Asjaõigus › Omandiasjad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

Hagejad olid seisukohal, et praeguses asjas ei saa aegumist kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 2 alusel ning palusid jätta kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kostjate vastuväited Kostjad palusid kohaldata aegumist ning teha vaheotsus aegumise kohaldamise taotluse kohta. Hagi menetlemise korral palusid kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostjad leiavad, et hagejate väide, et esemed viidi ära Q-le kuuluvast korterist XXX XXX ning et nemad on Q pärijad, ei ole omandiõiguse tõendamiseks õiguslikus mõttes piisav. Kostjad leiavad, et dokumentide põhjal ei ole võimalik kindlalt väita, et mainitud kunstiteosed kuulusid just hagejate perekonnale. Kostjatele teadaolevalt oli Q-l veel neli venda (D, N, U, V) ja üks õde (R), kellel on samuti olemas pärijad. Ebaselge on antud ajahetkel ka küsimus, kas hagejad on pärandi vastu võtnud või ei ole (ENSV aegse pärimisõiguse regulatsiooni valguses). Puuduvad tõendid ka selle kohta, et XXX asunud korter kuulus Q-le. 17. märtsil 1945 koostatud aktid nr 204 ja 205 ei kinnita vara omandiõigust, vaid sisaldavad endas ENSV Riiklikule Kunstimuuseumile üleantud kunstiväärtusega esemete nimekirja, kusjuures üleandjaks on märgitud Tallinna Linna Täitevkomitee Rahandusosakond. Ainuüksi võimalik varasem ruumiline seotus XXX korteriga aastal 1940. aastal ei võimalda veenduda selles, et korteris olnud kunstiväärtusega esemed kui ka korter ise kuulusid üksnes Q-le. Kostjad ei valda asju ilma õigusliku aluseta ega ole vara kelleltki konfiskeerinud või seda kuidagi omavoliliselt või ebaseaduslikult omandanud. Omandi saamist tuleb hinnata vastava aja seaduste järgi. Eesti ei ole vastu võtnud seadust, millega oleks 1945. aastal kehtinud Vene NFSV Tsiviilkoodeks tunnistatud tagantjärele ebaseaduslikuks. Juhul, kui vallasvara konfiskeerimine 1940. aastal võis olla õigusvastane, siis ei muutu sellest kostjad esemete omavoliliseks või ebaseaduslikuks valdajaks. Vara tagastamise küsimused on reguleeritud omandireformi aluste seadusega (ORAS), mis jõustus 20. juulil 1991. Seadusandja õiguspoliitiline valik oligi see, et vallasasjad ei ole omandireformi objektiks ja need ei kuulu tagastamisele. Kostjad on seisukohal, et aegumise küsimuses ei ole TsÜS § 155 lg 2 asjakohane norm. Seda eelkõige põhjusel, et kostjate näol ei ole tegemist omavolilise valdajaga selle sätte tähenduses. Praegusel juhul ei ole kuidagi võimalik väita, et kostjad oleksid esemed varastanud. Aegumise küsimuse hindamisel on võimalik juhinduda kehtivast TsÜS § 155 lg-st 1, mille kohaselt omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 155 lg 1 hõlmab endas asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 järgset vindikatsiooninõuet, mis on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Aegumise hindamisel oleks mõistlik lähtuda sellest, millal hagejad isa surmast ja varade asukohast teada said ning milliseid samme astuti selleks, et vara tagasi saada. Juhul, kui hageja I teadis end olevat isa pärija ning arvas end jätkuvalt olevat asjade omaniku ka peale 26. juuli 1989. a Eesti Kunstimuuseumi külaskäiku, siis pidanuks tal omanikuna vastav väljanõudeõigus tekkima hiljemalt alates 27. juuli 1989. a. Hagi esitamise lõplikuks tähtajaks oli 26. juuli 2019. a. Hagi esitati 24. augustil 2020, seega enam kui aasta pärast tähtaega. Maakohtu otsus ja põhjendused

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagetav vara omandireformi objektiks ning vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele AÕS sätted. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning sama paragrahvi 2 lõike kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. AÕS § 34 lg 1 ja 2 järgi on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte ning valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 83 lg 1 järgi peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest. TsÜS § 155 lg 2 kommentaaride kohaselt on valdus AÕS § 40 lg 2 järgi omavoliline, kui see on saadud valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumise või äravõtmisega. Kohtu ette ei ole toodud, et Q ja W oleksid vaidlusaluste kunstiesemete valduse vabatahtlikult kellelegi kolmandale isikule enne 14. juunil 1941 üle andnud. Olukorras, kus Q 1940. aastal arreteeriti ja 1942. aastal hukati ning W küüditati 1941. aastal Venemaale, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et nad andsid 1945. aastal nõusoleku vaidlusalustest esemetest loobumiseks. AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis. Õigusjärglasena tuleb mõista iga isikut, kes omavoli toimepanijalt valduse saab. Oluline on see, et perekond X valdusest on vaidlusalused esemed ilmselt nende tahte vastaselt välja läinud ja on praegu kostja I või kostja II valduses. Seega ei ole hagejate nõue aegunud. Apellatsioonkaebus

tähendaks see kostja(te)le kunagise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglase staatuse omistamist. Kummagi kostja näol ei ole aga tegemist Eesti NSV õigusjärglasega. Kuna maakohus lahendas aegumise küsimuse TsÜS § 155 lg 2 alusel, siis jättis ta otsuses täielikult käsitlemata kostjate sisulised argumendid seoses TsÜS § 155 lg-ga 1. Omavolina AÕS § 40 lg 2 mõttes saaks käsitada olukorda, kus kostja I või kostja II oleks kunagiselt omanikult otsese valduse ära võtnud. Praegu sellist olukorda ei esine. Vara äravõtmise fakt 1940. aastal ei muuda veel tänase kostja I ega ka kostja II valdust omavoliliseks või ebaseaduslikuks. Vastustaja seisukoht

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14).

üle

otsustamisel

Maakohus leidis, et nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 80. AÕS § 80 on vindikatsiooninõude alus ning sätestab selle eeldused (lg 1) ja nõude sisu (lg 2). Vindikatsiooninõude maksmapanekuks esitatav hagi (vindikatsioonihagi) on sooritushagi. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, ning lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi AÕS § 80 lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 13;

arvestades kaaluda, kas aegumise kohaldamise küsimuse lahendamine enne asja sisulist lahendamist võimaldab menetlust lihtsustada ja kiirendada (TsMS § 2). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus, st tegemist on diskretsiooniotsusega. Muu hulgas tuleb arvestada, et kui kohus jätab aegumise kohaldamata, ei saa aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes hagejate esiletoodud asjaoludest nende õigsust eeldades, vaid küsimus aegumisest tuleb lahendada, arvestades ka kostjate vastuväiteid ja asjas esitatud tõendeid. Kui vaheotsus, millega aegumist ei kohaldata, jõustub, ei saa pooled aegumisele tuginedes lõppotsust vaidlustada isegi juhul, kui asja sisulisel läbivaatamisel tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et hagi on aegunud (vt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13, p 12).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.