamise korral ei ole põhjendatud jätta avaldaja menetluskulu puudutatud isiku I kanda.
11.Puudutatud isik III on seisukohal, et avaldaja määruskaebuse võiks rahuldada osaliselt. Vallale teadaolevalt on põllumajandusliku maa rendihinna suurus vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt aastas, mitte kuus. Puudutatud isiku I määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.
Võru Vallavalitsus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik kaalutlusotsus.
13.Puudutatud isik II teatas, et tema kinnistul looklev tee on tema enda tarbeks. Puudutatud isik II ei ole huvitatud oma kinnistule tee rajamisest.
14.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avalduse rahuldamata osas, millega avaldaja palus määrata talle juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja asendada puudutatud isiku III tahteavaldus vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tuleb maakohtu määrus tühistada määratud juurdepääsu tasu suuruse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse osaliselt, puudutatud isiku I määruskaebus jääb rahuldamata.
16.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et XXXXXX vald XXXXX kinnistu (naaberkinnisasja) omanikuna peab olema käesolevasse menetlusse kaasatud puudutatud isikuna (TsMS § 198 lg 1 p 2). Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt määruses (ps 12) esitatud põhjendustele tugineva järeldusega, et hetkel puudub alus avaldust puudutatud isiku III kui XXXXX kinnistu omaniku suhtes rahuldada. Maakohus on leidnud, et puudub alus avaldaja ja puudutatud isiku III vahelistesse suhetesse sekkuda, kuna puudutatud isik III ei ole teinud avaldajale takistusi XXXXX kinnistu kaudu liikumiseks ega keeldunud avaldaja soovitavat juurdepääsu vormistamast. Maakohus pidas põhjendatuks puudutatud isiku III seisukohta, et enne seda, kui ei ole selge, kas juurdepääs X kinnistule hakkab kulgema XX kinnistu kaudu või XXXXXX kinnistu kaudu, ei ole XXXXX kinnistu omanikul võimalik X kinnistu kasuks servituuti seada. Olukorras, kus kohus otsustas määrata juurdepääsu X kinnistule üle XX kinnistu, ei olnud maakohtul asjas seni tuvastatu põhjal takistust määrata AÕS § 156 alusel kindlaks ka XXXXX kinnistut läbiva juurdepääsu tingimused. Seda ei välista ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohad 28. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14 tehtud määruse p-s 14. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik III avaldajale XXXXX kinnistul liikumisel takistusi teinud ega otseselt keeldunud avaldaja soovitava juurdepääsu vormistamast, ei ole puudutatud isik III seni avaldaja soovitud juurdepääsu ka vormistanud ega võtnud siduvaid kohustusi seda tulevikus teha. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et puudutatud isiku III poolsete takistuste puudumine praegusel hetkel ei tähenda seda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki, eriti arvestades valla plaani XXXXX kinnistu võõrandada. Üksnes juurdepääsu puudutava märkuse kandmisel kinnistusraamatusse on XXXXX kinnistut omandaval isikul võimalik veenduda selles, et kinnistul lasub kitsendus ning sellega tuleb edaspidi arvestada. Puudutatud isiku III esindaja on menetluses väitnud, justkui oleks vaidlusalusel teeosale sõlmitud avaldaja kasuks kasutusvaldus (II kd, tl 85). XXXXX kinnistu koormamist kasutusvaldusega (AÕS § 201 lg 1) kinnistusraamatust ega asja materjalidest siiski ei nähtu. Seega kokkuvõttes ei anna maakohtu määruses esitatud põhjendused alust jätta avaldust puudutatud isiku III suhtes rahuldamata. Kuna maakohus ei ole XXXXX kinnistut puudutavas osas juurdepääsu täpsemaid tingimusi menetlusosalistega arutanud ega vaidlustatud määruses analüüsinud, tuleb asi saata tühistatud osas lahendamiseks tagasi vaidlustatud määruse teinud maakohtule.
17.Juurdepääsu koha määramisel üle XX kinnistu ei anna puudutatud isiku I määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks. Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste
juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada kinnisasjaomanike huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 15 koos selles viidatud praktikaga). Maakohus on AÕS § 156 kohaseid juurdepääsu määramise eeldusi kontrollinud ning õigesti märkinud, et menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas avaldaja peaks saama juurdepääsu XXXXXXX raudteejaama teele puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu või puudutatud isikule II kuuluva XXXXXX kinnistu kaudu (mõlemal juhul peab avaldaja juurdepääs läbima ka puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut). Maakohus on kokkuvõttes leidnud, et juurdepääs tuleb määrata puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seejuures kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaalunud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isiku I määruskaebuses välja toodud asjaolud ei mõjuta maakohtu lõppjärelduse põhjendatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega p-des 13–46 ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena puudutatud isiku I määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.1.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistu kaudu on tee terves ulatuses olemas ning vaatluse protokollist on selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuteni. Maakohtu 31. augusti 2021. a vaatluse protokollis olevatelt fotodelt saab teha ühese järelduse, et XXXXXX kinnistul ei ole kogu pikkuses sellist teed, mida mööda pääseks sõiduautoga avalikult teelt X kinnistule. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtuga, et hajaasustusega piirkonnas on sõiduautoga liikumine oma elukohani möödapääsmatu. Vaatluse protokoll kajastab ringkonnakohtu arvates olulisi asjaolusid ja kirjeldusi, sh selle kohta, millal, kus ja mida vaadeldi ja kes vaatlusest osa võtsid. Protokoll toetab maakohtu määruses tehtud järeldusi võimalike juurdepääsuteede seisukorra kohta. Vaatlust korraldaval kohtunikul on ka suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 16). Seejuures on vaatlusprotokoll vaid üks tõenditest, mida maakohus hindas TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. Maakohus tugines lisaks Maa-ameti geoportaali kaardimaterjalile. Samuti on Võru vald (XXXXXX kinnistu asukoha järgne kohalik omavalitsus) kohtule esitatud seisukohas märkinud, et XXXXXX kinnistule tuleks tee alles rajada, kuid uue tee rajamine eraomandis olevale kinnistule oleks majanduslikult ebamõistlik (I kd, tl 206 pöördel).
17.2.Samuti ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistul asuva tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX tee on olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Vaatluse protokolli leheküljel 18 (II kd, tl 57 pöördel) on kirjas: "Alljärgnevalt on näha, et alternatiivne juurdepääs on osaliselt lihtsalt rohumaa, osaliselt on aga samamoodi pinnastee nagu taotletav juurdepääs üle X kinnistu." Vaatlusel osales ka puudutatud isik I ja tema esindaja. Vaatluse protokoll on kohtute infosüsteemis menetlusosalistele nähtavaks tehtud 10. septembril 2021. Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikus rahuldada puudutatud isiku I taotlust uue vaatluse korraldamiseks. Ringkonnakohtul ei teki vaatluse protokolli ning teiste tõenditega tutvumisel kahtlusi protokollis kajastatu õigsuse või terviklikkuse osas. Puudutatud isiku I väited ja põhjendused ei anna alust arvata, et uue vaatluse korraldamine võimaldaks kindlaks teha maakohtu poolt tuvastatust oluliselt erinevaid asjaolusid.
17.3.Maakohus on kaalunud juurdepäästee asukoha määramisel igakülgselt menetlusosaliste huve ning arvestanud seejuures kõiki tõendeid ja olulisi asjaolusid. Maakohus on menetlusse kaasanud ka XXXXXX kinnistu omaniku kui võimaliku alternatiivse juurdepääsu kinnistu omaniku. XXXXXX kinnistu omaniku poolt maakohtu menetluses väidetust ei selgu, kas ta takistab või ei takista juurdepääsu läbi oma kinnistu, aga maakohus on tuvastanud, et XXXXXX kinnistu kaudu osaliselt tee puudub. Seega puudus läbi XXXXXX kinnistu juurdepääsutee avaldaja kinnistule. Maakohus on erinevaid võimalikke variante kaalunud ning põhjalikult võrrelnud juurdepääsu võimalikkust läbi kahe erineva kinnistu.
17.4.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku I väidetega, nagu oleks maakohtu määrus nõutekohaslt põhjendamata seetõttu, et kohus ei selgitanud välja võimalikke juurdepääsuteede vajalikku seisundisse viimise kulusid. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et juurdepääsuteede vajalikku seisundisse viivimise kulud on ainult üks asjaolu, mida juurdepääsu määramisel tuleb arvesse võtta. Maakohus on küll hinnanud tee rajamise või parandamise eelduslikke kulusid kahe erineva juurdepääsu osas, kuid ei ole otsustust juurdepääsu valikul rajanud üksnes juurdepääsutee vajalikku seisundisse viimise eelduslikele kuludele. Lisaks puuduvad asjas tõendid, mille alusel oleks kohus saanud kõnealused kulud täpselt tuvastada. Sellistele tõenditele ei viita määruskaebuses ka puudutatud isik I ise. Samuti ei ole puudutatud isik I esitanud määruskaebemenetluses nimetatud kulusid puudutavaid uusi tõendeid. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, kui palju täpselt kuluks ühe või teise juurdepääsu loomiseks või avaldajale vajalikku seisukorda viimiseks. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus kohtu aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23).
17.5.Maakohus on tunnistajate ütlustest teinud põhjendatud järelduse, et kuigi tõendatud pole avaldaja väide, et tema taotletav juurdepääsutee on ajalooliselt olnud ainus tee, mille kaudu on X kinnistule sõidetud, on siiski olnud tavaks, et avaldaja on kasutanud XX kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks. Maakohus on selgitanud tava olemust ja viidanud sealjuures põhjendatult kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb huvide kaalumisel lisaks muudele asjaoludele arvestada ka väljakujunenud tavaga. Kuigi varasem kasutamise tava ei ole juurdepääsu määramisel ainumäärav, on see üks oluline asjaolu, mida tuleb menetlusosaliste huvide kaalumisel arvestada (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 27). Maakohtu määratud juurdepääsuga on sisuliselt kinnitatud senine tava. Juurdepääsutee on paiknenud samas asukohas aastakümneid ning olnud avaldajal teena kasutuses.
17.6.Asjaolu, et maakohus ei ole täiendavalt välja selgitanud, kuidas avaldaja on pääsenud enda kinnistule, kui XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav, ei oma praegusel juhul tähtsust. Maakohus tuvastas juurdepääsu võimalused vaatluse tegemise hetke seisuga, hindas asjas esitatud tõendeid kogumis ning leidis põhjendatult, et juurdepääs tuleb rahada XX kinnistu kaudu.
17.7.Samuti ei oma tähtsust väidetavalt avaldaja poolt XXXXX kinnistule kuhjatud suur kompostihunnik (mida enam ei ole), mis takistas juurdepääsu läbi XXXXXX kinnistu. Maakohus ei ole seda väidetavat takistust (kompostihunnikut) vaatluse käigus tuvastanud ega sellega asja lahendamisel arvestanud.
18.Maakohus on õigesti märkinud, et juurdepääsu määramisel tuleb lahendada ka tasu küsimus. Juurdepääsu tasu suuruse osas tuleb ringkonnakohtul avaldaja määruskaebuse väiteid arvestades siiski maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Maakohus on iseensest õigesti märkinud, et juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaksu komponendist, hüvitisest omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kuludest. Praegusel juhul arvestas maakohus kahe esimese komponendiga, kuna teed korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise kohustus on avaldajal. Siiski on maakohus avaldaja määruskaebuses ja puudutatud isiku III poolt esitatud andmeid arvestades teinud tasu arvestamisel ilmselge kaalutlusvea.
18.1.Maakohus võttis juurdepääsutasu arvutamisel aluseks rendhinna 120 eurot kuus ja sai kokkuvõttes juurdepääsu tasuks 135 eurot aastas (maakohtu määruse põhjendavas osas on tõenäoliselt ekslikult märgitud aastatasu suuruseks 35 eurot). Maakohtu poolt aluseks võetud põllumajandusliku maa rendihind XXXXXX vallas vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt kuus on ebaõige. Maakohtu 11. novembri 2021. a kohtuistungi protokollist ja sellel lisatud helisalvestisest nähtuvalt on maakohtunik küsinud XXXXXX valla (puudutatud isik III) esindajalt rendhinna kohta ning valla esindaja sõnul on see 70 – 150 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus või menetlusosalised oleksid täpsustanud, kas tegemist on rendhinnaga kuus või aastas. Koos määruskaebusega on avaldaja esitanud ringkonnakohtule lisatõendina XXXXXX vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kirja, milles volikogu esimees avaldab, et rendihinna vahemik on õige, aga see ei ole mitte kalendrikuus, vaid aastas (II kd, tl 144 ). Sama kinnitab ka määruskaebuste vastuses puudutatud isik III, märkides, et rendihind on 70 – 150 eurot hektarilt aastas, mitte kuus.
18.2.TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus avaldaja määruskaebusele lisatud XXXXXX vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kirja asja materjalide juurde ning arvestab sellega määruskaebuste lahendamisel.
18.3.Seega tuleks maakohtu määratud tasu suurust avaldaja määruskaebuse alusel muuta. Juurdepääsutasu omandiriivega seotud komponent, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule igal aastal maksma, oleks maakohtu metoodikat arvestades 11 eurot 16 senti (120 × 0,093) ning juurdeoääsu tasu kokku vastavalt 11 eurot 43 senti aastas. Samas, kuna asi saadetakse XXXXX kinnistut puudutavas osas maakohtule uueks lahendamiseks, jätab ringkonnakohus ka tasu, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule maksma, maakohtu määrata.
18.4.Kuna puudutatud isik I on taotlenud juurdepääsutasu kaudu mh XX kinnistu väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb asja uuel lahendamisel maakohtus arvestada Riigikohtu poolt 1. juunil 2022 tsiviilasjas nr 2-19-20416/41 tehtud määrusega juurdepääsutasu osas ühtlustatud ja edasi arendatud kohtupraktikat. Riigikohus on viidatud lahendis (p-s 15.5) leidnud, et kui kohus tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Lahendi samas punktis on Riigikohus esitanud täpsemad juhised juurdepääsutasu suuruse leidmiseks ja iga-aastaste maksete diskonteerimiseks. Kui puudutatud isik I edasises menetluses jätkuvalt tugineb juurdepääsutee alla jääva maatükilt saamata jäävale tulule ning asjaoludele, millest saab järeldada XX kinnistu kui terviku väärtuse vähenemist, tuleb teha puudutatud isikule I ettepanek neid väiteid tõendada.
18.5.Eelmärgitud sesisukohti tuleb vajadusel arvestada ka XXXXX kinnistu juurdepääsuga koormamisel (sõltuvalt sellest, millistele asjaoludele puudutatud isik III tasu osas tugineb).
18.6.Juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekib puudutatud isikutel ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (vt nt Riigikohtu 1. juuli 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20419/41, p 15.7). Avaldaja määruskaebuse piire arvestades (TsMS § 651 lg 1 ja § 659) ei saa avaldaja poolt XX kinnistu igakordsele omanikule tasutav juurdepääsutasu ületada 135 eurot aastas (puudutatud isiku I määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et ta maakohtu määrust määratud tasu osas vaidlustaks).
18.7.Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu avaldajaga seisukohaga, nagu tuleks juurdepääsutasu jätta üldse määramata, kuna tee XX kinnistul on lõhutud või põhjusel, et seda teed kasutavad ka teised isikud. Senise kohtupraktika järgi ei sõltu juurdepääsutasu nõudeõiguse tekkimise aeg juurdepääsutee rajamise tegelikust alustamisest. Nagu eelnevalt märgitud, tekib juurdepääsu tasu maksmise kohustus ajast, mil jõustub kohtulahend, millega juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse. Järelikult asjaolu, kas avaldaja hinnangul on XX kinnistul sobivas seisus juurdepääsutee olemas (pärast tee üleskündmist ja selle väidetavat taastamist puudutatud isiku I poolt) või mitte, ei välista puudutatud isikule I juurdepääsutasu maksmise kohustust. Avaldaja vajab juurdepääsuteed ja seega ei saa ta arvestada, et saab kasutada võõral maal asuvat teed tasuta. Riigikohus on leidnud, et koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 18). Seega ka asjaolu, et avaldaja väitel kasutavad juurdepääsuteed peale avaldaja veel teised isikud, ei välista juurdepääsutee talumisega kaasneva hüvitise maksmise kohustust.
19.Juurdepääsu muude tingimuste määratlemisel ei anna määruskaebuste väited ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Samuti ei ole maakohus eksinud juurdepääsutee korrashoiu ja sellega seotud kulutuste kandmise küsimuste lahendamisel. Vastusena sellekohastele väidetele määruskaebustes märgib ringkonnakohus järgmist.
19.1.Avaldaja ja puudutatud isik I on vaielnud selle üle, milline peaks olema sõidukite kaalupiirang juurdepääsutee kasutamisel. Arvestades vaatlusprotokolli ja menetlusosaliste poolt esitatud fotosid XX kinnistul paikneva tee seisukorrast, ei võimalda juurdepääsutee suurema massiga sõidukitega ilma teed kahjustamata sõita. Kuna puudutatud isik I kasutab juurdepääsuteed ümbritsevat maad põllumajanduslikul otstarbel, siis on vajalik aeg-ajalt juurdepääs põllule ka raskemate sõidukitega ja pole põhjendatud 3,5 tonni piirangu kehtestamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piirangu kehtestamine koormaks liialt puudutatud isikut I. Kuna puudutatud isik I ei ole väitnud, et ta üldse teed ei kasuta, siis maakohus ongi sellele põhjendatult tähelepanu pööranud ning keelanud XX kinnistu omanikul juurdepääsuteed kahjustada ning kohustanud võimalikud tekkivad kahjustused viivitamata omal kulul kõrvaldama. Sellest saab järeldada, et avaldajale määratud tee korrashoiukohustus ei tähenda puudutatud isiku I poolt põhjustatud tee kahjustuste likvideerimist.
19.2.Juurdepääsu määramisel avalikult kasutatavalt teelt tuleb kohtul lahendada muuhulgas ka küsimus, kes on kohustatud tagama tee korrashoiu. Kui juurdepääsuteed hakkab hooldama koormatud kinnisasja omanik, peab juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri
2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjaolusid arvestedes õigesti leidnud, et tee korrashoiukulud tuleb määrata avaldajale ja sellest lähtuvalt ei ole arvestanud neid kulusid juurdepääsutasu sisse. Asjas esitatud tõendite (fotode) järgi pole küsimus selles, kas juurdepääs XX kinnistu kaudu on ülesküntud tee kaudu olemas, vaid eelkõige selles, milline on juurdepääsu võimaldava tee seisukord sõltuvalt ilmastikutingimustest. Avaldaja ja puudutatud isik I on selles osas eriarvamusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XX kinnistul asuvat teed on tõenäoliselt vaja parandada. Järelikult ei saa ka eeldada, et tee oleks parandusi tegemata aastaringselt heas seisus ja iga ilmaga alati läbitav. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida tee läbitavust vihmase ilmaga või hea ilma korral. Kui avaldajale on määratud juurdepääsutee üle Hundupalu kinnistu, tuleb tal tegeleda enda kinnistule saamiseks vajadusel ka juurdepääsutee korrashoiuga, sest vajadus juurdepääsuks kogu XX kinnistu ulatuses on eelkõige avaldajal, aga mitte puudutatud isikul I.
Avaldaja esitatud kohustamisnõude on maakohus jätnud õigesti rahuldamata.
20.1.Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohustamisnõude rahuldamata jätmine on põhjendamata ja maakohus oleks pidanud asja lahendamisel lähtuma esialgse õiguskaitse määrustest. Asjaolust, et maakohus kohustas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikut I tagama juurdepääsu operatiivsõiduktile ülesküntud teeosa sõidetavuse taastamisega, ei saa järeldada, et asjas lõppalahendi tegemisel peab kohus kohustama puudutatud isikut ehitama tee avaldaja soovide järgi. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus olukorras, kus nii aeg kui ka informatsioon otsustamiseks on piiratud. Esialgse õiguskaitse rakendamise eesmärk on eelkõige olulise kahju tekkimise või omavoli vältimine kohtumenetluse ajal. Maakohus on 4. detsembri 2020. a määruses ka märkinud, et kohus hakkab alles välja selgitama, kas ja millistel tingimustel on võimalik avaldaja kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnistute avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs määrata. Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsu asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Maakohus on lõpplahendi tegemisel põhjendanud, millest lähtuvalt ei ole avaldaja kohustamisnõude rahuldamine praeguses asjas võimalik. Omandiõiguse kitsendus (kohustus arvestada talumiskohustusega) tekib alles siis, kui kohus määrab AÕS § 156 alusel juurdepääsu (sellekohase kohtulahendi jõustumisest). Seetõttu ei saa avaldaja enne juurdepääsu määramist olnud tee olukorra taastamist puudutatud isikult I nõuda, vaid on ise kohustatud viima talle vajaliku juurdepääsutee enda vajadustele vastavasse seisu. Olukorras, kus puudutatud isikul I ei olnud kohustust talumiskohustusega arvestada (mh esialgse õigukaitse määrusest tulenevalt), ei olnud ta kohustatud juurdepääsu säilitama ning lubama enda maal asuvat juurdepääsu kasutada. Kuigi maakohtu viidatud Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 on tehtud oluliselt teistsuguses õigusvaidluses, on avaldaja kõnealuse nõude lahendamise seisukohalt õiguslikult asjakohane siiski otsuse punkti 22 esimeses lauses märgitu, mille kohaselt ei saa üldisest hea usu põhimõttest üldjuhul tuleneda otseseid kohustamisnõudeid. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et avaldaja kohustamisnõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus, mh ei saa selliseks aluseks olla üldine hea usu põhimõte.
20.2.Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et puudutatud isik I ei ole tee üleskündmise järel asunud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Maakohtu rakendatud esialgse õiguskaitse abinõusid arvestades ei ole võimalik puudutatud isikul I tee alla jäävat maad kasutada endale sobival otstarbel.
21.Avaldaja poolt 30. augustil 2022 esitatud täiendavate tõenditega (fotodega) ringkonnakohus asja lahendamisel ei arvesta. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid need tuleb vähemalt üldjuhul esitada koos määruskaebusega või määruksaebuse esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 659 ja § 633 lg 4). Avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud kõnealused tõendeid määruskaebemenetluses varem esitada.
22.Avaldaja palub määruskaebuses mitte tühistada maakohtu 28. juuli 2020. a määrusega ja 4. detsembri 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid enne lõpplahendi jõustumist. Maakohus on vaidlusatud määrusega viidatud esialgse õiguskaitse abinõud tühistanud, kuid TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi peatab määruskaebuse esitamine hagi tagamise tühistamise määruse peale määruse täitmise. Seega ei saa esialgset õiguskaitset tühistavat määrust täita enne määruskaebuse lahendamist. Juhul kui maakohtu määrus XX kinnistu juurdepääsuga koormamise osas jõustub, langeb vajadus esialgse õiguskaitse abinõude rakendamiseks ära.
23.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3 teine lause). Seonduvalt määruskaebuste väidetega märgib ringkonnakohus, et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule õiguse otsustada menetluskulude kandmine juhul, kui menetluses osaleb mitu isikut. Maakohus on menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmist vaidlustatud määruses piisavalt põhjendanud ega ole seadusest tulenevaid diskretsioonipiire ületanud. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.