Määrata kindlaks J.O. apellatsiooniastmes kantud menetluskulud. Mõista T.T. J.O. kasuks välja menetluskulude katteks 240 eurot.
5.Määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb T.T. tasuda J.O. viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.O. (hageja) esitas I.O. (surnud 10. aprillil 2010) pärandi hooldajana 12. novembril 2020 Tartu Maakohtule hagi T.T. (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat välja andma I.O. pärandi hooldajale I.O. pärandvara 15 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt suri I.O. 10. aprillil 2010. I.O. kuulus pärandvara ühisuses osa kinnisasjast asukohaga XXXXXXX 23, XXXXXXX linn (registriosa nr XXXXXXX; XXXXXXX kinnistu). Pärandvaraks olnud kinnisasja ühisomanikud olid lisaks pärandaja õde A.T. ja hageja (vend). Kohus nimetas 18. juuli 2013. a määrusega tsiviilasjas 2-1248609 I.O. pärandvara valitsemiseks pärandi hooldajaks A.T..
9.jaanuaril 2014 sõlmisid hageja ja A.T., kes ühtlasi tegutses I.O. pärandi hooldajana, XXXXXXX kinnistu notariaalse müügilepingu. Lepinguobjekti täielik ostuhind kokku oli 2(9)
45 000 eurot. A.T. kontole kanti kokku selles 30 000 eurot, sh 1/3 I.O. osa ja hageja kontole 1/3 hageja osa 15 000 eurot. A.T. suri XXXXXXXXXXXX. Kohus vabastas 12. juuni 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-48609 A.T. pärandvara hooldaja kohustustest ja nimetas I.O. pärandvara uueks hooldajaks hageja. I.O. pärandvara, mis koosnes XXXXXXX kinnistu müügist saadud ja I.O.le kuulunud 1/3 müügihinnast 15 000 eurot, hoiustati algselt A.T. kontol. I.O. pärandvara 15 000 eurot on edasi kantud A.T. pärija (kostja) kontole. Kostjal puudub I.O. pärandvara valdamiseks õiguslik alus. Hagejal kui I.O. pärandi hooldajal on pärimisseaduse (PärS) § 146 lg 1 ja 2 alusel õigus esitada nõue I.O. pärandvara väljaandmiseks. Hageja on lepingulise esindaja vahendusel edastanud 12. augustil 2020 kostjale kirja ja palunud tema kontole kantud I.O. pärandvara 15 000 eurot kanda I.O. pärandvara hooldaja, st hageja kontole. Kostja pärandvara hagejale välja andnud ei ole.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 18. juuli 2013. a tsiviilasja nr 2-12-48609 kohtumäärusest nähtuvalt on pärandaja I.O. pärijaks tema poeg M.O., kuid tema elu- ja asukoht ei ole teada. Puudub võimalus kindlaks teha, kas pärija on pärandi vastu võtnud. Teadaolevalt elab pärija Vene Föderatsioonis. Kostja märkis, et ta saab aru, et hagejal ei ole andmeid M.O. kohta. M.O. võib olla surnud. Viide PärS §-le 146 on asjakohatu, sest eeltoodut arvestades võib kostja olla õigustatud pärima I.O. pärandvara. Kostja saab olla üks I.O. vara pärijatest. Pärandi väljaandmise nõuet PärS § 146 lg 1 alusel ei saa suunata mitte iga isiku vastu, kelle valduses võib olla pärandvara ja kes ei ole pärija, vaid üksnes sellise pärandvara valdava isiku vastu, kes valdab pärandvara nagu pärija, kuid ei ole õigustatud pärima. Kostja ei ole kohustatud hagejale PärS § 146 lg 1 ega lg 2 alusel midagi välja andma. Hageja ei ole tõendanud, et olemas on kokkulepe pärandvara ühisusse kuulunud XXXXXXX kinnistu jagamiseks võrdselt 1/3 osades kolme ühisomaniku vahel ning et sellest tulenevalt oleks hagejal I.O. pärandvara hoidjana õigus kostjalt välja nõuda 15 000 eurot. Notariaalset lepingut on võimalik tõlgendada nii, et kostja ema A.T. ja hageja leppisid pärast I.O. surma pärandvara ühisusse kuulunud XXXXXXX kinnistut müües pärandvara jagamise kokku selliselt, et lepinguobjekti ostuhinnast, mis oli 45 000 eurot, saab 30 000 eurot A.T. ja 15 000 eurot hageja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 21. septembri 2021. a otsusega hagi täielikult, kohustas kostjat välja andma I.O. pärandvara hooldajale (hagejale) I.O. pärandvara 15 000 eurot ning mõistis selleks kostjalt hageja kasuks 15 000 eurot välja. Maakohus määras, et nimetatud summa tuleb kanda hageja kontole selgitusega "I.O. pärandvara". Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõivu 650 eurot ja hageja kasuks menetluskulud 380 eurot ning viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 3(9)
Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. A.T. oli I.O. pärandvara hooldaja ja tema kontol oli 15 000 eurot I.O. pärandvara. A.T. pangakontolt kanti üle 15 000 eurot kostja pangakontole. Käesoleval ajal on hageja I.O. pärandvara hooldaja. Hagejal on kohustus tagada 15 000 euro säilimine ja enda valdusse võtmine. PärS § 112 lg 3 p 5 kohaselt on hooldaja kohustatud võtma PärS § 111 lg-s 3 nimetatud juhul, samuti muul juhul, kui see on vajalik pärandvara säilimise tagamiseks, pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast. PärS 146 lg 1 kohaselt, isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. PärS 146 lg 2 kohaselt, kui PärS 146 lg-s 1 nimetatud isik on andnud pärandvara hulka kuuluva asja isikule, kellele ta ei oleks pidanud seda andma, on õigus nõuda asi välja ka heauskselt valdajalt. Tartu Maakohtu 18. juuli 2013. a määrusega määrati I.O. pärandvara hooldajaks A.T.. XXXXXXX kinnistu müügilepingust nähtub, et kinnistu kuulus I.O.le, hagejale ja A.T.le. Kinnistu müüdi 45 000 euro eest ning A.T. I.O. pärandvara hooldajana sai enda kontole 15 000 eurot, s.o I.O. osa. Pärimisregistri väljavõtte kohaselt on XXXXXXXXXXXX surnud A.T. pärija kostja. Kostja sai A.T. pärijana enda valdusesse ka 15 000 eurot, s.o I.O. osa, mida I.O. pärandvara hooldajana valdas A.T.. Tartu Maakohtu 12. juuni 2020. a kohtumäärusega määrati A.T. asemel I.O. pärandvara hooldajaks hageja. A.T. pangakonto väljavõttest nähtub, et XXXXXXXXXXXX on tehtud väljamakseid kokku 1000 eurot ja konto lõppjääk on 15 718 eurot 6 senti. Maakohus järeldas, et A.T. pangakontol oli eelnimetatud ajal I.O. pärandvarana 15 000 eurot olemas ja A.T. I.O. pärandvara hoidjana valdas I.O. pärandvara. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kostja ei ole teadlik, et A.T. vara pärimisel võttis ta vastu ka I.O. pärandvara. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja pidi hiljemalt nõudekirja kättesaamisel olema teadlik, et temale on üle kantud A.T. pangakontolt ka I.O. pärandvara 15 000 eurot. Kuivõrd I.O. pärandvara 15 000 eurot ei kuulunud A.T.le, siis ei saanud A.T. kostjale ka nimetatud vaidlusalust summat 15 000 eurot pärandada, sest nimetatud summa ei olnud A.T. (pärand)vara. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt tuleneb XXXXXXX kinnistu müügilepingust, et pärijad on kokku leppinud, et A.T. pärib 30 000 eurot ja J. O. 15 000 eurot. Kostja poolt esitatud asjaolu, mille kohaselt ei ole pärandvara hoidjad tegelenud piisavalt aktiivselt M.O. otsimisega, ei välista hagi rahuldamist. Ebaõige on kostja oletus, et kuivõrd kõik pärijad ei ole selgunud ja I.O. surmast on möödunud aastaid, siis on kostja ise kohane pärija. Õige on hageja esindaja väide, et hageja tegutseb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lg 2 alusel pärandvara kaitseks. Hageja kui pärandvara hooldaja kohustus on tagada I.O. pärandvara säilimine. Pärandvara hooldus on vajalik selleks, et I.O. poja M.O. väljailmumisel saaks ta astuda hageja asemele. 4(9)
Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud hagejale eelosundatud sätete alusel välja andma 15 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 21. oktoobril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsusest ei selgu, mille alusel on maakohus kindlaks teinud, et I.O. osa pärandvarast oli 15 000 eurot. Notariaalsest müügilepingust ei ole võimalik seda järeldada. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet, kuna ei ole põhjendanud, miks maakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt tuleneb müügilepingust, et pärijad on kokku leppinud, et A.T. pärib 30 000 eurot ja hageja 15 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, millise tõendi alusel pidi kostja A.T. vara pärimisel olema teadlik, et võtab vastu ka I.O. pärandvara ja miks pidi kostja hiljemalt hagejalt nõudekirja saamisel olema teadlik, et talle on üle kantud A.T. pangakontolt ka I.O. pärandvara 15 000 eurot. Kostja ei ole kunagi kinnitanud, et ta teadis, et ema kontol oli I.O. pärandvara. Hageja nõudekiri ei ole tõend, mis kinnitab kostja teadmist, et A.T. pärandvara hulgas on I.O. pärandvara. Hageja ei ole tõendanud, et kostja valdaks I.O. vara. A.T. ei jätnud 22. märtsil 2016 tehtud testamendiga kostjale kui pärijale infot, et A.T. kontol olevast rahast mingi osa peaks kuuluma kellelegi kolmandale isikule ega jätnud ka korraldust, et mingit osa rahalistest vahenditest ei tohi pärija kasutada/käsutada või peab tegema väljamakseid kolmandatele isikutele. Fakt, et XXXXXXXXXXXX oli A.T. kontol 15 718 eurot 6 senti, ei võimalda järeldada, et see oli I.O. pärandvara ega üldse järeldada raha kuuluvust ühele või teisele isikule. Kostja on 6. aprillil 2021 maakohtule esitatud vastuse punktis 2 selgitanud, miks ta on seisukohal, et saab olla I.O. pärija ning tulenevalt sellest punktis 3 selgitanud, miks ta ei ole kohustatud hagejale PärS § 146 lg 1 ega lg 2 alusel midagi välja andma. Maakohus on need väited jätnud tähelepanuta. Maakohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut kostja väitele, et pärandi väljaandmise nõuet PärS § 146 lg 1 alusel ei saa suunata mitte iga isiku vastu, kelle valduses võib olla pärandvara ja kes ei ole pärija, vaid üksnes sellise pärandvara valdava isiku vastu, kes valdab pärandvara nagu pärija, kuid ei ole õigustatud pärima. Kostja võib olla õigustatud I.O. vara pärima ja ta ei ole kohustatud hagejale PärS § 146 lg 1 ega lg 2 alusel midagi välja andma. Nimetatud asjaolu tuleneb sellest, et juhul, kui M.O. on surnud, siis I.O. teisi pärijaid peale A.T. ja hageja ei ole teada. Asjas ei ole tõendatud, et kostja ei oleks õigustatud pärima I.O. vara. Kohtuotsusest ei selgu, milline osa PärS § 112 lg 3 p-s 5 sätestatust on puutumuses käesoleva tsiviilasjaga. Samuti ei selgu, kas maakohus on hagi rahuldamisel aluseks võtnud PärS §-i 146 lg 1 või lg 2 või kas ta neid üldse on aluseks võtnud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tuvastatud asjaolude ja nendest tehtud järelduste alusel maakohus hagi rahuldas.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
5(9)
A.T. ei saanud ühepoolselt pärandvara jagada ning hageja ei ole nõustunud, et A.T. päris 30 000 eurot ja hageja 15 000 eurot, nagu väidab kostja. Müügilepingust nähtub, et A.T. võõrandas XXXXXXX kinnistu I.O. pärandvara hooldajana. On selge, et A.T. kontole kantud 30 000 eurost 15 000 eurot oli I.O. pärandvara, mille hooldajaks oli kostja ema A.T.. Notariaalset lepingut tõlgendades on üheselt võimalik asuda seisukohale, et I.O. pärandvarasse kuulus 1/3, st 15 000 eurot. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud, et A.T. kontole kantud 30 000 eurost 15 000 eurot moodustas I.O. pärandvara, on maakohus ka põhjendanud, miks ei saanud pärijad kokku leppida, et 30 000 eurot pärib A.T. ja 15 000 eurot J. O.. A.T.l ja hagejal ei olnud igal juhul võimalik jagada pärandvara ilma I.O. pärijata. Olenemata sellest, kas kostja teadis, et tema ema kontol oli 15 000 eurot I.O. pärandvara või mitte, on tal kohustus nimetatud summa hagejale kui I.O. pärandvara hooldajale välja anda. Kostja on jätnud täielikult põhjendamata, miks ta leiab, et XXXXXXXXXXXX kostja ema A.T. kontol olnud 15 718 eurot 6 senti ei saanud olla I.O. pärandvara. Meelevaldne on hageja väide, et tema võib olla pärija. Isegi kui möönda (millega hageja ei nõustu), et kostja võib olla pärija, on hagejal kui I.O. pärandava hooldajal kohustus võtta I.O. pärandvara kuni tema pärijate selgumiseni oma valdusesse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud, nagu ei vaidleks pooled selle üle, et A.T. kui I.O. pärandvara endise hooldaja pangakontol oli 15 000 euro ulatuses I.O. pärandvara. XXXXXXXXXXXX surnud A.T. pangakontol olnud raha I.O. pärandvarasse kuulumine on olnud asjas peamine vaidlusküsimus. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Kõnealune minetus ei ole viinud maakohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni, sest kohus on otsuses ka tuvastanud, et vaidlusalune 15 000 eurot ei olnud A.T. pärandvara ning kostjal tuleb see hagejale välja anda.
8.Muus osas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses menetlusnormide selliseid rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse osaliseks või täielikuks tühistamiseks. Samuti ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et vaidlustatud otsusest ei selgu, millise materiaalõiguse normi alusel maakohus hagi rahuldas. Iseenesest on põhjendatud etteheide, et maakohus on viidanud kohalduvatele materiaalõiguse normidele (PärS § 112 lg 3 p 5, ja § 146 lg 1) üksnes blanketselt, seostamata neid otsuse järgnevas tekstis vaidluse asjaoludega. Maakohtu otsuses viidatud PärS § 146 lg 2 on ringkonnakohtu hinnangul 6(9)
käesolevas vaidluses asjakohatu säte. Ka maakohus ei ole selle sätte kohaldamise eeldusi tuvastanud. Samas ei ole need minetused otsuse vormistamisel viinud maakohut ebaõigete lõppjäreldusteni. Pärandi hooldaja kohustusesks on tagada pärandvara säilimine (PärS § 112 lg 3 p 5) ning vajadusel peab ta võtma selleks pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast (PärS § 112 lg 3 p 5). Pärandi väljaandmise nõude täpsem sisu ja eeldused on reguleeritud PärS §-s 146. Ringkonnakohus märgib, et pärandi väljaandmise nõue ei ole suunatud mitte iga isiku vastu, kelle valduses on pärandvara ja kes ei ole pärija, vaid üksnes sellise pärandvara valdava isiku vastu, kes valdab pärandvara nagu pärija, kuid ei ole õigustatud pärima. PärS § 146 lg-te 1 ja 2 kohaseid nõudeid ei ole võimalik kasutada isikute vastu, kes ei valda pärandit neile väidetavalt kuuluva pärimisõiguse, vaid muu (väidetava) asja- või võlaõigusliku õigustuse alusel (pandipidajana, üürniku või rentnikuna jne) (vt Pärimisseaduse eelnõu (56 SE, Riigikogu XI koosseis), lk 28). Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et vaidlusalune 15 000 eurot on I.O. pärandvara. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu, et maakohus oleks PärS § 146 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud. Kostja on menetluses tuginenud erinevatele, sh üksteist õiguslikult välistavatele vastuväidetele selle kohta, miks tal on õigus keelduda (väidetava) pärandi väljaandmisest. Muu hulgas on kostja väitnud, et valdab pärandvara nagu I.O. pärija. Sellele väitele tugineb kostja jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses. Seda arvestades oli PärS § 146 lg 1 kohaldamine põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et isiku vastu, kes ei valda pärandvara pärijana, saaks pärandi hooldaja kasutada üldisi asja- ja võlaõiguslikke väljaandmisnõudeid.
8.2.Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et XXXXXXX kinnistu kuulus pärandvara ühisusse ning ühisomanikeks olid I.O., hageja ja A.T. ning et
9.jaanuaril 2014 see kinnistu võõrandati 45 000 euro eest, millest 15 000 eurot laekus hagejale ning 30 000 eurot A.T. pangakontole. Nende asjaolude üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. PärS § 156 lg 1 esimese lause alusel kuulub pärandvara hulka mh vara, mille kaaspärijad on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel. Seega kuulus ka XXXXXXX kinnistu võõrandamisel saadud 45 000 eurot pärandvara hulka. PärS § 152 lg 1 esimese lause järgi võib iga kaaspärija nõuda pärandvara jagamist, arvestades PärS §-st 155 tulenevaid võimalikke piiranguid. PärS § 152 lg 1 teise lause kohaselt määratakse pärandvara jagamisel kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 152 lg 2 esimese lause järgi jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Sama lõike teise lause kohaselt võib pärijate kokkuleppel pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. PärS § 152 lg-st 4 tulenevalt saavad kaaspärijad jagada pärandvara kokkuleppel, üksnes vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Poolte väidetest lähtudes ei ole neil vaidlust, et kinnistu võõrandamisel saadud raha (kui pärandvara) kaaspärijate (I.O., hageja ja A.T.) vahel jagati (kostja küll leiab, et vara jagati hageja väidetust teisiti). Sisuliselt on lähtunud sellest asja lahendamisel ka maakohus. 7(9)
Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda samuti järeldada, et pärandvarasse kuulunud kinnistu võõrandamisel saadud rahasumma (45 000 eurot) oleks kaaspärijate vahel jagamata. Eelmärgitu toetab maakohtu järeldust, et XXXXXXX kinnistu müümisel A.T. pangakontole kantud 30 000 eurost 15 000 eurot kuulus I.O. pärandvarasse ning kostja ei saanud seda seega A.T.lt pärida.
8.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja seisukoht, nagu jaganuks kaaspärijad pärandvara selliselt, et 45 000 eurost jäi 15 000 eurot hagejale (kui kaaspärijale) ning 30 000 eurot A.T.le. Pärandvara jagamise sellise soovi kohta tõendid puuduvad. Poolte väidetest ega asja materjalidest ei nähtu, et I.O., hageja ja A.T. kui kaaspärijate osad olnuks ebavõrdsed. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et pärast kinnistu müügist saadud 45 000 euro jagamist jäänuks I.O., hageja ja A.T. vahel veel jagamata pärandvara. Ülaviidatud PärS § 152 lg 2 esimese lause alusel oli I.O.l õigus enda pärandiosale vastavale rahasummale, seega 1/3-le jagatud 45 000 eurost. Poolte esitatud asjaoludest ei nähtu PärS §-s 155 sätestatud pärandvara jagamise piiranguid.
8.4.Kostja teadlikkus vaidlusaluse 15 000 euro kuulumisest I.O. pärandvara hulka (ja mitte kuulumisest A.T. pärandvarasse) ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Isegi kui kostja pidas ennast (heauskselt) kogu A.T. pangakontol olnud raha (kui A.T. pärandvara) pärijaks, tuleks tal 15 000 eurot hagejale välja anda.
8.5.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väited, mille kohaselt võib tema olla I.O. pärija, on üksnes oletuslikud. Asjas puuduvad tõendid ja mistahes kontrollitav teave M.O. (I.O. poja) surma kohta. Kohus ei saanud asja lahendamisel lähtuda kostja tõendamata väidetest (TsMS § 436 lg-d 1–3 ja § 442 lg 8 esimene lause). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks õigustatud pärima I.O. vara.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ega kulude kindlaksmääratud rahalist suurust. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
jätab
ringkonnakohus
10.Kuna maakohus on oma otsuses menetluskulud kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga käesolevas otsuses kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
10.1.Hageja poolt 30. mail 2022 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 240 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Nimekirjast nähtuvalt on esindaja teinud apellatsiooniastmes toiminguid nelja tunni ulatuses järgmiselt: apellatsioonkaebusega tutvumine, kliendi positsiooni väljaselgitamine, vastuse koostamine ja esitamine (3 t 30 min); kohtu 5. mai 2022. a kirjaga tutvumine, kliendi positsiooni väljaselgitamine ja vastuse esitamine kohtule (15 min) ning menetluskulude nimekirja koostamine (15 min). Hageja esindaja tunnitasu on 60 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). 8(9)
10.2.Kostja ei ole vastaspoole kulude osas seisukohta esitanud.
10.3.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 17 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nimekirjast ei nähtu, et esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Esindaja tunnitasu 60 eurot (käibemaksuta) on ringkonnakohtu arvates TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsiooniastmes kantud hüvitatavate kulude (esindajakulu) suuruseks 240 eurot (4 × 60) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ega soovinud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga.
10.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.